cagle.com

Kirjutas Dean Baker.

Mõnikord võib riigisektori aktiivne kulutamine olla majandusele tõukejõuks, kuid praegu pole kindlasti niisugune aeg. Juhul kui keegi pole märganud, siis teadke, et eraäri on kokku kukkunud. Viimase poole aastaga on töötute arv suurenenud kiirusega kuussada tuhat inimest kuus. Pole vähimatki märki, et lähemal ajal oleks mingit positiivset muutust oodata.

Praeguses olukorras pakub president Obama abipakett majandusele olulist tuge. Kuigi see jõustus vaid kolm kuud tagasi, on ta juba praeguseks majandusele hoogu andnud: vältides kümnete tuhandete inimeste vallandamist nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse poolt. Riik oleks kaotanud õpetajate, tuletõrjujate ja teiste töötajate palkadelt saadava maksutulu. Kuigi mitmetes omavalitsustes siiski vähendatakse kulutusi, oleks ilma riikliku abipaketita töökoha kaotanud hoopis rohkem inimesi.

Tulevastel kuudel, kui stimulatsioonirahad hakkavad majandusse imbuma, luuakse  nii otseselt kui kaudselt veel  miljoneid töökohti. Töötajaid palgatakse teedeparandusse, majade remondiks, elektrisüsteemide parendamiseks ja sadade muude töökohtade tarbeks. Need töötajad kulutavad oma sissetulekuid, et maksta oma majalaene, osta esmatarbekaupu, käia restoranides ja muudes kohtades, mis kõik tekitab uut nõudlust ja loob uusi töökohti.

Kas erasektor oleks loonud uusi töökohti, kui riik poleks palganud töötajaid ehitusse ja infrastruktuuri? Kas tehased oleks palganud töötajaid või oleksid sellest loobunud, kuna riik otsustas teid parandada? Kas restoranid oleks oma laiendusplaanidest loobunud, kuna riik hoiab õpetajate töökohti alles?

Sellisel jutul puudub mõte. Me vajame, et valitsus toetaks majandust kohe praegu. Meil oleks hoopis vähem töökohti, kui riik poleks kulutamist stimuleerinud.

***
Originaal: Dean Baker. Why the Private Sector Isn’t Up to the Task. A Friendly Financial Intervention. 24. mai 2009

Kirjutas: Jeremy Scahill.
President Obama administratsioon üritab Põhja-Koreale korraldada diplomaatilist kättemaksu, arvatavasti karmistades piiranguid, kuna Phjongjang saatis oma raketi kosmosesse. Jah, ka rapordid tolle raketi edukuse kohta on omavahel vasturääkivad: Põhja-Korea riiklikult kontrollitud meedia väidab, et raketil oli satelliit, mis praegu asub orbiidil. Sama meedia vahendab ka patriootlikku muusikat ja pildikesi Kim Jung Ilist, kiites teda selle raketi saatmise eest. USA aga väidab, et kogu üritus luhtus ja orbiidile ei jõudnud midagi, vaid kukkus hoopis Vaiksesse ookeani. „New York Times“ väitis: “Souli analüütikud ja ametiisikud ütlesid, et Põhja-Korea rakett, mille identifitseerisid ameerika ametiisikud kui Taepodong-2, lendas kõige rohkem 2000 miili, mis on kaks korda rohkem kui 1998 aastal katsetatud rakett, mis näitab potentsiaali lasta välja kaugmaarakett.”

Ka julgeolekunõukogus on lahkarvamused, kas Põhja-Korea rikkus mõnda ÜRO resolutsiooni või mitte. USAga ühelt poolt ja Venemaa, keda toetab Hiina, teiselt poolt. Obama administratsioon on seda raketi väljalaskmist nimetanud provokatiivseks aktiks. “Meie arvame, et pole oluline, mida täpselt välja lasti, kuid fakt, et kasutati ballistilist raketitehnoloogiat, on märk selgest rikkumisest,“ ütles ÜRO saadik Susan Rice, kes soovib julgeolekunõukogus rakendada rohkem sanktsioone Põhja-Korea vastu. Hiina ametiisikud ütlesid, et Põhja-Koreal on nagu igal teiselgi riigil õigus rakette välja lasta. „Igal riigil on õigus rahumeelsele kosmose kasutamisele,“ ütles Venemaa saadiku kohusetäitja Igor N. Šerbak.

Obama kasutas raketi väljasaatmist ka oma Prahas peetud kõnes, mida on iseloomustatud kui aatomirelvade vastast kõnet. “Reeglid peavad olema siduvad,” ütles ta Põhja-Korea kohta. “Reeglite rikkumist peab karistama. Sõnadel peab olema tähendus.”

Paljud riigid igal pool maailmas on märganud Obama administratsiooni Põhja-Korea kohta käiva positsiooni silmakirjalikkust. Iisraeli on korduvalt ÜRO poolt Palestiina riigi alade okupeerimise eest süüdi mõistetud. Veelgi enam, neil on sadu aatomienergial baseeruvaid relvi, mida võib kokku olla umbes 200-400 lõhkepead. Ning veelgi enam – Iisrael ja USA on samas pisiliigas Põhja-Koreaga kui riigid, mis on keeldunud ratifitseerimast üldist tuumakatsetuste keelustamise lepingut. Peale nende kuuluvad sinna veel Hiina, Egiptus, India, Indoneesia, Iraan ja Pakistan. Oma Praha kõnes ütles Obama, et tema administratsioon „hakkab otsekohe ja aktiivselt nõudma, et USA lepingu ratifitseeriks.” “Peale enam kui viite aastakümmet läbirääkimisi, on kätte jõudnud aeg, et aatomirelvade testimine lõpuks keelustataks.”

Kõik see tuleb hoida kontekstis, et kui „kriis“ Põhja-Koreaga peaks jätkuma. USA silmakirjalikkus aatomirelvastuse küsimustes vähendab USA usaldatavust Põhja-Korea või ka Iraani hukka mõistmisel. “Iraani aktiivsus tuumarelvade ja ballistiliste rakettidega on tõeline hädaoht mitte vaid USAle, vaid ka Iraani naabritele ja meie liitlastele,“ ütles Obama Prahas. Obama kasutas Iraani, et õigustada Kesk-Euroopa vastuolulist raketisüsteemi öeldes: „Nii kaua kuni oht Iraanist eksisteerib, jätkame meie oma raketitõrjesüsteemidega, mis on efektiivsete kuludega ja tõestatud headuses.“ Obama ei maininud kordagi oma kõnes Iisraeli ja pole kunagi arvustanud nende aatomirelvade süsteeme. Äkki peaks Obama küsima tolle regiooni araabia- ja moslemiriikidelt, millisest riigist tuleneb nende arvates suurim aatomikonflikti oht.

On ju ajalooline fakt, mida ka Obama peaks teadma ja ei tohiks kunagi unustada – maailmas on vaid üks riik, kes on aatomirelvi kasutanud: Ameerika Ühendriigid.

„Peace Action“ tervitas oma avalduses ettevaatlikult mõningaid Obama Prahas rõhutatud seisukohti, kui ütles: „President Obama avaldus, et [aatomirelvavaba] maailma pole tema eluajal võimalik saavutada, on väga pettumust tekitav. Obama võib ja peab alustama läbirääkimisi ülemaailmseks aatomirelvastuse keelustamiseks. Samuti on tema aatomienergia reklaamimine, raketibaaside rajamine Poolasse ja Tšehhi ning Afganistanis sõdurite arvu suurendamine vaid sammud vales suunas.“

***

Originaal: Jeremy Scahill. 6. aprill 2009. US Hypocrisy on North Korea: Let’s Talk About Israel’s Nukes. RebelReports.

***

PS! Kuna ka EEkspress teemal sõna võttis, siis Eesti ajakirjanduse välisuudiste demonstreerimiseks link: Põhja-Korea rakett laulab kiidulaulu diktaatoritele.

Ja meie Reformierakondlasest välisministri kiire avaldus 5. aprillil: Paet: Eesti mõistab Põhja-Korea raketistardi hukka (“Põhja-Korea samm on väga halb, rõhutas minister”).

Kirjutas: James Howard Kunstler

Kas Obama suudab juhtida meid mõõdukama elustiili juurde?

Avalikkuse arusaam käimasolevast valitsemisfiaskost on muutunud äkilisest sõnatust hämmingust jõllsilmseks paanikaks, sedamööda kuidas illusioonide eesriided kõrvale tõmbuvad ning paljastavad selle, mis paistab olevat nagu üldrahvalik surivoodi kõrval seismise stseen ajaloo intensiivravi osakonnas. Kas USA-s on surutis, depressioon või kollaps? Vähemalt on inimesed hakanud seda küsima. Teatava vihje, et midagi tõeliselt jubedat võib ees seista, annab see, kui nii Paul Volcker kui George Soros ühel ja samal päeval kuulutavad, et majanduslik maastik paistab süngem kui Suure Depressiooni ajal.

Meediat jälgivaid inimesi lummas Rick Santelli suurepärane teatraalne stseen samal teemal Chicago kaubabörsil, kui ta paistis süütavat esimese revolutsioonisädeme, näidates, et abipakettide jõuetus on muundumas ägedaks emotsiooniks ja emotsioon võib pöörduda riigi poliitika vastu. Oli näha, kuidas kaubabörsi maaklerite näod värvi muutsid ja kuidas nad valjusti sumisesid, nagu tavalised rohutirtsud, kes muutuvad vihasteks rändtirtsudeks ja valmistuvad laastama ees oootavat viljakat orgu. “Kas te kuulete, Mr. Obama?” küsis Mr. Santelli pahaendeliselt.

Paljudes internetiblogides, mis tiirlevad ümber peavoolumeedia nagu Saturni rõngad, on aukartustärataval hulgal arukaid inimesi hakanud küsima, kas president Obama on kõige selle marionett, mis Wall Streetist veel järele on jäänud, samas kui Citigroupi ja Goldman Saschi nukujuht Robert Rubin Ovaalkabinetis eesriide taga nööre tõmbab. Isiklikult ma kahtlen selles. Aga ikkagi on pisut raske aru saada, mida president kavatseb ette võtta, kuna niinimetatud stimuleerimispakett paistab ise üha enam ja enam välja nagu riiklik kahtlane hüpoteeklaen – halb tehing, mis tehti absoluutselt ebarealistliku ajaga ja mille tulevased võlakohustused on määritud kaela kõikidele, kes juhtumisi seda maailma nurka järgmise seitsmesaja aasta jooksul asustavad. Seda kõike eesmärgiga osta hunnik graniidist köögi tööpindasid ja lameda ekraaniga televiisoreid.

Ma oletan, et Mr. Obamat koormab teadmine, et majanduslik tõde on tunduvalt hullem kui ta möödunud aasta novembris ette kujutas, nii et hetkel pole lihtsalt mitte midagi teha. Peale selle, et püüda serveerida “degusteerimismenüüd” päästeplaanidest, lootuses, et turud ja masinavärgid oleks võimalik meelitada mingi pettusega tagasi olukorda, kus need oleksid vastavuses meie sooviga saada jätkuvalt eimillegi-eest-midagi ja seda igavesti. FDR juba kasutas piltlikku väljendit hirm hirmu enda ees ning nõnda ei jää Mr. O-l palju muud üle kui väljendada südikust ja enesekindlust, seistes silmitsi tohutu hulga halbade uudistega.

Kurb tõde on see, et pangandusest on saanud nagu mingi Hiina tuletõrjeõppus – meeletu tagajärjetu sebimine – kuna maksujõuetud ettevõtted jätkavad visalt oma kaotuste varjamist, et vältida vastastikkuse maksujõuetuse põrgut, mis helistaks kogu maalimas kella, et “mäng on läbi”. Seni on see ainult jätkunud. Kogu loba pankade “natsionaliseerimisest” taandub tegelikult küsimusele: millist liiki pankrotimenetlust nende suhtes rakendada, kui destruktiivne saab see protsess olema ning kui palju vaeva ja valu on võimalik ajaliselt edasi lükata ja veeratada kaela inimestele, kes on praegu alles mähkmetes ja nende järeltulijatele.

Paljude juhuslike vaatlejate und häirib küsimus: kuidas on juhtunud nii, et Mr. O-le ei ole pärale jõudnud, et tavapärane majanduskasvu protsess (mis baseerus automaatse krediidi poolt toetatud industriaalsel ekspansioonil ning seda odava energia ja ressursside ajastul) on möödas ning miks ta jätkab poodiumilt selle sama mantra kordamist? Armas Mr. President, te olete juhiks ajal, mil leiab aset pöördeline kokkutõmbumine ning tegemist ei ole mitte pelgalt pausiga kasvuloos. Teie ülesanne on korraldada asjad nõndamoodi, et see ei viiks maailmasõjani või siseriiklike korratusteni või nende mõlemani. Muuhulgas tähendab kokkutõmbumine seda, et kõik igapäevase elu tegevused tuleb mõõdukamaks muuta, sealhulgas elustandard, kaubanduse tegevusulatus ja valitsemistasandid. “Konsumerism” on surnud. Automaatne krediit on surnud – vähemalt niisuguses mastaabis, mis viimase kolmekümne aasta jookul normaalseks oli muutunud. Mitmete tulevaste sugupõlvede jõukus on juba ära kulutatud ja pole enam jäänud mingit panditavat väärtust, mida saaks kasutada refinantseerimiseks.

Kui asi on tõepoolest kokkutõmbumises ja mõõdukamaks muutmises, siis tuleks parem küsida: miks me ei alusta sellega otsekohe, selle asemel et näha vaeva päästeplaanidega, mille sihiks on taas käivitada midagi, mis on juba ette nurjumisele määratud? Ülehinnatud majade hinna mõõdukamaks muutmine oleks alustuseks hea asi. See haakub täpselt Rick Santelli olulise ja rahvahulki erutanud mõttega. Las kõik need tobud ja kavaldajad, kes üle pingutasid, võtavad oma kompsud ja kolivad üürimajadesse. Las pankurid, kes mängisid seda kõrgete panustega rikantset õnnemängu ja muutsid need petturlikud hüpoteeklaenud investeerimispettusteks, kaotavad oma töökohad, jäävad ilma oma lisatasudest ja lähevad võib-olla isegi vangi (kui ülemkohtunik Eric Holderit saab kohustada nende lepinguid uurima). Mitte midagi head ei tule sellest, kui toetatakse valesti hinnatud asjade võltsi väärtustamist.

Faktiliselt ei tule mitte midagi head kampaaniast, mille eesmärgiks on hoida elus elujõuetut, mis on täpselt see, millisena Obama programm järjest enam välja paistma hakkab. Kausta, millel on märge “elujõuetu”, võib panna enamiku tooteid, kasutusõigusi, harjumusi ja ootusi, mis seonduvad hiljutise Ameerika eluga: elamine äärelinnas, krediitkaardiga kulutamine, Õnnelik Autosõit, puhkused Las Vegases, kolledžiharidus massidele ja odav toit. Kõik need asjad on möödas. Rahvas võib küll kahtlustada, et see niimoodi on, aga nad ei suuda seda endale tunnistada ning poliitiline juhtkond on siiani keeldunud inimestele selle kohta tõtt rääkimast – lühidalt, seni pole veel suudetud välja kujundada tõhusat konsensust, mis võimaldaks meil efektiivselt edasi liikuda. Üheks poliitika kurvaks paradoksiks on see, et demokraatiad ei paista olevat eriti hästi suutelised oma kodanike käitumist distsiplineerima. Soov valijatele meeldida ja kampaaniarahade mõju vallutab vastupandamatult isegi küpsete instinktidega juhid. Ameerika juhtumi puhul võib see viia mõnede aastate pärast selleni, mida mul on tavaks nimetada maamehelikuks natsismiks. Keegi kavandab toredad mundrid ja paneb meid kõiki loosungi “Jumal Õnnista Ameerikat” all ringi marssima. Püssitorude ees.

President Obamal pole veel liiga hilja hakata neid tõdesid välja ütlema, nii et me saaksime vältida fašismi pöördumist ja tegeleda Ameerika järgmise ajalooetapi reaalsete tegevustega – hakata elama lokaalselt, töötama kõvasti oluliste asjade kallal ja säilitama tsiviliseeritud kultuuri. See, mida paljud meist suudavad praegu näha sügavikust vastu jõllitamas on uus pimeduse ajastu. Ma ei arva, et meie saatuseks peab tingimata olema nõnda lõpetada, aga seni ei tee me ka eriti palju, et seda vältida.

***

James Howard Kunstler. 26. 02.2009. “Consumerism” Is Dead — Can Obama Lead Us to a Downscaled Lifestyle? Kunstler.com

Kirjutas: Walden Bello

Nädal nädala järel näeme kuidas globaalne majandus kokku tõmbub ning seda veelgi hullemas tempos, kui ennustasid isegi kõige süngemad analüütikud. On selge, et praegu ei ole me enam mitte mingis tavalises majanduslanguses, vaid liigume globaalse depressiooni suunas, mis võib kesta palju aastaid.

Fundamentaalne kriis: ülemäärane akumulatsioon

Ortodokssest majandusteadusest ei ole kriisi mõistmisel juba pikka aega mingit abi. Mitteortodoksne majandusteadus seevastu pakub praeguse kriisi põhjuste ja dünaamika kohta väga kohaseid analüüse. Progressiivsest vaatenurgast on praegu toimuv nähtus globaalse kapitalismi ühe keskse kriisi ehk “kokkutõmbumise” intensiivistumine: see on ületootmiskriis, mida nimetatakse ka ülemääraseks akumulatsiooniks ehk ülemääraseks tootmismahuks. Kapitalismil on tendents teravneva kapitalismi-sisese konkurentsi kontekstis ehitada üles hiiglaslikud tootmisvõimsused, mis ületavad elanikkonna suutlikkuse tarbida kuna sissetulekud jaotuvad ebavõrdselt, mis piirab rahva ostujõudu. Tagajärjeks on kasumlikkuse vähenemine, mis viib majanduse languskeerisesse.

Praegusest kollapsist aru saamiseks peame me minema ajas tagasi sellesse nn „kaasaegse kapitalismi kuldaega” ehk perioodi 1945-1975. See oli kiire kasvu periood nii kesksetes majandustes kui ka vähem arenenud majandustes. Kasvuperiood, mille käivitas osaliselt Euroopa ja Ida-Aasia massiivne uuesti üles ehitamine pärast Teise Maailmasõja hävitustööd. Osaliselt on põhjustajaks ka uued sotsiaalmajanduslikud kokkulepped ja seadused, mis baseerusid ajaloolisel klassikokkuleppel kapitali ja tööjõu vahel, mis institutsionaliseeriti uues keinsistlikus riigikorralduses.

Kuid kiire kasvu periood jõudis lõpule 1970. aastate keskel, kui keskseid majandusi tabas stagflatsioon, mis tähendab samaaegset madalat kasvu ja kõrget inflatsiooni ning mida neoklassikalise majandusteaduse järgi ei saanud juhtuda.

Ometi oli stagflatsioon vaid sümptom, mille taga oli sügavam põhjus: Saksamaa ja Jaapani üles ehitamine ning industrialiseeruvate majanduste, nagu Brasiilia, Taivan ja Lõuna-Korea kiire kasv, mis lisas tohutult uusi tootmisvõimsusi ning teravdas globaalset konkurentsi. Samas piiras sissetulekute ebavõrdne jaotumine nii riikide siseselt kui ka riikide vahel, ostujõu ja nõudluse kasvu, vähendades sellega kasumlikkust. Olukorra muutis veelgi raskemaks massiivne naftahindade tõus seitsmekümnendatel aastatel.

