Kuna Eesti ei ole enam ammu väike kinnine kogukond kuskil maailmaserval, siis ei saa ühiskonnas toimuvat hinnata vaid enda mätta otsast, vaid peaks ka teadma, kuidas erinevaid asju nähakse, kirjeldatakse ja hinnatakse mujal maailmas. Üheks ühiskondlikuks nähtuseks on paremäärmuslus, millest meil aeg-ajalt ikka juttu tuleb ja siis jääb silma, et inimesed mõistavad seda erinevalt ja tihtipeale kasutame me läänemaailmas tuntud kindlaid sümboleid teadmata, et need annavad meist hoopis teistsugust infot, kui me võib-olla sooviksime.

Paremäärmuslust on väga hästi kirjeldatud Saksamaal ja kuna poole Saksamaa lähiajalugu sarnaneb Eestiga ja poole riigi lähiajalugu on olnud klassikaline Lääne-Euroopa, siis on seal palju huvitavat. Saksamaal on paremäärmuslust uuritud vaatenurgast, millised on erinevused idas ja läänes, siis võiks see aidata paremini mõista tausta, mis võib-olla ka meie paremäärmusluse näo kujunemisele on kaasa aidanud.

Erinevad paremäärmusluse elemendid on laialt levinud paljude inimeste seas. Selleks, et inimese maailmapilti saaks paremäärmuslikuks pidada, võiks seal olla kombinatsioon erinevatest hoiakutest: rassism, seksism (kas mees- või naissoo alamaks pidamine), antisemitism, ksenofoobia (mingite rahvuste alavääristamine), ühe tugeva partei vajadus (autoritarism), natsionaalsotsialismi revisionism, sotsiaaldarvinism.

Saksamaal Leipzigi ülikoolis tehtud uuringutes leiti, et kohe peale Saksamaa ühinemist oli paremäärmuslust Ida-Saksamaal vähem kui läänes, kuid 2008 aasta uuringutes oli paremäärmuslikke seisukohti enam-vähem võrdselt juba kõigis liidumaades, samuti kõigis ühiskonna- ja vanusegruppides (vaata uuringuid: www.fes.de/rechtsextremismus). 22 protsenti küsitletutest leidis, et „See mida Saksamaa praegu vajab, oleks üks tugev partei, kes suudaks rahva ühtsena hoida.” 31 protsenti leidis, et võõramaalased tulevad Saksamaale vaid selleks, et sotsiaaltoetuseid tarbida, 18 protsenti leidis, et juutidel on liiga suur mõjuvõim. Üldiselt oli ida pool enam levinud negatiivne suhtumine võõramaalastesse ja vajadus „tugeva käe” järgi ja lääne pool esines rohkem antisemitismi ja natsionaalsotsialismi vigade vähendamist (näiteks: kui Hitler poleks juute tapnud, oleks ta siiani suur riigimees olnud). Võrreldes 2006. aasta uuringut 2008. aasta omaga oli Lääne-Saksamaal paremäärmuslikke vaateid vähemaks jäänud ja Ida-Saksamaal juurde tulnud.

Inimene võib ju omaette uskuda, mida ta soovib, kuid paremäärmuslasena defineeritakse teda  siis, kui inimesed organiseeruvad ja omavad grupina käitumisel ühiseid jooni, mida paremäärmuslaste juures on seotud vägivalla ja provokatsioonidega. Saksamaal seondatakse mitmeid paremäärmuslikke rühmitusi Saksa Rahvusdemokraatliku Parteiga (Nationaldemokratische Partei Deutschlands, NPD), mis on kriitiline nii kommunistide kui ka liberaalse kapitalismi vastu. Partei on esindatud erinevate liidumaade parlamentides. Obama saamist Ameerika presidendiks nimetas NPD „juutide ja neegrite vandenõuks” ja nad leidsid, et Obama tahab hävitada USA „valget identiteeti.”

