Meiesarnased liikumised: A.N.S.W.E.R. 22. aprill 2007
Posted by Punane Hanrahan in Ameerika, kodanikeühiskond.31 comments
William Ramsey Clark on oluline ühiskonna- ja poliitikategelane. Ta oli president Lyndon Johnsoni ajal USA justiitsminister. Erilist tähelepanu aga pälvis ta kaitsjana Iraagi eksdiktaatori Saddam Husseini üle peetud kohtuprotsessil. Pideva töö eest turvalisema ja rahulikuma maailma nimel on ta saanud ka Gandhi rahupreemia.
Aga täna ei huvita meid kõik see, vaid hoopis tõik, et 14.septembril 2001. moodustati Ramsey Clarki eestvedamisel organisatsioon nimega A.N.S.W.E.R. – Act Now to Stop War and End Racism. Organisatsiooni asutamise tõukejõuks oli mõni päev varem toimunud koletu terrorirünnak New Yorgi kaksiktornidele. Clark oli ettenägelik mees ja sai aru, et rahva mõistetav reaktsioon terrorirünnakule võib paisuda ennenägematuks rassismilaineks, mis võib võtta isegi verised mõõtmed. Rahva hullumist, mida kindlasti teatud poliitilised jõud USA-s isikliku kasu huvides omaltpoolt veel soosivad, tuli vältida või vähemalt leevendada. Ning selleks moodustatigi A.N.S.W.E.R..
Juba mõned päevad hiljem, 29. septembril, korraldas A.N.S.W.E.R. esimese massimeeleavalduse “Sõja ja rassismi vastu”. Meeleavaldus oli eeskätt seotud koalitsioonivägede sissetungiga Afganistani. Pärast seda on A.N.S.W.E.R. korraldanud hulgaliselt meeleavaldusi, millest kõigist on osa võtnud sadu tuhandeid inimesi.
A.N.S.W.E.R. peab end eeskätt imperialismivastaseks liikumiseks. Selle täitevkomiteesse kuulub sotsialiste, marksiste, inimõiguslasi ja õige mitmete vasakliberaalsete suundumuste esindajaid. USA Idaranniku intellektuaalide, kes enamasti on oma vaateilt vasakliberaalsed, hulgas on A.N.S.W.E.R. tohutult populaarne. Veendusin selles ise, kui 2003. aasta sügisel USA-s viibisin. Häid sõnu öeldi selle organisatsiooni kohta nii Washingtonis kui New Yorgis ning ütlejate skaala oli küllaltki erinev: protestantlikest ja katoliiklikest kristlasist veendunud ateistideni, keemia emeriitprofessorist noorte kodanikeliikumise aktivistideni. Kiidusõnade lausujaid ühendas vaid see, et nad kõik mahuvad nimetuse “Idaranniku intellektuaal” alla, olles tegevad peamiselt akadeemilistes sfäärides ja kuuludes varanduslikult kõrgemasse keskklassi.
Et A.N.S.W.E.R-i ridadesse kuulub üsna palju kommuniste, on võhikud sellele organisatsioonile ette heitnud stalinistlikke vaateid. Nagu mulle USA-s aga selgitati (ja selgitajad ei olnud ise organisatsiooni liikmed), ei saa olla vääramat ettekujutust – tegu on läbinisti demokraatliku organisatsiooniga, mille ridadest ehk jah kahjuks leiab ka mõne stalinisti, kuid tooniandvad nad kindlasti ei ole. Suurimad USA-s toimunud sõjavastased meeleavaldused, mida me kõik kindlasti teleekraanidelt näinud oleme, on just A.N.S.W.E.R.-i korraldatud. Lisaks sõjavastasele tegevusele on liikumine silma paistnud aga ka palestiinlaste õiguste eest seismisega, samuti kaitsnud immigrantide õigusi ja sotsiaalse õigluse suurendamise eest USA-s.
