Kui me selle andeks anname, siis me oleme ikka veel selles Nõukogude Eesti ühiskonnas, kus karjääri pärast võib oma veendumustevastaseid tegusid teha. Kuidas me üldse kedagi saame usaldada, kui see nii on? Kuidas me saame ehitada ausat või õiglast ühiskonda, kui kasumi pärast võib inimene oma lubadusi murda ja teha mida iganes süda kutsub? Siis oleks ju koonduslaagrid ka õigustatud, kui keegi ainult saab karjääri teha.

Kui Ansip mulle seletaks, kuidas temast sai kommunist ja pärast jälle liberaal, siis sellest mulle piisaks.

Ah jaa, tahaksin veel juhtida tähelepanu ühele asjale, et seda ma küll usun, et Siim Kallas oli juba nõukogude ajal pigem paremliberaal, arvestades sellega, kui palju ta välismaailma jälgis :) Aga huvitaval kombel ei ole tema kunagi eriti kommuniste maa sisse üritanud tampida. Tjah.

Kui kommuaja elu-olu ei teata, siis teadmiseks, et N.Liidu aegu saigi tegelda ettevõtlusega niipalju kui seda veel totalitaarses riigis säilinud oli ainult kompartei liini pidi kompartei org.komitees. Huvitaval kombel ka siis maksti keemikutest inseridele niru palka nagu täna…. ja kui nüüd 1988. aasta riigipöörde järel sai tegeletud ikka edasi ettevõtlusega kuid nüüd juba kapitalistlikus riigis siis see on ju oma kutsumuse järgmine? Või ei ole?
Samas professor Rein Ruutsoo pidi tegema vahet Linna ja Rajooni Täitevkomiteel. Aga mida ta delfis tegi? Otseselt valetas, sest ka iga poisike ju teab, et Ansip oli Rajkomis mitte Gorkomis.

PS. Ansipi suhtes neutraalne aga silmakirjalikkuse suhtes siiani ja jätkuvalt sallimatu…

Tq, Nagu Mirri ütles – asi ei ole selles, kui silmakirjalik keegi NSVLis oli. Küsimus on selles, kas me tahame selle mõtteviisi jätkumist praegu. Kas me lepime sellega, et meil on kodus üks moraal, avalikkuses teine ja ühiste asjade ajamisest on parem igaks juhuks eemale hoida ning poliitika on üks suur jama. Kui me vaatame endale praegu otsa ja leiame, et see kõik on okei, et karjäärisoov õigustab kõike, siis – nõukogude moraal oma kõige halvemas küljes on võitnud ning et meil ei ole enam mingit lootust.

Samas on ikkagi negatiivne nähtus see, et eestlastel on tänu nii nsvliidu ajale kui ka meie üleminekuajale arvamus, et poliitik on prostituut, kes võib iga hetk oma maailmavaate maha müüa. Mujal maailmas on selliseid prostituute ka, aga neid pole nii suurel hulgal ja kui muutumine toimub, siis võtab see ikka aega, mitte viuh ja valmis.

Muidugi on ka meie poliitilised parteid sellised, mis aeg-ajalt uuteks valimisteks otsustavad oma vaateid kõvasti muuta, kuid kas on normaalne, et inimene muudab end samamoodi kui turundusbränd ehk poliitiline erakond? Valijad võtavad kuidagi liiga loomulikult, et neile valetatakse ja varjatakse tegelikkust, mis seondub poliitiku poliitilise tegevusega. Samas on kõigil nii põnev, kui poliitik oma eraelus millegagi hakkama saab. See ei tohiks aga kellegi asi olla.

Teine asi on moraalilagedus ja printsiipide puudus. Ansip on konformist ja Eesti uldsus peaks ka nagema teda niimoodi. Kui tema otsused, mis puudutavad uhel voi teisel maaral koikide elu, on praeguseks viinud Eesti majanduslanguse lavele (maailmamajandus jatkub samal ajal robustselt) ja poliitilisse isolatsiooni sattumisele, siis on ta lisaks ka halb peaminister.

Naeruvaart on praegu tihti kuuldav “spin”, et kui Eesti majanduskasv langebki 4,5%-ni, on see ikka suurem kui EL vanade liikmete 2,5%. Vorreldes miljonari 2,5% kasvu vaese mehe 4,5%-ga ei saa.

Kolmas asi, mis mind hairib Eestis veel rohkem, on poliitikute seltskonna uldine madal tase, eelkoige ja vist koige rohkem aga uute poliitikasse tulijate oma. Polvkondade vahetus, millest omal ajal raagiti (ainult uus polvkond saab Eestilt maha raputada Noukogude taaga), miskiparast ei toota.

Silmakirjalikkus? Tjah, muidugi. Argus, kui päris otse öelda. Allaheitlikus. Naerab kohe peeglist vastu, pole vaja Ansipi või Rüütli või Mati Talviku või Trivimi Velliste või Mart Nuti või Enn Põldroosi või Mikk Mikiveri või oma kalli klassijuhata pilti otsima hakatagi.