Ületootmiskriisi kõige valulisemaks ilminguks oli 1980. aastate alguse globaalne majanduslangus, mis tabas rahvusvahelist majandust kõige tõsisemalt alates Suurest Depressioonist ehk enne praegust kriisi.

Kapitalism proovis ületootmise probleemist lahti saamiseks kolme pääseteed: neoliberaalne restruktureerimine, globaliseerimine ja finantsialiseerimine.

Pääsetee 1: neoliberaalne ümberstruktureerimine

Neoliberaalse ümberstruktureerimise vormideks said põhjas reaganism ja thatcherism ning lõunas strukturaalne kohandumine. Eesmärgiks oli turgutada kapitali akumulatsiooni ning selleks tuli teha järgmiseid asju:

1) kõrvaldada riiklikud piirangud jõukuse ja kapitali kasvult, kasutamiselt ja voolamisel

2) jagada sissetulekud ümber nii, et võtta need ära vaestelt ja keskmistelt klassidelt ning anda rikastele, vastavalt teooriale, et sellisel juhul oleksid rikkad motiveeritud investeerima ja majanduskasvu taaskäivitama.

Antud valemi probleemiks oli see, et kui sissetulekud jaotatakse ümber rikaste kasuks, lõigatakse ära vaeste ja keskmiste klasside sissetulekud ning piiratakse sellega nõudlust. Samas aga ei sunni see tingimata rikkaid rohkem tootmisesse investeerima. Tegelikult võiks olla kasumlikum investeerida spekulatsiooni.

Neoliberaalne ümberstruktureerimine, mis kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel nii põhjas kui lõunas üldiselt maksvusele pääses, andis faktiliselt tulemuseks üsna viletsad kasvunumbrid. Globaalse majanduskasvu keskmiseks kujunes 1,1 protsenti 1990. aastatel ja 1,4 protsenti 1980. aastatel, võrrelduna 3,5 protsendiga 1960. aastatel ja 2,4 protsendiga 1970. aastatel, mil riigi sekkumist pooldav poliitika oli domineeriv. Neoliberaalne ümberstruktureerimine ei suutnud vältida stagnatsiooni.

Pääsetee 2: globaliseerumine

Teine pääsetee, mida globaalne kapital stagnatsioonile vastu seismiseks kasutada püüdis, oli “ekstensiivne akumulatsioon” ehk globaliseerumine: pool-kapitalistlike, mitte-kapitalistlike või eel-kapitalistlike piirkondade kiire integreerimine globaalsesse turumajandusse. Kuulus Saksa radikaalne poliitik ja majandusteadlane Rosa Luxemburg taipas seda juba tükk aega tagasi oma klassikalises teoses “The Accumulation of Capital” kui hädavajalikku sammu, et toetada kasumi määra metropolide majandustes.

Kuidas? Aga nõnda, et saadakse juurdepääs odavale tööjõule, saadakse uusi, kuigi piiratud, turgusid. Saadakse uusi odavate põllumajandustoodete ja toormaterjalide allikaid ja tekitatakse uusi piirkondasid, kus saab investeerida infrastruktuuridesse. Integratsioon saavutatakse sellega, et kaubandus liberaliseeritakse, kõrvaldatakse barjäärid globaalse kapitali mobiilsuselt ja kaotatakse barjäärid välisinvesteeringutele.

Hiina on muidugi kõige väljapaistvam juhtum mittekapitalistlikust piirkonnast, mis on viimase 25 aasta jooksul globaalsesse kapitalistlikku majandusse integreeritud.

21. sajandi esimese kümnendi keskpaigaks tuli umbes 40-50 protsenti USA korporatsioonide kasumist ettevõtlusest ja müügitegevusest välismaal, eriti just Hiinas.

Selle stagnatsioonist pääsemise tee puhul on probleemiks, et see teravdab ületootmise probleemi, kuna see lisab tootmisvõimsusi. Viimase 25 aasta jooksul on Hiinas lisandunud tohutul hulgal tootmisvõimsusi ning sellel on olnud hindasid ja kasumeid vähendav mõju. Pole üllatav, et umbes 1997. aastaks tekis olukord, kus USA korporatsioonide kasumid enam ei kasvanud. Ühe arvutuse kohaselt alanes Fortune 500 kasumimäär pidevalt. Aastatel 1960-1969 oli see 7,15, aastatel 1980-1990 5,3, aastatel 1990-1999 2,29 ja aastatel 200-2002 1,32 protsenti. 1990. aastate lõpuks oli üleliigset tootmismahtu peaaegu kõikides tööstusharudes ning lõhe produktiivse tootmisvõimsuse ja müüginumbrite vahel oli suurim pärast Suurt Depressiooni.

Pääsetee 3: rahaturustumine

Arvestades piiratud tulemusi, mida olid saavutanud ületootmise depressiivse mõju tõrjumisel neoliberaalne restruktureerimine ja globaliseerimine, omandas kolmas pääsetee – rahaturustumine (protsess, kus rahaturud hakkavad domineerima kaubaturgude üle. tõlk.) – kriitilise tähtsuse kasumlikkuse säilitamiseks ja suurendamiseks.

Kuna investeerimine tööstusesse ja põllumajandusse annab tänu ülemäärasele mahule madalat kasumit, on suur hulk üleliigseid vahendeid ringelnud finantssektoris. Või on neid sinna investeeritud ja reinvesteeritud, mis tähendab, et finantssektor sõltub iseendast.

Tulemuseks on järjest suurenev lõhe hüperaktiivse finantsmajanduse ja stagneeruva reaalmajanduse vahel. Nagu märkis üks finantsvaldkonna tegevjuht väljaandes „Financial Times,“ on viimastel aastatel aset leidnud reaalse- ja finantsmajanduse järjest süvenev eraldumine. Reaalmajandus kasvas … aga kaugeltki mitte sama palju kui finantsmajandus – kuni lõpuks kukkus kokku.” Asi, mida see vaatleja meile ei ütle, on, et lõhe reaalse- ja finantsmajanduse vahel ei ole juhuslik. Finantsmajandus plahvatas just sellepärast, et korvata stagnatsiooni, mis tulenes ületootmisest reaalmajanduses.

Üheks finantssektori ülikasumlikkuse näitajaks on, et samas kui kasumid USA tööstussektoris moodustasid ühe protsendi USA sisemajanduse koguproduktist, moodustasid finantssektori kasumid kaks protsenti. Teiseks näitajaks on fakt, et 40 protsenti USA finants- ja mittefinantskorporatsioonide kasumist annab finantssektor, kuigi sealt tuleb ainult viis protsenti USA sisemajanduse koguproduktist (ja isegi see number on tõenäoliselt ülepakutud hinnang).

Finantssektorisse investeerimise puhul on probleem, et väärtust pressitakse välja juba loodud väärtustest. Jah, see võib luua kasumit, aga see ei loo uut väärtust. Ainult tööstus, põllumajandus, kaubandus ja teenused loovad uut väärtust. Kuna kasum ei baseeru loodaval väärtusel, muutub investeerimistegevus väga volatiilseks ning aktsiate, võlakirjade ja teiste investeerimisinstrumentide hinnad võivad nende tegelikust väärtusest väga oluliselt erineda. Näiteks võib tegevust alustavate internetifirmade aktsiate hind jätkata tõusu seninägematute kõrguste poole ning seda veavad ainult pidevalt kerkivad finantshinnangud.

Kasumid tulenevad niisugusel juhul sellest, et kasutatakse ära kerkivaid hindu, mis lahknevad kaupade väärtusest. Müüakse enne kui tegelikkus sunnib peale “korrektsiooni,” mis tähendab tagasi kukkumist reaalse väärtuseni. Vara hindade radikaalne tõus kaugelt üle reaalse väärtuse on see, mida nimetatakse mulli formeerumiseks.

Kui kasumlikkus sõltub äkilistest spekulatiivsetest muutustest, pole üllatav, et finantssektor vaarub ühest mullist teise. Ühest spekulatiivsest maaniast järgmisesse. Kuna seda hoiab käigus spekulatiivne maania, on finantssfääri vedamisel funktsioneeriv kapitalism teinud läbi umbes 100 finantskriisi, alates ajast, mil kapitaliturud 1980. aastatel dereguleeriti ja liberaliseeriti. Kõige tõsisem kriis enne praegust oli 1997. aasta Aasia finantskriis.

Halbade laenude osakaalu suurenemise dünaamika

Praeguse Wall Streeti kollapsi juured on 1990. aastate lõpu tehnoloogiamullis, mil tegevust alustanud internetifirmade aktsiate hind taevasse kerkis ja seejärel kokku varises. Tulemuseks oli 7 miljardi dollari suurune varade kaotus ja 2001-2002 aasta majanduslangus.

Alan Greenspani ajal Föderaalreservi poolt rakendatud loid rahapoliitika oli õhutanud tehnoloogiamulli ning kui mulli lõhkemisele järgnes langus, alandas Greenspan pikaajalise majandussurutise tõrjumiseks 2003. aasta juunis baasintressi määra 45 aasta kõige madalamale tasemele ehk 1,0 protsendini ning hoidis seda niisugusel tasemel rohkem kui aasta. See tekitas veel ühe mulli – kinnisvaramulli.

Juba 2002. aastal hoiatasid progressiivsed majandusteadlased kinnisvaramulli eest. Ja ometi seostas veel 2005. aastal tollane Majandusnõustajate Nõukogu esimees ja nüüdne Föderaalreservi juhatuse esimees Ben Bernanke USA elamuhindade tõusu “tugevate majanduslike põhinäitajatega” ja mitte spekulatiivse tegevusega. Kas on mingi ime, et 2007. aasta suvel vallandunud halbade laenude kriis tabas teda ootamatult ja ta oli kaitseks täiesti ette valmistamata?

Kaheldava taustaga hüpoteeklaenude puhul ei olnud asi mitte selles, et pakkumine ületas tegelikku nõudlust. “Nõudluse” fabritseeris suuresti spekulatiivne maania, mida õhutati arendajate ja rahandustegelaste poolt. Nemad tahtsid teenida suuri kasumeid ja kuna neil oli juurdepääs peamiselt Aasiast ja Hiinast pärinevale välismaisele rahale, mis viimasel aastakümnel USAsse voolas. Hirmkalleid hüpoteeke müüdi agressiivselt neile, kes poleks neid normaaljuhul endale lubada saanud, pakkudes madalaid “õrritavaid” intressimäärasid, mida oleks hiljem kohandatud ja mille tulemusel oleksid uued majaomanikud hakanud edaspidi tasuma kõrgemaid makse.

Kuidas kujunes probleemsetest hüpoteeklaenudest nii massiivne probleem? Põhjus on selles, et need varad “muudetakse väärtpaberiteks,” mis tähendab, et need konverteeritakse kahtlase väärtusega kaupadeks nimega “tagatud võlakohustused” (collateralized debt obligations – CDOs). Nendega on võimalik spekuleerida, lähtuvalt sellest, kui suur on tõenäosus, et hüpoteeki tagasi ei maksta. Siis müüsid hüpoteekide esmased võlgausaldajad need erineva tasandite vahendajatele, kes mõistsid tegelikku riski ning et sellest võimalikult kiiresti lahti saada, müüsid need teistele pankadele ja institutsionaalsetele investoritele. Need institutsioonid omakorda müüsid need edasi järgmistele pankadele ja välismaistele finantsinvestoritele.

Idee oli korraldada müük kiiresti, saada oma raha ettemaksuna kätte ja teenida korralik kasum ning samas sokutada riskid edasi kergeusklikele – sadadele tuhandetele institutsionaalsetele ja individuaalsetele investoritele, kes ostsid neid hüpoteekidega seotud väärtpabereid. Seda nimetati “riskide hajutamiseks” ning seda nähti tegelikult hea asjana, kuna see kergendas finantsinstitutsioonide bilansse, võimaldades neil tegeleda muude laenamistegevustega.

Kui halbade laenude, reguleeritavate hüpoteekide ja teiste eluasemelaenude intressimäärad tõusid, oli mäng läbi. Hetkel on umbes neli miljonit kahtlast hüpoteeklaenu, mille puhul järgmise kahe aasta jooksul tõenäoliselt selgub, et nende maksekohustusi ei suudeta täita ning lisaks leiab järgneva viie aasta jooksul aset veel viis miljonit maksejõuetuks kuulutamist, mis on seotud reguleeritava määraga hüpoteekidega ja teiste “paindlike laenudega,” mida rakendati selleks, et võtta õnge kõige tõrksamaid potentsiaalseid majaostjaid. Väärtpaberid, mille väärtus ulatus ühtekokku 2 triljoni dollarini, olid juba viirusena süstitud globaalsesse finantssüsteemi. Globaalse kapitalismi hiiglaslik vereringesüsteem oli fataalselt nakatatud. Selle taudi puhul ei tea me, kes ja kui paljud on surmavalt nakatatud, kuni nad kokku kukuvad, sest terve finantssüsteem on tänu regulatsioonide puudumisele läbipaistmatuks muutunud.

Mis puudutab asutusi nagu Lehman Brothers, Merrill Lynch, Fannie Mae, Freddie Mac, Bear Sterns, Bank of America ja Citigroup, siis nende puhul ületasid sellistest toksilistest võlakirjadest tulenevad kahjumid lihtsalt nende reservid. Ohvrite nimekirja on lisandunud Islandi pangad ja paljud Euroopa finantsinstitutsioonid. Mõnedel, nagu näiteks Lehman Brothers, on lastud surra, kuid valitsused, kes tahavad, et pangad laenaksid, selleks et reaalmajandust käimas hoida, on enamikku neist elus hoidnud, kasutades selleks massiivseid rahasüste ja maksumaksjate raha.

Reaalmajanduse kollaps

Aga selle asemel, et täita oma põhilist ülesannet ning laenata selleks, et tootmistegevust soodustada, hoiavad pangad raha enda käes või ostavad üles võistlejaid, et oma finantsbaasi tugevdada. Polnud üllatav, et kui globaalse kapitalismi vereringesüsteem seiskus, oli ainult aja küsimus, millal reaalmajandus kokku tõmbub, nagu see on ka viimastel nädalatel hirmuäratava kiirusega toimunud. Briti jaemüügi ikoon Woolworth on oma tegevuse lõpetanud, USA autotööstus on intensiivravi osakonnas ja isegi võimas Toyota on kannatanud ennenägematu kasumilanguse käes. Kui Ameerika tarbijate nõudlus on vabalanguses, näevad Hiina ja Ida-Aasia, kuidas nende kaubad sadamates kõdunevad, tuues kaasa nende majanduste terava kokkutõmbumise ja massiivsed ajutised vallandamised.

Globaliseerimine kindlustab selle, et majandused, mis buumi ajal üheskoos tõusid, nüüd ka langevad üheskoos, erakordse kiirusega, hävingus, mille lõppu ei ole veel kusagil märgata.

***

Walden Bello on Filipiinide ülikooli professor, organisatsiooni Focus on the Global South vanemanalüütik ja organisatsiooni Freedom from Debt Coalition president.

***

Originaal: Walden Bello. 22.02.2009. The Global Collapse: a Non-orthodox View.

Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Kirjutas: Ted Rall

PARIIS. Enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis Prantsusmaal toimub. Kuid “Vana Euroopa” vanim riik on jäänud läänemaailma intellektuaalseks pealinnaks ja selle üheks kõige tähtsamaks poliitiliste trendide loojaks.

Olukorrale, mis on praktiliselt samasugune nagu meil – majanduslik kollaps, valitsuse impotentsus, korporatiivne korruptsioon – reageerivad prantslased jõulise pöördega vasakule. Üleriigilised streigid ja massiivsed demonstratsioonid toimuvad iga mõne nädala tagant. Kui kaugele vasakule? Aga nii kaugele: kunagise presidendi François Mitterand’i Sotsialistlikku Parteid, mis vastab üldjoontes Ameerika Rohelistele, peetakse majanduskriis lahendamise jaoks liiga konservatiivseks.

Pariisi päevalehe Libération poolt hiljuti korraldatud küsitlus näitas, et 53 protsenti Prantsusmaa valijatest (sealhulgas 68 protsenti 18-24 aastastest) pooldab “radikaalset ühiskondlikku muutust”. Viiskümmend seitse protsenti tahavad, et Prantsusmaa isoleeriks ennast globaalsest majandussüsteemist. Kas see tähendab revolutsiooni? Täiesti võimalik. Või ehk hoopis kontrarevolutsiooni: Jean-Marie Le Peni põliselanikke eelistav (mõned ütleksid, et fašistlik) Rahvusrinne kogub samuti punkte.

Üks on aga kindel: Prantsusmaa poliitika on veelgi muutlikum kui praegused finantsturud. Ja veel üks viide, mis võiks pakkuda vastust küsimusele: kui kaugele vasakule? Kommunistidega seotud ametühing CGT on sunnitud ennast kaitsma süüdistuste eest, et nad pole piisavalt sõjakad. “Me ei hakka kustutama lõõmavaid [majanduskriisi] tulekahjusid,” ütles CGT peasekretär, üritades haarata initsiatiivi sellega, et tegi üleskutse veel üheks üldstreigiks 18. veebruaril. “Me hakkame neid õhutama.”

Kaks uut organisatsiooni, Vasakpartei (PG) ehk katusorganisatsioon, mis püüab ühendada president Nicolas Sarkozy (kes oleks USAs vasakpoolsem kui Obama) vastast opositsiooni ja Uus Antikapitalistlik Partei (NPA), on mõistnud üldrahvalikke mõtteid ja meeleolusid. NPA väitel on nad registreerinud rohkem kui 9000 “võitlejat,” kes on valmis kasutama jõudu valitsuse kukutamiseks, niipea kui neile selleks korraldus antakse.

“Ainult võitlus otsustab,” võis lugeda NPA esimesel kongressil olnud loosungilt.

Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, on enamik asjatundjaid (igal juhul vähemalt juhmid peavoolu asjatundjad) meile rääkinud, et kommunism on surnud. Tuleb välja, et liberaalid eksisid. Või vähemalt oli neid ainult poolenisti õigus: inimloomus võib olla loomupäraselt individualistlik, nagu väidavad vabaturu kapitalistid, kuid samas on inimloomus ka loomupäraselt sotsiaalne. Kui majandus on tõusuteel, on enamik inimesi piisavalt rahul sellega, kui nad omaette jäetakse. Keda huvitab, et minu ülemusele makstakse 100 korda rohkem kui mulle? Mul läheb hästi. Aga kui ressursse napib, hakkame me ometi kokku kogunema ja üksteiselt kaitset otsima. Vaatepilt, kuidas väikesearvuline rikas eliit kõik head asjad endale krahmab, haavab meie ürgset õiglustunnet.

“Nõukogude ajal elasime me halvemini kui praegu,” ütles mulle mees tänapäeva Tadžikistanis. “Nüüd elame me veidi paremini, aga me peame vaatama, kuidas rikkad kõlupead oma mersudega meist mööda sõidavad.” Mida ta eelistaks? Ei mingit kahtlust: “Nõukogude aega.”

Inimesed Ameerikas kardavad valitsust, kõlab prantsuse klišeelik ütlus. Prantsusmaal aga kardab valitsus rahvast. Ja on ka piisavalt põhjust: alates 1789. aasta Revolutsioonist on prantslased tosinaid kordi oma valitsusi kukutanud. Prantslastel on sügavalt sisse juurdunud klassiteadvus. Streigid, demonstratsioonid ja üldine mürtsu tegemine on lõbusad sündmused. Ainult juhul, kui asjad totaalselt kontrolli alt välja lähevad – nagu juhtus siis, kui toimusid mosleminoorte tänavarahutused Pariisi äärelinnades ja mujal – on Sarkozy taolistel konservatiividel võimalik edu saavutada.

