Tõepoolest, kunagi ei tea millisest kohast võib äkki progress saabuda. Näiteks USA poolt Iraagis toime pandud piinamiste käigus selgus, kui kaua võib inimest liikumatuna hoida, enne kui saabub surm. Asi seegi…

Hubbil: “Jalle, ma olen libertaar [...]”

Mina olen ka (vähemalt osaliselt) libertaar ja ülelombi libertaaridega üsna tihedas kontaktis, ja märganud ka nende suhtumistes mõnikord teatavat kallutatust suunas “vasakpoolne — pigem hea; parempoolne — pigem halb”. Ma ei jaga seda suhtumist. Ühte äärmuslikkust ei pea tõrjuma teise äärmuslikkusega.

Nii palju, kui mina olen aru saanud, soovivad libertaarid üldiselt *võimalikult väiksemat* riigi sekkumist — mida stalinistliku Venemaa, üldse nõukogude Venemaa (ega muidugi ka natsi-Saksamaa ega fašistliku Itaalia) kohta küll öelda ei saa. Libertaarlus on üldiselt autoritaarsusele vastandumine, mitte ainult teatavale autoritaarsusele.

Nii et loodan, et see oli sul *nukker konstateering*, mitte katse stalinistlikku/nõukogude Venemaad kuidagi paremasse valgusse tõsta ehk siis väljendada mõtet, et “noh, polnudki nii paha”. Kui stalinistlik tegevus (mille hulka kuulusid ka küüditamine ja massimõrvad) oli umbes nagu “lihtsalt üks tegevus”, olid sedasama ka natsi-Saksamaa tegevus ja holokaust.

Nimetatud ajaloolisi riike ei ole vaja demoniseerida, sest nad demoniseerusid ise. Kui sa oled ka tegelikult libertaar, oled igasuguse autoritaarse riigikorra vastu.

Mis sind siis nii väga hirmutab? Kuidas Nõukogude Liitu peaks siis käsitlema? Ma ei näe küll midagimida NL kogemusest võiks õppida.

Täpselt, täpselt, miks mäletada negatiivset kui saab mäletada positiivset. Natsi-saksamaa andis hindamatu panuse kosmosetehnika arengusse, meditsiinilistesse avastustesse, infrastruktuuri arendamisesse. II MS-aegne Jaapan andis hiinlaste peal katseid tehed määratu panuse meditsiini arengusse.

Lugesin viimast Kultuuri ja Elu, kus üks natsik räägib seda, et kui teda meie mandunud ühiskonnas natsiks nimetatakse, võtab ta seda komplimendina. Ehk võtad ka sina stalinistiks kutsumist komplimendina – Lõssenko tervitab!

Analyytik viitas siin sellele faktile, et tegelikult pole Hietaneni ja Backmani nii palju eestilikku konfrontatsiooni tekitanud artiklid/raamatud oieti katte saadavad. Ja mul tekib kahtlus, et kui olekski katte saadavad, kas uks marurahvuslane puuakski leida sealt mingi iva. Miks kull moned inimesed teisel pool Soome vaina ei nae Eestit kui roosiaeda?

On olemas vist akord minu motlemise vahel ja Soome tegelaste vahel, keda on ilmselt palju rohkem kui Backman/Hietanen. Mis mind hirmutab praegu Eestis, on absoluutne demoniseerimine perioodi suhtes 1940-1990. Kaugemas perspektiivis, kogu Venemaa demoniseerimine ammustest aegadest kuni praeguseni.

Tagasi tulles Hietase juurde, ma ei ole kaugeltki tuttav koigi tema seisukohtadega. Voib-olla uhel nendest paevadest ma votan ette ja loen midagi. Aga praegu tundub kull, et Soome antifashistliku liikumise vordsustamine stalinismiga on uks nukker harjutus Eesti marurahvuslaste poolt.

Stalinistlik Venemaa viis labi teatud sotsiaalsed reformid (feministide lemmik-naine ei pea olema mitte ainult koogis ja voodis), tegeles preventatiivse meditsiini, maadeuurimise, hariduse, kultuuri, lastehoiu jne vallas.

Ma naen oma vaimusilmas ette, et praegu lohkes Eestis mitu veresoont. Ja mul pole pormugi kahju. Marurahvuslus on igale uhiskonnale uks nuhtlus.

Jalle, ma olen libertaar, koik kellel suunurgas on vaht, jatke minu suudistamine stalinismis.

