Palestiinlaste liider Mahmoud Abbas, Sarkozy ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert (Foto postimehest)

Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.

Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.

Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.

Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.

Õiguslik-poliitilisest taustast

1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.

Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada. 

Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.

NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.

Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.

Pikemalt loe inglise vikist:
Israeli-Palestinian conflict
History of the Israeli-Palestinian conflict
Positions on Jerusalem

PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks

Eutanaasia (kreeka k. “hea surm”) tähistab kerge, valutu surma esilekutsumist. Viimastel küm­nen­ditel on mõiste omandanud tähenduseks arsti poolt patsiendi elu tahtliku lõpeta­mise või sellele kaasa aitamise, vähendamaks vältimatuid kannatusi.

Mõnikord eristatakse aktiivset ja passiivset eutanaasiat. Aktiivseks eutanaasiaks nime­tatakse kindlate arstipoolsete meetmete tarvituselevõtmist patsiendi surma esile­kutsu­mi­seks, passiivne eutanaasia tähistab ravist loobumist ja nö. patsiendi “surralaskmist”. Kas niisugune eristus on mõttekas, sellest täpsemalt edaspidi. Eristatakse samuti eutanaasiat ja abistatud enesetappu - viimasel juhul tehakse patsiendile võimalikuks enesetapu sooritamine. Abistatud enesetapu puhul ei ole arst otseselt surma esilekutsujaks. Räägitakse ka mittevabatahtlikust passiivsest eutanaasiast: arst kas laseb patsiendil surra, teadmata viimase soovi või keeldub ravi jätkamast patsiendi soovile vaatamata. Lisaks on kasutatud ka mõistet “kaudne eutanaasia”, millega tähistatakse olukorda, kus arst annab patsiendile valuvaigisteid või muid ravimeid vaevuste leevendamiseks, kuid need võivad põhjustada surma kiirenemise [Saar:1997, lk. 7-9]. Juhul, kui vaevuste leevendamine ei tekita teadaolevalt surma kiirendamist, siis sellises terminoloogias oleks tegemist passiivse eutanaasiaga või viimasest vähe eristuva tegevusliigiga. Käesolev töö üritab selgitada küsimust, kas euta­naa­siat pidada lubatavaks ja kui siis millistel tingimustel. Kuna sõna “eutanaasia” ühendab endas mõistete pesakonna, nagu just näidatud, siis võivad lahendused erineda eutanaasiate liigiti.

Ma jätan vaatluse alt välja vegetatiivses seisundis (olukord, kus ajusurma kriteeriumitele mitte­vasta­vusele vaatamata on tegemist teadvusetu patsiendiga) olevate patsientide probleemi, ja eeldan edaspidises, et inimene on võimeline väljendama oma tahet (isegi, kui see ei pruugi olla adekvaatsetel asjaoludel kujunenud). Ma eeldan, et enesetapp kui niisugune on mingitel juhtudel õigustatud. Kui enesetappu pidada ebamoraalseks, hukkamõistetavaks või juriidiliselt lubamatuks, siis ei teki ka küsimust eutanaasiast. Enesemääramise õigust peetakse väga tihti üheks kõige põhilisemaks inimõiguseks, millest järeldub, et teatud tingimustel võib enesetapp lubatav olla. Pluralistlikus maailmas on võimalikud kultuurid enesetapu kohustusega au nimel (Jaapan) ja tõsiselt küsitav, kas tohib kultuure järjestada paremuse/halvemuse pingeritta (nagu tehti 19. saj. Euroopa koloniseerivate rahvaste poolt, saksa natsismis või vene bolševismis).

Juriidiliselt on eri riikides lahendatud küsimus erinevalt. Uruguays ei loeta eutanaasiat kuriteoks. Eutanaasia ja enesetapu abistamine on seadustatud Hollandis, samuti on eutanaasia lubatud Oregonis osariigis USAs ja Austraalia Põhjaterritooriumil. Viimasel kolmel on väga ranged tingimused, millistel juhtudel eutanaasiat lubada. Enamikes riikides on eutanaasia keelatud.

Eutanaasia ja abistatud enesetapu mõiste selgitamiseks esitan näite võimalikest neid õigustavatest kriteeriumidest, kasutades Hollandis käibivaid nõudeid, mis mulle tundu­vad kõige täpsemad ja ülevaatlikumad. Mõlemad mõisted rakenduvad tegevusele, seega kavat­sus­likele toimingutele isiku poolt, kes soovib surra, kusjuures tegevuse soo­ri­tamisest peab osa võtma teine isik ja see peab olema arst. Hollandi eutanaasia­seaduse järgi [Diekstra:1993] on eutanaasia eetiliselt lubatav, kui:

• haigus on ravimatu ja haige surm lähiajal kindel

• sama arvamus vähemalt kahel arstil

• probleemi peab tõstatama patsient vabatahtlikult

• probleemist ja oletatavatest tulemustest peavad teadlikud olema lähedased

Enesetapu abistamine on lubatav kui:

• enesetapusoovi väljendab patsient vabatahtlikult ja otseselt

• patsient on terve mõistuse juures

• enesetapusoov on pikaajaline

• väljakannatamatute piinade olemasolu (subjektiivne)

• pole mõistuspärast võimalust paranemiseks (objektiivne)

• abistaja on tunnustatud professionaal

• abistaja on konsulteerinud teiste spetsialistidega

• teistele kahju tegemise välditavus

• otsusetegemiseprotsess ja tehtud sammud on dokumenteeritud professionaalse ja õigusliku hinnangu tarvis

Hollandis praktikast selgub, et teatud juhtumitel on need kriteeriumid ka realiseerunud, seega ei ole tegemist reaalset elu mittekirjeldava situatsiooniga (mis tähendaks eutanaasia silmakirjalikult sisulist võimatukstegemist, ehkki formaalset lubamist). Juhin tähelepanu asjaolule, et enesetapuabi korral puudub kriteerium “patsiendi surm on lähiajal kindel”.

Maailma Meditsiiniassotsiatsioon suhtub eitavalt aktiivsesse eutanaasiasse, ent ei keela ravist loobumist ehk passiivset eutanaasiat:

Madriidi deklaratsioon

Eutanaasia, s.o. patsiendi elu tahtlik lõpetamine, isegi patsiendi enda või tema lähedase soovil on ebaeetiline. See ei keela arstil respekteerimast patsiendi soovi lasta terminaalse haiguse looduslikul protsessil areneda.

