25. ja 26. oktoobril külastab Eestit ülemaailmse rahumarsi World March for Peace and Nonviolence 12-liikmeline tuumikgrupp eesotsas Rafael de la Rubiaga, kes on rahumarsi rahvusvaheline eestkõneleja.

Rahumarss algas 2. oktoobril Mahatma Gandhi sünniaastapäeval Uus-Meremaal ja lõpeb 2. jaanuaril 2010 Argentiinas. Rahumarsi 6 põhimeeskonda läbivad 90 päevaga umbes 90 riiki. Igas riigis annavad kohalikud inimesed oma panuse kõikvõimalike sündmuste näol. Erinevates linnades toimuvad foorumid, konverentsid, kultuuri- ja spordiüritused. Keskne sündmus on osavõtt Berliinis toimuvast Nobeli Rahupreemia laureaatide tippkohtumisest World Summit for Nobel Peace Laureates. Rahumarssi toetavad väga paljud nimekad poliitikud, usu- ja ühiskonnategelased, kunstnikud, muusikud, näitlejad. Eestist lähevad rahumarsi osavõtjad edasi Soome, kus neid võtab vastu president Tarja Halonen.

World March on avatud kõigile üksikisikutele, organisatsioonidele, gruppidele, poliitiliste parteidele, usuorganisatsioonidele ja muudele ühingutele, kes tunnevad, et rahu ja vägivallatuse aated on kooskõlas nende maailmavaatega

Ürituse algataja on rahvusvaheline organisatsioon World Without Wars, mis on tekkinud Humanistliku Liikumise – Humanist Movement baasil 1995. aastal Tšiilis.

Rahumarsi algatus lähtub ideest, et enamik inimesi maailmas ei soovi vägivalda ega sõda, uskudes samas, et maailmas pole võimalik ebaõiglust ja sõdu lõpetada. Seetõttu on oluline muuta inimeste hoiakuid ja usku, et nad pole ainult mängukannid käputäie otsustajate käes, vaid et igaühe soov ja tahe loeb. Vaja on tõsta teadlikkust globaalse olukorra ohtlikkusest, samuti teistest vägivalla vormidest (majanduslik, rassiline, sooline, religioosne), ning teadvustada, et rahu ja vägivallatus on pakilised vajadused, et inimkond saaks oma arengus tõusta uuele tasandile.

26. oktoobri hommikul külastab delegatsioon Eesti parlamenti, kuid varem (eeldatavasti 25. oktoobri õhtul) soovitakse kokku saada kõigi inimeste ja liikumistega, kes rahu ja vägivallatuse meetodeid pooldavad. Andke osalemissoovist teada hiljemalt reedeks aadressile kaheksasmai-at-gmail.com

Täiendus

Vaadake ülevaadet Riigikogus toimunud kohtumisest, kus T.Trapido, S.Meikar ja A.Lotman kohtusid rahumarsi põhigrupi liikmetega siit.

www.seattlepi.com

“Globaalsed filosoofid” ütles Robert Heilbroner seesuguste tuntud majandusteadlaste  kohta nagu Adam Smith, Karl Marx, John Maynard Keynes ja Joseph Schumpeter. Tänapäevased turumajandusest rääkivad ökonomistid aga pole filosoofid, lisaks puudub neil ka haritus.

Kas kunagi varem on ajaloos leidunud tervet koolkonda professionaale, kes oleks nii suurejooneliselt eksinud? Pakun, et vast enne Kopernikut elanud astronoomid ja kosmoloogid ning seda samasuguse loogika alusel. Ka nemad mõtlesid välja tervikliku, sisemiste vastuoludeta teooriaterikka  süsteemi, mis kirjeldas universumit. Kuid nad eksisid – päike ja teised taevakehad ei tiirle tegelikult ümber maakera ja nende täiuslik kosmosemudel oli vaid iluasi. Nende pseudoteadust toetas ühes osas ka kõikevaldav usk. Usk, millest vabamõtlejad nagu Galileo omal riisikol kõrvale kaldusid.

Tänapäeva majandusteadlaste lugu on samasugune kui Kopernikuse-eelsete teadlaste oma. Neil on samuti oma elegantne süsteem, asi iseeneses ja omaenese ilus, nagu on väitnud Paul Krugman New York Timesist. See lihtsalt ei haaku reaalsusega. Kuid erinevalt Kopernikuse-eelsetest, kelle dogmade ümberlükkamine oli ohtlik vaid lükkajatele, kuid mitte otseselt suvalistele inimestele, on nende tänapäevaste ekvivalentide – majandusteadlaste – dogmad selgeks hädaohuks kõigi heaolule ning seega neetult lähedal igaühe isiklikule nahale.

Kaasaegsete majandusteadlaste probleem, või vähemalt selle tõupuhta turumajanduse liini esindajate probleem, keda seostatakse eelkõige Chicago Ülikooliga, ei olnud mitte ainult nende lihtviisiline suutmatus näha ette eelmise aasta rahandussüsteemi kollapsit.  Nad ei kujutatud ette niisugune kokkukukkumine on üldse võimalik, sest kõike riske oli ju võimalik matemaatiliste mudelitega välja arvutada ja need arvutused aitasid kõigele õiget hinda määrata.  Niisugusele usule toetus pankade igapäevane väärtpaberite hindamine, kus leiti hind igat tüüpi hüpoteekidele. Võimaldati osta ja vahetada täies kindluses, et seda tüüpi tehingud peegeldavad varade õiglast hinda ja nendega seotud riske.

Tegelikult ei peegeldanud. Ei peegeldanud nii kaua, kuni teooria majandusmullidest oli midagi  vaid lootusetute retro-keinisistide ja skeptikute tarbeks.  Peavoolu majandusteooriad, mille põhimõte oli, et kõik on korrektselt hinnatud, majandusmullide ideed ei tunnistanud.

Ainuke majandusteadlane, kes väljub praegusest kriisist kahjustamata ning isegi tõusnud mainega, on loomulikult Keynes. Iga suurriik, olenemata oma majanduslikust või poliitilisest süsteemist, jälgis langusega võitlemisel Keynesi retsepti: suurendada avalikku tarbimist, et täita eratarbimise langusest tekkinud auku.  See on põhjus, miks maailma majandus tundub kollapsist sammukese taganenud olevat ja miks need suurriigid, kes on kõige enam on kulutanud, eriti Hiina, tunduvad kõige kiiremini taastuvat.

Kuid Keynesi visioon pole majandusteadlastes veel end kinnistanud. Majandusteadlased on kui Galileo aegne katoliku kirik, kes ei soovinud oma kosmoloogiat muuta tühisel põhjusel, et faktid tõestasid nende eksimust. Kvantmeetodid pangahooneis ütlevad, et nende matemaatilises mudelis lihtsalt polnud piisavalt riskifaktoreid arvestatud. Kui need aga kord arvesse võetakse, siis paranduvad süsteemid ära ja  pangad võivad jätkata jälle kõige väärtpaberiteks muutmist (mida mõned neist juba teevad, olles näiteks loonud järelturu elukindlustuspoliisidele).

Niisuguse lähenemise probleemi käsitleb Robert Skidelsky oma uues kriisijärgsest majandusest rääkivas raamatus “Keynes: The Return of the Master” (Keynes: meistri tagasitulek):  inimkäitumist iseloomustab seda laadi ebakindlus, mida ei saa kirjeldada kvantifitseeritud mudelite abiga (Skidelsky on muuhulgas ka Keynes’i kolmeosalise biograafia autor). Psühholoogia mõjutab hindu sama palju kui ratsionaalne arvestus. Ehk, et riik peab end turgudel toimuva perioodilise hullumeelsuse vastu relvastama regulatsioonide ja sotsiaalsete kindlustustega, kuna hullumeelsus on ohuks turgudele niisamuti nagu see on ohuks teistele inimtegevustele.  On ohuks just täpselt seepärast, et turg on ka inimtegevus, mida ei saa taandada matemaatilistele konstruktsioonidele.

Kas tänapäeva majandusteadlased suudavad seda viimast mõtet kunagi tunnistada? 1970ndatel leidis Robert Lekachman irooniliselt, et kuna majandustudengid peavad matemaatikasse niivõrd palju panustama, et see sidus need emotsionaalselt ideega, et matemaatika seletab – lihtsal peab seletama – kogu universumi toimimist. Skidelsky soovitab tungivalt kraadiõppes lisaks makroökonoomikale ka ajalugu või psühholoogiat õppida, et noortele kvantifitseerijatele näidata inimloodud inistitutsioonide keerulisust.

Kui põhivoolu majandusteadus ei muutu, siis võib ta ühel hetkel seista silmitsi kõige hullema saatusega: turud pankrotistuvad. Mitu tudengit on nõus veetma terve oma elu arvutades välja maailma, mida pole olemas?

Originaal: Harold Meyerson. 30. september 2009. Economists for an Imaginary World. The Washington Post.

Saksamaal on valimisralli lõpukorral, kuid Hamburgi Miniatuurne Imedemaa (MI) avas näituse, mis pakub valijatele ise katsuda kuue Saksamaa suurima partei poolt pakutavat ideaalse ühiskonna visiooni. Igale parteile anti üks ruutmeeter, et nad saaksid sinna oma utoopia luua.

Oma külad on loonud Angela Merkeli Konservatiivsed Kristlikud Demokraadid CDU, nende Baieris asuv sõsarpartei Kristlik Sotsiaalne Liit CSU, vasaktsentristlikud Sotsiaaldemokraadid SPD, ettevõtlussõbralikud Vabad Demokraadid FDP, Rohelised ja sotsialistlikud Vasakpoolsed.

„Peamine idee oli tuua kodanikud oma parteidele lähemale,” ütles Stefan Heinrichs Miniatuurselt Imedemaalt. „Parteide agendas on nii palju infot, et nende põhipoliitikat on üha raskem mõista.” MI otsustas pakkuda poliitikutele võimaluse luua nende selge visioon sellest millist Saksamaad nad tahavad. Algselt pidid parteid saatma oma visiooni kavandi. Kõik kuus parteid nõustusid ettepanekuga, mis oli korraldajatele üllatuseks. Parteid töötasid koos MI inimestega, et mudeleid valmistada. Park saatis parteidele pidevalt kavandeid kaugel nad on ja parteid vastasid mida nad muuta soovivad. Emaile vahetati mitu korda nädalas. Hiljem käisid poliitikud ise koha peal vaatamas.

