Kommentaator Analyytik on siin ja mõnes teises blogis esitanud huvitavaid arvamusi keelekasutusest Eestis. Seepärast palusime tal ka selle blogi jaoks üks pikem teemaarendus kirja panna – siin see on.

Järgnevas loos jutuks tulevate küsimuste peale olen ma küll korduvalt ja päris palju mõtisklenud, aga kui ma ühel hetkel arvasin, et peaks need mõttelõngad ka üheks konkreetseks artikliks sõlmima, siis selgus esialgu, et asi ei olegi nõnda lihtne. Õnneks aga tuli appi juhus. Sest just hiljutisest Postimehest leidsin ma Erkki Bahovski kirjutise “Sõnad Loevad” (Postimees, 27.03.2007. lk. 2.).

Iseenesest küll suhteliselt tavaline lugu, mille sarnaseid leidub Eesti ajakirjanduses kümnete kaupa. Aga siiski tekkis mul sellega seoses mingi, esialgu küll ebamäärane küsimus. Milline on ikka tegelikult selliste kirjutise eesmärk? Millist ideestikku soovitakse niisuguste mõtteavaldustega ühiskonda sisestada? Et asi selgem oleks, tuleb nüüd ära mainida, et minu meelest teeb autor mainitud kirjutises ikka väga ühese ettepaneku – teatud sõnade kasutamise eest tuleks nende kasutajad kohtusse kaevata!

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et Eesti ühiskonna jaoks ei ole ju selles midagi uut – niisugust praktikat on harrastatud õigupoolest viimased viisteist aastat. Ja eks tegelikult toimus sama asi ka sellele omakorda eelnenud viiekümne aasta jooksul. Olgu nende viimati mainitud viiekümne aastaga kuidas on, aga et ka viimased viisteist aastat? Miks need asjad siis nüüd niimoodi on välja kukkunud? Sest nagu ma mäletan, ei lubanud laulva revolutsiooni ajal küll keegi midagi niisugust. Pigem vastupidi.

Ja veel veidi mõeldes tuli niisugune sõnade ärakeelamine ja muutmine ja moonutamine mulle millegipärast tuttav ette. Kas ma pole sellest kusagilt lugenud? Mis selle autori nimi nüüd oligi – Orwell? Jah – just nimelt. George Orwell, “1984”. Mis siis ikka, koukisin selle raamatu riiulist välja ja mida ma nägin! Täpselt sobiv koht sattus ette juba esimese minutiga. Ma tsiteerin: “UUSKEELE PÕHIALUSED: Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi.” (Georg Orwell, 1984, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 48-51., lk. 207.) Ning kui nüüd seda lõiku veidi parafraseerida ja väikesed muudatused teha, siis kõlaks lause järgmiselt: “Uuskeel oli Estlandi ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada estnatsi ehk eesti natsionalismi ideoloogilisi vajadusi.” Öelge mis tahate, aga kangesti just niimoodi see asi kõlabki.

Hea küll. Kui Erkki Bahovski ülalmainitud kirjatüki näol oleks tegemist mingi erandliku nähtusega, siis poleks ju eriti katki midagi. Aga paraku on asjad teistmoodi. Paraku on Eestis seda “õigete” ja “valede” sõnade ja väljendumiste ideoloogiat juurutatud juba päris palju aastaid. Seda on teinud poliitikud, ühiskonnategelased, meedia – aga ka inimesed tänaval, kohvikus, kõikvõimalikel üritustel jne, jne. Võib-olla ei ole selline “keelereform” toimunud küll eriti agressiivselt, vaid pigem isegi vaikselt ja hiilivalt, poolenisti alateadvuslikul tasandil, aga ometi on see toimunud. Ning loomulikult on sellel ka omad tulemused.

Jah, keel keeleks, aga me peame endale siiski teadvustama, et just keelega on seotud ka meie mõtlemine. Ning kui keel on moonutatud, siis paraku on moonutatud ka mõtlemine. Nõnda siis oleme me jõudnud praeguseks olukorda, kus on juba päris raske rääkida ja arutleda teemedel, mis domineeriva kodanlik-natsionalistliku paradigmaga täpselt kokku ei lange. Sest niisugustest teemadest rääkiv inimene võib alati sattuda rünnaku alla – sel põhjusel, et ta ei kasuta “õigeid” sõnu või et ta väljendab ennast nagu “tibla” või mõtleb nagu “sovjett”. Ning kuna loomulikult soovib enamik inimesi sellise rünnaku alla sattumist vältida, siis väldivad nad ka teatud sõnu. Automaatne enesekontroll. Et mitte öelda enesetsensuur.

Huvitaval kombel ei ole aga kapitalistlike vereimejatel, nende apologeetidel ja eestkõnelejatel mingeid selliseid piiranguid ning nemad võivad kasutada igasuguseid sõnu, sõimata keda tahes ja millal tahes. Ei tea küll miks? Ühe näitena võib siinkohal mainida seda kuulsat särgiskandaali, kus omal ajal Välisministeeriumi ja hiljem minu teada Kaitseministeeriumi palgal olnud inimene ajas selga särgi, millel oli kiri “Kommarid ahju!” Kas selline üleskutse erineb siis tõesti märkimisväärselt loosungist “Juudid ahju!” Minu meelest küll mitte. Vahe lihtsalt selles, et kui esimene kutsub üles inimesi hävitama nende poliitiliste (konkreetselt siis kommunistlike) vaadete pärast, siis teine soovitab sedasama teha rahvuslikul ja/või religioossel põhjusel. Tegemist on ilmselge vaenuõhutamisega ja üleskutsega genotsiidile. Ja mida ütles selle peale Eesti valitsus? Minu mäletamist mööda mitte midagi erilist. Et “juriidiliselt on kõik korras” – või midagi sellesarnast.

Kuidas siis niisugune sõnade ärakeelamine oma mõju avaldab? Näiteks selliselt, et Eestis on üsna keeruline rääkida parempoolsest ja vasakpoolsest poliitikast ning ühe või teisega kaasnevatest maailmavaatelistest aspektidest, majandulikest lahendustest, ühiskonnakorraldust puudutavatest otsustest ja muust sellistest, kuna mingid tarkpead on kuulutanud, et parem-vasak skaalat “lihtsalt enam ei eksisteeri”. Jama! See, et mõnedes Euroopa heaoluriikides on vaheldumisi võimul parem- ja vasaktsentristid, kelle vahel tõepoolest suurt erinevust ei ole, ei tähenda ju ometi seda, et parempoolsus ja vasakpoolsus ning parem-vasak skaala kui niisugune kuhugi kadunud oleks. Ning nendes samades riikides eksisteerivad ju rõõmsasti ka kõikvõimalikud poliitilise skaala äärtel asuvad parteid ja liikumised – hoolimata sellest, et nad enamasti valitsuste moodustamisel suurt kaasa rääkida ei saa.

Või kuidas me saakime arutleda näiteks kõikvõimalike poliitiliste suundumuste üle, nende eeliste ja puuduste üle, kui teatud sõnad on “ebasobivad”. Sest hoolimata Eesti mainstream-meedia poolt kultiveeritavast vaimupimedusest eksisteerib maailmas ikka igasuguseid liikumisi: näiteks maoistid, kommunistid, libertaarsed sotsialistid, anarhistid – kui esimesi meeldetulevaid nimetada. Ning teiselt poolt jälle rassistid, neo-natsid, anarho-kapitalistid, fašistid jne. Kuidas saaks nendest rääkida või kirjutada, kui teatud sõnad on justnagu “valed” ning kui nende kasutamist takistab inimese alateadvusesse sisestatud enesetsensuur?

Ning mis kõige ohtlikum – niisugune sõnapimedus ja selle, tundub et kohati lausa sihiteadlik ja tahtlik kultiveerimine, takistab meil näha ka seda, mis meie enda ühiskonnas toimub. Näiteks ei saa ju kuidagi eitada, et teatud osa elanikkonna hulgas lähevad nii natslikud kui ka fašistlikud ideed ikka peale küll. Ja paraku leidub niisuguste ideede pooldajaid ka meie poliitilistes parteides. Nojah, aga kui teatud sõnad on keelatud, siis ei saa me ju nende probleemidega tegeleda. Sest kes see ikka nii väga kohtu alla sattuda tahab.

Mida siis niisugusel juhul teha? Aga võib-olla vaataks korraks, kuidas on lood sõnakasutusega maailma “demokraatia kantsis” ehk siis Ameerika Ühendriikides. Põgus pilguheit sealsetele internetilehekülgedele annab küll põhjust väita, et vähemalt sõnavabadus on tollel maal küll veel suuresti au sees. Ja seda vaatamata Ühendriike viimastel aastatel valitsenud administratsiooni vastupidistele jõupingutustele.

Nõnda siis nimetab tuntud Ameerika kirjanik ja ajaloolane Gore Vidal praegust USA valitsust sisuliselt “huntaks” (“…and he struck a great political note which other presidents have generally imitated until we get down to this junta…”) ning neo-konservatiive “fašistideks” (“I knew that what those they call the neo conservatives in the United States (the old word that was used to describe them was “fascist”)…“). (“I’m Jealous of Cuba”, An Interview with Gore Vidal. By Rosa Mariam Elizade. December 21, 2006.) Ning ma arvan küll, et ta on suuteline oma seisukohti ka igati põhjendama. Sest ega need sõnad ei ole ju iseenesest midagi erilist: tegemist on ühe puhul suhteliselt konkreetse valitsemisvormiga ja teise puhul jälle sama konkreetse poliitilise süsteemiga. Ning kui praegusel USA valitsusel need tunnusjooned ikka on, siis miks peaks olema keelatud sellele tähelepanu juhtida. Muidugi tekib ka mõte, et järsku on Gore Vidal lihtsalt nii kuulus ja ühtlasi juba nii vana, et praegune administratsioon lihtsalt ei saa temaga enam midagi ette võtta. Aga mulle tundub küll, et sarnaseid seisukohavõtte esineb vähemalt Ameerika internetimeedias ikka rohkem kui küllaldaselt. Tooksin siinkohal siis veel vaid mõne näite, mille puhul juba pealkiri ise enda eest räägib. (Leading Academic: Neo-Nazis Have Signed Us Onto WWIII. Destroying World Order: Analysing the war In Iraq and the Middle East with Dr Franics A Boyle. Steve Watson & Alex Jones. Friday, January 5, 2007.) Ja teine lugu veel: (Christian Fascism: The Jesus Gestapo of St. Orwell. February 07, 2007.) Ning kui keegi tunneb juhtumisi huvi ka nii-öelda krõbedama sõnakasutuse vastu, siis ühe näiteks oleks järgmine lausekatke: “…yes Bill Kristol, the super-reactionary corporate-plutocratic and arch-imperialist Bush-fellationist and leading Neo”conservative” voice for and of the illegal occupation…” (Idiot Winds of Empire. From Bush to the “Liberal” Media Elite. by Paul Street). No ja kui nüüd püüda seda eelpool äratoodud juttu kuidagi Eestiga seostada, siis eks või ju igaüks mõelda, et kes see Eesti tuntud neo-con-ideoloogia maaletooja nüüd õigupoolest on olnud, millise parteiga see inimene on seotud ja mida Gore Vidal nende neo-con’ide kohta õigupoolest ütleski.

Kokkuvõtteks võiks siis tõdeda, et niisugune sõnade ärakeelamine ja moonutamine ja teatud terminite valedeks ja ebasoovitavateks kuulutamine ei ole kaugeltki mitte nii süütu nähtus, nagu see esmapilgul ehk paista võib. See mõjutab ja moonutab väga selgelt kogu mõtlemist ning seega ka arusaamist maailmast ja maailma toimimisest. Ning kui see kõik toimub valitsevate klasside või nende poolt kontrollitava meedia poolt ja kaasabil, siis tekib küll küsimus, et kellele see nüüd õigupoolest kasulik on. Ja miks seda tehakse. Ja kuidas mõjutab see nähtus kogu ühiskonda, ka seda sfääri, mis jääb poliitikast väljapoole. Nendele küsimusele peab aga iga inimene püüdma nüüd juba ise vastust otsida. Vähemalt esialgu. Sest ega ühte artiklit teatavasti üleliia pikaks ajada ei saa ja see kehtib ka käesoleva kirjatüki kohta.