Eesti arstid suhtuvad üldiselt eutanaasiasse eitavalt, R. Labotkini jt. uuringu [Labotkin:1999, lk. 4-6] põhjal on ligi 45% arstidest mõelnud patsiendi aitamisele eutanaasia kaudu, ent samas 48% arstidest eitab selle rakendamise võimalust täielikult, seda eelkõige hirmust arstlike vigade ees (45% vastanuist). Analoogilisi tulemusi näitab ka USAs läbiviidud uuring [Elliott:1993], lisaks ilmneb seal asjaolu, et arstid kardavad oma maine langemist, kuna avalik arvamus nende tööst võib eutanaasiat lubavate seaduste tagajärjel langeda. Samas näita­vad Hollandi uuringud [Diekstra:1993], et probleem tekib enam arstide kui rahva hulgas. See viimane sõltub järelikult riigist ja kultuurist.

Kas eutanaasia võiks olla täielikult keelatud?

Eutanaasia täielikku keelamist õigustatakse tavaliselt kas religioossete argumentidega või väitega elu pühadusest. Antud juhul ma “püha teksti” autoriteedile tugine­vaid argumente ei käsitle, sest need ei oma kaalu, kui selle teksti autoriteeti ei tunnustata. Liberaalne moraaliteooria ei saa mingil juhul lähtuda autoriteetsest tekstist.

Väide elu pühadusest viib mitmete probleemideni. Esiteks võib väita, et elu kui niisugune on absoluutselt püha: siis peaks aga keelama ka näiteks haigust põhjustavate bakterite surmamise, mis teeks arstiteaduse kui niisuguse mõttetuks. Kui lähtuda arvamusest, et inimelu on absoluutselt püha, siis tuleneb sellest, et keelatud peaks olema tapmine enesekaitseks, eneseohverdus näiteks lapse heaks vms. sedalaadi situatsioonid. tavaühiskonnas on need moraalselt kui ka teatud osas (hädakaitse) juriidiliselt õigustatud. Seega eeldan, et elu pühaduse reeglit võib teatud situatsioonides rikkuda, ning ka eutanaasia juhtumid võivad niisugusesse klassi kuuluda, mis tähendab, et teatud juhtudel võiks eutanaasia olla lubatav. Helga Kuhse, käsitledes „elu pühaduse” problemaatikat, soovitab lähtuda pigem elukvaliteedi mõistest ja sellele toetuvatest hinnangutest: elu lõpetamise üle varem, kui see looduslikult peaks juhtuma, tuleks Kuhse arvates otsustada eelkõige elukvaliteedist lähtudes [Kuhse:1999].

Kas aktiivsel ja passiivsel on vahet?

Nagu eelpool näidatud, lähtub ka Maailma meditsiiniassotsiatsioon aktiivse ja passiivse eutanaasia eristusest, nii moraaliteoreetikute kui mitmete riikide avalikus diskussioonis loetakse passiivset eutanaastat tihti moraalselt ja juriidiliselt lubatavaks ning aktiivset eutanaasiat mitte.

Samas on niisugune eristuse mõttekus küsitav, sest tulem on ikka seesama - patsient sureb, küsimus on pigem meetodis ja suremise viisis. Passiivse eutanaasia kasuks tuuakse välja asjaolu, et seal arst ei tee midagi, mis soodustaks patsiendi surma, aktiivse eutanaasia puhul on tegemist siiski arsti poolt väljakutsutud sündmusega, seega on arst otseselt vastutav teise inimese elu katkestamise eest.

James Rachels demonstreerib efektiivselt [Rachels:1999] niisuguse eristuse küsitavust. Kui lubada arstil käituda surma soodustavalt, siis ei ole moraalset vahet, milline see käitumine on. Passiivne eutanaasia ei tähenda “mittemidagitegemist” vaid siiski konkreetset käitumist “arst laseb patsiendil surra”. Samuti leiab ta, et kui eutanaasiat üldse lubada, siis seetõttu, et kergendada inimese olukorda (kuivõrd ravimine ei ole enam võimalik). Seega võiks aktiivne eutanaasia olla isegi mõistuspärasem valik, sest patsient vabastatakse piinadest kiiremini, “surra laskmine” on üldiselt aeglane ja valurikas protsess. Samuti toob ta esile, et kui arst laseb surra patsiendil, kelle ravimine oleks olnud võimalik, siis ei käsitleta seda mittemidagi­tegemisena, ei ole millegagi põhjendatud ravimatu haige puhul sellele küsimusele teisiti läheneda. Seega ei ole ka mõtet eristada passiivset ja aktiivset eutanaasiat, neist ühte lubades ja teist mitte.

Rachelsi selline käsitlus on aga ilmselt paternalistlik ja ei arvesta patsiendi õigust ravist keelduda. Samas paljude riikide seadusandlused kinnitavad inimese on õigust ravist loobuda ja see katkestada, näiteks on mitmetes riikides Jehoova Tunnistajatel õigus loobuda vereülekandest endale. Samuti võib mõne riigi kohus teatud juhtudel tunnistada inimese “mittekompetentseks” ning anda tema sugulasele, sõbrale või mõnele teisele inimesele õiguse otsustada tema ravi üle, sealhulgas ka elusäilitava ravi jätkamise üle. Järelikult võime ütelda, et üldiselt tavapraktika ja seadusandlus toetab inimese õigust otsustada oma elu üle või teatud juhtudel see õigus teistele delegeerida. Kui tunnistame inimese õigust nõuda surralaskmist, ehkki meie käsutuses on vahendid selle edasilükkamiseks või takistamiseks, siis peame tunnistama ka tema õigust nõuda enese tapmist.

Seega, ma leian, et aktiivse ja passiivse eutanaasia eristamine ei ole moraalselt vajalik, mõlemal juhul peame lahendama probleemi, kas meil on õigust oma tegevuse või tegematajätmisega põhjustada teise inimese surma, kui too seda soovib.

Kontseptsioon, et eutanaasia eristamine aktiivseks ja passiivseks pole mõttekas, leiab praktilist kinnitust Hollandis (vt. eelpoolesitatud kriteeriumid), kus põhiline probleemiasetus on pigem abistatud enesetapu ja eutanaasia eristamisel, kui aktiivsete ja passiivsete juhtude eristamises.

Halastus ja autonoomia

Margaret Pabst Battin eristab [Battin:1994] aktiivse ja passiivse eutanaasia kui bioloogiliselt erinevaid protsesse, kuid jõuab samuti tulemini, et moraali seisukohalt ei ole niisugusel eristusel mõtet. Battin argumenteerib seega ka aktiivse eutanaasia kasuks, väites, et inimesel on õigus humaansele, halastavale surmale, isegi siis, kui see peaks kaasa tooma otsese ning tahtliku tapmise. Battini järgi põhineb eutanaasia-teemaline argumentatsioon kolmele printsiibile: halastuse, autonoomia ning õiglus. Ma peatun täpsemalt neist esimesel kahel; õiglusest rääkides laiendab Battin eutanaasia mõistet ka neile, kes küll ei kannata, ent pole võimelised endale surma soovima, (eutanaasia kui “mõttetu elu” lõpetamine, ka vegetatiivses seisundis patsiendid). Battin toetab eutanaasiat ka viimasel juhul. Samas on keeruline hinnata teise inimese elu “mõttekust”, ning kui seda printsiipi rakendada ka näiteks tugevale intellektipuudele, siis võivad ühiskondlikud ja moraalsed tagajärjed olla üpris kohutavad. Ent see temaatika on küllalt kitsas erivaldkond, mille argumendid ei ole nii määravad eutanaasia lubamise ja keelamise puhul üldiselt.