Nüüdseks on möödunud viis tuhat töötundi ja kulutatud sada tuhat eurot ja tulemus on kõigile vaatamiseks väljas. Algul oli kartus, et parteid teevad sarnased utoopiad, aga varsti selgus, et tegelikult tulevad ideed väga erinevad.

SPD mudel on vast kõige lihtsam ja nostalgilisem Saksamaa utoopia esitlus, mis näitab traditsioonilist maastikku, kus on punasest tellisest ülikoolid ja lasteaiad, elektritraadid ja garaažid, kus tööl naismehhaanikud. Kõige abstraktsem on CDU mudel. Tegemist on Saksa lipuga, mis koosneb mustadest, kollastest ja punastest figuuridest, kes kannavad plakateid partei peamise hüüdlausega. Baieri konservatiivid tegid loomingulise visiooni, kus Berliini Unten den Linden on täidetud ülisuure Baieri Oktooberfestiga, mis illustreerib seda kuidas CSU on lubanud Berliini rohkem baierit tuua. Mudelil on inimesed läpakatega jalas nahkpüksid.

Roheliste visioon on idealistlik, kus pole vaid päevalilled, päikese ja tuuleenergia, vaid ka baarid, kus punkarid ja politseinikud koos hängivad – illustreerides nii tõelist sotsiaalset harmooniat. FDP utoopia on kõige enam seotud nende poliitilise agendaga: nad soovivad näidata täielikult vaba ja tolerantset ühiskonda, mida kujutatakse topless päevitajate ja homoseksuaalsete abielupaaridega. Mudel sisaldab ka viiteid maksukärbetele ja kollektsiooni vanadest liiklusmärkidest: idee kuidas vähendada liiklusummikuid. Lõpuks on näitusel sotsialistlike vasakpoolsete mudel. Nad ei ole seal kujutanud harmoonilist ideaalset maailma, vaid hoopiski tänavaid, mis on täidetud ebavõrdsuse- ja diskrimineerimisvastaste rongkäikudega.

Näitusel on vaatajatel võimalus ka oma lemmikmudeli poolt hääletada. Hääletada saavad nii lapsed kui täiskasvanud ja nooremad hetkel eelistavad roheliste ja CSU mudeleid. Näitus on piletita ja avatud kuni Saksa valimisteni 27. septembril.

***

Tõlgitud artiklist: German parties present miniature political utopia in Hamburg.

Autor:  Richard Seymour

Jamie teatab hiljutisest ÜRO konverentsist “kaitsmisvastutuse” teemal, kus osalesid ka Gareth Evans, Noam Chomsky, Jean Bricmont ja Ngugi wa Thiong’o. Debati jooksul, huvitava debati nii nagu need kujunevad, mainib Evans korduvalt ühte aspekti, mida keegi kahtluse alla ei sea: lugu Ruanda genotsiidist oli sekkumatuse lugu. “Lääs” (või nii tähistatud Euro-Ameerika jõud) demonstreeris “ükskõiksust.” Nad pidasid seda lihtsalt üheks järjekordseks klannivihaks, mis leidis väljapääsu uues verevalamises ning ei suutnud mõista, et tegemist oli genotsiidiga, mis nõudis kiiret sekkumist kaitsmaks süütuid (need rassistlikud heietused vanast klannivihast on kaheldamatult laiduväärsed, kuid kas tagurlik diskursus “hea-vs-kuri”, mida imperialistid armastavad, on kuidagi parem?). Neile, kes pooldavad “humanitaarsekkumist” on õppetund juhtunust see, et rahvusvahelisse õigusse tuleb lisada uued interventsiooninormid, lubades erandjuhtudel sõjalise jõu kasutamist. Edasi: isegi kui olnuks tõsi, et “lääs” ei sekkunud, siis sellest ei ole võimalik kuidagi järeldada, et ta pidanuks: niisuguse järelduse õigustamiseks peab tegema veel rea oletusi. Kuid see ei ole tõsi ning niisuguse idee massiline omaksvõtt kultiveerib väidet USA süütuse kohta, nende nähtavat “ükskõiksust”. Jamie lingib sellele logile, ilmselt otsides postitust, kus ma arutlesin sekkumatuse müüdi üle. Ma tõepoolest kirjutasin natukene selle genotsiidi taustast, kuid ainus koht, kus ma arutlesin konkreetse küsimuse üle oli lühidalt siin intervjuus. Seega, see postitus tegeleb kahe teemaga. Esimene on RPF-i iseloom ja käitumine enne 1990. aasta Ruanda invasiooni ning selle ajal; teine on USA RPF-ile osutatud toetuse iseloom. Mul ei ole palju öelda Prantsusmaa sekkumise kohta: see on oluline osa loost, kuid loodetavasti meile küllalt tuntud.

Meie jutustus ei alga muidugi 6-7 aprilli ööl 1994 aastal, Habyarimana tapmise järel, kui vaatlejad raporteerisid esimestest massimõrvadest. See ei alga ka relvastatud Uganda eksiiltutside Ruanda invasiooniga 1990 aastal. Nagu alati, on tarvis vaadata palju laiemat ajaloolist perspektiivi. Kuna selle “etnilise”¹ konflikti alget koloniaalvõimu ajal olen ma juba siin arutanud, siis võib piirduda teatud hulga lihtsate stardipunktidega (ja kui te tahate väga head ülevaadet sellest ajaloost ja järelmitest, siis lugege Mahmood Mamdani When Victims Become Killers, Princeton, 2001). Esiteks, Belgia valitsus kehtestas teatava kahepooluselise etnilise korra, kus tutsi vähemus lõimiti eliiti ja enamik hutusid sunniti alandavatele jõutöödele, kaasa arvatud teoorjus. Teiseks, tutsi diasporaa sündis pärast Belgia võimu lüüasaamist valitseva monarhia ülemklassi kukutamisel ning uute hutu valitsejate repressiivsete poliitikate tagajärjel. Kolmandaks, tutsi vähemuse institutsionaalne ahistamine tõi kaasa ka mitmed põgenikelained riigipoolse tagakiusamise eest: 1959-61, vahetult pärast Belgia võimu kukutamist; 1963-64, pärast Burundi ja Uganda tutside ülestõusukatset, millele valitsus vastas vägivaldsete repressioonidega; ja 1972-73, täpselt enne Habyarimana riigipööret, hutudevastase genotsiidi ajal Burundis. See viimane oli tagajärg läbikukkuva režiimi katsele kujutada end hutude sõbrana ning lõpetati edukalt riigipöördega.

Nendes repressioonilainetes tapeti kümned tuhanded tutsid ja sajad tuhanded tõrjuti maalt välja. Siiski, umbes kahe aastakümne jooksul vägivald enam-vähem vaibus. Enamus Habyarimana repressioone olid klassipõhised. Sellegipoolest olid institutsioonilise ahistamise vormid küllalt piisavad, et säilitada teatud eraldatuseliike, näiteks heidutades segaabielude teket: kui hutu tütar abiellus tutsi perekonda, siis kindlasti tema haridus, töövõimalused ja väljavaated kannatasid. Habyarimana keelustas Ugandas elavate põgenike tagasipöördumise (vt Catherine Newbury, ‘Background to Genocide: Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, When Victims Become Killers, pp. 3-18; Mamdani, ‘From Conquest to Consent as the Basic of State Formation: Reflections on Rwanda’, New Left Review, March-April 1996).

Ka Ugandas eksiilis olijad kannatasid tagakiusamise ja väljasaatmiste all, eriti Obote kahe valitsemisaja jooksul. Sellel põhjusel liitus vähemus Idi Amini režiimiga 1971 kuni 1980 aastani ja siis Yoweri Museveni Rahvusliku Vastupanuliikumisega (National Resistance Movement), mis kukutas Obote teise presidentuuri 1985. aastal. Sel perioodil loodi ka Ruanda Rahvusliku Ühtsuse Liit (Rwandese Alliance for National Unity (RANU)), Ruanda Patriootliku Rinde (Rwandan Patriotic Front (RPF)) eelkäija. Esindades eksiiltutside vähemust püüdis kõnealune liikumine esialgu üles ehitada laiapõhjalist liikumist, mis võiks muuta Ruanda riiki. Nad väljendasid oma eesmärke kvaasimarksistlikus keeles (hiljem sellest loobuti), väljendamaks ideid, mida nad pidasid tõenäoliselt populaarseks, vabastajalikke eesmärke. 1987. aastal üritas RANU ikka veel leida massitoetust, rõhutades oma “apoliitilisust” ning soovi lihtsalt kõik ruandalased ühendada. See oli vaim, millele toetudes hiljem loodi Ruanda Patriootlik Rinne ning piirati selle tegevuskava kaheksa keskse eesmärgiga, mille hulka kuulusid demokraatia ja rahvuslik ühtsus. Kuid tundub et omavahel leppisid liikumise liidrid kokku sõjalises tegutsemises. 1988 aastaks astusid tutsid Uganda sõjaväkke ning olid avalikult valmis Ruandat ründama (Alan J Kuperman, ‘Explaining the Ultimate Escalation in Rwanda: How and Why Tutsi Rebels Provoked a Retaliatory Genocide’, delivered to the American Political Science Association in August 2003; ‘Wm Cyrus Reed, ‘The Rwandan Patriotic Front: Politics and Development in Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, 2001, pp 159-185). RPF muutus tõusvas joones Ruanda riigivõimu haaramise projektiks. Tekkib küsimus, kuidas see juhtus. Osa seletusest on NRM-i võit Ugandas, mis tõestas, et väike, isemajandav sõjaline jõud võib kukutada rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse. Kuid seda strateegiat ei oleks saatnud edu, kui RPF-st poleks saanud USA Ruanda-interventsiooni vahendajasõjavägi.

Museveni oli jätkuvalt surve all vabastada ruandalased valitsuse juhtivatelt kohtadelt ja RPF-i relvakõlistamine muutus vastutuseks. Sel põhjusel vabastati novembris 1989 kindral Rwigenya armee ülemjuhataja kohalt ja kindral Kagame sõjaväeluure ülemjuhataja kohalt Kampalas. Mõlemad olid RPF-i juhid, kuid Kagame oli see, kes rajas oma tee Fort Leavenworthis Kansases, kus ta läbis USA armee treeningu. Olles veetnud kuid eriüksuste treeningutel, ta lahkus, aitamaks kaasa juba toimuvale sissetungile Ruandasse. Kagame ei olnud ainus IMET programmis treenitud RPF-i liige, kuid invasiooni efektiivse juhina – pärast Rwigenya surma sõjaväljal – on tema sealviibimine laialdaselt märgitud (ajakirjaniku ja endise mereväeatašee Wayne Madseni tunnistuses Kongressile 1999 väitis ta ka, et Kagame alluvad läbisid treeningu Luke’i õhujõudude baasis Arizonas, niisugustes oskustes nagu maa-õhk rakettide käsitlemine. Nii palju nagu mina olen suutnud kokku koguda, peamine USA-poolne RPF-i toetamise viis oli läbi diplomaatilise lihase kasutamise: oluliste tagajärgedega, nagu näeme. RPF-i sõjaline võimekus ja varustatus tuli peamiselt Uganda (USA liitlase) toetustest.

Museveni ja Habyarimana ettevõetud algatused vältimaks sissetungi lõppesid tõotustega poliitilisest liberalisatsioonist, opositsiooniparteide legaliseerimisest ja ettepanekutest põgenike etapiviisilise tagasipöördumisega, kuid RPF lihtsalt eiras neid. Tegelikult oli neile triviaalselt ebamugav, et Ruanda valitsus oli järsku, küll ettevaatlikult, valmis tegelema probleemidega, mis ülestõusjaid justkui motiveerisid, sest nad ei olnud enam huvitatud lihtsalt reformidest: nad tahtsid osa riigivõimust. Väidetavalt läks RPF isegi nii kaugele, et lasi mõrvata kompromisskokkuleppeid toetanud tutse.

Habyarimana režiimi ettevõetud sammud võisid mõjutada invasiooni ajastust, mis oli osaliselt suunatud tõkestamaks sedalaadi kokkuleppeid (Kuperman, 2003; Newbury, 1995). Kolm päeva enne invasiooni teatas Habyarimana ÜRO-le, et Ruanda annab kodakondsusdokumendid ja reisiõigused põgenikele ning tagasipöördunud repatrieeritakse. Taaskord RPF ei vastanud (Mamdani, 2001, p 159). Ma arvan, et on oluline rõhutada, et tol ajal oli RPF “hea”, vähemalt Briti ajakirjanduse jaoks. Independenti artikkel väitis “Ülestõusnute liikumine … soovib kukutada president Habyarimana ja tema kliki … ja asendada selle demokraatliku, ausa, mitteklannilise režiimiga”. Ah, õnnistus!

Kui invasioon algas, avastas RPF oma tusaks, et hutu talupojad ei olnud väga ärksad saamaks “vabastatud” ja üldiselt põgenesid geriljatsoonidest. Habyarimana vastas invasioonile kümnete tuhandete poliitiliste oponentide, nii hutude kui tutside, vangistamisega ning alustas vägivaldset mahasurumist, milles tapeti sadu tsiviilisikuid. See polnud RPF-i huvides, sest neil puudus igasugune toetus ning enamus, välja arvatud osa hutu opositsioonist, pani RPF-ile pahaks, et repressioonid saadi enda kaela. RPF hakkas toetuma sunnile, ajades tuhanded põgenikud Ugandasse (irooniahoiatus), et luua vabatuletsoone ja sunniviisilist värbamist. Nad ei suutnud, erinevalt Museveni NRA-st moodustada alternatiivseid valitsmisstruktuure, mis oleksid põhinenud “vastupanunõukogudel”, sest neil ei olnud ulatuslikku toetust. Enamik ruandalasi kahtlustas, et RPF soovis taaskehtestada tutsi ülemvõimu, asjaolu, mida hutu rahvuslased võisid kasutada oma huvides, oponeerides Habyarimana püüdeid kompromissile (Mamdani, pp 188-189).

Varases genotsiidialases kirjanduses eeldatakse tihti, et RPF ei oodanud pikka ja verist võitlust Ruanda sõjajõududega. Seega kirjutas Rene Lemerchand “1. oktoobri 1990 invasiooni eelõhtul ei olnud kellelgi RPF-ist vähimatki ideed selle kataklüsmi ulatuse kohta, mida nad olid valla päästmas” (Lemerchand, ‘Rwanda: The Rationality of Genocide’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995). Tagasivaadates, see oli vale – võib-olla oli see mulje, mida RPF eelistas endast tol ajal luua. Igal juhul, sellest saadik on Alan Kuperman Johns Hopkinsist küsitlenud mitmeid RPF-i juhtivaid liikmeid, kes osalesid sissetungis ja järgnenud sõjas. Ta kirjutab: “Rwigyema ja teised mässuliste kõrgemad juhid nägid ette pikka võitlust arvukama ja paremini varustatud Ruanda sõjaväega” (Kuperman, 2003). Kuid just siis, kui RPF pidi taganema ja paistis olevat oma kõige nõrgemas seisus, sekkus USA ja ütles Habyarimana valitsusele, et see peaks RPF-i kohtlema mitte kui sissetungivat armeed vaid kui legitiimset opositsiooni. See ei olnud lihtsalt sõbralik nõuanne, see tuli koos USA hiiglasehoobiga, võimalusega peatada abi ja laenud. Vastuseks Ruanda mööndustele, kuulutas Bushi saadik Ruandas abi tõusu 11.6 miljonilt dollarilt 20 miljonile dollarile (Barrie Collins, ‘New Wars and Old Wars? The Lessons of Rwanda’, in David Chandler, ed., Rethinking Human Rights: Critical Approaches to International Politics, Palgrave Macmillan, 2003, p. 161)

RPF-le kättesaadavate möönduste ja läbirääkimiste rõhutamisega ei taha ma kuidagi väita nagu olnuks Habyarimana režiim konfliktis kuidagi “hea poiss”, kaugel sellest. Valitsusepoolsed pogrommid ja massimõrvad, mis ülestõusu varastel aastatel valla päästeti oli osa strateegiast, mille eesmärk oli õõnestada sissetungijate mõju karistades tutsi populatsiooni. Nende ainus põhjendus möönduste tegemisele oli enda võimu säilitamine. Kuid RPF uskus, et nad võiksid saavutada rohkem ning olid determineeritud läbi surumaks maksimaalseid eeliseid. Läbirääkimiste ajal parandasid nad oma sõjalist võimekust ja avastasid nüüd, et maailma ainus superjõud toetab neid. Nad alustasid uut rünnakut märtsis 1992 ja jätaksid nendega kogu aasta jooksul. Juulis 1992 intensiivistas Habyarimana valitsus USA korraldusel Arusha läbirääkimisi, saavutati seitsmekuuline ralvarahu, mille murdis RPF 1993. aasta veebruaris. Väites, et nad vastasid pogrommidele ja tutsi tsiviilisikute mõrvamisele Ruanda sõjaväelaste ja karistussalkade poolt (mis kindlasti toimusid), kahekordistasid nad oma kontrolli all olevat territooriumi ja jõudsid 20 miili kaugusele pealinnast, tappes hutu tsiviilisikuid ja paigutades ümber ligi miljon inimest.

Sel hetkel pidi Habyarimana režiim näkku vaatama siseopositsioonile, kes leidis, et ta on RPFile liiga palju järele andnud. See tunne stimuleeris rahvuslasi, tõstes nende positsiooni rahva hulgas üldiselt. Pärast RPF-i rünnakuid 1993. kevadel väljendas isegi RPF-i vastu sõbralik osa hutu opositsioonist tunnet, et nad on reedetud ja sunnitud tagasi tõmbuma. Faustin Twagiramungu, opositsioonipartei MDR liider kritiseeris RPF-i olemast täpselt samasugune nagu Habyarimana partei, soovides lihtsalt kontrolli, mitte läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepet. Kuid isegi niisugusel juhul tagas RPF-i sõjaline edu veel järeleandmisi ning Arusha lepe ei olnud midagi muud kui Rinde riigipööre. Kui kokkulepped saanuks tegelikkuseks, saanuks RPF kokku viis valitsusekohta kahekümneühest, 11 kohta 70-st rahvuslikul üleminekuassambleel, mis asetanuks nad võrdsetesse oludesse valitseva MNRD-ga. See peegeldas sõjalist jõudu, mitte rahva toetust. Veel enam, edukad rünnakud Arusha läbirääkimiste ajal andsid RPF-le võimaluse nõuda, et nende esindatus armees tõstetaks 40 protsendilt 50 protsendile (nad saavutasid 50% esindatuse ohvitseride hulgas, kuid 40% esinduse ettepandud ühendarmees) (Kuperman, 2003; Collins, p 166).

USA läbirääkijad teadsid täpselt, et niisugusi mööndusi Habyarimana kaitsta ei saa, kuid nõudsid, et ta neid pakuks või riskiks “rahvusvahelise kogukonna” (st. USA) toetuse kaotamisega. Kui ta kaotaks “rahvusvahelise kogukonna”, siis ta kaotaks abi ja võiks kaotada sõja. See on võtmekoht: USA teadis, et ükski vahend ei olnud kindlam ajamaks karmid vastasseisud armees ja riigis paranoilisse sügavikku, kui sundida neid tingimustesse, mis lõid tegeliku riigipöördevõimaluse. RPF-i “katkematu nõue, et Habyarimana annaks neile üle Ruanda reaalse poliitilise ja sõjalise kontrolli” ei olnud eriti tasakaalus paari mööndusega nende poolt. Kui Habyarimana läinuks sellega kaasa, lõpetanuks ta kindlasti surnuna: nii tegi ta ainsat, mida sai ette võtta enda poliitilise säilimise nimel. Ta kirjutas alla, kuid tegi kõik, et vältida leppe elluviimist. Ta ühendas kõik hutu rahvuslikud voolud oma “Hutu Jõu” liitu ning – jätkuvate rünnakute valguses – suutis luua laia kõlapinnaga argumendi, et RPF-i jätkuv edu väljendas riigi hutu rahvakillule jätkuvat ohtu. (Seda ei saa taandada sureva režiimi propagandaks, see toimis, sest inimestel oli lihtne tõeks pidada, et just see ongi kaalul, palju kaugemale väiksesest ringist, kes plaanis genotsiidi ja hiljem osales selle elluviimises). Endise RPF ohvitseri Jean-Paul Mugabe sõnade kohaselt soovitas RPF samal ajal oma sõduritel Arusha lepet mitte tõsiselt võtta ning valmistuda “lõplikuks” kokkupõrkeks Ruanda valitsusega (Kuperman, 2003; Collins, p 167-171).

