jump to navigation

Miks me seda teeme 26. märts 2007

Posted by Kati in mõtisklused, tegemistest.
trackback

Eelmises sissekandes kirjutab Sirje, kuidas me kõik kokku saime.

Mina tahan nüüd kirjutada, miks me seda kõike ikkagi teeme, miks me ei püsi viisakalt kodus ahju taga, vaid algatame hoopis “kahtlasi” liikumisi.

Või, noh, ma saan öelda, miks mina seda kõike teen, sest teiste mõtteid, diktofon pihus, üles kirjutanud ma ju pole. Aga usun küll, et teised meie hulgast arvavad üsna samuti. (:

Alustagem sellest, et Euroopa jaoks lõppes Teine maailmasõda 1945. aasta mais, kui Saksamaa liitlasriikide ees kapituleerus.

Ühes sellega lõpetas oma võidukäigu ka natsionaalsotsialism, üks võikamaid ideoloogiaid maailmas, mis jagas inimesed headeks ja halbadeks, neiks kellel on eluõigus, ja neiks, kel pole. Viimaseid ei häbenetud piinata või tappa.

Sellest ajast saadik on kõik Euroopa rahvad teinud koostööd selle nimel, et natsid enam pead ei tõstaks ja naabrid enam sõjajalal poleks. Vanad vaenlased, sakslased ja prantslasedki on üksteisele leppimiseks käe ulatanud.

Meie, eestlased oleme ju samuti uhkusega eurooplased. Me peaksime justkui jagama sama mõtteviisi.

Paraku on aga nii, et Eestis võib ikka veel saada mõnituste ja teinekord ka füüsilise vägivalla ohvriks tumedama nahavärvi pärast.

Ikka veel on mõnes seltskonnas hea toon öelda: “juudid ahju” ja patseerida ringi natsisümboolikaga varustatult.

Ikka veel on kombeks rääkida, et kui natsid olidki pahad, siis paremad ikka, kui “punased” ja “tiblad” ning see “punane” ja “tibla” tähendab omakorda päris sageli iga viimast kui venelast. Ka neid, kes on sündinud ammu pärast sõda, ja neid, kes tegelikult on ammuks head Eesti Vabariigi kodanikud.

8. mai, päev mida Euroopa ja USA tähistavad kui Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja leppimise päeva, kaob meil ära infomürasse, mis kõneleb äärmuslaste kemplemistest Tõnismäel.

Mind teeb see kurvaks. Aga ma ei taha niisama virisedes pealtvaatajaks jääda. Ma tahan hoopis maailma omalt poolt, kasvõi kukesammu jagu paremaks teha.

Ma tahan meenutada minevikku, kõnelda, miks oli natsism halb Euroopale ja Eestile. Ja ma tahan vaadata ka tulevikku ja leida võimalusi, kuidas minna koos edasi ilma kellegi väärikust riivamata.

Ma küsin, kuidas saaks nõnda, et keegi ei saaks keele või nahavärvi pärast tänaval peksa ja venelane ei saaks igal juhul “tiblaks” sõimatud vms? Kuidas saaks nii, et ei oleks enam hea toon arutada, et Hitler oligi tore mees? Kuidas saaks kasvõi selle õnnetu pronkspoisi loo lahendatud nõnda, et kõik (natukenegi) rahul oleksid?

Muidugi on need eestlaste jaoks hästi valusad teemad, sest meil ei lõppenud sõda ju päris siis, kui teiste jaoks. Me pidime veel aastakümneid nõukogude režiimi taluma ja seepärast tundub meile teinekord, et meie selles sõjas ainsana või vähemalt kõige enam kannatasimegim, ja et Saksamaa oli äkki hoopis meie poolt jne.

Aga ma usun, et Eesti on praeguseks juba tükk aega olnud vaba ja väärikas riik ning et me ei pea eneseväärikuse säilitamiseks teiste saavutusi pisendama või sootuks unustama.

Ma arvan, et võit Hitleri ja natsismi üle oli väga oluline sündmus hoolimata sellest, et Eesti elu sellest kohe ei paranenud, ning ma olen nõus ulatama leppimiseks käe kõigile neile, kes natsiriigi vastu sõdisid, ka siis, kui nad hiljem osutusid meie, eestlaste vastasteks.

Miks nii? Aga sellepärast, et leppimine ja suuremeelsus on vabade ja väärikate eesõigus. Seepärast olen mina otsustanud selles liikumises ja ka selles blogis jõudumööda toimetada.

PS. kui sa tahad meie kohta ametlikumat juttu lugeda, vajuta nuppu “Meie”.

Advertisements

Kommentaarid

1. Jasmiin - 27. märts 2007

… ega inimesed ei libastu ideoloogia ületähtsustamisse? Kui jäledat ideoloogiat kandva riigi sõdur käitub nagu hea ja viisakas inimene ja kui ülevat ja õilsat ideoloogiat kandva riigi sõdur käitub nagu julm metsaline, siis ju tegelikult ei loe ainult see, milliste ideede lipu all kumbki neist sõdib. Mina postuleeriksin, et ei tohi aktsepteerida kuritegu. See oleks siis ainuke absoluut. Aga enne tuleb aru saada, mis asi see kuritegu on. Ja milline mõtteviis kuriteoni viib. Ja kas saab olla nii, et mõni mõtteviis ei vii mõnda inimest kuriteoni. Kokkuvõtteks, ma kardan kõiki selliseid avaldusi, mis tahavad võtta ühte võimalikku reaalsuse tõlgendust tõsikindlana ja ehitada sellele üles erinevaid järeldusi. Ja kardan kõiki neid, kes mingil põhjusel maailma polaarsena esitada tahavad. Sõbrakäsi ühele, ninakirtsutus teisele. Kas nii naiivselt ikka on vaja? Ja kui on, siis miks?

2. Jasmiin - 27. märts 2007

Vabandust, ma räägin veel: lugesin “meist” lingi alt, et Nõukogude Liit võitles oma iseseisvuse eest. Nende iseseisvuspüüetel oli lõppeks mitmeid kauneid manifeste, näiteks Berliini müür :) Küllap selline kaunis kunstiline kujund väljendas nende vajadust turvatunde järele ja kindlustas usku, et iseseisvus püsib kindlail jalgel. Ja kes kõik ikkagi siis seda vaest Poolat ründasid. Kas Nõukogude Liidul polnudki siis sõja algatamise ambitsioone? Kuid ärgem mõistkem neid hukka, seda tehti iseseisvuse nimel. Seesama inimlik ja mõistetav aje tõi kaasa ka Euroopa mõjusfäärideks jagamise, saan ma õigesti aru?
– Ma arvan, et head ja õiget asja, mida te tahate ajada, ei tohiks teostada mustvalgel moel.
(- Ja küllap ma olen juba selles nimekirjas, kes esimesena maha lastakse, kui ajalugu pöördub :))
– Kokkuvõtteks: mulle tundub, et teie saidil on minu näol olemas esimene fänn :)

3. Oudekki - 27. märts 2007

Jasmiin – muidugi teevad kuritegusid inimesed, mitte ideoloogiad :) Aga mis on “kuritegu” see on juba meie määratleda – see on kokkulepe, mitte asi iseeneses – ning seepärast tulevadki teoreetilised positstioonid siin mängu. Fašism ei pea mõnede inimeste tapmist kuriteoks, seega võiks kirjutada seesuguse seaduse, et “venelasi võib tappa” või “kommuniste võib tappa” või “eestlasi võib tappa”. Praeguses maailmas sellist seadust enam kirjutada ei saa. Seega kaudselt see mõjutab arvatavasti ka üksikisikut – kui sa oled harjunud mitte-diskrimineerivalt mõtlema, siis sa ei torma iga erinevust maa sisse tampima.

Ja minul on hea meel, et praegu enam seadusi fašistlikelt alustelt põhjendada ei saa – vähemalt väga lihtsalt mitte.

Sinu teise kommentaari kohta püüan nädala jooksul sissekande teha :)

Me kindlasti ei taha maailma polaarsena esitada, aga me arvame, et on riigikorralduslikke põhimõtteid, mis demokraatlikku ühiskonda ei sobi.

