Vabadus ja vanglapäevikud (lisa Ekspressile) 26. juuni 2009
Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, mõtisklused.13 comments
Kuivõrd Tarmo Vahter kasutas minu poolt mõeldut vaid osaliselt, siis, kallid lugejad, toon Teile neid mõtteid vabadusest, mis trükiversiooni teed ei leidnud. Aitäh Ekspressile ikka huvi tundmast ning vabaduse piiramisest kõnelemast :)
Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. (veel…)
Brežnevi teine tulemine 21. sajandi Eestis 20. märts 2009
Posted by Oudekki in autoritaarsus, mõtisklused, poliitika, rahvuslus või natsism?.304 comments
Antonio Gramsci, kirjeldades Itaalia fašismi, osutas ühele fenomenile, mis esineb ka paljudes teistes diktatuurides: ebademokraatlik kokkulepluspoliitika. Tõepoolest – Mussolini ajal kehtestati teatud ühiskondlikud toimimisprintsiibid ja poliitikad läbirääkimiste kaudu, kus osalesid mitmete huvigruppide esindajad (ärimeestest töölisteni, kirikust kõnelemata). (veel…)
Sildistamine on vahva! 13. märts 2009
Posted by sirje in meedia, mõtisklused.41 comments
“Pakistan” - huvitav, millised assotsiatsioonid tekivad haritud eestlasel kuuldes seda sõna? Eestikeelsesse ajakirjandusse jõuavad sealt peamiselt uudised laadis: „Pakistanis toimus juba kolmas terroriakt ööpäeva jooksul,” „Naaberriik süüdistab Pakistani Mumbai rünnakute korraldamises. Loode-Pakistanis toimus eile võimas pommiplahvatus.” Ehk tegemist on ühe äkilise riigiga, kus pidevalt midagi toimub ja kui toimub Indias Mumbais, siis räägitakse ka, et Pakistan on süüdi. (veel…)
Võti õnne juurde 13. Veebruar 2009
Posted by toimetus in kodanikeühiskond, mõtisklused, tõlkelood.3 comments
…. , millest mitte keegi, isegi mitte õnnegurud, ei räägi
Kirjutas: Frances Moore Lappe
“Mis on õnn? Tunne, et võim suureneb, et vastupanu on ületatud.”
Nii kirjutas Friedrich Nietzsche aastal 1895.
Ma oletan, et paljud teist tunneksid end seda õnne definitsiooni (veel…)
Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. Veebruar 2009
Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.Tags: jacopo fo, vägivallatus
13 comments
Arreteeritud Tognazzi: Brigate Rosse juht
Kirjutas: Jacopo Fo
Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.
Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.
Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel…)
Kas turumajandus võib käia ajudele? 30. jaanuar 2009
Posted by sirje in majandus, mõtisklused, psühholoogia, tõlkelood.5 comments
Foto: www.sheknows.com
Suurem osa 20. sajandi majandusteadusest arenes selles suunas, kus aina suuremat tähtsust omandasid erinevad majandusmudelid, kus omavahelisse sõltuvusse üritati panna erinevaid makro- või mikromajanduslikke näitajaid. Seoste arvutamise aluseks on enamasti raha ja kõike on võimalik võrrelda, juhul kui seda saab mõõta. Eesmärgiks oli leida selliseid valemeid, mis aitaksid kas siis riigi või ettevõtte majandustulemusi kasvavas joones kujutleda. (veel…)
Aasta 2007 25. Detsember 2007
Posted by sirje in mõtisklused, poliitika, tegemistest.7 comments
Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.
Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.
Poliitikaaasta 2007
Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.
Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.
Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”
Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?
Millist muudatust veel oleks oodanud, aga mida ei tulnud?
Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.
Mis oli hästi?
Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.
Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.
Rõõmsat aastavahetust Teile kõigile!
Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. Detsember 2007
Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.13 comments
… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.
Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:
- Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
- Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
- Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”
Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:
- pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
- pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
- veendunud demokraadid 19%
- mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
- pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
- seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%
Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)
Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.
Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.
Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.
Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.
Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.
Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.
Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.
Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.
Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.
Veritasu! 24. august 2007
Posted by Oudekki in ajalugu, mõtisklused, poliitika.216 comments
Eesti Päevaleht kirjutab “Prokuratuur süüdistab Arnold Merit genotsiidis” ja New York Times kirjutab Estonia Accuses Ex-Official of Genocide . Genotsiidisüüdistuses põhjendatakse (pressi andmetel), et ta osales 1949. aasta küüditamise ettevalmistamisel.
Mis on genotsiid?
ÜRO genotsiidikonventsioon määratleb genotsiidi järgmiselt (art2):
Käesoleva Konventsiooni mõttes on genotsiid ükskõikmilline järgmistest tegevustest, mis on ellu viidud sooviga hävitada, täielikult või osaliselt, rahvuslik [national], etniline, rassiline või religioosne grupp:
- (a) tappes grupi liikmeid;
- (b) põhjustades tõsist kehalist või vaimset kahju grupi liikmetele
- (c) tahtlikult vähendades rühma eluvõimalusi, et tagada füüsilinehävimine tervikuna või osaliselt
- (d) meetmete rakendamine grupisiseste sündide vältimiseks
- (e) vägisi grupi laste üleviimine teise gruppi
Küüditamise aluseks ei olnud rahvuslik [national], etniline, rassiline või religioosne grupp. Küüditamise formaalseks aluseks olid kulakud, s.t. majanduslik klass. Majanduslikku klassi konventsioonis ei ole (väidetavalt pani NSVL selle lisamisele veto, ilmselgetel põhjusel). Seega majandusliku või poliitilise kuuluvuse põhjal hävitamine ei ole genotsiid. On massimõrv.
1949. küüditamine ei anna isegi massimõrva tingimusi välja, minu teada hukkus umbes 15% küüditatutest, mis on küll suur arv, aga näitab siiski, et eesmärk ei olnud üheselt mõrv. 1949. aasta küüditatud deporteeriti vägisi rasketesse kuid elatavatesse tingimustesse. Nende 1937. aasta kandis küüditatute, kes viidi Jenissei äärde metsa, anti kott jahu ja kaks kirvest ja üteldi “hakake elama”, puhul saab arvatavasti rääkida massimõrvast. Eesti 1949. aasta küüditamise puhul saab rääkida inimsusevastasest kuriteost. Seega ei pea minu arvates süüdistus Arnold Meri vastu juriidiliselt eriti vett. Ma loodan, et kui ta Eestis genotsiidis süüdi mõistetakse, siis Meri kaebab edasi Euroopa inimõiguste kohtusse.
Kõrvalepõikena – ma pean oluliseks majanduslikel ja poliitilistel alustel moodustunud gruppide hävitamise uurimist ja nende põhjustajate kriminaliseerimist, sest sedalaadi poliitikaid on maailmas kahjuks ikka ja jälle leida. Massimõrv mingi ulatuseni seda hetkel pakub, aga võib-olla peaks siiski tegema mingi lisatermini või siis laiendama genotsiidi mõistet. Aga see ei muuda kõnealust juhtumit.
Praeguses juhtumis ei lähtunud küüditamise otsus ja idee Arnold Merist, ta ei kuulunud ka sellise otsusetegija lähiringi. Ei ole mingeid tõendeid, et Meri oleks kedagi otseselt piinanud või tapnud. Ei ole tõendeid, et Meri oleks koostanud küüditatavate nimekirja. Tõendid näitavad, et ta tõesti tegeles küüditamiselogistikaga ja viibis füüsiliselt küüditamise juures. Seega, teda saab süüdistada küüditamisele mittevastuhakkamises või ehk ka küüditamise toetamises.
Miks meile see juhtum?
