Kreeka eelmine parempoolne valitsus valetas riigi eelarvepuudujäägi suuruse kohta. See ei olnud mitte 3,7 protsenti sisemajanduse koguproduktist, vaid 13,6 protsenti. Ning nüüd paistab, et Hispaanias, Iirimaal, Itaalias ja Portugalis on majandusega asjad niisama halvad kui Kreekas. Põhjus miks euro on kaotanud 20 protsenti oma väärtusest viimase mõne kuu jooksul. Mõnedsajad miljardid toetusi teistele vaaruvatele Euroopa riikidele, nagu meie endi [USA] toetused, on ainult hävingut edasi lükanud. Põhjus miks USA aktsiaturg on vabalanguses ning kulla hind kerkib kiiresti. Ameerika pankadel ei ole probleemseid positsioone Kreekas, aga Kreeka, nagu enamik majandusteadlasi möönavad, on alles algus. Wall Street on teinud suuri investeeringuid teistesse Euroopa riikidesse ja kui kokkukukkumine algab, siis kolisevad ja pragunevad meie enda majanduse alussambad niisama valjusti kui kollaps Ateenas. Korporatiivsed ülemisandad nõuavad, et ka meie rakendaksime meeletut kontrolli ja kärpeid või vastasel juhul näeme krediidi kokkukuivamist. Neil on raha ja võim, et meile haiget teha. Saab olema rohkem töötust, rohkem isiklikke ja ärilisi pankrotte, rohkem probleeme hüpoteeklaenudega ja rohkem inimeste viletsust. Ja korporatiivne riik, hoolimata nendest kannatustest, surub meid jätkuvalt üha sügavamale võlgadesse, et sõda pidada. See kasutab hirmu, et hoida meid passiivsetena. Meid kurnatakse ära sisemiselt. Meie majandus on niisama mäda kui Kreeka majandus. Ka meie laename iga päev miljardeid, et pinnal püsida. Ka meil on vapustav puudujääk, mida pole võimalik mitte kunagi tagasi maksta. Pange tähele Euroopa juhtide hirmutavat retoorikat.

“Euro on hädaohus”, ütles seadusandjatele eelmisel nädalal Saksamaa kantsler Angela Merkel, kutsudes neid üles heaks kiitma Saksamaa osa toetuste plaanis. “Kui me ei tõrju tagasi seda hädaohtu, on tagajärjed Euroopa jaoks ettearvamatud ning tagajärjed väljapool Euroopat ettearvamatud.”

Väljaspool Euroopat ehk USA. Kreeka Kostas Karamanlise parempoolne valitsus, mis oli võimul enne praegust George Papandreou valitsust, tegi seda, mida tegid vabariiklased George W. Bushi võimu ajal. Nad rüüstasid maksumaksjate fonde, et et rikastada oma korporatiivseid isandaid ja riiki pankrotti ajada. Nad varastasid sadu miljoneid dollareid isiklikelt eelpensioni ja pensioni arvetelt, kuhu olid aastaid aeglaselt kogunud raha kodanikud, kes olid olnud ausad ja töökad. Nad kasutasid massipropagandat, et panna elanikkonda kartma terroriste ning loobuma kodanikuõigustest, kaasa arvatud habeas corpus. Ja samal ajal kui Bush ja Karamanlis koos korporatiivse kuritegeliku klassiga, keda nad tagant õhutasid, elasid erakordses luksuses, öeldi harilikele töötavatele meestele ja naistele, et nad peavad taluma veelgi rohkem valu ja kannatusi. See on feodaalne kurnamine. Peab saabuma hetk, kus isegi Ameerika avalikkus – kes ikka veel usub muinasjutte, et isiklik tahtejõud ja positiivne mõtlemine viib edule – mõistab, et eile oli minevik.

Me oleme näinud neid rangeid kokkuhoiumeetmeid juba varem. Ladina-ameeriklased, nagu ka venelased, sunniti IMF-i ja Maailmapanga poolt vähendama sotsiaalteenuste hulka, lõpetama toetused esmatarbekaupadele ja toidule ning drastiliselt vähendama keskklassi – demokraatia alustala – sissetulekute taset riigi rahanduspoliitika eest vastutamise nimel. Väikesed eraettevõtjad, iseäranis põllumehed, hävitati täielikult. Riiklikud tööstused müüdi maha korrumpeerunud valitsusametnike poolt kapitalistidele summade eest, mis katsid vaid murdosa nende väärtusest. Erinevad riiklikud teenused privatiseeriti.

See mis juhtus Kreekas, mis juhtub Hispaanias ja Portugalis ning mis hakkab juhtuma siin, sellistes osariikides nagu California, on globaalse, valgekraeliste kurjategijate klassi töö. Ükski valitsus, sealhulgas ka meie oma, ei hakka neile vastu. Meie asi on seda teha. Barack Obama on lihtsalt viimane kattevari, mis maskeerib korporatiivset riiki. Tema administratsioon teenib korporatiivseid huvisid, mitte meie omi. Obama, nagu Goldman Sachs või Citybank, ei taha, et avalikkus näeks, kuidas Föderaalreserv toimib kui eraarve ja pangaautomaat Wall Streeti jaoks kuid meie kulul. Ka tema on aidanud orkestreerida suurimat jõukuse ümberkantimist altpoolt ülessepoole Ameerika ajaloos. Ta korraldab meie imperialistlikke sõdu, keeldub taastamast kodanikuõigusi ning pole taltsutanud halvavat puudujääki. Tema administratsioon vähendas järelvalveasutusi, mis tegi võimalikuks olukorra, kus BP sai Mehhiko lahe muuta toksiliseks sooks. Pole sugugi juhus, et Obama keeldus sekkumast lahe ökosüsteem päästmisest, et kahandada gaasi- ja nafta korporatsioonide kuritarvitusi. Ta teab kus asub võim. Center for Responsive Politics andmetel on BP ja selle ametnikud viimase 20 aasta jooksul andnud rohkem kui 3,5 miljonit $ üleriigiliste valimiste kandidaatidele ning kõige suurem osa nende rahast läks Obamale.

Me seisame silmitsi maailma finantssüsteemi kollapsiga. See on globaliseerumise lõpp. Ja nendel viimastel hetkedel rikkad püüavad saada kõik, mida nad suudavad, kuni selleks veel on aega. Korporatismi, militarismi ning sise- ja välisluure – enamiku nende tööst teevad lepingulised erafisrmad – ühtesulamine on andnud neile korporatsioonidele hirmuäratavad kontrollimehhanismid. Mõtle sellest, nagu kreeklased teevad, kui teatud sorti võõramaisest okupatsioonist. Mõtle Kreeka tänavarahutustest kui võitlusest vabaduse eest.

Dwight Macdonald tõi välja, millised on tagajärjed meiesarnasel kultuuril, kus sõjapidamine on “normaalne eksisteerimise laad”. Pideva sõja kontsept, mis lipsas käest teoreetikutelt, kes tegutsesid enne 19. sajandi ja 20. sajandi alguse reforme ja ühiskondlikke liikumisi, sealhulgas Karl Marx, on jätnud ühiskondlikud reformijad võimetuks tegelema selle efektiivse masside kontrollimise mehaanismiga. Vanad reformistid suunasid oma fookuse siseriiklikusse klassivõitlusesse ning, nagu Macdonald märkis, mitte kunagi ei töötanud välja “adekvaatset teooriat sõja poliitilisest tähendusest.” Kuni see lünk pole täidetud, hoiatas Macdonald, “on kaasaegsel sotsialismil jätkuvalt küljes mõneti akadeemiline hõng”.

Oma 1946. aasta essees “The Root Is Man” (“Põhiline on inimene”) kirjeldas Macdonald üksikasjalikult kapitalismi ja permanentse sõja abielu. Tema sõnul ei ole lootust efektiivseks vastupanuks, kuni permanentse sõja majandus ja sellega kaasas käiv mentaliteet pole võidetud. Macdonald, kes oli anarhist, nägi et marksistid ja liberaalne klass Lääne demokraatiates, toetusid oma usus inimprogressi riigi headusele. See usk, ta märgib, on tohutu viga. Riik, ükskõik kas see on kapitalistlik Ameerika Ühendriigid või kommunistlik Nõukogude Liit, õgib lõpuks ära oma lapsed. Ja nii juhtuski: kasutades massipropagandat, et hoida oma elanikkond hirmul ja lõputu sõja seisundis; käies peale, et inimolendid ohverdatakse enne püha turuiidolit või utopistlikku tööliste paradiisi. Sõjaline riik pakub välja pideva vaenlaste voo, olgu nendeks siis germaani hunnid, bolševikud, natsid, nõukogude agendid või islami terroristid. Macdonald mõistis, et hirm ja sõda on mehhanism, mis laseb oligarhidel röövida rahvusliku julgeoleku nimel.

“Kaasaegne totalitarism suudab integereerida massid nii täielikult poliitilisse struktuuri, läbi hirmutamise ja propaganda, et neist saavad oma enda orjastamise arhitektid,” kirjutas ta. “See mitte ei vähenda orjust, vaid vastupidi, suurendab seda – paradoks, mida siinkohal pole ruumi lahti harutada. Bürokraatlik kollektivism, mitte kapitalism, on sotsialismi kõige ohtlikum tuleviku vaenlane.”

Macdonald väitis, et demokraatlikud riigid peavad lammutama igavesti jätkuva sõja majanduse ja sellega kaasneva propaganda. Nad peavad toimima ja valitsema toetudes mitte ajaloolistele vaid rohkem esoteerilistele väärtustele nagu tõde, õigus, võrdsus ja empaatia. Meie, liberaalne klass, alates kirikust ja ülikoolist kuni ajakirjanduse ja Demokraatliku Parteini, avaldades austust praktilistele ettekirjutustele, mida nõuab võlts riigivalitsemiskunst ja seadusandlus, on kaotanud oma moraalse hääle. Liberaalid teenivad vääraid jumalaid. Uskumist progressi läbi sõja, teaduse, tehnoloogia ja tarbimise on kasutatud selleks, et õigustada nende mitte-ajalooliste väärtuste jalge alla tallamist. Ja globaliseerumise ettekirjutuste pime aktsepteerimine, traagiline ja väär uskumus, et globaliseerumine on vältimatu progressi vorm, on võib-olla kõige täiuslikum illustratsioon Macdonaldsi mõttele. Valik ei ole mitte turu vajaduste ja inimolendite vajaduste vahel. [Niisugusel puhul] ei peaks olema üldse mingit valikut. Ja kuni me murrame end vabaks sellest, et me teenime inimliku progressi fiktsiooni, kas see tuleb siis korporatiivse kapitalismi või mõne uu utopistliku visiooni vormis, me jätkame enda nõrgendamist ja põlistame mittevejalikku inimlikku viletsust. Nagu streikijate massid Ateenas mõistavad, need ei ole mitte pangad, mis on olulised, vaid inimesed, kes kasvatavad lapsi, ehitavad üles kogukondasid ja säilitavad elu. Ja kui valitsus unustab keda ta teenib ja milleks ta eksisteerib, siis tuleb see välja vahetada.

“Progressiivne teeb oma ideoloogia keskpunktiks Ajaloo”, kirjutas Macdonald essees “The Root Is Man”. “Radikaal paneb sinna Inimese. Progressiivse hoiak on optimistlik nii inimloomuse (mis tema arvates on hea, ning järelikult kõik mida on vaja, on muuta institutsioone, et anda sellele headusele šanss toimida) kui ka võimaluse suhtes mõista ajalugu teadusliku meetode läbi. Radikaal on, kui mitte päris pessimistlik, siis vähemalt rohkem tundlik duaalse loomuse suhtes; ta on skeptiline teaduse võimeksuse suhtes seletada asju teisele poole teatud punkti; ta on teadlik traagilisest elemendist inimese saatuses, mitte ainult täna, vaid kollektiivses mõttes (Ühiskonna või Töölisklassi huvid); Radikaal rõhutab individuaalset südametunnistust ja tundlikkust. Progressiivne lähtub sellest, mis tegelikult toimub; Radikaal lähtub sellest, mida ta tahab, et toimuks. Esimesel peab olema tunne, et Ajalugu on ‘tema poolel’. Teine käib mööda teed, millele osutab tema enda individuaalne südametunnistus; kui ka Ajalugu käib sama teed mööda nagu tema, siis on ta rõõmus; aga ta on visa, et järgida pigem seda, ‘mis peaks olema’ kui seda, ‘mis on’.

***

Originaal: Chris Hedges. 24. mai 2010 The Greeks Get It, TruthDig.com.

Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ENSV ajal vohasid saastav põllumajanduslik suurtootmine, riigivargus, vaikiv ajastu, aga täpselt samuti tasuta haridus, prii arstiabi ja potipõllumajandus. Kuid siis olid muidugi teised ajad ja mõtteviis oli samuti teine. Kas see nüüd oligi just see nõukogude inimese mõtteviis, aga teistsugune oli see ikka.

Siis ei oleks keegi kasvatanud oma söögikartuleid suures mustas prügikotis ja samamoodi ei meenu, et tol ajal oleks vanadest kummikutest või kalossidest tehtud lillepotte. Passiivmajadest ei teadnud kodanikud ööd ega mütsi ning keegi polnud kuulnud seemnepommidega ja roheliste granaatidega relvastatud geriljaaednikest.

Tänapäeval on kõik teisiti, välja arvatud riigivargus, mis kuulu järgi täpselt endistviisi edasi õilmitseb. Arenenud on ka potipõllumajandus ja viimastel aastatel torkame oma näppe mulda üha enam. Meie uues maailmas on muutunud ka inimeste söögiharjumused. Viimastel aastatel on uuringud näidanud leivateravilja nõudluse kasvu aeglustumist, kuid nõudlus liha järele seoses Hiina, India ja Venemaa tarbijate sissetulekute kasvuga on tõusnud.

Süües vihmametsa

Ühe kilo teravilja tootmiseks kulub umbes üks tonn vett. Ühe kilo loomaliha tootmiseks aga kümme tonni vett ja kaheksa kilo teravilja. Kilo liha söömine on võrdväärne 110 ruutmeetri vihmametsa hävitamisega.

Planeedi elanike jaoks tähendab see lihtsustatult, et suurriikide jõukuse kasv on vastupidi seni arvatud vabaturu isereguleerumisloogikale tõstnud esmaste toidukaupade hindu. Kuigi teatud kaupu on asutud senisest enam tarbima, on see asjaolu hindu tõstnud, mitte langetanud. Toidu kallinemist Eestis võib tunnistada igaüks, selle tervislikkust ja toiteväärtust on seevastu üha enam kahtluse alla seatud niivõrd, kuivõrd kasumijahil suurkorporatsioonid on üle võtnud kohaliku turu ning surnuks konkureerinud kohalikud tootjad.

Just suures osas odavat, ebatervislikku ja tihti teadmata päritolu toitu pakkuvate kettide tegevuse tõttu on meie omatootjate kohalik (öko)toidukaup nõnda kallis, et selle pidev ostmine käib enamikule eestimaalastele üle jõu.

Tarbimisühiskonna hädade, kahtlase toidu ja tühja kõhu vastu saab astuda igaüks väga lihtsate vahenditega. Võib ennustada, et eraviisiline istutamine ja külvamine ületab sel aastal Eestis suurelt varasemate aastate oma.

Istutamine ja rohenäplus on üha popimaks muutumas ka vanas Euroopas. Nii leidsin selgi kevadsuvel Austria jalgratturi Christiani kompostiauke kaevamast, puusepp Thomas Freiburgist pookis õunapuud ja ökoaednik Kimmy kõrvitsaaiast Kichlingsbergenis võiks kirjutada terve raamatu. Juba aastaid olen naasnud Euroopa-sõprade juurest üha uute seemnetega.

Näib, et peaaegu igaüks tuttavate seast, kel paariruutmeetrinegi maalapp käepärast, kasvatab midagi, mida süüa. Tõeline «päristoit» on ühtpidi odav, teisalt tõusva väärtusega. Ja mitte küll ainult seetõttu, on ka aasta läbi head, kuid kevaditi eriti väärtuslikud ühed lihtsad väikesed seemnepakikesed – üks paremaid, maagilisemaid ja odavamaid kinke, mida sõpradele jagada.

Igaüks Eestis sööb kartuleid, kuid vaid vähesed kasvatavad neid ise. Ent toitu saab kasvatada peaaegu kõikjal. Isekasvatatud toit on tervislikum ja toitvam, traditsioonilise peenramaa asemel võib seemekartulid «maha panna» vanadesse autorehvidesse. Just nimelt, mulla ja kompostiga täidetud ja kättesaadavale pinnasele küliliasetatud autorehvi sisse tuleb lihtsalt asetada seemnekartul, seejärel pannakse alumise rehvi peale samal moel teine ja täidetakse mullaga. Sõltuvalt sordist on kartulid valmis paari kuu möödudes, vanu rehve aga vedeleb kõikjal.

Kas teadsite, et ka porgandeid saab edukalt kasvatada konteinerites – kas või vanas katkises lapsepesuvannis? Porgandid ja sibulad on vähenõudlikud, kasutavad vähe kasvuruumi ja on igas köögis teretulnud külalised.

Muidugi tuleb oma hoolealuseid parajalt joota ning rohelise põllumehe ellu kuulub kompostikast – vastasel korral tulevad mängu väetised ja roheline pöördub punaseks. Lisaks toodab kodune kompostimine suure prügimäega võrreldes kolm korda vähem metaani.

Ideaalis oleks kasulik sattuda järgmisesse suletud ringi: kasvata oma toitu, tee seda nii säästlikult ja nutikalt nagu saad, tooda oma toidujääkidest komposti ning muuda muld nõnda veelgi enam toitutootvaks.

Geriljaaednikud Eestisse!

Kuid mida teevad Londoni või Pariisi linnainimesed, kel oma aialapikest pole? Eks sedasama, mida tallinlased või tartlasedki teha saaksid – Euroopa suurlinnades on levimas geriljaaiandus.

Küllap mäletavad paljud lugejad oma raksuskäimisi, kus naabri õunaaiast või mõne memmekese hernemaalt matti võetud. Raksuskäimine on varastamine ja seetõttu nõme, aga õunakrattide vastaspoolt esindavad geriljaaednikud on kasvamas üha tugevamaks piirideüleseks liikumiseks.

Lühidalt seisneb aianduspartisanide tegevus skvottijatega sarnaselt selles, et lagastatud, hüljatud või hoolitsemata avalik ruum võetakse luba küsimata uuesti kasutusele. Igaüks võib istutada tallatud ristmikuäärsele ilusaid lilli või panna tühermaale kasvama kaalikad ja oad. Gerilja­aednikud korrastavad ja täiendavad avalikku ruumi enamasti pimeduse varjus ning nende töö tulemus rikastab meid kõiki.

Paljud meist saavad olla aednikud, kuid igaüks võib olla geriljaaednik. Praegu kuum uudis Eesti sisepoliitikast, kus roheliste erakond tegi läbi huvitava muutuse ja sooritas oma liidrite kätega poliitilise enesetapu, ei tähenda roheluse kadumist meie ümber. Nõnda nagu poliitikas saab aktiivse kodanikuna osaleda ka parteideväliselt, pole maailma paremaks muutmisel roheluse loomiseks vaja kallist traktorit ja uhket mürgipritsi. Pole vaja olla maainimene ning pole vaja tingimata osaleda organiseeritud talgutel. Teinekord piisab killukese ilu loomiseks vaid kodus meisterdatud seemnepommist, mida hallnukrale maalapile heita.

Lihtsaimad seemnepommid valmivad töödeldud paberisse, munakarpidesse, tühjaksimetud kanamunadesse jne, nende valmistamisel ei seata fantaasiale piire, kuid sisu on sarnane: seemned, looduslik väetis, veidi vett.

Tõsi, partisanaednikud istutavad lilli ka kõnniteesillutise vahele ning maanteede telgjoontele tikitud aukudesse – lühidalt kõikjale, kus pidada sõda suundumuse vastu, mille tõttu avalikud kohad muudetakse betoon- ja asfaldikõrbeteks. «Miks ei ole avalikud kohad palju rohelisemad, kaunistatud taimedega, mis on ilusad ja/või maitsvad?» küsib isehakanud istutaja ja lööb labida mulda või kangi asfaldisse.

Lihaloomade ja linnukasvatuse tagajärjel tekib vähemalt 51 protsenti maailma kasvuhoonegaaside kogusest, räägib instituudi World Watch eelmisel aastal koostatud raport. Eestis tapetakse aastas vähemalt 450 000 siga,

67 000 veist, 4000 lammast, 2500 küülikut, 100 000 karuslooma ja 10 000 000 lindu. Üks taimetoitlane päästab aastas 95 looma elu lihtsalt taimetoitlaseks olemisega.

Igaüks saab jätta midagi tegemata ja samas teha midagi nii enda kui meie kõigi tervise ja elukvaliteedi heaks. Lihtsaim on jätta liha söömata ja istutada taimi, eriti selliseid taimi, mis tarbivad vähe vett, kuid toidavad hästi – näiteks ube.

Uuringud näitavad, et taimetoitlased elavad keskmiselt kuus kuni kümme aastat kauem kui lihasööjad ning on ligi kümme korda väiksema tõenäosusega ülekaalulised. Lisaks on poole madalam nende tõenäosus haigestuda südamehaigustesse ja vähki. Taimetoidust saame kätte kõik toitained, mida vajame, välja arvatud küllastunud rasvad, kolesterool ja jäägid.

Ja mida siis veel? Aias töötamine põletab keskmiselt 400 kalorit tunnis ning aitab püsida vormis. Töö taimedega on rahustav ja aitab hoida vaimset tervist, seega tuleks ka arstidel potipõllumajanduse laienemist ja alternatiivset aiandust toetada. «Hull aednik» ei ole hullumeelne.

Artikkel ilmus ka Postimehes, 24. 05. 2010

Pag on oma reisi jäädvustamiseks kasutanud twitterit (twitter.com/biotruck hetkel kinnine lehekülg, kodulehekülg www.biotruckexpedition.com). Oma viimases twitteri teates emale palus ta Briti saatkonnaga ühendust võtta. Pag, kes elas Londonis, omab peale Inglise passi ka Itaalia passi. Ta lahkus Londonist 2009 aasta septembris ja tahtis umbes aastaga maakerale tiiru peale teha. Tema 20 aastat vana koolibuss oli nii ümber ehitatud, et tarvitas kütusena kasutatud küpsetusõli. Eelnevalt filtreerib ja puhastab seda spetsiaalne masin. Andy õde ütles, et perekond on mures, kuna kohtusse jõudmisel võidakse vend aastaks kinni jätta. „Ta ei ole terrorist, ta tahtis vaid biokütuse tuntust tõsta ja ei teadnud midagi telefonile seatud keeldudest. Ilmselt nad on seal mures, kuna Mumbai pommipanijad kasutasid samasugust telefoni,“ selgitas õde.

Pagi reisi eesmärk oli teadvustada inimestele globaalse soojenemise ohte. Koolibussi ostis ta 850 Briti naela eest ja konstrueeris sinna peale ka päikesepatareid. Biokütused on suhteliselt keskkonnasõbralikud, kuna põletamisel sarnaneb nendest eraldunud CO2 taimede poolt eraldatavaga. Samas pannakse biodiisli süüks toiduainete hinna tõstmist ja taimede kasvatamiseks kasutatakse ohtlikke pestitsiide.

Pag on läbinud oma viimasel reisil umbes 9000 miili läbi Euroopa, Türgi, Iraani ja Pakistani, jõudes lõpuks Indiasse.

Kaks aastat tagasi sõitis ta Timbuktusse veokiga, mille kütuseks oli šokolaad. Auto oli kohandatud nii, et ta sai energiat kakaovõist, mida tehti tuhandetest vale kujuga toodetud šokolaadidest. Šokolaadi kasutati põhjusel, et biodiisli saamine ei ole eriti keskkonnasõbralik. Põllumehed hävitavad vihmametsi, et vastavaid taimi kasvatada. Ecotec, kes sponsoreeris reisi, on võimeline ühe šokolaaditehase jääkidest tootma aastaga kaks miljon liitrit biodiislit.

Pag organiseeris 2008 aastal ralli “Grease to Greece”, kus meeskonnad reisisid ümber Euroopa sõidukitega, mille kütuseks oli küpsetusõli. Sellel reisil sõitis Pag ümber ehitatud Peugeot 405-ga, mille ta ostis £500 Ebayst.

Allikad:

http://www.telegraph.co.uk/news/newstopics/mps-expenses/6997320/Eco-activist-Andy-Pag-arrested-in-India.html
http://www.telegraph.co.uk/travel/739208/On-the-spot-adventures-on-chocolate-biodiesel.html

25. ja 26. oktoobril külastab Eestit ülemaailmse rahumarsi World March for Peace and Nonviolence 12-liikmeline tuumikgrupp eesotsas Rafael de la Rubiaga, kes on rahumarsi rahvusvaheline eestkõneleja.

Rahumarss algas 2. oktoobril Mahatma Gandhi sünniaastapäeval Uus-Meremaal ja lõpeb 2. jaanuaril 2010 Argentiinas. Rahumarsi 6 põhimeeskonda läbivad 90 päevaga umbes 90 riiki. Igas riigis annavad kohalikud inimesed oma panuse kõikvõimalike sündmuste näol. Erinevates linnades toimuvad foorumid, konverentsid, kultuuri- ja spordiüritused. Keskne sündmus on osavõtt Berliinis toimuvast Nobeli Rahupreemia laureaatide tippkohtumisest World Summit for Nobel Peace Laureates. Rahumarssi toetavad väga paljud nimekad poliitikud, usu- ja ühiskonnategelased, kunstnikud, muusikud, näitlejad. Eestist lähevad rahumarsi osavõtjad edasi Soome, kus neid võtab vastu president Tarja Halonen.

World March on avatud kõigile üksikisikutele, organisatsioonidele, gruppidele, poliitiliste parteidele, usuorganisatsioonidele ja muudele ühingutele, kes tunnevad, et rahu ja vägivallatuse aated on kooskõlas nende maailmavaatega

Ürituse algataja on rahvusvaheline organisatsioon World Without Wars, mis on tekkinud Humanistliku Liikumise – Humanist Movement baasil 1995. aastal Tšiilis.

Rahumarsi algatus lähtub ideest, et enamik inimesi maailmas ei soovi vägivalda ega sõda, uskudes samas, et maailmas pole võimalik ebaõiglust ja sõdu lõpetada. Seetõttu on oluline muuta inimeste hoiakuid ja usku, et nad pole ainult mängukannid käputäie otsustajate käes, vaid et igaühe soov ja tahe loeb. Vaja on tõsta teadlikkust globaalse olukorra ohtlikkusest, samuti teistest vägivalla vormidest (majanduslik, rassiline, sooline, religioosne), ning teadvustada, et rahu ja vägivallatus on pakilised vajadused, et inimkond saaks oma arengus tõusta uuele tasandile.

26. oktoobri hommikul külastab delegatsioon Eesti parlamenti, kuid varem (eeldatavasti 25. oktoobri õhtul) soovitakse kokku saada kõigi inimeste ja liikumistega, kes rahu ja vägivallatuse meetodeid pooldavad. Andke osalemissoovist teada hiljemalt reedeks aadressile kaheksasmai-at-gmail.com

Täiendus

Vaadake ülevaadet Riigikogus toimunud kohtumisest, kus T.Trapido, S.Meikar ja A.Lotman kohtusid rahumarsi põhigrupi liikmetega siit.

www.seattlepi.com

“Globaalsed filosoofid” ütles Robert Heilbroner seesuguste tuntud majandusteadlaste  kohta nagu Adam Smith, Karl Marx, John Maynard Keynes ja Joseph Schumpeter. Tänapäevased turumajandusest rääkivad ökonomistid aga pole filosoofid, lisaks puudub neil ka haritus.

Kas kunagi varem on ajaloos leidunud tervet koolkonda professionaale, kes oleks nii suurejooneliselt eksinud? Pakun, et vast enne Kopernikut elanud astronoomid ja kosmoloogid ning seda samasuguse loogika alusel. Ka nemad mõtlesid välja tervikliku, sisemiste vastuoludeta teooriaterikka  süsteemi, mis kirjeldas universumit. Kuid nad eksisid – päike ja teised taevakehad ei tiirle tegelikult ümber maakera ja nende täiuslik kosmosemudel oli vaid iluasi. Nende pseudoteadust toetas ühes osas ka kõikevaldav usk. Usk, millest vabamõtlejad nagu Galileo omal riisikol kõrvale kaldusid.

Tänapäeva majandusteadlaste lugu on samasugune kui Kopernikuse-eelsete teadlaste oma. Neil on samuti oma elegantne süsteem, asi iseeneses ja omaenese ilus, nagu on väitnud Paul Krugman New York Timesist. See lihtsalt ei haaku reaalsusega. Kuid erinevalt Kopernikuse-eelsetest, kelle dogmade ümberlükkamine oli ohtlik vaid lükkajatele, kuid mitte otseselt suvalistele inimestele, on nende tänapäevaste ekvivalentide – majandusteadlaste – dogmad selgeks hädaohuks kõigi heaolule ning seega neetult lähedal igaühe isiklikule nahale.

Kaasaegsete majandusteadlaste probleem, või vähemalt selle tõupuhta turumajanduse liini esindajate probleem, keda seostatakse eelkõige Chicago Ülikooliga, ei olnud mitte ainult nende lihtviisiline suutmatus näha ette eelmise aasta rahandussüsteemi kollapsit.  Nad ei kujutatud ette niisugune kokkukukkumine on üldse võimalik, sest kõike riske oli ju võimalik matemaatiliste mudelitega välja arvutada ja need arvutused aitasid kõigele õiget hinda määrata.  Niisugusele usule toetus pankade igapäevane väärtpaberite hindamine, kus leiti hind igat tüüpi hüpoteekidele. Võimaldati osta ja vahetada täies kindluses, et seda tüüpi tehingud peegeldavad varade õiglast hinda ja nendega seotud riske.

Tegelikult ei peegeldanud. Ei peegeldanud nii kaua, kuni teooria majandusmullidest oli midagi  vaid lootusetute retro-keinisistide ja skeptikute tarbeks.  Peavoolu majandusteooriad, mille põhimõte oli, et kõik on korrektselt hinnatud, majandusmullide ideed ei tunnistanud.

Ainuke majandusteadlane, kes väljub praegusest kriisist kahjustamata ning isegi tõusnud mainega, on loomulikult Keynes. Iga suurriik, olenemata oma majanduslikust või poliitilisest süsteemist, jälgis langusega võitlemisel Keynesi retsepti: suurendada avalikku tarbimist, et täita eratarbimise langusest tekkinud auku.  See on põhjus, miks maailma majandus tundub kollapsist sammukese taganenud olevat ja miks need suurriigid, kes on kõige enam on kulutanud, eriti Hiina, tunduvad kõige kiiremini taastuvat.

Kuid Keynesi visioon pole majandusteadlastes veel end kinnistanud. Majandusteadlased on kui Galileo aegne katoliku kirik, kes ei soovinud oma kosmoloogiat muuta tühisel põhjusel, et faktid tõestasid nende eksimust. Kvantmeetodid pangahooneis ütlevad, et nende matemaatilises mudelis lihtsalt polnud piisavalt riskifaktoreid arvestatud. Kui need aga kord arvesse võetakse, siis paranduvad süsteemid ära ja  pangad võivad jätkata jälle kõige väärtpaberiteks muutmist (mida mõned neist juba teevad, olles näiteks loonud järelturu elukindlustuspoliisidele).

Niisuguse lähenemise probleemi käsitleb Robert Skidelsky oma uues kriisijärgsest majandusest rääkivas raamatus “Keynes: The Return of the Master” (Keynes: meistri tagasitulek):  inimkäitumist iseloomustab seda laadi ebakindlus, mida ei saa kirjeldada kvantifitseeritud mudelite abiga (Skidelsky on muuhulgas ka Keynes’i kolmeosalise biograafia autor). Psühholoogia mõjutab hindu sama palju kui ratsionaalne arvestus. Ehk, et riik peab end turgudel toimuva perioodilise hullumeelsuse vastu relvastama regulatsioonide ja sotsiaalsete kindlustustega, kuna hullumeelsus on ohuks turgudele niisamuti nagu see on ohuks teistele inimtegevustele.  On ohuks just täpselt seepärast, et turg on ka inimtegevus, mida ei saa taandada matemaatilistele konstruktsioonidele.

Kas tänapäeva majandusteadlased suudavad seda viimast mõtet kunagi tunnistada? 1970ndatel leidis Robert Lekachman irooniliselt, et kuna majandustudengid peavad matemaatikasse niivõrd palju panustama, et see sidus need emotsionaalselt ideega, et matemaatika seletab – lihtsal peab seletama – kogu universumi toimimist. Skidelsky soovitab tungivalt kraadiõppes lisaks makroökonoomikale ka ajalugu või psühholoogiat õppida, et noortele kvantifitseerijatele näidata inimloodud inistitutsioonide keerulisust.

Kui põhivoolu majandusteadus ei muutu, siis võib ta ühel hetkel seista silmitsi kõige hullema saatusega: turud pankrotistuvad. Mitu tudengit on nõus veetma terve oma elu arvutades välja maailma, mida pole olemas?

Originaal: Harold Meyerson. 30. september 2009. Economists for an Imaginary World. The Washington Post.

Oma külad on loonud Angela Merkeli Konservatiivsed Kristlikud Demokraadid CDU, nende Baieris asuv sõsarpartei Kristlik Sotsiaalne Liit CSU, vasaktsentristlikud Sotsiaaldemokraadid SPD, ettevõtlussõbralikud Vabad Demokraadid FDP, Rohelised ja sotsialistlikud Vasakpoolsed.

„Peamine idee oli tuua kodanikud oma parteidele lähemale,” ütles Stefan Heinrichs Miniatuurselt Imedemaalt. „Parteide agendas on nii palju infot, et nende põhipoliitikat on üha raskem mõista.” MI otsustas pakkuda poliitikutele võimaluse luua nende selge visioon sellest millist Saksamaad nad tahavad. Algselt pidid parteid saatma oma visiooni kavandi. Kõik kuus parteid nõustusid ettepanekuga, mis oli korraldajatele üllatuseks. Parteid töötasid koos MI inimestega, et mudeleid valmistada. Park saatis parteidele pidevalt kavandeid kaugel nad on ja parteid vastasid mida nad muuta soovivad. Emaile vahetati mitu korda nädalas. Hiljem käisid poliitikud ise koha peal vaatamas.

Nüüdseks on möödunud viis tuhat töötundi ja kulutatud sada tuhat eurot ja tulemus on kõigile vaatamiseks väljas. Algul oli kartus, et parteid teevad sarnased utoopiad, aga varsti selgus, et tegelikult tulevad ideed väga erinevad.

SPD mudel on vast kõige lihtsam ja nostalgilisem Saksamaa utoopia esitlus, mis näitab traditsioonilist maastikku, kus on punasest tellisest ülikoolid ja lasteaiad, elektritraadid ja garaažid, kus tööl naismehhaanikud. Kõige abstraktsem on CDU mudel. Tegemist on Saksa lipuga, mis koosneb mustadest, kollastest ja punastest figuuridest, kes kannavad plakateid partei peamise hüüdlausega. Baieri konservatiivid tegid loomingulise visiooni, kus Berliini Unten den Linden on täidetud ülisuure Baieri Oktooberfestiga, mis illustreerib seda kuidas CSU on lubanud Berliini rohkem baierit tuua. Mudelil on inimesed läpakatega jalas nahkpüksid.

Roheliste visioon on idealistlik, kus pole vaid päevalilled, päikese ja tuuleenergia, vaid ka baarid, kus punkarid ja politseinikud koos hängivad – illustreerides nii tõelist sotsiaalset harmooniat. FDP utoopia on kõige enam seotud nende poliitilise agendaga: nad soovivad näidata täielikult vaba ja tolerantset ühiskonda, mida kujutatakse topless päevitajate ja homoseksuaalsete abielupaaridega. Mudel sisaldab ka viiteid maksukärbetele ja kollektsiooni vanadest liiklusmärkidest: idee kuidas vähendada liiklusummikuid. Lõpuks on näitusel sotsialistlike vasakpoolsete mudel. Nad ei ole seal kujutanud harmoonilist ideaalset maailma, vaid hoopiski tänavaid, mis on täidetud ebavõrdsuse- ja diskrimineerimisvastaste rongkäikudega.

Näitusel on vaatajatel võimalus ka oma lemmikmudeli poolt hääletada. Hääletada saavad nii lapsed kui täiskasvanud ja nooremad hetkel eelistavad roheliste ja CSU mudeleid. Näitus on piletita ja avatud kuni Saksa valimisteni 27. septembril.

***

Tõlgitud artiklist: German parties present miniature political utopia in Hamburg.

Jamie teatab hiljutisest ÜRO konverentsist “kaitsmisvastutuse” teemal, kus osalesid ka Gareth Evans, Noam Chomsky, Jean Bricmont ja Ngugi wa Thiong’o. Debati jooksul, huvitava debati nii nagu need kujunevad, mainib Evans korduvalt ühte aspekti, mida keegi kahtluse alla ei sea: lugu Ruanda genotsiidist oli sekkumatuse lugu. “Lääs” (või nii tähistatud Euro-Ameerika jõud) demonstreeris “ükskõiksust.” Nad pidasid seda lihtsalt üheks järjekordseks klannivihaks, mis leidis väljapääsu uues verevalamises ning ei suutnud mõista, et tegemist oli genotsiidiga, mis nõudis kiiret sekkumist kaitsmaks süütuid (need rassistlikud heietused vanast klannivihast on kaheldamatult laiduväärsed, kuid kas tagurlik diskursus “hea-vs-kuri”, mida imperialistid armastavad, on kuidagi parem?). Neile, kes pooldavad “humanitaarsekkumist” on õppetund juhtunust see, et rahvusvahelisse õigusse tuleb lisada uued interventsiooninormid, lubades erandjuhtudel sõjalise jõu kasutamist. Edasi: isegi kui olnuks tõsi, et “lääs” ei sekkunud, siis sellest ei ole võimalik kuidagi järeldada, et ta pidanuks: niisuguse järelduse õigustamiseks peab tegema veel rea oletusi. Kuid see ei ole tõsi ning niisuguse idee massiline omaksvõtt kultiveerib väidet USA süütuse kohta, nende nähtavat “ükskõiksust”. Jamie lingib sellele logile, ilmselt otsides postitust, kus ma arutlesin sekkumatuse müüdi üle. Ma tõepoolest kirjutasin natukene selle genotsiidi taustast, kuid ainus koht, kus ma arutlesin konkreetse küsimuse üle oli lühidalt siin intervjuus. Seega, see postitus tegeleb kahe teemaga. Esimene on RPF-i iseloom ja käitumine enne 1990. aasta Ruanda invasiooni ning selle ajal; teine on USA RPF-ile osutatud toetuse iseloom. Mul ei ole palju öelda Prantsusmaa sekkumise kohta: see on oluline osa loost, kuid loodetavasti meile küllalt tuntud.

Meie jutustus ei alga muidugi 6-7 aprilli ööl 1994 aastal, Habyarimana tapmise järel, kui vaatlejad raporteerisid esimestest massimõrvadest. See ei alga ka relvastatud Uganda eksiiltutside Ruanda invasiooniga 1990 aastal. Nagu alati, on tarvis vaadata palju laiemat ajaloolist perspektiivi. Kuna selle “etnilise”¹ konflikti alget koloniaalvõimu ajal olen ma juba siin arutanud, siis võib piirduda teatud hulga lihtsate stardipunktidega (ja kui te tahate väga head ülevaadet sellest ajaloost ja järelmitest, siis lugege Mahmood Mamdani When Victims Become Killers, Princeton, 2001). Esiteks, Belgia valitsus kehtestas teatava kahepooluselise etnilise korra, kus tutsi vähemus lõimiti eliiti ja enamik hutusid sunniti alandavatele jõutöödele, kaasa arvatud teoorjus. Teiseks, tutsi diasporaa sündis pärast Belgia võimu lüüasaamist valitseva monarhia ülemklassi kukutamisel ning uute hutu valitsejate repressiivsete poliitikate tagajärjel. Kolmandaks, tutsi vähemuse institutsionaalne ahistamine tõi kaasa ka mitmed põgenikelained riigipoolse tagakiusamise eest: 1959-61, vahetult pärast Belgia võimu kukutamist; 1963-64, pärast Burundi ja Uganda tutside ülestõusukatset, millele valitsus vastas vägivaldsete repressioonidega; ja 1972-73, täpselt enne Habyarimana riigipööret, hutudevastase genotsiidi ajal Burundis. See viimane oli tagajärg läbikukkuva režiimi katsele kujutada end hutude sõbrana ning lõpetati edukalt riigipöördega.

Nendes repressioonilainetes tapeti kümned tuhanded tutsid ja sajad tuhanded tõrjuti maalt välja. Siiski, umbes kahe aastakümne jooksul vägivald enam-vähem vaibus. Enamus Habyarimana repressioone olid klassipõhised. Sellegipoolest olid institutsioonilise ahistamise vormid küllalt piisavad, et säilitada teatud eraldatuseliike, näiteks heidutades segaabielude teket: kui hutu tütar abiellus tutsi perekonda, siis kindlasti tema haridus, töövõimalused ja väljavaated kannatasid. Habyarimana keelustas Ugandas elavate põgenike tagasipöördumise (vt Catherine Newbury, ‘Background to Genocide: Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, When Victims Become Killers, pp. 3-18; Mamdani, ‘From Conquest to Consent as the Basic of State Formation: Reflections on Rwanda’, New Left Review, March-April 1996).

Ka Ugandas eksiilis olijad kannatasid tagakiusamise ja väljasaatmiste all, eriti Obote kahe valitsemisaja jooksul. Sellel põhjusel liitus vähemus Idi Amini režiimiga 1971 kuni 1980 aastani ja siis Yoweri Museveni Rahvusliku Vastupanuliikumisega (National Resistance Movement), mis kukutas Obote teise presidentuuri 1985. aastal. Sel perioodil loodi ka Ruanda Rahvusliku Ühtsuse Liit (Rwandese Alliance for National Unity (RANU)), Ruanda Patriootliku Rinde (Rwandan Patriotic Front (RPF)) eelkäija. Esindades eksiiltutside vähemust püüdis kõnealune liikumine esialgu üles ehitada laiapõhjalist liikumist, mis võiks muuta Ruanda riiki. Nad väljendasid oma eesmärke kvaasimarksistlikus keeles (hiljem sellest loobuti), väljendamaks ideid, mida nad pidasid tõenäoliselt populaarseks, vabastajalikke eesmärke. 1987. aastal üritas RANU ikka veel leida massitoetust, rõhutades oma “apoliitilisust” ning soovi lihtsalt kõik ruandalased ühendada. See oli vaim, millele toetudes hiljem loodi Ruanda Patriootlik Rinne ning piirati selle tegevuskava kaheksa keskse eesmärgiga, mille hulka kuulusid demokraatia ja rahvuslik ühtsus. Kuid tundub et omavahel leppisid liikumise liidrid kokku sõjalises tegutsemises. 1988 aastaks astusid tutsid Uganda sõjaväkke ning olid avalikult valmis Ruandat ründama (Alan J Kuperman, ‘Explaining the Ultimate Escalation in Rwanda: How and Why Tutsi Rebels Provoked a Retaliatory Genocide’, delivered to the American Political Science Association in August 2003; ‘Wm Cyrus Reed, ‘The Rwandan Patriotic Front: Politics and Development in Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, 2001, pp 159-185). RPF muutus tõusvas joones Ruanda riigivõimu haaramise projektiks. Tekkib küsimus, kuidas see juhtus. Osa seletusest on NRM-i võit Ugandas, mis tõestas, et väike, isemajandav sõjaline jõud võib kukutada rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse. Kuid seda strateegiat ei oleks saatnud edu, kui RPF-st poleks saanud USA Ruanda-interventsiooni vahendajasõjavägi.

Museveni oli jätkuvalt surve all vabastada ruandalased valitsuse juhtivatelt kohtadelt ja RPF-i relvakõlistamine muutus vastutuseks. Sel põhjusel vabastati novembris 1989 kindral Rwigenya armee ülemjuhataja kohalt ja kindral Kagame sõjaväeluure ülemjuhataja kohalt Kampalas. Mõlemad olid RPF-i juhid, kuid Kagame oli see, kes rajas oma tee Fort Leavenworthis Kansases, kus ta läbis USA armee treeningu. Olles veetnud kuid eriüksuste treeningutel, ta lahkus, aitamaks kaasa juba toimuvale sissetungile Ruandasse. Kagame ei olnud ainus IMET programmis treenitud RPF-i liige, kuid invasiooni efektiivse juhina – pärast Rwigenya surma sõjaväljal – on tema sealviibimine laialdaselt märgitud (ajakirjaniku ja endise mereväeatašee Wayne Madseni tunnistuses Kongressile 1999 väitis ta ka, et Kagame alluvad läbisid treeningu Luke’i õhujõudude baasis Arizonas, niisugustes oskustes nagu maa-õhk rakettide käsitlemine. Nii palju nagu mina olen suutnud kokku koguda, peamine USA-poolne RPF-i toetamise viis oli läbi diplomaatilise lihase kasutamise: oluliste tagajärgedega, nagu näeme. RPF-i sõjaline võimekus ja varustatus tuli peamiselt Uganda (USA liitlase) toetustest.

Museveni ja Habyarimana ettevõetud algatused vältimaks sissetungi lõppesid tõotustega poliitilisest liberalisatsioonist, opositsiooniparteide legaliseerimisest ja ettepanekutest põgenike etapiviisilise tagasipöördumisega, kuid RPF lihtsalt eiras neid. Tegelikult oli neile triviaalselt ebamugav, et Ruanda valitsus oli järsku, küll ettevaatlikult, valmis tegelema probleemidega, mis ülestõusjaid justkui motiveerisid, sest nad ei olnud enam huvitatud lihtsalt reformidest: nad tahtsid osa riigivõimust. Väidetavalt läks RPF isegi nii kaugele, et lasi mõrvata kompromisskokkuleppeid toetanud tutse.

Habyarimana režiimi ettevõetud sammud võisid mõjutada invasiooni ajastust, mis oli osaliselt suunatud tõkestamaks sedalaadi kokkuleppeid (Kuperman, 2003; Newbury, 1995). Kolm päeva enne invasiooni teatas Habyarimana ÜRO-le, et Ruanda annab kodakondsusdokumendid ja reisiõigused põgenikele ning tagasipöördunud repatrieeritakse. Taaskord RPF ei vastanud (Mamdani, 2001, p 159). Ma arvan, et on oluline rõhutada, et tol ajal oli RPF “hea”, vähemalt Briti ajakirjanduse jaoks. Independenti artikkel väitis “Ülestõusnute liikumine … soovib kukutada president Habyarimana ja tema kliki … ja asendada selle demokraatliku, ausa, mitteklannilise režiimiga”. Ah, õnnistus!

Kui invasioon algas, avastas RPF oma tusaks, et hutu talupojad ei olnud väga ärksad saamaks “vabastatud” ja üldiselt põgenesid geriljatsoonidest. Habyarimana vastas invasioonile kümnete tuhandete poliitiliste oponentide, nii hutude kui tutside, vangistamisega ning alustas vägivaldset mahasurumist, milles tapeti sadu tsiviilisikuid. See polnud RPF-i huvides, sest neil puudus igasugune toetus ning enamus, välja arvatud osa hutu opositsioonist, pani RPF-ile pahaks, et repressioonid saadi enda kaela. RPF hakkas toetuma sunnile, ajades tuhanded põgenikud Ugandasse (irooniahoiatus), et luua vabatuletsoone ja sunniviisilist värbamist. Nad ei suutnud, erinevalt Museveni NRA-st moodustada alternatiivseid valitsmisstruktuure, mis oleksid põhinenud “vastupanunõukogudel”, sest neil ei olnud ulatuslikku toetust. Enamik ruandalasi kahtlustas, et RPF soovis taaskehtestada tutsi ülemvõimu, asjaolu, mida hutu rahvuslased võisid kasutada oma huvides, oponeerides Habyarimana püüdeid kompromissile (Mamdani, pp 188-189).

Varases genotsiidialases kirjanduses eeldatakse tihti, et RPF ei oodanud pikka ja verist võitlust Ruanda sõjajõududega. Seega kirjutas Rene Lemerchand “1. oktoobri 1990 invasiooni eelõhtul ei olnud kellelgi RPF-ist vähimatki ideed selle kataklüsmi ulatuse kohta, mida nad olid valla päästmas” (Lemerchand, ‘Rwanda: The Rationality of Genocide’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995). Tagasivaadates, see oli vale – võib-olla oli see mulje, mida RPF eelistas endast tol ajal luua. Igal juhul, sellest saadik on Alan Kuperman Johns Hopkinsist küsitlenud mitmeid RPF-i juhtivaid liikmeid, kes osalesid sissetungis ja järgnenud sõjas. Ta kirjutab: “Rwigyema ja teised mässuliste kõrgemad juhid nägid ette pikka võitlust arvukama ja paremini varustatud Ruanda sõjaväega” (Kuperman, 2003). Kuid just siis, kui RPF pidi taganema ja paistis olevat oma kõige nõrgemas seisus, sekkus USA ja ütles Habyarimana valitsusele, et see peaks RPF-i kohtlema mitte kui sissetungivat armeed vaid kui legitiimset opositsiooni. See ei olnud lihtsalt sõbralik nõuanne, see tuli koos USA hiiglasehoobiga, võimalusega peatada abi ja laenud. Vastuseks Ruanda mööndustele, kuulutas Bushi saadik Ruandas abi tõusu 11.6 miljonilt dollarilt 20 miljonile dollarile (Barrie Collins, ‘New Wars and Old Wars? The Lessons of Rwanda’, in David Chandler, ed., Rethinking Human Rights: Critical Approaches to International Politics, Palgrave Macmillan, 2003, p. 161)

RPF-le kättesaadavate möönduste ja läbirääkimiste rõhutamisega ei taha ma kuidagi väita nagu olnuks Habyarimana režiim konfliktis kuidagi “hea poiss”, kaugel sellest. Valitsusepoolsed pogrommid ja massimõrvad, mis ülestõusu varastel aastatel valla päästeti oli osa strateegiast, mille eesmärk oli õõnestada sissetungijate mõju karistades tutsi populatsiooni. Nende ainus põhjendus möönduste tegemisele oli enda võimu säilitamine. Kuid RPF uskus, et nad võiksid saavutada rohkem ning olid determineeritud läbi surumaks maksimaalseid eeliseid. Läbirääkimiste ajal parandasid nad oma sõjalist võimekust ja avastasid nüüd, et maailma ainus superjõud toetab neid. Nad alustasid uut rünnakut märtsis 1992 ja jätaksid nendega kogu aasta jooksul. Juulis 1992 intensiivistas Habyarimana valitsus USA korraldusel Arusha läbirääkimisi, saavutati seitsmekuuline ralvarahu, mille murdis RPF 1993. aasta veebruaris. Väites, et nad vastasid pogrommidele ja tutsi tsiviilisikute mõrvamisele Ruanda sõjaväelaste ja karistussalkade poolt (mis kindlasti toimusid), kahekordistasid nad oma kontrolli all olevat territooriumi ja jõudsid 20 miili kaugusele pealinnast, tappes hutu tsiviilisikuid ja paigutades ümber ligi miljon inimest.

Sel hetkel pidi Habyarimana režiim näkku vaatama siseopositsioonile, kes leidis, et ta on RPFile liiga palju järele andnud. See tunne stimuleeris rahvuslasi, tõstes nende positsiooni rahva hulgas üldiselt. Pärast RPF-i rünnakuid 1993. kevadel väljendas isegi RPF-i vastu sõbralik osa hutu opositsioonist tunnet, et nad on reedetud ja sunnitud tagasi tõmbuma. Faustin Twagiramungu, opositsioonipartei MDR liider kritiseeris RPF-i olemast täpselt samasugune nagu Habyarimana partei, soovides lihtsalt kontrolli, mitte läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepet. Kuid isegi niisugusel juhul tagas RPF-i sõjaline edu veel järeleandmisi ning Arusha lepe ei olnud midagi muud kui Rinde riigipööre. Kui kokkulepped saanuks tegelikkuseks, saanuks RPF kokku viis valitsusekohta kahekümneühest, 11 kohta 70-st rahvuslikul üleminekuassambleel, mis asetanuks nad võrdsetesse oludesse valitseva MNRD-ga. See peegeldas sõjalist jõudu, mitte rahva toetust. Veel enam, edukad rünnakud Arusha läbirääkimiste ajal andsid RPF-le võimaluse nõuda, et nende esindatus armees tõstetaks 40 protsendilt 50 protsendile (nad saavutasid 50% esindatuse ohvitseride hulgas, kuid 40% esinduse ettepandud ühendarmees) (Kuperman, 2003; Collins, p 166).

USA läbirääkijad teadsid täpselt, et niisugusi mööndusi Habyarimana kaitsta ei saa, kuid nõudsid, et ta neid pakuks või riskiks “rahvusvahelise kogukonna” (st. USA) toetuse kaotamisega. Kui ta kaotaks “rahvusvahelise kogukonna”, siis ta kaotaks abi ja võiks kaotada sõja. See on võtmekoht: USA teadis, et ükski vahend ei olnud kindlam ajamaks karmid vastasseisud armees ja riigis paranoilisse sügavikku, kui sundida neid tingimustesse, mis lõid tegeliku riigipöördevõimaluse. RPF-i “katkematu nõue, et Habyarimana annaks neile üle Ruanda reaalse poliitilise ja sõjalise kontrolli” ei olnud eriti tasakaalus paari mööndusega nende poolt. Kui Habyarimana läinuks sellega kaasa, lõpetanuks ta kindlasti surnuna: nii tegi ta ainsat, mida sai ette võtta enda poliitilise säilimise nimel. Ta kirjutas alla, kuid tegi kõik, et vältida leppe elluviimist. Ta ühendas kõik hutu rahvuslikud voolud oma “Hutu Jõu” liitu ning – jätkuvate rünnakute valguses – suutis luua laia kõlapinnaga argumendi, et RPF-i jätkuv edu väljendas riigi hutu rahvakillule jätkuvat ohtu. (Seda ei saa taandada sureva režiimi propagandaks, see toimis, sest inimestel oli lihtne tõeks pidada, et just see ongi kaalul, palju kaugemale väiksesest ringist, kes plaanis genotsiidi ja hiljem osales selle elluviimises). Endise RPF ohvitseri Jean-Paul Mugabe sõnade kohaselt soovitas RPF samal ajal oma sõduritel Arusha lepet mitte tõsiselt võtta ning valmistuda “lõplikuks” kokkupõrkeks Ruanda valitsusega (Kuperman, 2003; Collins, p 167-171).

RPF-l ei olnud sel hetkel enam valikut, nagu ütleb Kuperman: “nad võinuks teha järeleandmisi oma nõudmistes võimule – näiteks lastes hetkel domineerival Hutu Jõu tiibadel valida üleminekuvalitsuse opositsiooniesindajad – lootes vältida massilist vägivalda tutsi tsiviilisikute vastu. Nad võisid ka valida karmi liini ja valmistuda sõjaliseks pealetungiks, et vallutada Ruanda. Nad valisid viimase.” Nende eskaleerumine ja õudused, mida nad kindlasti ellu viisid (eriti viimasel võimuhaaramisetapil) ainult suurendas ohtu hutu rahvakillu eksistentsile. Isegi kui genotsiid avalikustati, suhtusid nad “kättemaksu tutsi populatsioonile kui hinda saavutamaks” nende eesmärke “isegi, kui hind tõusis oodatust palju kõrgemaks”. Rinne tegi mõned hilinenud katsed võita enda poole neid, keda nad olid välja saatnud või halvasti kohelnud ning isegi üritasid korraldada mingit genotsiidi eeldatavate ohvrite enesekaitset. Kuid see oli teisejärguline. Nagu Kuperman väidab: “lahinguplaan oli tehtud vallutamaks riiki, mitte kaitsmaks tutsi tsiviilisikuid kättemaksuvägivalla eest”. Mässulised vältisid piirkondi, kus genotsiidi ellu viidi või kus inimesed olid suurimas ohus, kartes sõjakahjusid, mida nad kandma pidanuks. Selle asemel võideti ülekaalukalt kogu idapoolne maa, möödudes peaaegu kõigist võitlusüksustest ja võeti ära pealinn, kui hutu armee lagunes. Nad tõepoolest saavutasid oma eesmärgi, haarasid võimu – ehkki, loomulikult, kohutava hinnaga.

Taaskord väitmaks ilmset, rõhutades RPF-i vastutust oma otsuste eest, ei ole mul mingit kavatsust vabandada nende käitumisega välja Hutu Jõu tegevust, mis samuti viis ellu genotsiidi. Vastutus 80% Ruanda tutside hävitamise eest lasub kõigepealt ja peamiselt neil, kes nad seda plaanisid ja ellu viisid. Mitte miski ei kergenda Hutu Jõu vastutust. Kuid RPF-i roll oli purustav ja USA sekkumine nende poolel tegi selle veel väga palju purustavamaks. Põhjus nende halastamatuks käitumiseks kasvab välja nende elitistlikust sõjalisest tegevusest, mis püüdis, kohalike ja rahvusvaheliste jõududega liite sõlmides, kehtestada Ruandas vähemusvalitsust, sõltumata järelmeist tutsi kogukonnale. Faktiliselt täpselt see neil õnnestuski. Tulemusena sündinud režiim jätkas kasu saamist USA sõjalistest harjutustest ning temast sai USA ja Ühendkuningriigi lähimaid liitlasi Aafrika mandril, osales Kongo genotsiidses vägivallas ja represseerib vägivaldselt oponente. Kui Ruanda Patriootlik Rinne olnuks vabastusliikumine, midagi seesugust nagu püüdis olla varajane RANU, rahva huvidega südames, siis olnuks see näha nende strateegias, nende sõjataktikas, nende suhetes rahvahulkadega ja nende järgnevas valitsemisviisis. Seda ei olnud näha: nad ei olnud vabastusliikumine. Kui Ruandas polnuks “lääne” sekkumist, nagu tihti väidetakse, siis toonuks invasioonijärgne “kodusõda” arvatavasti kaasa märgatavalt vähem verevalamist. Tegelikult aset leidnud sekkumine ei suutnud kaugeltki olla tõhus vastumürk genotsiidile, nagu “lääne” sekkumist oletatakse olevat, see aitas genotsiidi sünnile kaasa.

Originaal: http://leninology.blogspot.com/2009/07/rwanda-rpf-and-myth-of-non-intervention.html

Hispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes on saanud kapitali osaks kihutada palavikuliselt läbi maailma, otsides kõige odavamaid relvi ja ajusid. Samal ajal aga teatud “teenuseid inimestele” ei ole võimalik delokaliseerida, alatest hoolitsusest meie vanurite eest kuni hoolitsuseni meie sõdurite eest. Viimase osas tekkis aga 20. sajandi üheksakümnendatel aastatel kaasaegne ja keerukas asiento vorm.

“Sõjaprofessionaalide” hiiglaslik turg on paljude uurimuste ja arutelude keskmeks. Kui sõja erastamine on saanud palju tähelepanu, siis sõjalogistika privatiseerimist on saatnud pea täielik vaikus. Suhteliselt halvasti ajastatud vaikus, sest just logistikasektorist võib leida teatud ulatuseni orjatööle sarnanevad töötingimusi.

19. sajandil lahkusid orjapidajate brigantiinid Sierra Leone vetest tavaliselt ööpimeduses, et vältida Briti sõjalaevastiku tähelepanu. Tänapäeval kõnnivad korporatsioonide värbamistöötajad Sierra Leones särava päikese all, avaldades oma töökuulutusi meedias ning saates lennukiga töölisi sihtpaikadesse. Noori aafriklasi ei tervita enam ketid ja piitsad. Nende järgi ei ole mingit vajadust. Meeleheitest ja kohutavatest töötingimustest kodumaal piisab, et sundida neid aktsepteerima elajalikke elutingimusi sõjatsoonides. Vähemalt seni, kuni sierraleonelaste kõnekäänuks saanud kannatus vastu peab.

Nafta, sõda ja maksumaksja raha

Maailma sõjalogistikaturu peamine mootor on kolossaalne USA kaitse-eelarve: 2007. aastal üle 700 miljardi dollari. Logistikasektorit juhitakse kaasaegse asiento-poliitika vormis, teatud hulga valitud erafirmade kaudu, kes kontrollivad turgu eksklusiivselt. Nende kompaniide ajalugu – nafta, sõja ja maksumaksja raha segus – on vähetuntud kuid väga õpetlik.

M. W. Kellogg Company loodi 1901. aastal New Yorkis. Kuigi selle esmane tegevusvaldkond oli energiatootmine, spetsialiseerus ettevõte kiiresti naftapuhastusele, muutudes selle juhtivaks jõuks ja ehitas enne Teist Maailmasõda 130 tehast. Vahetult pärast sõda (mille ajal ta võitis Manhattan Projectiga seotud megalepingu), tugevdas Kellogg oma tehnoloogilist edu naftakeemiasektoris (petrochemicals). See oli esimene kompanii, mis võitis Nixoni ja Mao tippkohtumisele järgnenud avanemises lepingud Hiina Rahvavabariigiga. 1988. aastal ostis Kelloggi Dresser Industries, mis tegutses aktiivselt naftateenuste ja -insenerluse turul. 1988. aastal ostis Kelloggi ära Dresser Industries, aktiivne toimija naftateenuste ja -insenerluse alal.

Dresser Industries (DI) loodi 19. sajandi lõpus Bradfordis Pennyslvanias tänu seeriale naftapuurimise- ning transpordivahendite patentidele. 1928. aastal, pisut enne Suurt Depressiooni, sai DI-st avalik börsiettevõte Wall Streeti nimekirjas. Selle tehinguga tegelenud juristide seas oli härra Prescott Bush, kes sai ka koha juhtkonnas, mida hoidis järgnevad 22 aastat. Ka tema poeg töötas aastatel 1948-1951 Dresser Industriesis erinevatel töökohtadel: mees, kes hiljem sai avalikkusele tuntuks kui USA 41. president George H. W. Bush. Vahepeal spetsialiseerus kompanii kõikvõimalikule naftapuurimise ja -tootmise varustusele ja kolis peakontori Dallasesse. Aastate jooksul ostis DI järjest üles oma konkurente ning 1994. sai temast maailma naftasektori kolmas teenusepakkuja. 1998. aastal ühines Dresser Industries oma peamise võistlejaga, Texan Halliburtoniga, mida tol ajal juhtis tulevane asepresident Dick Cheney. Tehingu väärtuseks hinnati 7,7 miljardit dollarit.

Ühinemise esimene tulem oli Kelloggi ja DI sihtasutuse ühendamine Halliburtoni Brown&Root-ga. B&R sündis 1919. aastal, et kontrollida USA sõjalisi laevatehaseid. Suure depressiooni ajal sõlmis B&R pikaajalise liidu Lyndon Baines Johnsoniga, finantseerides tema briljantset poliitilist karjääri. Kohe pärast Teist Maailmasõda sisenes kompanii naftasektorisse, luues maailma esimese avamereplatvormi. 1962. aasta detsembris ostis B&R-i Halliburton. Kui Johnson, kellest sai USA 36. president, alustas Vietnami sõjaks eskaleerunud poliitikat, tekkis ka probleem, kuidas tagada logistilised teenused sadadele tuhandetele Kagu-Aasiasse suunatud üksustele. Selleks loodi võrgustik neljast peamisest lepingulisest teenusepakkujast, kes said endale 85% kõigist sõjalepingutest ning loomulikult õnnestus B&R-il kergelt selle eksklusiivse klubi liikmeks saada.

Niimoodi näiski, et Kellogg, Brown & Root sündis Dick Cheney käe all kui eduka tehingu õpikunäide. Varasemad võistlejad, aktiivsed neis sektoreis, mille ülioluliseks aspektiks oli avalik rahastus ja poliitilised sidemed, ühinesid üheksainsaks suureks kompaniiks, mis oletatavasti oleks iga võimaliku võistleja alla neelanud. Siiski, 2001 aastal ilmnes ühinemise pahupool. Uus kompanii segati mitmetesse Kelloggilt päritud asbestikahjude korvamise kohtuasjadesse. Halliburtoni aktsiad kukkusid ühe aasta jooksul 80% ja juhtkond pidi leidma väljapääsutee. 10. aprillil 2001 DI lahutati taas Halliburtonist – erandiga Kelloggile – ja müüdi maha. Järgmisel aastal koosnes Halliburton Group kahest eraldiseisvast osast: Halliburton Energy Services Group, kes vastutas nafta tuumikäri eest ja KBR, kes vastutas logistika eest, koormatuna asbesti kohtuasjade võlgadega ning panduna peatükk 11 võimu alla (USA pankrotiseadustiku peatükk, mis võimaldab reorganiseerimist pankrotiseaduse järgi). Kogu tegevuse peatamise asemel, vaatas KBR-le vastu pääsemine märkimisväärse LOGCAPi rahavooga oma kohvreisse.

The LOGistics Civil Augmentation Program, 21. sajandi asiento

LOGCAP loodi Ronald Reagani teise ametiaja esimesel aastal: 6. detsembril 1985 armeemäärusega 700-137. Mainitud määruse põhjenduseks oli kiirendada ja lihtsustada suhteid eraettevõtjatest lepingupartneritega sõjaväe meretagustel operatsioonidel. Selmet luua pakkumisi spetsiifilisteks logistilisteks teenusteks, kuulutati välja üks pakkumine, mis nõudis ühelt lepingupartnerilt võimet pakkuda iga teenust, mida armee võis spetsiifiliste hankenõuete kaudu küsida. LOGCAP on
kulud pluss award fee leping, kus fikseeritud 1% kasumile võib lisanduda veel 2%, mis arvutatakse kvalitatiivsete parameetrite alusel. LOGCAP seob küll pakkumise võitja USA tööseadusandlusega, kuid see nõue ei laiene allhankijatele.

USA sõjavägi hakkas kõrgema väejuhatuse umbusu tõttu LOGCAPi lepinguid kasutama alles 1988. aastal, piirates need ebaregulaarsete ja kõrge spetsialiseerumisastmega teenustega nagu näiteks sõjaotstarbelised torujuhtmed. Seejärel – Bush seeniori valitsemisperioodi lõpus – alustas kaitseminister Dick Cheney sõjalise logistika revolutsiooni. 1992. aastal küsis Cheney Brown&Root’ilt uuringut (eelarvega 9 miljonit dollarit) LOGCAPi piiramatu elluviimise soovitatavusest. Positiivne vastus taskus, kuulutas Cheney välja pakkumise LOGCAP I, kestvusega 1992-96, mille võitis 3. augustil 1992 B&R, makroskoopilise huvide konflikti juhtumiga.

Uued lepingud jõustati kohe USA missiooniks Somaalias ning uue demokraatide administratsiooni ajal laiendati need ka Balkani operatsioonidele. 1995. aastal sai Dick Cheneyst Halliburtoni tegevdirektor, kes leidis end kohe skandaali keskmest. Riigikontroll (Government Accountability Office) leidis, et B&R oli LOGCAPi lepinguid ületanud 32% võrra. Skandaal möirgamas, kuulutas Clinton välja LOGCAP II pakkumise, mille võitis DynCorp. Vaatamata kaotusele, süüdistustele ja skandaalidele, vaatamata oma sidemetele G.O.P juhtivate ešelonidega, suutis B&R seletamatult saada demokraatide administratsioonilt uued logistikalepingud 2,5 miljardi dollari väärtuses, mis viidi ellu Bosnia ja Kosovo sõdades nime all “Balkan Support Contract.” Kuid parim ootas KBR-i alles ees.

Richard “Dick” Cheney, saades 2001. aastal asepresidendiks, päästis väledalt Halliburtoni pankrotist, kuhu selle olid viinud tema enda otsused. Õnneks oli LOGCAP II läbi saamas ja uuelt valitsuselt oodati LOGCAP III pakkumist. Lepingu kehtivust pikendati kümnele aastale ja 14. detsembril 2001 võitis KBR-i kontrolli all olev Brown&Root Services USA sõjaväe ühe kõigi aegade suurima lepingu. Pankroti äärel olevast ettevõttest, uurimisalusest pettuses ja miljarditeni ulatuvate kahjudega kohtuprotsessides, sai kümnendiks  USA sõjaväe üks ja ainus logistikapartner. Just siis kui “sõda terroriga” lõi avalöögi militaarsete kulude katkematule tõusule.

Miljardid, skandaalid ja põgenemine Araabiasse

4. märtsini 2007, kuni USA sõjajõud väljastasid siseauditi, küündis Iraagi lepingute (149 hankelepingut LOGCAP III raames) koguväärtus 22.5 miljardi dollarini. Sellele lisandus veel 7 miljonit KBR-le operatsioonide eest Iraagi naftasektoris RIO (Restore Iraqi Oil) egiidi all, leping, mis anti ilma konkursita Texase kompaniile. Veel rohkem maksumaksja raha voolas KBR-i kohvreisse septembris 2005, tänu Katrina-järgsetele operatsioonidele ning uuesti 24. jaanuaril 2006, kui kompanii võitis 385 miljoni dollarise lepingu, et ehitada ajutisi kinnipidamispaiku USAs, mahutavusega 400 000 inimest müstilise ja muretsemapaneva “Counterinsurgency Program” (ülestõusuvastase programmi) raames. Kuigi Halliburton ja KBR teenisid kuue aasta jooksul rohkem kui 30 miljardit dollarit, leidsid nad end taas rahututest vetest.

2001. aastal oli Halliburtonil 17 satelliitkompaniid maksuparadiisides. Üks nendest, Halliburton Products and Services-HPS, oli 1975. aastal registreeritud Kaimanisaartel ja avas oma kontori Teheranis, päästis valla ägeda dispuudi ning pääses napilt süüdistusest Vaenlasega Kauplemise Akti (Trading with the Enemy Act, mille kehtestas Roosevelt pärast Pearl Harborit) alusel. Veel enam, Halliburton sattus oma kahtlustäratavate tehingutega tule alla juba üheksakümnendate alguses müües keelatud seadmeid “Ameerika vaenlastele” (sel korral Liibüale ja Iraagile). Juhtum, mis lõppes nelja miljoni dollarise trahviga. 2002. aastal süüdistati Halliburtoni ja Arthur Anderseni raamatupidamisseaduste rikkumises: uurimine lõppes 2004. aastal 7,5 miljoni dollarise trahviga. 2003. aastal tunnistas Halliburton ennast süüdi kõrgele Nigeeria ametnikule altkäemaksu andmises, et saavutada lubamatuid maksuvabastusi. Hetkel (nov. 2007) on Halliburton tõsiste kuritegude eest uurimise all nii FBI-s SEC-s, rahandus-, justiits- ja kaitseministeeriumis kui ka Prantsusmaa prokuratuuris.

KBR, omakorda, on uurimise all DCAA (Defence Contract Audit Agency, Kaitselepingute Auditeerimisagentuur) vastutusalas. Texase kompaniid süüdistatakse taas ülekuludes, seekord 25% võrra. 2006. aastal üksi moodustasid lubamatud kulud 2,7 miljardit dollarit. Seistes vastamisi föderaalsete uurimiste kohutava perspektiivi ning peatse Valge Maja administratsiooni vahetumisega, võttis Halliburton kasutusele ravimeetmed. KBR, mille väärtust hindasid analüütikud 2,15 ja 3 miljardi dollari vahele, lahutati 2007 aasta aprillis taas tükkideks ning müüdi ära. Kusjuures Halliburton viis oma peakontori Dubaisse, millel ei ole USA-ga väljaandmislepingut. Veel enam, isegi KBR-i allhankijatel on pidevaid probleeme õigusvaldkonnas.

24 000 Iraagis töötavast tsiviillepingupartnerist piisab napilt erinevate ülesannetega hakkamasaamiseks. Ainuüksi toitlustussektoris tegeldakse 80 000 üksusega 43 erinevas militaarinstallatsioonis. Kogu teenus on täielikult allhankijate käes. Korraldavad ettevõtted, hoidmaks tööjõukulusid madalal, värbavad süstemaatiliselt  inimesi vaestest riikidest. 770 sierraleonelase värbamine 2005. aastal lähtus just sellest loogikast. Nad värbas, vahetades välja srilankalased, Briti ESS (Eurest Support Services), mida kontrollis Compass Group.

Suurem kui McDonald’s

2006. aastal oli Compass Groupi aastatulu 16 miljardit eurot, 439 miljoniline netokasum ja ettevõttes oli 407 000 töötajat. See on maailma liider toitlustamises ning, Fortune andmetel, on ta 13. töötajate arvult ning 322 aastasissetulekutelt, eespool McDonald’sist. 15 % tuludest pärineb riiklikeist lepinguist.

Compass Group’i eelkäija oli Factory Canteens Ltd, mis loodi 1941. aastal Suurbritannias varustamaks toiduga laskemoonatehaste töölisi. Grupp, mis hiljem nimetati Bateman Catering Companyks, liitus 1967. aastal Midland Cateringiga, nime alla Grand Metropolitan Catering Services ja 1984. aastal nimetati ta taas ümber Compass Services’ks. 1987. ostis juhtkond ettevõtte, luues Compass Groupi, mis võeti aasta hiljem Londoni Börsi nimekirja.

Ettevõtte rahvusvaheline kasv, mis algas 1993. aastal SAS Service Partneri omandamisega samanimeliselt lennuliinilt, jätkub ka praegu, omandamiste ja koostöölepete (alliances) keeristormis. Näiteks Itaalias kontrollib Briti kompanii Onama s.p.a.-d, gruppi, mille aastasissetulek on 317 miljonit eurot ning tal on partnerlusleping Gruppo Cremonini in Momentum Ltd-ga, ettevõttega, mis pakub toitlustamist Briti Eurostari rongides.

1999. aastal spetsialiseeris Compass Group oma haru ESS-i kaitsetehnoloogiale, avamere- ja kaugsihtkohtadele. Selle kaudu suudeti saada 351-miljoni-dollari toitlustamislepingud kui ÜRO sinikiivrid saadeti Libeeriasse. See leping tõi 2005 aastal kaasa ühe kõige hullema skandaali kogu ÜRO ajaloos, kus süüdistati, arreteeriti ja mõisteti korruptsioonis süüdi kaks ÜRO kõrget ametnikku, Aleksander Jakovlev (ÜRO juhtivametnik hangete alal) ja Vladimir Kuznetsov (ÜRO haldus- ja eelarvekomisjoni esimees). ESS tegi siseauditi, mis viis 2006. aastal mõningatest “mädaõuntest” vabanemiseni: lahkuma pidid Peter Harris, Andy Seiwert ja Doug Kerr. Sir Francis Mackay, juhatuse esimees ja tegevdirektor Mike Bailey astusid tagasi ning asendati vastavalt sir Roy Gardneri ja Richard Cousinsiga. Veel enam, ESS on seotud USA uurimisega Iraagi ülekulude suhtes. 29-aastase P. K., sierraleonelase, lugu algab selles stsenaariumis.

Uued orjad

ESS avaldas 2005. aastal tööpakkumised Iraaki Sierra Leone massimeedias. Need pakkumised olid kooskõlastatud kohalikus Tööministeeriumis. Freetowni ministeeriumi ruumesse, kus intervjuusid peeti, ilmus kohale rohkem kui 7000 kandidaati. Valitutele näidati lepinguid, kuid ainult formaalselt: kui nad raskepärasele lepingule viie minuti jooksul alla ei kirjutanud, siis saadeti tööotsjad minema. Leping kehtis ühe aasta ning oli mõlemapoolsel nõusolekul pikendatav kolmele aastale. Seesuguse küsitava protseduuri tulemusel palgati 770 sierraleonelast ning saadeti Iraaki 110-inimesteliste seltskondadena.

P.K, vanim neljast vennast, sai töökoha. Tema isa, kes suri 2001. aastal, oli rahandusministeeriumi varade osakonna vanemaudiitor. Mehe Kenemast pärit perekond veetis kohutava kodusõjaperioodi metsa peitunutena, pärast sinikiivrite ilmumist naasti pealinna. P. K. sõlmis lepingu 4. augustil 2005 ja astus järgmisel päeval Venemaal tehtud, tunnussiltideta lennuki pardale. Lennuk viis palgatud Freetownist Tripolisse. Kolm tundi hiljem, pärast tankimist, viidi nad Liibüast Bagdadi, kus maanduti 6. augusti öösel. Kohalejõudmisel ootas sierraleonelasi kohutav üllatus. Nende ülesanded olid märkimisväärselt erinevad lubatust – ei mingeid valgekrae töökohti, puhtakujuline füüsiline töö ekstreemsetes tingimustes.

P.K, kellele lubati varustusametniku töökohta, hakkas maha laadima külmutatud liha, 12-14 tundi päevas, saalides põletava kuumuse ja betoonkambrite külmutusseadmete -30 C temperatuuri vahel. Mitte mingeid puhkepäevi, ei mingit arstiabi, 300 dollarit kuupalka, vähem, kui ta sai kodus. Õnnetuste või haiguste ohvrid võisid loota vaid USA sõdurite solidaarsusele, kes tundsid tülgastust nende inimeste elamis- ja töötingimuste vastu ja sõdurite heaolu eest hoolitsedes olid valmis laskma aafriklasi sõjaväehaiglatesse hiilida. See kõik juhtus Camp Warhorse’s, mis hiljem küllalt kohmaka PR-võtte tulemusel nimetati ümber Camp Freedom I. Camp Warhorse asub 65 kilomeetrit Bagdadist kirdes, ühes “Sunni kolmnurga” tipus, Baqubas.

Mõned nädalad hiljem alustasid sierraleonelased häälekat protesti koos streigiga ja nõudsid komandöri toetust. Dining FACility 1 juht Michael L. Perez kohtus nendega ja lubas ESSile mõningat survet avaldada. P. K. andmetel said tema ning tema kolleegid teada, et väidetavalt maksis KBR Briti kompaniile kuus 10 000 dollarit iga töölise kohta. ESS, tuntud kui karmi joone esindaja kõigis töövaidlustes, otsustas esimese tegevusaasta lõpus Iraagist loobuda ja lõpetas automaatselt kõik Freetownis sõlmitud lepingud. ESS-i avalike suhete direktor Paul Kelly õigustas seda LOGCAP allhankijate madala kasumiga, kuna nood pidid härra Kelly sõnul maksma väga kalleid kindlustusmakse. Veel enam: härra Kelly kuulutas, et ESS palkas Sierra Leonest ainult seetõttu, et India, Pakistan, Sri Lanka, Tai ja Filipiinid keelasid pärast mitmeid mõrva- ja inimröövijuhtumeid oma kodanikel töötamast sõjast haaratud Iraagis.

P.K koos üheteistkümne kaasmaalasega ütles lepingu üles, tüdinuna ebainimlikest töötingimustest, ebapiisavast palgast ja tõsistest tervisehäiretest, mida põhjustasid järsud temperatuurimuutused, mida tuli iga päev taluda. Sellele vaatamata õnnestus ESS-il tema lahkumist 2006. aasta maini edasi lükata. Kompanii makstud reis koju algas Dubaisse suunduva Jupiter Airlinesi pardal. Araabia Ühendemiraatides ootasid endised töötajad ilma lubatud toidu ja öömajata, magades 1. terminali põrandal neli ööd ja päeva ESS ametnikku, kes pidi saabuma nende lõppsihtkoha piletitega. Kui ametnik viimaks kohale jõudis andis ta igaühele 10 dinaari (umbes 3 USD, 35 EEK) ja lennupiletid. Näljaste ja kurnatutena jõudsid 11 sierraleonelast Ethiopia Airlines lennuga Addis Ababasse, jätkates sealt reisi Elevandiluurannikule. Kohale jõudnud avastasid nad, et nende pagas oli kaduma läinud. Viimane osa nende reisist, Abidjanist Freetowni, toimus SN Bruxelles pardal. Kui P.K koju jõudis, diagnoositi tal raske kopsupõletik, mis pole üllatav inimese kohta, kes terve aasta töötas katkematute 80-kraadiste temperatuurimuutuste tingimustes.

Epiloog

Selle loo viimane peatükk on ehk kõige grotesksem ja mõnitavam. Naasnuna kodumaale püüdis P. K. kohe Iraaki tagasi minna. Ta pidi põgenema töötusest ning asjad tundusid minevat paremini, hoolimata tema haigusest ja Camp Warhorse’s talutud alanduste ning ahistamiste põletavatest mälestustest.

KBR valis allhankijaks uue toitlustuskompanii, First Kuwaiti Trading Company, mis lubas sierraleonelastele palku 500 ja 800 dollari vahel kuus. First Kuwaiti Trading Company asutas 1996. aastal Liibanoni kristlane maroniit Wadih al-Abs ning firma aastasissetulek on umbes miljard dollarit. Niisugune imetlusväärne kasv on seotud kompanii tihedate sidemetega Kuveidi kuningliku perekonnaga, kes andsid ettevõttele mahukaid lepinguid USA sõjaväega. Praegu (nov. 2007) on FKTC-l 7000 töötajat ning 800 miljoni dollari eest USA sõjaväelepinguid.

Kuveidi kompanii värbamisteenistus jätkas ESS eeskuju, tuli Freetowni, pakkus seekord kõrgemaid palku ning otsis kuni 4000 töötajat. Sierra Leone ei ole mitte ainult üks maailma kõige vaesemaid riike, ta on ka Transparency Internationali korruptsiooniindeksi üks kõige viimasemaid riike. Sierra Leone tööministeerium, pimestatuna võimalusest niisuguselt suurelt lepingult hiigelraha teenida, püüdis ettevõttele kehtestada rangeid nõudeid. FKTC pidi maksma iga töötaja pealt 400 dollarit arstliku kontrolli eest ja veel 400 dollarit iga töötaja passi eest. Kokkuvõttes, kõigi 4000 töötaja pealt 3,2 miljonit dollarit lubamatuid kulusid. Afäärist sai aga teada Ghana saadik Freetownis, võttis Kuveidi kompaniiga ühendust ning pakkus neile värbamisvõimalust omaenda maal, tõotades mitte kehtestada passikulusid. Vaeste omavahelise sõja õpikunäide. Sellal, kui Accras valiti välja tuhandeid inimesi, ründasid 4000, omaenda valitsuse petetud sierraleonelast tööministeeriumi hooneid. Minister, kartes demonstrantide viha, võttis FKTC-ga ühendust, anudes ettevõttelt meelemuutust. Kompanii esindajad tulid juulis 2006 tagasi Freetowni, palgates 350 inimest, valides varemvalitute hulgast puuseppi, müürseppi ja torulukkseppi. P.K unistatud logistikajuhi töökoht oli kaotsiläinute hulgas.

P. K. on kahekordne ohver: ebainimlike töötingimuste ohver, mida suured korporatsioonid kolmanda maailma töölistele peale sunnivad ning vaeste inimeste vahelise sõja ohver. Sõja mida peavad õnnetud riigid, et koguda vähemalt mõned tilgakesed pantagruellikust veiniohvrist, mis nuumab maksumaksja rahaga neid, kes tänu sõjale ja poliitilistele sidemetele tervitavad iga uudist katastroofist või rahvusvahelisest kriisist kui kingitust taevalt. Või, täpsemalt, USA maksumaksjatelt.

Originaal: Marco Montanari “Manodopera. Il viaggio di P. K. dalla Sierra Leone all’Iraq”,  Carta mensile november/2007.

MTÜ Eesti Gei Noored kutsub sind ja sinu sõpru 15. juulil kell 19.00 Leedu saatkonna ette, mis asub Tallinnas aadressil Uus tänav 15, et süüdata küünlad ning näidata, et ka meid puudutab Leedu Vabariigis toimuv ebaõiglus, et toetame Leedu LGBTQ aktiviste ning kõiki teisi kodanikke, kes tunnevad, et neil on õigus täielikule sõnavabadusele.

14. juulil võttis Leedu Vabariigi seim 87 poolthäälega lõplikult vastu seaduse, mis dokumendi koostajate sõnul on määratud kaitsma alaealisi ühiskonna ebasoodsate mõjude eest – juuni lõpus oli ametistlahkuv president Valdas Adamkus selle oma vetoõigusega parlamenti tagasi saatnud. Seadus keelustab informatsiooni, mis “agiteerib homoseksuaalsete või biseksuaalsete suhete poolt või polügaamia poolt” meediumites, mis on ligipääsetavad Leedu alaealistele. Seesugusteks allikateks  on aga tavapäraseimad ajakirjandusväljaanded, televisioon, raadio jne. Lisaks keelab seadus ka surma ja vägivalla kujutamise vastavates allikates.

Vastuvõetud seadus teeb Leedu LGBTQ aktivistidel võimatuks tegutseda ühiskonna seksuaalvähemuste suhtes sallivamaks muutmise osad või ka lihtviisiliselt pöörata tähelepanu seksuaalvähemuste keerulisele olukorrale ning võimalikele probleemidele. See seadus keelab ka informatsiooni jagamise turvaseksi kohta või ka muu avaliku toetuse või info pakkumise noortele inimestele, kes just oma seksuaalse orientatsiooni on avastanud.

Niisugune seadus piirab karmilt demokraatia alustalaks olevat sõnavabadust ning võimalust kõikvõimalikke ideid ühiskonnas läbi arutada, olles radikaalselt vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.

Vaata ka:
Ivar Sild: piiratud nägemine ja seadused (konservatiivsete rahvuslaste ärritamiseks)
Leedu keelab homoseksuaalsusest rääkimise – Eesti Päevaleht
Lithuania backs child censor bill - BBC
Lithuanian parliament adopts homophobic law despite presidential veto - ILGA Europe
Facebooki grupp meeleavalduseks

Selle pöördelise 2009. aasta alguses otsustas Eesti Vabariigi kohus, et ilma tõenditeta ei saa kedagi süüdi mõista. Niisugune otsus osutus aga pettumuseks paljude poliitikas tegevate inimeste jaoks, isegi nii teravaks pettumuseks, et mõned parlamendiliikmed süüdistasid kohtuvõimu ebaprofessionaalsuses või kutsuti kohtuvõimu üles mõistma õigust leninlikul moel “südametunnistuse” alusel. Kui kohtuvõim endale kindlaks jäi, siis haarasid otsuse suurimad kriitikud härrad Ken-Marti Vaher ning Urmas Reinsalu kättemaksuihas seadusandliku võimu vahendi järgi loomaks olukorda, kus õigusemõistja konkreetseid tõendeid enam küsima ei peaks. Situatsioon, mida härra Montesquieu juba sajandeid tagasi ohtlikuna tajus ning seetõttu oma kuulsa võimude lahususe printsiibi kirja pani; probleem, mida kinnitas Sir John Dalberg-Acton: “Võim kipub korrumpeerima, absoluutne võim absoluutselt.” Nendest mõtetest lähtuvalt püsib ka meie ühiskond põhimõttel, et ükski võim, ei seadusandlik, täidesaatev ega kohtulik ei tohi üksteist üle kaaluda, tagamaks ühiskonna võimet jääda demokraatlikuks. Karistusseadustiku muutmise protsess kinnitas selgelt presidendi kui institutsiooni vajalikkust, eksisteerib keegi, kes väljaspool päevapoliitilist võitlust omab aega ning selget meelt põhiseaduse lugemiseks.

Eesti kannab jätkuvalt autoritaarsest riigist pärit taaka. Seda väljendavad nii härra Kalle Muuli hiljutine avaldus raadioeetris, mille kohaselt teatud meeleavaldajad tuleks vaeseomaks peksta ning seadustada omakohus koos surmanuhtluse õigusega (niimoodi väitis ka kunagine Lenini programm) kui ka proua Iivi Anna Masso oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Kuradite riigi kaitseks.” Viimane esitab argumenti, mille kohaselt demokraatiat tundub olevat vaja ainult “läänele” näitamiseks, siseriiklikult peaks siiski maksma vali kord: tegemist mõtteviisiga, mille kohaselt valimistest piisab võimu ükskõikmilliste sammude legitimeerimiseks ning mõtetele, millega ei nõustuta, vastatakse mitte argumentide vaid lihtlabaste laimuga. Meenub kunagine retoorika kõike ebameeldivat kodanlikeks iganditeks kutsuda – hetkel siis kremlimeelseteks, hoolimata arvamuste taga seisvatest erinevatest poliitilistest vaate­punktidest.

Sõnavabadus on oluline. Kui kõiki ideid on lubatud arutada, siis ei ole võimalik poliitilisi vastaseid suvaliste templitega diskrediteerida, templitega, mis põhjendusi ei vaja. Loogikas on ad hominem argument keelatud: tõde ei sõltu selle väljaütlejast. Vene enamlane Nikolai Buhharin kuulutas, et tõde on parteiline: kõik, mida ütleb vale inimene, on vale. Tema erakonnakaaslased Lenin ja Stalin teadsid loogikat ning kuulutasid tõe objektiivseks. Nad lihtsalt teatasid, et nemad teavad tõde ja kõik teised väänavad, nende teiste parteilisest seisukohast lähtudes. Stalin käskis Buhharini maha lasta, mis ta väänab tõde Marxist, Leninist ja Stalinist. Stalini ühiskond ei olnud vaba ühiskond, mina ei taha, et see ühiskond tuleks tagasi. Tembeldamine annab paraku jõudu just neile, kes soovivad Eesti ühiskonda teha autoritaarsemaks ning ebastabiilsemaks: kui inimesi saab hakata ähvardama selle alusel, milline on nende seksuaalne orientatsioon või hinnang mingisugusele ajaloosündmusele, siis see avab ukse ka väljapressimistele ja reetmistele. Me saame ennast kaitsa ebademokraatlike ning autoritaarsete jõudude vastu vaid ühel moel: andes kõigile sõna, andes igale ideele võimaluse läbiarutatud saada ning eksimuste eest mitte vangistada. Arukaid inimesi saab ju argumentidega veenda ning oma veendumusi muutma panna.

Eesti demokraatia läbis 2009. aastal oma esimese tuleproovi edukalt. Poliitilise võimu katsele elanike vabadust ebademokraatlikult piirata reageeriti teravalt: paljud inimesed, kes üksteist ei tundnud, väljendasid presidendile oma põhjendatud muret seesuguse käigu ebademokraatlikkuse ja põhiseadusvastasuse osas. Meie institutsionaalne süsteem töötas, võimude lahususe printsiip on taaskord taganud, et kõik võimuesindajad korraga ei ole pimestatud ühest ebaratsionaalsest hirmust. President kinnitas, et ühiskond lähtub ikka veel tollest enam kui 2000 aastat tagasi kirjapandud põhimõttest, et seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel.

Eelnõu vastustajate meelekindlus, presidendi otsusele järgnenud kergendatud reaktsioon meedia poolt, see kõik pani mind uskuma, et Eesti ühiskond suudab ühtsena käesoleva kriisi kõige raskematele hetkedele vastu astuda. Mitte poliitiliselt ühtselt, mis tooks kaasa erinevuste mahasurumise ning süvendaks keerulisi olusid vihkamisega. Sotsiaalselt ühtselt, lähtudes põhimõttest, mille poolest on eriti kuulsad USA merejalaväelased: “mitte kedagi ei jäeta maha”. Ma usun, et meie kõik suudame ka eelootavast külmast sügisest, tööpuudusest, rasketest majandusoludest üle saada, aidates parimate eliitüksuste põhimõtte järgi raskustest välja kõik meie riigi elanikud – ka need veidrikud punapead, kes räägivad asjadest, millest keegi kohe aru ei saa, ka selle naabri, kellega vaadete pärast tülli võib minna.