Kreeklased mõistavad seda 31. mai 2010

Kreeklaste terviseks. Nemad teavad mida teha, kui korporatsioonid röövivad ja rüüstavad nende riiki. Nad teavad mida teha, kui Goldman Sachs ja rahvusvahelised pankurid mängivad kokku nende võimueliidiga, et võltsida majandusandmeid ning siis miljardite peale kihla vedada, et Kreeka majandus variseb kokku. Nad teavad mida teha siis, kui neile öeldakse, et nende pensioneid, toetusi ja töökohti tuleb vähendada, et maksta korporatiivsetele pankadele, kes esmajärjekorras neile vee peale tõmbasid. Kuuluta välja üldstreik. Tänavarahutused. Lülita välja linnakeskused. Viska värdjad välja! Ära pelga klassisõja keelt – rikkad versus vaesed, oligarhid versus kodanikud, kapitalistid versus proletariaat. Kreeklased, erinevalt enamikust meist, mõistavad seda.

Kreeka eelmine parempoolne valitsus valetas riigi eelarvepuudujäägi suuruse kohta. See ei olnud mitte 3,7 protsenti sisemajanduse koguproduktist, vaid 13,6 protsenti. Ning nüüd paistab, et Hispaanias, Iirimaal, Itaalias ja Portugalis on majandusega asjad niisama halvad kui Kreekas. Põhjus miks euro on kaotanud 20 protsenti oma väärtusest viimase mõne kuu jooksul. Mõnedsajad miljardid toetusi teistele vaaruvatele Euroopa riikidele, nagu meie endi [USA] toetused, on ainult hävingut edasi lükanud. Põhjus miks USA aktsiaturg on vabalanguses ning kulla hind kerkib kiiresti. Ameerika pankadel ei ole probleemseid positsioone Kreekas, aga Kreeka, nagu enamik majandusteadlasi möönavad, on alles algus. Wall Street on teinud suuri investeeringuid teistesse Euroopa riikidesse ja kui kokkukukkumine algab, siis kolisevad ja pragunevad meie enda majanduse alussambad niisama valjusti kui kollaps Ateenas. Korporatiivsed ülemisandad nõuavad, et ka meie rakendaksime meeletut kontrolli ja kärpeid või vastasel juhul näeme krediidi kokkukuivamist. Neil on raha ja võim, et meile haiget teha. Saab olema rohkem töötust, rohkem isiklikke ja ärilisi pankrotte, rohkem probleeme hüpoteeklaenudega ja rohkem inimeste viletsust. Ja korporatiivne riik, hoolimata nendest kannatustest, surub meid jätkuvalt üha sügavamale võlgadesse, et sõda pidada. See kasutab hirmu, et hoida meid passiivsetena. Meid kurnatakse ära sisemiselt. Meie majandus on niisama mäda kui Kreeka majandus. Ka meie laename iga päev miljardeid, et pinnal püsida. Ka meil on vapustav puudujääk, mida pole võimalik mitte kunagi tagasi maksta. Pange tähele Euroopa juhtide hirmutavat retoorikat.

“Euro on hädaohus”, ütles seadusandjatele eelmisel nädalal Saksamaa kantsler Angela Merkel, kutsudes neid üles heaks kiitma Saksamaa osa toetuste plaanis. “Kui me ei tõrju tagasi seda hädaohtu, on tagajärjed Euroopa jaoks ettearvamatud ning tagajärjed väljapool Euroopat ettearvamatud.”

Väljaspool Euroopat ehk USA. Kreeka Kostas Karamanlise parempoolne valitsus, mis oli võimul enne praegust George Papandreou valitsust, tegi seda, mida tegid vabariiklased George W. Bushi võimu ajal. Nad rüüstasid maksumaksjate fonde, et et rikastada oma korporatiivseid isandaid ja riiki pankrotti ajada. Nad varastasid sadu miljoneid dollareid isiklikelt eelpensioni ja pensioni arvetelt, kuhu olid aastaid aeglaselt kogunud raha kodanikud, kes olid olnud ausad ja töökad. Nad kasutasid massipropagandat, et panna elanikkonda kartma terroriste ning loobuma kodanikuõigustest, kaasa arvatud habeas corpus. Ja samal ajal kui Bush ja Karamanlis koos korporatiivse kuritegeliku klassiga, keda nad tagant õhutasid, elasid erakordses luksuses, öeldi harilikele töötavatele meestele ja naistele, et nad peavad taluma veelgi rohkem valu ja kannatusi. See on feodaalne kurnamine. Peab saabuma hetk, kus isegi Ameerika avalikkus – kes ikka veel usub muinasjutte, et isiklik tahtejõud ja positiivne mõtlemine viib edule – mõistab, et eile oli minevik.