Järgmiseks tulebki küsida, miks seda peaks tegema, praegu, 58 aastat hiljem (seda saab teha, kaheldamatult, nagu enne esitatud). Kahjuks Stalinit ja tema lähikondlasi me kohtu alla anda enam ei saa, neid, kes selle inimsusevastase kuriteo disainisid ja idee autoriks olid. Kui see ei ole võimalik, siis tehniliste toimijate süüdimõistmine – kelle puhul ei saa tõestada konkreetseid tapmis- või piinamisakte – on minu arvates absurdne (meenutagem siinkohal vanasõna suurtest ja väikestest sulidest). Kui meil oleksid tõendid tema poolt mingite üksikisikute faktilisesest piinamisest, siis oleks teine asi, siis saaks osutada otsesele ebainimlikkusele. Meil on aga ainult tõendid režiimiga koostööst.
Kas Arnold Meri kõige suurem süü ei seisne mitte selles, et ta oli 1940. aastal kommunist ega vahetanud hiljem poolt? Kas see on mingi veritasu või vihavaen nende poolt, kes valisid teise värvi?
Kummaline on veel see, et kui kõneldakse Saksa sõjaväes võidelnutest, siis tihti kõlab argument “aga neil polnud ju valikut”. Sel juhul ei olnud valikut ka Arnold Meril või Punaarmees võidelnutel. Neil ametiisikutel, kes kutsuti “kirja ettelugemiseks” õhtul kokku, sulgeti ühte majja ja üteldi “kell neli öösel lähme kulakuid välja saatma”? Muidugi oleks võinud oma elu hinnaga keelduda. Arnold Meri oleks võinud ennast purju juua ja temale kui NSVL-i kangelasele ehk ei olekski midagi tehtnud. Aga küüditamine oleks toimunud ikka.
Kui Arnold Meril oli valik, siis me peaksime ka kohtu alla andma Hitleri vägedes võidelnud inimesed, sest ka neil oli valik ja nad aitasid kaudselt kaasa juutide genotsiidile ning Hitleri plaanitud “venelaste olulisele vähendamisele”?
Ma arvan, et seda kõike ei ole vaja. Ma arvan, nagu on kirjas ka Kaheksanda Mai Liikumise manifestis, et ajalugu tuleb jätta ajaloolastele ning lõpetada Teise maailmasõja sõdimine. Muidu puhkeb kolmas enne, kui me suudame tähele panna ning oleme uuesti olukorras, kus “meil ei ole valikut”.
Pace!
Lisandus. Pärast kommentaaride lugemist tundsin vajadust rõhutada, et küüditamine oli inimsusevastane kuritegu. Kuid niisugused protsessid, kus inimest süüdistakse absurdsetes asjades, teevad küüditamiseõuduse justkui naeruväärseks, millekski, mida võib suvalise poliitilise vankri ette rakendada. Küsimus ei ole ka Arnold Mere isikus. Küsimus on selles, kas me vajame veritasul põhinevat ühiskonda, või saab kuidagi teisiti ka. Kolmandaks on oluline õiglus. Ah et KGB juba uuris saksa poolel võidelnute kuritegusid? Seega tunnistame, et KGB uurimine ja õigusemõistmine oli õiglane asi? Aga kuidas sel juhul küüditamisega jääb? Ma ei näe, et meil oleks vaja õigussüsteemis neile küsimustele vastust otsida. Kindlaks teha ja avalikustada, mis juhtus, miks juhtus ja kes mida tegi, on ajaloolaste rida.
See, kuidas lõpuks käis faktiline küüditatute valimine ja kas nad reaalseslt vastasid majanduslikult jõuka klassi tunnustele, on teine küsimus. Juriidiline küsimus on see, kas taga kiusati rahvuse, usu, rassi või majandusliku kuuluvuse alusel.
Ma vihkan! 27. juuli 2007
Posted by Oudekki in diskrimineerimine, mõtisklused.163 comments
“Oi, kuidas ma neid venelasi vihkan,” ütles eile mulle tütarlaps, kelle ma olin lubanud autoga koju visata.
Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”
Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.
Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.
Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.
Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.
Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.