Jatkem nuud korvale Eesti idanaabrite totalitaarne susteem ja selle ohvrid. Ajaloos on nii palju ebaoiglust ja verevalamist. See kaib ka praegu, Iraagis on rohkem kui miljon tsiviilelanikku surnud, Afganistanis tapetakse roomsalt koiki, kelle tapmise eest on keegi maksnud.
Kui Serbia pommitamise ajal kumme aastat tagasi oleks olnud Eestil kasvoi uks lennukolbulik pommitaja, oleks see roomsalt lennanud Belgradi peale. Soomel-Rootsil olid lennukid, kuid nad ei teinud katsetki.

Hietase juurde tagasi, mind ullatas pisut, kuidas 8. mai blog vaga kiirelt astus mitu sammu tagasi. Kas pole Hietanen vaart vahemalt diskussiooni? Kui temast on siin nii palju juttu olnud, voib-olla nn sonavabaduse piires saaks Hietase seisukohti rohkem valgustada eestimaalastele ja alles parast seda hurjutada?

Et mis mõttes?

Mul ikka tekib vahest küsimusi, et millises Eesti-dimensioonis Sa elad? :)

Jäi siis niisugune näide ette. Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest kommentaarist rääkida, vaid see lõik mulle kuidagi assotsieerus… Et nagu sünkronisatsioon või nii. Jungi terminoloogiat kasutades.

(Tähelepanu kirjaoskamatud ja harimatud natsirajakad! ‘assotsieeruma’ ja ’sünkronisatsioon’ ja ‘terminoloogia’ – need ei ole sõimusõnad. Ja Jung ei olnud vasakäärmuslane. Tõenäoliselt. Kuigi ma teda isiklikult ei tundnud küll. :) )

A nüüd siis teemast.
Sai nimelt äsja vesteldud pisut ja siis umbes sellest, et ennevanasti oli ühiskonnas igasugu alternatiivseid tüüpe. No et hipid ja punkarid ja dissidendid jne. Ja neid oli igasuguseid ja palju. Aga praegu ei ole. Või on väga vähe. :( Et selline protestivaim ja isemõtlemine ja revolutsiooniline meelsus, et see on kuidagi kadunud. A vanasti oli.

Nii. Ja siis kuidagi oli juttu, et see alternatiivsus ja kontra, et see oli nõuka ajal justkui RIIGI vastu. Või “süsteemi” vastu. Ja siis mõte läks edasi, et kuna partei ja rahvas ja riik olid nõuka ajal ühtsed, et siis olid nagu üks ja sama.

Jajah. Mul see mõte on veel nigu embrüonaalses staadiumis, aga kas pole mitte nii, et kui keegi praegu akkab alternatiivi või kontrat panema miskit moodi, siis seostatakse seda automaatselt nagu RIIGI vastu olemisega. Jajah. Et see oleks nagu nõukogude igand siis või nii.

No nagu see suhtumine siin ka. Et mõned teevad veits alternatiivse blogi, a siis kohe kari “vabariigi valvureid” platsis, kes arvavad et riik on hädaohus. See on selline ekstrapoleerimine siis kuidagi. No et selle nõukogude igandi tõttu tundub siiamaani vist, et partei ja rahvas ja riik on ühtsed. Ja kui arvad, et praegune režiim on jama, siis see nagu ühendatakse. Et valitsus=riik=eestlased ?!

Veider nigu. Need on ikka igaüks eri asi. Vot nii öelda vanades riikides vist ikka nii ei ole. Ma olen aru saanud, et siin mõni inimene on kursis Itaalia asjadega. Seal kuuldavasti pidavat praegu küll rahutu olema. ;)
A kuidas siis Itaalias? Kui seal mõnedele hetkel ametis olev valitsus ei meeldi, kas siis seal süüdistataske neid, et nad on riigi ja itaallaste vastu? Või vaenlased?

Ei usu nagu hästi. Vot seal – ja Ameerikas ja Inglismaal ja Rootsis – seal ei tule inimesed selle peale, et kui poliitikud teevad jama ja inimesed protesteerivad, et siis need protesteerijad on nigu riigi vaenlased või nii. Seal ei ole seda nõukogude igandit siis ilmselt.

Noored antirahvuslased kipuvad reeglina tegema selle vea, et nad võitlevad sellise ägeduse ja sallimatusega (ja sama suure ignorantsusega) igasuguse rahvusluse ja rassismi vastu, et neid võib liialdamata kutsuda… rassistideks. Nad vihkavad ühte riiki ja nad vihkavad ühte rahvust, aga kuna nad ise kuuluvad sellesse rahvusesse (ja on selle riigi kodanikud), siis peavad nad oma rassismi oma hingeõilsuse avalduseks, oma peene hinge kõrgendatud enesekriitikaks.

See blogi on üpris-üpris rassistlik.