Vahelduseks pakume Teile paar päevakohast karikatuuri, mis pärinevad zaitungist aadressilt: www.truthdig.com

Viimane pressikonverents. Autor: Aislin, The Montreal Gazette

Tänase päeva parim istekoht. Joonistas: Mike Luckovich

Tolerantsiga on meie maal kuidas kunagi – vahest nagu oleks ja mõnikord on halvemast halvem. Igatahes on meil põhiseaduslikult täiesti tolerantne riik ja kui keegi välismaalt tuleb ja hakkab virisema, et tehke nii ja tehke naa, siis on need tüübid alati Venemaa agendid.

Ja üldse – enne kui rääkida, et meil Eestis on väike hulk neid, kes teistsuguste elu põnevaks teevad, peaks ikka minema ja vaatama seda, kui jube on olukord Venemaal. Meil on heal juhul sada aktiivset fašisti, Venemaal ootavad nad oma ohvreid igal tänavanurgal. Kuidas saab meie peaministrit fašistiks kutsuda, kui Putin on tõeline diktaator! Kas meil on mõni mustanahaline mättasse löödud? Ei ole, aga Venemaal saavad nad pidevalt kolki ja surnuid ei jõua varsti enam üle lugeda. On ju nii?

Aga noorsugu on meil küll hukas ja see peaks meid muretsema panema. Pole neil noortel enam ei austust ega viisakust! Koolitundides käib möll nagu ameerika filmis ja õpetaja on täiesti võimetu, et midagi ette võtta, sest meil on nii tolerantne maa ja füüsiliselt ei või isegi enam oma last karistada, rääkimata siis veel võõrast lapsest. Ime siis, et sellistest massuurikatest kasvavad teismelised, kes tänaval mustanahalisele järgi hõikavad.

Ja kuidas need noored veel välja näevad! Noored poisid käivad pükstega, mis ripuvad ei tea mis imetrikiga kuskil natuke üleval pool põlvi. Mis mood see on, kui aluspüksid paistavad välja? Muidugi võib ka olla, et püksid on seepärast nii madalale vajunud, et taskus on midagi rasket. Noh püstol näiteks. Või narkootikumid või hoopis pudel alkohooli.

Vot noorte joomist peaks ikka küll piirama! Jube kuidas lehtedes kirjutatakse, et noored käisid kuskil peenes motellis ja jõid ning laaberdasid seal. Hirmus lugeda kohe. Suured inimesed peaks ikka targemad pead kokku kutsuma ja omavahel arutama, kuidas sellele jubedale noorte joomisharjumusele piiri panna. Noh ja konverentsi lõpuks peaks täiskasvanud ikka ka tähistama ka kui edukalt sai arutatud laste joomise probleeme. Täiskasvanud inimestel ju ometigi seda va liigtarvitamise probleemi ei ole.

No tegelikult on muidugi ka täiskasvanud inimesi, kes liiga palju joovad, aga mis inimesed need on! Need on ju asotsiaalid ja nad joovad lõhnaõli. Korralikud inimesed sellistega üldse tegemist ei tee!

Kõige õudsamad inimesed üldse on narkomaanid. Noh tavaliselt pole need eestlased. Telekast näitas, et sellistele taheti mingit rehabilitatsiooni keskust teha. Kohalikud elanikud võitlesid linnavalitsuse kohutava plaani vastu ja käskisid oma reha-asja kuskil mujal teha. Loomulik ka, tulevad ja viskavad meie laste liivakasti veel süstlaid. Kuhu ma siis oma koera pissitama lähen, kui liivakast on süstlaid täis?! Äkki saab koer veel AIDSi?

AIDSist rääkides tulevad mulle alati homod meelde. Vot see on siuke asi, mida vanasti ikka üldse polnud, aga nüüd on. Ja käivad ja räägivad oma asjadest igal pool. Olgu rahul sellega, et neid tolereeritakse, on neil vaja veel marssida? Istugu vaikselt kapis ja ärgu liputagu oma sugueluga, selline asi on ju nakkav! No kuidas sa muidu põhjendad, et enne ei olnud ja nüüd on neid kõik kohad täis?

No keda me veel tolereerime? Tegelikult praegu ei tulegi meelde, kõiki nagu tolereeriks, peaasi, et nad oma erisusega kuskile barrikaadidele ei roni ja eesti keele ilusti ära õpivad.

16. november on UNESCO poolt kuulutatud Tolerantsipäevaks.

Jälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?

Agne Nelk andis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks oma luuletuse

kas valged või mustad
ons üks hea ja teine halb
või lihtsalt määrdunud
kas kahe värvi vahe siis nõnda selgelt eristub?

kas värvilised või mustvalged
küsib fotopoe kassiir
ka must on värv ja valgegi
ning kokku saab neist halli
mis peaks siis endast mõtlema
see vaene sebra
olen värvitu
mind polegi
ma lihtsalt leiutatud ennevanasti
kui värvifilmi veel ei olnud

kuid siiski
küsib lehm
kas oled valge sebra sa
kel triibud mustad
või ise musta nahaga
pealt kaetud valge mustriga
valge on parem
ütleb rassist
ega must pole halvem
vastab optimist
mõlemal on omad vead
neist kumbki pole õige hea
teatab pessimist
mustad on värvilised
ja valge pole värv
siis on veel punased ja kollased ja rohelisedki
kes nood siis on
küsib laps
kas silmapete või valgusvihk
või maaväline tundmatu liik

ühed valged kõik nendib rassist
aga mulatid, tõmmud, oliivikarva
kas nemad on kirjud
või hallid
või mustvalged
või värvilised
sa pole ju vikerkaar
et nahavärv on sinine
ja silmamuna roheline
kõht kollane juus punane
ja varbaotsad lillad
sa ikka must või valge
vastab rassist

hea küll ütleb laps
eks mängime siis elu malet
mina olen valge ja sina must
sa kohe algul halvem must
valge hea ja halb on must
ma sestap valge olen just
ei ühel nupul ole tähendust
vaid tähtis võit ja mängulust
kui langeb ratsu, oda, lipp
siis norgu ära lase pead
šahh-matt on valge võidu tipp
sest tead, et valged on ju head.