Märgid, sümbolid ja atribuutika

Nii nagu paljudel sotsiaalsetel rühmitustel on oma märgid ja teatud sarnasus välimuses, on need ka paremäärmuslastel. Margus Lepast tehtud filmist said paljud eestlased teada, et number „88” omab mingit salapärast tähendust, mida paljud ei tea. Selle lahti tõlgendamine algab tähestikust, kus kaheksas täht on „H” ja 88 on siis HH, mis tähendab „Heil Hitler”. Seda numbrikombinatsiooni kasutavad neonatsid nii visuaalse kujundina, lauludes kui ka näiteks oma emailides tervituse asemel. Teine tähendus on pärit Hitleri „Mein Kampf” kaheksandast peatükist võetud 88 sõnal.

Teine number on veel – 14. Tihtipeale on 14 kasutuses mingis kombinatsioonis 88ga. Neonatsid ja valged rahvuslased kasutavad numbrit 14 kui sümbolit, mis tähistab 14 sõna kahes erinevas hüüdlauses, mille sisu väljendab valge rassi puhtust ja ülemuslikkust. Neid numbreid on rohkemgi.

Kui eesti keeles kasutatakse suhteliselt vabalt väljendit „valged jõud,” siis läänes on väljend „white power” otsene väljend neonatside leksikast ja väljendab valgenahksete inimeste ülemuslikkust teiste suhtes.

Kui kuuekümnendatel olid paremäärmuslased väliselt suhteliselt äratuntavad oma raskete saabaste, kiilaks aetud peade ja lendurijakkidega, siis tänapäeval on paljude noorte subkultuuride välimuse järgi eristamine keerulisem, kuna nad on omavahel segunenud.

Muidugi ammutab paremäärmuslus inspiratsiooni kõigest, mis on seotud saksa natsionaalsotsialistliku parteiga, kuid mitte ainult. Hulk sümboolikat pärineb ka vanast germaani paganlusest ja skandinaavia mütoloogiast. Näiteks gooti kiri ja ruunimärgid. Eestis võib sellist sümboolikat  massiliselt näha näiteks Metsatölli kontserdil, kelle disaineriks on IRLi kunstnik Jüri Arrak oma mütoloogialembelisuses. Tüüpiline paremäärmuslaste muusika jutustab tavaliselt võitlusest, verest jms. Ei ole midagi halba oma rahvusest hoolimisel, kuid vaid niikaua, kuni seda teistest paremaks ei peeta.

Kõiki erinevaid riste, mida neonatsid oma sümboolikana kasutavad, ma siia kirja panna ei jõuakski, aga tihedamalt on kasutusel selline asi nagu „must päike” või „päikeseratas,” mida kasutavad ka näiteks saksa uuspaganad. Mäletate laulu ühest vanast lastefilmist: „Päikeseratas, päikeseratas …”  Uusnatsidele sümpatiseerib see sümbol põhjusel, et oli kasutusel SS-laste ajaloos olulise Wewelsburgi lossi mosaiigis. Nagu äärmusparempoolsetele meeldib otsida ülemaailmase illuminaatide või vabamüürlaste vandenõu jälgi, meeldib neile ka ennast põnevalt müstifitseerida.

Viimasena veel üks sümbol, mis on pea sama oluline kui haakrist. Kui kõik teavad, et kommunistide märk on sirp ja vasar, siis paremäärmuslastel on sama oluline ristatud haamer mõõgaga, mis sümboliseerib tööliste ja sõdurite liitu.

Mis oli kogu selle jutu mõte? Igatahes ei tähista see nüüd inimjahi algust, kus kõik, kes vähegi paremäärmuslasele sarnanevad, väärivad ülimat põlgust. Pigem oli see jutt neile, kel tuleb ette suhtlemist näiteks sakslaste või muude haritud läänest pärit inimestega, et nad „ämbrisse ei astuks”. Me võime küll igal peol laulda rõõmsalt „Õllepruulijat” ja ka teada, et see laul on Saksamaalt pärit, aga kui sa ei tea, et seda laulsid peamiselt natsid oma õllekeldrites peetud kogunemistel ja sa ei soovi, et sind Hitleri kummardajaks peetaks, siis tasuks mõnede sümbolitega ettevaatlikumalt ringi käia.