Lühendatult tõlgitud ajalehe New York Times artiklist “Stimulus Plan Would Provide Flood of Aid to Education”, autoriks Sam Dillon, ilmunud 27. 01. 2009, paberversioonis 28. 01. 2009.

USA Kongress hääletab kolmapäeval majanduse elavdamise plaani, kus eraldatakse riigi koolipiirkondadele, lastehoiukeskustele ja ülikoolilinnakutele 150 miljard dollarit riigieelarvelist raha. See hiiglaslik kahe-aastane investeering rohkem kui kahekordistab Haridusministeeriumi praegust eelarvet.

Hääletamisele lähevad erakorralised kulutused peaaegu kõikidele haridusvaldkondadele, kaasa arvatud koolide renoveerimine, eriharidus, Head Start ja stipendiumid vaesematele tudengitele, mis on föderaalsete toetuste suurim tõus alates sellest kui Washington hakkas pärast Teise maailmasõja lõppu haridust märkimisväärselt toetama. Nii kriitikud kui toetajad leiavad, et toetuste niisugune ulatus muudab põhjalikult föderaalvalitsuse rolli hariduses, mis on tavapäraselt olnud osariigi ja kohaliku omavalitsuse pärusmaa.

Obama administratsiooni ametnikud, õpetajate ametiühingud ja koolinõukogude assotsiatsioonid, kolledžid ning muud USA haridusasutused kinnitasid, et abi toob üliolulist rahalist kergendust riigi 15000 koolipiirkonnale ja tuhandetele ülikoolilinnakutele, mida ähvardas tõsine kulude kokkuhoid.

USA haridussekretär Arne Ducan ütles teisipäeval: “See päästab sõna otseses mõttes sajad tuhanded õpetajad vallandamisest”. George Miller, California Demokraatide esindaja ja alamkoja hariduskomitee juhataja ütles: “Me ei saa lubada hariduse kokkukukkumist, me peame niisuguse taseme abi koolidele võimaldama.”

Kuid vabariiklased kritiseerivad tugevalt mõningaid ettepanekuid kui liigset kulutamist ja föderaalvalitsuse rolli läbimõtlematut laiendamist ka niisugustesse valdkondadesse nagu näiteks kohalike koolide ehitamine, senini on föderaalvalitsus keskendunud vaesemate tudengite abistamisele. Vabariiklaste kriitikaga ühinesid ka mõned teiste poliitiliste vaadetega hariduseksperdid, avaldades imestust selle üle, kuidas koolipiirkonnad küll nii lühikese aja jooksul saavad hakkama nii paljude uute miljardite kulutamisega ning kas niisugune dollarisadu tegelikult tõstab õpilaste saavutusi ja mis saab kahe aasta pärast, kui stimulatsiooniraha lõpeb.

Üks meede, mida ei mainitud Kongressi varasemates kokkuvõtetes stimulatsioonipaketi kohta, tõstaks ajutiselt toetusi pankadele, kes osalevad õppelaenud programmis, sidudes need uue indeksiga, osaliselt kuna hiljutine föderaalne sekkumine laenuturule tühistas eelmise indeksi. Sallie Mae, ühe suurima õppelaenu pakkuja kõneisik ütles, et seda muutust oli vaja, et hoida õppelaenude turg likviidne. Kriitikud ütlevad, et see toob kaasa potentsiaalse uue juhutulu laenuandjatele. “See lihtsalt jätkab hästitoimivat heaolutraditsiooni õppelaenutööstusele”, ütles Barmak Nassirian, õppelaenude ekspert.

Valemid, mille põhjal avalike koolide stimulatsiooniraha osariikidele ja kohalikele piirkondadele jagatakse on keerulised, aga need võtavad arvesse kooliealiste õpilaste arvu vaestes peredes. Vastavalt analüüsile, mille autoriks on New America Foundation, uurimisgrupp, mis jälgib hariduskulutusi, varieerub õpilase kohta jagatav summa osariigiti tugevalt. New York on üks suurimaid kasusaajaid, 760 dollarit õpilase kohta, New Jersey ja Connecticut on ühed viimastest, vastavalt 427 ja 409 dollarit õpilase kohta ning kõige enam saab uurimisgrupi analüüsi põhjal Columbia piirkond: 1289 dollarit õpilase kohta. Sihtasutus mainib, et valem ei jaga efektiivselt suuremat osa raha osariikidele, mis seda kõige enam vajavad.

Viimastel aastatel on föderaalvalitsus andnud 9% kõigist riigi kuludest riiklikele koolidele, osariigid ja kohalikud koolipiirkonnad rahastasid ülejäänusid. Washington panustas 19% ulatuses kõrghariduskulutustesse. Stimulatsioonipakett muudab aga ulatuslikult föderaalseid proportsioone. Ettepanek suurendab 2009. majandusaasta kulutusi 14.5 miljardilt dollarilt umbes 20 miljardile spetsiaalsete klassiruumipingutuste programmis Title I, mis on suunatud vaestele lastele; tõstab kulutusi erivajadustega [tõlk. mille alla kuuluvad ka inglise keelt mitteoskavad lapsed] lastele kuue miljardi dollari võrra.