4. Kati - 27. märts 2007

tere, jasmiin.

ma olen sinuga väga nõus, et asju ei peaks ajama mustvalgel moel.

sestap ma arvangi, et ükski sõdur selles sõjas ei olnud ei koletis ega kangelane. nad olid lihtsalt inimesed, kellel polnud muid valikuid, kui seda sõda sõdida. mõned neist said surma. ja surnud on surnud ning oma lähedaste jaoks ikka olulised. seda esiteks

teiseks, jällegi, et mitte olla mustvalge, nõukogude liit tegi vaieldamatult palju halba, aga sellepärast ei pea ilmtingimata maha vaikima seda osa, mis nad tegid hästi.

et nad II ilmasõda Hitleri kaotuse poole tugevasti kallutasid, on paraku fakt. samas, see fakt ei pea meid panema laulma kiitust berliini müürile jms.

me ju võime rääkida ühevõrra ausalt nii halvast kui heast?

ja kolmandaks, sa sihid ilmselt sinna, et miks me tegeleme rohkem nagu natsismiga mitte nõukogude liidu pahategudega.

minu isiklik arvamus siinkohal on, et nõukogude režiimiga on meil, jumal tänatud, praeguseks nagu ühelpool. pole vist ohtu, et see veel naaseb. igatsugu rohkem ja vähem natsimeelset kampa liigub aga siiani ringi nii meil kui mujal. seega oht, et nad taas pead tõstavad, on reealselt olemas. järelikult sellega tulebki hetkel natukene rohkem tegeleda.

ja üldse, kui me tahame olla eurooplased (vist ikka tahame?) siis me võiks natukenegi aru saada ülejäänud euroopa maailmapildist, kus võit natside üle on väga oluline.

muidu me istume muudkui siin oma nurgas ja joriseme, et keegi ei mõista meie ajalugu, aga ise teiste oma ka mõista ei taha.

mahalastavate nimekirju ei ole mina kategooriliselt nõus koostama. ma usun, et teised siin ka pole :-)

5. analyytik - 27. märts 2007

Nii et hakkab jälle pihta kohe. Et maailm ei ole ikka mustvalge ja miks te ei tegele N.Liidu kuritegudega jne. No nagu tavaliselt. Igas viimases kui Eesti kommentaariumis.

Vaadake, asi ei ole selles, vaid konkreetses tänase päeva olukorras. (Ja põhiküsimus – kuidas me saaksime selle jama nüüd ära lõpetada?)

Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas on tekitatud asja eest teist taga üsna märkimisväärne konflikt ja ei saa eitada, et selle on tekitanud üks üsna väike rühm ilmselgetel provokatiivsetel eesmärkidel. Ning meedia lahkel kaasabil on see konflikt õnnestunud ka üllatavalt suureks puhuda. Ja paraku on paljud inimesed sellest tuld võtnud – paljud inimesed, kes minu meelest ei tunne tegelikult huvi ei ajaloo, ei rahvusprobleemide ega muu sellise vastu. Miks see nõnda on?

Nii. Nüüd väidan ma, et see Tõnismäe juhtum oli algusest peale ainult “ajend” – ettekääne elada välja neid psüühilisi pingeid, mis inimestesse viimaste aastatega (aastakümnega) on kogunenud. Aga eks ajaloo teed ole kummalised ja keegi ei oska ju arvata, milline sündmus ühed või teised pinged vallandab. Ja need pinged on suuresti majanduslikud (pidev majanduslik ebakindlus, mure võlgade teenindamise pärast jne.). Aga miks mitte ka mure rahvuse püsimise pärast – inglise keele pealetung, madal sündimus. Angst – nii öelda.

Nõnda siis ei ole probleem eelkõige mitte selles, et mõned inimesed peavad vajalikuks Teise Maailmasõja lõpu aastapäeva tähistada. Ja probleem ei ole kindlasti mitte nendes kiilaspäistes neonatsides, kes ka ise sageli kõripidi kapitalismi hammasrataste vahel visklevad, nagu ma aru olen saanud. Ja ka mitte nendes konkreetsetes tegelastes, kes seal plakatite ja okastraadiga ringi hulguvad.
(Muide – siinkohal ei ole nüüd kindlasti põhjust mulle vastu vaidlema ja mingit ümmargust mula ajama hakata – ma tunnen mõnda plakatimeest lausa isiklikult ja tean päris palju ka selliste inimeste psüühilisest seisundist. Asi on tegelt kurb, aga psüühiliste probleemide lahendus ei asu muidugi mitte poliitikas ja poliitilise alatooniga aktsioonides. Ja ma võin peaaegu et kihla vedada, et Lendur jääb oma plakatiga seisma elu lõpuni. Ta lihtsalt ei taha aru saada, et kõik teda ümbritsevad inimesed ei osalendu tema isa tapmises.)

Kui nüüd uuesti põhjuste juurde tulla, siis võiks öelda, et probleem (probleemi juured) on eelkõige teatud POLIITILISTES PARTEIDES ja nende poolt 10-15 a. jooksul õhutatud räiges natsionalismis, russofoobias ja eelkõige kõikvõimaliku TEISTSUGUSE MÕTLEMISE maha surumises.

Kui ma nüüd isikliku statemendi ütleks, siis see viimane asi ongi minu meelest kõige suurem probleem. Ühel päeval rünnatakse homoparaadi, siis jälle Teise Maailmasõja lõpu aastapäeva tähistajaid ja siis jälle häbistatakse/halvustatakse loomakaitsjaid, sõjavastaseid, vasakpoolseid jne.

KES ON JÄRGMISED?

INIMESED OLGE VALVSAD?

küsimus on eelkõige selles

6. Jasmiin - 27. märts 2007

Ma ei arvagi, et mahalastavate nimekirju SIIN koostatakse :) (Loodetavasti levib iroonia ka läbi interneti…) Ja ma arvan, et on väga hea, kui juhitakse tähelepanu rassismile kui probleemile. Väga õige! Lihtsalt mind hämmastab, et natsisaksamaa teod pannakse kuidagi ühte patta või omamoodi eelkäija rolli tänapäeva rassistlikele ja natsistlikele avaldumisvormidele, ning seda just nimelt selle põhjal, et nemad seal Saksamaal deklareerisid oma rassistlikke printsiipe ideoloogilisel ja täidesaatval tasemel. Fakt, et sisuliselt samasuguseid asju – süstemaatilist rahvusgruppide hävitamist – on teinud nood, kelle “režiimi Eesti aastakümneid taluma pidi”, aga seda ideoloogilises maailmapildis ei sõnastanud, teeks siis nendest justkui kvalitatiivselt erineva grupi? Seega, mulle meeldib, kui räägitakse asjadest sisuliselt – nagu näeme, eri ideoloogilise pagasiga võime jõuda samasuguse tulemuseni. Ning kui öelda, tsiteerin: “Ma arvan, et võit Hitleri ja natsismi üle oli väga oluline sündmus hoolimata sellest, et Eesti elu sellest kohe ei paranenud”, siis tõepoolest, ühe kümnendiku Eesti elanike ühel või teisel viisil hävitamine ning riikliku iseseisvuse kaotamine ei ole tõesti midagi sellist, mida võiks nimetada “koheseks elu paranemiseks”.
Ma ei taha öelda, et teie postulaadid on valed. Mind hämmastavad lihtsalt lähtealused. Ma ei ole üks nendest, kes ütleb, et “tibla on hullem kui nats”, sest see on sama jabur kui vastupidine väide. Lõppkokkuvõttes ei ole Nõukogude Liidus hukkunud inimene oma olemuselt “odavam” või “kallim” hing kui natsirežiimi läbi elu kaotanu. Inimene on inimene, eks. Ma tahan öelda, et ajalugu peaks hindama reaalselt juhtunud tegude põhjal ja neid tegusid ei saa üksüheselt ideoloogilisele pagasile tagasi viia. Sama tulemuseni võib jõuda funktsionaalselt eri vahendeid kasutades :) Ja kui me seame fookusesse julmuse (rassismi), siis peame me vaatama julmust kui sellist, julmust inimese kui sellise vastu, mitte valgustama valikuliselt välja üht režiimi ja rääkima pehmendavas sõnastuses teisest, ning me ei tohiks jõuda järelduseni, et välja valgustatud režiimi hukkamõistmine annab meile valemi ebameeldiva nähtuse edaspidiseks äratundmiseks ja vältimiseks.