RPF-l ei olnud sel hetkel enam valikut, nagu ütleb Kuperman: “nad võinuks teha järeleandmisi oma nõudmistes võimule – näiteks lastes hetkel domineerival Hutu Jõu tiibadel valida üleminekuvalitsuse opositsiooniesindajad – lootes vältida massilist vägivalda tutsi tsiviilisikute vastu. Nad võisid ka valida karmi liini ja valmistuda sõjaliseks pealetungiks, et vallutada Ruanda. Nad valisid viimase.” Nende eskaleerumine ja õudused, mida nad kindlasti ellu viisid (eriti viimasel võimuhaaramisetapil) ainult suurendas ohtu hutu rahvakillu eksistentsile. Isegi kui genotsiid avalikustati, suhtusid nad “kättemaksu tutsi populatsioonile kui hinda saavutamaks” nende eesmärke “isegi, kui hind tõusis oodatust palju kõrgemaks”. Rinne tegi mõned hilinenud katsed võita enda poole neid, keda nad olid välja saatnud või halvasti kohelnud ning isegi üritasid korraldada mingit genotsiidi eeldatavate ohvrite enesekaitset. Kuid see oli teisejärguline. Nagu Kuperman väidab: “lahinguplaan oli tehtud vallutamaks riiki, mitte kaitsmaks tutsi tsiviilisikuid kättemaksuvägivalla eest”. Mässulised vältisid piirkondi, kus genotsiidi ellu viidi või kus inimesed olid suurimas ohus, kartes sõjakahjusid, mida nad kandma pidanuks. Selle asemel võideti ülekaalukalt kogu idapoolne maa, möödudes peaaegu kõigist võitlusüksustest ja võeti ära pealinn, kui hutu armee lagunes. Nad tõepoolest saavutasid oma eesmärgi, haarasid võimu – ehkki, loomulikult, kohutava hinnaga.

Taaskord väitmaks ilmset, rõhutades RPF-i vastutust oma otsuste eest, ei ole mul mingit kavatsust vabandada nende käitumisega välja Hutu Jõu tegevust, mis samuti viis ellu genotsiidi. Vastutus 80% Ruanda tutside hävitamise eest lasub kõigepealt ja peamiselt neil, kes nad seda plaanisid ja ellu viisid. Mitte miski ei kergenda Hutu Jõu vastutust. Kuid RPF-i roll oli purustav ja USA sekkumine nende poolel tegi selle veel väga palju purustavamaks. Põhjus nende halastamatuks käitumiseks kasvab välja nende elitistlikust sõjalisest tegevusest, mis püüdis, kohalike ja rahvusvaheliste jõududega liite sõlmides, kehtestada Ruandas vähemusvalitsust, sõltumata järelmeist tutsi kogukonnale. Faktiliselt täpselt see neil õnnestuski. Tulemusena sündinud režiim jätkas kasu saamist USA sõjalistest harjutustest ning temast sai USA ja Ühendkuningriigi lähimaid liitlasi Aafrika mandril, osales Kongo genotsiidses vägivallas ja represseerib vägivaldselt oponente. Kui Ruanda Patriootlik Rinne olnuks vabastusliikumine, midagi seesugust nagu püüdis olla varajane RANU, rahva huvidega südames, siis olnuks see näha nende strateegias, nende sõjataktikas, nende suhetes rahvahulkadega ja nende järgnevas valitsemisviisis. Seda ei olnud näha: nad ei olnud vabastusliikumine. Kui Ruandas polnuks “lääne” sekkumist, nagu tihti väidetakse, siis toonuks invasioonijärgne “kodusõda” arvatavasti kaasa märgatavalt vähem verevalamist. Tegelikult aset leidnud sekkumine ei suutnud kaugeltki olla tõhus vastumürk genotsiidile, nagu “lääne” sekkumist oletatakse olevat, see aitas genotsiidi sünnile kaasa.

Originaal: http://leninology.blogspot.com/2009/07/rwanda-rpf-and-myth-of-non-intervention.html

Teksti autor: Marco Montanari.

Hispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes on saanud kapitali osaks kihutada palavikuliselt läbi maailma, otsides kõige odavamaid relvi ja ajusid. Samal ajal aga teatud “teenuseid inimestele” ei ole võimalik delokaliseerida, alatest hoolitsusest meie vanurite eest kuni hoolitsuseni meie sõdurite eest. Viimase osas tekkis aga 20. sajandi üheksakümnendatel aastatel kaasaegne ja keerukas asiento vorm.

“Sõjaprofessionaalide” hiiglaslik turg on paljude uurimuste ja arutelude keskmeks. Kui sõja erastamine on saanud palju tähelepanu, siis sõjalogistika privatiseerimist on saatnud pea täielik vaikus. Suhteliselt halvasti ajastatud vaikus, sest just logistikasektorist võib leida teatud ulatuseni orjatööle sarnanevad töötingimusi.

19. sajandil lahkusid orjapidajate brigantiinid Sierra Leone vetest tavaliselt ööpimeduses, et vältida Briti sõjalaevastiku tähelepanu. Tänapäeval kõnnivad korporatsioonide värbamistöötajad Sierra Leones särava päikese all, avaldades oma töökuulutusi meedias ning saates lennukiga töölisi sihtpaikadesse. Noori aafriklasi ei tervita enam ketid ja piitsad. Nende järgi ei ole mingit vajadust. Meeleheitest ja kohutavatest töötingimustest kodumaal piisab, et sundida neid aktsepteerima elajalikke elutingimusi sõjatsoonides. Vähemalt seni, kuni sierraleonelaste kõnekäänuks saanud kannatus vastu peab.

Nafta, sõda ja maksumaksja raha

Maailma sõjalogistikaturu peamine mootor on kolossaalne USA kaitse-eelarve: 2007. aastal üle 700 miljardi dollari. Logistikasektorit juhitakse kaasaegse asiento-poliitika vormis, teatud hulga valitud erafirmade kaudu, kes kontrollivad turgu eksklusiivselt. Nende kompaniide ajalugu – nafta, sõja ja maksumaksja raha segus – on vähetuntud kuid väga õpetlik.

M. W. Kellogg Company loodi 1901. aastal New Yorkis. Kuigi selle esmane tegevusvaldkond oli energiatootmine, spetsialiseerus ettevõte kiiresti naftapuhastusele, muutudes selle juhtivaks jõuks ja ehitas enne Teist Maailmasõda 130 tehast. Vahetult pärast sõda (mille ajal ta võitis Manhattan Projectiga seotud megalepingu), tugevdas Kellogg oma tehnoloogilist edu naftakeemiasektoris (petrochemicals). See oli esimene kompanii, mis võitis Nixoni ja Mao tippkohtumisele järgnenud avanemises lepingud Hiina Rahvavabariigiga. 1988. aastal ostis Kelloggi Dresser Industries, mis tegutses aktiivselt naftateenuste ja -insenerluse turul. 1988. aastal ostis Kelloggi ära Dresser Industries, aktiivne toimija naftateenuste ja -insenerluse alal.

Dresser Industries (DI) loodi 19. sajandi lõpus Bradfordis Pennyslvanias tänu seeriale naftapuurimise- ning transpordivahendite patentidele. 1928. aastal, pisut enne Suurt Depressiooni, sai DI-st avalik börsiettevõte Wall Streeti nimekirjas. Selle tehinguga tegelenud juristide seas oli härra Prescott Bush, kes sai ka koha juhtkonnas, mida hoidis järgnevad 22 aastat. Ka tema poeg töötas aastatel 1948-1951 Dresser Industriesis erinevatel töökohtadel: mees, kes hiljem sai avalikkusele tuntuks kui USA 41. president George H. W. Bush. Vahepeal spetsialiseerus kompanii kõikvõimalikule naftapuurimise ja -tootmise varustusele ja kolis peakontori Dallasesse. Aastate jooksul ostis DI järjest üles oma konkurente ning 1994. sai temast maailma naftasektori kolmas teenusepakkuja. 1998. aastal ühines Dresser Industries oma peamise võistlejaga, Texan Halliburtoniga, mida tol ajal juhtis tulevane asepresident Dick Cheney. Tehingu väärtuseks hinnati 7,7 miljardit dollarit.

Ühinemise esimene tulem oli Kelloggi ja DI sihtasutuse ühendamine Halliburtoni Brown&Root-ga. B&R sündis 1919. aastal, et kontrollida USA sõjalisi laevatehaseid. Suure depressiooni ajal sõlmis B&R pikaajalise liidu Lyndon Baines Johnsoniga, finantseerides tema briljantset poliitilist karjääri. Kohe pärast Teist Maailmasõda sisenes kompanii naftasektorisse, luues maailma esimese avamereplatvormi. 1962. aasta detsembris ostis B&R-i Halliburton. Kui Johnson, kellest sai USA 36. president, alustas Vietnami sõjaks eskaleerunud poliitikat, tekkis ka probleem, kuidas tagada logistilised teenused sadadele tuhandetele Kagu-Aasiasse suunatud üksustele. Selleks loodi võrgustik neljast peamisest lepingulisest teenusepakkujast, kes said endale 85% kõigist sõjalepingutest ning loomulikult õnnestus B&R-il kergelt selle eksklusiivse klubi liikmeks saada.

Niimoodi näiski, et Kellogg, Brown & Root sündis Dick Cheney käe all kui eduka tehingu õpikunäide. Varasemad võistlejad, aktiivsed neis sektoreis, mille ülioluliseks aspektiks oli avalik rahastus ja poliitilised sidemed, ühinesid üheksainsaks suureks kompaniiks, mis oletatavasti oleks iga võimaliku võistleja alla neelanud. Siiski, 2001 aastal ilmnes ühinemise pahupool. Uus kompanii segati mitmetesse Kelloggilt päritud asbestikahjude korvamise kohtuasjadesse. Halliburtoni aktsiad kukkusid ühe aasta jooksul 80% ja juhtkond pidi leidma väljapääsutee. 10. aprillil 2001 DI lahutati taas Halliburtonist – erandiga Kelloggile – ja müüdi maha. Järgmisel aastal koosnes Halliburton Group kahest eraldiseisvast osast: Halliburton Energy Services Group, kes vastutas nafta tuumikäri eest ja KBR, kes vastutas logistika eest, koormatuna asbesti kohtuasjade võlgadega ning panduna peatükk 11 võimu alla (USA pankrotiseadustiku peatükk, mis võimaldab reorganiseerimist pankrotiseaduse järgi). Kogu tegevuse peatamise asemel, vaatas KBR-le vastu pääsemine märkimisväärse LOGCAPi rahavooga oma kohvreisse.