Need tõusud on vastuseks pikaajalistele nõuetele õpetajate ametiühingute, koolinõukogude ning teiste toimijate poolt, et Washington rahastaks täielikult Bushiaegse “No Child Left Behind” seadusega ning eriharidust reguleeriva föderaalseadusega osariikidele ja piirkondadele antud lubadusi. “Me oleme argumenteerinud, et föderaalvalitus ei täida oma kohustusi, aga need tõusud on oluline samm sellel teel edasi”, ütles Joel Parker, riigi suurima õpetajate ametiühingu National Education Association juht.

Frederick Hess, hariduspoliitikaanalüütik American Enterprise Institute’st kritiseeris seadusprojekti suutmatust luua mehhanisme, mis mõjutaksid piirkondi viimaks koolieelarveid vastavusse omandimaksu laekumistega, mis seoses kinnisvaramulli lõhkemisega on sügavikku kukkunud. “See on nagu meil oleks alkohoolik hilisöös, kui kõik baarid suletakse ning siis lahenduseks on baari veel tund aega lahti hoida,” ütles Hess.

Ettepaneku kohaselt sekkuks föderaalvalitsus esimest korda olulisel määral koolide ehitamisse ja renoveerimisse, mis on seni olnud osariikide ja piirkodade vastutus. See sisaldab 20 miljardit dollarit koolide taastamisele ja moderniseerimisele: 14 miljardit dollarit alg- ja põhikoolidele ja kuus miljardit kõrgharidusele. Lisaks sisaldab pakett maksusoodustusi, mille kohaselt föderaalvalitsus maksab koolipiirkondade poolt välja antud ehitusvõlakirjade intresse. Mr. Duncan ütles, et koolide renoveerimine loob “suure hulga ehitustöökohti”, kuna paljud koolimajad vajavad remonti.

Aga Howard P. McKeon, Califonia Vabariiklaste esindaja, alamkoja hariduskomitee vähemusesindaja, ütles “pannes föderaalvalitsuse tegelema kooliehitusega võivad Demokraadid tagasipöördumatult muuta föderaalvalitsuse rolli sellel maal”

Kõrghariduses tõstaks plaan kulutusi kõige olulisemal üliõpilastoetuste programmis Pell Grants, 19 miljardilt dollarilt 27 miljardile dollarile.

“Pell Grants programmi haaramine stimulatsiooinpaketti on väga hea mõte”, ütles Terry Hartle, kolledžeid ja ülikoole esindava ühingu American Council on Education avalike suhete esimene asepresident. Aga härra Hartle mainis, et isegi temal on raske jälgida kõiki uusi kulutusi. “Paljud asjad lähevad läbi ja me saame alles hiljem täpselt aru, mis juhtus”.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont.

Härra Sarkozy, kes on iga kuue kuu tagant vahetuva Euroopa Liidu presidentuuri peatselt ametist lahkuv eesistuja, on jätnud kõrvale plaanid, mis puudutasid muutusi keskkooli õppekavades ja kaupluste pühapäevaseid lahtiolekuaegu ning seda kartuses, et “Kreeka sündroom” – kaks nädalat kestnud noorte tänavarahutused, mis on vapustanud Kreeka Vabariiki maa kõige ulatuslikumates rahutustes pärast sõjaväehunta kukutamist 1974. aastal - võiks levida Prantsusmaale või koguni üle kogu mandri.

“Me ei saa tekitada olukorda, et jõuludeks on meil Euroopa Mai ‘68,” ütles Prantsusmaa riigijuht oma valitsuskabinetile väljaande Le Canard Enchaîné teatel, viidates 1968. aastal Prantsusmaal toimunud vasaktiiva tudengite protestidele ja üldstreigile, mis viisid lõpptulemusena Charles De Caulle valitsuse langemiseni.

Samasugused protestid leidsid mainitud aastal aset üle kogu maailma, iseäranis Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal, kuid Prantsuse poliitilises imagooloogias on nähtus nimega “68-aasta maisündmused” siiani unikaalsel kohal.

“Prantsusmaa ei saa riiki kummuli pöörata – vaadake mis toimub Kreekas,” ütles Härra Sarkozy väidetavalt oma partei UMP parlamendiliikmetele Elysée Palees toimunud lõunal, teatab Prantsuse päevaleht Le Figaro.

Barrikaadid

Möödunud nädala esmaspäeval andis tema valitsus ise tagasikäigu plaanidele lisada pühapäevaseid šoppamisaegu, millele olid vastu katoliku kirik ja ametühingud.

Järgmisel päeval, pärast keskkoolitudengite sõjakaid proteste, lükkas haridusminister Xavier Darcos presidendi nõudel määramata ajaks edasi teise astme kooli õppekavade reorganiseerimise plaanid.