Halastuse printsiip tähendab Battini järgi esiteks kohustust mitte põhjustada valu ja kannatusi ning teiseks kohustust lõpetada võimalikult kiiresti olemasolevad valud ja kannatused. See tähendab, et arst peab loobuma testidest, operatsioonidest ja muudest ravimeetoditest kui need ei vähenda patsiendi valu või ei paranda patsiendi seisukorda. Üks tüüpiline näide niisuguse meetodi kasutamisest on otsused tulekahjuohvrite puhul - kui nii raviga kui ilma on tõenäosus patsiendi paranemiseks null, siis halastuse põhimõte ei luba arstil läbi viia teatud väga valulisi raviprotseduure, kuna ei ole mõistuspärast alust arvata, et need tooksid patsiendile kasu. [Battin:1994, lk. 102].

Tihti väidetakse, et arstiteadus on saavutanud piisavalt suurt edu võitluses valu, vaeva, hirmu ja piinaga. Valu vaigistamisega võib saavutada seisundi, mis tähendab uut inten­siivsemat elu ja vabadust ning et õigeaegse ja järjepideva valuravi korral ei teki mingit soovi aktiivse suremisabi järele. [Issak:1997, lk. 10]. Sellelaadsed väited on sageli pealiskaudsed ja mõnedel juhtumitel väärad. Loomulikult on võimalik paljudel puhkudel valu vähendada ja vaigistada ning niiviisi parandada elukvaliteeti ja suurendada soovi elada. Samas on aga tunnustatud fakt, et alates teatud hetkest võib valuvaigistav doos siiski osutuda ka surmavaks. Lisaks on valusid, mis on resistentsed erinevatele valuvaigistavatele medika­men­tidele, nagu näiteks luumetastaaside puhul. Valu ja distress suurendavad ka teisi prob­leeme: nõrkus, iiveldus, sügelemine, suu kuivamine jne. See kõik suurendab viimaste tundide agooniat ning õudust.

Philippa Foot [Foot:1978] rõhutab oma tuntud essees eutanaasiast, et tavaliselt on elus, ka väga raskes, teatud “väärtused”, näiteks võimalus puhata öösiti, saada süüa, mitte olla sunnitud töötama üle oma võimete, omada perekonna või ümbruskonna toetust jne. Sellised põhilised väärtused võivad raskel või sureval haigel täielikult puududa või olla väga tõsiselt kahjustatud. Ta võib osutuda täiesti isoleerituks oma perekonnast, tal ei pruugi olla lootust järgnevaks päevaks, ta võib mitte olla võimeline sööma või isegi rahu­li­kult magada. Inimene võib kannatada ka oma jõu puudumise, füüsilise ilu kadumise, võimaluse puudumise üle raamatut lugeda. Niisugusel puhul ei ole „elu” ja „väärtuslikkuse” side enam mõistlik.

Sealjuures on tarvilik arvestada, et isegi kui kõik Philippa Footi poolt viidatud väärtused puuduvad, ei pruugi elu tuua kaasa ainult negatiivset. Inimesed tajuvad ja väärtustavad erinevaid asjaolusid erinevalt. Kui inimene on piisavalt palju teadvusel, et mingeidki kogemusi saada, siis võivad need valud ning kannatused üles kaaluda. Seega halastus üksipäini ei ole piisav argument eutanaasia sooritamise kasuks, ehkki omab kindlasti teatud olulisusastet. Kindlasti ei ole halastus piisav argument niisuguse eutanaasia toeks, kus tegemist arsti poolt algatatud toimingud patsiendi otsese nõusolekuta. Võõrad inimesed ei saa objektiivselt otsustada, kas elu on inimese jaoks väärtus või mitte, seda saab teha üksnes inimene ise. Siin tekibki küsimus autonoomiast. [Battin:1994, lk. 103-107]

Depressioon?

Enne autonoomiaprintsiibi üle arutelmist tahan juhtida tähelepanu ühele eelpoolesitatud Hollandi nõudele: inimene peab eutanaasiasoovi avaldades olema terve mõistuse juures. See tähendab, et inimese taju-, mõtte- ja emotsioonimehhanismid ei tohi olla patoloogiliselt häiritud, inimene suudab välismaailma informatsiooni adekvaatselt vastu võtta ja analüüsida. Depressioonijuhtumitel ei pruugi see nõue täidetud olla [vt ka Mayo:1992]. Seega ilmselt depressiivse patsiendi puhul tuleb tegeleda eelkõige depressiooni ravimisega, mitte vastu tulles soovile surra, ehkki võib näida nagu oleksid tema soov elust lahkuda mõistuspärane.

Samas tuleb arvestada, et enamus terminaalseid suitsiidseid patsiente on depressiivsete sümptomitega. [Elliott: 1993] Ei ole selge, kui paljudel soov surra kaoks pärast adekvaatset depressiooniravi, kuid praktikast selgub, et teatud osal kaob see kindlasti. On ootuspärane, et inimene soovib pikendada ravi, mis tagab mugava elu, isegi siis, kui tulev surm on ebamugav. Samuti võib soov surra mitte olla tingitud otsestest valudes või terminaalsest haigusest, vaid millestki muust ja ravitavast, siis tuleks keskenduda sellele “muule”. Seega enne autonoomiast rääkimist tuleb kontrollida ega inimene ei kannata ravitava psühhiaatriliste haiguste all. See ei tähenda, nagu ei oleks psühhiaatrilistel haigetel üldse õigust autonoomiale, vaid et elu ja surma küsimuste üle otsustamisel võib teatud juhtudel sellest õigusest üle astuda. Arsti kohustuseks peaks olema mitte üksnes aktsepteerida inimese soovi elust lahkuda selliste kesksete väärtuste puudumise tõttu, vaid ka osutada neile samadele aspektidele - võimalus midagi kogeda (kui see võimalus muidugi olemas on). Kuigi ainult inimene ise saab oma elu üle otsustada, ei tähenda see, et teised ei tohiks osutada võimalikele väärtustele tema ümber. Mõnikord ei ole depressioon või teised psühhiaatrilised haigused ravitavad (või tahavad pidevat sekkumist, vt ka Diekstra:1993 ja Mayo:1992). Niisugusel puhul jõuame taas eutanaasia eelduseni, kus inimene kannatab ja seda ei ole võimalik leevendada ning tekib küsimus autonoomiast.