Me oleme näinud neid rangeid kokkuhoiumeetmeid juba varem. Ladina-ameeriklased, nagu ka venelased, sunniti IMF-i ja Maailmapanga poolt vähendama sotsiaalteenuste hulka, lõpetama toetused esmatarbekaupadele ja toidule ning drastiliselt vähendama keskklassi – demokraatia alustala – sissetulekute taset riigi rahanduspoliitika eest vastutamise nimel. Väikesed eraettevõtjad, iseäranis põllumehed, hävitati täielikult. Riiklikud tööstused müüdi maha korrumpeerunud valitsusametnike poolt kapitalistidele summade eest, mis katsid vaid murdosa nende väärtusest. Erinevad riiklikud teenused privatiseeriti.

See mis juhtus Kreekas, mis juhtub Hispaanias ja Portugalis ning mis hakkab juhtuma siin, sellistes osariikides nagu California, on globaalse, valgekraeliste kurjategijate klassi töö. Ükski valitsus, sealhulgas ka meie oma, ei hakka neile vastu. Meie asi on seda teha. Barack Obama on lihtsalt viimane kattevari, mis maskeerib korporatiivset riiki. Tema administratsioon teenib korporatiivseid huvisid, mitte meie omi. Obama, nagu Goldman Sachs või Citybank, ei taha, et avalikkus näeks, kuidas Föderaalreserv toimib kui eraarve ja pangaautomaat Wall Streeti jaoks kuid meie kulul. Ka tema on aidanud orkestreerida suurimat jõukuse ümberkantimist altpoolt ülessepoole Ameerika ajaloos. Ta korraldab meie imperialistlikke sõdu, keeldub taastamast kodanikuõigusi ning pole taltsutanud halvavat puudujääki. Tema administratsioon vähendas järelvalveasutusi, mis tegi võimalikuks olukorra, kus BP sai Mehhiko lahe muuta toksiliseks sooks. Pole sugugi juhus, et Obama keeldus sekkumast lahe ökosüsteem päästmisest, et kahandada gaasi- ja nafta korporatsioonide kuritarvitusi. Ta teab kus asub võim. Center for Responsive Politics andmetel on BP ja selle ametnikud viimase 20 aasta jooksul andnud rohkem kui 3,5 miljonit $ üleriigiliste valimiste kandidaatidele ning kõige suurem osa nende rahast läks Obamale.

Me seisame silmitsi maailma finantssüsteemi kollapsiga. See on globaliseerumise lõpp. Ja nendel viimastel hetkedel rikkad püüavad saada kõik, mida nad suudavad, kuni selleks veel on aega. Korporatismi, militarismi ning sise- ja välisluure – enamiku nende tööst teevad lepingulised erafisrmad – ühtesulamine on andnud neile korporatsioonidele hirmuäratavad kontrollimehhanismid. Mõtle sellest, nagu kreeklased teevad, kui teatud sorti võõramaisest okupatsioonist. Mõtle Kreeka tänavarahutustest kui võitlusest vabaduse eest.

Dwight Macdonald tõi välja, millised on tagajärjed meiesarnasel kultuuril, kus sõjapidamine on “normaalne eksisteerimise laad”. Pideva sõja kontsept, mis lipsas käest teoreetikutelt, kes tegutsesid enne 19. sajandi ja 20. sajandi alguse reforme ja ühiskondlikke liikumisi, sealhulgas Karl Marx, on jätnud ühiskondlikud reformijad võimetuks tegelema selle efektiivse masside kontrollimise mehaanismiga. Vanad reformistid suunasid oma fookuse siseriiklikusse klassivõitlusesse ning, nagu Macdonald märkis, mitte kunagi ei töötanud välja “adekvaatset teooriat sõja poliitilisest tähendusest.” Kuni see lünk pole täidetud, hoiatas Macdonald, “on kaasaegsel sotsialismil jätkuvalt küljes mõneti akadeemiline hõng”.

Oma 1946. aasta essees “The Root Is Man” (“Põhiline on inimene”) kirjeldas Macdonald üksikasjalikult kapitalismi ja permanentse sõja abielu. Tema sõnul ei ole lootust efektiivseks vastupanuks, kuni permanentse sõja majandus ja sellega kaasas käiv mentaliteet pole võidetud. Macdonald, kes oli anarhist, nägi et marksistid ja liberaalne klass Lääne demokraatiates, toetusid oma usus inimprogressi riigi headusele. See usk, ta märgib, on tohutu viga. Riik, ükskõik kas see on kapitalistlik Ameerika Ühendriigid või kommunistlik Nõukogude Liit, õgib lõpuks ära oma lapsed. Ja nii juhtuski: kasutades massipropagandat, et hoida oma elanikkond hirmul ja lõputu sõja seisundis; käies peale, et inimolendid ohverdatakse enne püha turuiidolit või utopistlikku tööliste paradiisi. Sõjaline riik pakub välja pideva vaenlaste voo, olgu nendeks siis germaani hunnid, bolševikud, natsid, nõukogude agendid või islami terroristid. Macdonald mõistis, et hirm ja sõda on mehhanism, mis laseb oligarhidel röövida rahvusliku julgeoleku nimel.

“Kaasaegne totalitarism suudab integereerida massid nii täielikult poliitilisse struktuuri, läbi hirmutamise ja propaganda, et neist saavad oma enda orjastamise arhitektid,” kirjutas ta. “See mitte ei vähenda orjust, vaid vastupidi, suurendab seda – paradoks, mida siinkohal pole ruumi lahti harutada. Bürokraatlik kollektivism, mitte kapitalism, on sotsialismi kõige ohtlikum tuleviku vaenlane.”

Macdonald väitis, et demokraatlikud riigid peavad lammutama igavesti jätkuva sõja majanduse ja sellega kaasneva propaganda. Nad peavad toimima ja valitsema toetudes mitte ajaloolistele vaid rohkem esoteerilistele väärtustele nagu tõde, õigus, võrdsus ja empaatia. Meie, liberaalne klass, alates kirikust ja ülikoolist kuni ajakirjanduse ja Demokraatliku Parteini, avaldades austust praktilistele ettekirjutustele, mida nõuab võlts riigivalitsemiskunst ja seadusandlus, on kaotanud oma moraalse hääle. Liberaalid teenivad vääraid jumalaid. Uskumist progressi läbi sõja, teaduse, tehnoloogia ja tarbimise on kasutatud selleks, et õigustada nende mitte-ajalooliste väärtuste jalge alla tallamist. Ja globaliseerumise ettekirjutuste pime aktsepteerimine, traagiline ja väär uskumus, et globaliseerumine on vältimatu progressi vorm, on võib-olla kõige täiuslikum illustratsioon Macdonaldsi mõttele. Valik ei ole mitte turu vajaduste ja inimolendite vajaduste vahel. [Niisugusel puhul] ei peaks olema üldse mingit valikut. Ja kuni me murrame end vabaks sellest, et me teenime inimliku progressi fiktsiooni, kas see tuleb siis korporatiivse kapitalismi või mõne uu utopistliku visiooni vormis, me jätkame enda nõrgendamist ja põlistame mittevejalikku inimlikku viletsust. Nagu streikijate massid Ateenas mõistavad, need ei ole mitte pangad, mis on olulised, vaid inimesed, kes kasvatavad lapsi, ehitavad üles kogukondasid ja säilitavad elu. Ja kui valitsus unustab keda ta teenib ja milleks ta eksisteerib, siis tuleb see välja vahetada.

“Progressiivne teeb oma ideoloogia keskpunktiks Ajaloo”, kirjutas Macdonald essees “The Root Is Man”. “Radikaal paneb sinna Inimese. Progressiivse hoiak on optimistlik nii inimloomuse (mis tema arvates on hea, ning järelikult kõik mida on vaja, on muuta institutsioone, et anda sellele headusele šanss toimida) kui ka võimaluse suhtes mõista ajalugu teadusliku meetode läbi. Radikaal on, kui mitte päris pessimistlik, siis vähemalt rohkem tundlik duaalse loomuse suhtes; ta on skeptiline teaduse võimeksuse suhtes seletada asju teisele poole teatud punkti; ta on teadlik traagilisest elemendist inimese saatuses, mitte ainult täna, vaid kollektiivses mõttes (Ühiskonna või Töölisklassi huvid); Radikaal rõhutab individuaalset südametunnistust ja tundlikkust. Progressiivne lähtub sellest, mis tegelikult toimub; Radikaal lähtub sellest, mida ta tahab, et toimuks. Esimesel peab olema tunne, et Ajalugu on ‘tema poolel’. Teine käib mööda teed, millele osutab tema enda individuaalne südametunnistus; kui ka Ajalugu käib sama teed mööda nagu tema, siis on ta rõõmus; aga ta on visa, et järgida pigem seda, ‘mis peaks olema’ kui seda, ‘mis on’.

***

Originaal: Chris Hedges. 24. mai 2010 The Greeks Get It, TruthDig.com.