“Ma ei taha, et koolireformist kujuneks pantvang sotsiaalsetele pingetele, muredele ja ärevustele, mis pole koolitemaatikaga seotud,” ütles minister sellest sammust teatades.

Keskkoolitudengite ühingute kuu aega väldanud protestid haridussüsteemi muutuste vastu, millega kaasnesid koolihoonete barrikadeerimised üle kogu Prantsusmaa, keesid üle iseäranis Rennes’, maa lääneosas, muutudes vägivaldseteks.

Hoolimata teadaandest seaduseelnõu tagasi võtmise kohta protestid jätkusid, tuues kokku suuremal arvul osalejaid kui nädal varem. Kuigi enamjaolt olid demonstratsioonid rahumeelsed, kaasnesid Lyonis ja Lilles nendega mitmed arreteerimised, pärast seda, kui mõned autod olid põlema süüdatud.

Valitsuse seisukohta järgides asus Prantsusmaa Riiklik Tudengiliit (Union Nationale des Étudiants de France, UNEF) samuti Prantsusmaa proteste ja Kreeka sündmusi seostama, deklareerides oma “solidaarsust” Kreeka noortega “politsei repressioonide vastu”.

“Pärast ‘CPE Põlvkonda Prantsusmaal,” ütles tudengiorganisatsioon – viidates 2006. aastal Prantsumaal toimunud ulatuslikele protestidele, mille tulemusel annulleeriti Contrat première embauche (Esimese Töölepingu) seadus, mis oleks võimaldanud tööandjatel palju lihtsamini noorte töötajate lepinguid lõpetada -, “on see “600Euro Põlvkond” Kreekas, kes näitab välja sedasama vastuseisu ebakindlusele ja tunnet, et meil ei ole tulevikku”.

Kreeka protestijad on kirjeldanud ennast kui “600Euro Põlvkonda”, ironiseerides oma väikese keskmise kuupalga üle, mis jääb madalaks isegi pärast aastaid kestnud täiendava hariduse omandamist peale keskkooli.

600 Euro Põlvkond

“Asjad lähevad tuliseks kõikjal Euroopas – Kreekas, aga samuti Hispaanias, Itaalias ja koguni Prantsusmaal. Kreeka tudengite hüüdlause “600Euro Põlvkonnast” võib siin kergesti moodi minna,” ütles president Sarkozy oma ministritele.

“Kui te näete nii ägedat vastuseisu inimeste vahel, kui te näete seda rüüstamist,” olevat ta väidetavalt öelnud, “…sellisel maal nagu Kreeka, siis ilmselt paneb see meid kaks korda järele mõtlema.”

Viimastel nädalatel on demonstratsioonid, ülikoolide hõivamised ja koguni raudteeliinide blokeerimised levinud üle kogu Hispaania, protestiks Bologna Protsessi vastu, mis kujutab endast Euroopa Liidu poolt inspireeritud ülikoolide ja kolledžite reformide seeriat (Tõlkija kommentaar: Eestis seadustatud 3+2 süsteem pole neis riikides aruteludest kaugemale jõudnud).

Samuti on Bologna Protsess esile kutsunud märkimisväärse tudengite vastuseisu Itaalias, Soomes ja Horvaatias ning sajad tuhanded tudengid, professorid ja lapsevanemad kogunesid 30. oktoobril Rooma, osalemaks suurimatel tudengite protestidel, mida on sel maal nähtud pärast kuuekümnendaid aastaid.

Sarnaselt 2005. aastal üle kogu Prantsusmaa aset leidnud mustade ja Põhja-Aafrika päritolu noorte inimeste tänavarahutustele on viimastel päevadel Rootsis, Malmös jätkunud lahingud noorte ja politsei vahel.

Neljapäeval, 18. detsembril loopisid Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu protesteerivad noored immigrandid ja vasaktiiva tudengid politseinikke kividega ning süütasid sõidukeid ja prügikaste.

“Kreeka Sündroom”

Briti agentuuri Daily Delegraph teatel pöördus Brüsselis, Euroopa Liidu detsembrikuisel kohtumisel oma ametivendadega noorte protestide üle nõu pidanud Prantsumaa president Pariisi tagasi veelgi murelikumana üle-Euroopalise “Mai 1968″ pärast.

Prantsusmaa presidendi nõunik Raymond Soubie ütles: “Minu neljakümne aasta pikkuse karjääri jooksul olen ma alati keeldunud ütlemast, et kevad või sügis saavad olema kuumad.”

1969-70 aasta Kuum Sügis oli üle Põhja-Itaalia rullunud massiivne streikide laine, mis on kontinentaalses pressis sellest ajast alates viidanud teistele sügistele – või ükskõik millisele aastaajale – mil on toimunud tavalisest ulatuslikum töövõitlus.

“Kuid täna,” jätkas ta, “arvan ma, et kõik võib olla kuum.”

Prantusmaa ja Euroopa liidrid on mures seda enam, et kuigi noorte aktsioonidel on tõenäosus lühemas perspektiivis vaibuda, on need alanud enne kui majanduskriis tegelikult pitsitama hakkab ning võivad taas jõuliselt puhkeda, siis kui töötuse määr järsult tõuseb.