Kodanikuõigustest ilma jäetud vähemuste tänavarahutused, mis olid suunatud politsei brutaalsuse vastu, teevad prantslased närviliseks. Aga põlgus Ameerika-stiilis “karmi kapitalismi” vastu, kus kodanikud maksavad 800 dollarit kuus tervishoiuteenuste eest ega kirjuta isegi ühtegi kirja oma kohalikule ajalehele, et selle üle kurta, on 100 protsenti tavapärane. Prantslased ei arva, et nad peaksid kannatama lihtsalt selle pärast, et mõned ahned pankurid jätkasid rüüstamisorgiat.

Isegi Sarkozyle on sõnum kohale jõudnud. “Me ei taha, et keset jõulupühi oleks meil siin Euroopa mai 1968,” hoiatas ta detsembris oma ministreid. Ta pani kalevi alla ettepanekud, mis oleksid leevendanud äritegevuse regulatsioone. Ettevõtte Lagardère Group tippjuht Arnaud Lagardère ütles ärilehele Les Echos: “Me näeme uuenenud vormis, kuidas anglo-saksi kapitalismi kõige vaieldavamad aspektid kahtluse alla seatakse.”

Prantslased ja ameeriklased seisavad vastamisi samasuguste probleemidega. Aga nende temperamendiga seonduvad erinevused viivad neid erinevatele järeldustele. Keskmisel töölisklassi kuuluval prantslasel on majandusest, poliitikast ja ajaloost sügavam arusaamine kui enamikul USA kolledžiprofessoritel. Minge mõnda baari või kohvikusse ja te näete, et sport võib olla küll teleriekraanil, aga mitte inimeste huultel. Nad räägivad poliitikast ja sellest, kuidas sundida oma juhte, et nad kaitseksid inimeste elukvaliteeti.

Ameeriklased, teisest küljest, ei oota oma valitsuselt otsest abi. Nad annavad Barack Obamale aega vaadata, kas tema majanduse toibutamise programm töötab. Muidugi see ei tööta ja ka majandusteadlased ütlevad nii. Aga laisk lootmine nõuab vähem tööd kui molotovi kokteilide loopimine.

Kui pöörduda nüüd uuesti Prantsusmaa juurde, siis seal paneb NPA plahvatama niisuguseid retoorilisi pomme, millest ameeriklased isegi unistada ei oskaks. “Me ei ole väike moepartei, kes on väljas häälte kogumise peal, ega rahvamasside institutsiooniline partei, vaid võitlejate partei”, ütleb NPA liider ajalehele Le Monde. “Me oleme tõelised vasakpoolsed, mitte ametlikud vasakpoolsed.” Hetkel peab NPA läbirääkimisi, et moodustada praktilistel kaalutlustel ajutine allianss kommunistidega.

Riigi poolt kontrollitav USA meedia vaataks Lääne-Euroopa kommunistlikku revolutsiooni kui kurioosumit ja reageeriks sellele pilkamisega. Aga kui niisugune põhjalik ühiskondlik pööre kaitseks prantslaste elustandardit kontrolli alt väljuva globaalse Depressiooni eest, võiks see osutuda inspireerivaks ka järjest meeleheitlikumate ameeriklaste jaoks.

***

Originaal: Ted Rall. 14.02.2009. It Couldn’t Happen Here. Could It?

Kirjutas: Chris Hedges

Meil on tähelepanuväärne võime endale ise koletisi luua. Mõned aastakümned sekkumist Lähis-Idas koos oma Iisraeli teisikuga ning ongi olemas Hezbollah, Hamas, al-Qaida, Iraagi vastupanuliikumine ja tuhast tõusnud Taliban. Nüüd tegeleme maailmamajanduse prügiks muundamise ja ökosüsteemi hävitamisega ning võibki maha istuda ja oma kätetööd imetleda. Vihje, milline saab olema meie hea uus ilm, imbus välja neljapäeval, mil Washingtoni uus riikliku luureameti direktor eruadmiral Dennis Blair kõneles Senati luurekomitee ees. Ta hoiatas, et süvenev majanduskriis kujutab endast tõenäoliselt kõige tõsisemat ohtu stabiilsusele ja rahvuslikule julgeolekule. Tema sõnul võib see vallandada tagasipöördumise 1920. ja 1930. aastate “vägivaldse ekstremismi” juurde.

Tuleb välja, et meie kõige ohtlikumad terroristid on tekitanud pigem Wall Street kui islamistlik džihaad. Te ei kuule seda Obama administratsiooni käest, mis püüab pööraselt ja põikpäiselt ühiskonnal verd välja lasta ning seda meie finantssüsteemi laibale üle kanda. Aga selleks ajaks kui Barack Obama on oma tööga valmis saanud, on meile jäänud vaid see laip – laip ja mitte mingit verd. Ja mis siis saab? Me hakkame nägema üha kiirenevat tehaste ja jaekaubandusettevõtete sulgemist, inflatsiooni, pankrottide epideemiat, uut hüpoteegivõlgade ringi, leivasabasid, töötust, mis ületab Suure Depressiooni taseme ja, nagu Blair kardab, ühiskondlikku murrangut.

ÜRO Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangul kaotab tänavu maailmas töö umbes 50 miljonit inimest. See kollaps paistab juba Ameerika Ühendriikides, kus on kadunud 3,6 miljonit töökohta. IMF prognoosib 2009. aasta globaalseks majanduskasvuks 0,5 protsenti – halvim näitaja pärast Teist Maailmasõda. Ameerika Ühendriikides sai möödunud aastal hoiatuse võlanõuete mitte täitmise eest või vahetas omanikku 2,3 miljonit kinnisvaraomandit. Ning 2009. aastal hakkab see number kasvama, kui tühjalt seisvate kommertskinnisvarade hüpoteekvõlgasid ei suudeta enam tagasi maksta. 2008. aastal varises kokku, müüdi maha või natsionaliseeriti umbes 20 000 suuremat globaalset panka. Hinnangute kohaselt suletakse tänavu 62 000 USA kompaniid. Tööpuudus, kui lisada ka need inimesed, kes on töö otsimisest loobunud ja osalise tööajaga töötajad, kes ei suuda leida täisajaga kohta, on ligi 14 protsenti.

Ja meil on jäänud vaid mõned vahendid, millega ummikust väljapääsu rajada. Globaliseerumine on hävitanud Ameerika Ühendriikide tööstussektori. Tänu krediitkaardikompaniidele ja hõlpsatele krediidiliinidele on tarbijad võlgu 14 triljonit dollarit. Valitsus on lubanud kriisiga võitlemiseks triljoneid dollareid, millest enamus on laenatud või siis juurde trükitud uus raha. Lisaks on valitsus laenanud täiendavalt veel triljoneid, et finantseerida meie sõdasid Iraagis ja Afganistanis. Ja mitte keegi ei ütle välja seda, mis on ilmselge: me ei suuda mitte kunagi neid laenusid tagasi maksta. Eeldatakse, et me suudame kuidagi kriisist välja tulla ja säilitada oma imperialistliku projekti krediidile toetudes. Pole olemas mingit selget ja arusaadavat ning ühtlasi realistlikku plaani, mis võtaks arvesse meie tõsiseid piiranguid, et peatada verejooksu või leevendada neid kuhjuvaid kaotusi, mille all me kodanikena kannatame. Võrrelge kõike seda nende rahvusliku julgeoleku riigi strateegiatega, mille eesmärgiks on maha suruda kodanike potentsiaalne rahulolematus, ja te saate pilguheidu tulevikust. See ei paista hea.

“Ameerika Ühendriikide esmaseks turvalisusprobleemiks on lähiajal globaalne majanduskriis ja selle geopoliitilised mõjud,” ütles Blair Senatis. “Kriis on kestnud rohkem kui aasta ning majandusspetsialistid on erinevatel seisukohtadel selle suhtes, kas me oleme juba põhjani jõudnud või me selleni jõuame. Mõned kardavad koguni, et majanduslangus võib veelgi süveneda ja jõuda Suure Depressiooni tasemele. Muidugi tulevad meile kõigile meelde need dramaatilised poliitilised tagajärjed, mida käivitas 1920. ja 1930. aastate majanduslik segadus Euroopas, kõik see ebastabiilsus ja suur hulk vägivaldset ekstremismi.”

Sotsiaalse rahulolematuse tondi tõi välja U.S Army War College novembrikuu monograafia, mis kannab pealkirja “Known Unknowns: Unconventional ‘Strategic Shocks’ in Defense Strategy Development.” Dokument hoiatab, et sõjavägi peab olema valmis “vägivaldseteks ja strateegilise tähtsusega korratusteks Ameerika Ühendriikides,” mida võib esile kutsuda “ootamatu majanduslik kollaps,” “sihiteadlik siseriiklik vastupanu,” “ulatuslikud haiguste epideemiad” või “poliitilise ja seadusliku korra funktsioneerimise katkemine.” “Kodanikkonna ulatuslik vägivald,” ütleb dokument, “sunnib kaitsestruktuure oma prioriteedid ekstreemsetes olukordades ümber korraldama, et kaitsta siseriiklikku korda ja inimeste turvalisust.”

“Ameerika valitsus ja kaitsestruktuurid, mida on uinutanud ja enesega rahulolevaks muutnud pikka aega kestnud sisemaine kord, oleksid sunnitud kiiresti loobuma mõnedest või paljudest välise turvalisuse kohustustest, selleks et tegeleda kiiresti laineneva inimeste ebaturvalisusega kodus,” jätkub raport.

“Kõige äärmuslikemas olukordades võiks see sisaldada sõjalise jõu kasutamist vaenulike rühmade vastu Ameerika Ühendriikide sees. Veelgi enam, Kaitseministeerium oleks, vajaduse korral, põhiliseks ja keskseks teguriks, et kindlustada poliitilise võimu jätkumine mitmeid osariike haaravate või üleriigiliste siseriiklike konfliktide või rahutuste puhul,” ütleb dokument.

Selges inglise keeles, mida bürokraadid ja sõjaväelased küll ilmselt kasutada ei suuda, tähendab see, et kehtestatakse sõjaseisukord ja et Kaitseministeerium lõpetab de facto valitsus tegevuse. Nad kaaluvad sellist võimalust. Nii peaksite ka teie seda tegema.

Admiral Blair hoiatas Senatit, et “praeguse majanduse aeglustumise tõttu on juba umbes veerandis maailma riikidest esinenud madala intensiivsusega ebastabiilsust, nagu näiteks valitsuste vahetumised.” Ta märkis, et “enamik riigivastaseid demonstratsioone on toimunud Euroopas ja endises Nõukogude Liidus, aga see ei tähenda, et need ei võiks levida Ameerika Ühendriikidesse. Ta ütles senaatoritele, et globaalse finantssüsteemi kollaps võib “järgmise aasta jooksul tõenäoliselt tekitada majanduskriiside laine viimasel ajal turumajanduse teele asunud riikides.” Ta lisas, et “enamikul Ladina-Ameerika, endise Nõukogude Liidu ja Saharast lõuna pool asuvatel riikidel puuduvad piisavad rahareservid, juurdepääs rahvusvahelisele abile, krediidivõimalused või teised toimetuleku mehhanismid.”

“Sisetunne ütleb mulle, et kui kasvunumbrid seal langevad, saab seal olema selle tõttu probleeme ja me eeldame seda,” ütles ta. Ta viitas “statistilisele modelleerimisele,” mis näitab, et “majanduskriisid, kui need kestavad kauem kui üks-kaks aastat, suurendavad valitsevat korda ohustava ebastabiilsuse riski.”

Blair sõnastas uusima hirmu narratiivi. Kui majanduslik kokkuvarisemine kiireneb, öeldakse meile, et meid ei ohusta enam habetunud islamiterroristid, (uigi võimulolijad tirivad nad oma Halloweenitarvete kapist välja, kui on vaja meile eksootilist šokki anda), meid ähvardab äkitselt hoopis kodumaine rahvarämps: keskkonnakaitsjad, anarhistid, ametühinguaktivistid ja meie omandist ilma jäänud ja raevunud töölisklassi liikmed. Kuritegevus hakkab kasvama, nagu segastel aegadel ikka juhtub. Need, kellele ei meeldi riigi julgeolekuaparaadi tugevnev raudne rusikas, pannakse libekeelsetes korporatiivsete meediakanalite esilehtedel ühte patta kasvava kriminaalse alamklassiga.

Komitee vabariiklasest aseesimees, Missouri senaator Christopher Bond, kes ei paistnud päris hästi teadvat, mida Blairi jutust arvata, väljendas muret, et Blair teeb “riigis valitsevast olukorrast” ja globaalset majanduskriisist “luureorganite peamise tegevusvaldkonna.”

Majanduskollaps on näidanud, kui rumal on meie kollektiivne usk vabaturumajandusse ja kui absurdne on majandus, mille eesmärgid põhinevad lõputul kasvul, tarbimisel, laenamisel ja laienemisel. Piiramatu kasvu ideoloogial pole õnnestunud võtta arvesse maailma ressursside massiivset ammendumist, alates fossiilsetest kütustest kuni puhta veeni, alates kalavarudest kuni erosioonini, ning samuti pole see arvestanud ülerahvastumist, globaalset soojenemist ja kliimamuutusi. Tohutud rahvusvahelised reguleerimata kapitali vood on purustanud globaalse finantssüsteemi. Üle hinnatud dollar (mille hind varsti langeb), metsikud tehnoloogia, aktsiate ja elamuehituse finantsmullid, pidurdamatu ahnus, meie tööstussektori suure osa hävitamine, oligarhide klassi eelistamine, meie poliitilise eliidi korrumpeerumine, tööliste vaesumine, ülisuur sõjaline- ja kaitseeelarve ning kitsendusteta krediidiorgiad on ühinenud, et meid maha murda. Finantskriisist saab varsti valuutakriis. See järgmine šokk ähvardab meie finantsilist elujõudu. Me lasime turul valitseda. Nüüd tuleb meil selle eest maksta.

Korporatiivsed vargad, kes nõudsid, et neile tuleb maksta kümneid miljoneid dollareid, kuna nemad on kõige paremad ja targemad, on osutunud tüssamise meistriteks. Meie poolt valitud ametiisikud on koos ajakirjandusega osutunud samasugusteks korrumpeerunud ja selgrootuteks korporatsioonide lakeideks. Meie ärikoolid ja intellektuaalne eliit on osutunud petisteks. Lääne ajastu on lõppenud. Pange tähele Hiinat. Nähtamatu käe kapitalism on ennast hävitanud. On aeg oma Marxi kirjutatud teosed tolmust puhtaks pühkida.

***

Originaal: Chris Hedges. 16.02.2009. Bad News From America’s Top Spy.

Kirjutas: Robert Reich, 1993 - 1997 USA tööminister.
Kui kunagi hakkavad ajaloolased kirjutama sellest pisikesest majanduslangusest, mis toimus aastatel 2008 kuni 2010, tuleb neil korduvalt kasutada sõna „usaldamatus”.

Rahaturud on vabalanguses, kuna keegi ei usalda enam majandusaruandeid. Pankade, kinnisvara, kindlustuse ja teiste finantssektori aktsiate odavmüügid virgusid unest peale Geithneri abiplaani, kuna valitsuse lubadused aidata probleemseid panku, oli ootused liialt kõrgele kruvinud. Nüüd on kõigil (isegi Alan Greenspanil) täiesti selge, et ainus lootus, et keegi hakkaks usaldama seda, mis kirjas pankade bilansis, tekib vaid siis, kui pankade reguleerijad võtavad probleemsed pangad üle ja teevad nende finantsaruannetes korraliku puhastustöö.

Isegi sel juhul peab Geithner olema realist, et mõista, mida üldse on võimalik saavutada. Õhku kirjutati ju peaasjalikult raamatupidamise aruannetesse. Alates 2003. aastast kahekordistus Ameerika aktsiaturgudel just finantsteenuste sektori indeks ja saavutas oma tipu aastal 2007. 2007. aastal moodustas finantsteenuste sektor S&P 500 indeksi turuväärtusest 22 protsenti. Praegu on see umbes 12,5 protsenti ja kukub jätkuvalt. Selline järsk langus ei pruugi majandusele sugugi halb olla, pigem vastupidi. Mida ülepea-üldse kujutas finantssektor 2007 aastal? Suurem osa soovunelmatest baseerus spekulatsioonidel, eriti optimistlikel (ja ebatäpsetel) riskihindamise mudelitel ja otsestel valedel. Ehk teisisõnu öeldes: mida rutem me finantssektorist õhu välja laseme, seda kiiremini saab tegelik majandustegevus hakata taastuma.

Samas on usaldamatus majanduse vastu levinud kogu maailmas. Kui paar aastat tagasi oli vaid USA laenuturul pisut probleeme usaldamatusega, siis hetkel on selle inetud tagajärjed levinud kõikidele rahaturgudele ja ebaadekvaatsesse ülemaailmsesse nõudlusesse (mida suunavad hirmunud ameerika tarbijad).

Ida-Euroopa habras majandus on kokkukukkumise hirmus. Venemaa majandus juba upub. Suurem osa Ladina-Ameerikast vaevleb. Ning eriti muret tekitav: Jaapani allakäik süveneb. Isegi Hiina, kelle ülikiire majandustõus tundus olevat peatamatu, roomab suhteliselt aeglaselt. Rahvusvahelised investorid väldivad riske ja tarbijad kükitavad vaikselt nurgas.

Seda kõike arvestades pole Ameerika stimuleerimise plaan sugugi piisavalt suur. Vähemalt võiksid kõik suuremad majandusriigid seda proportsionaalselt kahekordistada. Kõik maailma keskpangad peaksid jätkama intressimäärade alandamist ja luhvtitama oma laenurahasid. Pankade toetamine peaks olema koordineeritud ja hoiduda tuleks protektsionismist.

Sellises majanduse usaldamatuse õhkkonnas on eluliselt oluline, et president Obama ja tema administratsioon parandaksid majanduse usaldusväärsust. Valede ootuste tekitamine võib teha hoopis rohkem kahju kui kasu. Telesaates “Good Morning America,” ütles endine USA president Bill Clinton, et tema sooviks, et Ameerika inimesed teaksid, et „Obama on kindel, et me tuleme sellest välja ja ta tunneb, et pikaajalises perspektiivis läheb kõik hästi .. Ma lihtsalt sooviksin, et ta oleks lõpetanud oma jutu öeldes, et tema on lootusrikas ja täielikult veendunud, et me tuleme sellest välja.” Clintoni soovitus on arusaadav kuid vale. Optimistlikud jutud praegusel hetkel on nii sobimatud sellega, mida enamus ameeriklasi (ja ka teised mujal maailmas) teavad ja on kogenud ja selline jutt võib kahjustada Obama usaldusväärsust.

Tõde on see, et keegi ei tea kui kaua see kriis veel võib kesta või kuidas seda pidama saada. Kõik, kes väidavad vastupidist, on mitteusaldusväärsed. Kuna usalduse taastamine on majanduse taastamisel nii olulisel kohal, siis peavad meie juhid olema eriti ettevaatlikud, et nad ei annaks välja veksleid valedele lootustele.

Originaal: Robert Reich. 20. veebruar 2009. Hope and Trust, and the Mini Depression.