Ja ma olen nõus, et pronkssõdur peaks paika jääma – kellegi jaoks positiivset identiteeti kandvate sümbolite eemaldamine oleks üpris rumal tegu.

7. Kiki - 27. märts 2007

Tere!
Siin ringi vaadates tuli jälle meelde ammu mind vaevanud küsimus, mille üle võiks ehk arutleda – mille poolest ometi on natsism inimvaenulikum kui kommunism (sellisel kujul, nagu seda viljeles NL)? Mille poolest on Hitler õudsem elukas kui seda on Stalin? Kui öelda, et kommunism on selle pärast hea, et see võitles natsismi vastu, miks pole siis natsism selle pärast hea, et võitles kommunismi vastu? Kui NL võitles II maailmasõjas oma iseseisvuse eest (noh, nii mõtles ilmselt küll ainult reasõdur), siis mida tegid teie arvates need poisid, kes astusid Saksa sõjaväkke peale seda, kui nende perekond punaste poolt küüditati või kohe maha tapeti? Miks võib meie pealinnas seista mälestusmärk punavägedes võidelnud eestlastele, kuid mitte neile, kes võitlesid Eesti eest Saksa mundris. Kas nemad ei väärigi, et neid mäletataks?
Eks nende küsimuste kohta käib ka karjatus, et “Nii et hakkab jälle pihta kohe. Et maailm ei ole ikka mustvalge ja miks te ei tegele N.Liidu kuritegudega jne. No nagu tavaliselt.”, kuid minu arvates jällegi ei ole ilma nendele küsimustele vastamata võimalik ka seda praegust jama ära lahendada. Ja maailm muide ei olegi mustvalge.
Ma leian, et teie üritus on parajalt naiivne, kuigi kahtlemata heast südamest tulnud ja ilusatest põhimõtetest kantud. Jõudu teile kõigest hoolimata!

8. Emigrant - 27. märts 2007

Jasmiin, jààgu siis nii, et natsismi mòistame hukka oma pòhimòtete deklareerimise ja tàideviimise eest. Nòukogude Liidu ebardvormi kommunistlikust mòtteviisist sarjame mingi teine pàev. Vahepeal vòiks pyyda veel aru saada, miks kapitalistlik maailm oma vabaduse-retoorikast hoolimata vàrdjalikke sòdu peab ja diktaatoreid diktaatorite asemele upitab. Vòi miks tàielises Eesti vabariigis osasid kodanikke ja pool-kodanikke eestimaalasteks ei peeta.

9. sirje - 27. märts 2007

Kikile
Esiteks peaks jälle üle kordama, et NLiit EI viljelenud kommunismi. Stalin oli kole elukas ja Hitler oli ka kole elukas.
Kuid natsismi ja natsistlikke parteid ei peeta kuskil riigis praegu normaalseteks parteideks, eelkõige seepärast, et natsism on ideoloogia, mis seab mingi rassi (või rahvuse) kõrgemale teisest ja teiste rassidega käitumisel peab kõige õigemaks nende vägivaldset kaotamist, nii ka praeguses maailmas.

Kommunistid demokraatlikes riikides tänapäeval, ei poolda vägivalda inimeste vastu lähtuvalt nende rassislisest, soolisest või seksuaalsest eripärast. Seda esiteks.

Teiseks on 20. sajandil Euroopas olnud palju erinevaid sündmusi, mis on kujundanud erinevate riikide inimeste suhtumist fašistidesse ja kommunistidesse. Näidetena võiks tuua Hispaania kodusõja ja Kreeka mustade kolonelide valitsuseaja.

Praeguses Euroopas on kommunistid täiesti normaalne poliitiline partei, mis kannab üldjuhul üldhumanistlikke väärtusi ja näiteks Itaalias on nad ka valitsuses.

Selleks, et mõista tänapäeva, on vaja teada nii seda, mis on antud piirkonnas (ehk Euroopas) sündinud minevikus ja samuti saada aru, kuidas käivad asjad praegu. Endiste ida-euroopa riikide inimestel on raskusi aru saamisega, mis toimus samal ajal Euroopas, kui meie raudse eesriide taga elasime ja kuidas mõisteti meid siis ja kuidas praegu ja kuidas selgitada omi arusaamu nii, et teised inimesed L-Euroopas meist aru saaksid. Selleks on aga vaja teada, kuidas teised riigid elasid 20. sajandil ja millised asjaolud on nende arusaamu mõjutanud.

10. Demokraatlik antikommunism « Kaheksanda Mai Liikumine - 27. märts 2007

[…] avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi antud teemade kaupa. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco […]

11. analyytik - 27. märts 2007

“Endiste ida-euroopa riikide inimestel on raskusi aru saamisega, mis toimus samal ajal Euroopas, kui meie raudse eesriide taga elasime…”

Väga tähelepanuväärne tähelepanek! Ja tundub küll kangesti nii, et paljudel inimestel (siinkohal räägin ma siis eelkõige Eesti inimestest) on ikka väga ebamäärane arusaam, mis üldse maailmas on pärast WW II toimunud.

Mainiks siis mõningaid asju, mis minu meelest suht-koht olulisemad on:
1. Koloniaalsüsteemi lõppemine ca 50-60 aastatel.
2. Psühhedeeliline revolutsioon. (See kõlab küll kangesti kahtlaselt, aga uskuge mind – sellel on väga olulised mõjud. Näiteks on paljusid moekaid psühhoteraapia ja psühholoogia suundasid seda teemat tundmata üsnagi raske mõista. Stanislav Grof näiteks, kui esimest meelde tulevat nime nimetada. Ja ausalt öeldes tundub et paljude esmapilgul “imeliku” sisuga filmide süžeed on ka lausa nende teooriate pealt maha viksitud. Kuigi tuleb tunnistada nüüd, et ma ei ole just eriti suur filmivaataja isiklikult.)
3. No ja siis veel muidugi mitmesugused liikumised – üliõpilasrahutused, hipid ja Vietnami sõja vastased kampaaniad. Ja see seksuaalrevolutsioon muidugi ka. Ning eks needki ole eelpoolmainitutega seotud.

Kõik see kokku tähendab, et pärast 1990. aastate alguse sündmusi ja raudse eesriide lõppemist ei hakanud eestlased kindlasti mitte külastama sedasama maailma, mida mäletasid nende esivanemad kahe maailmasõja vahelisest ajast. See maailm on hoopis midagi muud. Hoolimata sellest, et aktuaalsed sündmused ja ühiskondlikud muutused toimusid aastakümneid tagasi ja seega on need juba suuresti ununenud. Aga nende mõju on jäänud. Kohati ehk märkamatul ja alateadvsuesse vajunud kujul, aga siiski.

Kas mitte seepärast ei mõjugi Eesti inimesed kohati nagu mingite eile koopast välja astunud tüüpidena. Muide. Mäletan üht norralaste psühholoogia või õieti pooleldi psühholoogia alast loengut/workshopi Pedas mitmeid aastaid tagasi. Jah – kõik olid kenad inimesed (st. nii norralased kui eestlased), kõik olid euroopalikult riides ja rääkisid enam-vähem inglise keelt, aga….

Aga ühel hetkel tajusin ma et tegelikult eksisteerib ikka tohutu lõhe – ühed räägivad ja teised räägivad, aga need inimesed olid nagu täiesti erinevatest maailmadest. Kusjuures kõige naljakam oli see, et ega keegi eriti aru ka ei saanud, et mingi mööda räääkimine justkui oleks. Referentsraam vist öeldakse selle kohta.

Hüva. Eks ma nüüd liialdasin ka pisut – muidugi ei ole see lõhe absoluutne ja muidugi on võimalik seda ületada. Kuid selge on ka see, et seda tuleb teha, selle suhtes tuleb midagi ette võtta – silmaringi laiendada, teadmisi omandada, suhtumisi muuta jne. – iseenesest ei juhtu see niipea.

