jump to navigation

Puderkapsaatika vastu 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu, II MS.
trackback

Hakkasin ise teadlikumalt II MS-i ja selle lõpu problemaatikaga tegelema möödunud aastakümne keskpaigast peale. Ning samast ajast tajun ka probleemi, et kui seda teemat Eesti ühiskonnas käsitlema hakata, põrkume kohe meeletule puderkapsaatikale. Katsun seda puderkapsaatikat nüüd siis üksipulgi lahti võtta, ehk moodsas keeles öelduna dekonstrueerida.

1)Kui kõnelda võidust natsismi üle, tuuakse automaatselt mängu N-Liidu kuritegude teema.

Minu arust ei ole selline automatism millegagi õigustatud. Üks on üks ja teine on teine. N-Liidu kuriteod ei tee võitu natsismi üle väiksemaks. Nagu ei tee need väiksemaks ka natsismi kuritegusid. Nagu muidugi ka vastupidi. Aga oluline on siin see, et meil on põhjust rõõmustada ühe totalitarismi langemise üle, sellest hoolimata, et teine veel püsima jäi. Praeguseks on meie õnneks mõlemad langenud, nagu Oudekki eelnevas juba õigesti mainis. Kuidagi on eesti rahva teadvuses nii, et natsismi või fašismi kuritegudest ei tohi rääkida, või võitu natsismi üle tähistada, ilma, et kohe toodaks mängu N-Liidu või kommunismi kuriteod. Kusjuures – vastupidi võib miskipärast küll.

2)Edasi jõutakse sujuvalt N-Liidu ja igasuguse kommunismi samastamiseni. Põhimõtteliselt sinnani, et kuritegelik oli näiteks ka prantslaste resistance’i kommunistlik tiib.

Algab Lääne-Euroopa süüdistamine silmakirjalikkuses (see näikse üldse olevat üks eestlaste lemmikharrastusi). Et miks on keelatud natsism, aga ei ole keelatud kommunism jne. Väitega, et N-Liidu kuriteod tuleks samuti hukka mõista, kui natside omad, ma loomulikult nõustun. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda lahmimisega, kus “kommunismi” mõiste jäetakse lahti seletamata ja ühte patta pannakse nii sovjeedid ja nende lembijad lääneriikides, kui ka näiteks antisovjetlikud kommunistlikud parteid. Kui keegi siinkohal küsib, kas ma ise olen kommunist, siis muuseas ei. Olen oma poliitilisilt vaateilt libertaarne sotsialist. Niisiis ei kaitse ma siin ja praegu omaenda ideoloogiat.

3)Tuuakse mängu lause, et natsismi vastu võidelnuid võib mälestada ja/või natsismi üle saavutatud võitu pühitseda ikka ainult juhul, kui on olemas mälestusmärk saksa vägedes võidelnud eesti sõdureile.

Üks ei tulene teisest. Ei. Kuidagimoodi, kohe mingi loogika ei anna sellist käiku tuletada. Natsismi lüüasaamist võib pühitseda ka siis, kui saksa vägedes võidelnuid parasjagu ei mälestata. Muuseas – neil ka on Eestis juba monumente. Ühe vastu olen ma aga kindlalt – natsivägedes teeninute heroiseerimise. Nad ei olnud kangelased. Kindlasti ei olnud enamik neist ka kurjategijad. Nad olid ohvrid. Sellisena tuleks neid ka käsitleda. Ning ohvrite mälestamine erineb oluliselt kangelaste mälestamisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Lihulasse või kuhu iganes püstitatakse näiteks kuju sõduriemale, kes leinab oma, saksa poolel võidelnud, poega. Või siis ka kuju saksa sõdurivormis, aga samamoodi langetatud päi ja leinavana, nagu on Tõnismäe kuju. Ning veel üks asi – kui Euroopa (NB! Just Euroopa – ma ei räägi siin Venemaast, see ei puutu siin kontekstis üldse asjasse, aga vaata järgmine punkt) ikkagi on SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutanud, tuleks meil sellega leppida, mitte jaurata, et “Aga Waffen-SS ei olnud ju”. Küllap Lääne-Euroopa vastavad spetsialistid ja ajaloolased teadsid, mis nad teevad, kui nad kogu SS-i kuritegelikuks kuulutasid. Vähemalt mul ei ole mingit põhjust nende pädevuses kahelda.