Prantsusmaa Sotsialistliku Partei juhtiv liige Laurent Fabius ütles väljaandele i-Tele: “Tänasel päeval ähvardab “Kreeka Sündroom” kõiki riike, kui me leiame end tõsises kriisis koos sotsiaalse ebavõrdsuse plahvatusliku suurenemisega.”

Morales koos aymara naistega. 2006. Foto aadressilt www.britannica.com

See jutt pealkirjaga Mission Accomplished: How Bolivia Defeated Illiteracy ilmus Supriyo Chatterjee sulest 23. detsembril 2008.

Evo Moralese valitsus on kolme aastaga saanud hakkama sellega, mida eelmised režiimid kahe sajandiga teha ei suutnud: vabastanud Boliivia kirjaoskamatuse häbist. Sellega on Boliivia, mis on Haiiti järel vaesuselt teine riik Ladina-Ameerikas, saanud kontinendi kolmandaks maaks, kus on saavutatud täielik kirjaoskus. Kuuba saavutas täieliku kirjaoskuse aastal 1961 ja Venezuela aastal 2005.

Tohutu ühiskondlik mobilisatsioon koos pedagoogilise ja materiaalse abiga Kuubast ja Venezuelast tähendas seda, et 819 417 inimest (99,5% kirjaoskamatust elanikkonnast) omandasid kirjaoskuse 28 424 keskuses riigi üheksas provintsis ning seda 130 Kuuba ja 47 Venezuela nõustaja abiga.

Kuuba annetas 30 000 televiisorit ja samal arvul videoseadmeid, 17 kassetist ja käsiraamatust koosnevaid abistajatele mõeldud komplekte ning 1,2 miljonit aabitsat. Samuti annetasid Kuuba ja Venezuela 8350 päikesepaneeli, kuna suur hulk marginaliseerunud inimesi elab elektrifitseerimata piirkondades.

Boliivlaste endi panus oli 46 457 abistajat ja 4810 kooliinspektorit. Nad kasutasid Kuuba audio-visuaalset  “Jah, ma suudan” meetodit. Kirjaoskuse kampaania oli selgelt “naise nägu”, kuna 85% kirjaoskamatust elanikkonnast moodustasid naised. Programmi viis ellu National Alphabetisation Programme of Bolivia ja see läks maksma 36,7 miljonit dollarit.

Nende visa tööga täidetud tundide hulka on raske kindlaks määrata, mis kulus Boliivia vabatahtlikel ning nende Kuuba ja Venezuela kolleegidel, kes töötasid kaks aastat eemal oma kodumaast ja perekondadest, sageli kõrvalistes piirkondades ning nende jaoks harjumatus karmis ja külmas kliimas. Üks Kuuba vabatahtlik nimetas seda “raskeks, aga ilusaks kogemuseks.”

Kirjaoskuse omandamise klasse organiseeriti kõikvõimalikes erinevates kohtades. Quilas, Chuquisaca departemangus, kust on leitud eelajaloolisi muistiseid, toimus õppetöö kohaliku kogukonna poolt rajatud muuseumis. Klasse organiseeriti vanadekodudes ja vähemalt ühes kohas õpetati prostituute avalikul väljakul. Opositsiooni poolt kontrollitavad piirkonnad olid selgelt mitteabivalmid. Isegi sel päeval, mil riik tähistas ajaloolist saavutust, tõrjusid parempoolsed seda kui pelgalt propagandat.

Kirjaoskuse omandamise programm visandati presidendiks valitud Moralese ja Fidel Castro kohtumisel 29. detsembril 2005. Kahe kuu pärast, veebruari keskpaigaks 2006, olid esimesed Kuuba nõustajad Boliivasse saabunud ning programmile anti stardipauk Camris, Santa Cruzi departemangus 1. märtsil. Juunis olid Cochabamba departemangus esimesed õpilased juba kursused lõpetanud.

Kuuba pedagoogilist meetodit korrigeeriti Venezuela kampaania ajal ning Boliivias kohandati see sobivaks kohalikele keelelistele nõuetele. Lõpptulemusena otsustasid ainult 24 000 inimest umbes 200 000 quechua keele rääkijast ja 30 000 inimest umbes 300 000 aymara keele rääkijast õppida omaenda keeles ning ülejäänud langetasid valiku hispaania keele kasuks. Kampaania korraldajate arvates tuleneb see häbist, mida nende keeltega minevikus on seostatud, ning et see on asi, millega nad programmi järgmises faasis tegeleda tahavad.

2009. aasta veebruaris käivituva kirjaoskuse omandamise järgse programmi motoks on “Jah, ma suudan edasi minna” ning see näeb ette õpetada algtaseme hispaania keelt, matemaatikat, geograafiat, ajalugu ja loodusteadust äsja kirjaoskuse omandanud elanikkonnale. Lisaks on olemas ka palju ambitsioonikamad eesmärgid laiendada õppimist koolijärgsele tasemele ning täiendada elanikkonna teadmisi ja tehnilisi oskusi. Boliivia uus konstitutsioon, mis pannakse rahvahääletusele 2009. aastal, tagab tasuta hariduse kõikidele ja seda kuni ülikooli-eelse tasemeni.