12. rojukene - 28. märts 2007

Kui kommunism on nii kohutavalt hea, siis miks on ometigi nii, et kõik need, kes selle sees – õigemini selle ehitamise vaimus – elavad, tahavad sealt hirmsal kombel ära saada? Ei ole mõtet mulle siinkohal vastata, et “NL alustas lihtsalt asja valest otsast”, kuna inimene ei ole mitte mingil juhul suuteline elama kommunismis ilma totaalse ajupesuta. Vajadus isikliku vara ning pere järele on meile sisse kodeeritud ning samuti ei ole tegelikult võimalik elada kommunismis ilma, et mindaks tagasi naturaalmajanduse juurde, tegeledes sellega tillukestes kommuunides. Idee võib ju ilus olla, aga reaalsuseks ei saa see mitte iialgi saada. Kui just mitte mõelda nagu Platon – õnnelik riik saab eksisteerida ka siis, kui kõik selle kodanikud eraldi võetuna on läbinisti õnnetud.

Seda pole vist isegi mõtet taas kord mainida, et Mussoliniga pole meil kunagi eriti pistmist olnud, mistõttu fašismist on kohatu rääkida. Aga keegi mind ilmselt niikuinii ei usu ja “fašism” jääb sõnavarasse edasi.

Ja miks on nii, et nõukanostalgia igal võimalikul viisil on aktsepteeritud, aga haakrist mitte? Miks müüakse särke kirjaga CCCP, Mao pildiga pinaleid ja Che’d ülistatakse viiel erineval moel? Che is dead, get over it! Mille poolest olid tema poolt toime pandud mõrvad rohkem õigustatud kui mõne teise inimese puhul? Nii lihtne on minna ju teise riiki ning seal verist revolutsiooni alustada, aga millegipärast jäi kaosest normaalse elu loomine ikka nende õlule, kes kõige rohkem kannatasid. Muuseas, kahekümnenda sajandi alguse revolutsionääridel oli nii suur viha kõige härrasliku vastu, et nad võtsid riiulitest raamatuid, sõna kõige otsesemas mõttes sittusid sinna vahele ja panid siis riiulisse tagasi. Tavapärasest lõhkumisest ja laamendamisest rääkimata.

Mis tibladesse* puutub, siis ma ei saa aru, kust on tulnud arvamus, et kõigil PEAB olema kodakondsus. Kui inimene ei taha õppida ära riigikeelt ning kui ta on meelestatud riigi vastu, milles ta elab, siis minu arvates ei ole tal mitte mingit õigust olla selle riigi kodanik ja seeläbi saada osa neist hüvedest, mida riik pakub. Vene (ja ka mis iganes muud!) päritolu isikud PEAVAD ära õppima eesti keele ja olema riigile lojaalsed, that’s all! Kas siis venelaseks olemine on mõnede jaoks puue, et nad sellega hakkama ei saa? Aga miks teised saavad? Mind ei huvita, mis päritolu inimene on, ma tahan temaga suhelda riigikeeles ja “vene keel teiseks riigikeeleks!” on tõeliselt idiootne mõte. Kes tahab, see õpib. Ma tean tüüpi, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, kuid kolme kuuga õppis iseseisvalt ära põhiliseks suhtluseks tarviliku sõnavara. Kuue kuu pärast võis temaga juba filosoofilistel teemadel arutleda. Seda kõike ilma keeltekoolis käimata. Nii et asi on tegelikult ainult tahtmise taga kinni.

Ei, ma ei arva, et Hitler tahtis meile hirmsasti head – kindlasti mitte. Aga ma ei saa ka aru, kuidas on võimalik ülistada kommunismi riigis, mis on selle juurutamise haavadest alles paranemata. Nagu Ekspressis kirjutati – Kuuba kommunistliku töö laagrist olid kõige enam vaimustatud hea elu peal kasvanud Rootsi kommunistid. Lugu ise asub http://www.ekspress.ee/viewdoc/55151C15DEE40DC6C22572A0005B9E5F
Ka mulle on teismelised California tibid ette heitnud seda, et enne kui ma pole Marxi teoseid läbi lugenud, ei tohiks ma üldse sel teemal sõna võtta. Ja üleüldse, kõik need NSVL-is väidetavalt toime pandud õudused, millest ma räägin, olen ma raudselt ise välja mõelnud, sest kommunism on ju hea ja ükski kommunist niimoodi ei tee mitte ii-al-gi!

Selle peale vastasin ma, et teooriad töölisklassi kohta inimeselt, kes pole päevagi oma elus tööd teinud ning ainult Engelsi perekonna rahadest elanud on, pole eriliselt tõsiselt võetavad. Kahjuks on aga nii mitmedki revolutsioonialgatajad teistmoodi mõelnud ning palju inimesi on nende laisalt täis kõhuga uiutatud mõtete tõttu verest tühjaks jooksnud.

___________________________________________________________________
*tibla – slaavi päritolu isik, kellel on jätkuvalt luulud Suurest Isamaast ning kelle jaoks eestlane jääb igavesest ajast igavesti fašistlikuks värdjaks, kellesse tuleb suhtuda lõppematu põlgusega

13. Oudekki - 28. märts 2007

Siiralt: me ei ülista kommunismi, me pole üldse ülistajad inimesed. Aga kohe kindlasti ei ülista me kurjategija Stalinit ja Nõukogude Liitu ja meil on hea meel, et seda riiki enam ei ole.

Mis puutub fašismi, siis see on praeguseks saanud üldterminiks, mis ühendab nii Mussolini kui Stalini ideoloogiaid. Ja mis puutub sellesse, et meil Mussoliniga mingit pistmist ei olnud, siis ei tasu unustada, et Päts oli just pigem Mussolini austaja, mitte Hitleri. Oma ajalugu ei ole ka vaja maha vaikida, see kui me ei läinud ekstreemsustesse, ei tähenda, et Eesti ei oleks kolmekümnendate lõpus fašismist mõjutatud autoritaarne riik.

Religioossed vaidlused marxismi üle jätaksin mina teadlastele. Võib-olla neist kasvab midagi välja, kindlasti on asjaosalistele need huvitavad. See kommunism, mida NSVL viljeles on praeguseks minevik. Meil tuleb hakata tuleviku poole minema.

See mida Lääne-Eurooplased tänapäeval kommunismiks nimetavad, ei eita eraomandit, pooldab demokraatiat ja ka turumajandust. NSVLis viljelduga on sellel küllalt vähe ühist. Aga see on juba üks teine teema.

14. rojukene - 28. märts 2007

Oudekki, järelikult tuleks siis alustuseks selgepiiriliselt ära defineerida enda poolt kasutatavad mõisted, et inimesed saaksid õigesti aru sellest, mida te oma jutuga mõtlete.

Igaühele oma, aga mina ei saa aru, miks peaksin mina olema sõbralik ja tolerantne inimese suhtes, kes hea meelega mu pihta sülitaks, kui vaid piisavalt lähedale astuda saaks. Pean silmas just nimelt neid, kes siin elavad, aga on siinse riigikorra vastased. Rahvusest olenemata. Ma ei leia, et on vaid “minu arvamus ja siis veel ka vale arvamus”, kuid kuskilt läheb siiski piir. Kas Sulle ei tundu nii?

Kui jutt läheb kitsamalt piiritledes teemale eestlased vs. venelased, siis paratamatult on olemas teatud stereotüübid, mis inimkogumid kokku võtavad, erandeid leidub muidugi alati ja igal pool. Eestlased on pigem allaheitlikumad (ilusama sõnaga – flegmaatilisemad), venelased pigem agressiivsemad (poliitkorrektselt öeldes – temperamentsemad). Venelased, nagu ka väga paljud teised idapoolsed rahvad, võtavad tolerantsuseavaldusi nõrkuseilmingutena, mis vaid kinnitab neile, et neil on õigus. Vaata näiteks Moskva poolt aetavat välispoliitikat Eesti pihta – võiks arvata, et oleme vähemalt Hiina-suurune vaenulik riik. Mida enam järele anname, seda hullemini peale surutakse, kuni oleme jälle Emakese Venemaa tiiva all ning Euroopa vaatab jälle punastades teisele poole, sest muidu keeratakse gaasikraanid kinni.

Enamik slaavi kontingenti, kes meil elab, ei ole paraku vene intelligentide järeltulijad, vaid ikkagi siia asustatud rumal töölisklass, kelle ideaaliks oli rusikavõim ning lemmikkaaslaseks viinapudel. Ma võiks umbes ühe käe näppudel lugeda üles terve elu jooksul kohatud venelased, kes oskavad telefonitsi suheldes röökimise asemel rääkida ja see on kurb. Just see “kõva mehe” mentaliteet ongi põhjuseks, miks eestlased ja venelased omavahel läbi ei saa, mitte niivõrd tapetud vanaisad. Eestlane tunneb, et nii käituval persoonil ei ole tegelikult mitte mingit õigust tema kodumaal sel kombel bravuuritseda ning samas kaevelda, et küll ikka ahistatakse, sunnitakse eesti keelt rääkima ja puha.

Jutt kisub vaikselt postituse teemast kõrvale, aga mõte on selles, et iidamast-aadamast kestnud eestlaste ning venelaste vaheline vastasseis ei muutu senikaua, kuni venelased ei lõpeta ennast eestlastest ülemaks pidamist. Senikaua kipuvadki eestlased pigem sakslaste poolt olema, kes sõja ajal käitusid meiega siiski oluliselt tsiviliseeritumalt. Hitleri ideed olid ju tegelikult samuti üllad – rahva geenide parandamine ja nii… Aga noh, selles osas oleme tegelikult ühel meelel, et nad olid Staliniga üsna samal pulgal, ka juudiküsimuse osas arvasid nad ju üsna samamoodi.

Teemasse tagasi minnes – tegelikult mind huvitab see, mismoodi kavatsete te olukorda parandada. Mitte vaid teoorias või hämarates heietustes sallivusest, aga tegudes. Sõnu ritta seada oskab igaüks… On teil mingisugune konkreetne tegevusplaan? On teil ehk ka venekeelne blogi avatud, kus te samad kirjatükid tõlkes avaldate? Kui tahate vähendada lõhet kahe kogukonna vahel, olete paratamatult sunnitud end arusaadavaks tegema ka sellele agressiivsemale poolele, kes ei viitsi riigikeelt õppida. Muidu on teie iseenesest ju heast südamest algatus paraku umbes sama palju väärt kui “ära löö last” või “traksid peale” kampaaniad – need jõuavad pärale vaid neile, kes juba niikuinii vastavalt käituvad, kuna plakati või raadioreklaami peale ei lõpeta keegi oma lapse peksmist ära.

15. mr.Costello - 28. märts 2007

Hakkab pihta jah. Juba on kõiksugu iseteadjad ja targad kohal….

Roju, kommunismi olemusest kirjutasin ma juba ühe teise sissekande kommentaaridesse. Annan sulle au, et kommunismi teooriaga kursis oled, kuid ma ei saa aru, millel põhineb sinu väide: “Vajadus isikliku vara ning pere järele on meile sisse kodeeritud”? Kuhu see sul kodeeritud on? Geenidesse või? See on samasugune müüt nagu väide, et uskumine üleloomulikesse olendidesse on meile sisse kodeeritud. Kui me elada paremas, võrdsemas ja rõhumiseta ühiskonnas, siis peame uskuma vaid sellesse, et need müüdid on murtavad ning asuma tegutsema selle nimel, et need (tsiteerin sind) ilusad ideed saaksid reaalsuseks. Esimesed sammud, mida me selle nimel teha saame, on igasuguste tunnuste alusel diskrimineerimise lõpetamine ning enda upitamine “paremate” ja “valitumate” sekka.

16. Kiki - 28. märts 2007

Vajadus pere järele on meile tõepoolest geenidesse kodeeritud. Muide. Isikliku vara omamise vajadus ehk tõesti mitte.

Krt, nii kui selja pöörad, on kohe mingid isehakanud geeniteadlased kohal!

17. mr.Costello - 28. märts 2007

Oh õudust. Sellel ajal, kui mina kirjutasin, jõudis Roju järjekordse rahvustevahelist vaenu õhutava kommentaari netti paisata… Raiud ühe pea maha, kasvab kolm asemele…

Aga mõte on selles, et iidamast-aadamast kestnud eestlaste ning venelaste vaheline vastasseis ei muutu senikaua, kuni venelased ei lõpeta ennast eestlastest ülemaks pidamist.

Äkki on pigem niipidi:
Aga mõte on selles, et iidamast-aadamast kestnud eestlaste ning venelaste vaheline vastasseis ei muutu senikaua, kuni eestlased ei lõpeta ennast venelasteks ülemaks pidamist.

Sest kirjutasid sa ju korduvalt, mille poolest siinsed venelased ikka halvemad on:
– agressiivsemad
– rumalamad
– joovad rohkem
– röögivad kõvemini

Ja see oli muidugi tõeline “pärl”:
Hitleri ideed olid ju tegelikult samuti üllad – rahva geenide parandamine ja nii…

Just sellise mõtteviisi vastu tulebki võidelda! Et mitte kunagi enam ei saaks keegi türann “rahva geenide parandamise” sildi all metsikusi korda saata!

Kulla Roju, Hitleri võidu korral oleksid sina olnud esimene, kes oleks ahju aetud. Selleks, et saada lahti sellistest “geenidest”:
– mädanev kultuur
– mandunud kunst
– ebateadus psühholoogia
– väärastunud muusika

18. mr.Costello - 28. märts 2007

Kiki, palun viidet sellele väitele.

19. rojukene - 28. märts 2007

mr.Costello, uskumine üleloomulikesse olenditesse ei ole ehk tõepoolest meile sisse kodeeritud, küll aga on seda uskumine kui protsess. Inimene ei saa eksisteerida, ilma et ta millessegi usuks. Olgu selleks siis raudkindel veendumus, et ühtki jumalat pole olemas või Allah või usk inimloomuse olemuslikku headusse. Ühiskond ei saa asendada perekonda ilma kellegi vajadusi väga julmalt maha surumata.

Diskrimineerimise lõpetamise poolt olen ma kahel käel. Küsimus on vaid selles, kes on see, kellele saab osaks õigus otsustada, kust läheb piir diskrimineerimise lõpu ning eriõiguste lubamise vahel. Kui jälle võtta näiteks NSVL, siis nomenklatuuri võsukestel oli tõepoolest äärmiselt mõnus elu. Samamoodi oli ka Iraagis Saddami suguvõsaga. Koreas ei tea tänapäevalgi parteisoosikute lapsed tegelikust elust midagi, kuna neid hoitakse sellest lihtsalt füüsiliselt eemal, mistõttu ongi neil veel võimalik siiralt kommunismi võitu uskuda.

Ning mis kombel oled Sina minust parem iseteadja ning tark? Su kommentaari esimesest lausest tuleb sedasorti suhtumine igatahes üsna tugevalt välja ;) Kuidas saad Sa kellelegi öelda, mida ta peab uskuma ning samal ajal rääkida diskrimineerimise lõpetamisest? Mõnevõrra skisofreeniline situatsioon, kuid see ongi ju iseloomulik enamikule vasakpoolsetest ideoloogiatest.

Üldiselt kipub ikka olema tänapäeval nii, et kes on allaheitlik, sellest sõidetakse lihtsalt üle. Ma ei ütle, et selline teguviis on õige ja hea, ma vaid nendin fakti, et seda tehakse. Sellegipoolest ei oska Sa mulle ühtki konkreetset ideed olukorra parandamiseks tuua – “müütide murdmine” ja “enda upitamine” on just nimelt hämar jutt sallivusest, mitte aga pädev plaan. Kordan taas eelmises kommentaari lõpetanud mõtet – “you’re preaching to the choir”

20. Kati - 28. märts 2007

roju
“plakati või raadioreklaami peale ei lõpeta keegi oma lapse peksmist ära.”

ei. ei lõpeta.

aga mõni, kes pole veel löönud ega tahagi nii väga lüüa, kuid on koguaeg kuulnud, et löömine on väga vajalik, mõtleb ehk, kui kuuleb, et ei peagi lööma, ja jätab löömata.

21. Oudekki - 28. märts 2007

Rojukene- aitäh küsimast ja soovitamast, tegevusplaan venekeelse blogi avamise suhtes meil täiesti on, anname kohe teada, kui see teoks saab.

Tegevusplaan 8. mail kokku tulla ja näidata, et eestlased ja venelased saavad koos rahumeelselt üritust tähistada on meil ka – ning näidata Eesti partneritele, et eestlased ei ole kõik natsistid nagu mõnikord kuulukse. Me ei ole ju :)

Pace!

22. Kiki - 28. märts 2007

Mr. Costello,
ma ei teagi, kas nii ilmselge asjaolu tõestuseks teadusartikleid üldse on kirjutatud. Ilmselt oleksid need stillis “noorte tüdrukute laste isadeks on tihti mehed”.

23. Oudekki - 28. märts 2007

Kiki, vajadus “pere” ja vajadus “järglaste saamise” järgi on tegelikult kaks ise asja. Perekonna kui niisuguse mõiste on erinevates kultuurides ja ajalooetappidel erinev ja ei ole seotud otsese bioloogiaga.

24. rojukene - 28. märts 2007

Muuseas, mr.Costello, ma ei ole mitte kuskil väitnud, et Hitleri ideed olid minu arvates õiged. Ma lihtsalt märkisin, et nad olid seda tema arvates. Kahju, et Sa ei vaevu lauseid mõttega läbi lugema enne lahmima kukkumist, mistõttu ei ole Sa suuteline tabama nende taga olevat mõtet.

Ma pean ennast ülemaks absoluutselt igast lakku täis räuskajast. Tallinna tänavatel näeb kirjeldusele vastavaid vene keelt kõnelevaid rohkem kui eesti keelt kõnelevaid. Slaavi nimedega kurjategijaid on rohkem kui eesti nimedega. Piirkonnad, kus elavad põhiliselt venelased, on palju vaesemad – ja mis põhiline, räpasemad – kui alad, kus elab venelastest rohkem eestlasi. Mine ja vaata oma silmaga, kui muidu ei usu. Ma räägin sellest, mis turritab välja nagu kipsis pöial. Ma ei ole väitnud, et kõik venelased on “halvad” või eestlased “head”, need sõnad panid Sina mulle suhu. Selliste võtete tõttu ma kahtlen väga tugevalt, et meie diskussioonist võiks üldse midagi tulla.

Üldiselt ma tunnen ennast mõnevõrra ebamugavalt nende inimeste läheduses, kes kõva häälega lõugavad, kui õige on nende maailmavaade ja kuidas teised on kõik puhta lollakad, et nad täpselt samamoodi ei arva ning mul on kuri kahtlus, et Sa kuulud samasse seltskonda. Sa ei saa ju ometi eitada, et Nõukogude võimu poolt transporditi siit Siberisse rahvusest olenemata praktiliselt kogu intelligentne kontingent, kes parteiga koostööd ei teinud. Sa ei väida ju ometi, et slaavlane tuli Eesti tehasesse tööle, raamat ühes käes ning viiul teises? Kui ma eksin siinkohal ja Sa tõepoolest usud, et oli nii, siis palun lase mind ka oma reaalsusesse sisse – mulle pakuks tõepoolest huvi seal ringi vaadata, kuna see tundub olema üsna tugevalt väänatud.

25. rojukene - 28. märts 2007

Ja mr.Costello – Sa oled jätnud tähelepanuta veel ühe olulise asja. Ma räägin siinkohal neist, kes ei kavatsegi ära õppida eesti keelt ega olla lojaalsed kodanikud Eesti Vabariigile, mitte neist, kelle puhul on tegu etniliste venelastega, kuid kes on ära õppinud riigikeele ja peavad Eestit oma koduks. Viimase grupi puhul on enamasti tegu äärmiselt meeldivate inimestega, kellega on alati huvitav suhelda just seetõttu, et nad näevad elu natuke teise nurga alt.

Oudekki – tore kuulda, et te tõepoolest olete mõelnud mõlemale osapoolele ;)

Kati – need, kes on eluaeg mõelnud, et peab lööma ja jätavad löömata, hakkavad siis ikkagi lööma, kui keegi näitab neile plakatit “löö last”. Antud juhul on näitajaks Vene meedia, kuna meie väga paljud kohalikud venelased eriti eesti keelt ei mõista ja seetõttu kohalikke kanaleid ei jälgi. Ja see, mis tuleb meie idanaabri häälekandjatest, on tihtipeale lausa imestama panev – kuidas nad suudavad üldse niisuguste seoste peale tulla? Näiteks selline uudis, et aastapäeva paraad jäeti ära hirmust potentsiaalsete rahutuste pärast Pronkssõduri ümber, kuna eestlased olid arad ja kartsid venelaste käest peksa saada… Paratamatult ajab selline asi närvi, eriti ajab närvi see, et närviminekut just oodataksegi.

26. sirje - 28. märts 2007

Rojukene.

Õnneks läheb Sinu elu vasti värvilisemaks, kuna Eesti vajab hädasti tööjõudu ja uuel valitsusel on plaanis nad ka siia lubada. Ka nemad ei tule raamat käes vaid pigem keevitusaparaat. Varsti on meil rohkem neid, kes ei sobi oma bioloogilistelt eritunnustelt ja pea kuju poolest eestlaseks, kui neid, kes neid vihkavad. Vot siis läheb alles põnevaks!

See, et Sa ennast ülemaks pead, on tore ülestunnistus. Ükskõik kellest sa siis ennast iganes ülemaks pead. Joomine ja räuskamine on üldjuhul lühiajaline tegevus ja järgmisel päeval võib seesama joodik olla kõrgel kohal ja hästi teeniv inimene, kas sa ka siis pead ennast veel temast ülemaks?

Minu kogemus inimestega, kes ennast teisteks ülemateks peavad, on see, et neil inimestel on vajadus hierarhia järgi – nii nagu nende jaoks on olemas nendest halvemad inimesed, on nende jaoks vaja ka inimesi, kes on nendest paremad. Siis on nende maailm selge ja õnnelik. Nad on sündinud (või õigemini kasvatatud) alluvateks ja et ennast hästi tunda, otsivad nad neid, kellele ise pähe astuda.

Nõukogude võimu poolt viidi ära igatsugu inimesi – neid kes olid teistest rikkamad, targemad, valel töökohal olnud jne. Aga nende ärasaatjateks olid tavalised inimesed meie seast ja ka neil oli valida, kas saata või mitte saata ja keda saata. Mille pärast me peame seda nõiajahti aina ja aina kordama? Miks meil on vaja leida pidevalt inimesi, kes meist erinevad ja siis neid välja praakida. Mis haigus see selline on? Raske haigus, mis rahva Eestis välja suretab. Ise kaevame endale augu ja ise ajame mulla peale ja veel hauaski on vaja rusikat viibutada kõigile neile, keda me elu jooksul ei armastanud, sest nad ei mahtunud meie kitsukesse maailmapilti.

27. Kiki - 28. märts 2007

Sirje,
Ütled – “Aga nende ärasaatjateks olid tavalised inimesed meie seast ja ka neil oli valida, kas saata või mitte saata ja keda saata.” See on kahjuks üsna õige ja samas ka hästi valus. Kuid siiski ju pisikese variatsiooniga – neil oli valida, kas saata või olla saadetud. Hästi halb valik. Ja hästi alatu meid sellise valiku ette seada.
Olen nõus ka sellega, et meist erinevaid ei ole vaja välja praakida. Kui nad erinevad meist nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni või jumal teab mille poolest, kuid on sealjuures head ja ausad inimesed – andku minna. Kuid minu arvates tekitavad praegu probleeme inimesed, kes ei ole Eesti riigile lojaalsed, kes on ise ebameeldivalt agressiivsed, kuid ei väsi hädaldamast, kuidas kõik neid hirmsasti diskrimineerivad. Säherdused tegelased tahaks mina küll välja praakida, tagasi nende kauni isamaa rüppe.
Ja ma tean, et kõik venelased ei ole sellised. Ausõna tean. Mul ei ole midagi venelaste vastu, aga mul on väga palju tiblade vastu (kasutades Roju definitsiooni).

28. a-muri - 28. märts 2007

Pardon, ma sekkun. Mingid näilised rahvuslikud eripärad, millest tuleneb kasvõi suhtumine avalikku joobesviibimisse või prahi mahapildumisse, ei ole põhjuseks, miks pidada ennast kellestki ülemaks. Eesti joodik või sittaja ei ole parem vene või turkmeeni joodikust. Rääkimata soome joodikust, kelle poole, niipaljukest kui mina aru saan, koogutab suur osa Tallinna teenindusasutusi. Selliseid asju rahvusega siduda on paras vaimupimedus. Selle kohta öeldakse, et matsid jäävad matsideks. Ma võin väita, et ma olen joodikute vastu, aga paraku ei näe ma vajadust siinkohal veel rahvusküsimust mängu tuua. Ega näe ma ka põhjust, mida annab mulle see, et ma peaksin ennast pidama joodikust ülemaks. Kuigi, keegi tark on kunagi tõdenud: Inimene on õnnelik ja enesega rahul seni, kuni tal on keegi, kellest ennast paremaks pidada. Suur osa rahvuslikust jm vaenust on justnimelt selle õndsa õnnelootuse tõttu tekkinud.

Selle üle, kes keda valusamalt on löönud ja kes esimesena löömise peaks ära lõpetama või kellele peaks jääma õigus viimasena lüüa, jäädaksegi vaidlema ja kui tahate, tehke seda edasi, aga kas on seda vaja siin teha? Mu arust on siinse rahva eesmärk pigem üldise löömakultuuri vastu astuda kui et välja selgitada, kelle jaoks siiski oleks tarvis erandeid teha.

Diskrimineerimist on väga mitmesugust. Ka suhtumine – oled nomenklatuura vanemate laps, järelikult halvastikasvatatud värdeksemplar, kel puudub empaatiavõime, on diskrimineeriv. Oled rikas, järelikult üleolev, ignorantne, südametu – ka selline suhtumine on diskrimineeriv. Igasugune lahmimine on. Ma pole miski keelaja, aga kui vaidlus kisub nii tuliseks, et pole enam aega teise poole vastustki ära oodata, siis tuleks veidi hoog maha võtta ja mõelda, kas ikka maksab.

29. nipitiri - 28. märts 2007

mumeelest on väga oluline valida terminid ja neile kindlaks jääda
igas sõnavõtus ja vaidluses
räägime riigist ja tema kodanikest
seega ei tohi riiki ja rahvust jutus segi lasta minna
(nagu juba ammu öeldes “inimene” ei mõelda “meest” – nii ka öeldes “riik” ei tohiks mõelda “rahvust”)
mumeelest ei ole Eesti Vabariigi kodanikele mingil moel vajalik jätta oma riigist muljet kui mingist vihasest hambuni relvastatud väikeriigist… veel hullem: natsiriigist… kui me oleme lasknud asja nii kaugele minna, et Venemaa propagandaveski just seda pilti kasutab, siis ei ole õige seda võitlust vastu võtta… ei aita ka kui öelda “ei ole!”… peab olema midagi muud ja head, mida öelda, et “vat niimoodi on”… just selles mõttes on siinse blogi “meie” ja artiklid mumeelest väga hästi sõnastatud…

30. Kati - 28. märts 2007

kiki,
selliste kodanike hädaldamine saab kellelegi korda minna senikaua, kui sel on mingigi alus.

nad saavad oma jutuga tähelepanu täpselt niikaua, kuni meie ise ajame seda juttu, et kuradi tiblad ja värdjad.

kui me aga tõesti kedagi ei diskrimineeri, ei võta enam keegi nende mittelojaalsete virinat tõsiselt .

31. Kiki - 28. märts 2007

Kati,
ma saan aru, et sinu arvates neil siis on alus hädaldamiseks? Et me siis diskrimineerimegi neid?
Mina jällegi olen vastupidisel arvamusel. Mina leian, et muulastel on võimalus Eestis edukalt hakkama saada, kui nad vaid võtavad vaevaks elementaarse keeleoskuse omandada. Mis ei tohiks olla üle mõistuse raske, kui ainult tahtmist on. Kas see on siis tõesti diskrimineerimine?
Ja ma kardan ka, et me võime venelastele tulla vastu milles iganes, Venemaa ei jäta selle trummi tagumist, kui pahad me ikka oleme ja bla-bla-bla. Minu täiesti emotsionaalne arvamus, mis ei põhine mingitel vettpidavatel tõenditel.

32. rojukene - 28. märts 2007

Kiki, mul on hea meel, et ma selles diskussioonis üksi “vaenlase esindaja” pole :P

Kuna mul on harjumus ennast konkreetselt väljendada, leiab enamik siinkommenteerijaist, et ma raudselt pean rassiteooriat õigeks ning paikapidavaks ja et “Mein Kampf” on mul padjaraamatuks. Hoolimata asjaolust, et ma olen mitme väite puhul maininud üht lühikest, ent väga olulist fraasi – rahvusest olenemata. Muidugi on hästi mugav on rebida kontekstid välja mõned mu laused ning jätta tähele panemata ülejäänud, mille kallal nii lihtne kaagutada ei ole.

Sirje – ka Sinul on kalduvus lahmida. See ei ole haritud inimese tunnus, anna mulle andeks mu otsekohesus. Kas Sinu arvates on siis õige, et meie riiki toodi kohale kari kirjaoskamatuid, aga see-eest vihaseid tüüpe ning et tuuakse veelgi? Mis küüditamisse puutub, siis siinkohal Sa jällegi eksid, kui arvad, et saatjatel oli voli valida, kui palju ja keda saata. Plaan oli ette antud ja seda tuli täita. Lakku täis, räuskav ja laamendav isik ei ole reeglina ka kainest peast meeldiv inimene, muide. Sinu kommentaari üldist tooni arvestades soovitaks ma Sul aga vaadata peeglisse, kohe tükk aega selle ees istuda. Ja seejuures hoolega mõelda vanale kõnekäänule pinnu ning palgi teemadel. Sa süüdistad mind selles, et ma pean ennast kellestki paremaks, aga ma vähemalt tunnistan täiesti ausalt, et ma seda teen ning mis alustel. Olen minagi purjus olnud, aga enesekontroll peaks siiski jääma igas olukorras, eks. Sina aga valetad isegi endale, et Su südametunnistus on enese paremaks pidamise koha pealt puhas – muidu Sa ju ei püüaks mind iga hinna eest neonatsiks mõelda, et Sul oleks moraalses mõttes alus mind mustata. Ja taas kord küsimus – miks peaks riik hoolima kodanikest, kes ei ole sellele riigile lojaalsed? Noored anarhistid võiksid pigem Peipsi äärde kolida vanureid aitama, selmet loosungitega vehkida. Paluks rohkem tegusid, mis loevad, ja vähem mula!

Kati – neile inimestele tundubki, et eesti keele ära õppimise nõue on selge diskrimineerimine. Mis me siis tegema peaks? Vene keel teiseks riigikeeleks on väga halb mõte, kuna sellisel juhul õpivad eestlased vene keelt küll, aga venelased ei viitsi mingi näruse eesti keele peale varvastki liigutada. Vaata, mis näiteks Soomes toimub rootsi keele staatuse tõttu.

33. Jasmiin - 28. märts 2007

Mul on hea meel lugeda, et inimesed diskuteerivad; arvamuste paljusus on samuti meeliülendav, kusjuures aeg-ajalt on tunne, et tegelikult on absoluutselt kõigil õigus. Küllap on ka.

Aga natuke teemast kõrvale minnes tsiteeriksin üht Helsingi ülikooli õppejõudu Karmela Liebkindi, kes tegi minu jaoks üpris silmiavava avalduse: nimelt ütles tema, et kui vaadata maailmakaarti, siis ei ole venelane Eestis mitte vähemus, vaid hoopis eestlased on vähemus Venemaa kõrval. Et siis vähemuse mõiste peaks olema sisuline, mitte vormiline – vähemuseks saab nimetada kurdi New Yorgis või tiibetlast Pariisis või venelast, ütleme, Sidneys, aga mitte venelast riigis, kus kahesaja kilomeetri kaugusel on KOGU tema rahvus, kõik lugematud miljonid kaasmaalased. Venelasest kui vähemusest Eestis rääkimine ei ole seega põhjendatud, kuna ta ei ole päritolumaa tavadest, traditsioonidest, õhustikust ja meeleolust lahti rebitud, ta ei ole kaugel, üksi ja eraldi, vastandumas oma identiteedi säilimise või kadumise probleemiga. See Liebkindi väide põhjendab minu arvates väga silmiavavalt vene rahvusest kodanike enesekindlust siin – nad ei tunne end Eestis haavatava ja kergesti minemapühitava, unustatava rahvakilluna; kuidas nad saaksidki siin end nii tunda? Küll aga on, taas kord kaardile pilku heites, võimalik öelda “haavatav” 1,3 miljoni eestlase kohta. Ma saan Liebkindist aru nii, et vähemuseks tuleb lugeda seda, mis on ohustatud, mis vajab kaitset. Vene vähemus on Eestis vähemus ainult vormiliselt (riigipiiri pidi tõepoolest on venelaste sagedus siin väiksem kui teisel pool piiri), aga mitte sisuliselt – mentaalne tugi, arusaam, kes on tegelikult “suur” ja kes “väike”, on nii eestlastel kui venelastel kogu aeg teadvuses olemas. Kas mõnikord kasutatav mõiste “suurvene šovinism” haakub ka selle teemaga? :)

Ja palun, Mr. Costello ja teised, ärge nüüd kohe minu vastu nooli pilduma hakake. Nii, nagu mina olin oma kommentaaris hinnanguvaba (ei öelnud “hea”/”paha”) ja vaid viitasin üht kunagi loengus kuuldud seisukohta, nii ka teie võiksite vastata hinnanguvabalt ja siis ikka õppejõud Liebkindi argumendile omapoolsete argumentidega, mitte minu isikule :)

34. sirje - 28. märts 2007

Tunnistan ausalt – joon ja mitte vähe. Räuskan ja mitte ainult purjus peaga, lahmin pea-aegu koguaeg.

Mis asi see haritud inimene on? Ma olen oma elust 18,5 aastat koolis käinud (kordagi pole istuma jäänud), kas sellest aitab? Sõjakoolis, kus kästakse vait olla ja edasi teenida, ma käinud ei ole, aga keskkoolis õpetati meile sõjalist, nii et rivis marssida oskan ja kalašnikovi tean.

Lahmimine ei ole kuidagi seotud haridusega. See on rohkem nagu isikuomadus. Professorid oskavad seda lihtsalt rafineeritumalt.

Aga ma ei armasta hierarhiat. Mulle ei meeldi, kui ülemusi kummardatakse ja alluvaid alandatakse. Mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks “kleepida silte.” Kui keegi süüdistaks mind fašismis, siis ma küll sellest ei erutuks, sest ma ju pole seda.

Tegelikult peaks siin blogis hakkama kasutama seda, mida siin teha saab nii et jälgi ei jää – kui “vestlus” mõttetuks kisub, kustutama need kommid ära, mis ei meeldi :) Selline vaidlus, kus teineteist niikuinii ei mõisteta, ei vii kuhugile.

35. Oudekki - 28. märts 2007

Mina juhiksin tähelepanu asjaolule, et Eesti vene rahvusest kodanikud on Eesti _kodanikud_ ja see riik _siin_ on nende kodumaa, mitte naaberriik. Selles riigis _siin_ peavad inimesed oma eluga hakkama saama, teavet avalikest asjadest näiteks, selles riigis siin nad maksvad makse ning nende maksudest me ehitame näiteks teid, selles riigis _siin_ saadavad inimesed oma lapsi kooli ja _selle_ riigi sõjaväes teenivad meesisendid aega. Mitte Venemaal.

Ja selles riigis on nende emakeel vähemuses ja kultuur ka vähemuses. Ja kui see riik _siin_ arvab, et nad peaksid mure korral abi ja kaitset otsima pigem Venemaalt, mis järelduse nad sellest teevad? Kui me ehitame oma poliitika üles sellele, et “mujal on ju pruunisilmseid palju, seega pole nende õigusi vaja kaitsta”, siis kuhu me välja jõuame?

Venekeelsed kodanikud on aga meie riigi osa – ka nemad määravad selle näo ja poliitika, kes “meie” oleme. Nendesse suhtumist ei tule kujundada mitte Vene välispoliitika põhjal – sest nemad ei määra seda ju üldse kuidagi. Eesti poliitikat aga määravad küll, kui soovivad. Nagu kõik kodanikud. Mina ja sina.

36. rojukene - 28. märts 2007

Sirje, on olemas ka selline kõnekäänd nagu “haridus matsi ei riku”. Kahju, et Sa ei ole kuulnud, et sõnades “haridus” ning “haritus” on vahe. Minu vanaisa, kes on kõigest 4 aastat koolis käinud ning neljakümnendatel kaks korda sõdinud (kummalgi korral kaotajate poolel), on oluliselt haritum kui Sina. Ja teeb Sinust vähem kirjavigu ka, kui nüüd näppu ninna ajada.

Mina oskan ka automaati käsitseda, mis siis?

Ja muidugi kustuta aga kommentaarid ära, sest muidu keegi võõras äkki veel näeb, et Sinuga on vähemalt püütud argumenteerida ;)

37. Jasmiin - 28. märts 2007

Oudekkile: mina arvan, et riik peab kaitsma kõiki hädasolijaid oma territooriumil :) Jutt polnud ju sellest. Jutt oli sellest, et inimene võib erinevas keskkonnas olla “vähemal” või “rohkemal” määral vähemus. See, et me sellest aru saame ja seda meeles hoiame, ei tähenda, et me ei kaitse oma riigis elavaid inimesi. Aga küsimus Oudekkile: kas võib olla nii, et Eesti on laiemas plaanis rohkem vene mõjusfääris kui Venemaa eesti mõjusfääris?

Aga kaitsma peab muidugi kõiki, kes kaitset vajavad, nõustun veelkord :) Tegelikult oleks mul hea meel, kui keegi nüüd uue teema avaks ning põhjalikult kirjeldaks, milles siis täpselt seisneb venelaste diskrimineerimine Eestis. Ja ma väga loodan, et tuuakse mitte Pronkssõdurisse puutuvaid näiteid, samuti võiksid poliitikute arvamused kõrvale jääda. Mind huvitab diskrimineerimine igapäevaelus, sest see on ju see, mis peaks olema suurim probleem ja ka kõige laiapõhjalisem. Konkreetsus näidete osas poleks samuti kahjuks. Ma tunnen end tõesti veidi pahasti seepärast, et ma tegelikult ei tea, mis viisidel Eestis rahvuse alusel siis konkreetselt halba tehakse.

38. Ettevaatust: võib tõsta vererõhku! « Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnas tuksuma… - 28. märts 2007

[…] Wednesday, March 28th, 2007 in ainet mõtlemiseks, midakeppi? by rojukene Lugesin hommikul üht postitust 8. mai blogist. […]

39. Diskrimineerimisest. Näidetega. « Kaheksanda Mai Liikumine - 28. märts 2007

[…] March 28, 2007 Posted by Kati in tegemistest. trackback Jasmiin palus konkreetseid ja pronkssõduriga seondumatuid diskrimineerimisnäiteid rahvuse […]

40. jake - 28. märts 2007

mõned küsimused 8. mai liikumisele
1) kas reformierakond on teie meelest (pro)fashistlik erakond?
2) Kas inimene, kes pooldab pronkssõduri teisaldamist, on natsimeelne?
3 Kas Jüri Böhm on teie meelest nats?
4) Kas julgete sinimustvalge lipukesega Narvas või Lasnamäel kõndida?

Tunnistan minu jaoks on see 8. mai liikumine kahuriga varblase laskmine. Eestlaste hulgas praktiliselt olematu probleem, natsism, on sihikule võetud, samal ajal kui venelaste hulgas lokkab NSVL kiitmine ja kõigi eestlaste fashistideks sõimamine.

Ma austaks seda 8.mai liikumist juhul, kui neil tekiks venekeelne sõsarliikumine, kes üritaks venelastele omakorda rääkida stalinismi kuritegudest, punalippude kurjast sõnumist, GULAGist, keeleõpingute vajalikkusest jne. Aga seda pole ega tule.

Praegu ma ütlen, ausalt, jääb sarnane mulje, kui keegi loonuks 1933. Ukrainas liikumise, mis nõudnuks sõbralikumat suhtumist vennaliku Vene komissaridesse.

Oudekki küsib “kuidas saaks nõnda, et keegi ei saaks keele või nahavärvi pärast tänaval peksa”. Küsi vene delfi kommentaariumist, see oleks hea koht alustamiseks.

41. lo - 29. märts 2007

Kahju, et Sulle ei vastatud, jake, polnud ju retoorilised küsimused, nummerdatud ja kõik ja puha : (


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: