Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel. Allikad ikka samad.

“Minu öine külmkapp,” kutsus proua Cederna oma magamistuba Milanos 1945. aasta talvel ning kirjutab omastele põhjalikust riidessepaneku protseduurist enne magamaminekut. 1945. aasta talv Põhja-Itaalias oli ebatavaliselt karm, temperatuurid langesid kuni -11°C, ei olnud kütet, ei olnud millega taastada katkiläinud aknaid, oli väga vähe toitu. “Nälg oli,” meenutavad inimesed, kui ma neilt selle talve kohta küsin.

Milano poodides ei saanud peaaegu mitte midagi – kolletuv petersell, röstitud maapähklid ja sinakas liimitaoline ollus, mida nimetati Rooma juustuks. Märgatavalt rikkalikuma mustalt turu hinnad käisid töölistele üle jõu. Lisaks iseloomustas seda talve ka massiline tööpuudus; tänu toormaterjali vähesusele ja sabotaažile kukkusid toodangu- ja tööhõivenumrid drastiliselt. Genova ametlik töötute arv oli 1945. aasta esimestel kuudel 11 871, aga deportatsioonihirmus jätsid paljud ennast töötuks registreerimata, tollane fašistlik võim teavitas Saksamaad, et tegelik töötute arv võis olla 40 000.

1945. aasta kevadel oli siiski selge, et vaatamata julmale talvele oli partisaniliikumine selle üle elanud. Nüüd kasvas partisanide arv järsult ning aprilliks 1945 oli neid juba üle 100 000. Venelased sulgesid Kolmanda Riigi vallutused idast ning ameeriklased ja britid läänest ning Põhja-Itaalia vabastamine muutus reaalsuseks.

Selle vabastamise täpne olemus muutus aga Liitlaste ja Resistenza vaheliseks tõsiseks lahkarvamuseks. Liitlased rõhutasid, et sakslased peavad alistuma neile ja ainult neile, nad soovitasid partisanidel mitte võtta ette iseseisvaid aktsioone ja keskenduma tööstus- ja elektriinstallatsioonide päästmisele Saksa “mahakõrvetamise” poliitika eest. Partisanid küll nõustusid vajadusega kaitsta Itaalia tööstuspärandit, aga ei leppinud teisese rolliga Põhja vabastamisel. Eriti kommunistid ja Partito d’Azione rõhusid plaanidele ülestõust peamistes linnades – seda mitte soovist Liitlaste autoriteeti õõnestada või sotsiaalset revolutsiooni teistada, vaid eesmärgiga demonstreerida Resistenza tegelikku jõudu ning lõpetada saksa okupatsioon niisugusel moel, et seda ei saaks kergesti unustada. 25. veebruaril 1945 PCI (Partito Comunista Italiano) liider Palmiro Togliatti telegrammist pärinevad järgmised sõnad: “Me peame võitlema Itaalias olevate Saksa väeüksuste täieliku hävitamiseni ning me peame seisma vastu igale katsele hoida tagasi ülestõuse läbi võltsläbirääkimiste kapitulatsioonist.”

1. aprillil alustasid Liitlaste väed oma viimast pealetungi sakslaste liinile, et murda läbi Põhja-Itaalia tasandikule nii kiiresti kui võimalik. Sakslaste vastupanu oli aga visa ja 13. aprillil kindral Mark Clark hoiatas partisane, et “tegutsemishetk pole veel käes.” Kolm päeva varem oli aga PCI andnud välja oma kuulsa direktiivi nr. 16, mis käskis hakata ülestõuse ette valmistama. 24. ja 26. aprillil, kui Liitlased olid veel Emilias, alustasid Genova, Milano ja Torino ning mitmed teised Põhja-Itaalia linnad ülestõuse natside ja fašistide vastu.

Genovas, kui sai selgeks et saksa kindral von Meinhold valmistus linna evakueerima, otsustas kohalik CLN (Comitato di Liberazione Nazionale) alustada ülestõusuga varem ja mitte oodata mägedes olevate partisanide kohalejõudmist. Von Meinholdi käsutuses oli umbes 15 000 üksust ja umbes viiskümmend suurtükki mägedes linna ümber (Genova asub mäenõlvadel justkui kausis). Ülestõus algas 24. aprillil, 3000 SAPi (Squadre di Azione Patriottica) liiget, keda aitasid paljud tavakodanikud, vallutasid peamised avalikud hooned. Kõik Saksa barakkide telefoniliinid, vee- ja elektriliinid katkestati ning Liguria, mille pealinn Genova on, raudteetransport vajus kaosesse. Sakslased leidsid ennast ühtäkki linna vangistatuna. Kogu 24. aprilli jooksul püüdsid nad mitmetest kohtadest partisaniliinidest läbi murda, aga ägedais tänavalahinguis sunniti nad tagasi. 24. õhtul ähvardas von Meinhold linna pommitada kui tema vägesid ei lasta vabalt lahkuda. CLN keeldus kompromissidest. 25. hommikul vallutasid ülestõusuosalised Sturla barakid ning ründasid Granolo raadiojaama. Võitlus jätkus kogu päeva vältel, kuni kell pool kaheksa õhtul andis von Meinhold tingimusteta alla. Ülestõus jätkus, sest saksa väed sadama ümbruses pidid “vastu pidama viimase meheni.” 26. aprillil jõudsid kohale partisanid mägedest ning nende abiga vallutati sadam ja päästeti see hävitamisest.

23. aprilli õhtul põgenesid saksa sõdurid tolle kahuri juurest Reggio Emiliast, mis sihtis Modenat, 24. hommikul sisenesid mägedes olnud partisanid linna. Oma kodulinna vabastamiseks tagasipöörduv 23-aastane partisan Mimma (pildil) jõudis parajasti San Pellegrino sillale ning langes seal snaipri kuulist. “Fašistidest snaiperid olid paljudel katustel ja tapsid partisane ja tsiviilisikuid,” räägib Giorgio. “Üks oli meie maja katusel ka, ma mäletan sõdurit, kes tuli meie majja, jooksis üles ja tappis tolle snaipri.” “Kahekümne neljanda aprilli õhtul, kui meie linn oli vaba, tundsin ma oma elu kõige uskumatumat õnnetunnet,” ütleb üle-kaheksakümnene Alba. Nälg oli ka läbi.

Milano vabastati 26. aprilli õhtuks. Mussolini oli ülestõusu alguses selles linnas. 25. aprillil, kardinal Schusteri sekkumise kaudu, kohtus ta CLNi liikmetega, lootes mingit kokkulepet. CLNi nõudeks oli aga tingimusteta allaandmine. Demoraliseeritult põgenes Mussolini Milanost Šveitsi piiri suunas, autokolonnis riietatuna saksa sõduriks. 27. aprilli hommikul peatas Dongos 52. Garibaldi brigaad selle kolonni ja nõudsid läbiotsimist. Mussolini tunti ära ja vangistati. Resistenza juhid, ignoreerides Liitlaste selgeid teistlaadseid nõudeid, andsid kohe käsu Mussolini maha lasta. Mussolini, tema armukese Claretta Petacci ja teiste fašistlike juhtide kehad riputati pea alaspidi sinnasamasse Piazza Loretole, kuhu sakslased olid 1944. aasta suvel jätnud 15 poliitvangi kehad. Mõne tunni pärast lasi Milano uus prefekt Riccardo Lombardi selle verise vaatemängu lõpetada.

1. maiks oli kogu Põhja-Itaalia vaba.

(järgneb)