Keegi ei ole asjatundmatu, kes on õppinud lugema ja kirjutama, ütles Morales selle ajaloolise päeva tähistamiseks korraldatud tseremoonial Cochabambas, 20. detsembril, kinnitades taas kord, et kirjaoskamatus on püsinud nii kaua sellepärast, et kolonialism ei soovinud kirjaoskusega elanikkonda, iseäranis veel kohalikke indiaanlasi. Tseremoonial viibinud Paraguai president Fernando Lugo, kelle riigis on suurearvuline indiaani elanikkond, paljud neist kirjaoskamatud, ütles, et see on uhkuse asi, et kolonialismi domineerivad huvid selles Ladina-Ameerika osas on nurja aetud.

Kirjaoskuse omandamise programm laieneb kindlasti ka Paraguaisse ning innustab Ecuadori ja Peruu põlisrahvusest elanikke sedasama nõudma. Kuuba pedagoogilisi meetodeid on rakendatud ka teistes riikides, nagu näiteks Argentiinas, kuid häbiväärsel moel on suur hulk Ladina-Ameerika elanikke siiani kirjaoskamatud, kusjuures neist umbes 20 miljonit elab Brasiilias, kontinendi majanduslikult kõige võimsamas riigis.

PS! Kuna lugejatel on tekkinud küsimusi blogi aktiivsuse teemadel, siis meil on veel mitu tõlkelugu ootamas ja inimesed, kes on huvitatud tõlkimisest, eesmärgiga rikastada eesti ühekülgset meediamaastikku pisut teistsuguste lugudega välismeediast, võivad tõlgitud tekste koos viitega pakkuda meie aadressile kaheksasmai(a)gmail.com. Kindlasti ilmub siin ka eestkeelseid originaallugusid.

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle.

Mudel, mis Eestis tavaliselt taoliste välisuudiste puhul käiku läheb, on märkimisväärselt lihtne ja üheülbaline. Hoolimata ühe riigi eripärast, protestide taga olevatest ühiskondlikest põhjustest või isegi protestijate endi argumentidest, ilmub mõlemas peamises ajalehes lühike noot, mis pea eranditult pealkirjastatud: “Kohas N. märatsesid noored/immigrandid/ekstremistid.” Juhul, kui probleem on tõsisem ja püsib avalikkuse tähelepanu all pikemalt, esitatakse taolisi rindeteadete stiilis nupukesi mõni veel, rõhudes vägivalla ulatusele ja “kurioossetele” elementidele. Joonitakse alla sündmuste puhkemise ajendit, aga mitte põhjuseid. Hoolimata tegelikest arengutest või sündmuste kestvusest teatatakse mõne päeva pärast, et olukord on rahunenud, vältides mingeidki viiteid tegelikele vajadustele midagi ühiskonnas muuta.

Sellises (aja)kirjanduslikus narratiivis jääb ühiskondlikele pingetele äärmisel juhul karnevali sarnane roll – mingid elemendid, äärmuslikud ja marginaalsed, olla vallutanud mingitel arututel põhjustel tänavad. Kõik sündiv on protestijate endi süü, nende põhjendused naeruväärsed, hiljem protestieelne olukord “taastub”, tänavad pühitakse klaasipurust puhtaks ja kõik läheb vanamoodi edasi. Taoline lähenemine kipub langema üsna viljakale pinnale, kus kommentaatorite ainukeseks rolliks jääb sündmuste võrdlemine lihtsustatud arusaamaga Eesti aprillisündmustega ja süüdlase otsimine Venemaa suunal.

Suutmatus isegi elementaarseid tagamaid uurida või erinevaid argumente läbi lugeda saatis ka praegust Kreeka sotsiaalset konflikti. Kokku õnnestus mul leida ainult üks vähegi asjalikum artikkel Liisi Polli sulest Postimehe külgedel, seegi nadilt kirja pandud. Kardinaalsed erinevused ajakirjanduses esitatu ja tegelikkuse vahel – olukord Kreekas pole kaugeltki rahunenud, sündmused arenevad üha laiemates ringides, sealsetel noortel on ilmselgelt laiem tähelepanu ulatus kui ajakirjandusel – ainult rõhutab vajadust põhjalikuma analüüsi ja Kreekas toimunud sündmuste dünaamika mõistmise järele.

Ei ole maad noortele meestele

Kreeka noorte seisukorda iseloomustavad märksõnad on ühised kogu Lõuna-Euroopale. Terve põlvkond üritab saada iga hinna eest ülikooli, et üldse mingit tööd leida, aga ülikooli lõpetanuid ootab ees tööpuudus, ajutised töölepingud või praktikakohad. Palk, mis ei võimalda inimväärset elu ning ei luba isegi iseseisvat elu alustada. See ühiskonnakiht, mida Saksamaal kutsutakse “praktikapõlvkonnaks“, Hispaanias “1000-euristeks“, Itaalias üleüldiselt prekariaadiks, peab Kreekas leppima veelgi napima 600 eurose sissetulekuga ja viiendik noortest seisab vastamisi tööpuudusega (üleüldise 7% tööpuuduse taustal). Kolmandik Kreeka elanikkonnast ja pool riigi tööstusest on koondunud Ateenasse ja sealne elukallidus ei luba noortel isegi omaette korterit otsida.

Kreeka valitsuse katsed ülikoole privatiseerida, hariduse omandamist õppemaksustada ja edasist ligipääsu haridusele piirata ainult suurendavad pingeid noorte seas, kes niigi peavad pidevalt võitlema korruptsiooni ja onupojapoliitikaga. Poliitilist lahendust ei paista kusagilt, sest nii parempoolne Uue Demokraatia erakond kui tsentristlik PASOK (Panhelleeniline Sotsialistlik Liikumine) on ühte moodi korrumpeerunud, ning ainukesteks noorte probleemidega sümpatiseerivateks jõududeks jäävad vasakradikaalne SYRIZA koalitsioon ja anarhistid. Samal ajal kui Itaalias ei jäänud peavoolupoliitika, näiteks ametiühingud, nii ükskõikseks ning sealne üliõpilasliikumine jäi rahumeelseks.

Rahvusvaheline peavoolumeedia on taolistest tagamaadest küllaltki teadlik ning vastavaid artikleid ka omajagu avaldanud, üks nendest (The Independenti külgedel ilmunu) on sellesinatse ajaveebi jaoks ka Analyytiku poolt tõlgitud. Need artiklid toovad peamiste põhjustena välja just nimelt majanduslikud tingimused, mis on soodustanud Ateena sündmuste arenguid, ning selgitavad paari sõnaga Kreeka poliitilise maastiku mõningaid märksõnu nagu omaaegne sõjaväeline hunta või üliõpilasliikumise ajalooline roll. Muidu tunnevad nad peamiselt muret taoliste reaktsioonide levimise pärast mujal Euroopas ning pakuvad omalt poolt välja täpselt selliseid reforme, millega Kreeka valitsus on juba terve hulga inimesi ära pahandanud.

Kahjuks saab majandusliku olukorraga küll selgitada struktuurseid ebakõlasid nii Kreekas kui Euroopas laiemalt, ent need ei selgita, miks just Kreekas taolise ulatusega rahutused puhkesid või kas näiteks madalama tööpuuduse korral oleks taoline politseipoolne märatsemine kuidagi lubatud.

Mundri- ja relvakangelased

Esiteks tuleb mõista, et Kreekas ei jää keegi uskuma argumenti, et tegu oli üksiku juhtumiga või et politsei tappis noormehe enesekaitseks või et mõrva eest keegi ka karistada saab. Selleks on “korrakaitseorganite” süül hukkunute arv liialt suur, nende organite kasutamine teisitmõtlejate maha surumisel liiga järjekindel ning politsei realiikmete poliitiline kallutatus liiga suur.

Alles 6 detsembril ründasid politseinikud taaskord immigrante, kes ootasid politseijaoskonna ees järjekorras võimalust elamisluba taotleda, rünnaku tulemusel sai viga 24-aastane pakistanlane, kes tänaseni koomas. Tavaline on olukord, kus paremäärmuslikest organisatsioonidest pärit aktivistid leiavad end turvaliselt politsei ridades. Ateena Indymedia andmeil ei olnud erandiks ka Alexise mõrvar, üles kasvanud tugeva fashistliku taustaga peres ja 80ndatel Kreeka neofashistliku liikumise “Kuldne koidik” liige.

Millist karistust ta oodata võib, said kreeklased teada juba rahutuste ajal, kui süüdi mõisteti 8 politseinikku, kes 2006 aastal paistsid silma ühe Küprose päritolu üliõpilase korraliku läbi peksmisega. Karistuseks vangla 15 kuust kuni 3 aastani, kõik süüdimõistetud vabastati trahvi vastu, mis võrdub 5 euroga päeva kohta. Küll aga ei läinud nii kaht päevagi kui kaheks aastaks reaalselt vangi ja riigist välja saatmisele määrati ligi 50 suvaliselt tänavalt üles korjatud mitte-kreeka päritolu inimest. Kiirprotsessidel, kus süüdistavatele keelduti määramast isegi tõlki, sai karistuse rüüstamise eest ka immigrant, kellel oli vaid tema enda mobiiltelefon taskus.

Kuigi valitsus hoidis ära suurema veresauna, keelates politseil kasutada liigset vägivalda puhkenud rahutuste ajal, ei hoidnud see tagasi politseinike sõpru või neid endid niikaua kui nad tsiviilriietes ringi jalutasid. Ateenas ja mujal Kreekas oli ridamisi juhtumeid, kus raudkangidega varustatud tegelased rahulikult politseiga juttu ajavad enne omapoolse panuse andmist üldisesse kaosesse. Ajalehtedel oli taaskord põhjust rääkida “murelikest kodanikest” – tüüpväljend diktaktuuri ajast viitamaks paremäärmuslikele elementidele, kes streike ja meeleavaldusi jõuga laiali ajasid – kui salk Kuldse Koidiku ja valitseva Uue Demokraatia partei noorteorganisatsiooni liikmeid ründas Thessalonikas meelt avaldavaid üliõpilasi. “Murelike kodanike” olemasolu üle ei imesta nagu keegi, aga samal ajal mõistetakse süüdi 16-aastaseid keskkooliõpilasi terrorismi-vastaste seaduste abil ilma, et neil lubataks isegi vanematega kohtuda või korralikku õigusabi saada.

Sellal kui politsei ja poliitikud naudivad karistamatust ja elavad mingis omas virtuaalses reaalsuses, riskivad tavakodanikud ja meeleavaldajad reaalsete vanglakaristuste ja juhuslike kuulide all. Vast see selgitab, miks avalik arvamus ei ole hoolimata tahmunud Ateenast, põlenud autodest ja pisargaasist sugugi meeleavaldajate vastu meelestatud.

Anarhistid

Oleks ennatlik arvata, et Ateena mõõtu rahutused võiksid tekkida ainult tänu kehvadele majandusoludele või äärmuslikele politseinikele – ka mujal maailmas lokkab tööpuudus ja politseivägivald, aga pisargaasihaisu ei tunne ei Londonis ega New Yorgis. Tõsi, Kreeka puhul on nii vägivaldne politsei kui korrumpeerunud poliitika kroonilised nähtused, ja mitte keegi ei ole rutanud neid olusid muutma. Viimane kord, kui midagi sellist välja pakuti, saabusid Ühendriikide tääkide toel riiki valitsema sõjaväelased. Sellises suletud seisukorras on tekkinud kestvad traditsioonid, mis lihtsalt eiravad taolisi kivistunud struktuure. Anarhistlik liikumine on Kreekas olnud elujõuline juba hunta kukutamisest saadik ning ka nende rahutuste vaibumise järel võib oodata, et poliitilist mõjuvõimu noorte seas võidavad just nemad.

Lisaks organiseeritud meeleavalduste pikaajalisele kogemuste pagasile pakuvad nende alternatiivsed võrgustikud okupeeritud sotsiaalkeskuste ja sealsete ürituste näol teistsugust lähenemist ning teatavat tugipunkti kõigile. Olukorras, kus eelnevad sündmused on võõrandanud tavalised väljapääsuteed (nn kolmandad parteid ja ametiühingud) nende realiikmetest ja võimalikest toetajatest on loomulik, et just anarhistid suutsid kaasata sellise hulga pettunud ja vihaseid noori.

Nad on suutnud luua omad info levitamise meetodid, siduda meeleavaldamise infosõjaga ning leiutanud hulgaliselt uusi viise, kuidas jõuda n.ö. muu publikuni. Nende organiseerimisvõime läbi tänapäevase infotehnoloogia – erinevad foorumid, ajaveebid, SMS-d – on osutunud hämmastavalt tõhusaks. Samuti on nad efektiivselt ja massiliselt okupeerinud klassikalisi infovälju – raadioid ja telekanaleid. Kui ka sellised aktsioonid nagu ametiühingu hoonete okupeerimine ei suuda ametiühinguid mõistma panna, et nad peavad midagi muutma, siis ei olegi tulevikus enam suurt rolli mida mängida.

Liikumise tänased nõudmised – valitsuse tagasi astumine, tavapolitsei desarmeerimine ja amnestia rahutuste jooksul arreteerituile – leiavad üha suuremat poolehoidu kõigi seas, ilma et rahulolematute toeks oleks ühtegi konkreetset poliitilist mehhanismi. Poliitiliste mehhanismide puudumine mõistagi raskendab tegelike muutusteni jõudmist. Võib oodata, et rahutused lõpevad hoopis jõulude aegu tühjenevate koolihoonete vallutamisega politsei eriüksuste poolt, millega kaasnevas brutaalsuses ja meeleavaldajate õiguste jalge alla tallamises ei tuleks hetkeski kahelda. Kahelda ei tuleks ka selles, et taoline (võimalik) reaktsioon valitsuse poolt annab vaid põhjust edasisteks rahutusteks.

Säde Ateenas, tulekahi Pariisis?

Kuigi solidaarsus-demonstratsioonid on kulutulena levinud üle terve Lääne Euroopa ja isegi Ameerika Ühendriike puudutanud, ei ole teiste riikide radikaalsed reaktsioonid – näiteks kümned arreteeritud Madriidis – veel kuidagi õigustatud. Mis toimub praegu Kreekas tuleneb sealsest konkreetsest kontekstist: parempoolseist läbi imbunud politsei, korrumpeerunud poliitikud, üleüldine karistamatuse tunne võimulolijate seas ja ajalooliselt tugev anarhistlik liikumine ning tänavavõitluste traditsioon. Fakt, et ei kusagil ei soovi üliõpilased oma koolide arvelt kinni maksta majanduskriisi ei tähenda, et kõikjal rünnataks kohe parlamendihoonet.

Oht ei tulene mitte anarhistlike liikumiste agitatsioonist vaid strukturaalsetest hädadest, mis vaevavad kogu Oktsidenti. Kui ükskõik milline vähegi suurem rahvakiht leiab end marginaliseerituna, ilma jäetud poliitilisest esindusest või tavalistest kodanikuõigustest, olgu need siis pealekasvav põlvkond, immigrandid või lihttöölised, siis varem või hiljem peavad nad muid vahendeid otsima. On selge, et meile meedia poolt pakutava informatsiooni ja eelarvamuste omaks võtmine või üleüldises hüsteeriahoos paremääre populistide ja kapi-fašistide poolt hääletamine toob taolised kriisid ainult lähemale.

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Kuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.

Enamik toredaid mõtteid kipub Eestis sumbuma ühte asja – ei ole piisavalt inimesi, täpsemalt siis, piisavalt haritud inimesi. Neid, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema, omades ka mingit hulka ekspertteavet. Püüdes organiseerida Eesti kraadiõppureid millegi tegemisse, põrkume me ikka ühele probleemile: ei ole aega, sest peab käima tööl. Kuni selleni, et inimestel ei ole aega lugeda läbi seminariks kohustuslikke tekste, sest nad on tööl. Selle tulemusena muidugi seda mõtlemis-loomisharjumust ka välja ei kujune, ehkki võimekust oleks paljudel.

Eesti kõrgharidus muutub aina enam ja enam silmakirjalikuks ning just seetõttu, et meil on reaalselt võimalik õppida ainult rikastel. Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne. Selleks kõigeks on vaja aega ning nagu kogu maailma praktika näitab, et niisugust tegevust ei saa teha mingi muu töö kõrvalt.

Püüd analüüsivat ja uurivat ajakirjandust teha langeb ka sellesse samasse auku – tegijaid ehk hädaga oleks, aga lugejaid ei pruugi enam olla, vähemalt mitte nii palju, et see ära tasuks. Kui inimesed ei ole harjunud iga lauset kriitiliselt lugema, siis ajakirjandus ei õpeta neid seda tegema. Ajakirjandus annab toitu neile, kes juba on analüütilised, kriitilised ja informeeritud.

Mida siis tuleks teha? Ma arvan, et esimene samm selleks, et Eesti ühiskond muutuks võimeliseks iseennast kriitiliselt analüüsima ja kujundama, tuleks garanteerida võimalikult lai ligipääs kõrgharidusele. Ma arvan, et vähemalt 30% inimestest peaksid saama tasuta bakalaureuseõppekoha ja umbes 20% inimestest tasuta magistrikoha. Tasuta tähendab seda, et neile garanteeritakse õppimisvõimalus nii, et nad ei pea äraelamiseks tööl käima – ning nad ka ei tohi seda õppeajal teha muidu, kui ülikooli loal ja ka siis mitte suuremas ulatuses kui 20 tundi nädalas. See tagab meile viieteistkümne aasta jooksul adekvaatse massi kriitiliselt mõtlevaid spetsialiste. See, et äraelamiseks ei pea tööl käima, tähendab ka, et neil on võimalik saada soodustingimustel elukoht/toit, s.t. miinimumvajadused oleksid stipendiumist kaetavad. Kõigil üliõpilastel ühtemoodi, sest neid kõiki on ühtemoodi vaja ja kõigi ülesanded koolis on ühtelaadi.

Ah see argument, et ülikool ei anna praktilisi teadmisi tööturul hakkama saamiseks? Kuulge, ei peagi andma, need praktilised, konkreetsed teadmised saabki tööturul toimides, ülikool annab paindlikkuse seda paremini teha. Kui inimene asub oma esimesele töökohale, siis tal ei ole töökogemust – kas tal on samal ajal ülikooliharidus või mitte, ei muuda asja, tal ei ole töökogemust. Tööandja mõttes ei ole vahet, kas tal on ka akadeemilisi teadmisi :) Kuigi natukene on, sest akadeemilised teadmised ja oskused annavad inimesele võime uut teavet kiiresti omandada, analüüsida ja end paindlikult selle järgi seada.

See plaan tahab suurt hulka ressursse? Tahab küll. Samas teatud ülikoolistruktuur on meil olemas, tegemist on ainult selle laiendamisega (rohkem õpetajaid, ruume jms). Samas, selline kriitiline haritud massi eksisteerimine on ainus võimalus meie riigi arendamiseks, selleks, et meie lastel oleks siin toredam elada, kui meil endal, selleks, et Eesti suudaks oma võimalusi maailmaareenil maksimaalselt ära kasutada. Seega, meil tuleb sellele kulutada paratamatult.

Korralik tasuta kõrgharidus ei ole luksus. Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.

Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.

Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?

Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.

Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.

Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.

autor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.