Vabadus valida surm

Autonoomiaprintsiibi sõnastab Battin järgmiselt: tuleb arvestada kompetentse isiku otsuseid, kui need ei too kaasa lubamatuid kulusid [undue costs] talle endale, see ei riku teisi moraalseid kohustusi ja kui need otsused ei ohusta teisi inimesi või osapooli. See tähendab, et tuleb arvestada inimese tahtega ravi kulu määramisel, ravist loobumisel või selle jätkamisel. Inimene võib soovida oma elu ja seeläbi ka kannatuste pikendamist või siis vastupidi, valu ja kannatuste kaotamist, ka läbi tapmise, surra laskmise või võimaldatud enesetapu läbi. Niisugune soov laieneb ka inimestele, kes pole küll vahetult suremas aga näiteks kannatusi põhjustava puudega ning veel laiemalt - ka neid, kes ei kannata hetkel üldse, kuid näevad end ähvardamas näiteks seniilsust, terminaalset haigust või ka lihtsalt vanadust. Seega, autonoomiaprintsiip tähendab enesemääramisõigust elu ja surma küsimustes: kui inimene ei tee sellega teistele kahju või ei riku teisi moraalireegleid ning otsus on vabalt ja täie tervise juures vastu võetud, võib inimene oma elust loobuda. [Battin: 1994, lk. 107-108]

Tihti argumenteeritakse eutanaasia juhtudel autonoomiaprintsiibi raken­­damise vastu lähtudes hirmust arstlike vigade ees, s.t. inimesel ei ole oma surma üle otsustamisel peaaegu kunagi täielikku informatsiooni. Ennustused peagi tulevast valurikkast surmast, mida ei ole võimalik kuidagi ära hoida, on mõnikord ekslikud. Inimesed, kes on diagnoositud kiiresti vähki surema on ellu jäänud ning elanud kümneid aastaid vähi­vabalt. Me ei saa siin alati arsti süüdistada, sest sümptomid on viidanud letaalsusele. Vead võivad olla põhjustatud ka teistlaadi probleemidest: arsti ebakindlus, emotsionaalne seotus patsien­diga jne. Tihti ei suuda esmatasandiarstid ohtu õigesti hinnata, näiteks ka patsiendi psüü­hilist seisundit. Probleem, kuidas määratleda, kas inimene on piisavalt terve mõis­tuse juures, et oma elu üle otsustada on keeruline, eriti neil juhtudel, kui kõrval­seisjaile tundub soov surra mõistetav. Suremissoovi väljenduse taga võib olla hoopis soov rohkema tähelepanu või parema hoolitsuse järele. Samuti võib see olla tingitud erinevate faktide väärtõlgendusest, arvamusest, et lähedased ootavad tema surma vms.

Käsitletud näited ei tähenda, et see kehtiks iga eutanaasiajuhu kohta. Kahjuks on diagnoosid enamustel juhtudel õiged ja pole parandavat ravi. Asjaolu, et “imeline ravi” võib juba homme võimalik olla, on enamikul juhtudel ebareaalne. Battin rõhutab, et need argumendid on küll olulised üksikute juhtumite ana­lüü­si­misel, ent ei tööta eutanaasia vastu üldiselt [Battin: 1994, 109-110]. Samuti vastustab niisugune argumentatsioon eutanaasia rakendamist mingitel tingimustel, ent ei välista, et eutanaasiavõimalus kui niisugune ei võiks olla moraalselt lubatav.

Kui inimese elu tähendab ainult valu, mida ei saa ravida, siis võiks võimaldada tal surra. Samas - näiliselt terve inimese puhul on sekkumine teatud juhtudel õigustatud, näiteks depressiooni kindlakstegemiseks või lisateabe andmiseks. Kui inimesel on mingeidki kognitiivseid võimeid, siis tuleb arvestada, et need võivad ületada valu, kuid selle kohta saab adekvaatset teavet anda ainult inimene ise. Kuid see kõik ei välista eutanaasiat kui niisugust üldises ja moraalses mõttes vaid demonstreerib, et eutanaasia on õigustatud teatud tingimustel.

Eutanaasia ja arstikutse

Arstide hulgas on levinud ka seisukoht, et eutanaasia on arstikutsele ebasobiv. Eutanaasia lubatavuse puhul arvatakse muutuvat arsti elukutse põhiolemus: arst ei ole enam üksnes elu eest võitleja, vaid võib jagada ka surma. [Jüri Saarma, Labotkin: 1999, lk. 8] Sellega oleks arsti pädevuse piir hägustunud ja laienenud. Kuid kui aktsepteerida inimese autonoomiat ravist loobumise puhul, siis võime siiski ütelda, et arst on kaudselt jaganud surma, lubanud inimesel elusäilitavast ravist loobuda. Samuti võib arst oma tegevusega soodustada surma, kui patsiendi kaebuste leevendamiseks on vaja nii suuri ravimiannuseid, et need kahjustavad elundite tegevust ja põhjustavad surma. See tähendab aga juba otsest “surma jagamist”. Seega on piir juba hägustunud ning mitte viimasel poolsajandil; “halastus­surma” arstide poolt on kasutatud juba mitmete sajandite vältel, näiteks haavatud sõdurite puhul, keda enam ravida polnud võimalik, ent kes kannatasid suurte piinade all.

Samuti võib küsida, kas arsti eesmärk on säilitada bioloogilist elu või säilitada inimese elu, nii nagu ta ennast defineerib. Inimestele on nende elus tihti oluliseks komponendiks ka nende väärikus ja mõningatel juhtudel võib väärikuse kadu olla suurem kannatus kui tõsine valu. Charles F. McKhann ütleb, et väärikas elu väärib väärikat surma. Sobiv surm oleks niisugune, mille inimene ise saaks endale valida, kui tal oleks võimalus. Ent samas väärikust elu lõpus kipub tihti mitte olema, mõnikord ei võeta seda isegi arutluse alla. Samas on aga (autonoomiast lähtudes) inimesel õigus soovida, et nende elu ja surm oleksid väärikad ja ka vabad alusetutest kannatustest. [McKhann: 1999, lk. 32-34]

Seega võiks hoopis väita, et arsti elukutse põhiolemus ei ole enam mitte niivõrd säilitada elu, vaid vähendada valu, piina, kannatusi ja hirme (eelpoolkirjeldatud halastuse printsiip). See muidugi ei tähenda, nagu elu säilitamine ei omaks olulist tähendust arsti töös, aga see tähendab, et elu säilitamine ei peaks olema kõike ületav ja kõigele aluseks olev printsiip, mida mitte midagi mitte kunagi ei tohi üle kaaluda.

Abistatud enesetapp

Eelpoolmainitud probleeme (tahte kindlakstegemine, arsti vastutus) leiavad teatud määral lahenduse abistatud enesetapu protsessis. Eutanaasia ja abistatud enesetapp on teatud mõttes sarnased ja teatud mõttes väga erinevad tegevused. Mõlemal juhul on palve suremisabiks põhjustatud füüsilisest või psüühilisest võimetusest seda teha üksi ning kartus ebaõnnestumise ees. Võimetus tegu üksi sooritada tähistab nii ligipääsu puudumist võimalikele vahenditele (näiteks medikamentidele) või ka võimetust neid kasutada (näiteks abita alla neelata). Mõned patsiendid soovivad enesetapuabi vaatamata asjaolule, et nad oleksid üksi selleks füüsiliselt võimelised. [McKhann: 1999, lk. 99-100] See võib olla soovist jagada vastutust, või anda see kellegi teise kanda. Seesama argument võib olla ka arstidel eutanaasia vastu. Seega abistatud enesetapp, kui kahe äärmuse vahel olev juhtum, oleks siin kõige rahulikum lahendus.

Abistatud enesetapu juures on oluline võimalus viimasel hetkel ümber mõelda. Elu lühendamise otsuse juurde kuuluvad väga tihti kõhklused. Arsti sisenemine ruumi, tulles tegema letaalset süsti, võib mõjuda igasuguseid arutlusi lõpetava tegurina. Samuti ka lihtsalt arsti või perekonnaliikmete kohalolek võib niimoodi mõjuda, seega oleks parem, kui inimene saaks teha niisuguse teo ja otsuse üksinduses, et tal oleks alati võimalus ümber mõelda, ilma tundmata, et ta murrab mingit kokkulepet. Abistatud enesetapp saab olla valik ka neile, kes ei ole küll terminaalselt haiged, kuid sellegipoolest omavad väljakannatamatuid piinu, mida ei ole võimalik ravida, kelle elukvaliteet on nii subjektiivselt kui objektiivselt madal. Seega, lähtudes taas halastuse ja autonoomia printsiipidest, peaks ka niisugusel puhul olema inimesel õigus valida surm.

Suitsiid ja ühiskond

Abistatud enesetapu ja eutanaasia seadustamine aitaks kannatavaid inimesi kahel moel. Esiteks see võimaldaks sooritada enesetappu neil vähestel inimestel, kes seda soovivad, kelle suhtes on täidetud muud eutanaasia tingimused, kuid pole selleks füüsiliselt võime­lised. Teiseks teeb see lihtsamaks ja enam mugavamaks surma inimestel, kes seda soovi­vad, kuid millegipärast tahavad arsti abi. Samas võib abistatud enesetapu seadustamine võib tõugata mitteterminaalseid haigeid valima surma, arstide vähesema valvsuse ning ühiskonna kõrgema surmatolerantsi tõttu. Sellisel juhul kaaluks suurenenud surmade arv üle positiivsed omadused, mida tooks kaasa niisugune seadustamine terminaalselt haigetele. [Elliott: 1993].

Ohtlikuks võib olla eutanaasia kujunemise võimalus ühiskondlikus teadvuses tüüplahendiks, millele hakkavad mõtlema inimesed, kellel on raskusi oma vananenud ja põdurate lähe­daste hooldamisega. Samuti võivad vanad või haiged ise tunda seetõttu ka kohustust valida just niisugune tee, mitte enda väljakannatamatu olukorra tõttu, vaid arvates, et ümb­rit­sevad temalt seda ootavad. Teisest küljest võib ellujäänuid hakata painama süütunne, mis võib välja tõrjuda leina, kui surm muutub tavaliseks tervishoiuteenuseks, siis võime me minetada paljuski oma emotsionaalsest mitmekesisusest. [vrd. Helle Mäeltsemees, Labotkin: 1999, lk. 8].

Probleemil on lisaks veel üks aspekt. Lootusetus seisundis haigete abistamine on ikka olnud paremate ja tõhusamate abistamisvõtete ja -vahendite otsingutele innustajaks. Tänu lootusetus seisundis haige probleemi lahendamisele eutanaasia abil võib kaotada selle innus­tuse ning võib meditsiini arengut selles vallas tunduvalt pidurdada. [Jüri Saarma, vt. Labotkin:1999, lk. 8].

Samas Hollandi praktika näitab [Diekstra:1993], et eutanaasia ja abistatud enese­tapu juhtumeid on märgatavalt vähem kui arvatakse (kokku umbes 1.8% sur­madest). Järelikult viimased kartused võivad olla pisut äärmuslikud. Samuti on nende puhul tegemist argumentidega enesetapuabi läbiviimise tingimuste kohta - kui kriteeriumid enesetapuks on piisavalt ranged ning protsess keeruline, siis võib eeldada, et inimesed ei otsi oma probleemide lahendamist eelkõige enesetapuabist. Sama argument kehtib ka hirmu kohta meditsiiniarengu kängumise osas: kuni enesetapuabi või eutanaasia on reglementeeritud kitsalt lähtudes vaid pikaajaliste kannatustega inimestele, keda ei ole võimalik ravida, siis jääb selleks kvalifitseeritud inimeste hulk piisavalt väikseks, et välistada „ühiskondliku tüüplahendi” teket. Seda lahendit saab vältida ka võttes tarvitusele adekvaatseid meetoditeid enesetappude ennetamiseks ja suitsiidi- ning depressiooniproblemaatika äratundmisel [vt ka Mayo:1992]

Järelmeid

Seega, lähtudes inimese enesemääramise õigusest ja halastuse printsiibist võib ütelda, et eutanaasia on teatud juhtudel moraalselt lubatav, eelkõige abistatud enesetapu vormis, kus teise inimese mõju on viidud miinimumini. Eutanaasia juriidilisel seadustamisel tuleb jälgida, et inimese tahe surra oleks tõepoolest vaba (ta on saanud adekvaatset depressiooniravi, ta ei ole kolmandate isikute mõju all, soov surra on pikaajaline), tal oleks adekvaatne teave oma olukorra kohta (objektiivne teave meditsiinilisest olukorrast ja ravivõimalustest), subjektiivsed mitteleevendatavad kannatused (ka vaimsed, seega enesetapuabi võiks olla kättesaadav ka mitte ainult selgeltdefineeritavatele terminaalstele patsientidele). Kolmandate isikute mõju minimeerimiseks on mõistlik nõuda enesetapu abistajalt / eutanaasia läbiviijalt meditsiinilist haridust (see võimaldab täiendava kontrolli võimaliku kuritarvitamise üle), samuti peab see otsus saama kinnituse enam kui ühelt meditsiiniprofessionaalilt (ja loomulikult peab kogu protsess olema dokumenteeritud). Minimeerimaks kahju teistele ning vähendamaks arstide omavoli, peavad eutanaasiaotsusest olema piisavalt vara olema ette teavitatud ka konkreetse patsiendi lähedased (kellel võiks olla õigus protesteerida võimaliku arstide omavoli juhtumi korral, nõudes erapooletut komisjoni või kohtuvõimu kaasamist, et kinnitada inimese vaba tahe).