4) Tuuakse mängu Venemaa teema

Pidevalt rõhutatakse, et natsismi üle saavutatud võidu tähistamine oleks nagu järeleandmine Venemaale. Kuidas saab rõõmustamine USA ja Briti vägede edu üle olla järeleandmine Venemaale? Kuidas saab rõõmustamine vaba Lääne-Euroopa üle olla järeleandmine Venemaale? Kas te olete mõelnud, kui ülekohtune on selline (ja ka eelkirjeldatud) suhtumine nende eestlaste suhtes, kes II MS ajal teenisid USA või Suurbritannia armees? Erinevalt saksa sõjaväes teeninuist ei olnud nemad kindlasti ohvrid (ilmselt olid nad ainsad Eesti sõjamehed, kes seda ei olnud), aga mida meie oleme nendega teinud? Lihtsalt ja labaselt unustanud.

4) Võib järgneda ka eriti ülbe seisukohavõtt – nimelt see, et USA ja Suurbritannia peaksid meie ees Jalta konverentsi pärast vabandama.

Selline ülbus võtab mul isiklikult silme eest mustaks. USA ja Suurbritannia pidid tollal mõtlema mitte ainult seda, mis on parim neile, vaid paraku seda, mis oleks parim kogu maailma seisukohalt. Ning kogu maailma seisukohalt oli tol hetkel mõttekas Balti riigid ohverdada. Kurb, aga ainuvõimalik. Lääneliitlastel polnud teist valikut, lihtsalt polnud. Ning neid selles tagantjärgi süüdistada ja koguni vabandamist nõuda näitab ainult väiklust ning orienteerumatust maailmapoliitikas.

Jah, muidugi võiksid USA ja Suurbritannia Eesti ees ka vabandada, aga siis peaks Eesti isegi mitmel pool paljude asjade eest vabandama. Nagu näiteks Johan Laidoneri tegude eest Iraagis, kus just tema juhitud komisjoni tegevus meelevaldselt piiride tõmbamise näol pani omal ajal suuresti aluse sellele sigadusele, mis seal tänapäeval toimub.

Advertisements

Kommentaarid

1. notsu - 28. märts 2007

Paar vahemärkust – Soome sõjaväes olnud eesti poiste kohta saab ka öelda, et nad ei olnud ohvrid.
Briti ja USA hoiakute kohta Jaltas on Kissinger huvitavalt kirjutanud – kuidas Churchill suhtus Stalinisse eluterve umbusuga, aga Roosevelt naiivse sümpaatiaga, olles koguni nõus lääneliitlaste väed alguses kokku lepitud demarkatsioonijooneni tagasi tõmbama (mille vastu Churchill ägedalt oli, nii et kui tema tahtmine oleks peale jäänud, oleks sellel alal ilmselt kõvasti rohkem inimesi ellu jäänud). Roosevelti hoiakust olevat olnud tunda, kuidas Churchill teda häirib, nii et tema ei saa Staliniga rahus asju ajada.

2. Punane Hanrahan - 28. märts 2007

Jah, sul on õigus, soomepoisid ka ei olnud ohvrid muidugi.

Aga Roosevelt jah – sisepoliitiliselt tegi kõik õigesti ja midagi nii geniaalset nagu “new deal” annab järgi teha. Ses mõttes oli ta täielik poliitiline geenius. Kuid suhtlemises Staliniga paraku mõneti naiivne, nagu välispoliitikas veelgi mõnes kohas.

3. Kati - 28. märts 2007

ääremärkusi kujudele:
minu seisukoht on, et kui seesinane ss-vormis kuju oleks kuskil ajalooliselt püsti, siis ma oleks väga selle vastu, et ta maha tõmmataks. sest ajalugu ei kirjutata ümber. põhimõtteliselt.

samas, kui me praegu sellise ss-kuju püstitaksime, poleks see enam ajalugu, vaid tänaste eestlaste selge sõnum, mis paraku on üsna hõlpsalt loetav nii, et me armastame natse.

aga, muide, kui te me manifesti hoolega vaatasite, siis panite ehk ka tähele, et me toetame südamest Lennart Meri ideed teha pronkspoisist kõigi teises ilmasõjas hukkunud eestlaste mälestusmärk. sinna kõigi alla mahuvad nii vene kui saksa kui usa või suurbritaania vormi kandud. ja nad saavad kõik koheldud võrdselt nendena, kes nad olidki – selle sõja ohvritena.

4. Kiki - 28. märts 2007

Idee kujundada pronkssõdurist memoriaal kõigile sõjas kannatanud eestlastele on ka mulle väga südamelähedane.

Ülejäänud postituse üle pean mõtisklema. Enivei oli hea mõte need punktid konkreetselt välja tuua :)

5. MM - 28. märts 2007

Minu meelest on vastus väga lihtne.
Pendlist oled midagi kuulnud. Kui me viiskümmend aastat oleme koolis õppinud ja lehest ja telekast kuulnud ainult seda, et sakslased on sead, fašistid ja koletised, aga sellest et su oma lihane vanaema Siberis oma lapse pidi matma, rääkida ei tohtinud, siis… on nüüd pendel läinud teise serva. Aga ta tuleb sealt juba tagasi. Ja jääb lõpuks seisma. Keskele.