The LOGistics Civil Augmentation Program, 21. sajandi asiento

LOGCAP loodi Ronald Reagani teise ametiaja esimesel aastal: 6. detsembril 1985 armeemäärusega 700-137. Mainitud määruse põhjenduseks oli kiirendada ja lihtsustada suhteid eraettevõtjatest lepingupartneritega sõjaväe meretagustel operatsioonidel. Selmet luua pakkumisi spetsiifilisteks logistilisteks teenusteks, kuulutati välja üks pakkumine, mis nõudis ühelt lepingupartnerilt võimet pakkuda iga teenust, mida armee võis spetsiifiliste hankenõuete kaudu küsida. LOGCAP on
kulud pluss award fee leping, kus fikseeritud 1% kasumile võib lisanduda veel 2%, mis arvutatakse kvalitatiivsete parameetrite alusel. LOGCAP seob küll pakkumise võitja USA tööseadusandlusega, kuid see nõue ei laiene allhankijatele.

USA sõjavägi hakkas kõrgema väejuhatuse umbusu tõttu LOGCAPi lepinguid kasutama alles 1988. aastal, piirates need ebaregulaarsete ja kõrge spetsialiseerumisastmega teenustega nagu näiteks sõjaotstarbelised torujuhtmed. Seejärel – Bush seeniori valitsemisperioodi lõpus – alustas kaitseminister Dick Cheney sõjalise logistika revolutsiooni. 1992. aastal küsis Cheney Brown&Root’ilt uuringut (eelarvega 9 miljonit dollarit) LOGCAPi piiramatu elluviimise soovitatavusest. Positiivne vastus taskus, kuulutas Cheney välja pakkumise LOGCAP I, kestvusega 1992-96, mille võitis 3. augustil 1992 B&R, makroskoopilise huvide konflikti juhtumiga.

Uued lepingud jõustati kohe USA missiooniks Somaalias ning uue demokraatide administratsiooni ajal laiendati need ka Balkani operatsioonidele. 1995. aastal sai Dick Cheneyst Halliburtoni tegevdirektor, kes leidis end kohe skandaali keskmest. Riigikontroll (Government Accountability Office) leidis, et B&R oli LOGCAPi lepinguid ületanud 32% võrra. Skandaal möirgamas, kuulutas Clinton välja LOGCAP II pakkumise, mille võitis DynCorp. Vaatamata kaotusele, süüdistustele ja skandaalidele, vaatamata oma sidemetele G.O.P juhtivate ešelonidega, suutis B&R seletamatult saada demokraatide administratsioonilt uued logistikalepingud 2,5 miljardi dollari väärtuses, mis viidi ellu Bosnia ja Kosovo sõdades nime all “Balkan Support Contract.” Kuid parim ootas KBR-i alles ees.

Richard “Dick” Cheney, saades 2001. aastal asepresidendiks, päästis väledalt Halliburtoni pankrotist, kuhu selle olid viinud tema enda otsused. Õnneks oli LOGCAP II läbi saamas ja uuelt valitsuselt oodati LOGCAP III pakkumist. Lepingu kehtivust pikendati kümnele aastale ja 14. detsembril 2001 võitis KBR-i kontrolli all olev Brown&Root Services USA sõjaväe ühe kõigi aegade suurima lepingu. Pankroti äärel olevast ettevõttest, uurimisalusest pettuses ja miljarditeni ulatuvate kahjudega kohtuprotsessides, sai kümnendiks  USA sõjaväe üks ja ainus logistikapartner. Just siis kui “sõda terroriga” lõi avalöögi militaarsete kulude katkematule tõusule.

Miljardid, skandaalid ja põgenemine Araabiasse

4. märtsini 2007, kuni USA sõjajõud väljastasid siseauditi, küündis Iraagi lepingute (149 hankelepingut LOGCAP III raames) koguväärtus 22.5 miljardi dollarini. Sellele lisandus veel 7 miljonit KBR-le operatsioonide eest Iraagi naftasektoris RIO (Restore Iraqi Oil) egiidi all, leping, mis anti ilma konkursita Texase kompaniile. Veel rohkem maksumaksja raha voolas KBR-i kohvreisse septembris 2005, tänu Katrina-järgsetele operatsioonidele ning uuesti 24. jaanuaril 2006, kui kompanii võitis 385 miljoni dollarise lepingu, et ehitada ajutisi kinnipidamispaiku USAs, mahutavusega 400 000 inimest müstilise ja muretsemapaneva “Counterinsurgency Program” (ülestõusuvastase programmi) raames. Kuigi Halliburton ja KBR teenisid kuue aasta jooksul rohkem kui 30 miljardit dollarit, leidsid nad end taas rahututest vetest.

2001. aastal oli Halliburtonil 17 satelliitkompaniid maksuparadiisides. Üks nendest, Halliburton Products and Services-HPS, oli 1975. aastal registreeritud Kaimanisaartel ja avas oma kontori Teheranis, päästis valla ägeda dispuudi ning pääses napilt süüdistusest Vaenlasega Kauplemise Akti (Trading with the Enemy Act, mille kehtestas Roosevelt pärast Pearl Harborit) alusel. Veel enam, Halliburton sattus oma kahtlustäratavate tehingutega tule alla juba üheksakümnendate alguses müües keelatud seadmeid “Ameerika vaenlastele” (sel korral Liibüale ja Iraagile). Juhtum, mis lõppes nelja miljoni dollarise trahviga. 2002. aastal süüdistati Halliburtoni ja Arthur Anderseni raamatupidamisseaduste rikkumises: uurimine lõppes 2004. aastal 7,5 miljoni dollarise trahviga. 2003. aastal tunnistas Halliburton ennast süüdi kõrgele Nigeeria ametnikule altkäemaksu andmises, et saavutada lubamatuid maksuvabastusi. Hetkel (nov. 2007) on Halliburton tõsiste kuritegude eest uurimise all nii FBI-s SEC-s, rahandus-, justiits- ja kaitseministeeriumis kui ka Prantsusmaa prokuratuuris.

KBR, omakorda, on uurimise all DCAA (Defence Contract Audit Agency, Kaitselepingute Auditeerimisagentuur) vastutusalas. Texase kompaniid süüdistatakse taas ülekuludes, seekord 25% võrra. 2006. aastal üksi moodustasid lubamatud kulud 2,7 miljardit dollarit. Seistes vastamisi föderaalsete uurimiste kohutava perspektiivi ning peatse Valge Maja administratsiooni vahetumisega, võttis Halliburton kasutusele ravimeetmed. KBR, mille väärtust hindasid analüütikud 2,15 ja 3 miljardi dollari vahele, lahutati 2007 aasta aprillis taas tükkideks ning müüdi ära. Kusjuures Halliburton viis oma peakontori Dubaisse, millel ei ole USA-ga väljaandmislepingut. Veel enam, isegi KBR-i allhankijatel on pidevaid probleeme õigusvaldkonnas.

24 000 Iraagis töötavast tsiviillepingupartnerist piisab napilt erinevate ülesannetega hakkamasaamiseks. Ainuüksi toitlustussektoris tegeldakse 80 000 üksusega 43 erinevas militaarinstallatsioonis. Kogu teenus on täielikult allhankijate käes. Korraldavad ettevõtted, hoidmaks tööjõukulusid madalal, värbavad süstemaatiliselt  inimesi vaestest riikidest. 770 sierraleonelase värbamine 2005. aastal lähtus just sellest loogikast. Nad värbas, vahetades välja srilankalased, Briti ESS (Eurest Support Services), mida kontrollis Compass Group.

Suurem kui McDonald’s

2006. aastal oli Compass Groupi aastatulu 16 miljardit eurot, 439 miljoniline netokasum ja ettevõttes oli 407 000 töötajat. See on maailma liider toitlustamises ning, Fortune andmetel, on ta 13. töötajate arvult ning 322 aastasissetulekutelt, eespool McDonald’sist. 15 % tuludest pärineb riiklikeist lepinguist.

Compass Group’i eelkäija oli Factory Canteens Ltd, mis loodi 1941. aastal Suurbritannias varustamaks toiduga laskemoonatehaste töölisi. Grupp, mis hiljem nimetati Bateman Catering Companyks, liitus 1967. aastal Midland Cateringiga, nime alla Grand Metropolitan Catering Services ja 1984. aastal nimetati ta taas ümber Compass Services’ks. 1987. ostis juhtkond ettevõtte, luues Compass Groupi, mis võeti aasta hiljem Londoni Börsi nimekirja.

Ettevõtte rahvusvaheline kasv, mis algas 1993. aastal SAS Service Partneri omandamisega samanimeliselt lennuliinilt, jätkub ka praegu, omandamiste ja koostöölepete (alliances) keeristormis. Näiteks Itaalias kontrollib Briti kompanii Onama s.p.a.-d, gruppi, mille aastasissetulek on 317 miljonit eurot ning tal on partnerlusleping Gruppo Cremonini in Momentum Ltd-ga, ettevõttega, mis pakub toitlustamist Briti Eurostari rongides.

1999. aastal spetsialiseeris Compass Group oma haru ESS-i kaitsetehnoloogiale, avamere- ja kaugsihtkohtadele. Selle kaudu suudeti saada 351-miljoni-dollari toitlustamislepingud kui ÜRO sinikiivrid saadeti Libeeriasse. See leping tõi 2005 aastal kaasa ühe kõige hullema skandaali kogu ÜRO ajaloos, kus süüdistati, arreteeriti ja mõisteti korruptsioonis süüdi kaks ÜRO kõrget ametnikku, Aleksander Jakovlev (ÜRO juhtivametnik hangete alal) ja Vladimir Kuznetsov (ÜRO haldus- ja eelarvekomisjoni esimees). ESS tegi siseauditi, mis viis 2006. aastal mõningatest “mädaõuntest” vabanemiseni: lahkuma pidid Peter Harris, Andy Seiwert ja Doug Kerr. Sir Francis Mackay, juhatuse esimees ja tegevdirektor Mike Bailey astusid tagasi ning asendati vastavalt sir Roy Gardneri ja Richard Cousinsiga. Veel enam, ESS on seotud USA uurimisega Iraagi ülekulude suhtes. 29-aastase P. K., sierraleonelase, lugu algab selles stsenaariumis.

Uued orjad

ESS avaldas 2005. aastal tööpakkumised Iraaki Sierra Leone massimeedias. Need pakkumised olid kooskõlastatud kohalikus Tööministeeriumis. Freetowni ministeeriumi ruumesse, kus intervjuusid peeti, ilmus kohale rohkem kui 7000 kandidaati. Valitutele näidati lepinguid, kuid ainult formaalselt: kui nad raskepärasele lepingule viie minuti jooksul alla ei kirjutanud, siis saadeti tööotsjad minema. Leping kehtis ühe aasta ning oli mõlemapoolsel nõusolekul pikendatav kolmele aastale. Seesuguse küsitava protseduuri tulemusel palgati 770 sierraleonelast ning saadeti Iraaki 110-inimesteliste seltskondadena.