Kasutatud kirjandus

Arold, Anu. “Mõtteid inimese elust ja arsti rollist selle hoidmisel”. - Eesti Arst, 1999, 3.

Battin, Margaret Pabst. Least Worst Death: esseys in bioethics on the end of life. Oxford University Press, 1994.

Diekstra, R.W.F. “Assisted Suicide and Euthanasia: Experiences from The Nederlands” -Annals of Medicine, vol. 25 no 1, 1993.

Elliott, Carl. “Ethics of Psychiatric Research and Treatment”. - Current Opinion of Psychiatry, vol. 6. no. 5, 1993.

Issak, Andra. Eutanaasia õiguslikud probleemid ja eristamine abist enesetapul. Tartu Ülikool, Bakalaureusetöö, 1997.

Foot, Philippa. “Euthanasia,” Virtues and Vices. Berkeley: University of California Press, 1978, lk. 33-61

Kuhse, Helga. “Why Killing is Not Always Worse - And Sometimes Better - than Letting Die.” Bioethics. An Anthology. Blackwell, 1999.

Labotkin, R jt. “Eesti arstide suhtumine eutanaasiasse” -Eesti Arst, 1999, 1.

Mayo, David J. “What is being Predicted: The Definition of Suicide”. - The Assessment and Prediction of Suicide. The Guilford Press, 1992

McKhann, Charles F. A Time to Die: The Place for Physician Assistance. Yale University Press, 1999.

Rachels, James. “Active and Passive Euthanasia.” Bioethics. An Anthology. Blackwell 1999.

Saar, Merike. Patsiendi õigused eutanaasias. Tartu Ülikool, Bakalaureusetöö, 1997.

Pildid eelmisel aastal Itaalias suremisõigust nõudnud lihasdüstroofiat põdenud Piergiorgio Welby juhtumist

Kuigi minu vanaonu oli küüditatute hulgas - tema tuli küll jälle Eestisse tagasi ja ei kandnud viha isegi mitte selle naabrimehe peale, kes olevat tema peale kaevanud - ei suutnud ma laupäeval mingisugustele mäletame-küüditamist üritustele minna.

Sellepärast ei suutnud, et võimul olev valitsus tegeleb mainitud sündmuse politiseerimisega, IRL ja Reformierakond kaklevad selle nimel, kummad sündmust paremini mäletavad. Eesti poliitiline eliit teeb küüditamisega seda, mida Itaalia kommunistlik partei tegi Resistenzaga, ehk matab mälestuse seda “ülistades” ehk siis antud juhul rõhutatult leinates ja oma poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt kirjeldades. Nii kipubki aina enam ja enam küüditamisdiskursuses muutuma juhtivaks mõte või eeldus, et “küüditamine oli vale, sest seda tehti eestlastega” - kui tuleb juttu türgi rahvuslastest, kes armeenlasi kõrbe surema saatsid, siis hakkavad needsamad inimesed järsku türklaste teguviisile õigustusi leidma (nad tegid seda rahvusriigi nimel!), rääkimata sellest, et nii mõnedki, kes küüditamistähtpäevadel demonstratiivselt leinamas käivad, istuvad koju jõudes arvuti taha ja hakkavad teatud foorumites arutlema, kuidas ikka paremini venelasi Eestist välja saata.

Mida rohkem viimaseid on, seda rohkem ongi küüditamisõudused maha maetud, seda enam me unustame, et meetod “pole rahvast, pole probleemi” ei tohiks olla poliitiliste vaidluste lahendamise meetodiks. Meie enda ajalugu - lähiajalugu - demonstreerib meile julma vägivalda, mille ohvriks on olnud meie enda eellased, sugulased, mõnedel on omaenda rasked kogemused. Küüditamist tuleb mäletada juba seepärast, et teada “vägivald on vale valik” - me oleme selle tee ise läbi käinud ja me rohkem ei taha. Kui meil on vaja ühises tegutsemisviisis kokku leppida, siis poliitiliste vastastega räägitakse, mitte ei saadeta neid maalt välja või ei süüdistata ühistegevuse reeturluses, nii nagu mitmed Eesti poliitikud on eile ja täna iirlaste vaba tahte avalduse kohta leidnud. Aga peale veenmise ka ratsionaalsete argumentide meil muid valikuid ei ole, sest me teame ise, milline tunne on jääda “suure karvase kaikaga” meetodi ohvriks, seega võiksime ise mitte kaika järele sirutada.

Küüditamine peaks meile veel andma emotsionaalse mõistmise, kui valus on see, kui sa pead, vastu oma tahtmist, lahkuma paigast, mida sa tahaksid koduks nimetada: isegi siis, kui sa saad uues paigas hakkama. Seepärast ma imestan iga kord, kui kuulen eestlasi hõikamas “kui sulle valitsuse otsus ei meeldi, mine siis minema”. Kui me kujundame oma poliitikat nii, et mõnedele inimestele muutub see koht, mida nad armastavad, elamiskõlbmatuks ja nad peavad ellujäämise nimel sealt lahkuma, süda tilkumas verd, kas see on moraalselt kuidagi parem, kui inimeste keset ööd vägisi loomavankrisse toppimine? See, kui inimene lahkub mingist kohast oma vabal valikul, kuigi ta saaks seal hakkama või seepärast, et mõned inimesed armastavad uusi kohti rohkem kui neid, kus nad on sündinud, ei õigusta seda, et ühiskond peaks sundima mingeid inimesi lahkuma sealt, kuhu nad tunnevad ennast kuuluvat (lihtsalt seetõttu, et usk on vale, poliitiline vaade vale, emakeel vale või raha liiga palju). Me oleme kõik inimesed ja seetõttu tuleb meil leida üksteisega suhtlemiseks inimlikke lahendusi. Küüditamine pole õigustus välistavaks rahvusluseks, sest see teeb uue küüditamise õigustatuks.

Ärme unustame, et küüditamine oli kuritegu inimeste vastu. Igaühe. Punkt.

14. juunit tähistasin mina Juhan Viidingu luuletuse lugemisega:

Vapustus
Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. “Vastu oma saatusele” – vastati.

Kaheksanda Mai Liikumine toetab algatust “Päästkem Eesti Metsad ja soovitab kõigil osa võtta meeleavaldusest meie metsade kaitseks neljapäeval, 29. mail ajavahemikus 15:00- 17:00 Tallinnas Tammsaare pargis. Näitame, et me ei poolda Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformi ning uut metsaseadust praegusel kujul. Meie metsade majandamiseks ja säilitamiseks on paremaid viise! Poliitikud on lõpuks vaid meie esindajad ning neil ei ole õigust võtta ette midagi omaenda rahva tahte vastu.

