jump to navigation

Asjade seisust 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in tegemistest.
trackback

Peaminister Andrus Ansip lubas teleuudisis, et 9.maiks on monumendil juba tara ümber ja käivad kaevetöid. Ma parem ei mõtle sellele, kuidas ta kavatseb oma teguviisi selgitada Eesti partnereile Läänes. Ma kardan põhjendatult, et ei Lääne-Euroopa riigid ega USA saa sellest aru ning Eesti välispoliitiline maine on seega hävitatud.

Aga lugejaile olgu öeldud, et kindlasti ei jää seepärast ära natsismi üle saavutatud võidu tähistamine. Ning samuti ei katkesta ega lõpeta oma tegevust 8.Mai Liikumine, sest meie eesmärgid on ju laiemad.

Advertisements

Kommentaarid

1. jake - 28. märts 2007

Pole see välispoliitiline maine seni hävinud ega hävi ka edaspidi. Hüsteeria. Ei hävinud ka Rüütli Moskvasse mittemineku või Freiberga teravate kriitikanoolte tõttu.
Aga teie liikumisele tasuta nõuanne – küsige Vene saatkonnalt toetust antifashistlikule liikumisele, öelge et olete Eesti Notshnoi Dozor. Saate propagandat kõvasti teha nende naftarahadega. netis on teist kõigil väga ükskõik, uskuge mind.

2. sirje - 28. märts 2007

Jake, sina oledki Marko Mihkelson, mine nüüd magama, said ju ministriks, mis veel viga on?

3. jake - 28. märts 2007

tegelt olen inno tähismaa hoopis, tead :D

4. MB - 28. märts 2007

jake: aga räägi parem sellest, mis sinu arvates monumendi teisaldamisest KASU tuleb?

Usutavasti on paar päeva eufooria, et sai venelastele ära pandud ning näidatud, et ollakse peremehed omal maal. Aga siis? Kas olemine jääb siis kohe aastate kaupa õnnejunni — sellest, et õnnestus ette kujutada, et II Maailmasõja mälestusmärgi alavääristamine on normaalne tegu?

Ei tea, mis neist inimestest saab, kes ei tunnegi mingit alaväärsust või tarvidust venelastele kohta kätte näidata?

5. jake - 28. märts 2007

kasu

1) ei ole rohkem provokatsioone Venemaa poolt (Kossatshov juba leppis asjaga) ega kohalike “antifashistide” suunalt. Usun, et lilledevool ja kõnekoosolekud kalmistul hääbuvad üsna kiiresti.
2) Vene kogukond ei taha eestlastega sõtta minna selle pärast, äärmuslastega saab kapo hakkama. ehk isegi hea et valitsus näeb ära, kuidas integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. ehk tugevdatakse tänu sellele eestimeelset propagandat vene meediakanalites.

6. MB - 28. märts 2007

1) WTF. Ega sa ometi tõesti ei arva, et see tooks kaasa maadevaheliste suhete soojenemist ükskõik mis perspektiivis? Kui sa aru saad, et lilli ei viida Tõnismäele eestlaste mõnitamiseks, siis ilmselt mõistad ka et neid jäädakse edasi viima igal juhul. Solvang muidugi ei unune niipea.

2) See on halvasti varjatud saladus et Böhmi provokatsioonide eesmärk on stiilis “torgime neid, las hakkavad märatsema, siis saab märatsejad riigist välja saata ja venelasi saab vähemaks”. Liigne öeldagi, kui lapsikult naiivne see mõttelõng on. Keegi ei koli siit ühegi kuju liigutamise pärast ära ning vaevalt et ka midagi välja saadetakse, küll aga muutub suure osa kohalike venelaste suhtumine Eesti riiki märkimisväärselt halvemaks – kahjuks teenitult. Eestimeelse propaganda puuduse taha pole ükski asi jäänud, küll aga selle taha, et see propaganda *pole usutav*, mida pronkssõduri kangutamise juurde toodud põhjused neile veel üliilmekalt tõestavad. Kui venelaste ässitamist Eesti vastu pidada integratsioonipoliitika sihiks, siis on senine tänu taevale läbi kukkunud jah.

7. jake - 28. märts 2007

1) wtf back to you Kas tõesti arvad, et Venemaaga suhete soojendamine sõltub tõesti vähimalgi määral sellest, mis Eesti teeb? on viimase 15 aasta jooksul kordagi sealt positiivseid samme tulnud?

2) Ei tunne Böhmi, miskipärast ei usu päris, et ta eesmärk on sinusõnastatud “oh, saaks 5 tiblat välja saata”. Muutub suhtumine halvemaks? aga kas saab enam halvemaks muutuda? pigem vastupidi,
Ma tean et siin foorumis ei tohi nii väita :)))
.. aga venelane austab ja joob sinuga viina pärast seda, kui ta on ülbitsemine pärast korra vastu hambaid saanud. kui talle oma viimase penni taskust ära annad, siis ei austa ta sind küll kuidagi. pigem saad veel lõuga selle eest et sihuke jobu oled.

aga sinu meelest oli vist ka keeleseadus ja kodakondsuse nullvariandist loobumine hirmus ässitamine?

8. Kiki - 29. märts 2007

Jake’i öeldud “1) wtf back to you Kas tõesti arvad, et Venemaaga suhete soojendamine sõltub tõesti vähimalgi määral sellest, mis Eesti teeb? on viimase 15 aasta jooksul kordagi sealt positiivseid samme tulnud?”
on vist kõige õigem asi, mida ma kogu sellel saidil üleüldse lugenud olen. Tõepoolest. Ükskõik mida me teeme, Venemaa mögiseb ikka. Venemaa ei oskagi teisiti, ta mögiseb absoluutselt kõigiga. Kes just andunult tema urruauku ei limpsi.