Auk vastupanuliikumises: meediast, ajast ja veidrast tänavarahutuste puudumisest
Kirjutas: Paul Street

Nagu paljud vasakpoolsed ja liberaalsed autorid ja aktivistid, nii viitan ka mina sageli avaliku arvamuse uuringute tulemustele, mis näitavad, et suurem osa USA avalikkusest on paljudes olulistes poliitilistes küsimustes tunduvalt vasakpoolsematel seisukohtadel kui USA tegelik (ja mitte nii avalik) poliitika ning riigi kaks domineerivat ärihuvisid esindavat parteid. Neile andmetele toetudes väidan ma, et USA ei ole konservatiivne ja imperialistlik maa, juhul kui vaadata tegelikku elanikkonda, mis on sootuks erinev kategooria kui riigi poliitiline klass. Uuringute tulemused näitavad, et enamasti on ameeriklastel egalitaarsed ühiskondlikud tõekspidamised ja nad pooldavad valdavalt progressiivset poliitikat. USA rahva enamus toetab universaalset, valitsuse poolt korraldatavat tervishoiusüsteemi, korporatiivse võimu piiramist ja tagasikäigu andmist imperialistlikule militarismile. Rahvas toetab rahu ja sellega kaasnevat tulu: Pentagoni eelarve kärpimist ning selle raha suunamist poliitikale ja kulutustele, mis vähendaksid vaesust, leevendaksid sotsiaalmajanduslikke erinevusi ning tegeleksid muul moel pakiliste ühiskondlike vajadustega (Adams ja Derber 2008, lk. 67-75; Chicago Council on Foreign Relations 2004; Street 2009B; Bartels 2008; Chomsky 2006, 205-250; Hacker ja Pierson 2005).

“Kui uuringuid sõna-sõnalt võtta,” märgib liberaalne Princetoni teadlane Larry Bartels oma raamatus “Unequal Democracy: The Political Economy of the New Gilded Age”, vihjavad tulemused sellele, et “on olemas hämmastavalt suur toetus sammudele, mis tavapäraselt sisaldusid ainult väga radikaalsetes ühiskonna ümberkujundamise programmides.” Näiteks toetatakse mõtet, et ebaseaduslikuks tuleks kuulutada päritud jõukus ning sotsiaalsed ja majanduslikud eelised, mis põhinevad rassil, sool, rahvusel ja intelligentsusel (Bartels 2008, lk. 130-131).

DEMOKRAATIA LÜNK
“Kindlalt rahaka oligarhia kätes”

Aga mis sellest? Ükski vastavasisuline programm pole USA poliitikategijatele ja poliitikutele kübetki huvi pakkunud. Valitsuse käitumises pole vähimalgi määral kajastunud arvamuseuurijate tähelepanu köitnud progressiivsed poliitilised hoiakud ja sotsiaalne egalitarism. Nagu märgivad John Bellamy Foster ja Robert W. McChesney “on Ameerika Ühendriigid, hoolimata oma formaalselt demokraatlikust iseloomust, kindlalt rahaka oligarhi kätes, mis on tõenäoliselt kõige võimsam valitsev klass ajaloos” (Foster ja McChesney 2009, lk. 7). Toetades seda rikaste ebaproportsionaalselt suurt mõju, soodustab USA poliitika üha sügavamat vaesust ning kindlustab üha kasvavat jõukuse ja sissetulekute kontsentratsiooni. Valitsus alamaksustab väikesearvulisi rikkureid ja nende korporatsioone ning eelistab tööandjaid töötajatele ja ametühingutele. Valitsus loob privileegid kindlustus- ja farmaatsiakorporatsioonidele ning seda enamuse tervishoiuga seonduvate vajaduste arvel, keeldub tagamast tervisekindlustust 47 miljonile inimesele ning pakub paljudele teistele ebaadekvaatset ja üleliia kallist tervishoiuteenust.

Valitsus soosib ekspansiivset globaalset militarismi, mis eelistab globaalset hegemooniat ellu jäämisele (Chomsky 2003) ja kisub USA kuritegelikesse koloniaalsetesse okupatsioonidesse. Valitsus hülgab rahvusvahelise õiguse ja tsiviilühiskonna normid, öeldes, et Ameerika väidetav sünnipärane ja “erandlik” suurepärasus ja heasoovlikkus annab USAle õiguse tegutseda globaalsel laval nii nagu talle meeldib. Valitsus suunab miljardid dollarid potentsiaalset raha, mida võiks investeerida sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, tohutusse “kaitse” (impeeriumi) eelarvesse, kus seda kulutatakse kahele massimõrvarlikule okupatsioonile (Iraagis ja Afganistanis) ning samuti 761 sõjaväebaasi ülal pidamiseks rohkem kui 130 riigis, imperialistlike relvade tootmiseks ja pidevale sõjaks valmistumisele. 2007. aastal triljoni dollarini (andmed: U.S. Office of Management and Budget’s National Income and Product Account) jõudnud USA “kaitse”kulutused ületavad USA föderaaleelarve väljaminekud siseriiklikule haridusele rohkem kui 8 korda; elatustoetuste tagamisele rohkem kui 4,5 korda, toidule rohkem kui 11 korda; eluasemetele rohkem kui 14 korda ja töökoolitusele rohkem kui 32 korda. USA sõjaline eelarve moodustab rohkem kui poole kogu USA föderaalvalitsuse vabalt ümberjagatavatest kulutustest ja peaaegu poole kogu planeedi sõjalistest kulutustest.

Inimesed kui “võhiklikud ja tüütud kõrvalseisjad”

Paistab, et massilised protestid osutuvad vajalikuks, kui uue presidendi Barack Obama kirglik lubadus demokraatlikust “muutusest, millesse me suudame uskuda” osutub monumentaalseks ja üha kasvavaks abiprogrammiks rikastele, samas kui hiiglaslik “kaitse” eelarve (vähemalt triljon dollarit aastas) jääb üle vaatamata ning üha kasvav vaesuse probleem mattub “peavoolu” poliitika teemade kuhja alla. “Maailma parim demokraatia” ei taga oma elanikkonnale mingit märkimisväärset kontrolli riigi finantsinstitutsioonide üle, samas kui tohutud hulgad riigi raha antakse üle just neile investeerimis- ja pangandusfirmadele, kelle hoolimatu käitumine ning ainult rikaste ja võimul olevate Väheste huvide teenimine majandussüsteemi kuristikku tõukas. Nagu märgib tuntud vasakpoolne intellektuaal Noam Chomsky: “Kui valitsusel ja toimivas demokraatias rahval ei ole kontrollivat positsiooni, saavad pangad ühiskonna varad oma tasku pista ja kasutada neid rekapitaliseerimiseks või millegi omandamiseks või laenamiseks neile, kellele on valitsusepoolne garantii, kahjustades nõnda abiprogrammide algsete eesmärkide saavutamist. Nüüdseks on see tõelisus, kuigi detailid on ebaselged, sest rahasaajad keelduvad ütlemast, mida nad maksumaksjatelt saadud kingitusega teevad. Tõepoolest, nad peavad isegi selliseid küsimusi solvavaks…” (Chomsky 2009).

Pealegi ei sisalda Obama stimuleerimisplaan mingeid abinõusid, mis edendaksid tõsisemalt seda universaalset tervishoiukindlustuse programmi, mida ta oma kampaania ajal lubas. Samuti pole seal mingeid jõupingutusi, et viia läbi oluline ja juba niigi hiljaks jäänud tööjõuseaduse reform (The Employee Free Choice Act), mida ta lubas presidendivalimistekampaania ajal oma paljudele ametühinguliikmetest toetajatele. Süsteemi purustanud 1990. aastate kõlvatu hoolekande “reform” (kärpimine), mida Obama on korduvalt kiitnud kui suurt poliitilist edusammu (vaata Obama 2006, lk. 256, ühe näitena), on perekondade toetamiseks mõeldud riiklik abirahade süsteem võimetu vastu astuma üha kasvavale vaesusele üle kogu Ameerika (Deparle 2009). Samas kui uus president ja ülejäänud liberaalne Washingtoni establishment valmistab ette uuel tasemel hoolekannet Wall Streeti jaoks (Krugman 2009).

Riigis, mille alusdokument deklareerib, et valitsus saab oma legitiimse võimu ainult valitsevate nõusolekul, on see kõik probleemiks. Kuid kõik on kooskõlas diskursusega, mille kohta Noam Chomsky kasutab väljendit “normaalselt toimiv riigikapitalism”. Eeldatakse, et “võhiklikud ja tüütud kõrvalseisjad” (kodanikkond) “rahuldub „hädavajaliku illusiooniga” ja „emotsionaalselt mõjusate äärmuslike lihtsustustega” [st. Bill Clintoni ja Barack Obama mantratega lootusest ja muutusest. P.S.], nagu tuntud moralist Reinhold Niebhur seda selgitas.” (Chomsky 2009)

Nutikad USA poliitikud, nagu Niebhuri-fänn Obama (Brooks 2007), teavad, et neil oleks vähe šansse jõuda kõige kõrgemale valitavale ametikohale ja selles ametis püsida, kui nad võitleksid tõsiselt USA elanike enamuse progressiivsete poliitiliste eelistuste ja egalitaarsete tõekspidamiste eest. “Sügavalt konservatiivsel” Obamal (MacFarquhar 2007, Street 2008, Street 2008A) poleks kunagi võimaldatud pidada tõsist presidendikampaaniat, kui USA valitseval klassil oleks olnud põhjust arvata, et ta jagab Doktor Martin Luther King Juuniori lootusi asuda oluliste küsimuste lahendamisele, milleks Kingi arvates oli pigem “tegelik probleem, millele tuleb näkku vaadata” kui “pinnapealsed” probleemid ning pigem “ühiskonna enda radikaalne ümberkujundamine” kui majandusliku ekspluateerimise, rassismi ja militarismi “kolmekordne kurjus” (King, 1969). USA Supervõimu korporatiivsed ja imperialistlikud uksehoidjad ei hakka andma maailma kõige võimsamat ametikohta üle tõeliselt progressiivsetele Impeeriumi ja Ebavõrdsuse Inc. oponentidele (Street 2004, 2008A).

“Progressiivsete musta nimekirja panemine”

Kooskõlas poliitilise klassi soovidega on Obama ja tema tsentristlikud dresseerijad “pannud progressiivsed musta nimekirja” ja välistanud nende sattumise olulise tähtsusega poliitilistele ametikohtadele. Nagu märgib kauaaegne Washingtoni ja Obama vaatleja, vasak-liberaal David Sirota, keelati tõsisemalt kaaluda riskikapitalist Leo Hindrey – kes oli presidendikandidaatide John Edwardsi ja (hiljem) Obama peamine majandusnõustaja – määramist kõrgele majandusega seotud ametkohale uues administratsioonis, kuna ta on “üks vähestest äriliidritest, kes kasutab oma jõukust selleks, et seada kahtluse alla dereguleerimine, korporatiivsed kaubanduslepingud ja töötajate vastane poliitika” ning kes “söandas minna vastuollu nende samade Wall Srteeti demokraatidega, kelle korporatsioone toetav poliitika majanduse hävitas”. Hindrey tegi andestamatut pattu, olles “opositsioonis Obama peamiste [korporatiivsete-neoliberaalsete] majandusnõunikega, kellest paljud on seotud majandusliku mõttekojaga The Hamilton Project, mis oli endise rahandusministri [ja endise Goldman Sachsi tippjuhi Robert] Rubini üldiselt ärihuvisid toetavate seisukohtade pärija.” Nagu Sirota otstarbekalt täpsustab:

“…Hindrey skalpeerimine on ainult üks peatükk selles pikas loos, kus majanduslikult progressiivselt mõtlevad inimesed on administratsiooni töökohtadelt tahtlikult välja lülitatud. Astugem lihtsalt samm tagasi ja mõelgem selle üle hetke: „Selle asemel, et eelistada seltskonda, mis koosneb väljapaistva kvalifikatsiooniga ja väga respekteeritud progressiivsetest, nagu James Galbraith, Joseph Stiglitz, Dean Baker, Robert Reich, Paul Krugman ja Larry Michel, on Obama valinud majandust juhtima [korporatiivse neoliberaali] Rubini omakasupüüdlikud lipitsejad nagu Larry Summers ja Tim Geithner – seesama Larry Summers, kes kutsus üles tühistama Glass-Steagal Acti [New Deali abinõu, mis kohustas lahutama investeerimispanganduse ja kommertspanganduse], seesama Geithner, kes kavandas kleptokraatliku pankade hädast väljaaitamise plaani, seesama duo, kelle ainus kuulsus seisneb nende isiklikes sidemetes Rubiniga, põlatud Citigroupi tegevjuhiga keset praegust majanduslangust. Ning Rubini omakasupüüdlike lipitsejate nimekiri pikeneb jätkuvalt, alates Peter Orszagist kuni Jason Furmanini.”

“Sama puudutab ka teisi regulatsioonidega seonduvaid olulisi ametikohti, kui vabaturu fundamentalistid, kes probleemi tekitasid, asuvad juhtima neid reguleerimisega tegelevaid asutusi, mida nad püüdsid hävitada. Õigupoolest on ainsaks progressiivseks liigutuseks oluliste majanduslike ametikohtade mehitamisel Jared Bernstein ning ka tema pagendati amorfsele kohale asepresidendi ametkonnas.”

“Ja nüüd näeme me, et see kõik ei ole juhus [1]. Kuigi Obama võitis sellistes osariikides nagu Ohio, Pennsylvania ja Indiana lubadusega esitada väljakutse Wall Streetile ja muuta meie äripoliitikat, on siin olnud tahtlik ja kalkuleeritud jõupingutus, et kuhjata administratsiooni just need samad Wall Streeti demokraadid, kes tekitasid probleemi, mille üle ta kurtis, ning välistada need, kes on võidelnud head võitlemist.” (Sirota 2009) [2]

Auk vastupanuliikumises: “MÕISTATUSLIK SOTSIAALSE RAHULOLEMATUSE PUUDUMINE”

Muidugi see hirmutab. Aga mida arvata kogu sellest progressiivsest meelsusest siin maal, mida näitavad need paljutõotavad uuringute tulemused? Miks ei käivita see ilmne lünk – õigupoolest lausa kuristik – väidetava demokraatia ja korporatiiv-imperialistliku tegelikkuse vahel märkimisväärset massilist vastuhakku USA sees?

Hea ja ka oluline on teada, et inimeste poliitilised eelistused on progressiivsemad kui nende plutokraatlikel “liidritel”. Aga miks see nende eelistuste regulaarne ja absurdne rikkumine arrogantse eliidi poolt, kes väidetavalt valitseb elanikkonna nimel, ei käivita rohkem rahvalikku vastuhakku? Miks ei ole USA “organisaatorite paradiis”, kuigi hoiakute uuringud viitavad, et see peaks nii olema? Miks ei lähe enamuse egalitaarne ja progressiivne poliitiline meelsus USAs üle massiliseks progressiivseks poliitikaks (rohkem kui pelgalt valimiste puhul)?

Miks ameeriklaste progressiivsed poliitilised ja ühiskondlikud seisukohad ei soodusta rahva selget ja arusaadavat vasakideoloogilist identifitseerumist? Miks nimetab enamik ameeriklasi end “mõõdukateks” või “konservatiivideks” ja mitte vasakpoolseteks või kasvõi lihtsalt pelgalt liberaalideks? Miks ei muutu objektiivselt vasakpoolsed poliitilised tõekspidamised USAs eneseteadlikeks vasakpoolseteks mina- ja rühmateadvuseks kellegi teiste kui ainult väikese vähemuse puhul?

Miks ei ole, või on nii vähe, sotsiaalset rahulolematust? Kus on suured tänavademonstratsioonid, protestid, streigid ja marsid, mis näikse olevat kohustuslikud “kindlalt rahaka oligarhia kätes” oleva valitsuse puhul?

Pole tarvis olla revolutsiooni ihaldav “karmilt-vasakpoolne” radikaal, et imestada protestimeelsuse puudumise üle. Oma artiklis, mis põhineb intervjuul auväärse liberaalse-vasakpoolse ühiskonnateadlase Sheldon Woliniga, mainib ajakirjanik ja raamatute autor Chris Hedges neid “meelevaldusi, streike ja tänavarahutusi, mis on raputanud Prantsusmaad, Türgit, Kreekat, Ukrainat, Venemaad, Lätit, Leedut, Bulgaariat ja Islandi”.

“Minu jaoks on sotsiaalse rahulolematuse puudumine mõistatuseks,” ütles Wolin, kui Hedges temalt hiljaaegu küsis, miks USA “ei ole veel näinud tänavarahutusi ega proteste.” (Hedges 2009)

“Minu ülakorrusel asuvasse arvutisse on sel nädalal tulnud üle kogu maailma hulgaliselt fotosid protestidest ja meeleavaldustest, mida on korraldanud inimesed, kes tunnevad meeleheidet keset seda majanduslikku kollapsit ja häda,” märgib liberaalse telekanali Public Brodcasting System (PBS) jutusaate saatejuht ja endine Lyndon Johnsoni Valge Maja nõunik Bill Moyers. “Ja need inimesed tulevad tänavatele. Siin maal me aga seda ei näe.”

Moyers imestab, kuidas “Washington võiks üldse saada sõnumi” progressiivse muutuse vajalikkusest, “ilma et nad tunneksid inimeste pulssi, kes ütlevad, et me oleme põrgulikult vihased ja me ei kavatse enam seda taluda.” (Moyers 2009)

RAAMATUSUURUNE PROJEKT

Katse seda vastupanu lünka, mis on ise demokraatia lünga tuumikkomponent (kuna võimul olev eliit tunneb, et tal on vabadus avalikkuse arvamust trotsida, kartmata rahva ülestõusu), hoolikalt ja süstemaatiliselt selgitada võiks hõlpsasti täita terve raamatu. Raamatu peatükid võiksid käsitleda järgmisi asju: kuidas Ameerika poliitiline ja parteiline süsteem tõkestab valimistel igasuguste tõsiselt võetavate valikute esile kerkimise, mis ulatuksid kaugemale kitsast, ärisõbralikust spektrist. Keskvalitsuse võimu suhteline ajalooline nõrkus ja hiline tekkimine, võrreldes era ja korporatiivse võimu arenguga USAs. Ameerika töölisliikumise spetsiifilised väljakutsed ja tööandjate poolt tekitatud töölisliikumise atroofia, arvestades asjaolu, et praegusel ajal hõlmab töölisliikumine vähem kui 13 protsenti USA tööjõust. Rassilise ja etnilise eristumise jõuline roll, tegevusalane jagunemine ning sellega seonduvad piirkondliku segregatsiooni ja laialivalgumise vormid rahva organiseerumise ja teadlikkuse tõkestamisel. Mustanahalise elanikkonna (mis moodustab kodanikkonna kõige vasakpoolsema ja muutlikuma segmendi) tohutult suure osa massiline vangis hoidmine ja eluaegne kriminaalsusega märgistamine. Religioosse meelsuse ja fundamentaalse teoloogia sügavus ja määr USAs. Ameerika Imperialismi ja sellega seonduva Ameerika Erandlikkuse doktriini kriitiline roll [3] rahva meelsuse läbiimbumisel natsionalistlikust identiteedist ja hirmust, ning mis teeb tavaliste inimeste jaoks raskeks töötada läbi tõendeid USA kuritegelikkusest globaalsel areenil (vaata Derber ja Magrass 2008, lk. 19-82, kus on selle kohta õpetlikke mõttearendusi).

Kujuteldav teos võiks tegeleda ka selle rolliga, mida eliidi hulka kuuluvad USA poliitikud ning nende osavad müügimehed ja meedialiitlased mängivad “emotsionaalselt mõjusate äärmuslike lihtsustuste” ja “hädavajaliku illusiooni” kasutamisel ja mis “Obama fenomeniga” (Street 2008) ilmselt uute kõrgusteni viidi, et kodanikke ninapidi vedada ja panna nad arvama, et kandidaadid ja valitud ametiisikud on tõesti rahva poolel, vastavalt endise vasakpoolse Christopher Hitchensi kunagisele ütlusele, milles ta kirjeldas “Ameerika poliitika põhiolemust” kui “elitarismi manipuleerimist populismiga” (Hitchens 200, lk. 17-18) [4]

Mul ei ole kavatsust niisugust raamatut kirjutada. See on projekt, milleks mul puudub tarvilik aeg, energia ja (kuna valdkonna küsimised võivad sageli olla rohkem kui natuke masendavad) vaimne meelekindlus.

KORPORATIIVNE MEEDIA JA AUK INFORMATSIOONIS

Sooviksin siiski esile tõsta kolm omavahel seotud faktorit, mis moodustavad olulise tähtsusega osa sellest, kuidas me võiksime seletada (sellest jagu saamise huvides) vastupanu lünka.

Üks paljudest põhjustest, miks progressiivsete poliitiliste hoiakutega ameeriklased rohkem ei protesti, on see, et riigi domineeriv informatsioonisüsteem lihtsalt ei raporteeri sellest, kui šokeerival (võiks arvata või vähemalt loota) määral USA poliitika ja ühiskondlik korraldus ignoreerib jõhkralt USA elanikkonna tõekspidamisi. Nagu märkis Robert W. McChesney oma briljantses 1997. aasta raamatukeses pealkirjaga “Corporate Media and the Threat to Democracy”, nõuab mõttekas osalusdemokraatia “efektiivset kommunikatsioonisüsteemi”, mis korrektselt “informeerib ja kaasab kodanikkonda”, soodustades nende arukat osalemist poliitilises elus. Individuaalseid õigusi ja kollektiivseid vajadusi ei saa adekvaatselt kaitsta ja edendada kui inimestel puudub usaldusväärne poliitiline informatsioon. Kuidas on võimalik eeldada, et inimesed saaksid toimida nõnda, et panna “oma” valitsus rahvusvahelistes asjades korralikult käituma (kuna ameeriklased ütlevad avaliku arvamuse uurijatele, et nad seda tahavad), kui neid ei informeerita adekvaatselt selle kuritegelikkuse ja ebamoraalsuse ulatusest, mis iseloomustab USA välispoliitikat, ning kui neid hoitakse dieedil, mis koosneb välispoliitilistest “uudistest” ja kommentaaridest, mida on täpselt valmistatud ja süstemaatiliselt filtreeritud, nii et need sobiksid kokku “Ameerika erandlikkuse” arusaamaga, et USA on alati või vähemalt põhiolemuselt suur “headuse jõud maailmas” (kui tsiteerida nii John McCaini kui ka Obamat 2008. aasta presidendikampaania ajal)?

Indiviid ei saa reageerida adekvaatselt vigastuse ohule, näiteks saabuvale hoobile või visatud esemele, kui tema meel ei anna edasi informatsiooni, mis oleks vajalik kahju ärahoidmiseks. Samamoodi ei saa riik ja selle rahva enamus reageerida demokraatiat ähvardavatele ohtudele kui selle informatsioonikeskused ei anna adekvaatselt edasi autoritaarsuse tekkele viitavaid ohu märke.

Vajadus täpse ja erapooletu informatsiooni järele on toimiva demokraatia jaoks iseäranis hädavajalik Ameerika Ühendriikide taolises suures ja keerukas modernses ühiskonnas, kus poliitiliste ja ühiskondlike asjade ulatus ja mastaap on nii tohutu ja paljutahuline, et seda pole võimalik vahetult vaadelda. (McChesney 1997, lk. 6-7)

See vajadus on USAs šokeerival moel rahuldamata ning põhjustel, mis pole eriti üllatavad. Praeguseks on USA olnud mõnda aega kõige ebavõrdsem ja kõige rohkem tippu koondunud jõukusega ühiskond industriaalmaailmas. Tipus olev üks protsent kontrollib 40 protsenti USA rikkusest ja 57 protsenti nõudeid rikkusele (intressid, dividendid ja muu selline), jättes ülejäänud 99 protsenti võitlema vähem kui kahe kolmandiku riigi netorikkuse pärast. Tipus olev 10 protsenti omab rohkem kui kaks kolmandikku riigi rikkusest ning tõenäoliselt kuulub sinna veelgi suurem osa riigi poliitikutest ja poliitikategijatest (nii demokraadid kui ka vabariiklased). Ameerika (ja globaalsete) Väheste varade hulgas on kontrollpakk kümnes meediakorporatsioonis, mis üheskoos omasid möödunud sajandi lõpul rohkem kui 50 protsenti kogu USA meediast (trüki- ja elektrooniline meedia). Juhtivate firmade hulgas on Time Warner, Disney, Viacom, Seagram, News Corporation (Murdoch), General Electric, AT&T-TCI ja Sony.

Domineerival USA meedial ei ole kapitalistliku ja imperialistliku establismendi ees mitte ainult lihtsalt reklaamimiskohustus. See on äriestablishmendile olulise tähtsusega ja võimas osa (oma masendava võimsusega mõjutada südameid ja meeli ning kujundada rahva “reaalsus”taju). Ja nagu Chomsky ükskord märkis, oodata, et NBC News (mida omab juhtiv “kaitse”tellimuste täitja General Electric) annaks objektiivse ja erapooletu ülevaade siseriiklikest ja maailma asjadest, oleks sama, mis oodata, et kompanii General Motors ajaleht annaks tõese ja erapooletu ülevaate töötingimustest oma autotehastes. Kompanii GM ajaleht on propagandatrükis, mille mõte on müüa korporatsiooni väärtushinnanguid ja agendat oma töötajatele. See on mehhanism, kuidas tekitada kunstlik nõusolek, firma sees ja firmaga.

Telejaamade NBC (General Electric), ABC (Disney) ja CBS õhtuseid uudiseid ning kogu ülejäänud korporatiivset meediat on mõttekas käsitleda kui kompanii ajalehte suuremal kujul. Loomulikult püüab see müüa Ameerika ärieliidi üldist agendat ja väärtushinnanguid kogu ühiskonnale (koos tohutu hulga tarbekaupade ja teenuste ning elulaadiga, mis sobib kokku massitarbijalike imperatiividega). See on olulise tähtsusega abinõu, millega tekitada kunstlikult massiline nõusolek imperialistliku kasumiteenimise süsteemiga.

Olles kapitalistliku oligarhia – rühma, mis loomu poolest jälestab olemuslikku (formaalsest kaugemale minevat) demokraatiat – omanduses ja kontrolli all, on ennustatav, et domineeriv USA meedia ei suuda adekvaatselt edasi anda seda, mil määral Ameerika poliitikud ja poliitika trotsib enamuse progressiivset sotsiaal-demokraatlikku ja anti-imperialistlikku meelsust. USA meedia annab rutiinselt edasi võltsi ja eksitavat informatsiooni (Iraagi “massihävitusrelvad”, “Ühiskondliku Julgeoleku kriis”, väidetav tõsine oht, mida kujutavad endast “hoolekande emandad” ja muu selline) ning kirjeldab regressiivset, autoritaarset ja imperialistlikku poliitikat (sissetungid Iraaki ja Afganistani, maksukärped, mis on eelkõige kasulikud rikastele ja nii edasi) kui demokraatlike ideaalide edendamist.

Lisaks sellele, et domineeriv USA meedia ei suuda märgata demokraatia lünka, ei räägi see üldiselt ka enamuse progressiivsete hoiakute olemasolust, igatahes mitte oluliste uudise hulgas. Seetõttu jätab see miljonid omavahel mitte suhtlevad ja eri paikades elavad ameeriklased – kes üldiselt pole seotud ühiskonlike liikumistega – vääralt arvama, et nende progressiivsed poliitilised ja ühiskondlikud vaated on veidralt ekstsentrilised, mida tuleb ainult enda teada hoida ja mida ei saa laiemalt jagada.

Samuti räägib meedia inimestele, et nende tõekspidamisi ja lootusi kehastavad ja väljendavad need esile kerkinud poliitikud, kelle (korporatsioonide poolt sepistatud) ülekaal valimistel tõestab, et demokraatia on USAs reaalselt olemas. Korduv teema seoses Obama valimise ja ametisse kinnitamisega, kooskõlas tema väitega valimisvõidu ööl: “Kui on keegi, kes ikka veel kahtleb, et Ameerika on koht, kus kõik on võimalik … kes ikka veel peab küsitavaks meie demokraatia vägevust, on tänane öö teile vastuseks.”

Olulise tähtsusega on see, et domineerivad USA kommunikatsioonisüsteemid teavitavad drastiliselt vähe rahva vastupanust, kui see aeg-ajalt puhkeb. Korporatiivne meedia jätab kõrvale ja ignoreerib rahva protestiavaldusi, nagu see juhtus siis, kui sajad tuhanded ameeriklased avaldasid oma vastuseisu enne seadusevastast sissetungi Iraaki. Kui 1999. aasta sügisel avaldasid kümned tuhanded töötajad ja aktivistid Seattles meelt korporatiivse globaliseerumise vastu ning tekkis vastasseis kontrolli alt väljunud politseinikega, andis massimeedia sellele tähelepanuväärsele sündmusele oluliselt vähem ruumi ja korporatiivne meedia pidas tol ajal palju tähtsamaks John Kennedy Juuniori isikliku lennuki traagilist kukkumist Atlandi ookeanisse.

Reportaažid protestidest, mis domineerivas meedias koha saavad, pööravad tüüpilisel juhul liiga suurt tähelepanu üksikutele intsidentidele, kus on esinenud protestijate poolset vägivalda (juhuslik puruks löödud aken või ümber pööratud auto) ning seda tehakse protestijate spetsiifiliste poliitiliste nõudmiste arvel. Ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu pööratakse mõnede protestijate väljanägemisele (“räpane” ja “närustes riietes”) ja vähe, kui üldse mingit, tõsist tähelepanu spetsiifilistele küsimustele, muredele, soovitustele ja visioonidele. Protestijad paistavad olevat suuresti ainult vastalised ja virisevad negativistid, kellel ei ole mingeid positiivseid, tulevikku vaatavaid ideid ja kes ei paku mingeid alternatiive. Globaalse õigluse liikumine on domineerivas USA meedias rutiinselt ja vääralt tõlgendatud kui “globaliseerumise vastasust” (vaata Street 2003, kus on ära toodud üks väike, aga õpetlik, episood).

Massilisi proteste teistes riikides, nagu näiteks neid, mis leidsid hiljuti aset Prantsusmaal ja Kreekas (kus toimus suur ja pikaajaline Vasakpoolsete vastuhakk, mis kestab siiani) alatähtsustatakse Ameerika “mainstream” meedias ning sageli ignoreeritakse neid täielikult.

See kõik aitab riigil “kohalikke proteste halastamatult maha suruda, nagu see juhtus [2008. aastal] Demokraatliku ja Vabariikliku partei üleriigiliste konventide ajal”. Samuti aitab see takistada protestidel hoogu kogumast ja üle riigi levimast, nagu see toimus 1960. aastatel. “Viisid, kuidas nad saavad protesti isoleerida ja takistada sellel nakkavaks [muutuda], on hirmuäratavad,” märgib Wolin. (Hedges 2009)

“Rahvalik valitsus ilma rahvaliku informatsioonita või selle kätte saamise vahenditeta,” märkis ükskord James Madison, “on ainult proloog farsile või tragöödiale või koguni mõlemale” (tsiteeritud McChesney 1997, lk. 6).

AJA LÜNK: VABA AEG ON DEMOKRAATIA KÜSIMUS

Kui võtta arvesse “neljanda võimu” ennustatavat ebaõnnestumist kodanikkonda korralikult informeerida, järelikult on see elanike enda asi harida ennast aktuaalsete sündmuste osas ja selles, kuidas neist aru saada. Te peate seda ise tegema. Aga kellel on võtta sellisel hulgal vaba aega, millest jätkuks osalise töökoha jaoks, et kaevata läbi korporatsioonide ja riigi poolt rahastatavate meediaettevõtete ja propagandateenistuste valedest ja mahavaikimistest ning jõuda tegelikkuseni? Ütleme näiteks selleni, kuidas on lood Iraagis ja Afganistanis, mis toimub Ühiskondliku Julgeolekuga ja maksupoliitikaga, miks inimesed protesteerivad USA poliitika vastu kodus ja/või välismaal, mida kujutab endast korporatsiooni-sõbraliku Obama fenomen ja nii edasi? Ameerika Ühendriikides on kõige rohkem töötunde kogu industriaalmaailmas (Schor 1992). Riigi kurnatud ja ületöötanud elanikkond (kes kaotab pealegi tohutul hulgal aega igavale tööle ja tagasi sõitmisele) on vaevalt sellises seisukorras, et murda läbi riigi orwellilike kommunikatsiooniasutuste pettustest ja mahavaikimistest.

Ohjeldamatut ületöötamist, mis ise on Ameerika töölisliikumise allakäigu tulemus, käsitletakse peavoolumeedias (kui seda üldse mainitakse) tüüpilisel juhul kui isiklikust ja perekondlikust tervise ja stressi probleemist. Muidugi on see nii, aga sama olulisel määral on see ka just nimelt demokraatia küsimus (Srteet 2002; Alperovitz 2005, lk. 38).

See on see, kuidas töötundide ja vaba aja küsimusest saadi aru varases USA töölisliikumises ja kuidas sellest said aru inimesed, kellede jaoks tööandjate kontroll tööliste aja üle küündis uut laadi orjuseni (“palgaorjus”) ja kelle jaoks aeg (töötunnid) oli tegelikult esmase tähtsusega küsimus. “Kaheksa Tundi on Meie Tahtmine” (masinist Ira Stewardi Kaheksa Tunni Liikumise hüüdlause Kodusõjale järgnenud ajast) tähendas rahvalikku valitsemist ja demokraatlikku ideaali (Montgomery 1967).

Vaba aeg on demokraatia jaoks hädavajalik. Läheb vaja piisavalt aega, et saada aru neist asjadest, mida korporatsioonid inimestele aktiivselt ette söödavad, selleks, et neid konteksti asetada. Aega on vaja, et tegeleda sellise raske tööga, nagu rohujuuretasandi sotsiaalsete liikumiste üles ehitamine ning, et võidelda tundliku ja demokraatliku poliitilise kultuuri eest, nii enne kui pärast iga nelja aasta järel toimuvat korporatsioonide poolt kavalalt valmis sepistatud ja kandidaatidele keskenduvaid valimisspektaakleid.

SOLIDAARSUSE LÜNK: KORPORATIIVSE MEEDIA PÕLGUS RAHVA SUHTES

“Solidaarsus on keelatud sõna”

Kuid pöördugem nüüd tagasi korporatiivse meedia, selle “reaalsust”-filtreeriva institutsiooni juurde, mille ette nii paljud ameeriklased pärast pikka tööpäeva ja kojusõitu maanduvad. Mõttekas demokraatia nõuab ka inimeste vahelist kogukonnataju – tundmust, et iga üksiku inimese heaolu on positiivsel moel seotud üldise hüvega. Demokraatlik poliitiline kultuur ei saa juurduda ühiskonnas, mille liikmed on väljas lihtsalt selle peal, et teenida omaenda “kitsalt määratletud huvisid” (McChesney 1997, lk. 6). Rahvalik osalusdemokraatia on võimatu, kui inimestel ei ole arusaamist ühistest vajadustest, solidaarsusest ja kohustusest. See ei saa õitseda ühiskonnas, kus inimesed on muudetud “eraldatud, apoliitilisteks indiviidideks” (tsiteeritud Lavigna 2002), nagu Ladina-Ameerika õpetlane Cathy Schneider kirjeldas Tšiili inimesi pärast USA poolt sponsoreeritud riigipööret, mille käigus kukutati marksist Salvador Allende demokraatlikult valitud valitsus ja mis toimus 11. septembril, 1973 (Ladina-Ameerika 9/11). Susan George tõdeb, et autoritaarse-neoliberaalse kultuuridoktriini valitsemise all, mida me võiksime nimetada Tšiili 9/11 järgseks ajastuks [5], tuli elanikkond “õpetada uskuma, et me ei ole mitte kodanikud ega sotsiaalse koosluse liikmed, vaid eraldiseisvad, individuaalsed tarbijad. Me oleme täielikult vastutavad oma saatuse eest ja kui me langeme tee äärde maha ükskõik millisel põhjusel – haigus, töökoha kaotamine, õnnetusjuhtum, ebaõnnestumine, mis iganes – on see meie endi viga … Samuti ei ole meil mingit vastutust teiste inimeste ees. Solidaarsus on keelatud sõna. … See on neoliberaalse vaimsuse põhiolemus: “Sa oled iseenda hooleks jäetud …”

“Kui te olete neoliberalismi alal hästi välja koolitatud,” jätkab George, “ei ühine te iialgi mõne ühiskondliku liikumisega, ei hakka iialgi võitlema valitsuse väärtegude vastu, ei tee iialgi jõupingutusi selleks, et kaitsta loodust ja seda kõike ainult sellepärast, et ennast mitte mingil juhul lolliks teha, et teie jõupingutused mingil juhul ei äparduks…” (George 2008).

George neoliberaalse kaanoni kirjeldus hõlmab suurema osa selle tuumast, mida võib näha Ameerika televisioonis. Mina on Jumal ja puhtalt individuaalsed elustrateegiad valitsevad korporatsioonide poolt kavalalt sepistatud massikultuuris, mis pakub meile selliseid saateid nagu “Ellujääja”, “Ameerika Iidol”, Doktor Phil, Suzie Orman. Doktor Laura, NBC lääge “Today Show” (kus väikesed tükikesed pakendatud uudiseid ja ilmateateid on ümbritsetud pikemate lõikudega sellest, kuidas “vananemisnähtudele tagasikäiku anda”, efektiivsemalt rõivaid osta ja oma isiklikku aktsiaportfelli hallata) ja ägedalt reklaamitud riiklikke loteriisüsteeme, mis annavad oma ebaproportsionaalselt suures osas töölis- ja alamklassist koosnevale vaatajaskonnale hulgaliselt võltse ja reaktsioonilisi õpetusi, sealhulgas järgnevaid:

• Suur jõukus on puhtalt juhuse asi ja mitte strukturaalse ebavõrdsuse tulemus.
• “Igaüks võib mängida” ja “igaüks võib võita” sellel “võrdsel mänguväljal”, milleks on Ameerika “võimaluste maa”.
• Suure isikliku jõukuse kogumine on inimeseks olemise kogemuse peamine eesmärk ja parim asi, mis kellegagi saaks juhtuda.
• Inimestel pole vaja ühineda ja sotsiaalse õigluse eest võidelda, vaid selle asemel peaksid nad fokuseerima oma lootused isiklikule edenemisele.
• Parim viis, kuidas reageerida võõrandumisele (türanlikul kapitalistlikul) töökohal, on sealt põgeneda, mitte koos oma kaastöötajatega organiseeruda, et luua õiglasem, rohkem osalemisel põhinev ja jätkusuutlikum töökeskkond (Nibert 2000, lk. 187-205).

Neid teemasid ja paljusid teisi nendesarnaseid reprodutseerib NBC mängu- ja tõsielusaade “Deal or No Deal”.

Progressiivse meelsuse häbistamine meelelahutusmeedias

See ei ole mitte ainult “tõsine” uudistemeedia, mis teeb tööd selle nimel, et marginaliseerida solidaarsust, vastupanu, protesti ja teisitimõtlemist. “Kerge” meelelahutusmeedia teeb seda samuti. Ühes hiljutises “George Lopez Show” (mille mõte on täita ladina-ameeriklaste jaoks mõneti samasugust sulandu-Ameerika-korporatiivsesse-riiki rolli, mida “Cosby Show” püüdis pakkuda mustanahalistele ameeriklastele 1980. aastatel) episoodis näidati tütart lollakana, kuna ta oli vastu George W. Bushi sõjale Iraagis. Šovinistlik äärelinna kõrilõikaja, keda mängis Jim Belushi ABC olustikukomöödias “What About Jim,” sai reipa pahvaku konserveeritud naeru, pärast seda kui ta ütles vastuseks oma naise Cheryli kommnetaarile, et “võib-olla” peaks USA president minema ise võitlema nendes sõdades, kuhu ta teistel käsib minna: “Sa oled jälle selle ilusalongi lesbiga rääkimas käinud.” Cheryli radikaalselt kõlanud stseen saab kiiresti läbi ning selle teema juurde ei pöörduta enam kunagi tagasi.

ABC olustikukomöödias “Dharma ja Greg” oli üks vasakpoolseid parodeeriv tegelane. Selleks oli “Dharma isa” – ametlikult veidrikuks tunnistatud läbipõlenud hipi 1960. aastatest. Ta tegi aeg-ajalt õigeid tähelepanekuid Ameerika imperialismi ja kapitalismi erinevate absurdsuste kohta. Tema tegelaskuju mõte oli järgmine: ta on naeruväärne veiderdaja, keda ei peaks mitte kunagi tõsiselt võtma.

Ühes episoodis, mida võis näha aastaid tagasi NBC olustikukomöödias “Fresh Prince of Bel Air,” külastas saate peategelast Will Smithi (noor mustanahaline südalinna mees, kelle tema vaene ema Philadelphias oli saatnud elama tema jõuka mustanahalise onu juurde hüper-rikkasse Läänekalda kogukonda) tema radikaalne tädi, kes kunagi oli olnud liikumise Black Panthers liige. Tädi veenis kergesti mõjutatavat noort “Printsi,” et too hakkaks unistama sellest, et saada rassilise ja sotsiaalse õiguse eest võitlevaks aktivistiks. Aga tädi tegelaskuju taandus kiiresti naeruväärseks stalinistlikuks karikatuuriks. Will Smith sai teadlikuks faktist, et tema tüütu kodanlasest onu oli korporatsiooni juristiks hakates teinud õige sammu auväärse täiskasvanuea suunas.

Aeg-ajalt esinevad mitmesugused radikaalid, aktivistid ja anti-autoritaarid ka teistes Ameerika telesaadetes, kus neid näidatakse samasuguses halvustavas ning tugevalt karikeeritud ja koomiksi laadses stiilis – eeskujudena sellest, et tõsised progressiivsed tõekspidamised on ohtlik idiootsus.

Tehes uurimistööd oma huvitava raamatu “Through Jaundiced Eyes: How the Media View Organized Labor” tarvis, luges Michael Puette 1970. ja 1980. aastate telesaadete käsikirju (sealhulgas olustikukomöödiad, filmid ja draamad), mida oli kokku 61 ja kus ametühingud mängisid olulist osa süžee arengus. Ta tegi kindlaks, et neist 61 telesaatest oli 47 puhul täheldatav selgelt negatiivne hoiak töötajate organiseerumise suhtes. Ainult 9 neist oli ametühinguid pooldav vaatenurk. Töölisliikumise aktiviste ja funktsionääre portreteeriti üldiselt kui korrumpeerunuid ja isekaid ning nende järgijaid kui naiivseid ja eksiteele viidud inimesi. Sama asja, ainult veelgi hullemal kujul, avastas Puette kinoekraanil. Holliwoodi ametühingutesse kuuluvad stsenaariumikirjutajad võiksid tutvuda Puette uuringuga, seda ehk veidi värskendada ning mõelda oma tegevuse tagajärgedele enne järgmist entusiastlikku streiki (Puette 1992, lk. 12-32, 46-59, 162-193).

Kodanliku moraali propageerimine ja korporatiivne pseudo-paternialism

Domineerivad neoliberaalsed arusaamad ja sõnumid, nagu näiteks „Mina Kõigepealt”, „See On Sinu Enda Viga” (kuna sa oled vaene või sul on ükskõik millised muud probleemid) ja „Ära Sea Kahtluse Alla Kapitalistlikku Võimu,” täidavad kogu USA meelelahutusliku ja “eneseabi” meedia. Doktor Phil tutvustas hiljuti psühholoogilist nõustajat (kes oli juhtumisi ka rohkem kui 200 inimese tööandja), kes soovitas vaatajatele “kaitsta oma huvisid” praeguses majanduslanguses sel moel, et “kallistada oma ülemust” (musitada töökoha võimukandjaid).

Oprah Winfrey kostitab oma publikut lugude ja videopiltidega enda ja oma sõprade hiiglaslikust isiklikust jõukusest. Ta omistab oma edukuse sellele, et ta on pühendunud isiklikule edenemisele, erinevalt inimestest, kes on vaesusesse “kinni” jäänud ning seda tänu oma hädaldavatele ja “õigustust otsivatele” “mittetoimivatele” ja “negatiivsetele” hoiakutele (ja tänu oma “alamklassi kultuurile”). Aeg-ajalt puistab Oprah oma stuudiopubliku üle suure hulga tasuta tarbekaupadega, tõestamaks, et isiklik kaupade ja teenuste külluse maa on kättesaadav neile, kes mängivad Ameerika Süsteemi reeglite järgi. Autor, kes juhib tähelepanu asjaolule, et kapitalistlik süsteem tekitab strukturaalset vaesust miljonitele inimestele, isegi kui see pakub õnnelikke “võitja-võtab-kõik” juhuseid vähestele (sealhulgas Oprahile ning paljudele tema rikastele ja kuulsatele sõpradele), ei saaks seda mitte kunagi teha niisuguses kohas nagu “Oprah’s Book Club” ega ka tema saates, kus said (9. oktoobril, 2002) sõna Judith Miller ja Kenneth Pollack, kes väljendasid seisukohta, et Saddam Husseini “massihävitusrelvad” kujutavad tõsist ohtu Ameerikale ja kogu maailmale.

Isikupärase feministliku raha-guru Suzie Ormani populaarsetes telesaadetes ja videotes suunatakse ameeriklasi tegema isikliku jõukuse suurendamisest sügavalt spirituaalne kohustus. Neid häbistatakse selle eest, et need loovad ise oma majanduslikku viletsust, kuna nad ei pööra piisavalt tähelepanu sellistele armsatele inimese vabaduse ja võimaluste ilmingutele nagu näiteks isiklik 401K. Vaesust käsitletakse kui isiklikku psühholoogilist vaevust ning samas EI puudutata üldteada fakti, et see tuleneb sotsiaalsest rõhumisest ja majanduslikust tendentsist (riigi-) kapitalismi valitsemise all. Suzie oskab väga hästi õhutada inimesi võtma isiklikku finantsilist vastutust (ma olen ka ise temalt õppinud), kuid loomulikult ei ütle ta mitte midagi selles suunas, mis toetaks kollektiivset võitlust rahakate jumaliku võimu vastu, kes rõhuvad töölisklassi Paljusid ning odavdavad inimeksistentsi tähendust ja väärtust.

Populaarses ABC saates “Extreme Makeover: Home Edition” ehitab noor ja seksikas ehitusmeeskond tasuta unistustemaju välja valitud õnnetutele kandidaatidele, kes annavad endast teada kurbades videotes ja küsivad, millised spetsiifilised moraalsed omadused võiksid neid elus edasi aidata. Saade propageerib domineerivaid kodanliku moraali valesid sellest, kes väärib ja kes ei vääri rikkamate ja kõrgemal positsioonil olevate inimeste abi. Ootamatult sülle kukkunud majaehitust ei kaaluta kunagi inimeste puhul, kes vallandati selle eest, et nad ühinesid ametühingu organiseerimise kampaaniaga või kelle abikaasa võeti kinni immigrantide leidmiseks korraldatud haarangu ajal. Riigi ohjeldamatu institutsiooniline rassism (sealhulgas rassilistel eelarvamustel põhinevad majade müümise ja laenamise praktikad), mis on ikka veel väga elav, samas kui riik tähistab oma rassilise suhtumise väidetavat muutumist seoses Obama valimisega, ei kvalifitseeru kui faktor, mis määraks, miks vaene mustanahaline perekond võiks väärida abi.

Loodusõnnetused ning invaliidistavad isiklikud haigused, vigastused ja perekonnas asetleidnud surmajuhtumid tulevad korporatiivse paternialismi jaoks arvesse kui abi väärimist toetavad asjaolud. Seksismi, rassismi, kapitalismi või mingi nende kombinatsiooni ohvriks langemine aga mitte. Ametlikult auväärseks ja vääriliseks tunnistatud perekonnale garanteeritakse – suurte ja üles puhutud kogukondlike pidustuste saatel (ABC-Disney kingitusmaja saajatele määratud uute majade avamistele kutsutakse pealtvaatajatena kokku suured rahvahulgad) – uus maja, samas kui tagurlik ühiskondlik kord, millest ABC-Disney ja teised hiigelkorporatsioonid mööda vaatavad, jätab miljonid vähem “väärilised” (ja vähem õnnelikud) üle jõu käivate hüpoteekvõlgade, väljatõstmiste ja kodutuse meelevalda – kui nende vara eksproprieeritakse ning see läheb domineerivate finants- ja kinnisvaraasutuste kätte. Arusaam, et valitus peaks sekkuma, et tagada adekvaatne eluase kõikide jaoks, mis on sügavalt kooskõlas USA inimeste enamuse arvamusega, puudub loomulikult “tõsielusaates”, mis teeb erakorporatsioonid (konkreetsel juhul ABC) ainsaks legitiimseks heasoovliku sotsiaalse toetuse andjateks ning arbiitriks, kes otsustab selle üle, kes on sotsiaalselt abi vääriline.

Põlgus alam- ja töölisklassi enamuse vastu

NBC “Deal or No Deal” (Eestis “Võta või jäta” tõlk.) ei propageeri pelgalt isikliku rikkuse saavutamist (raskesti kättesaadav kohver ühe miljoni dollariga) kui põhilist elu mõtet. See demonstreerib ka töölisklassi inimeste ülevoolavat rumalust, kes paistavad väärivat oma vaesust, kuna nad ei suuda ilmselt teha ratsionaalseid valikuid, et võtta vastu pakkumine, milleks on näiteks 100 000 dollarit. Vastuseks saatejuht Howie Mandeli ja tema hüsteerilise stuudiopubliku avalikule tagant kihutamisele klammerduvad nad nagu rahast-joobunud lollpead unistuse külge saada miljonäriks, raisates märkimisväärseid summasid mõttetus võistluses varjatud “pankuri” ülekaaluka mõtlemisvõime ja teadmistega. Näidatakse, et nende majanduslikud raskused on nende endi viga. Ohjeldamatu ahnus, mis on Ameerika põhja viinud, paistab tõusvat alt üles.

Kujutluspilt vaestest ja töölisklassi inimestest kui rumalatest, laiskadest, moraalselt puudulikest ja ohtlikest idiootidest (NBC olustikukomöödia “Mu nimi on Earl” on selle kohta iseäranis selge näide), kes ei vääri demokraatiat, täidab domineerivat meelelahutusmeediat kogu skaalal. Vaeste põlgamise propageerimine paistab olevat peamine põhjus, miks valmivad niisugused grotesksed ja proto-rassistlikud kultuuritooted nagu Jerry Springeri ja Maury Povichi sõud, mis näitavad “alamklassi” kuuluvaid ebavõrdsuse ohvreid kui post-modernseid tsirkusevärdjaid, keda peamiselt valgetest kolledžitudengitest koosnevale ulguvale stuudiopublikule demonstreeritakse. Seesama põlgus on peamiseks tunnusjooneks politseid ülistavas tõsieluseriaalides nagu COPS ja päevases “väikeste asjade kohtu” seriaalides, nagu “Judge Judy”, kes vürtsitab oma abitute ( ja sageli mustanahaliste) ameeriklaste suhtes langetatavaid otsuseid õelate loengutega korralikust isiklikust käitumisest ja moraalsest vastutusest. Iseäranis meeldib kättemaksuhimulisele kodanlikule pereemale Judyle häbistada inimesi nende kohutava patu eest, milleks on töötus. Tema silmist ei paista mitte kunagi viha investorite-klassi eliidi vastu, kes juba pikka aega tagasi loobusid arendamast neid kasutuid, eraldatud ja tööpuudusest vaevatud getosid ja hispaaniakeelseid linnaosasid, mis pakuvad nii palju alla käinud inimmaterjali tema igapäevase telesaate jaoks.

Kõige selle taga on peidus üksainus sõnum: kes tahaks ilmutada mingitki solidaarsust selle haletsusväärse ja ohtliku pööbli suhtes, kes moodustab nii suure osa sellest rahvast, keda kirjeldatakse Ameerika säravatel Teleriekraanidel.

Kord ja seaduslikkus

Politsei (-riigi) ja kriminaaldraamad (“Law and Order” ja teised sellised) seavad oma eelduseks vana kodanliku kontseptsiooni (mis ulatub tagasi Thomas Hobbesi aega ja veel kaugemale), et inimloomus on oma põhiolemuselt nurjatu ning seetõttu läheb vaja karistava riigi regulaarset sekkumist. Võmme kujutatakse heatahtlike ja õiglaste tsivilisatsiooni agentidena. Väidetavad pahategijad on osa inimkonna põhjakihist, keda õilis politsei (ja imperialistlikud sandarmid globaalses ulatuses) peavad ohjama, et hoida ühiskond tagasi langemast õudusttekitavasse “looduslikku seisundisse”, mida kirjeldatakse näiteks sellistes filmides nagu “Kärbeste isand”.

Kodanikuvabadustel ei lähe nendes seriaalides eriti hästi. Advokaadid on kahtlased. Detektiividel ja süüdistajatel on sageli hämmastav vabadus kahtlusaluseid ähvardada ja manipuleerida ja ning neilt ülekuulamisruumisel ilma advokaadi juuresolekuta ülestunnistusi välja meelitada. Kodumaise politsei ja imperialistliku korra kangelaslikud agendid, nagu seriaali “24” tegelane Jack Bauer, kasutavad vabadust kehtestada niisugused reeglid nagu neile pähe tuleb, ignoreerides seejuures põhilisi kodanikuõiguste kaitseid ja tsiviliseeritud norme ning riigis kehtivaid ja rahvusvahelisi norme, seal kus “hädavajalik” (ehk: enamasti). Kõike seda tehakse head soovides ja ühskonna julgeoleku nimel ning selles pidevas 9/11 ajastu järgses autoritaarse “uue normaalsuse” hädaohu õhkkonnas, kus kellapomm on kohe-kohe plahvatamas. Sellised kodanikuõiguste peatamised on hädavajalikud, kui tegeletakse nii suure hulga inimsaasta ja metsluse õelate aspektidega – nii Ameerika tänavatel kui ka reetliku ja tumedanahalise maailma ohtlikes urgastes, slummides, mägedes, kõrbetes ja džunglites.

George Lopezi meelemuutus

Hiljutine George Lopez Show episood demonstreerib kenasti, kuidas korporatiivne meedia kirjeldab töölisklassi inimesi sellistena, kes pole väärt demokraatiat, austust ega solidaarsust. Möödunud aasta lõpul oli mul halb õnn näha viimast kümmet minutit saatest, kus Lopez mõistab, et ta on eksinud ja et tema naisel on õigus, selles, mis puudutab nende poega.
Eelnevalt oli George naine seriaalis väitnud, et Lopez juunior (LJ) peaks “püüdlema tähtede poole”: minema kolledžisse ja “saama rikkaks”. Olles ühe jalaga ikka veel kinni oma töölisklassi minevikus, soovitas George, et LJ teeks tublisti tööd ükskõik millisel töökohal, mida ta suudab leida, niipea kui ta on keskkooli lõpetanud. LJ töötab kohalikus tööstusettevõttes, kus George on vabriku juhataja.

Sel hetkel, kui ma lülitasin sisse “My TV” (telesaate tegelik nimi Iowa City 20. kanalil), oli George saanud siiski ilmutuse. Ta “näeb tulevikku” oma “nägemuses” ja see on ebameeldiv. Mingil kujuteldaval kuupäeval 20 aastat hiljem läheb Lopez tehasesse ja teatab, et kõik protsessid on automatiseeritud ja seega pole töökohtasid enam olemas. Käske täidavad nüüd robotid. Kõik seal olnud töölised, LJ nende hulgas, lähevad peast segi, kuna nende elu on läbi. Neil ei ole mitte kuhugi minna. See töö on kõik, mida nad teha oskavad. Nad kiljuvad ja nutavad haletsusväärsel moel, mis on vaevalt kavandatud selleks, et kutsuda esile empaatiat või solidaarsust.

Lopez ärkab oma “nägemusest” ja läheb tootmishoonesse oma poega vallandama. LJ on raevunud ja vannub, et ta tuleb vabrikusse tagasi peale keskkooli lõpetamist. Vastuseks sellele ähvardusele hakkab George teiste seal viibivate tööliste käest küsima, mida nad teeksid, kui tehas kinni pandaks. Lihtsameelsed töölised ei saa tema küsimusest aru ja satuvad hüsteerikasse. Nad arvavad, et ta teatab tehase sulgemisest ja hakkavad käituma nagu enesekontrolli kaotanud lapsed. (Läbi kogu “George Lopez Show” näidatakse Lopezi heatahtliku juhtimise all olevaid töölisi – nagu ka tema enda ema ja teisi eakaid kodanikke – lapsemeelsete tobukestena.) Pärast seda, kui Lopez on lihtsameelsed proletaarlased pisut maha rahustanud, pöördub ta oma poja poole ja ütleb, “Vaata, sa ei taha ju tegelikult lõpetada nii nagu mõni neist haletsusväärsetest lollpeadest, ega ju?”

LJ saab asjast aru. “Tänan Isa”, ütleb ta. Ta otsustab töölisklassi selja taha jätta ja kolledžisse minna, et ühel heal päeval (loodetavasti) rikkaks saada.

Lisaks sellele, et töölisi koheldakse kui lihtsameelseid mühakaid – võrrelge seda nende kirjeldust nende otsusekindlate aktsioonidega, mida võtsid ette firma Republic Window and Door (peamiselt latiinodest) töölised, kes hõivasid mullu detsembris vapralt oma Chicagos asuva töökoha, et tagada endale täielik palk ja koondamistasud, pärast seda kui neile teatati, et tehas kolme päeva pärast suletakse – see episood tõstis arusaama (kujutluse), et tuleb kohale jääda ning võidelda õiguse ja õigluse eest, kõrgemale arusaamast, et peamine on isiklik edenemine kapitalistlikul töökohal ja kui see pole võimalik, tuleb sealt lahkuda. [6]

NÕIARING

Essees kirjeldatud barjäärid, mis rahvalikku vastupanu tõkestavad – ebaadekvaatne informatsioon, ületöötamine/ajanappus ja korporatiivse meedia rünnakud solidaarsusele – on üksteist vastastikku tugevdavad. Kodanike puhul, kes pole aktuaalsetest sündmustest adekvaatselt informeeritud, on väiksem tõenäosus, et nad liituksid ametühingutega või hakkaksid võitlema valitsuse poolt korraldatava universaalse tervisekindlustuse eest. See soodustab üleliia pikkasid tööpäevi, kuna ametühingud on otsustava tähtsusega relvaks võitluses sobivalt piiratud pikkusega tööpäevade eest. Töötajate tohutud tervishoiukulud sunnivad tööandjate klassi töötundide hulka suurendama. Ameerika tööhõivel põhinev tervishoiusüsteem – kus toetust makstakse töötajate pealt ja mitte töötundide pealt – tekitab äriringkondadel tugeva strukturaalse motivatsiooni üritada saada nii palju tööd nii vähestelt töötajatelt kui võimalik, täites tekkivad lüngad toetust mitte saavate osalise tööajaga töötavate ja ajutiste töötajatega (Schor 1992, lk, 66).

Ületöötanud töötajatel ei ole piisavalt vaba aega, et saada adekvaatselt informeerituks ja muutuda ühiskondlikeks aktivistideks. Kuna neil pole aega ega energiat, et aktuaalsete sündmustega pidevalt ja kriitiliselt tegeleda – ja neid konteksti asetada – muutuvad nad veelgi kaitsetumateks valitseva korporatiivse elektroonilise meedia lühiintervjuude keeriste ja moonutuste ees. Olles sageli mentaalselt ja füüsiliselt kurnatud, on nad vastuvõtlikud nende õelate ja meelt-tuimestavate ahvatluste suhtes, mida pakub korporatiivse meedia ideoloogiliselt laetud – rohkem kui pelgalt “tähelepanu eemale juhtiv” (palun vaadake Street 2000 ja Street 2004A) – meelelahutuslik ja eneseabi kultuur, kus George Lopez ja teised murendavad järelejätmatult vaatajate kalduvust olla mingil moel solidaarne ja mobiliseeruda, mida läheb vaja selleks, et nõuda tööpäevade lühendamist, edendada universaalset tervishoidu, päästa elamisväärset ökoloogiat ning (laiemalt) sundida poliitikud liikuma kaugemale sellest korporatsioonide poolt kavalat valmis sepistatud poliitilise kultuuri “hädavajalikust illusioonist” ja “mõjusatest äärmuslikest lihtsustustest”.

Et demokraatia hauda veelgi sügavamaks kaevata, allutab korporatiivne televisioon oma vangid järeleandmatutele biheivioristlikutele rünnakutele, kasutades selleks kalleid ja nutikaid reklaame. Lisaks sellele, et nõnda propageeritakse atomiseerunud ja amoraalse materialistliku isekuse kultuuri ning vägistatakse rahva võimekust püsivalt mentaalselt keskenduda (kas ükski psühholoogia uurija on siiani söandanud seostada “Tähelepanu Puudulikkuse Häiret” telereklaamidega?), keelitavad need reklaamid masse tegema ostusid, mis soodustavad omakorda ületöötamist, toites sellega “töötamise ja kulutamise nõiaringi” (Schor 1992, lk. 107-138, Schor 1998, lk. 73-74).

REFORM JA REVOLUTSIOON

Kõigi nende ja veel mitmete teiste rahva vastupanu tõkestavate barjääride olemasolu pole sõjakalt riigikapitalistlikul maal üllatuseks. Ühiskond, milles jõukus kontsentreerub üha kitsama ärieliidi kätte – mis on ükskõik millise aruka definitsiooni kohaselt (kaasa arvatud Websteri järgi) kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele loomu poolest omane – hakkab taipama, et ühiskonna majanduslikud isandad töötavad selle nimel, et toetada ja põlistada ebavõrdsust ülioluliste kommunikatsioonsüsteemide (meedia) kontrollimise kaudu. Need isandad omavad ebaproportsionaalselt suurt osa sellest süsteemist. Nad nõuavad meediat, mis filtreerib, vormib ja “keerutab” informatsiooni või moonutab seda mingil muul moel ning kujundab rahva arusaamu ja väärtushinnanguid nii, et need oleksid kooskõlas valitseva klassi jätkuva domineerimisega. Nende meediasüsteem (mille omandiõigused ja kontroll kontsentreerub muidugi veelgi enam, vastavalt üldisematele majandus”seadustele” ja sellega seotud poliitilisele sekkumisele) eelistab isekaid ja autoritaarseid väärtushinnanguid üldistele hüvedele ja sotsiaalsele õiglusele. Seda ideoloogilist vildakust on näha nii “tõsises” üleriigilises “uudiste ja kommentaaride” meedias kui ka “kerges” korporatsioonide poolt kavalalt valmis sepistatud “populaarse” ja “meelelahutusliku” meedia valdkonnas (Street 2000; Street 2004A). Oma tööandja rollis (kuna nende kätte on kontsentreerunud omandiõigus tootmisvahenditele ja jaotuskanalitele, saavad nad ekspluateerida seda tohutut enamust, kes on sunnitud oma tööjõudu rentima) tahavad isandad samal ajal saada nii palju tööd nii vähestelt töötajatelt kui võimalik. Asjaolu, et ületöötamine ja vaba aja vähendamine õõnestab rahva võimekust kollektiivseks vastupanuks ning suurendab massi vastuvõtlikkust domineeriva meedia reaktsioonilistele ja autoritaarsetele sõnumitele on valitseva klassi jaoks tervitatav lisaboonus.

Aga see kõik ei tähenda, et poleks võimalik midagi teha selleks, et edendada rahvalikku demokraatiat, ilma et tuleks “ühiskond ise radikaalselt ümber kujundada”. Niisugune ümberkujundamine on täiesti kindlasti vajalik, kuid seni – ja kooskõlas põhjalikuma projektiga – saame ja peame me kasutama kogu seda aega ja ruumi, mida me suudame leida, et edendada (teiste asjade seas) USA töölisliikumise taas-laienemist ja taas-hoogustumist (alates Employee Free Choice Acti vastu võtmisest), jõudmist universaalse riikliku tervishoiusüsteemini (mis oleks nii lähedal ühe-maksja mudelile kui võimalik) ja (mis on kõige rohkem seotud käesoleva essee teemaga) suurt meediareformi, mille hulgas oleks mitte-kasumiliku ja mitte-kommertsliku meedia laiendamine, reaalne avalik ringhääling, reaalsed ühiskondlikud regulatsioonid eraringhäälingule ning suurte meediakonglomeraatide lammutamine, kasutades selleks trustide vastaseid seadusi, mis puudutavad spetsiifiliselt korporatiivse meedia monopoli (McChesney 1999, lk. 304-3114). Nende asjade saavutamine looks märkimisväärselt parema aluse radikaal-demokraatlikuks strukturaalseks muutuseks ning tundliku ja informeeritud demokraatliku poliitilise kultuuri üles ehitamiseks. Need looksid olulised uued võimalused töötajatele ja kodanikele, et ületada domineeriv ideoloogia sellel teel, mis viib välja esi-ajaloost ning eneseteadlikult klassideta, osalusel põhinevasse ja egalitaarsesse ühiskonda.

Me ei peaks edendama meediareformi isoleerituna teistest ja sellega seotud võitlustest, mis taotlevad valimisreformi, töötajate õigusi, naiste õigusi, kodanikuõigusi, immigratsiooniõigusi, ökoloogilist jätkusuutlikkust, universaalset tervishoiusüsteemi, hariduslikku õiglust, maksureformi ning osalemisel põhinevaid töökohti (ja koole ja kogukondi). Kuid korporatiivse meedia kompleks on juba ise ja iseenesest hämmastavalt võimas autoritaarse – praegusel hetkel USA-s juba potentsiaalselt totalitaarse (Wolin 2008; Carey 1997) – valitsemise keskus. Ma kahtlustan, kas see pole mitte kõige suurema võimuga institutsionaalne kompleks üldse, tänu oma aukartust äratavale võimekusele kujundada rahva kontsepte “reaalsuseset” ning töödelda masside meelsust selle suhtes, mis on inimese elus võimalik ja ihaldusväärne.

Lõppsõna
Üks lootust sisendav võimalus praeguses katsumusterohkes surutises on see, et majanduslik allakäik võib jätta ameeriklastele rohkem vaba aega ning anda neile võimaluse mõelda kriitiliselt selle ühiskonna ja maailma (sealhulgas ka meediamaailma) üle, kus nad elavad. Väljaanne The Wall Street Journal teatel: “Pole ameeriklastel aastakümneid nii palju aega käes olnud. …ameeriklased, kes seisavad silmitsi vallandamiste ja süngete majandusuudistega” otsivad “võimalusi, kuidas oma aega sisustada”. Ajalehe reporterid Nick Wingfield ja Pui-Wang Tam ütlevad, et aega kasutatakse üha rohkem selleks, et mängida online-mänge ning külastada interneti tööpakkumiste lehekülgi ja “sotsiaalse võrgustiku teenuseid, nagu Facebook, blogid ja diskussioonifoorumid” (Winfield ja Tam 2009). Külastuste arv veebileheküljel “General Hospital Forum” (kus räägitakse süžeede arengutest igapäevastes televisiooni seebiooperites) on tõusnud 20 000 külastuseni nädalas, samas kui mullu oli vastav näitaja 10 000. Lootkem siis, et mõned inimesed, kellel on uuesti “piisavalt aega”, jõuavad ka selliste kenade interneti ja trükimeedia väljaannete juurde nagu Znet, Z Magazine, Monthly Review, CounterPunch, Black Agenda Report ja Dissident Voice, kus käib regulaarne diskussioon praeguse ajastu peamiste rõhumisstruktuuride ja -ideoloogiate üle ning kus räägitakse alternatiividest domineerivatele sisemaistele ja globaalsetele institutsioonidele ja doktriinidele.

Märkused

1. Sirota märkus, et “nüüd me näeme” paistab olevat üsna hilinenud. Vaata Street 2008 (allikad on ära toodud allpool), lk. 1-58 (sisaldab peatükki “Obama’s ‘Dollar Value’”), kus on üskikasjalik arutelu Obama poliitilisest eluloost, mis viitab sellele, et Obama viimased teened Wall Streetile ja korporatiivsele Ameerikale pole sugugi üllatavad. Vaata ka Silverstein 2006 ja Reed 1996, et saada ülevaade Obama varasemast korporatiivsest seotusest.
2. Vaata Pollin 2003. lk. 20-75, kus on kasulikud mõttekäigud sellest, kuidas Wall Streeti Demokraadid panid Bill Clintoni valitsemisajal aluse tulevastele majandusprobleemidele.
3. Üleriigiline nartsissistlik arusaam Ameerika Ühendriikidest kui eriliselt heasoovlikust, demokraatlikust ja ettenägelikust super-riigist, mis kasutab vägivalda ainult headel ja demokraatlikel eesmärkidel ning millel on unikaalne Jumala ja/või Ajaloo poolt antud võime suunata inimkonna tulevikku.
4. Nagu Hitchens täpsustab: “Kõige edukam on eliit, kes suudab saavutada heitliku rahvahulga siira lojaalsuse; kes suudab näidata, et tal on kõige “tihedamalt seotud” rahva muredega; kes suudab ette aimata avaliku arvamuse pulssi ning selle tõususid ja mõõnasid; lühidalt, kes suudab olla kõige vähem selgelt “elitistlik””, andes rahvalikult-kõlavaid tõotusi, mis on “varustatud “eelnevalt kokku lepitud” märksõnadega, tänu millele suudavad pankurid ja toetajaid neid avaldusi eristada”.
5. On küllaltki huvitav, et Naomi Kleini jaoks paistab tähistavat neoliberaalse ajastu algust Tšiili 9/11. Vaata Klein 2007.
6. George saab oma ülemuselt teada, et tehas läheb tegelikult sulgemisele, kuna “mingi Mehhiko korporatsioon” ostis selle üles ja kavatseb nüüd tootmise Mehhikosse üle viia. “Nad ajasid kohale autokoorma täie peesosid,” ütleb George ülemus. “Mul on kahju, George. Selline on äri.” On üsna tähenduslik, et episoodi kirjutajad lasevad just “Mehhiko korporatsioonil” tehase osta ja sulgeda ning tootmise Mehhikosse üle viia. See on täpselt sedasorti asi, mille poolest USA korporatsioonid kuulsad on, kui nad otsivad lakkamatult madalamaid tööjõukulusid, madalamaid makse ja nõrgemaid regulatsioone.

Kasutatud kirjandus

Kate Adams and Charles Derber 2008. The New Feminized Majority (Boulder, CO: Paradigm, 2008).

Gar Alperovitz 2005. America Beyond Capitalism: Reclaiming Our Wealth, Our Liberty, and Our Democracy (Hoboken, NJ: John Wiley, 2005).

Larry Bartels 2008. Unequal Democracy: The Political Economy of the New Gilded Age (Princeton, NJ: Princeton University Press, 2008),

David Brooks 2007. “Obama, Gospel and Verse,” New York Times, April 26, 2007.

Alex Carey 1997. Taking the Risk Out of Democracy: Corporate Propaganda Versus Freedom and Liberty (Urbana, IL: University of Illinois Press, 1997)

Chicago Council on Foreign Relations 2004. Global Views (Chicago, 2004).

Noam Chomsky 2003. Hegemony or Survival: America’s Quest for Global Dominance (New York: Metropolitan, 2003).

Noam Chomsky 2006. Failed States: The Abuse of Power and the Assault on Democracy (New York: Metropolitan, 2006).

Noam Chomsky 2009. “Elections 2008 and Obama’s ‘Vision.’” Z Magazine (February 2009).

Jason Deparle 2009. “American Welfare System Failing to Grow as Economy Lags,” New Times, February 2, 2009, A1.

Charles Derber and Yale R. Magrass 2008. Morality Wars: How Empires, the Born-Again, and the Politically Correct Do Evil in the Name of Good (Boulder, CO: Paradigm, 2008).

John Bellamy Foster and Robert W. McChesney 2009. “A New Deal Under Obama?” Monthly Review (February 2009).

Susan George 2008. “Transforming the Global Economy” (Schumacher Lecture), ZNet (October 10, 2008), read at www.zmag.org/Znet/viewArticle/19708

Jacob S. Hacker and Paul Pierson 2005. Off Center: The Republican Revolution & the Erosion of American Democracy (New Haven, CT: Yale University Press, 2005).

Chris Hedges 2009. It’s Not Going to Be Ok,” Truthdig (February 2, 2009), read at www.truthdig.com/report/print/20090202_its_not_going_to_be_ok/

Christopher Hitchens 2000. No One Left to Lie To: The Values of the Worst Family (New York: Verso, 2000)

Martin Luther King Jr. 1969. “A Testament of Hope” (January 1969), reproduced in Martin Luther King, Jr.., A Testament of Hope: The Essential Writings and Speeches of Martin Luther King, Jr., ed. by James M. Washington (San Francisco, CA: Harper Collins, 1991), p. 315.

Naomi Klein 2007. The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism (New York: Metropolitan, 2007)

Paul Krugman 2009. “Wall Street Voodoo,” New York Times, January 18, 2009.

Robert Lavigna 2002. “Neoliberal Chile: A Sketch,” Terra Incognita (2002), read at www.terraincognita.50megs.com/neoliberal.html

Larissa MacFarquhar 2007. “The Conciliator: Where is Barack Obama Coming From?” The New Yorker (May 7, 2007).

Robert W. McChesney 1997. Corporate Media and the Threat to Democracy (New York, NY: Seven Stories 1997),

Robert W. McChesney 1999. Rich Media, Poor Democracy: Communication Politics in Dubious Times (New York, NY: New Press, 1999).

David Montgomery 1967. Beyond Equality: Labor and the Radical Republicans, 1862-1872 (New York, 1967).

Bill Moyers 2009. “Bill Moyers’ Journal” (February 6, 2009), read transcript at http://www.pbs.org/moyers/journal/02062009/transcript1.html

David Nibert 2000. Hitting the Lottery Jackpot: Government and the Taxing of Dreams (New York: Monthly Review Press, 2000).

Barack Obama 2006. The Audacity of Hope: Thoughts on Reclaiming the American Dream (New York: Crown, 2006)

Robert Pollin 2003. Contours of Decent: U.S. Economic Fractures and the Landscape of Global Austerity (New York: Verso, 2003).

Michael Puette 1992. Through Jaundiced Eyes: How the Media View Organized Labor (Ithaca, NY: Cornell University Press, 1992).

Adolph Reed, Jr. 1996. “The Curse of Community,” Village Voice (January 16, 1996), reproduced in Reed, Class Notes: Posing as Politics and Other Thoughts on the American Scene (New York, 2000).

Juliet Schor 1992. The Overworked American (New York: Basic, 1992).

Juliet Schor 1998. The Overspent American (New York: Basic, 1998).

Ken Silverstein 2006. “Barack Obama, Inc.: The Birth of a Washington Machine,” Harper’s (November 2006).

David Sirota 2009. “Blacklisting Progressives: The Untold Story Beneath the Daschle Headlines,” Open Left (February 4, 2009), read at
www.commondreams.org/view/2009/02/04-1

Paul Street 2000. “More Than Entertainment: Neal Gabler and the Illusions of Post-Ideological Society,” Monthly Review (February 2000):58-62.

Paul Street 2002. “Labor Day Reflections: Time as a Democracy Issue,” ZNet Sustainer Commentary September 5, 2002), read at www.zmag.org/zspace/commentaries/1338

Paul Street 2003. “‘People Profit From Trade,’” ZNet Magazine (March 9, 2003), at http://www.zmag.org/content/showarticle.cfm?SectionID=13&ItemID=3210

Paul Street 2004. Empire and Inequality: America and the World Since 9/11 (Boulder, CO: Paradigm, 2004).

Paul Street 2004A. “Killing Us Softly: Politics and Entertainment,” ZNet Magazine (April 21, 2004), available online at http://www.zmag.org/content/showarticle.cfm?SectionID=21&ItemID=5372.

Paul Street 2008. Barack Obama and the Future of American Politics (Boulder, CO: Paradigm, 2008)

Paul Street 2008A.”Barack Obama: The Empire’s New Clothes,” Black Agenda Report (November 12, 2008), read at http://www.blackagendareport.com/index.php?option=com_content&task=view&id=879&Itemid=1.

Paul Street 2008B. “Americans’ Progressive Opinions v. “the Shadow Cast on Society by Big Business,” ZNet Sustainer Commentary (May 15, 2008), read at http://www.zcommunications.org/zspace/commentaries/3491.

Nick Wingfield and Pui-Wing Tam 2009. “Out of Office: Job-Loss in an Age of Blogs and Twitter,” Wall Street Journal, February 3, 2009, A11.

Sheldon Wolin 2008. Democracy Incorporated: Managed Democracy and the Specter of Inverted Totalitarianism (Princeton, NJ: Princeton University Press, 2008)

***

Originaal: Paul Street. 10 veebruar 2009.
The Resistance Gap: On Media, Time, and the Curious Absence of Riots

Kirjutas: Sherwood Ross

Kui Ameerika võtaks plaani lõpetada agressiivsete sõdade pidamine, siis tuleks neil kõigepealt saavutada kontakt reaalsusega. Põhjuseks on möödunud sajand, kui USA valitsused hirmutasid perioodiliselt oma rahvast. Hirmunud rahvas on järeleandlik rahvas ja vastuvõtlik igasugusele kutsetele minna suvalisse võitlusesse.

Alati on hüppevalmis mõni väline vaenlane, kel plaanis ära võtta kõik see, mis raske vaevaga omandatud. Wilsoni administratsiooni ajal oli “Punane Hädaoht” ning Trumani ja Eisenhoweri valitsemisaastatel Joe McCarthy terror*. President George W. Bush andis hirmule uue hoo oma “Terrorismivastase Sõjaga,” mille käigus sooritati seadusevastaseid sissetunge süütutesse riikidesse, vangistati kümneid tuhandeid ja tapeti sadu tuhandeid süütuid inimesi. Oma kõnes 20. septembril 2001. aastal väitis Bush, et terroristid ründasid Ameerikat, kuna nad “vihkavad meie vabadusi: meie religioonivabadust, meie sõnavabadust, meie vabadust hääletada ja kogunemisi korraldada ja üksteisega mitte nõus olla.”