Keskkonnaministeerium tahab muuta metsaseadust nii, et riigimetsa oleks võimalik kergemini raiuda ja müüa või rentida riigieelarve täitmiseks. Sellest võidavad Skandinaavia puidutööstused ja väike grupp poliitikuid, aga mitte Eesti avalikkus, meie kõik, kes me tahame selles riigis igapäevaselt elada. Kasumi teenimise võimalus võib olla üks osa inimese elust, aga see ei tohi taanduda inimelu ainsaks väljundiks. Meie eluviisi osa on ka kultuur, loodus, võimalus vabalt metsas jalutada ning tunda ennast osana loodusest.

Olulisemad punktid, mida Keskkonnaministeerium soovib kehtestada:

Seadusest võetakse välja nõue, et Eesti pindalast peab 20% olema riigimets - võimaldab igal ajal metsa müüa ja teha otsuseid vastavalt poliitilisele vajadusele, mitte sellele, kuidas metsade jaoks hea on.

Riigi metsa võib edaspidi pikaks ajaks rendile anda - on oht, et mets antakse rohkem kui 100 aastaks rendile Skandinaavia puiduettevõtete kätte, kes teenivad eestlaste pealt suuri summasi, kuid ei tegele metsa sotsiaalse ja kultuurilise poole arendamisega

63 metskonnast jääb alles 17 - ühe metskonna suuruseks on ca 60 x 80 km, korralikult metsa eest hoolitsemiseks on metskondade territooriumid liiga suured.

560 metsamehest jääb alles 250 - 5-10 inimest peavad suutma igapäevaselt valvata, et ei toimuks röövraiet, puhastada sihte, kontrollida metsa mahavõtmist jne. Füüsiliselt ei ole see võimalik.

Metsa müügi või rendi otsustab 9 inimest RMK nõukogust - hetkel nõukogus olevatest inimestest on metsateemadel 2 pädevat inimest. Ülejäänud, ka nõukogu esimees, ei oma mitte mingit metsalast haridust või töökogemust.

Kaotatakse kaitsemetsade kategooriad - kaitsemetsad on metsad, mis vajavad kaitset ja kaitsevad jõgesid, järvesid ja asulaid (tormi ja tuisu eest). Paljud kaitsemetsad on seene- ja marjametsad.

Ministri otsusega võib igas vanuses puid maha võtta - hetkel on seaduses puude vanused kirjas, edaspidi võib ministri määrusega teostada lageraiet ka aladel, kus metsa arengu jaoks see vajalik ei ole.

Eesti metsad on meie kõigi ühine vara. Soome ja Rootsi keskkonnaühendused on hoiatanud Eesti valitsust, et taolised muudatused toovad kaasa ligi 2000 taime- ja loomaliigi hävinemise nagu see Skandinaavias juhtumas on. Enamus Eesti keskkonna- ja metsameeste ühendusi on teinud pöördumisi ning ettepanekuid, kuid seni pole kedagi kuulda võetud.

Kodanikuliikumisse kuuluvad Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing SOREX, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Loodushoiu klubi, Tallinna Tehnikaülikooli Säästva Arengu Klubi, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts ja Pirita tee selts. Lisaks organisatsioonidele kuuluvad ühendusse üliõpilased, õppejõud ja metsamehed.

Lisainfo:
email: info(a)hooliveesti.ee
www.hooliveesti.ee

Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas - kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega - kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda - ka rahvuskogukonda - kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis - ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” - ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda - koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega - ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga - näiteks ajakirjanduses - tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Foto ühest turistiblogist

Erinevatel põhjustel kiputakse Eesti meedias rääkima kuidas mingis kauges riigis valitseb kommunistlik režiim, mis on loomulikult paha-paha. Hiina on vast enim mainitud pahalane, kes piirab inimõigusi ja ahistab meediat. (Venemaa vastu ei saa Eesti meedias loomulikult ükski riik, kahjuks on seal parlamendis liiga mitu parteid). Õnneks küll pole Hiinas ühte diktaatorit, kelle kaela saaks kogu jama keerata. Tegelikult pole aga erinevad autoritaarselt juhitud riigid tänapäeva maailmas sugugi mingi haruldus ning diktaatorlus pole sugugi vaid kommunistide hinges elav draakon, kes väljapääsu otsib. Diktaatoreid, kes on naudivad oma ainuvõimu, on tegelikult karjade kaupa ka parempoolse maailmavaatega inimeste seas, kuid vähemalt eesti meedia neist eriti tihti ei räägi. Ning kui räägibki, siis niinimetatud „kommunistlikud” riigid saavad alati oma sildid, „kapitalistlikud” aga sugugi mitte. Nii võib jäädagi mulje, et kommunistid on ainukesed, kes demokraatiat ähvardada võivad. Tegelikult võib aga suvalist ideoloogiat deklareerida ja ikkagi valitseda riiki nii, et inimõigustest vaid ribad järele jäävad ning naiivsed usuvad alati, mida neile räägitakse.

Kuna Tiibeti toetamine on parasjagu moes, siis võiks ju veel ühe sammu kaugemale astuda ja leiamegi ennast Okeaaniast, kus asub selline imekena riik nagu Fiji (selline kirjaviis tundub parem kui Fidži). Sel saarel on veidike vähem rahvast kui meil Eestis, aga kliima ja kõik mis sellega kaasneb, teeb ta paradiisisaareks. Tuleb välja, et kõik on seal kuum, ka poliitiline elu. Juba paar aastat valitseb seda riiki sõjaväeline diktaator Frank (Josaia Voreqe) Bainimarama. Ega seal riigis enne ka mingi väga demokraatlik riik ei olnud ja tegelikult arvavad nende poliitikud, et ega seda eriti vaja polegi.

Diktaatorid üldjuhul ei saa kedagi usaldada, sest inimene ei saa ju teistelt rohkem oodata, kui ta ise on võimeline. Seepärast on väikeriigis ka raske ministripostidele erinevaid inimesi leida. Frank näiteks on korraga nii info-, sise-, immigratsiooni-, avaliku teenistuse- kui ka põlisrahvaste- ning multietniliste suhete minister. Kuid ministreid võib ka näiteks töökuulutusega otsida. Väga liberaalne lahendus, kas pole?
Ok, selleks, et kõik postimehe jutud Fiji kohta ära linkida, siis panen veel selle ka: Fidžile rajatakse veealune hotell. Super luks, kas pole?

Kuid viimane uudis, mis tollelt imekaunilt saarelt meedias kajastamist leidis, rääkis tüüpilisest autoritaarse tüübi tegevusest: Sulgen meedia! „Ajakirjanikud vihkavad mind!”, kurdab saare ainuvalitseja. Mida teha nendega, kes sind vihkavad? Lahti lasta ja karistada, on õige vastus. Nii tele-, raadio kui ajalehtede juhtidele on antud soovitus mitte vigu teha: ei grammatilisi ega teistsuguseid.

Nojah, igatahes illustreerib see lugu kaunist kaugest maast mõtet, et ei ole nii, et ainult kommunistid ähvardavad demokraatiat, üldjuhul nad seda üldse ei tee. Ega pole vaja nüüd kõikides riikides ka sõjaväge laiali saata kartuses, et nad riigis võimu võtaksid. Miks peaks tegema üldistusi vaid kommunistide kohta, eriti kui püssist tuleb pauk ikka jupi paremini kui luuavarrest? Noh, kas teeme Fiji toetuseks mõne aktsiooni?

PS! See jutt ei ole kirjutatud mitte selleks, et mõnda teist aktsiooni (Munamäel) halvustada, pigem selleks, et uusi põnevaid teemasid protestimiseks leida ;)

Sel aastal otsustas kodanikuliikumine “Päästke Eesti metsad” korraldada 8. mail kell 18.00 maailmas nimega flashmob tuntud aktsiooni. See on plaanitud kolmeteistkümnesse Eesti linna kohtadesse, kus on kõige aktiivsem inimeste liikumine. Lähemalt loe siit.

Eestis toimuva flashmobi idee on lihtne:

Kaheksanda Mai Liikumise aktivistid ja meie sõbrad otsustasid sama ürituse korraldada koos ja keskkonnas, kus “elu algel” on ka lootust tõelisele elule ärgata - kuna me tähistame ka sel aastal Kadrioru pargis piknikuga Teise Maailmasõja lõppu Euroopas. Linnainimesele ongi ju metsa asendajaks park. Kuid metsad on meile kõigile ühtviisi olulised. Päästke Eesti metsad organiseerus seoses Valitsuse metsaseaduse muutmise plaanidega.

Kaheksanda Mai Liikumine toetab erinevaid kodanikealgatusi, mis aitavad nii meil endil kui ka kõigil teistel eestimaalastel elada riigis, kus on austatud nii inimõigused kui ka osalusühiskonna printsiibid. Kui põlise maainimesena tuntud eestlased ei väärtusta looduskeskkonda on vähe lootust ka inimühiskonna väärtustamisele.

Ootame piknikule meie sõpru, kelledega koos osaleda “päästke Eesti metsad” aktsioonil ja sellele järgneval arutelul ühiskonnaarengu teemadel.

PS! Tegemist ei ole avaliku koosolekuga Avaliku koosoleku seaduse mõistes.

Täiendatud kell: 21.29

Foto tänaõhtusest piknikust, kus Kadriorgu parki sai istutatud mõned küüslaugud.

Aitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond - Iseseisvuspartei - pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88″ autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

Kallid lugejad, kommenteerijad ja kõik teised! Kaheksas mai, päev, millega saab seostada sõjategevuse lõppu Euroopas Teise maailmasõja ajal on taas kätte jõudmas! Seega: kutsume sind Tallinna piknikule, nii nagu aasta tagasigi.

Kohtumispaik luigetiigi kõrval olev muruplats Kreutzwaldi juures ja pikniku algusaeg 8. mai, kell 18.00. Kokkusaamist alustame flashmobiga Eesti metsade kaitseks, seega võta kaasa midagi, millest algab elu - käbi, kastan, tammetõru, kartul. Kell 18.00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel jätkame piknikuga.

Segaduste ärahoidmiseks - tegemist ei ole meeleavaldusega või avaliku üritusega, vaid arutelu toomisega veebikommentaariumist kevadõhku. Aruteluteemadeks, päevakohaselt, neofašism, rahuliikumised ja mittevägivaldne protest. Oleks armas, kui sa annaksid oma tulekust ette teada oudekki-at-gmail.com, siis on meil ettekujutust, kui palju inimesi kohale jõuab, aga kohapeal me registreerunute nimekirja ei kontrolli :)

Võta kaasa toitu ja jooke (alkohol keelatud!), mida teistelegi jagada - ning rahumeelne mõtteviis.

Saju korral liigume eeldatavasti edasi Tallinna Ülikooli ruumesse.

Sel aastal tähistab Eesti Vabariik oma 90 sünnipäeva ja tolle päevaga seonduv Eesti Vabadussõda on paljudele eestlastele oluline sündmus. Noid aegu on ajaloolased erinevatel aegadel tõlgendanud nii, nagu see neile parasjagu on sobiv tundunud ja minu tagasihoidlik arvamus on, et hoolimata filmidest ja raamatutest, mis sellest ajastust on kirjutanud, on paljud asjad jätkuvalt ebaselged ja tihtipeale varjutatud poliitiliste tunnetega, mis ei lase kõike objektiivselt analüüsida.

Mida kaugemale need sündmused jäävad, seda kergemini peaks olema võimalik toda ajastut lahata. Just seepärast on mul plaan siinse postitusega tuua üks pilt Vabadussõja algusest. Nagu teada, peetakse vabadussõja esimeseks lahinguks Narva lahingut 1918 aasta lõpus. Miksike,  kus peaks olema info, mida lastele koolis õpetatakse, ütleb selle lahingu kohta nii: 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning järgmisel päeval kuulutati välja sundmobilisatsioon kogu riigis … 28. novembri õhtuks olid Narva kaitsjad sissepiiramisohus ning Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson andis käsu Narva maha jätta.

Mulle meeldib lugeda vanu ajalehti ja juhuslikult ajalehti uurides sattusin ajalehele “Waba Maa”, kus on kirjeldus tollest Narva lahingust. Päris põhjalik ülevaade, kuigi ka mitte just eriti neutraalne. Täiesti külmalt suhtutakse sellesse, et suurem osa inimesi, keda seal vaenlaseks nimetatakse, olid tegelikult eestlased. Vaenlased olid nad aga sellepärast, et nad olid kommunistid. Rõõm umbes 600 Viljandi kommunisti tapmise üle, täitis meedia õnnetundega?! Ehk siis võib öelda, et Vabadussõja esimene lahing toimus sakslaste ja eestlaste (kommunistide) vahel. Meie uuest ajalootõlgendusest võib välja lugeda, et eestlase jaoks on pea alati olnud vaenlane teine eestlane, eriti kui too teine eestlane on kommunist. Pole siis eriti imestada, et praeguseks hetkeks kommuniste meil enam eriti ei leidu, sest nende tapmine kõlab kui püha üritus.

Aga nüüd see vanaaegne kirjeldus Narva lahingust, mis pärit 5. detsembri 1918 . aasta ajalehe “Waba Maa” teiselt ja kolmandalt leheküljelt. Võimalik, et mingid kohanimed on tänapäeval teistsugused. Keelt ei ole tänapäevastatud.

Waba Maa 5. detsember 1918, lk 2, 3
4.detsembril
22. novembril ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.
27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.
Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.

Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.

Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.

Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.

Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.

Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.

Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.