jump to navigation

Kaheksanda Mai Liikumine kutsub: Süüta oma aknal küünal! 28. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, meedia.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikume on siiralt mures ja kurb Eestis toimuvate vägivaldsete konfliktide pärast. Me oleme veendunud, et ei jõudemonstratsioonid ega vägivallaaktid ei vii meie riigi probleemide lahenduseni, rääkimata poliitikute üleskutsetest valida ühe või teise rahvusgrupi “pool”. Praegune vastasseis võib suureneda pikaajaliseks rahvuste konfliktiks, mis on ohuks nii kõigi meie riigi elanike elule, vabadusele ja heaolule kui ka Eesti demokraatiale ning edasisele arengule.

Me palume kõigil demokraatlikel poliitilistel jõududel ühineda ning otsida tekkinud olukorrale rahumeelseid lahendusi, mis oleks Eesti riigi kui terviku, mitte üksikute rahvusgruppide huvides. Me loodame, et Eesti otsustajad suudavad teha käike, mis loovad olukorra, kus kõik selle riigi elanikud tunnevad ennast võrdselt väärtustatuna ning Eesti asjade otsustamisesse kaasatuna.

Kaheksanda Mai Liikumine palub kõiki Eesti elanikke pärast päikeseloojangut süüdata oma aknal küünal — alates tänasest kuni rahumeelse lahenduste leidmiseni. Näitame sellega lootust ja soovi eriarvamuste lahendamiseks rahulike meetodite ja läbirääkimiste teel. Näitame oma soovi elada demokraatlikus ja rahumeelses riigis, kus eriarvamused ei too kaasa vihkamist ja vägivalda.

Me keegi ei taha kodusõda, me keegi ei taha rahvuse põhjal riigist väljasaatmisi või kurjategijaks tembeldamisi.

Kuidas me toimime 28. aprill 2007

Posted by mr.Costello in tegemistest.
comments closed

Seoses eile ja üleeile tehtud väljaastumisavaldustega (Arni Alandi, Katrin Kurik, N. K) Kaheksanda Mai Liikumisest otsustasime oma eilsel koosolekul, et on vajalik veelkord selgitada meie toimimispõhimõtteid.

Kaheksanda Mai Liikumine on spontaanselt tekkinud kodanike ühendus, keda seob ühine soov näha Eesti tulevikku euroopalikest väärtushinnangutest lähtuva demokraatliku riigina. Meie liikumine ei ole poliitiline partei ega ka registreeritud juriidiline ühing.

Juba esimestel koosistumistel leppisime kokku, et me ei moodusta ühtegi juhtorganit, vaid toimime põhimõttel, kus otsuseid langetavad aktiivsed, kohaletulnud liikmed. Kõik otsused langetatakse konsensuslikust põhimõttest lähtuvalt, see tähendab, et ei võeta vastu ühtegi otsust ega avaldust, millega kõik kohalolijad nõus pole.

Kaheksanda Mai Liikumisega saavad liikuda kõik, kes nõustuvad meie manifestiga ning kelle liikmeks võtmise suhtes pole põhjendatud vastuväiteid ühelgi koosolekul osaleval liikmel. Samamoodi on kõikidel meie liikmetel vaba voli igal ajal liikumisest lahkuda, olgu põhjused selleks missugused tahes.

Täname Arni Alandit, Katrin Kurikut ja N. K-d meie liikumise heaks tehtud töö eest ning lubaduste eest meid edaspidigi toetada. Samuti tervitame kõiki, kes soovivad nende alustatud üritust jätkata ning soovivad meiega liituda. Ja aitäh kõigile selle blogi külastajatele meie mõtete vastu jätkuva huvitundmise eest!

Tere tulemast!

Seonduvad lingid:

Uus etapp 27. aprill 2007

Posted by Oudekki in mõtisklused, poliitika.
comments closed

Mina olen väga kurb ja ma tean, et teised Kaheksanda Mai Liikumise liikmed on ka väga mures. Edasine mõtteavaldus on minu isiklik arvamus, sest Kaheksanda Mai Liikumise konsensuslikke otsuseid me hakkame täna alles tegema.

Täna ei ole enam küsimus Pronkssõduris, mille valitsus eile öösel otsustas teisaldada. Täna on probleem tärkavas rahvustevahelises konfliktis. Selles, et Tallinnas on tuhandeid inimesi, kes tunnevad ennast Eesti riigi elust nii kõrvalejäetuna, et nad tulevad tänavale ja hakkavad lammutama ja põletama. Ma arvan, et niisugune käitumine ei ole õige, aga riigi ülesanne on luua olukord, kus seda ei ole vaja.

Valitsus ei andnud kogu eilse päeva jooksul ühtegi protestivaid inimesi rahustavat teadaannet. Sellel teemal, et esialgu kaevatakse ainult Tõnismäele maetuid, et neid identifitseerida ja kindlasti arutatakse osapooltega, mis saab monumendist. Ei, ainus valitsusepoolne teave oli, et meil on head politseijõud.

Mind lohutab ainult see tunne, et hetkel oli protest ja marodööritsemine suunatud valitsuse vastu, mitte eestlaste vastu. Hetkel veel on tegemist poliitilise konfliktiga, kus paraku marginaliseeritud grupp on ühest rahvusest.

Üle-eile oli küsimus viies äärmuslases. Täna on üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored. Need, kes on suurema osa oma elust elanud Eesti Vabariigis. Riigis, mis on neile andnud millegagi signaali, et neil pole kohta ja nendega ei arvestata.

Siin ei ole küsimus selles, kellel on “õigus”. Siin on küsimus kokkuleppesoovis. Ma olen näinud Libeerias, kuidas mässavad 16-aastased poisid on riigi täielikult hävitanud, sest nad tundsid, et neil ei ole kohta ja keegi ei arvesta nendega. Ma ei tahaks seda näha siin.

Täna ei ole enam kohta retoorikal “teisaldamine suurendab pingeid”. Täna on meil pinged ja me peame need niimoodi lahendama, et kodanikud hakkaksid jälle oma riiki uskuma.

Rahvusvahelise kajastuse oleme ka saanud. 

BBC kirjutab Eesti olukorrast:

Eesti teisaldas Nõukogude mälestusmärgi (27. aprill)
Eesti eraldas Nõukogude mälestusmärgi (26. aprill)

Itaalia RAI teletekstis oli selline uudis:

Eesti pealinna kesklinnast on teisaldatud nende Punaarmee sõdurite auks püstitatud monument, kes Teise maailmasõja ajal vabastasid Tallinna natsivägedest. Monumendi teisaldamise vastu seisvate demonstrantide ja politsei vahelistes vägivaldsetes kokkupõrgetes on saanud üks demonstrant surma ja 44 vigastada. Samuti on vigastatud 13 politseinikku. 300 inimest on arreteeritud. Venemaa on nimetanud monumendi teisaldamist “fašismi vastu võidelnute solvamiseks”.

Jah, siin on faktilisi küsitavusi. Aga see on pilt, mida Euroopas meist hetkel antakse.

Valitsuse jõudemonstratsioon Tõnismäel on oht demokraatiale 26. aprill 2007

Posted by Oudekki in meedia.
comments closed

Pressiteade

Kaheksanda Mai Liikumine tunneb suurt muret seoses täna hommikul toimunud neljasajamehelise politseioperatsiooniga metallaia püstitamiseks Tõnismäel.

Mõistes küll turvalisuse tagamise olulisust, leiab Kaheksanda Mai Liikumine, et Eesti valitsus on selliseks politseioperatsiooniks käsku andes võimalikke riske üle hinnanud. Sedavõrd ulatuslik politseijõudude kasutamine väljakaevamiste turvamisel jätab mulje nagu ei sooviks Eesti valitsus enam toimida demokraatlikul viisil ega otsida olulistes küsimustes avalikku arutelu ning eri osapoolte kokkulepetel põhinevaid lahendusi.

Samuti ei vähenda niisugused operatsioonid rahvuspinnalisi konflikte, vaid võivad neid pigem suurendada. Niisugune käitumine annab ka lisaargumente Eesti suhtes vaenulikult meelestatud jõududele ning võib tekitada hämmeldust ja mõistmatust meie riigi partnerites Euroopas ja mujal maailmas.

Kaheksanda Mai Liikumine kutsub kõiki, kellel on soov elada demokraatlikus, rahumeelses ja mittediskrimineerivas Eestis, 8. mail 2007 kell 18.00 Kaarli puiestee parki tähistama Rahu päeva. Näitame, et valdav osa Eesti elanikest on sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes ei soovi selle ühiskonna lõhenemist “meieks ja nendeks” ning ei aseta inimesi paremusjärjestusse emakeele või nahavärvi põhjal!

Rahu päev toimub loosungi all “Parema maailma poole” ja taotleb põhimõtteid: „Võrdsus, vabadus, vendlus.” Sõna saavad teiste hulgas erinevad ühiskonnaelu tegelased ja akadeemikud, oma nõusoleku esinemiseks on andnud Rein Ruutsoo ja Jaan Kaplinski, kavas on ka lühike filmiprogramm ja muusikud.

Pannkoogikolmapäev 25. aprill 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Costello ja ArniTäna toimus meie neljas kokkusaamine. Kuna kohtumispaika tuleb muuta, siis seekord saime kokku Vase tänava pannkooklas. Teadmiseks – nad pakuvad seal pannkooke küll, aga keeruliste nimedega galett ja crepe. Kuna kokkusaamine oli keskpäeval ja pealegi on pool meie liikmetest Tartus, siis oli kohal jälle püsiviisik – mina, Oudekki, Pusa, Arni ja Costello.

Vaatasime läbi oma vanad memod ja tuli välja, et suurema osa lubadustest oleme ka täitnud. Oleme suutnud ära rääkida mõned prominendid, oleme saanud “ei” nendelt, keda me selles juba eelnevalt kahtlustasime, oleme saanud hakkama tekstidega, millele tuleb anda viimane kunstiline vormistus ja siis saab need ringlusse lasta. Kleepetööde tegijad on endast märku andnud. Aktiivsemad kodanikerühmad on oma esialgse jah-sõna ära öelnud. Mõned, kes enne kahe silma vahele jäänud, nendega tuleks veel suhelda. Muusikalise osaga on vaja veel täpsustusi saada. Ekraan on suht-koht kindel ja päikest meil vaiksemaks ilmselt keerata ei õnnestu. Videotervitused eri maailma nurkadest on vormistusjärgus. Lipud on trükkimisel, ülejäänud näidismaterjal tundub, et valmib käsitööna.

Kuna EW valitsus on otsutanud meile kaarte kätte mängima hakata, siis on võimalik, et pärgade tseremoonia tuleb asendada häppeningiga, aga seda me pole veel asjatundjatega kokku rääkinud. Peale selle on ka pildiliselt huvitav idee, mille jaoks läheb vaja “Hullud päevad” kilekotte.

Ajaveebist oli ka juttu. Otsustasime, et segaduste vältimiseks paneme manifesti leheküljele üles selle inimeste nimekirja, kes meiega päriselt liitunud on. Hea tava järgi pole mõtet ka osalise demokraatiaga riigis salaühinguid pidada.

mustvalge 24. aprill 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, iroonia, teised autorid.
comments closed

Agne Nelk andis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks oma luuletuse

kas valged või mustad
ons üks hea ja teine halb
või lihtsalt määrdunud
kas kahe värvi vahe siis nõnda selgelt eristub?

kas värvilised või mustvalged
küsib fotopoe kassiir
ka must on värv ja valgegi
ning kokku saab neist halli
mis peaks siis endast mõtlema
see vaene sebra
olen värvitu
mind polegi
ma lihtsalt leiutatud ennevanasti
kui värvifilmi veel ei olnud

kuid siiski
küsib lehm
kas oled valge sebra sa
kel triibud mustad
või ise musta nahaga
pealt kaetud valge mustriga
valge on parem
ütleb rassist
ega must pole halvem
vastab optimist
mõlemal on omad vead
neist kumbki pole õige hea
teatab pessimist
mustad on värvilised
ja valge pole värv
siis on veel punased ja kollased ja rohelisedki
kes nood siis on
küsib laps
kas silmapete või valgusvihk
või maaväline tundmatu liik

ühed valged kõik nendib rassist
aga mulatid, tõmmud, oliivikarva
kas nemad on kirjud
või hallid
või mustvalged
või värvilised
sa pole ju vikerkaar
et nahavärv on sinine
ja silmamuna roheline
kõht kollane juus punane
ja varbaotsad lillad
sa ikka must või valge
vastab rassist

hea küll ütleb laps
eks mängime siis elu malet
mina olen valge ja sina must
sa kohe algul halvem must
valge hea ja halb on must
ma sestap valge olen just
ei ühel nupul ole tähendust
vaid tähtis võit ja mängulust
kui langeb ratsu, oda, lipp
siis norgu ära lase pead
šahh-matt on valge võidu tipp
sest tead, et valged on ju head.

Lühiülevaade A.N.S.W.E.R.-i aadressil esitatud kriitikast 24. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in Ameerika, kodanikeühiskond.
comments closed

Kahte USA suurimat rahuliikumist, UFPJ-i (United For Peace and Justice – Ühinenud rahu ja õigluse eest) ja A.N.S.W.E.R.-i, on mõlemat kritiseeritud ebatõhusa demokraatia eest. USA aktiviste ja intellektuaale teeb aga tihti murelikuks A.N.S.W.E.R-i tihe seos Tööliste Maailmaparteiga (WWP), mida peetakse vasakäärmuslikuks isegi vasakäärmuslaste enda ringkonnis.

A.N.S.W.E.R-le on tihti ette heidetud, et tegu on WWP otsese aktsiooni tiivaga. A.N.S.W.E.R-i aktivistid on kriitikale reageerinud viitega tõigale, et enamik kriitikuid pärineb UFPJ-i ridadest.

Sõltumatud kriitikud on viidanud tõigale, et kuigi A.N.S.W.E.R-i asutamine on tihedalt seotud WWP-ga, on liikumisest praeguseks saanud ulatuslik massiliikumine (üks suurimaid USA-s) ja valdav enamus selle liikmeid ei tunne end seotuna WWP-ga. Enamgi veel: suur osa neist pole WWP olemasolust teadlikudki.

Ramsey Clarki mainel pole suurim plekk  aga mitte sugugi Rahvusvahelise Tegevuskeskuse loomine Slobodan Milosevici kaitseks (keskuse tegevus ei olnud kuidagi seotud A.N.S.W.E.R-ga), ega ka mitte Saddam Husseini kaitsemeeskonna juhtimise vabatahtlikult enda peale võtmine, vaid hoopis illegaalne juriidiline abi Ruanda massimõrvade korraldajaile.

A.N.S.W.E.R-le heidetakse ette ka (põhjus on ilmselt just selle juhtkonnas olevate vanameelsete kommunistide isikuis) õõnsa ja aegunud poliitilise retoorika kasutamises. Tihtipeale võib A.N.S.W.E.R-i kõnelejat suust kuulda väljendeid nagu “revolutsioon”,”klassivõitlus”, “anastatud rahvad”, “imperialism” ja “vabastamine”. Paljud intellektuaalid peavad sellist sõnakasutust aegunuks ja tänapäeva väljakutseile mittevastavaks. A.N.S.W.E.R-i edu üheks põhjuseks peetaksegi asjaolu, et suurt hulka liikumisega ühinenud sõjavastaseid lihtsalt ei huvita, mida liikumise mõned juhid räägivad.

Ühtlasi pannakse A.N.S.W.E.R-i süüks ka mõningate rahumeeleavalduste ja muude avalike väljaastumiste kirjutamist enda arvele. Samuti oma osa ülespuhumist aktivismitegevuses mitmel pool maailmas.

Antisemitismisüüdistusega tuli A.N.S.W.E.R-il aga tõsisemat tegemist siis, kui nad ei lubanud tuntud rahuaktivistil, rabi Michael Lerneril esineda 16. veebruaril 2003 peetud rahumeeleavaldusel San Franciscos. Lerner oli selle peale väga solvunud, sest tema juhitav juudi rahupooldajate organisatsioon Tikkun, kuulus meeleavalduse korraldajate hulka.

Nõnda palju siist kriitikast A.N.S.W.E.R.-i aadressil. Paraku tuleb eelotoodud kriitikaga mitmes punktis nõustuda, sest seda kriitikat on esitanud teised rahuliikumise aktivistid ja üldse seltskonnad ning inimesed, kes rahu- ja rassismivastasesse tegevusse siiski hästi suhtuvad ning Bushi ja neokonservatiivide poliitikaga rahul pole. Otseselt pahatahtliku kriitika jätsin siinkohal vaatluse alt välja.  A.N.S.W.E.R-i eelkirjeldatud jooned on tema juurest peletanud mõnegi maineka rahuaktivisti (kes on enamasti küll ühinenud UFPJ-ga ja seega rahuliikumise jaoks kaotsi pole läinud). Sellest hoolimata kuulub A.N.S.W.E.R.-ile USA rahuliikumises siiski juhtiv koht. Järgmisena kavatsen kirjutada teisest suurest USA rahuliikumisest, UFPJ-st, mis on mõnes mõttes A.N.S.W.E.R.-i konkurent.

Väljatõrjumisest 24. aprill 2007

Posted by mr.Costello in mõtisklused.
comments closed

Meie manifestis on ühe probleemina kirjas, et Eesti kodanikud jagatakse “meieks” ja “nendeks” keeleoskuse alusel. Teiste sõnadega: meie arvates on probleemiks, kui eesti keele oskamist või mitteoskamist kasutatakse automaatselt vahendina kogukondade eraldamiseks või ühe kogukonna väljatõrjumiseks, selle asemel, et keelt õpetada ning seeläbi kolmandikku eesti keelt mitterääkivaid Eesti kodanikke läbi sõbraliku suhtumise integreerida.

Käesolevas mõtiskluses rõhutaksingi eelkõige sõbralikkust, sest just see, mitte vaenulikkus, saab olla esimeseks sammuks teineteisemõistmise teel. Leian, et just sõbralikkust ja külalislahkust meie igapäevases kogukondadevahelises suhtluses napib. Kogesin seda ise eile söögisabas seistes.

Minu ees järjekorras seisis üks klient, kes tellis endale kõigepealt borši ning sai suurepäraselt aru teenindaja küsimusest, kas ta soovib sinna peale ka hapukoort. Ega ma ausaltöeldes sellele nii argisele vestlusele tähelepanu pööranud polekski, kui selle kliendi järgmise tellimuse juures poleks tekkinud arusaamatus ning seejärel lahvatanud konflikt.

Mees tellis mingi liharoa ja teenindaja küsis, et millega ta seda soovib.
“Mismõttes, millega?” küsis mees.
“Noh, kas keedukartul, praekartul, püree, riis, tatar,” vuristas neiu teisel pool letti.
“Aa! Kartul, “ ütles mees.
“Keedukartul või praekartul?” täpsustas teenindaja.
Siinkohal sai selle mehe eesti keele sõnavara kahjuks otsa ning ta möönis, nüüd juba vene keeles, et ta ei saa aru, et ta nii palju keelt ei oska.
Neiu leti taga tõlkis öeldu (minu arvates perfektsesse) vene keelde.
“Aa!” ütles mees jälle ja lisas (ikka vene keeles): “Öelnud siis kohe niimoodi!”
Neiu vastu: “Elame Eestimaal, räägime eesti keelt!”.
Klient: “Aga milleks mulle seda vaja!?”
Teenindaja: “Ma ei peagi teist aru saama!”

Ja nii nad üksteise peale kuni lõpuni turtsuma jäidki, teenindaja esitas kõik oma järgnevad küsimused kangekaelselt eesti keeles ning klient vastas sama kangekaelselt vene keeles.

Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et sõbraliku suhtumisega oleks saanud selle konflikti ära hoida. No ei oleks vaja olnud põlema minna ning loosungit “Eesti eestlastele!” (utreerin meelega) nina alla hõõruma hakata. Sest niimoodi jõuti ainult üksteisest kaugemale, mitte lähemale. Nagu Tõnismäel. Jah, asi sai lõpuks aetud aga kehv maik jäi suhu nii mulle, kui ka minust järjekorras järgmisele venelannale.