Halba varju on liikumisele heitnud osade selle liikmete valjuhäälselt eitav suhtumine Iisraeli riiki kui sellisesse. Ametlikult on A.N.S.W.E.R. teatanud, et selle liikmeil puudub konsensus Iisraelisse suhtumises ja seda konsensust ka ei taodelda. Sellest hoolimata on A.N.S.W.E.R. langenud iseenesest õilsaid eesmärke taotleva, antisemitismi vastu võitleva tuntud organisatsiooni “Anti-Defamation League” terava kriitika alla, millest on kahju. Küll teeb liikumine tihedat koostööd Ameerika Muslimite Seltsiga.
A.N.S.W.E.R.-i ridadesse kuulub ka palju tuntud kultuuritegelasi, näiteks folklaulja Ani Di Franco.
Eestis ei ole võimalik midagi nii mastaapsest, kui A.N.S.W.E.R. organiseerida kasvõi juba meie riigi tunduvalt väiksemate mõõtmete tõttu. Siiski oleks see 8.Mai Liikumisele suur au, kui meil õnnestuks A.N.S.W.E.R.-i edu siinseile oludele vastavalt korrata.
Hüvasti suur narratiiv? Debatt nõukogude sõjamälestusmärgi ümber Tallinnas 21. aprill 2007
Posted by toimetus in monument, teised autorid.30 comments
Tallinna Ülikooli juures töötav sotsiaalteadlne Siobhan Kattago kirjutas Kaheksanda Mai Liikumise blogi tarvis oma pikema ettekande põhjal essee. Ettekande täistekst avaldatakse: “Constellations: An International Journal of Critical and Democratic Theory, 2007.
Sõdadevahelisil aastail kirjutas Austria kirjanik Robert Musil tabavalt, et „monumendid on nii silmatorkamatult silmatorkavad. Ei ole midagi nähtamatumat monumendist.“ Musilil on osalt õigus – monumendid kaovad väga kergesti maastikku ja on nähtavad vaid kas turistidele, kes otsivad ajaloolisi huviväärsusi, või kohalikele elanikele miitingupaikadena. Kuid mis juhtub, kui pikalt uinunud monument ühtäkki ellu ärkab ja muutub piinavalt nähtavaks? Selline on olukord seoses nõndanimetatud pronkssõduriga, ehitatud Nõukogude Eestis (1947) meenutamaks punaaarmeed Tallinna keskuses. Mitmel viisil täidab pronkssõdur Marxi ettekuulutuse, et:
„Inimesed teevad oma ajalugu, kuid nad ei tee seda just nii, nagu nad tahavad; nad ei tee seda nende endi valitud tingimusil, vaid tingimusil, mis otseselt põrkuvad nende minevikuga ja on pärit sestsamast minevikust. Kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel.“
Kui ajaloolised sündmused, nagu Teine Maailmasõda on lahutavad ja sisestavad erinevaid mälestusi, võib minevik võtta luupainajaliku kvaliteedi, mis on aldis liialdusile, romantiseerimisele ja mütoloogiale. Enamgi veel, minevik muutub vahendiks poliitikuile, kes mängivad üksikisikute hirmude ja turvatundetusega rekonstrueerides nende ühiskondlikke identiteete üleminekuühiskondades, nagu postsovjeetlikus Eestis. Nõukogude sõjamälestusmärk, pronkssõdur, personifitseerib erinevaid mälestusi II Maailmasõja tähendusest Eesti elanike hulgas. Vene sõjaveteranidele ja osale venekeelsest noorsoost on see jõuline sümbol sellest, kuidas N-Liit vabastas Euroopa fašismist, mida Lääs alatunnustab. Paljudele eestlasile on pronkssõdur vastupidi mõru meeldetuletus nõukogude okupatsioonist ja riikliku iseseisvuse kaotamisest.
Praegune sümboliline lahing pronkssõduri tähenduse üle on rohkem kui märk aktuaalseist integratsiooniprobleemidest eestlaste ja venekeelse vähemuse vahel ja on pigem osa suuremast ümberhindamisest II Maailmasõja tähendustes pärast kommunismi langust. Lääne-Euroopa ajaloo- ja sotsioloogiline II Maailmasõja uurimus on keskendunud peamiselt Natsi-Saksamaa rollile. Debattidest ajaloo õiglasest esitamisest muuseumeis, monumentides ja filmides kuni vaidluseni üleminekuühiskonna õigussüsteemi üle esitatakse samalaadseid probleeme, kuidas üksikisikud demokraatlikes ühiskondades peaksid toime tulema mineviku negatiivsete traditsioonidega. Kas tuleks minevikku lihtsalt eitada või see kuidagi olevikku integreerida? Postkommunistlikud ühiskonnad, nagu Eesti, on alles nüüd vabad läbi kaaluma oma lähiminevikku, esitades erinevaid tõlgendusi ja mälestusi II Maailmasõjast, natsiokupatsioonist (1941-1944) ja nõukogude okupatsioonist (1940-1941, 1944-1991).
Katsed joonistada Euroopa mälu suure narratiivi raames lükkavad kalevi alla paljud erinevad kogemused II Maailmasõjast ja kontinenti lõhestanud külmast sõjast. Nagu Tony Judt veenvalt näidanud on, on Euroopa pärast 1945 aastat endiselt täis eksitavaid müüte ja vääritimäletamisi. Sümboliline konflikt nõukogude monumendi ümber Tallinnas on näide, kuidas elada avatud, multikulturaalses ja muutuvas Euroopas.
Kui ühiskondlikud identiteedid on õrnad ja ebastabiilsed, muutub minevik rüüstatavaks aardekirstuks. Probleem tekkib, kui kumbki pool pole valmis kompromissiks või ajaloolise tõe tõlgenduste paljususeks. Nii venelased kui eestlased seostavad monumenti rahvusliku identideediga ja rahvusliku kaotusega: eestlased Eesti rahvusliku identideediga ja vene vähemus vastavalt vene, või kohati ka nõukogude identideediga. Mõlemad pooled nõuavad „tõde“. Pronkssõdurit, kuigi leinavat, ühendatakse endiselt kommunistliku sümboolikaga ja ei peeta piisavalt avatuks erinevaiks tähendusiks. Minevik on praeguses Eesti ühiskonnas liiga esindatud, et selliseid abstraktsioone võimaldada.
Kui Tallinna pronkssõdurit tõlgendada vaid kui “vabastamist”, ajalugu lamestatakse ja “tõde” nõukogude okupatsioonist, küüditamisist ja Eesti iseseisvuse kaotamisest unustatakse. Kui monumenti käsitletakse ainult kui “okupatsiooni”, jäetakse kõrvale nõukogude armee kompleksne roll Euroopa vabastamisel fašismist. Enamgi veel, need eestlased, kes sunniti võitlema ükskõik kas nõukogude või saksa poolel, unustatakse. Lõpuks, tõika, et 28 protsenti praeguse Eesti elanikkonnast moodustavad etnilised venelased, ei saa ei ignoreerida ega olematuks kuulutada.
Väljakutse on siin ühishuvide ja mõistmise kokkupuutepunktide leidmine. Jääb üle vaid loota, et kuulumine Euroopasse, mis on ideoloogilise äärmusluse kurbadest tagajärgedest palju õppinud, on ühendav sild kahe kogukonna vahel. Jääb lootus, et 9.mai võib tähistada mitte ainult võidupäeva nõukogude poole jaoks, vaid palju tähtsamana päeva järelemõtlemiseks meie ühise Euroopa üle, avatud ühiskonna üle, mis on pigem kaasav ja rahvusjärgne, kui võõrastevaenulik ja rahvusliku identideedi külge kinnistatud. Elu avatud ühiskonnas tähendab elu paljude väikeste narratiivide keskel. Kui kalendrikuupäevil ja monumentidel on mitmeid tähendusi, on katse leida suurt narratiivi ainult ühe aktsepteeritava tähendusega võimatu ja isegi soovimatu.
Itaalia: 1945. aasta kevade eel 21. aprill 2007
Posted by Oudekki in Euroopa, II MS.3 comments
Püüame siin blogis avaldada ka kirjatükke sellest, mis toimus erinevates Euroopa riikides 1945. aasta kevadel ning pisut enne. Käesolev on esimene osa Itaaliat kirjeldavast sissekandest – ning see annab ülevaate 1945. aasta aprillile eelnenud oludest. Allikateks Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, vestlused Milanos ja Reggio Emilias elavate itaallastega, Wikipedia, resistenza.it ning sealt hargnevad veebisaidid.
Pommitamise kartuses oli kümneaastase Giorgio pere kolinud linna lähedale tallu. 1945. aasta kevadel olid ukse taga kaks purjus Saksa sõdurit, ning nõudsid oma püsside ähvardusel raha. “Meil ei ole raha,” seletas Giorgio ning ise värisedes suutis ta mehi veenda ainult toiduga leppima. Saksa sõdurid olid taganemas, hirmul ja purjus. Niisugused sõdurid tapsid ümbruskonnas paljusid ning Giorgio vanemad koos mõnede sõpradega otsustasid kodulinna Reggio Emiliasse, väikesesse Põhja-Itaalia linna, tagasi pöörduda.
“Ma mäletan kuidas me ületasime San Pellegrino silda, kogu meie vara vankritel,” räägib praegu üle-seitsmekümnene Giorgio. “Järsku avati USA lennukilt tuli meie vankririvile”. Nende perekond pääses, aga kogu kaasasolnud asjad ning mööbel hävis. Veel räägib ta, et kui USA väed olid jõudnud Modenasse, siis paigutasud sakslased kahuri via Emilia lõppu sihituna Modena suunas. Samast linnast pärit 83-ne Alba kirjeldab lisaks suuri Saksa Panzerkampfwagen VI (Tiiger) tanke sõitmas kiiresti Reggio ja Modena vahet – ning oma parimat sõbrannat, kes sellel teel jalgrattaga sõitnuna roomikute all hukkus.
Põhja-Itaalia vabrikutes valitses 1944. aastal hirm, et töölised ja masinad viiakse ära Saksamaale. 15. juunil 1944 levis Torinos kuuldus, et FIAT Mirafiori 17. töökoda, kus valmistati lennukimootoreid, plaanitakse demonteerida ja Saksamaale saata. Kogu tööjõud hakkas streikima ning keeldus streigist loobumast ka Valletta pakutava majanduslike mööndustega kui masinad lubatakse Torinost välja viia. 22. juunil hävitas Liitlaste õhurünnak kogu töökoja. Torinolased maksid oma vastuhaku eest kõrget hinda, aga lõid ka mõra sakslaste plaanidesse.
Alates 1943. aasta septembri keskpaigast oli Itaalia löödud kaheks: Napolist lõunapoolsed alad olid Liitlaste käes, põhjas võimutsesid sakslased. Neil õnnestus ka päästa Mussolini vangistusest kõrgel Abruzzi mägedes Gran Sassos ning viia ta Saksamaale. Peagi naasis Mussolini Itaaliasse ning pandi Salò nukuvalitsuse etteotsa. Garda järve läänekaldal olev väike Salò valiti pealinnaks seetõttu, et Mussolinil oli seal enam tõenäosust ellu jääda, kui Põhja suurtes töölislinnades Milanos või Torinos. Vananev Mussolini muutus ainult mänguasjaks nüüd tegelikult käske jagavate sakslaste käes. Üheks valitsuse esimeseks teoks sai võimalikult paljude Itaalia juutide kokku kogumine ja koonduslaagrisse saatmine.
Kohutava natsivalitsuse varju langemisega Põhja-Itaaliale tekkis seal ka vastupanuliikumine: Resistenza. See ühendas paljusid erinevaid jõudusid, kuid laias laastus tugines Resistenza kolmele sambale: organiseeritud poliitiline antifašism, mida esindasid kommunistid – Partito Italiano Communista (PCI, Itaalia Kommunistlik Partei); Partito d’Azione (1942 loodud mõõdukas liberaalne partei) “õigluse ja vabaduse” brigaadid ning sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSIUP, kes selleks ajaks oli küll vaid 1920 alguses eksisteerinud suure partei vari ning ideoloogiliselt positsioonilt küllalt kirju). 1943. aasta teisel poolel muutusid antifašistlikes komiteedes aktiivseks ka kaks ülejäänud fašismivastastjõudu: liberaalid ja kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana, DC). Mainitud parteide visioonid Itaaliast pärast sõja võitu olid väga erinevad (liberaalid tahtsid fašismieelse riigi taastamist, sotsialistid kõnelesid tööliste sotsialistlikust vabariigist, kristlikud demokraadid alles formeerisid oma tahet jne). Samas need erimeelsused pandi Põhja-Itaalia vabastamiseni kõrvale, luues 1944 ka Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia (Ülemise Itaalia vabastamise komitee).
Lisaks organiseeritud vastupanule tähistas Resistenza ka massiliikumist, alates iseseisvatest partisanirühmitustest kuni mainitud streikivad Torino tööliste või ka näiteks “linnaterroristideks” nimetatud Gruppi di Azione Patriottica‘ni (GAP), kes lasid õhku fašistide/natside poolt hõivatut, rääkimata nende sõiduvahenditest, ning tapsid nonde esindajaid.
Saksa vastused GAP-i tegutsemistele olid alati jõhkrad. Üks märkimisväärsem juhtum leidis aset 9. mail 1944 Milanos Piazza Loretol. GAP oli eelmisel päeval õhku lasknud Saksa veoauto, mispeale 15 poliitilist vangi toodi 9. augusti hommikul San Vittore vanglast mainitud väljakule, lasti sealsamas maha ning nende kehad jäeti terveks päevaks vedelema augustikuumusse kärbeste ja möödakäijate morbiidse uudishimu kätte.
(järgneb)
Töine kolmapäev 19. aprill 2007
Posted by sirje in tegemistest.80 comments
Eile õhtul oli meil järjekordne töögrupi kohtumine. Seekord toimus see akadeemilises õhkkonnas Narva maantee auditooriumis. Kohale oli seekord tulnud: mina, Arni, Kati, Oudekki, Pusa ja mr. Costello. Menüü koosnes banaanidest, küpsistest ja kollasest pudelist. Kuna mul õnnestus oma topsik kohe alguses ümber ajada, siis oli mu keelel muudki tegemist peale pideva vahele rääkimise ja kui Costello võttis modereerimise töö enda õlgadele, saime oma plaanid pooleteist tunniga paika pandud.
Nagu juba eelmine kord jutuks oli, toimub pikem osa kogu üritusest Kaarli puiesteel puude vahel. Mõned rääkivatest prominentidest on paigas, mõnedelt tuleb veel vastust oodata. Ekraanile näitamiseks on paar ettepanekut – üks kohalikest “sõnameistritelt” ja teine välismaisest kujude õhkamisest. Muusikud on ilmselt reggaest rockini. Põhiline tegevus toimub peale tööpäeva. Rongkäik Tõnismäele ilmselt ka, aga selle aeg pole veel täpselt paigas.
Visuaalse materjaliga tegelemise jätsin enda õlule, Costello ja Martin loodetavasti aitavad. Lipud, lendlehed, plakatid ja muu siuke tavapärane ja juurdekuuluv. Loosung on: “Parema maailma poole.”
Positiivne uudis tuli Oudekkilt, kes rääkis ühest varsti väljatulevast toetusavaldusest, millele vastu vaidlemine seab kahtluse alla vaidleja isiku. Selle sisu jääb saladuseks kuni avalikustamiseni. Seega, kõik kes arvavad, et Kaheksanda Mai Liikumine tegeleb õige asjaga, on 8. mail oodatud. Kes nii ei arva, on ka oodatud, kui nad kaklema ei kipu.
Kas kodanikuühiskond lõhestab riiki? 19. aprill 2007
Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meedia, teised autorid.19 comments
Tallinna Ülikooli poliitikateaduste professor Rein Ruutsoo saatis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks sellise kirja.
Olin eelmisel nädalal Soomes ja pole saanud end siinsete arengutega kursis hoida, aga kuidas need asjad teil selle asjaga on arenenud?
Vahel tundub, et kisub kuradiks ja demokraatiale ohtlik mõtteviis süveneb nähtamatult ka eestlaste suunas. Vaatasin ETVd ja pr. Ojuland korrutas Foorumis, et juriidiliselt on meil väga tugev alus, et asi on poliitiline. Seda lauset, mida ma ootasin, ei järgnenud. Ojuland hakkas kohe erutatult seletama – vaadake mis toimub! Rääkis – oh õudust – et leidis ühe saidi ja hakkas rääkima “Kaheksanda Mai Liikumisest” ja üles, et “niisugused asjad ei tohiks sündida” ja “me ei tohi lõheneda” jne. Täiesti vihaselt!
Tore, et ta märkas, aga masendavalt ebaintelligentne! Hämmastav – riigis, kus kodanikuühiskonnaline demokraatliku mõtlemise algegi puudub, räägib üks juhtiv poliitik, et kodanikualgatus “lõhestab” nagu seda riiki – kõlab nii nagu räägiti 20 aastat tagasi – “ühtne ja jagamatu!”
Niipalju siis kaasamisest ja osalemisest!
Liikumine, kodanike algatus, pole seega poliitikuile signaal, et peaks “mõtlema hakkama”, et dialoogi oleks vaja, vaid pigem arvatakse, et see tuleb korrale kutsuda. Kogu see jutt oli nii lapsik ja keelekaustus nii abitu, analüüsi asemel retoorika, et mind haaras tõeline hirm nende inimeste ees, kes juhivad riiki.
Eesmaa hakkas ka lõpuks ka seletama, et rahvas on koalitsiooni toetades andnud neile nagu mingi mandaadi – see kuju maha võtta!? Sotse – seda noor ja paljulubavat noormeest ja endist kaitseministrit, polnud. Sotsid on ilmselt pugenud põõsasse ja seda kohta täitis vist Helme… Sest see, kes Rummo koha üle võttis ja ajaleheintervjuus jõudis juba rääkida midagi koalitsioonist, mida “ei tohi lõhki ajada” – koalitsioonilepingus seda [kuju mahavõtmist - KML] ju pole!
Kristiina Ojuland: Kaheksanda Mai Liikumises on lugupeetud inimesed AGA… 18. aprill 2007
Posted by mr.Costello in meedia, monument, poliitika.236 comments
Kolmapäevases ETV poliitikasaates Foorum rääkisid erinevad poliitikud Venemaa teemadel. Ei saadud mööda ka pronkssõduri teemast. Toome Teile lõigu saatest.
Saatejuht Andres Kuusk küsib Krisiina Ojulandilt:
“Selge see, et Venemaa kasutab väga oskuslikult seda (Pronkssõdurit – KML) ära ja tal on ikkagi väga pikaks ajaks nii-öelda sõjanui olemas. Et, Kristiina Ojuland, kas ja kuivõrd see suhtlust Venemaaga peaks muutma ja mis meie peaks tegema?”
Endine välisminister rääkis alguses ühest ja teisest ja lõpus ka Kaheksanda Mai Liikumisest. Kuulake, mida peaministripartei liige kodanikuliikumistest arvab. Video pikkus on 1 minut ja 40 sekundit.
Ksenofoobiast Venemaal 16. aprill 2007
Posted by sirje in Euroopa, foobiad, meedia.10 comments
Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.
Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
1. Ma ei ole küll rassist, aga … rahvusest inimesega ma koos töötada ei soovi
2. Ma tõesti ei ole rassist, aga mulle meeldiks, kui Venemaal … rahvusest inimesed ei elaks.
Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.
Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.
Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.
Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.
Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.
Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.
Osaliselt kasutatud Herald Tribune materjale.
Wabariigi monumentidest II 15. aprill 2007
Posted by livionimmer in monument, mõtisklused.21 comments
Jätkame Livio Nimmeri mõttearendust.
Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.
Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.
Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.
Wabariigi monumentidest I 14. aprill 2007
Posted by livionimmer in monument, mõtisklused.4 comments
Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.
Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.
Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.
Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.
Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.
Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.
Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.
Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.
Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.
Mille jaoks on vaja NATOt? 10. aprill 2007
Posted by sirje in Euroopa, ajalugu, ideed.49 comments
NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon nagu teada, on sõjaväeline allianss, mis alustas 1949. aastal Põhja-Atlandi lepinguga ehk Washingtoni lepinguga. Algselt oli NATO loomise eesmärk selge – Ameerika Ühendriigid vajasid sõjalist blokki, mis vastanduks Nõukogude Liidule ja niinimetatud kommunismiohule. Kuna Nõukogude Liitu kuulus üks kuuendik maailmast ja palju erinevaid rahvusriike, pidi ka NATO kujutama endast erinevate riikide ühendust. Just hiljuti oli lõppenud Teine Maailmasõda ja seepärast kuulusid NATO asutajariikide hulka peale USA ja Kanada ka Lääne-Euroopa riigid, aga mitte Lääne-Saksamaa, keda igaks juhuks sõjaliselt enam tõusta lasta ei soovitud.
Peale asutamist toimus esimene NATO laienemine 1952. aastal Kreeka ja Türgi näol. Huvitav on siin juures nende kahe riigi tolleaaegne ebastabiilne õhkkond, kus Kreeka oli just väljunud kodusõjast, mille võitsid parempoolsed jõud ja arvatakse, et ka selle sõja võidu taga oli Ameerika majanduslik toetus. Konkreetne Ameerika tugi oli aga nn Trumani doktriin, mille otsene ülesanne oli 1947. aastal toetada Kreekat ja Türgit rahaliselt, et NSVL neis riikides enda sõjaväebaase ei looks. Seega – algselt oli NATO ainuke eesmärk luua vastujõudu maailmas laienevale kommunismiohule ja selle hirmu taga oli peamiselt USA.
Täpselt sarnane mure oli ka Saksamaal, millest pool oli läinud idablokki ja läänepool jäänud kapitalistlikuks. Nii lubati 1955. aastal NATOga liituda ka Lääne-Saksamaal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid väga vähe valitsuses olnud, nii et poliitilise võimu koha pealt oli NATOsse saamine lihtsalt loomulik jätk konservatiivsele poliitikale. Järgmisena NATOsse astunud Hispaania peaminister oli aga sel ajal hoopiski sotsialist. Seega NATO idee olla konservatiivide ühendus, hakkas muutuma juba 1982. aastal. Ning kui lõpuks kukkus kokku NSV Liit ja paljud Ida-Euroopa riigid, seal hulgas ka Eesti, NATO liikmeteks said, oli NATO esialgne põhiline idee, vastanduda Ida-Euroopale, kadunud, sest idablokist ei kuulu NATOsse vaid SRÜ riigid.
Ametlikult ei ole NATOl ja Venemaal enam ammu mingit vastuseisu. Juba 1996. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi suhte arendamiseks ja need suhted on päris kenasti ka toiminud. Kosovo kriisi ajal oli väikeseid arusaamatusi, aga pärast on suhted NATO ja Venemaa vahel väga soojad olnud. Ka Lääne-Euroopal pole erilist vajadust Venemaaga tüli norida, sest Venemaa nafta- ja gaasivarud on endiselt eurooplastele vajalikud ja majandussidemed on parim vahend sõjaliste konfliktide ära hoidmiseks tänapäeva arenenud riikides.
Mille tarbeks on siis NATOt üldse tänapäeval vaja? Kui otsest vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda, sest militaarne organisatsioon vajab vaenlast või muidu pole seda organisatsiooni vaja. Ajutiselt on pakkunud rahuldust Lähis-Ida „rahumissioonid”, kuid ka nende pidamine on rahva silmis aina rohkem kriitikat leidnud.
Tegelikult jääb mulje, et NATOl on identiteedikriis ja ainuke, kes seda organisatsiooni tegelikult vajab, on sõjatööstus. Kuna NATO tegevus leiab pidevalt kriitikat rahva hulgas ja sõjatööstusel on vaja oma toodangut kuskil kasutada, siis jääb mulje, et NATO põhiliseks vaenlaseks ongi USA ja Lääne-Euroopa enda rahvas, kes mõistab NATO tegevuse hukka ja millele ei reageerita.