Need, kes seda häbematut valet usuvad, ei võta mitte kunagi arvesse niisugust reaalsust, et meid võidakse kogu Lähis-Idas vihata lihtsalt sellepärast, et CIA kukutas 1953. aastal Eisenhoweri korraldusel demokraatlikult valitud Iraani valitsuse. Või et meid võidakse vihata sellepärast, et me oleme asunud Iisraeli poolele, kui see riik teeb jätkuvalt jõupingutusi palestiinlaste ümberasustamiseks. Või et me asusime Iraagi poolele, kui see riik pidas seadusevastast agressioonisõda Iraani vastu ja et me varustasime Iraaki mürkgaasidega. Või selle pärast, et me alustasime hiljem seadusevastast agressioonisõda Iraagi vastu. Ideel, et moslemi ekstremistid ründasid Ameerikat kadedusest, puudub igasugune kokkupuude reaalsusega, eriti kui arvestada seda, et enamik Araabia maailmast on pikka aega väljendanud oma ägedat vastuseisu USA poolsele Iisraeli toetamisele.

Bushi režiim õhutas ameeriklastes islamiterrorismiga seonduvaid hirmusid, lastes paista, et 2001. aasta antraksirünnakud, mis peatasid Kongressi töö, olid korraldatud moslemite poolt. Ühelt antraksiümbrikult võis lugeda “Surm Ameerikale! Surm Iisraelile!” Bushi pressiagendid lekitasid lugusid, et antraks tuli Lähis-Idast, samas kui tegelikult pärines see ülemjuhataja George W. Bushi juhtavast USA bioloogilise sõja kompleksist Marylandis. See vale aitas läbi suruda Patriot Acti ja avas ukse 50 miljardi dollari kulutamisele uute bioloogiliste relvade välja arendamiseks, kuigi eksperdid ütlevad, et USAd ei ähvarda niisuguse rünnaku oht. Samal ajal on meil reaalsed gripiepideemiad, mis tapavad igal aastal tuhandeid inimesi ja mida oleks võimalik ära hoida ning teadlased ütlevad, et nad ei saa enam sellega võitlemiseks raha. Kuidas te nimetate riiki, mis ignoreerib realiteete ja relvastab ennast fantaasiate vastu? Proovige sõna “hullumaja”.

Ometi on meie poliitikud ennast aastaid häbitult upitanud avalikkuse hirmudel mängides. George W. Bush on ainult kõige viimane, kes niisuguses asjas süüdi on. Näiteks hoiatas presidendikampaaniat pidav Jack Kennedy 1960. aastal valelikult ameeriklasi “raketilünga” eest, st. et me oleme oma võimekuses tuumarelvasid kohale toimetada soviettidest maha jäänud. Neid hirmusid õhutas sõjalis-tööstuslik kompleks, et pumbata üles aatompommidele ja nende kohale toimetamiseks mõeldud süsteemidele tehtavaid kulutusi. Oma elu lõpupoole jõudis sõnaosav kindral Douglas MacArthur järgmisele arusaamisele: “Meie valitsused on hoidnud meid alalise hirmu seisundis: nad on hoidnud meid pidevalt patriootliku ägeduse hirmuhoos, kisaga, et riik on tõsises hädaohus. Alati on olnud olemas mingi kohutav kurjus koduõuel või mingi koletu välismaine jõud, mis hakkab meid kohe nahka panema, niipea kui me teda taga ei aja, andes neid pööraselt suuri summasid, mida meilt nõutakse.”

Viimase kaheksa aasta jooksul sadas Suuri Valesid nagu rahet. Tänasel päeval kannatavad ameeriklased “härrasrassi” luulu all, mis on sarnane sellele, mida uskusid sakslased 1930. aastatel. Neoconide “Uue Ameerika Sajandi” filosoofia postuleerib, et USA on määratud (jumal on Bushi usaldanud) juhtima maailma ja levitama demokraatiat. Selle visiooni kohaselt on Ameerika planeedi isehakanud politseinik. Vabariiklaste partei üleriigilise konvendi delegaadid pidid kuulma väljendit “Ühinenud Rahvaste Organisatsioon” ainult pilkavas tähenduses. See avalikkuse mõttelaadi mürgitamine võib teha president Obama jaoks raskeks ÜROd efektiivselt kasutada, just nii nagu see tegi Bushi jaoks lihtsaks oma “preventatiivse sõja” doktriini müümise.

Ameeriklased on harjutatud mõtlema, et USA-l on alati õigus ja tema vaenlased eksivad alati. Parim näide: kõikjal ühiskondlikel hoonetel lehvivad POW/MIA lipud (POW – prison of war – sõjavang. MIA – missing in action – lahingutegevuses kadunuks jäänud – tõlk). Ameeriklased usuvad, et vietnamlased hoidsid pärast sõja lõppemist kinni sadu USA vange. Kui see nii oleks olnud, siis miks ei suutnud Pentagon – kasutades oma luuresatelliite, mis võivad fikseerida puutiku 60 000 jala kõrguselt – neid iialgi leida ja ära päästa? Väites, et vietnamlased ei soovi tegelikult oma kohustusi täita, jäeti neist mulje kui halbadest tüüpidest, hoolimata sellest, et meie pidasime agressioonisõda nende maal ja pommitasime nende linnasid ning mitte vastupidi.

Ma ei ütle, et ei oleks olnud sõjavange, keda seadusevastaselt kinni hoiti, vaid ainult seda, et kogu teema on kujundatud nii, et avalikkust üles kütta ja et inimestel kaoks igasugune reaalsustaju. Tänasel päeval on USA see, kes hoiab vangis “viirastuslikke” sõjavange ja lahingutegevuses kadunuks jäänuid. Ainult et ohvrid on araablased ja moslemid. Armee uurimisrühma juhtinud kindral Paul Kern ütles 2004. aastal Senatis, et CIA võib hoida kuni sadat “viirastuslikku arestanti” Bagdadi kurikuulsas Abu Chraibi vanglas. Ja on avalikustatud, et USA-l oli Bushi/Cheney valitsemisajal rida salavanglaid, kuhu Punasel Ristil oli keelatud siseneda. Kas see ei ole sõjavangide ja lahingutegevuses kadunuks jäänute seadusevastane kinnipidamine? Teiste süüdistamine kuritegudes, mida sa ise toime paned, tekitab kahtluse, kas sinu enda poolt esitadud süüdistused on ikka tõesed. Samuti vihjab see sellele, et sul on ehk luulud.

Igale lüüasaamisele leitakse põhjendus. Veteranide infopunktides räägitakse, et Vietnamis kaotati ainult sellepärast, et “meie poisid võitlesid nii, et neil oli üks käsi selja taha seotud” ja mitte sellepärast, et neil olid väärilised vastased ning samas viskasime me Vietnamile rohkem tonne pomme kui me tegime seda terves Euroopas Teise Maailmasõja ajal. Sellised müüdid on ohtlikud.

Meenutagem, kuidas Hitler rääkis sakslastele, et nad ei kaotanud Esimest Maailmasõda mitte sellepärast, et teised nad oma maalt välja ajasid ja nende väed puruks lõid, vaid et nad “müüdi maha juutide ja kommunistide poolt,” kes sakslaste selja taga rahu tegid. Seega peaksid nad nüüd pidama uue sõja.

Miljonid inimesed üle kogu maailma nägid läbi Bushi valed selle kohta, nagu oleks Iraak seotud 9/11 terroristidega ja omaks massihävitusrelvi. Sõja mõistis hukka Vatikan ja ÜRO peasekretär nimetas seda “seadusevastaseks.” Aga Kongress uskus valet, et Saddam Hussein oma 5 miljardi dollari suuruse sõjalise eelarvega ohustab Ameerikat, mille sõjaline eelarve on 300 miljardit dollarit ning hääletas Iraagi ründamise poolt. Miks suudab ülejäänud maailm reaalsust näha ja samas ameeriklased seda ei suuda?

Ameeriklased on korduvalt toetanud agressiivse sõja poliitikat, mis on põhinenud valedel ja eksiarvamustel ning mis on kavandatud nende enda riigi kõrgeimate juhtide poolt. Obama ei suuda taastada rahu enne kui valed on paljastatud ning ka Ameerika mälust kustutatud. Käes on aeg avada hullumaja uksed ja aknad ning lasta sisse värsket õhku ja päikesepaistet.

—————–

* Joseph Raymond McCarthy oli USA senaator 1950ndatel, kelle “leivanumbriks” olid hirmujutud igal pool luuravatest kommunistidest. Tänapäeval kasutatakse väljendit „mccarthism” sünonüümina demagoogilistele ja alusetutele kahtlustustele või ka rahva ülesse kütmisele patriootilises võtmes.

***

Originaal: Sherwood Ross. 24. jaanuar 2009. Notes From The American Lunatic Asylum

Isegi USA stimuleerimise programm ei aita

Kirjutas: James Howard Kunstler
Washingtoni poliitiline teater elab illusioonis, et on võimalik leida tee, mis viib tagasi vanadesse headesse aegadesse.

Inimesele, kes söandab minna kaubatänavate, kiirteede, bürooparkide ja elamupiirkondade maale, avaldab paratamatult muljet, kuidas Ameerika näeb välja samasugune nagu mõned aastad tagasi, kuigi tundub, et üleöö on USAst saanud hoopis teine riik. Kõik vanad mehhanismid, mis võimaldasid teatud elulaadi on purunenud, iseäranis lõputu ja automaatne krediit igal tasandil, alates kodumajapidamisest kuni äritegevuse, pankade ja USA Rahandusministeeriumini.

Energiaressursside hiilgekulud koos koos multiinvesteeringute kasumimarginaali vähenemisega vajutasid “piduri” meie ülistatud “elulaadile” – sellele juurdunud elulaadile, mida me ei pea vajalikuks isegi põhjendada ning mille üle me pole nõus läbirääkimisi pidama. Niisiis seisab riigi ees suur küsimus: kas me üritame uuesti käivitada kogu seda suitsevat, lootusetult krigisevat ja tulevikuta masinavärki? Või hakkame me käituma teistmoodi?

Katse automaatse võla konsumerismi taaskäivitada on mõttetu ülesanne. Me oleme jõudnud piirini, kus me pole võimelised tekitama täiendavat võlga ühelgi tasandil, ilma et me põhjustaksime edasist kahju, täiendavaid moonutusi ja uusi majanduslikke perverssusi (ning ühiskondlikke samuti). Me ei saa tõsta krediitkaardi ülempiiri inimestele, kes pole võimelised tasuma igakuiseid makseid. Me ei saa pakkuda rohkem hüpoteeklaene inimestele, kellel ei ole sissetulekut. Me ei saa intensiivistada majaehitustööstust, kui meil on tohutu varu maha müümata ja ülehinnatud maju, mis on ehitatud valedesse kohtadesse. Me ei saa uuesti püsti panna kutsuvate virvatuledega erakordset šhoppamispidu. Me ei saa tagasi pöörduda Õnneliku Autosõidu kõrgaega, ükskõik kui palju sildu me ka ei parandaks või kui palju ringmaanteid me ka ei ehitaks ümber oma juba niigi jõu kaotanud ja ülemäära laiali valgunud metropolide. Ja ennekõike ei saa me tagasi pöörduda “majandusliku ekspansiooni” nüüdseks lõpule jõudnud “kasvu”tsükli juurde. Me oleme kõige sellega lõpule jõudnud. Ajalugu on nüüdseks selle meie tegevusega lõpule jõudnud.

Siiani, pärast kahenädalast ametis olemist, paistab Obama meeskond olevat otsustanud võtta ette kampaania, mille eesmärgiks on elujõuetut iga hinna eest elus hoida ning üritada teha kõiki neid ülalpool loetletud võimatuid asju. Muidugi ei ole Obama ainus, kes kutsub otsima uuenenud “kasvu”. Traagiline viga kollektiivses mõtlemises! Millega me tegelikult silmitsi seisame, on meie tegevuste kõikehõlmav vähenemine, kusjuures eriti käib see just meie tegevuste mastaapsuse kohta ning tungiv vajadus igapäevaelu süsteemid ümber korraldada, nii et need toimiksid vähem keerukal tasandil.

Näiteks müüt, nagu saaksime me muutuda “energeetiliselt sõltumatuks” ja jääda samas auto-sõltuvaks, on absurdne. Vedelkütuste puhul oleme me lihtsalt lõksus. USA impordib kaks kolmandikku kasutatavast naftast ja pole olemas absoluutselt mingit väljavaadet, et üha uute ja uute ja uute naftapuurakude tegemine (või ükskõik milline muu skeem) seda muudaks. Avalikkus ja liidrid ei suuda reaalsusele näkku vaadata. Suur igatsus “alternatiivsete” vedelkütuste järele (biokütused ja algea excreta – väljaheiteid lagundavad vetikad – tõlk.) ei ole iialgi midagi muud kui unistus ette antud mõtlemisraamistikus ning teine samalaadne unistus – hoida kõik meie autod sõitmas mingite muude abinõudega, nagu vesiniku kütuseelemendid ja elektrimootorid – on samavõrra põhjendamatu ja rumal. Me ei suuda näkku vaadata tegelikkuse nõuetele, milleks on teha kõik mis võimalik, et muuta meie elukohad niisugusteks, kus oleks võimalik jala käia, ning ühendada need avaliku transpordiga. Kongressis olevad stimuleerimise eelnõud näitavad selgelt, et meil pole õnnestunud olukorrast aru saada.

Katse “konsumerism” taaskäivitada saab olema samasugune äpardus. See oli ajaloos lühiajalise, mõned aastakümned kestnud energiakasutuse kõrgpunkti manifestatsioon ja nüüd, kus me oleme selle energiakasutuse kõrgpunkti läbinud, on see lõppenud. See seitsekümmend protsenti majandusest on lõppenud, eriti see osa, mis võimaldas inimestel osta kraami ilma rahata. Nüüdsest alates peavad inimesed ostma kraami raha eest, mida nad teenivad ja säästavad, ning nad hakkavad ostma palju vähem kraami. Mõnda aega hakkab palju kraami ringlema koduõue müükidel ja Craigslist’is ning leidlikel inimestel on palju tegemist, et remontida katki läinud asju, millel on veel väärtust. Aga ülejäänud šhoppamiseks mõeldud infrastruktuur on kutu, iseäranis ostukeskused, kaubatänavad, kinnisvarasse investeerivad trustid, mis kõike seda omavad, paljud pangad, mis laenasid raha nendele kinnisvarasse investeerivatele trustidele, muidugi kaubanduskettidesse kuuluvad poed ja söögikohad ning paraku ka kettidesse mitte kuuluvad perepoed neis maanteedel sõitjatele orienteeritud ärikeskustes.

Washington on hetkel ilmselgelt paanikast haaratud. Ma ei tea küll kedagi, kes Valges Majas töötaks, aga ma pean oletama, et nad on kahe nädala jooksul teada saanud, et need süsteemid on absoluutselt ja täielikult ebaõnnestunud, et senine elulaad, mis oli kõikidesse nii kinnistunud, et seda ei peetud vajalikuks isegi põhjendada, on jõudnud lõpp-punkti. Paistab, et me oleme saamas uue ja huvitava õppetunni: et isegi see meeskond, kes lubab muutust, on tegelikult kangestunud liiga suure muutuse ees, iseäranis muutuse ees, mida nad ei suuda reaalselt kontrollida.

“Muutuse” argument oli valimiste ajal piisavalt ebamäärane, nii et tegelikult ei võtnud mitte keegi vastu väljakutset sõnastada tulevikku, mis ei ole enam materiaalses mõttes samasugune nagu enne. Ma oletan, et Obama meeskond võis mõelda, et nad ainult administreerivad seda teistmoodi kui Bushi meeskond – kuid et põhiolemuselt jääb elu USA-s jätkuvalt endiseks: kõik need reisid ostukeskusesse, töökohad kontoriboksides, et seda toetada, perekondlikud autosõidud vanaema juurde Lansingisse, puhkused Sea World’is, Skipperi 20000 dollari suurune kolledži õppelaen, issi iga-aastane lõbureis Las Vegasesse ja maja refinantseerimine ja selle laenu pikendamine ja tolle laenu pikendamine … ning see kõik on viinud täielikku ummikusse kusagil sünges ja pimedas paigas.

Kui see riik tahab elada edasi ilma jõuliste poliitiliste vapustusteta, siis on olemas hulk asju, mida me teha saame, aga mitte midagi sellest ei ole siiani üheski Washingtoni nurgas välja öeldud. Me peame saama vabaks nafta-põllumajandusest ja kasvatama oma toitu lokaalselt, väiksemas mastaabis, nii et sellega teeb tööd rohkem inimesi ja vähem masinaid. See on tohutu projekt, mis tähendab muutust kõiges, alates omandi jaotamisest kuni põllupidamise meetodite ja uute ühiskondlike suheteni. Aga kui me ei keskendu sellele otsekohe, siis lõpetavad paljud ameeriklased nälgides ja seda üsna varsti. Me peame taas üles ehitama USA raudteede süsteemi ja selle elektrifitseerima ning tegema selle niisama hea nagu see süsteem, mis meil kunagi oli ja mille pärast kogu maailm meid kadestas. Kui me ei tee sellega algust otsekohe, siis oleme me omadega plindris. Meil saavad olema tohutud raskused liigutada inimesi ja kaupu mööda seda kontinendisuurust riiki. Me peame taasaktiveerima oma väikesed linnad ja linnakesed, kuna metropolid ei suuda oma praegustes mastaapides enam funktsioneerida. Me peame olema valmis selleks, et toota palju väiksemas (ja lokaalses) mastaabis kui see, mida esindab General Motors.

Preaguse hetke poliitiline teater Washingtonis ei ole keskendunud mitte millelegi sellest, vaid hoopis illusioonile, et me suudame leida uued võtted, kuidas vanaviisi jätkata. Paljud vaatlejad on viimasel ajal täheldanud, kui passiivne on Ameerika avalikkus, seistes silmitsi oma kohutavate ja järjest suurenevate kaotustega. On traagiline viga rääkida neile, et nad võivad selle kõik tagasi saada. Me hakkame nägema rabavat illustratsiooni “faasinihkest”, siis kui avalikkuse meeleolu muutub ning lehma-laadne hämming asendub grislikaru-laadse raevuga. Nad mitte ainult et ei avasta, et on võimatu saada tagasi sinna, kus nad olid, vaid hakkavad ka nägema, kuidas Washingtoni paanilised teod suunavad selle, mis meie kapitaliressurssidest veel järele on jäänud, rotiauku.

Konsensus “stimuleerimise” küsimuses kindlustub mõlemal poolel, suuresti vastavalt parteilistele eraldusjoontele – on lihtsalt need, kes on selle poolt ja need, kes on selle vastu, ning suuresti on asi ainult määras. Mitte keegi kummastki parteist – sealhulgas eeldatavad sõltumatud nagu Bernie Sanders või John McCain, rääkimata juba president Obamast – ei ole seisukohal, et suunata ühiskonna ressursid ja jõupingutused ühelegi neist asjadest, mida ma ülalpool mainisin: tulevane toiduga kindlustamine ning tulevane reisimise ja transpordi kindlustamine või see, et kindlustada tulevikuks elamiskõlbulikud elupiirkonnad, kus on võimalik jala käia ja mis põhinevad kohalikel vastastikkuste majanduslike sidemete võrgustikel. See hämmastav kujutlusvõime puudulikkus võib viia muutusteni, mis riigi tükkideks käristavad.

***
Originaal: James Howard Kunstler. 10. veebruar 2009. We’ll Never Be Happy Consumers Again — No Stimulus Package Can Bring That Back.