jump to navigation

Lugeja haarab telefoni 31. märts 2007

Posted by Kati in mõtisklused.
comments closed

Eile õhtul helistas mulle meeskondanik, kes ütles end olevat rahvastikuministri nõunik Aarne Veedla ja väitis end lugevat meie blogi.

Meil arenes tihe vestlus, mille käigus auväärne härra püüdis mind venda järgnevas:

1. iga viimane kui üks venelane mistahes maailma nurgas on suurvene šovinismi ja imperialismi üksus ning vihkamise kandja;

2. mina, Arni ja Mihkel Raud oleme vene luure agendid;

3. Eesti Päevaleht on Venemaa PR-firma;

4. me ei saa üldse aru, kuidas asjad tegelikult käivad.

Viimase väitega seoses pakkusin, et auväärne härra Veedla võiks meile siis kirjutada, kuidas nad käivad, me paneksime selle kenasti blogisse üles, teeks või rubriigi “meie kriitikuid.”

Sellest võimalusest lugupeetav keeldus.

Kui helistaja oli tõepoolest härra Veedla, siis ma kordaksin oma pakkumist – kirjutage meile.

Üksiti ei tea ma , kas tunda hämmeldust või liigutust, et meie tagasihoidlik blogi paelub kõrgete riigiametnike tähelepanu.

Kui aga keegi auväärt härra Veedla nimel rumalat nalja tegi, pean päris-Veedla ees vabandama.

Advertisements

Teistmoodi mõtlemisest ja ühiskondlik-poliitilisest mõttest üldse 30. märts 2007

Posted by toimetus in meedia, poliitika, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analyytik on siin ja mõnes teises blogis esitanud huvitavaid arvamusi keelekasutusest Eestis. Seepärast palusime tal ka selle blogi jaoks üks pikem teemaarendus kirja panna – siin see on.

Järgnevas loos jutuks tulevate küsimuste peale olen ma küll korduvalt ja päris palju mõtisklenud, aga kui ma ühel hetkel arvasin, et peaks need mõttelõngad ka üheks konkreetseks artikliks sõlmima, siis selgus esialgu, et asi ei olegi nõnda lihtne. Õnneks aga tuli appi juhus. Sest just hiljutisest Postimehest leidsin ma Erkki Bahovski kirjutise “Sõnad Loevad” (Postimees, 27.03.2007. lk. 2.).

Iseenesest küll suhteliselt tavaline lugu, mille sarnaseid leidub Eesti ajakirjanduses kümnete kaupa. Aga siiski tekkis mul sellega seoses mingi, esialgu küll ebamäärane küsimus. Milline on ikka tegelikult selliste kirjutise eesmärk? Millist ideestikku soovitakse niisuguste mõtteavaldustega ühiskonda sisestada? Et asi selgem oleks, tuleb nüüd ära mainida, et minu meelest teeb autor mainitud kirjutises ikka väga ühese ettepaneku – teatud sõnade kasutamise eest tuleks nende kasutajad kohtusse kaevata!

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et Eesti ühiskonna jaoks ei ole ju selles midagi uut – niisugust praktikat on harrastatud õigupoolest viimased viisteist aastat. Ja eks tegelikult toimus sama asi ka sellele omakorda eelnenud viiekümne aasta jooksul. Olgu nende viimati mainitud viiekümne aastaga kuidas on, aga et ka viimased viisteist aastat? Miks need asjad siis nüüd niimoodi on välja kukkunud? Sest nagu ma mäletan, ei lubanud laulva revolutsiooni ajal küll keegi midagi niisugust. Pigem vastupidi.

Ja veel veidi mõeldes tuli niisugune sõnade ärakeelamine ja muutmine ja moonutamine mulle millegipärast tuttav ette. Kas ma pole sellest kusagilt lugenud? Mis selle autori nimi nüüd oligi – Orwell? Jah – just nimelt. George Orwell, “1984”. Mis siis ikka, koukisin selle raamatu riiulist välja ja mida ma nägin! Täpselt sobiv koht sattus ette juba esimese minutiga. Ma tsiteerin: “UUSKEELE PÕHIALUSED: Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi.” (Georg Orwell, 1984, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 48-51., lk. 207.) Ning kui nüüd seda lõiku veidi parafraseerida ja väikesed muudatused teha, siis kõlaks lause järgmiselt: “Uuskeel oli Estlandi ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada estnatsi ehk eesti natsionalismi ideoloogilisi vajadusi.” Öelge mis tahate, aga kangesti just niimoodi see asi kõlabki.

Hea küll. Kui Erkki Bahovski ülalmainitud kirjatüki näol oleks tegemist mingi erandliku nähtusega, siis poleks ju eriti katki midagi. Aga paraku on asjad teistmoodi. Paraku on Eestis seda “õigete” ja “valede” sõnade ja väljendumiste ideoloogiat juurutatud juba päris palju aastaid. Seda on teinud poliitikud, ühiskonnategelased, meedia – aga ka inimesed tänaval, kohvikus, kõikvõimalikel üritustel jne, jne. Võib-olla ei ole selline “keelereform” toimunud küll eriti agressiivselt, vaid pigem isegi vaikselt ja hiilivalt, poolenisti alateadvuslikul tasandil, aga ometi on see toimunud. Ning loomulikult on sellel ka omad tulemused.

Jah, keel keeleks, aga me peame endale siiski teadvustama, et just keelega on seotud ka meie mõtlemine. Ning kui keel on moonutatud, siis paraku on moonutatud ka mõtlemine. Nõnda siis oleme me jõudnud praeguseks olukorda, kus on juba päris raske rääkida ja arutleda teemedel, mis domineeriva kodanlik-natsionalistliku paradigmaga täpselt kokku ei lange. Sest niisugustest teemadest rääkiv inimene võib alati sattuda rünnaku alla – sel põhjusel, et ta ei kasuta “õigeid” sõnu või et ta väljendab ennast nagu “tibla” või mõtleb nagu “sovjett”. Ning kuna loomulikult soovib enamik inimesi sellise rünnaku alla sattumist vältida, siis väldivad nad ka teatud sõnu. Automaatne enesekontroll. Et mitte öelda enesetsensuur.

Huvitaval kombel ei ole aga kapitalistlike vereimejatel, nende apologeetidel ja eestkõnelejatel mingeid selliseid piiranguid ning nemad võivad kasutada igasuguseid sõnu, sõimata keda tahes ja millal tahes. Ei tea küll miks? Ühe näitena võib siinkohal mainida seda kuulsat särgiskandaali, kus omal ajal Välisministeeriumi ja hiljem minu teada Kaitseministeeriumi palgal olnud inimene ajas selga särgi, millel oli kiri “Kommarid ahju!” Kas selline üleskutse erineb siis tõesti märkimisväärselt loosungist “Juudid ahju!” Minu meelest küll mitte. Vahe lihtsalt selles, et kui esimene kutsub üles inimesi hävitama nende poliitiliste (konkreetselt siis kommunistlike) vaadete pärast, siis teine soovitab sedasama teha rahvuslikul ja/või religioossel põhjusel. Tegemist on ilmselge vaenuõhutamisega ja üleskutsega genotsiidile. Ja mida ütles selle peale Eesti valitsus? Minu mäletamist mööda mitte midagi erilist. Et “juriidiliselt on kõik korras” – või midagi sellesarnast.

Kuidas siis niisugune sõnade ärakeelamine oma mõju avaldab? Näiteks selliselt, et Eestis on üsna keeruline rääkida parempoolsest ja vasakpoolsest poliitikast ning ühe või teisega kaasnevatest maailmavaatelistest aspektidest, majandulikest lahendustest, ühiskonnakorraldust puudutavatest otsustest ja muust sellistest, kuna mingid tarkpead on kuulutanud, et parem-vasak skaalat “lihtsalt enam ei eksisteeri”. Jama! See, et mõnedes Euroopa heaoluriikides on vaheldumisi võimul parem- ja vasaktsentristid, kelle vahel tõepoolest suurt erinevust ei ole, ei tähenda ju ometi seda, et parempoolsus ja vasakpoolsus ning parem-vasak skaala kui niisugune kuhugi kadunud oleks. Ning nendes samades riikides eksisteerivad ju rõõmsasti ka kõikvõimalikud poliitilise skaala äärtel asuvad parteid ja liikumised – hoolimata sellest, et nad enamasti valitsuste moodustamisel suurt kaasa rääkida ei saa.

Või kuidas me saakime arutleda näiteks kõikvõimalike poliitiliste suundumuste üle, nende eeliste ja puuduste üle, kui teatud sõnad on “ebasobivad”. Sest hoolimata Eesti mainstream-meedia poolt kultiveeritavast vaimupimedusest eksisteerib maailmas ikka igasuguseid liikumisi: näiteks maoistid, kommunistid, libertaarsed sotsialistid, anarhistid – kui esimesi meeldetulevaid nimetada. Ning teiselt poolt jälle rassistid, neo-natsid, anarho-kapitalistid, fašistid jne. Kuidas saaks nendest rääkida või kirjutada, kui teatud sõnad on justnagu “valed” ning kui nende kasutamist takistab inimese alateadvusesse sisestatud enesetsensuur?

Ning mis kõige ohtlikum – niisugune sõnapimedus ja selle, tundub et kohati lausa sihiteadlik ja tahtlik kultiveerimine, takistab meil näha ka seda, mis meie enda ühiskonnas toimub. Näiteks ei saa ju kuidagi eitada, et teatud osa elanikkonna hulgas lähevad nii natslikud kui ka fašistlikud ideed ikka peale küll. Ja paraku leidub niisuguste ideede pooldajaid ka meie poliitilistes parteides. Nojah, aga kui teatud sõnad on keelatud, siis ei saa me ju nende probleemidega tegeleda. Sest kes see ikka nii väga kohtu alla sattuda tahab.

Mida siis niisugusel juhul teha? Aga võib-olla vaataks korraks, kuidas on lood sõnakasutusega maailma “demokraatia kantsis” ehk siis Ameerika Ühendriikides. Põgus pilguheit sealsetele internetilehekülgedele annab küll põhjust väita, et vähemalt sõnavabadus on tollel maal küll veel suuresti au sees. Ja seda vaatamata Ühendriike viimastel aastatel valitsenud administratsiooni vastupidistele jõupingutustele.

Nõnda siis nimetab tuntud Ameerika kirjanik ja ajaloolane Gore Vidal praegust USA valitsust sisuliselt “huntaks” (“…and he struck a great political note which other presidents have generally imitated until we get down to this junta…”) ning neo-konservatiive “fašistideks” (“I knew that what those they call the neo conservatives in the United States (the old word that was used to describe them was “fascist”)…“). (“I’m Jealous of Cuba”, An Interview with Gore Vidal. By Rosa Mariam Elizade. December 21, 2006.) Ning ma arvan küll, et ta on suuteline oma seisukohti ka igati põhjendama. Sest ega need sõnad ei ole ju iseenesest midagi erilist: tegemist on ühe puhul suhteliselt konkreetse valitsemisvormiga ja teise puhul jälle sama konkreetse poliitilise süsteemiga. Ning kui praegusel USA valitsusel need tunnusjooned ikka on, siis miks peaks olema keelatud sellele tähelepanu juhtida. Muidugi tekib ka mõte, et järsku on Gore Vidal lihtsalt nii kuulus ja ühtlasi juba nii vana, et praegune administratsioon lihtsalt ei saa temaga enam midagi ette võtta. Aga mulle tundub küll, et sarnaseid seisukohavõtte esineb vähemalt Ameerika internetimeedias ikka rohkem kui küllaldaselt. Tooksin siinkohal siis veel vaid mõne näite, mille puhul juba pealkiri ise enda eest räägib. (Leading Academic: Neo-Nazis Have Signed Us Onto WWIII. Destroying World Order: Analysing the war In Iraq and the Middle East with Dr Franics A Boyle. Steve Watson & Alex Jones. Friday, January 5, 2007.) Ja teine lugu veel: (Christian Fascism: The Jesus Gestapo of St. Orwell. February 07, 2007.) Ning kui keegi tunneb juhtumisi huvi ka nii-öelda krõbedama sõnakasutuse vastu, siis ühe näiteks oleks järgmine lausekatke: “…yes Bill Kristol, the super-reactionary corporate-plutocratic and arch-imperialist Bush-fellationist and leading Neo”conservative” voice for and of the illegal occupation…” (Idiot Winds of Empire. From Bush to the “Liberal” Media Elite. by Paul Street). No ja kui nüüd püüda seda eelpool äratoodud juttu kuidagi Eestiga seostada, siis eks või ju igaüks mõelda, et kes see Eesti tuntud neo-con-ideoloogia maaletooja nüüd õigupoolest on olnud, millise parteiga see inimene on seotud ja mida Gore Vidal nende neo-con’ide kohta õigupoolest ütleski.

Kokkuvõtteks võiks siis tõdeda, et niisugune sõnade ärakeelamine ja moonutamine ja teatud terminite valedeks ja ebasoovitavateks kuulutamine ei ole kaugeltki mitte nii süütu nähtus, nagu see esmapilgul ehk paista võib. See mõjutab ja moonutab väga selgelt kogu mõtlemist ning seega ka arusaamist maailmast ja maailma toimimisest. Ning kui see kõik toimub valitsevate klasside või nende poolt kontrollitava meedia poolt ja kaasabil, siis tekib küll küsimus, et kellele see nüüd õigupoolest kasulik on. Ja miks seda tehakse. Ja kuidas mõjutab see nähtus kogu ühiskonda, ka seda sfääri, mis jääb poliitikast väljapoole. Nendele küsimusele peab aga iga inimene püüdma nüüd juba ise vastust otsida. Vähemalt esialgu. Sest ega ühte artiklit teatavasti üleliia pikaks ajada ei saa ja see kehtib ka käesoleva kirjatüki kohta.

Miks meil on õigus 30. märts 2007

Posted by Oudekki in ideed.
comments closed

Huvitav on asjaolu, et selle blogi kommentaarides on märkimisväärselt palju mõtteid teemal “ärge taotlege seda”, “miks te hoopis seda ei taotle”, “tegelikult toimus hoopis see”. Võib-olla inimesed lihtsalt eelistavad kommenteerida siis, kui nad millegagi nõus ei ole ja muidu on tasa või saadavad erakirja (aitäh nende kõigi eest!)

Teeks nüüd nii, et selle posti kommentaaridesse kirjutavad kõik sellest, mis aspektist nad on Kaheksanda Mail Liikumisega nõus ja miks neil on hea meel, et me oleme olemas. Kõik teemasse mittepuutuvad postid kustutatakse või tõstetakse ümber mõne sobivama posti alla (ja see otsus ei kuulu ka arutlusele).

Pace!

Põhimõtteliselt oleme me ju ühesugused… 29. märts 2007

Posted by mr.Costello in monument.
comments closed

Memento, ergo sum 29. märts 2007

Posted by Oudekki in mõtisklused, monument.
comments closed

Olgu nende kahjudega pronkssõduri mahavõtmisel nüüd kuidas on, aga ma olen terve päeva mõelnud, et paremaks ei tee tema mahavõtmine aga Eesti olukorda kuidagi. Ühtegi probleemi see käik ei lahenda, ei rahvussuhete mõttes, ei sisepoliitiliselt, ei välispoliitiliselt.

Ma arvan, et olemasolevat olukorda ei pea muutma, kui see asja paremaks ei tee.

Ja ajalugu ei tee tema mahavõtmine ka olematuks. Kuju püstitamine on aastaid tagasi toimunud sündmus ja misiganes põhjustel see ka ei toimunud, olgu need üllad või kohutavad, see toimus. Praegu selle kuju mahavõtmine ei tee noid sündmusi olematuks. Seda vana aega ei saa teiseks teha, see on möödas.

Ja uus aeg on meil sellise ilusa (see on kunst, kindlasti) monumendiga aeg, võtkem sellest parim! Igasugune monument sümboliseerib täpselt seda, mida me ise tahame ta sümboliseerima panna, eriti kui ta ei kujuta mingit konkreetset inimest (modellina on räägitud Palusalust ja üht Eesti kraavikaevajat, kes ennast mõlemast sõdinud poolest kõrvale nihverdas). Paneme ta siis enda jaoks midagi meeldivat sümboliseerima. Või teisest küljest – miks ta peaks üldse midagi sümboliseerima. Ega kunst alati ei peagi ju, see pea andma esteetilise naudingu.

Me oleme vaba maa. Igaüks võib Tõnismäel Pronkssõduri juures mõelda millest tahab. Olgu need mõtted siis kurvad või rõõmsad, peaasi, et on mõtted. Ja ei pea ju nõudma, et teised mõtleksid samamoodi. Jälle, peaasi, et mõtlevad.

Pragmaatiliselt (täiendatud) 29. märts 2007

Posted by Oudekki in monument, poliitika.
comments closed

Millist kasu me saame Pronkssõduri eemaldamisest?

– Jüri Böhm on õnnelik ja tema viis sõpra ka
– Aktiivselt on rahul minu hinnangul umbes 10% elanikkonnast.
– Isamaaliit on väga rahul, et Ansip nende kastanid tulest välja tõi
– Ansip ise on ka rahul, sest “Pronkssõdur teisaldada? Tehtud!”

Seega kasu on mõningane lühiajaline rahuolu.

Millist kahju me saame?

– Mitterahul või kurvad on minu hinnangul umbes 20% elanikkonnast, 5-10% on pahased ja ülejäänutel on suhteliselt ükskõik.

– Oleme andunud Venemaale argumendi rikkumaks meie suhteid Läänega: “nad on fashistid, nad teisaldasid Teise maailmasõja 62. aastapäeva puhul monumendi, mis oli püsitatud liitlaste võidu auks.”. Ja Lääs usub seda seni, kuni me pole aktiivselt näidanud oma mittefašismi ja soovi parandada suhteid Venemaaga. Lääne-Euroopal on huvi omada rahulikke suhteid Venemaaga, Eestist on see märgatavalt olulisem strateegiline partner. Kui me Lääne-Euroopa üldist suundumust toetame, siis muidugi toetatakse meid ka – aga vastupidisel juhul? Miks peaks Lääne-Euroopa oma suhteid mingi väikese fašistliku ennasttäis riigi pärast rikkuma?

– Venemaa viimase aja energiapoliitika on näidanud suundumust luua süsteem transportimaks oma toorainet otse Lääne-Euroopasse. Gaasitrass Saksamaale saab valmis eeldatavasti paari aastaga. Kui me jätkame Venemaa mõttetut ärritamist, siis ütleb ta meile varsti heameelega: “otsige kuskilt mujalt oma maagaasi”. Ignalina tuumajaam ei ole selleks ajaks kohe kindlasti valmis. Mis me teeme? Hakkame Euroopast sisse ostma? Millise hinnaga? Lääne-Euroopa ütleb meile niisugusel puhul arvatavasti: “ise tekitasite probleemi, ise lahendage” või siis “hüva, me aitame teid, aga Venemaa-suunaline välispoliitika tuleb teil edaspidi meiega kooskõlastada, sest me ei vaja niisuguseid probleeme”. Ning siis oleme kaotanud hea tüki iseseisvusest.

– Venemaa kaitse-eelarve on üks kolmest maailma suurimast (koos USA ja Hiinaga). Ma arvan, et järgmisel päeval, kui Eesti on Pronkssõduri maha võtnud läheb Venemaa kaitseminister Putini juurde ja palub seda eelarvet veelgi suurendada, viidates siin toimuvale. Ja Putin on nõus. Kas meil on tingimata vaja anda oma panus Venemaa militaarsesse arengusse?

– Viimaseks ja kõige olulisemaks: Eesti vene kogukond on ärritatud, sest niisugune riigipoolne samm mõjub nendest mittehoolivana. See annab Vene äärmuslastele hea pinna riigivastasteks argumentideks. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda kogukondadevahelisi vastuolusid, hoopis suurendab ja neid väljaastumisi NSVLi lippudega ja Eesti lippude ärakiskumisega tuleb juurde. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda ühtegi reaalset probleemi, see on lihtsalt üks ummiktee: protestijad leiavad mingi muu objekti ja kõik hakkab otsast peale. Eesti peab hakkama kulutama senisest enam niisuguste rahutuste vältimiseks ja olukorra lahendamiseks. Selle asemel, et kulutada raha ühiskonna ülesehitamiseks või viimaks Eestit viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

Kas meil on ikka hädasti seda kõike vaja?

Ah jaa, terve NSVLi aja püüti ka eestlastele vähem või rohkem “kohta kätte näidata”. Kas see viis kuhugi? Ei viinud, meil on praegu iseseisev riik ja eesti keel ka eksisteerib maailmas. Seega, niisugune pealesurumise poliitika ei vii kuhugi – seda enam, et Eestil on Venemaa suhtes märgatavalt vähem jõupositsiooni kui Venemaal oli Eesti suhtes, kui me veel mõlemad NSVLi liikmed olime :). Aeg oleks hakata mõtlema teistlaadsele poliitilisele käitumisele kui NSVL-is viljeldu.

Muide, rahvusvaheline poliitika ei keskendu enam ammu sellele, kes Teise maailmas kui palju inimesi tappis ja kes oli suurem kurjategija ja kes kelle ees peab seepärast vabandama. Kalendrit olete vaadanud? Kaarti? Maailma riikide sõjalisi kulutusi ja militaarprojekte? Üks külm sõda on läbi, aga võidurelvastumine ei ole. Kui me jätkame vanade sõdade ümber kaklemist, siis me võime ennast leida ootamatult ja ettevalmistamatult uues kriisisituatsioonis. Siis on juba liiga hilja käike tagasi võtta.

Tõde kõneleb 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in tegemistest.
comments closed

Leidsin tõetera Postimehe kommentaaridest:

“Kuju tuleb teisaldada, kas või selleks, et Venemaale koht kätte näidata – me oleme iseseisev riik.

Nujahh, pubekas ka ei pese ennast, ei korista tuba, ei õpi, suitsetab ja laiab ka selleks, et vanematele ja õpsidele koht kätte näidata. ”

Täpselt sellised mõtted mõlguvad ka minu peas, kui keegi jälle seletama tuleb, et me peame midagi ilmtingimata ette võtma ainult selleks, et “Venemaale koht kätte näidata””.

Selline “koha kättenäitamine” on kõige kindlam tõend, et me iseseisva riigina käituda ei oska.

Ansip kas valetab või ei tea midagi 28. märts 2007

Posted by Manjana in meedia, poliitika.
comments closed

Täna õhtul esines meie uus-vana peaminister Ansip Aktuaalses Kaameras ja rääkis, et pronkssõduriga tegeleb sõjahaudade kaitse seadus. “Vastavalt sellele seadusele on kaitseminister moodustanud komisjoni, komisjon on oma ettepaneku teinud, kaitseminister korraldab nüüd edasist tegevust.”

Ansipi sõnul on tal praegu raske ennustada, kas 9. maiks on Tõnismägi piiratud planguga ja plangu taga käivad väljakaevamised või on need väljakaevamised selleks ajaks juba lõppenud.

Muidugi on Ansipil raske otsustada, sest Jürgen Ligi tegeleb oma blogis mingite lõbusate asjadega ja juba pikemat aega pole viitsinud kaitseministrit mängida.

Kui Ansip arvas, et Kaitseministeeriumis on olemas sõjahaudade komisjon ja see tegeleb ainult Pronkssõduri teemaga, siis Ligi esitas selle küsimuse oma komisjonile alles 27. veebruaril. Pärast seda sai komisjon kokku ka. Toimus see 1. märtsil ja räägiti seal kõigepealt metsavendade haudade probleemist ning siis “Ühe päevakorrapunktina arutas komisjon ka kaitseminister Jürgen Ligi kirja. Tänasel nõupidamisel käsitletu osas kaitseministrile kvoorumi puudumisel ettepanekuid ei vormistatud.

Ehk teisiõnu – ei viitsi seal Kaitseministeeriumis enne uut ministrit keegi eriti tööd teha ega kohal käia. Ja ega Ansip ei saa ju ka kõigest teadlik olla. Muidugi on alati olemas variant, et see komisjon üritas veel hiljem ennast kokku võtta, aga kaitseminni lehel pole selle kohta enam midagi kirjas.

Kuna uus mees kaitseministri kohal saab olema Marko Mihkelson, siis ilmselt tehakse seal ametnike elu kuumaks. Huvitav, kas Ligi peab Ansipile aru andma, miks ta komisjon tööd ei teinud või piisab, kui ta vihjab seda Mihkelsonile? Või vormistatakse kiiresti ära ka neljas koosolek, mis otsustab, et Tõnismäe trollipeatuse all on äärmiselt oluline sõjahaud, milles säilinud jäätmed on vaja 62. aastapäeva puhuks välja kaevata.

Asjade seisust 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in tegemistest.
comments closed

Peaminister Andrus Ansip lubas teleuudisis, et 9.maiks on monumendil juba tara ümber ja käivad kaevetöid. Ma parem ei mõtle sellele, kuidas ta kavatseb oma teguviisi selgitada Eesti partnereile Läänes. Ma kardan põhjendatult, et ei Lääne-Euroopa riigid ega USA saa sellest aru ning Eesti välispoliitiline maine on seega hävitatud.

Aga lugejaile olgu öeldud, et kindlasti ei jää seepärast ära natsismi üle saavutatud võidu tähistamine. Ning samuti ei katkesta ega lõpeta oma tegevust 8.Mai Liikumine, sest meie eesmärgid on ju laiemad.

Et ajaloost ei saaks ühishauda 28. märts 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, monument.
comments closed

1992. aastal otsustas Saksamaa kolida oma parlament taas Berliini ja taastada Reichstagi hoone, luues sellest uue ühendatud Saksamaa sümboli. Seda tööd paluti juhtima sir Norman Foster: üks maailma nimekamaid arhitekte – kelle juhtimisel taasloodi Reichstag uue Berliini sümbolina. Sellena, milles on ühendatud nii linna ida- kui lääneosa ajalugu (ma armastan Berliini, teate).

Tööde käigus leidis sir Foster vene sõdurite poolt tehtud graffiti, küllalt karmide sõnadega, muuhulgas midagi niisugust nagu “sakslased, te hakkate nüüd meie sitta sööma!”.

Kõik Saksamaa poliitilised parteid nõustusid, et see graffiti tuleb säilitada ja katta pärast restaureerimist klaasiga.

Miks?

Sest sakslased otsustasid, et tulevastele põlvedele on väga oluline teada, mis juhtus ja miks, ning et ajalugu ei tule mingis muus valguses püüda näidata, vaid seda tuleb respekteerida.

Ma arvan, et praegu on Saksamaa suhted Venemaaga kõigist Euroopa riikidest kõige paremad. Jah, mitte selle žesti pärast, aga see avas tee uutele mõtteviisidele, kus ajalugu jäetakse ajalooks ning sellel ei lasta mõjutada uute suhete loomist.

Keset Hiroshimat on alles varemed sellesama sõja ühest kõige kohutavamast otsusest, mille paraku tegi hoopis USA. Ning Moskva lähistel on Saksa tankid. Itaalias on Mussolini poolt püstitatud monumente. See kõik on ajalugu, mis on olnud, ning selle hävitamine hävitab meid kõiki.

Meil on pronkssõdur. Ja meenutagu ta kellele mida – küüditatuid või gaasikambris põletatuid või seda, kuidas üks diktaator endale kuuli pähe ajas. Peaasi, et ta meenutab meile meie ajalugu nagu see oli ning me respekteerime seda, mitte ei püüa mõningat minevikku diskrimineerivalt maha kanda ja nimetusse ajaloohauda matta.

Diskrimineerimisest. Näidetega. 28. märts 2007

Posted by Kati in diskrimineerimine, tegemistest.
comments closed

Jasmiin palus konkreetseid ja pronkssõduriga seondumatuid diskrimineerimisnäiteid rahvuse alusel.

Mõned, nagu mina neid tean, siis siin:

I

Mu venelannast ülikoolikaaslane on tark ja tubli tüdruk, teda peeti akadeemilselt üheks andekamaks meist. Ta eesti keel oli ja on väga hea. Ta tahtis väga saada tööle ühte meie ministeeriumi. Teda, ehkki ta oli muudest kandidaatidest peajagu üle, ei tahetud tükk aega tööle võtta, sest ta on ju venelane ja tal on Venemaal sugulased. Äkki ta siis on meie riigile potentsiaalselt ohtlik.

II

Kortermaja, kus elavad eestlased ja venelased. Korteriühistu esimees teatab, et venkudega tema maja kütteplaane üldse ei aruta, sest need on nii ehk naa harjunud oma kodus vatijopedega istuma.

III

Väikelinna vene poisid (vabandust, tegelikult ukraina poisid) teevad enesele maja ees ühe nurgakese korda. panevad pingi püsti, istutavad lilligi. Naabrinaine kommenteerib. “Nüüd tegid endale joomakoha, ega need venelased muud ei oska ju, kui lagastada.”

IV

Veel üks väikelinn, seekord konkreetselt Paldiski. Peatub minu ja Arni ees auto ja seal olijad küsivad vene keeles kohalike vaatamisväärsuste kohta. Kui me omavahel eesti keeles paar lauset vahetame, avastakse silmad imestusest: “Oih, te räägite siis eesti keelt vä?” Ei ole ilus arvata, et seal linnas on inimesed umbvenekeelsed. Sest nad pole. Venelased ka mitte.

Ehk siis, ma ei arva, et Eesti riik massiliselt kedagi diskrimineerib aga mõned eestlased oma suhtumisega kaude küll, nagu eelnevast ka näha.

Ja tegelikult, kui juba diskrimineerimisest jutt, siis venelased venelasteks, rahvused rahvusteks, aga kui mu kolleeg, muidu tark inimene, tõsiselt kuulutab, et pärilike haigustega inimesed ei peaks lapsi saama. Näiteks tugevate miinusprillidega inimestel peaks küll riik poegimise keelama. Siis…

… ma “tänan”, ta keelas just praegu minu tulevased lapsed.

Ka sedasorti mõtted on diskrimineerivad ja andke andeks, üsna sinna natsi-ideoloogide kanti, või mis?

Puderkapsaatika vastu 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu, II MS.
comments closed

Hakkasin ise teadlikumalt II MS-i ja selle lõpu problemaatikaga tegelema möödunud aastakümne keskpaigast peale. Ning samast ajast tajun ka probleemi, et kui seda teemat Eesti ühiskonnas käsitlema hakata, põrkume kohe meeletule puderkapsaatikale. Katsun seda puderkapsaatikat nüüd siis üksipulgi lahti võtta, ehk moodsas keeles öelduna dekonstrueerida.

1)Kui kõnelda võidust natsismi üle, tuuakse automaatselt mängu N-Liidu kuritegude teema.

Minu arust ei ole selline automatism millegagi õigustatud. Üks on üks ja teine on teine. N-Liidu kuriteod ei tee võitu natsismi üle väiksemaks. Nagu ei tee need väiksemaks ka natsismi kuritegusid. Nagu muidugi ka vastupidi. Aga oluline on siin see, et meil on põhjust rõõmustada ühe totalitarismi langemise üle, sellest hoolimata, et teine veel püsima jäi. Praeguseks on meie õnneks mõlemad langenud, nagu Oudekki eelnevas juba õigesti mainis. Kuidagi on eesti rahva teadvuses nii, et natsismi või fašismi kuritegudest ei tohi rääkida, või võitu natsismi üle tähistada, ilma, et kohe toodaks mängu N-Liidu või kommunismi kuriteod. Kusjuures – vastupidi võib miskipärast küll.

2)Edasi jõutakse sujuvalt N-Liidu ja igasuguse kommunismi samastamiseni. Põhimõtteliselt sinnani, et kuritegelik oli näiteks ka prantslaste resistance’i kommunistlik tiib.

Algab Lääne-Euroopa süüdistamine silmakirjalikkuses (see näikse üldse olevat üks eestlaste lemmikharrastusi). Et miks on keelatud natsism, aga ei ole keelatud kommunism jne. Väitega, et N-Liidu kuriteod tuleks samuti hukka mõista, kui natside omad, ma loomulikult nõustun. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda lahmimisega, kus “kommunismi” mõiste jäetakse lahti seletamata ja ühte patta pannakse nii sovjeedid ja nende lembijad lääneriikides, kui ka näiteks antisovjetlikud kommunistlikud parteid. Kui keegi siinkohal küsib, kas ma ise olen kommunist, siis muuseas ei. Olen oma poliitilisilt vaateilt libertaarne sotsialist. Niisiis ei kaitse ma siin ja praegu omaenda ideoloogiat.

3)Tuuakse mängu lause, et natsismi vastu võidelnuid võib mälestada ja/või natsismi üle saavutatud võitu pühitseda ikka ainult juhul, kui on olemas mälestusmärk saksa vägedes võidelnud eesti sõdureile.

Üks ei tulene teisest. Ei. Kuidagimoodi, kohe mingi loogika ei anna sellist käiku tuletada. Natsismi lüüasaamist võib pühitseda ka siis, kui saksa vägedes võidelnuid parasjagu ei mälestata. Muuseas – neil ka on Eestis juba monumente. Ühe vastu olen ma aga kindlalt – natsivägedes teeninute heroiseerimise. Nad ei olnud kangelased. Kindlasti ei olnud enamik neist ka kurjategijad. Nad olid ohvrid. Sellisena tuleks neid ka käsitleda. Ning ohvrite mälestamine erineb oluliselt kangelaste mälestamisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Lihulasse või kuhu iganes püstitatakse näiteks kuju sõduriemale, kes leinab oma, saksa poolel võidelnud, poega. Või siis ka kuju saksa sõdurivormis, aga samamoodi langetatud päi ja leinavana, nagu on Tõnismäe kuju. Ning veel üks asi – kui Euroopa (NB! Just Euroopa – ma ei räägi siin Venemaast, see ei puutu siin kontekstis üldse asjasse, aga vaata järgmine punkt) ikkagi on SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutanud, tuleks meil sellega leppida, mitte jaurata, et “Aga Waffen-SS ei olnud ju”. Küllap Lääne-Euroopa vastavad spetsialistid ja ajaloolased teadsid, mis nad teevad, kui nad kogu SS-i kuritegelikuks kuulutasid. Vähemalt mul ei ole mingit põhjust nende pädevuses kahelda.

4) Tuuakse mängu Venemaa teema

Pidevalt rõhutatakse, et natsismi üle saavutatud võidu tähistamine oleks nagu järeleandmine Venemaale. Kuidas saab rõõmustamine USA ja Briti vägede edu üle olla järeleandmine Venemaale? Kuidas saab rõõmustamine vaba Lääne-Euroopa üle olla järeleandmine Venemaale? Kas te olete mõelnud, kui ülekohtune on selline (ja ka eelkirjeldatud) suhtumine nende eestlaste suhtes, kes II MS ajal teenisid USA või Suurbritannia armees? Erinevalt saksa sõjaväes teeninuist ei olnud nemad kindlasti ohvrid (ilmselt olid nad ainsad Eesti sõjamehed, kes seda ei olnud), aga mida meie oleme nendega teinud? Lihtsalt ja labaselt unustanud.

4) Võib järgneda ka eriti ülbe seisukohavõtt – nimelt see, et USA ja Suurbritannia peaksid meie ees Jalta konverentsi pärast vabandama.

Selline ülbus võtab mul isiklikult silme eest mustaks. USA ja Suurbritannia pidid tollal mõtlema mitte ainult seda, mis on parim neile, vaid paraku seda, mis oleks parim kogu maailma seisukohalt. Ning kogu maailma seisukohalt oli tol hetkel mõttekas Balti riigid ohverdada. Kurb, aga ainuvõimalik. Lääneliitlastel polnud teist valikut, lihtsalt polnud. Ning neid selles tagantjärgi süüdistada ja koguni vabandamist nõuda näitab ainult väiklust ning orienteerumatust maailmapoliitikas.

Jah, muidugi võiksid USA ja Suurbritannia Eesti ees ka vabandada, aga siis peaks Eesti isegi mitmel pool paljude asjade eest vabandama. Nagu näiteks Johan Laidoneri tegude eest Iraagis, kus just tema juhitud komisjoni tegevus meelevaldselt piiride tõmbamise näol pani omal ajal suuresti aluse sellele sigadusele, mis seal tänapäeval toimub.

Demokraatlik antikommunism 27. märts 2007

Posted by toimetus in ajalugu, II MS, teised autorid.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi üleskerkinud teemadel. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco Montanarile, Istituto per gli Studi di Politica Internazionale (Milano) õppejõule. Ta vastas meie blogi tarbeks järgmiselt.

Mõnikord küsitakse, et miks pole lubatud fašismi sümboleid avalikult demonstreerida, aga samal ajal kommunistlikud sümbolid ei ole keelatud? Teiste sõnadega – “miks peaks kommunismi pidama väiksemaks halvaks kui fašismi?”

Need, kes sellele küsimusele kõige paremini vastata oskaksid, on surnud.

Ma ei viita neile, kes surid Teises maailmasõjas, ühes surmatoovaimas konfliktis, mis pääses valla tänu fašismile. Ma ei viita ka neile, kes tapeti fašismi rassistlike põhimõtete kohaselt niisugustes paikades nagu Treblinka, Belzec ja Auschwitz.

Ma viitan Franklin Delano Rooseveltile, Ameerika Ühendriikide 32. presidendile ja sir Winston Churchillile, Ühendatud Kuningriigi kunagisele peaministrile.

Mõlemad olid kommunismivastased. Mõlemad olid väikekodanliku päritoluga, kasvanud Washingtoni ja Londoni eliidimiljöös, kus usuti, et sotsialism ja kommunism on nende maailmale, nende ühiskonnale, nende moraalsetele väärtustele surmavalt ohtlikud.

Nad ei asutunud selliselt poliitiliselt kursilt kunagi kõrvale.

Mõlemad mehed olid fašismi suhtes kahtlustavad, aga nad ei pidanud seda kunagi suurimaks ohuks – enne kui oli liiga hilja. 1939. aastal ründas Hitler Poolat ja Mussolini neelas alla Albaania. See oli pöördepunkt. Kuigi eraldi, kuigi kandes erinevat vastutust jõudsid mõlemad riigimehed ühele järeldusele. Stalin oli ikka veel kurjategija ja kommunism oli ikka veel oht nende maailmale.

Aga fašism oli oht kogu maailmale.

Kommunismi võit oleks nende silmis olnud katastroof, aga fašismi võit ei oleks olnud midagi muud kui lihtsalt Lõpp.

Ja seepärast need kaks anglosaksi riigimeest, raevukad kommunismivastased, ühendasid käed ja triumfeerisid koos ajaloo kõige hullema kommunistliku liidriga – Jossif Staliniga. Ning lahkusid temast kohe pärast sõja võitu. FDR oli selleks ajaks küll surnud, aga tema poliitika võttis üle Truman.

Ma arvan, et USA ja Ühendatud Kuningriik, katkestades koostöö Staliniga kohe pärast võitu fašimi üle, näitasid meile demokraatlikku antikommunismi – ning lõid sellele ka väga selged piirid. Sõnum, mille Roosevelt ja Churchill andsid edasi tänapäeva antikommunistidele, on kristallselge: võidelge kommunismiga, aga ühinege sellega võitluses fašismi vastu.

See on nende vastus ja see on minu vastus alguses esitatud küsimusele.

Kanal2 intervjuu täisversioon 27. märts 2007

Posted by Manjana in meedia, tegemistest.
comments closed

Eilses Reporteri saates näidati Oudekki intervjuust vaid pisike mittemidagiütlev lõik. Nüüd saate vaadata tervet intervjuud. Materjali eest suur tänu Erki Berendsile!

(aitäh, Costello)

Vaata meid 26. märts 2007

Posted by Kati in tegemistest.
comments closed

Miskipärast on meedia hakanud meid varakult armastama.

Täna õhtul näidatakse Kanal 2 “Reporteris” Oudekkit, kes räägib loomulikult Kaheksanda mai liikumisest.

Lootkem siis, et teda väga palju ei lõigata ega kleebita. (:

Miks me seda teeme 26. märts 2007

Posted by Kati in mõtisklused, tegemistest.
comments closed

Eelmises sissekandes kirjutab Sirje, kuidas me kõik kokku saime.

Mina tahan nüüd kirjutada, miks me seda kõike ikkagi teeme, miks me ei püsi viisakalt kodus ahju taga, vaid algatame hoopis “kahtlasi” liikumisi.

Või, noh, ma saan öelda, miks mina seda kõike teen, sest teiste mõtteid, diktofon pihus, üles kirjutanud ma ju pole. Aga usun küll, et teised meie hulgast arvavad üsna samuti. (:

Alustagem sellest, et Euroopa jaoks lõppes Teine maailmasõda 1945. aasta mais, kui Saksamaa liitlasriikide ees kapituleerus.

Ühes sellega lõpetas oma võidukäigu ka natsionaalsotsialism, üks võikamaid ideoloogiaid maailmas, mis jagas inimesed headeks ja halbadeks, neiks kellel on eluõigus, ja neiks, kel pole. Viimaseid ei häbenetud piinata või tappa.

Sellest ajast saadik on kõik Euroopa rahvad teinud koostööd selle nimel, et natsid enam pead ei tõstaks ja naabrid enam sõjajalal poleks. Vanad vaenlased, sakslased ja prantslasedki on üksteisele leppimiseks käe ulatanud.

Meie, eestlased oleme ju samuti uhkusega eurooplased. Me peaksime justkui jagama sama mõtteviisi.

Paraku on aga nii, et Eestis võib ikka veel saada mõnituste ja teinekord ka füüsilise vägivalla ohvriks tumedama nahavärvi pärast.

Ikka veel on mõnes seltskonnas hea toon öelda: “juudid ahju” ja patseerida ringi natsisümboolikaga varustatult.

Ikka veel on kombeks rääkida, et kui natsid olidki pahad, siis paremad ikka, kui “punased” ja “tiblad” ning see “punane” ja “tibla” tähendab omakorda päris sageli iga viimast kui venelast. Ka neid, kes on sündinud ammu pärast sõda, ja neid, kes tegelikult on ammuks head Eesti Vabariigi kodanikud.

8. mai, päev mida Euroopa ja USA tähistavad kui Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja leppimise päeva, kaob meil ära infomürasse, mis kõneleb äärmuslaste kemplemistest Tõnismäel.

Mind teeb see kurvaks. Aga ma ei taha niisama virisedes pealtvaatajaks jääda. Ma tahan hoopis maailma omalt poolt, kasvõi kukesammu jagu paremaks teha.

Ma tahan meenutada minevikku, kõnelda, miks oli natsism halb Euroopale ja Eestile. Ja ma tahan vaadata ka tulevikku ja leida võimalusi, kuidas minna koos edasi ilma kellegi väärikust riivamata.

Ma küsin, kuidas saaks nõnda, et keegi ei saaks keele või nahavärvi pärast tänaval peksa ja venelane ei saaks igal juhul “tiblaks” sõimatud vms? Kuidas saaks nii, et ei oleks enam hea toon arutada, et Hitler oligi tore mees? Kuidas saaks kasvõi selle õnnetu pronkspoisi loo lahendatud nõnda, et kõik (natukenegi) rahul oleksid?

Muidugi on need eestlaste jaoks hästi valusad teemad, sest meil ei lõppenud sõda ju päris siis, kui teiste jaoks. Me pidime veel aastakümneid nõukogude režiimi taluma ja seepärast tundub meile teinekord, et meie selles sõjas ainsana või vähemalt kõige enam kannatasimegim, ja et Saksamaa oli äkki hoopis meie poolt jne.

Aga ma usun, et Eesti on praeguseks juba tükk aega olnud vaba ja väärikas riik ning et me ei pea eneseväärikuse säilitamiseks teiste saavutusi pisendama või sootuks unustama.

Ma arvan, et võit Hitleri ja natsismi üle oli väga oluline sündmus hoolimata sellest, et Eesti elu sellest kohe ei paranenud, ning ma olen nõus ulatama leppimiseks käe kõigile neile, kes natsiriigi vastu sõdisid, ka siis, kui nad hiljem osutusid meie, eestlaste vastasteks.

Miks nii? Aga sellepärast, et leppimine ja suuremeelsus on vabade ja väärikate eesõigus. Seepärast olen mina otsustanud selles liikumises ja ka selles blogis jõudumööda toimetada.

PS. kui sa tahad meie kohta ametlikumat juttu lugeda, vajuta nuppu “Meie”.

Kuidas kõik alguse sai 25. märts 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Kõik sai alguse sellest, et Oudekki saatis 13. märtsil välja emaili pealkirjaga “mõte”. Nagu ennegi väikeste mõtetega juhtunud, läks ka seekord – mõte veeres edasi ja hakkas konkreetseid piirjooni võtma. Viimane piisk langes virtuaalruumis seikleva idee peale 22. märtsil, kui edasi-tagasi liikuv virtuaal otsustati pärisruumi tuua ja selleks valiti vanalinna südames asuv Kehrwiederi kohvik.

Hoolimata neljapäeva seitsmendast õhtutunnist kubises kohvik asjalikest lobisevatest seltskondadest. Meid oli kokku kuus: Arni, Kati, Ethel, Martin, Oudekki ja mina. Leidsime endale laua klaveri kõrval ja esimese õhtu hitiks kujunes kuum šokolaad, mida mina, hoolimata oma kõrgest vanusest, kunagi enne sel viisil serveerituna proovinud ei olnud.

Samas polnud see pelgalt šokolaad, mis meeli erksaks küttis. Oudekki temperamendist ja lennukatest ideedest tõusis meie saalinurgas temperatuur mitmeid kraade keskmisest kõrgemaks, ja kõrvallauas olevaid mehi näis meie arutelu kohati rohkemgi köitvat kui nende endi vestlus. Kuna mind nende härraste jutt ei huvitanud, pole mul aimugi, millest nad rääkisid, aga meil oli vaja päästa Eesti kodanikeliikumiste kohta käivad matusejutud ja seda me tegimegi.

Millegipärast kulges vestlus lausa kahtlaselt soodsas rütmis – ei mingeid kuumi vaidlusi ega põrkuvaid eriarvamusi. Ju siis sattus tähtede seis olema positiivne, sest diskussioonisujuvus pole Eestis kaugeltki tavaks, kui jutt käib ühiskonnas toimuvast. Eriti häälekaks osutus nõusolek, kui Martin tituleeris meie kirju kamba “Kaheksanda Mai Liikumiseks” – ‘El Movimiento 26 de Julio’, mõtles Martin ise, aga kõvasti seda kellelegi ei öelnud. Ent uuesti – mitte üht vastupiuksu. Kati, korralik inimene pani kõik kenasti kirja ka. Aga ega iga sünd ei peagi valudega olema, mõnikord võib laps ju ka vuhinal orbiidile tulla, eks ole?! Igatahes olime me kella üheksaks terve hulga asju selgeks rääkinud ja inimesed kadusid pimeda linna erinevatesse nurkadesse, et sündinud beebi kognitiivsuse üle järele mõelda.

Maailm oli juba jõudnud muutuda kriipsu võrra paremaks.