Vaidetavalt oli vurstinna Olga parit Tartumaalt ja sai seal tuttavaks ristiusuga Tartu kaupmeeskonna hulgas. Olga kasvatas ules pojapoeg Vladimiri, kes ristiusustas tolleaegse Vene pealinna Kiievi. Esimesed kirikud praeguses Eestis ehitati Tartusse ja olid Butsantsi kirikud. Lopuks, venelaste spirituaalne liider on meie kaasmaalane Aleksi II.

Eestisse on tulnud Idast pollumajandus (vs korilus, mis domineeris siin varem), esimese polvkonna kultuuritegelased on haritud Venemaal peaaegu eranditena. Eesti keel on sailinud tanaseni ainult selleparast, et uhest kuljest meil vedas, saksa ja vene asunikke ei toodud ja teisest kuljest, ei saksa ega vene keel ja kultuur ei saanud domineerivaks nende kahe omavahelise pideva konkurentsi tottu.

Venemaa on andnud Eestile kaks korda iseseisvuse. Ilma selle onnistuseta poleks keegi tulnud Eestile appi, et oma sodurite verega voidelda Eesti iseseisvuse eest.

Sihtasutuse uuring integratsiooni kohta on kantud samasugusest mottemallist, mis on Eestis juba vaga vana, selle juured ulatuvad 19. sajandisse ja see pohineb samal 19. sajandi rahvusriigi ideel. Omaenda identiteeti puutakse maarata enda vastandamisega (loe paremaks pidamisega) naabritest. Kui vanas Euroopas vois see olla teatud maaral tosi, sest iga suur riik sai leida oma minevikust midagi suurt ja tahtsat (parim naide fashismi teke Itaalias), siis Eesti ajab mind kull olgu kehitama.

Eelmise, Sirje postitusega “Patriotism Ameerika moodi” haakub siin uks moment. Integratsioon on uhesuunaline tanav, see saab juhtuda ainult tingimusel, et assimileeritavad on kultuuriliselt, majanduslikult ja numbriliselt vaikesed. Venelased Eestis ei ole seda mitte. Neid saab ainult assimileerida, tehes neile selgeks, et neil pole eestlastega vorreldes mitte midagi tahelepanu vaarivat, piiril Venemaaga on aga betoonmuur. Meie vorksukkades endine valisminister Kristiina Ojuland pakkus lapseliku siirusega valja idee ehitada Venemaalt tuleva propaganda tokestamiseks raadiosegajad.

Mida teha teisitikonelejatega, kui neid ei saa ei assimileerida ega integreerida? Jatta nad rahule. Vastupidiselt enamiku eestlaste motteviisile. Seesama Huntington jt naevad oma visioonis tuleviku kohta Venemaale ette ulejaanud Euroopast erineva koha. Eesti ei kuulu alates 1991. aastast igavesti Venemaa alla. Venemaa poolt ei ole Eestile ohtu.

Sihtasutuse uuring naitab kull oieti ohtu Eesti sisemisele julgeolekule, mis tuleb rahvusgruppide poolt, kelle peal on aastaid katsetatud “teaduslikke” assimileerimise ja integreerimise poliitikaid, puudes neile seda pahe taguda labase antagoniseerimise ja propagandaga. Isegi selle julgeolekuohu jareldusega voib vaielda. Postsovjetlikus riigis nagu Eesti on politseivoimul ja kohtususteemil kullalt voimu, kogemusi ja seadustest korvalevaatamise oskusi, et jargmine mass kasvoi verre uputada. Sisemise julgeoleku all voib moista siin rohkem riigi pohimassi soovi elada rahus ja heaolus, mille alla kuulub enesestmoistetavalt hea naaber.

Mille jaoks on siis head need teisitikonelejad? Kui loobuda koikidest ulejaanud skeemidest nende suhtes, ja jatta alles uks, siis oleks see sild Eesti ja Venemaa vahel. Sild sumboolse tahendusega. Eesti pikajalistes huvides oleks sellest koige rohkem kasu.

Aga ma arvan, et see kokkulepe on integratsiooni ja eesti tuleviku osas olulisem kui ajalooõpikute küsimus. Sest vaadake, ega ajalootunnetus ei ole tegelikult ratsionaalne. Kui inimesed tunnevad ennast kunagi okupeerituna, siis mingid ajaloolased neid ümber ei veena. Küsimus on ainult selles, mis selle tundega edasi ette võtta ja kas see peaks olema poliitilisi valikuid põhjendav argument.

Aga mida me ajalooõpikute osas peaksime tegema, on maha matma arusaama, et ajalooõpik on valitsuse eneselegitimeerimise vahend. Ajalugu on siiski teadus ja selle õpetamise ning sealtoimunu üle arutamise peaks jätma teadlaste hoolde. Ning ajalookäsitluste pärast kanakarja kambaka tegemine on samuti asi, mille me peaksime minevikku jätma. Ajalugu ei tohiks olla poliitikategemise vahend.

Ja tegelikult peakski integratsiooniprogrammi kirjutama paksu kirjaga selle Sirje lause “võrdsus hoolimata etnilisest päritolust”. Venelasest püsielanik on Eesti riigis täpselt samasugune toimur nagu eestlasest püsielanik. See kolmas punkt on jah kuidagi kohmakalt kirja pandud, osaliselt nagu tahaks lähtuda sellest Sirje loogikast, osaliselt aga ikka sellest loogikast, et “muudame venelased eestlasteks või pooleestlasteks”.

Kui riigis on kaks juhtivat keelt ja kultuuri, siis on muidugi ilus, kui riik toetab mõlema kultuuri olemasolu ning kultuuriomapäradest teavitamist. See peaks sisaldama näiteks (koolile kohustuslikku, õpilasele vabatahtlikku) vene kirjanduse ja keele tunde eestikeelsetes koolides ja eesti kirjanduse ja keele tunde venekeelsetes koolides. See lihtsalt kuulub valdkonda “tunne oma kodumaad” nagu geograafia või ühiskonnaõpetus või midagi. Aga niisugune lähenemine ei tohiks olla oma loomult repressiivne.

Teiseks muidugi see ajalooõpikute asi. Kuna mu laps veel ajalugu ei õpi, siis pole mul aimugi, mis seal kirjas on. Samuti ei kujuta ma ette mis seal venekeelsetes õpikutes on. Samas võib ajakirjandusest lugeda erinevaid debatte neil teemadel. Näiteks – kas meid okupeeriti või müüs Päts meid lihtsalt maha asendades ühe diktatuuri teisega. Iga kord kui ma midagi sellist mainin, tullakse mulle karjakaupa kallale.

Lähiajaloo kirjeldamine nii lühikese aja järgi on selline ülesanne, millega tegelikult polegi võimalik hakkama saada. Ma ei usu, et meil oleks inimest, kes suudaks kirjutada lähiajaloo õpiku, mida saaks korraga kasutada nii eesti kui vene keeles ja mis oleks sõnasõnaline tõlge ja rahuldaks mõlemaid pooli. Ma kardan, et see on hetkel võimatu.

Samuti on keeruline see viimane punkt, kus tuleks poliitikute populismi piirama hakata. Kuidas? Keelame koeral haukumise ja kukel kiremise? Võimatu.

Kui aus olla, siis ma olen kohutavalt pessimistlik ja ei usu reguleeritud lahendustesse. Erinevate põnevate poliitikate rakendamise praktika näitab, et läbi lähevad ainult need poliitikad, mida rahvas on ise tahtnud. Kuidas panna eestlased tahtma, et vene keelt rääkiv inimene on temaga võrdne inimene? See peaks ju olema see nn. integreerimise lõppidee – võrdsus hoolimata etnilisest päritolust. Ma pigem usun, et meil tuleb üle elada veel hulk konflikte ja ma ei tea, millega see lõpeb.

Mina näiteks ei taha, et meie kohalikud venelased muutuksid eestlasteks. Mulle kohe meeldib, et nad oleks venelased edasi, sest mumeelest on slaavlased lõbusamad, sõbralikumad ja lahkemad, kui eestlased. Mind on tihtipeale kahtlustatud, et ma olen venelane, kuigi ma pole. Pärast pronksööd olen ma hakanud eestlastesse halvemini ja venelastesse paremini suhtuma. Täiesti tahtmatult.

Aga integratsioon peaks tähendama hoopis olemasolevate erinevate kultuuride ühendamist uude demokraatlikkusse kogukonda.

Väga raske on ka selgitada, miks selle asjaga tegeleda tuleb, sest kuigi võivad tekkida olukorrad, mis selle paugupealt selgeks teeksid, ei taha ju keegi meist selliste olukordade esilekerkimist. Seega, Eesti säästmise nimel, teemegi põhimõtteliselt kõik, et rahvas ei saakski integratsiooni ja teineteisemõistmise vajalikkusest ning muude lähenemisviiside hukatuslikkusest aru…

Asja teeb hullemaks see, et pingeid rahvusrühmade vahel õhutavad nii Vene *kui ka Eesti* poliitikud.