P.K, vanim neljast vennast, sai töökoha. Tema isa, kes suri 2001. aastal, oli rahandusministeeriumi varade osakonna vanemaudiitor. Mehe Kenemast pärit perekond veetis kohutava kodusõjaperioodi metsa peitunutena, pärast sinikiivrite ilmumist naasti pealinna. P. K. sõlmis lepingu 4. augustil 2005 ja astus järgmisel päeval Venemaal tehtud, tunnussiltideta lennuki pardale. Lennuk viis palgatud Freetownist Tripolisse. Kolm tundi hiljem, pärast tankimist, viidi nad Liibüast Bagdadi, kus maanduti 6. augusti öösel. Kohalejõudmisel ootas sierraleonelasi kohutav üllatus. Nende ülesanded olid märkimisväärselt erinevad lubatust – ei mingeid valgekrae töökohti, puhtakujuline füüsiline töö ekstreemsetes tingimustes.

P.K, kellele lubati varustusametniku töökohta, hakkas maha laadima külmutatud liha, 12-14 tundi päevas, saalides põletava kuumuse ja betoonkambrite külmutusseadmete -30 C temperatuuri vahel. Mitte mingeid puhkepäevi, ei mingit arstiabi, 300 dollarit kuupalka, vähem, kui ta sai kodus. Õnnetuste või haiguste ohvrid võisid loota vaid USA sõdurite solidaarsusele, kes tundsid tülgastust nende inimeste elamis- ja töötingimuste vastu ja sõdurite heaolu eest hoolitsedes olid valmis laskma aafriklasi sõjaväehaiglatesse hiilida. See kõik juhtus Camp Warhorse’s, mis hiljem küllalt kohmaka PR-võtte tulemusel nimetati ümber Camp Freedom I. Camp Warhorse asub 65 kilomeetrit Bagdadist kirdes, ühes “Sunni kolmnurga” tipus, Baqubas.

Mõned nädalad hiljem alustasid sierraleonelased häälekat protesti koos streigiga ja nõudsid komandöri toetust. Dining FACility 1 juht Michael L. Perez kohtus nendega ja lubas ESSile mõningat survet avaldada. P. K. andmetel said tema ning tema kolleegid teada, et väidetavalt maksis KBR Briti kompaniile kuus 10 000 dollarit iga töölise kohta. ESS, tuntud kui karmi joone esindaja kõigis töövaidlustes, otsustas esimese tegevusaasta lõpus Iraagist loobuda ja lõpetas automaatselt kõik Freetownis sõlmitud lepingud. ESS-i avalike suhete direktor Paul Kelly õigustas seda LOGCAP allhankijate madala kasumiga, kuna nood pidid härra Kelly sõnul maksma väga kalleid kindlustusmakse. Veel enam: härra Kelly kuulutas, et ESS palkas Sierra Leonest ainult seetõttu, et India, Pakistan, Sri Lanka, Tai ja Filipiinid keelasid pärast mitmeid mõrva- ja inimröövijuhtumeid oma kodanikel töötamast sõjast haaratud Iraagis.

P.K koos üheteistkümne kaasmaalasega ütles lepingu üles, tüdinuna ebainimlikest töötingimustest, ebapiisavast palgast ja tõsistest tervisehäiretest, mida põhjustasid järsud temperatuurimuutused, mida tuli iga päev taluda. Sellele vaatamata õnnestus ESS-il tema lahkumist 2006. aasta maini edasi lükata. Kompanii makstud reis koju algas Dubaisse suunduva Jupiter Airlinesi pardal. Araabia Ühendemiraatides ootasid endised töötajad ilma lubatud toidu ja öömajata, magades 1. terminali põrandal neli ööd ja päeva ESS ametnikku, kes pidi saabuma nende lõppsihtkoha piletitega. Kui ametnik viimaks kohale jõudis andis ta igaühele 10 dinaari (umbes 3 USD, 35 EEK) ja lennupiletid. Näljaste ja kurnatutena jõudsid 11 sierraleonelast Ethiopia Airlines lennuga Addis Ababasse, jätkates sealt reisi Elevandiluurannikule. Kohale jõudnud avastasid nad, et nende pagas oli kaduma läinud. Viimane osa nende reisist, Abidjanist Freetowni, toimus SN Bruxelles pardal. Kui P.K koju jõudis, diagnoositi tal raske kopsupõletik, mis pole üllatav inimese kohta, kes terve aasta töötas katkematute 80-kraadiste temperatuurimuutuste tingimustes.

Epiloog

Selle loo viimane peatükk on ehk kõige grotesksem ja mõnitavam. Naasnuna kodumaale püüdis P. K. kohe Iraaki tagasi minna. Ta pidi põgenema töötusest ning asjad tundusid minevat paremini, hoolimata tema haigusest ja Camp Warhorse’s talutud alanduste ning ahistamiste põletavatest mälestustest.

KBR valis allhankijaks uue toitlustuskompanii, First Kuwaiti Trading Company, mis lubas sierraleonelastele palku 500 ja 800 dollari vahel kuus. First Kuwaiti Trading Company asutas 1996. aastal Liibanoni kristlane maroniit Wadih al-Abs ning firma aastasissetulek on umbes miljard dollarit. Niisugune imetlusväärne kasv on seotud kompanii tihedate sidemetega Kuveidi kuningliku perekonnaga, kes andsid ettevõttele mahukaid lepinguid USA sõjaväega. Praegu (nov. 2007) on FKTC-l 7000 töötajat ning 800 miljoni dollari eest USA sõjaväelepinguid.

Kuveidi kompanii värbamisteenistus jätkas ESS eeskuju, tuli Freetowni, pakkus seekord kõrgemaid palku ning otsis kuni 4000 töötajat. Sierra Leone ei ole mitte ainult üks maailma kõige vaesemaid riike, ta on ka Transparency Internationali korruptsiooniindeksi üks kõige viimasemaid riike. Sierra Leone tööministeerium, pimestatuna võimalusest niisuguselt suurelt lepingult hiigelraha teenida, püüdis ettevõttele kehtestada rangeid nõudeid. FKTC pidi maksma iga töötaja pealt 400 dollarit arstliku kontrolli eest ja veel 400 dollarit iga töötaja passi eest. Kokkuvõttes, kõigi 4000 töötaja pealt 3,2 miljonit dollarit lubamatuid kulusid. Afäärist sai aga teada Ghana saadik Freetownis, võttis Kuveidi kompaniiga ühendust ning pakkus neile värbamisvõimalust omaenda maal, tõotades mitte kehtestada passikulusid. Vaeste omavahelise sõja õpikunäide. Sellal, kui Accras valiti välja tuhandeid inimesi, ründasid 4000, omaenda valitsuse petetud sierraleonelast tööministeeriumi hooneid. Minister, kartes demonstrantide viha, võttis FKTC-ga ühendust, anudes ettevõttelt meelemuutust. Kompanii esindajad tulid juulis 2006 tagasi Freetowni, palgates 350 inimest, valides varemvalitute hulgast puuseppi, müürseppi ja torulukkseppi. P.K unistatud logistikajuhi töökoht oli kaotsiläinute hulgas.

P. K. on kahekordne ohver: ebainimlike töötingimuste ohver, mida suured korporatsioonid kolmanda maailma töölistele peale sunnivad ning vaeste inimeste vahelise sõja ohver. Sõja mida peavad õnnetud riigid, et koguda vähemalt mõned tilgakesed pantagruellikust veiniohvrist, mis nuumab maksumaksja rahaga neid, kes tänu sõjale ja poliitilistele sidemetele tervitavad iga uudist katastroofist või rahvusvahelisest kriisist kui kingitust taevalt. Või, täpsemalt, USA maksumaksjatelt.

Originaal: Marco Montanari “Manodopera. Il viaggio di P. K. dalla Sierra Leone all’Iraq”,  Carta mensile november/2007.

MTÜ Eesti Gei Noored kutsub sind ja sinu sõpru 15. juulil kell 19.00 Leedu saatkonna ette, mis asub Tallinnas aadressil Uus tänav 15, et süüdata küünlad ning näidata, et ka meid puudutab Leedu Vabariigis toimuv ebaõiglus, et toetame Leedu LGBTQ aktiviste ning kõiki teisi kodanikke, kes tunnevad, et neil on õigus täielikule sõnavabadusele.

14. juulil võttis Leedu Vabariigi seim 87 poolthäälega lõplikult vastu seaduse, mis dokumendi koostajate sõnul on määratud kaitsma alaealisi ühiskonna ebasoodsate mõjude eest – juuni lõpus oli ametistlahkuv president Valdas Adamkus selle oma vetoõigusega parlamenti tagasi saatnud. Seadus keelustab informatsiooni, mis “agiteerib homoseksuaalsete või biseksuaalsete suhete poolt või polügaamia poolt” meediumites, mis on ligipääsetavad Leedu alaealistele. Seesugusteks allikateks  on aga tavapäraseimad ajakirjandusväljaanded, televisioon, raadio jne. Lisaks keelab seadus ka surma ja vägivalla kujutamise vastavates allikates.

Vastuvõetud seadus teeb Leedu LGBTQ aktivistidel võimatuks tegutseda ühiskonna seksuaalvähemuste suhtes sallivamaks muutmise osad või ka lihtviisiliselt pöörata tähelepanu seksuaalvähemuste keerulisele olukorrale ning võimalikele probleemidele. See seadus keelab ka informatsiooni jagamise turvaseksi kohta või ka muu avaliku toetuse või info pakkumise noortele inimestele, kes just oma seksuaalse orientatsiooni on avastanud.

Niisugune seadus piirab karmilt demokraatia alustalaks olevat sõnavabadust ning võimalust kõikvõimalikke ideid ühiskonnas läbi arutada, olles radikaalselt vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.

Vaata ka:
Ivar Sild: piiratud nägemine ja seadused (konservatiivsete rahvuslaste ärritamiseks)
Leedu keelab homoseksuaalsusest rääkimise – Eesti Päevaleht
Lithuania backs child censor bill - BBC
Lithuanian parliament adopts homophobic law despite presidential veto - ILGA Europe
Facebooki grupp meeleavalduseks

Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati meie põhiseadus. Eesti reaalne demokraatia sündis aga nüüd, 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009, kui riigi ülesehitamistoimingud on lõppenud, kui institutsioonid on valmis ning ühiskonnas tuleb hakata elama – nende eelmise sajandi üheksakümnendate aastate poliitilises kuumuses külma peaga kirja pandud imeliste põhimõtete järgi.

Selle pöördelise 2009. aasta alguses otsustas Eesti Vabariigi kohus, et ilma tõenditeta ei saa kedagi süüdi mõista. Niisugune otsus osutus aga pettumuseks paljude poliitikas tegevate inimeste jaoks, isegi nii teravaks pettumuseks, et mõned parlamendiliikmed süüdistasid kohtuvõimu ebaprofessionaalsuses või kutsuti kohtuvõimu üles mõistma õigust leninlikul moel “südametunnistuse” alusel. Kui kohtuvõim endale kindlaks jäi, siis haarasid otsuse suurimad kriitikud härrad Ken-Marti Vaher ning Urmas Reinsalu kättemaksuihas seadusandliku võimu vahendi järgi loomaks olukorda, kus õigusemõistja konkreetseid tõendeid enam küsima ei peaks. Situatsioon, mida härra Montesquieu juba sajandeid tagasi ohtlikuna tajus ning seetõttu oma kuulsa võimude lahususe printsiibi kirja pani; probleem, mida kinnitas Sir John Dalberg-Acton: “Võim kipub korrumpeerima, absoluutne võim absoluutselt.” Nendest mõtetest lähtuvalt püsib ka meie ühiskond põhimõttel, et ükski võim, ei seadusandlik, täidesaatev ega kohtulik ei tohi üksteist üle kaaluda, tagamaks ühiskonna võimet jääda demokraatlikuks. Karistusseadustiku muutmise protsess kinnitas selgelt presidendi kui institutsiooni vajalikkust, eksisteerib keegi, kes väljaspool päevapoliitilist võitlust omab aega ning selget meelt põhiseaduse lugemiseks.

Eesti kannab jätkuvalt autoritaarsest riigist pärit taaka. Seda väljendavad nii härra Kalle Muuli hiljutine avaldus raadioeetris, mille kohaselt teatud meeleavaldajad tuleks vaeseomaks peksta ning seadustada omakohus koos surmanuhtluse õigusega (niimoodi väitis ka kunagine Lenini programm) kui ka proua Iivi Anna Masso oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Kuradite riigi kaitseks.” Viimane esitab argumenti, mille kohaselt demokraatiat tundub olevat vaja ainult “läänele” näitamiseks, siseriiklikult peaks siiski maksma vali kord: tegemist mõtteviisiga, mille kohaselt valimistest piisab võimu ükskõikmilliste sammude legitimeerimiseks ning mõtetele, millega ei nõustuta, vastatakse mitte argumentide vaid lihtlabaste laimuga. Meenub kunagine retoorika kõike ebameeldivat kodanlikeks iganditeks kutsuda – hetkel siis kremlimeelseteks, hoolimata arvamuste taga seisvatest erinevatest poliitilistest vaate­punktidest.

Sõnavabadus on oluline. Kui kõiki ideid on lubatud arutada, siis ei ole võimalik poliitilisi vastaseid suvaliste templitega diskrediteerida, templitega, mis põhjendusi ei vaja. Loogikas on ad hominem argument keelatud: tõde ei sõltu selle väljaütlejast. Vene enamlane Nikolai Buhharin kuulutas, et tõde on parteiline: kõik, mida ütleb vale inimene, on vale. Tema erakonnakaaslased Lenin ja Stalin teadsid loogikat ning kuulutasid tõe objektiivseks. Nad lihtsalt teatasid, et nemad teavad tõde ja kõik teised väänavad, nende teiste parteilisest seisukohast lähtudes. Stalin käskis Buhharini maha lasta, mis ta väänab tõde Marxist, Leninist ja Stalinist. Stalini ühiskond ei olnud vaba ühiskond, mina ei taha, et see ühiskond tuleks tagasi. Tembeldamine annab paraku jõudu just neile, kes soovivad Eesti ühiskonda teha autoritaarsemaks ning ebastabiilsemaks: kui inimesi saab hakata ähvardama selle alusel, milline on nende seksuaalne orientatsioon või hinnang mingisugusele ajaloosündmusele, siis see avab ukse ka väljapressimistele ja reetmistele. Me saame ennast kaitsa ebademokraatlike ning autoritaarsete jõudude vastu vaid ühel moel: andes kõigile sõna, andes igale ideele võimaluse läbiarutatud saada ning eksimuste eest mitte vangistada. Arukaid inimesi saab ju argumentidega veenda ning oma veendumusi muutma panna.

Eesti demokraatia läbis 2009. aastal oma esimese tuleproovi edukalt. Poliitilise võimu katsele elanike vabadust ebademokraatlikult piirata reageeriti teravalt: paljud inimesed, kes üksteist ei tundnud, väljendasid presidendile oma põhjendatud muret seesuguse käigu ebademokraatlikkuse ja põhiseadusvastasuse osas. Meie institutsionaalne süsteem töötas, võimude lahususe printsiip on taaskord taganud, et kõik võimuesindajad korraga ei ole pimestatud ühest ebaratsionaalsest hirmust. President kinnitas, et ühiskond lähtub ikka veel tollest enam kui 2000 aastat tagasi kirjapandud põhimõttest, et seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel.

Eelnõu vastustajate meelekindlus, presidendi otsusele järgnenud kergendatud reaktsioon meedia poolt, see kõik pani mind uskuma, et Eesti ühiskond suudab ühtsena käesoleva kriisi kõige raskematele hetkedele vastu astuda. Mitte poliitiliselt ühtselt, mis tooks kaasa erinevuste mahasurumise ning süvendaks keerulisi olusid vihkamisega. Sotsiaalselt ühtselt, lähtudes põhimõttest, mille poolest on eriti kuulsad USA merejalaväelased: “mitte kedagi ei jäeta maha”. Ma usun, et meie kõik suudame ka eelootavast külmast sügisest, tööpuudusest, rasketest majandusoludest üle saada, aidates parimate eliitüksuste põhimõtte järgi raskustest välja kõik meie riigi elanikud – ka need veidrikud punapead, kes räägivad asjadest, millest keegi kohe aru ei saa, ka selle naabri, kellega vaadete pärast tülli võib minna.

Kuna Eesti ei ole enam ammu väike kinnine kogukond kuskil maailmaserval, siis ei saa ühiskonnas toimuvat hinnata vaid enda mätta otsast, vaid peaks ka teadma, kuidas erinevaid asju nähakse, kirjeldatakse ja hinnatakse mujal maailmas. Üheks ühiskondlikuks nähtuseks on paremäärmuslus, millest meil aeg-ajalt ikka juttu tuleb ja siis jääb silma, et inimesed mõistavad seda erinevalt ja tihtipeale kasutame me läänemaailmas tuntud kindlaid sümboleid teadmata, et need annavad meist hoopis teistsugust infot, kui me võib-olla sooviksime.

Paremäärmuslust on väga hästi kirjeldatud Saksamaal ja kuna poole Saksamaa lähiajalugu sarnaneb Eestiga ja poole riigi lähiajalugu on olnud klassikaline Lääne-Euroopa, siis on seal palju huvitavat. Saksamaal on paremäärmuslust uuritud vaatenurgast, millised on erinevused idas ja läänes, siis võiks see aidata paremini mõista tausta, mis võib-olla ka meie paremäärmusluse näo kujunemisele on kaasa aidanud.

Erinevad paremäärmusluse elemendid on laialt levinud paljude inimeste seas. Selleks, et inimese maailmapilti saaks paremäärmuslikuks pidada, võiks seal olla kombinatsioon erinevatest hoiakutest: rassism, seksism (kas mees- või naissoo alamaks pidamine), antisemitism, ksenofoobia (mingite rahvuste alavääristamine), ühe tugeva partei vajadus (autoritarism), natsionaalsotsialismi revisionism, sotsiaaldarvinism.

Saksamaal Leipzigi ülikoolis tehtud uuringutes leiti, et kohe peale Saksamaa ühinemist oli paremäärmuslust Ida-Saksamaal vähem kui läänes, kuid 2008 aasta uuringutes oli paremäärmuslikke seisukohti enam-vähem võrdselt juba kõigis liidumaades, samuti kõigis ühiskonna- ja vanusegruppides (vaata uuringuid: www.fes.de/rechtsextremismus). 22 protsenti küsitletutest leidis, et „See mida Saksamaa praegu vajab, oleks üks tugev partei, kes suudaks rahva ühtsena hoida.” 31 protsenti leidis, et võõramaalased tulevad Saksamaale vaid selleks, et sotsiaaltoetuseid tarbida, 18 protsenti leidis, et juutidel on liiga suur mõjuvõim. Üldiselt oli ida pool enam levinud negatiivne suhtumine võõramaalastesse ja vajadus „tugeva käe” järgi ja lääne pool esines rohkem antisemitismi ja natsionaalsotsialismi vigade vähendamist (näiteks: kui Hitler poleks juute tapnud, oleks ta siiani suur riigimees olnud). Võrreldes 2006. aasta uuringut 2008. aasta omaga oli Lääne-Saksamaal paremäärmuslikke vaateid vähemaks jäänud ja Ida-Saksamaal juurde tulnud.

Inimene võib ju omaette uskuda, mida ta soovib, kuid paremäärmuslasena defineeritakse teda  siis, kui inimesed organiseeruvad ja omavad grupina käitumisel ühiseid jooni, mida paremäärmuslaste juures on seotud vägivalla ja provokatsioonidega. Saksamaal seondatakse mitmeid paremäärmuslikke rühmitusi Saksa Rahvusdemokraatliku Parteiga (Nationaldemokratische Partei Deutschlands, NPD), mis on kriitiline nii kommunistide kui ka liberaalse kapitalismi vastu. Partei on esindatud erinevate liidumaade parlamentides. Obama saamist Ameerika presidendiks nimetas NPD „juutide ja neegrite vandenõuks” ja nad leidsid, et Obama tahab hävitada USA „valget identiteeti.”

Märgid, sümbolid ja atribuutika

Nii nagu paljudel sotsiaalsetel rühmitustel on oma märgid ja teatud sarnasus välimuses, on need ka paremäärmuslastel. Margus Lepast tehtud filmist said paljud eestlased teada, et number „88” omab mingit salapärast tähendust, mida paljud ei tea. Selle lahti tõlgendamine algab tähestikust, kus kaheksas täht on „H” ja 88 on siis HH, mis tähendab „Heil Hitler”. Seda numbrikombinatsiooni kasutavad neonatsid nii visuaalse kujundina, lauludes kui ka näiteks oma emailides tervituse asemel. Teine tähendus on pärit Hitleri „Mein Kampf” kaheksandast peatükist võetud 88 sõnal.

Teine number on veel – 14. Tihtipeale on 14 kasutuses mingis kombinatsioonis 88ga. Neonatsid ja valged rahvuslased kasutavad numbrit 14 kui sümbolit, mis tähistab 14 sõna kahes erinevas hüüdlauses, mille sisu väljendab valge rassi puhtust ja ülemuslikkust. Neid numbreid on rohkemgi.

Kui eesti keeles kasutatakse suhteliselt vabalt väljendit „valged jõud,” siis läänes on väljend „white power” otsene väljend neonatside leksikast ja väljendab valgenahksete inimeste ülemuslikkust teiste suhtes.

Kui kuuekümnendatel olid paremäärmuslased väliselt suhteliselt äratuntavad oma raskete saabaste, kiilaks aetud peade ja lendurijakkidega, siis tänapäeval on paljude noorte subkultuuride välimuse järgi eristamine keerulisem, kuna nad on omavahel segunenud.

Muidugi ammutab paremäärmuslus inspiratsiooni kõigest, mis on seotud saksa natsionaalsotsialistliku parteiga, kuid mitte ainult. Hulk sümboolikat pärineb ka vanast germaani paganlusest ja skandinaavia mütoloogiast. Näiteks gooti kiri ja ruunimärgid. Eestis võib sellist sümboolikat  massiliselt näha näiteks Metsatölli kontserdil, kelle disaineriks on IRLi kunstnik Jüri Arrak oma mütoloogialembelisuses. Tüüpiline paremäärmuslaste muusika jutustab tavaliselt võitlusest, verest jms. Ei ole midagi halba oma rahvusest hoolimisel, kuid vaid niikaua, kuni seda teistest paremaks ei peeta.

Kõiki erinevaid riste, mida neonatsid oma sümboolikana kasutavad, ma siia kirja panna ei jõuakski, aga tihedamalt on kasutusel selline asi nagu „must päike” või „päikeseratas,” mida kasutavad ka näiteks saksa uuspaganad. Mäletate laulu ühest vanast lastefilmist: „Päikeseratas, päikeseratas …”  Uusnatsidele sümpatiseerib see sümbol põhjusel, et oli kasutusel SS-laste ajaloos olulise Wewelsburgi lossi mosaiigis. Nagu äärmusparempoolsetele meeldib otsida ülemaailmase illuminaatide või vabamüürlaste vandenõu jälgi, meeldib neile ka ennast põnevalt müstifitseerida.

Viimasena veel üks sümbol, mis on pea sama oluline kui haakrist. Kui kõik teavad, et kommunistide märk on sirp ja vasar, siis paremäärmuslastel on sama oluline ristatud haamer mõõgaga, mis sümboliseerib tööliste ja sõdurite liitu.

Mis oli kogu selle jutu mõte? Igatahes ei tähista see nüüd inimjahi algust, kus kõik, kes vähegi paremäärmuslasele sarnanevad, väärivad ülimat põlgust. Pigem oli see jutt neile, kel tuleb ette suhtlemist näiteks sakslaste või muude haritud läänest pärit inimestega, et nad „ämbrisse ei astuks”. Me võime küll igal peol laulda rõõmsalt „Õllepruulijat” ja ka teada, et see laul on Saksamaalt pärit, aga kui sa ei tea, et seda laulsid peamiselt natsid oma õllekeldrites peetud kogunemistel ja sa ei soovi, et sind Hitleri kummardajaks peetaks, siis tasuks mõnede sümbolitega ettevaatlikumalt ringi käia.

Kallid lugejad.

Soome poliitik Iivi Anna Masso kirjutas tänases Eesti Päevalehes:

Seetõttu on iroo­ni­li­ne, et sea­du­se vas­tu pro­tes­ti­ja­te esi­rin­nas oli jõude, kel­le su­he Ees­ti de­mok­raa­tias­se on vä­he­malt küsi­tav. „8. mai lii­ku­mi­ne” teeb koostööd Krem­limeel­se­te ja pro­so­vet­li­ke äär­mus­las­te­ga, aval­da­des nen­de pro­pa­gan­dat ja ühi­ne­des Nõuko­gu­de Lii­du krii­ti­kuid fašis­ti­deks tem­bel­da­va koo­ri­ga, mistõttu nen­de sii­ru­ses „de­mok­raa­tia kait­se­l” on põhjust ka­hel­da.

8. mai liikumine ei tee koostööd Kremlimeelsete ega prosovetlike äärmuslastega.

Vastupidi meid teeb murelikuks, et mõningad poliitikud üritavad kehtestada prosovetlike seadusi. Luua ühiskonda, kus näidisdemokraatiat on vaja selleks, et Euroopa ees head nägu teha ja karme seadusi on vaja, et riigis kord majja lüüa. Demokraatlikult valitud valitsejate kõik teod oleksid justkui iseenesest demokraatlikud.

Me mõistame, et Iivi Anna Masso oli isiklikult häiritud asjaolust, et me võrdlesime tema ühe konkreetse artikli retoorikat Leena Hietase omaga ja tõime ka konkreetse näite, kuid kinnitame, et selles ei olnud midagi isiklikku. Meil on kahju, et Iivi Anna Masso jätkuvalt ei pea mõningaid ühiskonnakorraldust puudutavaid ideid sõnavabaduse vääriliseks: teatud teemasid justkui ei tohiks avalikult arutada.

8. mai liikumine ei ole kunagi fašiste defineerinud Nõukogude Liidu kriitikutena ega vastupidi. 8. mai liikumine peab Nõukogude Liitu autoritaarseks riigiks, mille põhimõtete taasteket ei soovi me ühelegi ühiskonnale.

Kõik 8. mai liikumise teod ja toimingud on siin blogis jäädvustatud ja neid võib igal ajal üle kontrollida. Meie pole soovinud sekkuda Soomes toimuvasse poliitikute omavahelisse sõnavahetusse ja pole kena meid ka sinna vägisi segada.

Ma ei mäleta, kunas ma nii väga rõõmustasin kuulates presidendi – ükskõik millise – väljaütlemisi. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi mööda tuba tantsinud, nagu siis, kui ma lugesin presidendi mõistlikke ja kaalutletud sõnu Eesti demokraatia mustal esmaspäeval vastuvõetud seaduste kohta.

Õnnelik ei ole ma ainult selle pärast, et president on ratsionaalne ning juriidiliselt mõtlev demokraatlik inimene. Olen õnnelik kuna meid, ratsionaalselt mõtlevaid demokraatiat väärtustavaid inimesi on palju ning me oleme suutnud killukese panustada, et meie ühiskond püsiks õiglusel ja mitte veritasul, et meie ühiskond väärtustaks ka neid, kes tahavad imelikku või veidrat, et me väärtustaksime üksteist… Aitäh, kallid kaaslased, kes te kirjutasite presidendile, kes te toetasite kirjutajaid, kes te väljendasite oma mõtteid ausalt ja sirgjooneliselt, aitäh olemas olemast. Täna ma räägin Bologna tänavatel kõigile, kui suurepärasest riigist ma tulen.

President Ilves vaidlustas neli seadusemuudatust.

Esiteks, riigipea ei nõustu kavatsusega lubada kokkuleppemenetlust tapmise, väljapressimise, terrorismi ja teiste väga raskete kuritegude puhul. Praegu ei ole sellised kokkulepped lubatud.

„Kokkuleppemenetlus, kus süüdistaja ja kaitsja lepivad karistuse kokku tõendite kohtuliku uurimiseta, võib küll lihtsustada prokuratuuri tööd tõendite kogumisel ja vähendada kohtute koormust, ent pisendab kohtuliku õigusemõistmise tähendust eriti just raskete kuritegude puhul, olgu need siis suunatud riigi või konkreetse isiku vastu,” kommenteeris riigipea.

Teiseks ei nõustu president Ilves seadusemuudatusega, mis hirmutab riigivastases kuriteos süüdimõistmisega meeleavalduste korraldajaid.

“Inimestele peab olema tagatud põhiseaduslik õigus korraldada rahumeelseid koosolekuid ning korraldajatele ei pea laienema vastutus võimalike tegude eest, mida saadavad korda teised,” ütles riigipea, kes taunib ka olukorda, kus korratuse mõiste on jäetud avamata, mistõttu ei saa välistada, et selle alla mahutatakse registreerimata avalik koosolek.

“Kui inimest karistatakse sellises “korratuses” osalemises kutsumise eest, millega pelgalt võib kaasneda rüüstamine, purustamine või süütamine, muutub põhiseaduslik kogunemisvabadus sisutuks,” ütles president Ilves, meenutades, et iga sündmuse või teoga võib ju kaasneda teisi sündmusi ja tegusid.

“Oluline on ka põhimõte, et karistusseadustik ei saa tegeleda tõenäosusprobleemidega, vaid peab sisaldama õigusselgust eriti selliste tegude suhtes, millega kaasnevad kriminaalõiguslikud tagajärjed,” kommenteeris president Ilves. “Seesugustes küsimustes peab valitsema vastutuse ja mõistete täielik selgus, mida on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus.”

Kolmandaks vaidlustas riigipea oma otsuses seadusemuudatused, mille järgi võetakse naturalisatsiooni korras omandatud Eesti kodakondsus automaatselt ära ka siis, kui isik on süüdi mõistetud kuriteos, mis ei ohusta riigi püsimist ja julgeolekut.

“Inimeselt kodakondsuselt võtmine selle eest, et ta näiteks ületas kunstivabaduse piire Eesti lipu või hümni käsitlemisel, ei ole demokraatlikus õigusriigis kohane ja vajalik,” ütles president Ilves. “Nii on kodakondsuse äravõtmine riigi julgeolekut mitteohustava teo eest vastuolus põhiseaduses sisalduva demokraatliku õigusriigi ja kitsamalt proportsionaalsuse põhimõttega.”

Riigipea hinnangul tuleb demokraatliku riigi seadusloomes tänapäeval juhinduda enam kui kaks aastatuhandet tagasi Vanas-Roomas öeldust: seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel.

Neljandaks vaidlustas president Ilves ka seadusemuudatuse, mis puudutab Eesti Vabariiki kahjustavate valeandmete levitamist, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale.

“See kitsendab lubamatult teadus- ja väljendusvabadust,” kommenteeris riigipea. “Demokraatlik riik ei pea seaduse jõuga tagama nn ametlikku ja ainsat ajaloolist tõde. Teadlase ja ajakirjaniku hirmutunne riikliku surve ees peab õigusriigis olema välistatud.”