ma mõtlen just selliseid mingeid poliitikaasjaga tegelejaid. tuntuim selline ühendus oli näiteks too euroopa liikumine, kus nüüd selgus oli vaid raha saamise koht. euroopa asi neid küll huvitas, aga kesiselt ja paljuski vastavalt poliitikute tahtmisele. loodetavasti on praegused rikkurite võsukesed üles kasvades oma vanemate suhtes kriitilisemad ja suudavad ka ühiskonnaasjadesse tundlikumalt suhtuda, kui need põlvkonnad, keda nsvl “pehmeks” tegi.

Demokraatia ei ole lõppudelõpuks seisund vaid protsess, ideaalis ennast taastootev ja reaalsuses koguaeg pingutust nõudev.

Ainus lahendus ongi põhimõte, et “demokraatiat võib piirata ainult demokraatia säilimise huvides”, kirjutada põhiseadus nii, et demokraatia kaotamine ei oleks lubatav. Samas kaudselt saab see ikka võimalik olla. Kuni on olemas vähemalt kaks parteid ja valimised toimivad – kuigi võimul on ainult üks, siis see ei ole sisuliselt demokraatia, küll on aga vormiliselt :)

Seega, ainus, mis demokraatiat päästab, on inimeste, elanike, meie tahe. Tahe ise oma ajade üle otsustada ja julgus selle eest ka vastutada. Kuni me seda ei tee, seni on fraas “demokraatia on parim valitsemisvorm” lihtsalt sõnakõlks ja seni on mittedemokraatlikel jõududel alati tugev võimalus juba seni ülesehitatu ära käkkida.

Olin siis TPI uliopilane, kui Tallinnas peatati Brezhnevi matuste ajal kogu liiklus, nagu ka kogu NL-s. Oma moskvitshiga pidin siis TPI asemel koju tagasi soitma ja joudsin sinna oigel ajal, et naha otseulekannet matustest. Igasuguste hilisemate teooriate kummutamiseks pean utlema, et nagin, kuidas USA-st toodud seadeldis, mis pidi kirstu laskma aeglaselt alla, ei tootanud. Haua aarel olid siis kaks dressides meest, molemal lindid seotud umber kirstu. Vaike mees ei joudnud linte hoida ja lasi nad lahti, turskem mees joudis. Brezhnevi kirst kukkus alla hauda uks pool ees ja kuna turske vend ei nainud mingit eesmarki enam oma lintidest kinni hoida, siis lasi ka tema lahti. Kirst sai siis kaks kolksu. Need kuradi ameeriklased oskasid ilusa sundmuse ara rikkuda oma mittefunktsioneeriva seadeldisega.

Sirje: ma nägin ka telekast toda kolksu kohta. kõik telekavaatajad olid õnnelikud, et sunduslikult kurval üritusel nalja sai. uudistest oli kolksu koht juba ära koristatud.

Vist koik riigid kutsuvad ennast demokraatiateks ja samal ajal on olemas neid, kes selle vaitega ei noustu. USA-s naiteks Ralph Nader, kes arvab, et kahepartei susteem ei ole demokraatlik. Ja tal on palju poolehoidjaid, mone korra, kui ta on iseseisvana puudnud saada USA presidendiks, on ta saanud hoolimata tagasihoidlikest rahalistest vahenditest 5 kuni 15% haaltest. Ralph Nader on erakordselt intelligentne mees sealjuures.

Tundub, et Eesti alles hakkab saama demokraatiaks ja see tee on olnud siiani ulesmage. Traditsioonid puuduvad ja poliitiline eliit (majanduslik ka) ei nae vist praegu erilist motet selles, mis on demokraatia – minu jaoks – pohiprintsiip, see on vahemuste oiguste kaitsmine.

Aga räägime siis “me”, et mis oli fašism ja kes olid Hitler ja Mussolini ja mis asjaoludel nad võimule tulid ja kuidas rahvamassid neid täiesti siiralt aktsepteerisid tulenevalt ajastu oludest.

Vahest siis jääb ka vähemaks primitivistlikku suhtumist tollesse ajastusse, nondesse ideoloogiatesse ning neisse, kes väliselt küll sarnased aga sisuliselt oma asja ajavad.

Samamoodi ka kolmanda küsimusega. Nõustumine väitega “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam” on nõustumine millegi äärmiselt ebamäärasega. Millega nõustuja nõustus… tont seda teab. Võibolla igatseti taga nõukogude aega, võibolla unelmate EW taluühiskonda, mille omaduseks unistatakse ka demokraatia, võibolla ei olda rahul interneti ja virtuaalse reaalsusega, aga võibolla leitakse hoopis, et tuleks puu otsa tagasi kolida.

See kõik ei ole muidugi eriti oluline. Oudekki tahab vist öelda seda, et on võimalik, et ebademokraatlikku pööret toetavad jõud saavad valimistel ülekaalu ja teostavad sellise pöörde. Minu arvates on selline oht üsna väike, eriti selle nn. välistava rahvusluse poole pealt. Juhikultus puudub seal minu arvates küll üsna täielikult, kriitikavaba positsiooni ei naudi küll keegi.

Kui me kaasame ennast mittemääratlenud isikud demokraatlikku otsustus- ja juhtimisprotsessi siis millisel määral aitab see kaasa Eesti “ametlike vähemuste” kaasamisele? Setud ja võrokesed käivad valimas, teavad suuremas osas oma õigusi ja kohustusi ning ei esine avaldustega võrokiil riigikeeleks ja topeltkodakondsus (Eesti- ja Liivimaa oma) lubatuks.

Mida teha olukorras, kus ebademokraatliku lastetoa- ja kultuuritradistsiooniga isikud (muzlim ja määratlematta päritolu venekeelne mass) saavad aru et demokraatia võimaldab pasanadada sellesama demokraatia peale ja lubab näiteks piisava kodakondsust omavate isikute massil üle võtta suvalise piirkonna ja ka riigi juhtimine ning seejärel sooritada nende kultuuriruumis lubatud hukkamisi/küüditamist jms. ? Kas kaebame võrdõiguslikkuse volinikule ?

“Suur juht” ja õpetaja kuulub samuti eelpoolnimetatud poliitkultuuriju juurde. Kui uuring näitab et eestlased ihalevad samasugust poliitikat, siis see ajab kangesti ihu imelikuks. Antud uuringu kogupilt tekitab tunde et enamik vastajaid ei tea misasi on demokraatia ning soovib vabaneda nii valikuvõiamlusest ja sellega seotud vastutusest. Nõuka diktatuuri oludest polnud vastutada ja otsustada vaja, oli hea ja lihtne, andke see meile tagasi. Muzlimmide mõtteviis võiks olla et otsustame alati allahi (mulla) sõnade järgi ja vastutab meie eest niikuinii allah mitte meie ise. Mismoodi koolitada sovjeedipasteedist vastutustundlik kodanik on hetkel suur müstika ja selle äramõistataja saab endale raudselt sajandi “Eesti Esi-lõimija” tiitli.

Kuidas neist vastustes tja numbritest on võimalik lugeda, et “kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad.”
Kas spetsialist ja rahvaesindaja on vastandid? Kas üks välistab teist?

Mulle tundub küll, et nendest andmetest artiklis esitatud järeldusi tuua on veitsa vägistatud.

See on muidugi see ürgne küsimus, et kas isikud teevad ajalugu või nad lihtsalt satuvad sinna aega ja kui poleks neid olnud, oleks keegi teine sama karismaatiline tegelane nende asemel sedasama teinud.

Et siis: oluline oleks vaadata ühiskonna tervist üldisemalt – vahet pole kas hitleri rolli satub ansip või savisaar või keegi kolmas.

Kui öelda, et see uuring on vana, siis uurigu mõte puudukshetkel juhul, kui pareguseks ajaks enam selliseid dendentse pole. (Vetiku raamat, kus see uuring sees on, ilmus just äsja). Ma küll kindel pole, et Suure Juhi ihalus me riigis oleks väiksemaks läinud või Riigikogu populaarsus viimase viie aastaga tõusnud. Ma hetkel ei viitsi mingeid usaldusuuringuid tõestuseks otsida, aga viimase aasta parteide toetajate uuringud on tõestanud, et midagi on meil usalduse uurimisel viltu, sest neid, kes ühtegi parteid ei eelista, nende arv on umbes 10 protsendini kuivanud.