Teisalt – millest selline kuradi traagika, kui üks pronksist asjandus (rahvasuus tuntud ka häbeliku vägistajana) lohistatakse tema endisest asukohast uude asukohta. Märksa sobivamasse hukkunute mälestamiseks, nimelt kalmistule. Mis sellest on? Ei näe ma põhjust siin venelastel halada ega tegelikult ka eestlastel üleüldist eufooriat tunda. Tartus on mälestusmärk küüditatutele, Riia maanteel, Ekraani vastas. Viidi see üle tee pisut teise kohta. Mitte üks piuks mitte kelleltki. Ja miks peakski. Mälestusmärk on ju alles. Saab seal endiselt käia mälestamas mida iganes. Keegi ei taha pronksmeest õhku lasta ju või vanarauaks müüa. Oluliselt erinev saatus tabas näiteks vabadussõja mälestusmärke siis, kui meid vabastati. Need hävitati vist viimseni. Pange korra guuglisse “vabadussõja mälestusmärk” Mis me leiame?
“Esmakordselt avati Toris Vabadussõjas langenutele pühendatud monumet 24. juunil 1923 aastal, mis sai teoks tänu rahva annetustele ja läks maksma 250 000 marka. Peale II Maailmasõda – 1945 aasta augustis hävitati Vabadusõjas langenutele püstitatud mälestis nõukogude okupatsioonivõimude korraldusel.”

“Vastseliina alevikus on skulptor Martin Saksa (‘Pallase’ kunstikool) loodud vabadussõja mälestusmärk, mis kujutab haavatut sõdurit. Mälestussammas avati pühapäeval, 18. oktoobril 1931. Monument sai oma kohal seista ühe 1948. aasta pimeda augustiööni, mil see õhiti.”

“Vabadussõja Anija-Priske lahingu piirimärk
Asub Piibe maantee ääres Soodla küla territooriumil. Lahing toimus 4.01.1919 – 06.01.1919. Mälestusmärk avati 12.06. 1932.a. Lõhuti venelaste poolt 1940.a. Taasavati 2.08.1942.a. Lõhuti uuesti pärast 1945.a. Taasavati järjekordselt 23.06.1990.a.”

“Vabadussõja Voose – Saia liini mälestusmärk
Mälestusmärk avati esmakordselt 20. juulil 1930.a. Vabariigi valitsuse esindajana pidas avamiskõne riigivanem J. Teemant. Sisse õnnistas ausamba Kose kirikuõpetaja R. Jõgis. Sammas lõhuti 13. oktoobri öösel 1940.a.”

ja nii edasi ja nii edasi. Ja mis meie teeme? Viime kuju mujale. Ei hävita. Teisaldamine. Mida on siin oiata? Ja mida me siin Euroopale seletama peame? Äkki alustuseks just seda, et ega siis stalinismivastasus ei tähenda ometi natsismiarmastust. Võib korraga olla vastu mõlemale.

9. ants - 29. märts 2007

Kiki jutt – konkreetne ja loogiline, nagu alati!

10. MB - 29. märts 2007

1) “ükskõik mida me teeme, Venemaa mögiseb ikka” on nõrk vabandus sellele, et ISE, täiesti objektiivselt vaadates, matslikult käituda. Mögiseda võib põhjusega või põhjuseta. Antud juhul on põhjus paganama hea, mistõttu ettekääne “ükskõik mida teeme” ei vabanda välja. Emo-tüdruku maailmavaade, et “nad kõik vihkavad mind ükskõik mida ma teeks” ei anna veel indulgentsi nurka kusta või kedagi seksuaalselt ahistada. Mõelge sellele ka, et Venemaalgi on mitte vähe õigustusi mõelda stiilis “ükskõik mida me teeme, eestlased mögisevad ikka”.

2) Kui ühe kuju asukoha muutmine pole mingi traagika, siis miks seda nii kangesti iga hinna eest kangutatakse? Traagika ja vastumeelsus tuleneb kontekstist. Mitte kujust või selle liigutamise faktist, vaid täpselt sellest, mida sellega öelda tahetakse, millises valguses, mis ettekäänetel ja millistel asjaoludel. Antud situatsioonis heidavad need Eestile täie õigusega varju. Enese sealjuures lohutamisest stiilis “nad ju vihkavad meid nagunii” või “muidu oleks ju urruauku lakkunud” vääritu käitumise õigustamiseks ei piisa.

11. Kiki - 29. märts 2007

MB
See mögisemise jutt ei olegi mõeldud vabandusena. Pigem võiks see olla väike wake-up call siinsetele tegelastele, kes on küll kindlasti head inimesed, kuid minu silmis uskumatult naiivsed, arvates, et nende “hakkame laulma” Venemaad kuidagi leebuma paneb.

Mina muide ei olegi väga huvitatud selle kuju kangutamisest. Nagu ma kuskil mujal juba kirjutanud olen – näeksin kõige meelsamini, kui sellest kujundataks memoriaal kõigile sõjas kannatanud eestlastele. Kui ka see mingi ime läbi teoks saaks, saadaks seda ka venepoolne pidev ruigamine, kuid tulemus saaks parem ikka.

Sellegipoolest ei suuda ma mõista, mida paganat on selles teisaldamises nii hirmsat, et seda lausa nurkakusemise või seksuaalse ahistamisega võrreldakse. Kui meie oleme pidanud alla neelama selle, et meie jaoks püha sõja monumendid hävitati, on siis venelaste jaoks tõesti liiga suur piin näha pronkssõdurit teises kohas? Mina arvan, et normaalne empaatiavõimega venelane elab selle üle, kuid need ülejäänud ei ole niikuinii mitte kunagi millegagi rahul.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: