Kuigi minu vanaonu oli küüditatute hulgas – tema tuli küll jälle Eestisse tagasi ja ei kandnud viha isegi mitte selle naabrimehe peale, kes olevat tema peale kaevanud – ei suutnud ma laupäeval mingisugustele mäletame-küüditamist üritustele minna.

Sellepärast ei suutnud, et võimul olev valitsus tegeleb mainitud sündmuse politiseerimisega, IRL ja Reformierakond kaklevad selle nimel, kummad sündmust paremini mäletavad. Eesti poliitiline eliit teeb küüditamisega seda, mida Itaalia kommunistlik partei tegi Resistenzaga, ehk matab mälestuse seda “ülistades” ehk siis antud juhul rõhutatult leinates ja oma poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt kirjeldades. Nii kipubki aina enam ja enam küüditamisdiskursuses muutuma juhtivaks mõte või eeldus, et “küüditamine oli vale, sest seda tehti eestlastega” – kui tuleb juttu türgi rahvuslastest, kes armeenlasi kõrbe surema saatsid, siis hakkavad needsamad inimesed järsku türklaste teguviisile õigustusi leidma (nad tegid seda rahvusriigi nimel!), rääkimata sellest, et nii mõnedki, kes küüditamistähtpäevadel demonstratiivselt leinamas käivad, istuvad koju jõudes arvuti taha ja hakkavad teatud foorumites arutlema, kuidas ikka paremini venelasi Eestist välja saata.

Mida rohkem viimaseid on, seda rohkem ongi küüditamisõudused maha maetud, seda enam me unustame, et meetod “pole rahvast, pole probleemi” ei tohiks olla poliitiliste vaidluste lahendamise meetodiks. Meie enda ajalugu – lähiajalugu – demonstreerib meile julma vägivalda, mille ohvriks on olnud meie enda eellased, sugulased, mõnedel on omaenda rasked kogemused. Küüditamist tuleb mäletada juba seepärast, et teada “vägivald on vale valik” – me oleme selle tee ise läbi käinud ja me rohkem ei taha. Kui meil on vaja ühises tegutsemisviisis kokku leppida, siis poliitiliste vastastega räägitakse, mitte ei saadeta neid maalt välja või ei süüdistata ühistegevuse reeturluses, nii nagu mitmed Eesti poliitikud on eile ja täna iirlaste vaba tahte avalduse kohta leidnud. Aga peale veenmise ka ratsionaalsete argumentide meil muid valikuid ei ole, sest me teame ise, milline tunne on jääda “suure karvase kaikaga” meetodi ohvriks, seega võiksime ise mitte kaika järele sirutada.

Küüditamine peaks meile veel andma emotsionaalse mõistmise, kui valus on see, kui sa pead, vastu oma tahtmist, lahkuma paigast, mida sa tahaksid koduks nimetada: isegi siis, kui sa saad uues paigas hakkama. Seepärast ma imestan iga kord, kui kuulen eestlasi hõikamas “kui sulle valitsuse otsus ei meeldi, mine siis minema”. Kui me kujundame oma poliitikat nii, et mõnedele inimestele muutub see koht, mida nad armastavad, elamiskõlbmatuks ja nad peavad ellujäämise nimel sealt lahkuma, süda tilkumas verd, kas see on moraalselt kuidagi parem, kui inimeste keset ööd vägisi loomavankrisse toppimine? See, kui inimene lahkub mingist kohast oma vabal valikul, kuigi ta saaks seal hakkama või seepärast, et mõned inimesed armastavad uusi kohti rohkem kui neid, kus nad on sündinud, ei õigusta seda, et ühiskond peaks sundima mingeid inimesi lahkuma sealt, kuhu nad tunnevad ennast kuuluvat (lihtsalt seetõttu, et usk on vale, poliitiline vaade vale, emakeel vale või raha liiga palju). Me oleme kõik inimesed ja seetõttu tuleb meil leida üksteisega suhtlemiseks inimlikke lahendusi. Küüditamine pole õigustus välistavaks rahvusluseks, sest see teeb uue küüditamise õigustatuks.

Ärme unustame, et küüditamine oli kuritegu inimeste vastu. Igaühe. Punkt.

14. juunit tähistasin mina Juhan Viidingu luuletuse lugemisega:

Vapustus
Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. “Vastu oma saatusele” – vastati.