6. notsu - 28. märts 2007

Kunagi ilmus üks südamlik karikatuur adekvaatsest II ms monumendist (Eesti kontekstis mudugi) – ema, kelle süles istub ühe tissi otsas punamundris sõdur, teise tissi otsas saksa mundris.

7. Kati - 28. märts 2007

MM

seda olekski vaja ju.

8. MM - 28. märts 2007

Nojah, Kati. Tegelikult seda me tahame kõik. Lihtsalt viiskümmend aastat on viiskümmend aastat. Seda viieteistkümnega veel tasa ei tee. Ehkki minu meelest hakkab asi juba õigesse suunda liikuma. 50 aastat selleks enam ei kulu.

9. nipitiri - 28. märts 2007
10. notsu - 28. märts 2007

jajah… kuigi oleks nagu meeles, et üks selline on veel kuskil olnud.

11. jake - 28. märts 2007

mis te arvate et me pole venelaste meelest “fashistid”, kui me sellise memoriaali teeme :)
teate kogu see 8mai seltskond meenutab oma naiivses “tõekuulutamises” mulle täiega neid vasakpoolseid, kes imetlesid ja kiitsid meedias 30ndatel NSVLi, hoolimata, et tegemist oli 20. sajandi massiivseimat genotsiidi (ehk Zedongi aegne Hiina konkureerib) harrastanud riigiga.

12. jake - 28. märts 2007

sorry, ei mõelnud kedagi solvata.

13. MB - 28. märts 2007

jake: Usun et keegi ei pane seda sulle pahaks, sest näha ju on et vasakpoolse ja vasakpoolse eristamisega on sul raskusi :P

14. ants - 29. märts 2007

Kommunismi idee on ‘igaühelt vastavalt ta võimetele, igaühele vastavalt ta vajadusele’. Paremat ühiskonnavormi ei oskagi välja mõelda. Samas on selle tagelik rakendamine tähendanud ainult vägivalda ja terrorit. Väga ilus on ju ka perpetum mobile idee – energiaprobleem lahendatud. Mis siis ikka, olgu ühtedel kommunismi IDEE, teistel perpetum mobile IDEE. Ja mis sest, et mõlemad pole tegelikkuses teostatavad.

15. araterl - 29. märts 2007

1) Maailma totalitaarsete riikide ajalugu on täis võite teineteise üle. Kas see, et üks diktaator lööb teisel diktaatoril näo sisse on mingi õigustus võitjale või tema toetajatele? Alateadlikult võib selle stalinismi toetamise põhjust otsida sellest, et Venemaa oli ju vähemalt retoorika järgi kommunismi poole pürgiv. Seega “hea”

2) Ma olen Punase Hanrahani / Arni ja teiste vasaklemblejate foorumites mitmeid kordi küsinud, et nimetatagu mõni kommunistlik ehk siis selle poole püüdlev riik XX sajandil, mis ei olnud totalitaarne. Pole seni vastust saanud. Kas vastust ei olegi?

3) See, et saksa poolel sõdinutele/langenutele ei ole misiganes kontekstis monumenti on ju väike möödalask ja sellise soovi avaldamine inimlik. Ülejäänud jutt otsapidi maitse asi ja juriidika seisukohast kallutatud. Samahästi võib väita, et kõik stalinistliku Venemaa nekrutina Eesti 1940 aastal okupeerimises ja 44 re-okupeerimises osalenud on kurjategijad ja neid ei heroiseeri mitte mingist otsast võit teise kurjategija üle. SS on kuritegelik organisatsioon aga autor võiks üle lugeda Nürnbergi materjalid kuidas seal on asjad defineeritud ja endale selgeks teha, kas SS-is teenindu isikud olid kurjategijad ja kuidas selle kindlakstegemine käib.

4) Iga punkt edasi järjest irratsionaalsemaks – see on küll autori fantaasia ja ei mäleta, et kusagil oleks väidetud, et natsisimivastast võitu ei saa tähistada kuna see on järeleandmine Venemaale.

See on ülekohtune nõuda, et eestlased rõõmuga tähistaks natsismi üle saavutatud võitu. Unistage edasi. Saa kõigepealt aru oma eelmises punktis öeldust (saksa poolel sõdinud olid ohvrid) ja ära rohkem palu ja süüdista, et miks oma poegade tapmist ei “tähistata”. Sul/Teil vist puudub ka vastav isiklik kogemus.

5(4) Seda punkti on piisava põhjalikkusega käsitletud siin
ja ei näe vajadust midagi lisada.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: