Ma vihkan! 27. juuli 2007
Posted by Oudekki in diskrimineerimine, mõtisklused.comments closed
“Oi, kuidas ma neid venelasi vihkan,” ütles eile mulle tütarlaps, kelle ma olin lubanud autoga koju visata.
Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”
Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.
Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.
Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.
Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.
Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.
Koolis käimine võib rikkuda su rahuliku elu 14. juuli 2007
Posted by Manjana in haridus, mõtisklused.comments closed
Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.
Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?
Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.
Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.
Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.