Miks me oleme nii ebasõbralikud just vene keelt kõnelevate inimeste vastu? Millegipärast pole ma samas söögikohas kordagi näinud sellist suhtumist inglise keelt kõnelevate inimeste puhul. Ikka on leitud, kasvõi tagaruumist, keegi, kes natukenegi menüüd tõlkida pursib. Ning oleks lausa uskumatu, kui inglise keeles teenindust saanud kliendi ütluse peale “Why didn’t you say so in the first place?” nähvataks “Elame Eestimaal, räägime eesti keelt!”

Rääkimata sellest, et ehk oli see mees samuti hoopis turist, kelle emakeeleks vene keel? Olen nimelt kuulnud lugu sellest, kuidas Peterburi ärimeeste delegatsiooni liiget keelduti “Prisma” infoletis vene keeles teenindamast väljendite saatel “Kuradi venelane, õpi eesti keel selgeks!”

Olgu, töenäoliselt polnud see minu loo mees siiski turist, sest mingil määral ta eesti keelt siiski rääkis. Aga ehk oli ta Eesti riigile nii vajalik ukraina keevitaja, kes alles mõni aeg tagasi siia elama on asunud? Kui me talle oma igapäevaelus teada anname, et ta pole siia teretulnud kui ta kohe, esimesest päevast peale, perfektset eesti keelt ei kõnele, siis mis te arvate, mida ta meist, eestlastest, oma kodumaale naastes kõneleb?

Ja lõppude lõpuks polnud absoluutselt süüdi ka see kena teenindajaneiu. Tema käitus ju täiesti nende normide kohaselt, mida talle televiisorist uudiste kaudu serveeritud on. Kui ikka peaminister päev-päeva järel rõhutab, et Eesti on suveränne riik ning tal on kasvõi nui neljaks õigus siin teha, mis pähe tuleb, arvaku muu maailm, mis tahes, siis ma ei imesta, et ka meie riigi kodanikud oma igapäevaelus sellise teerullimentaliteedi omaks võtavad.

Meie, Kaheksanda Mai Liikumise liikmed, seisame resoluutselt vastu igasugustele katsetele jagada eestimaalaseid “meieks” ja “nendeks”. Eesti on meie ühine kodu ning me soovime näidata, et me saame siin ilma kedagi välja tõrjumata, sõbralikult koos elada!

Kaheksanda Mai Liikumine toetab: professorite pöördumine 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, teised autorid.
comments closed

Avalik kiri kaitseministrile

Ettepanek Eesti Vabariigi kaitseministrile seoses Tõnismäe mälestusmärgiga

Austatud hr kaitseminister!

Eesti valitsus on otsustanud alustada töid Tõnismäe mälestusmärgi ümbruses ning andnud Teile volitused sellekohaste otsuste langetamiseks. Selle kirjaga tahavad allakirjutanud juhtida Teie tähelepanu mälestusmärgi ümberpaigutamisega seotud riskidele ning pakkuda koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.

Esimene risk on seotud Eesti strateegiliste huvidega. Oleme seisukohal, et mälestusmärgi teisaldamine võib küll leevendada 9. maiga seotud päevaprobleeme, kuid on tõsine riskifaktor Eesti pikaajaliste huvide seisukohalt. Eesti pikaajalised huvid on sisemine stabiilsus ja rahvusvaheline tõsiseltvõetavus. Pronkssõduri teisaldamine kahjustab mõlemat. Juba täna on mälestusmärgist saanud väga oluline Eesti mainet kujundav teema maailma meediakanalites, paraku valdavalt iroonilises võtmes. Eestile on kleebitud natsiriigi silt, meie tõsiseltvõetavus on saanud tagasilöögi. Kohalikku ellu on pronksmehe saaga toonud nii avalikud kähmlused kui ka ulatusliku rahvustevahelise arveteklaarimise elektroonilistes suhtluskanalites.

Teine risk on seotud ebarealistlike ootustega mälestusmärgi ümberpaigutamise tagajärgede osas. Lootus, et selle abil on võimalik vähendada erimeelsusi või kehtestada ajaloolist õiglust, pole meie arvates põhjendatud. Probleem pole ju pronkssõduri asukohas, vaid väga erinevates, mitmes punktis vastandlikes ajalookäsitlustes. Ka eestlaste seas on 20. sajandil toimunu osas seinast seina arusaamu. Iseenda ajalooga äraleppimine on pikk ja raske töö, mis seisab Eestil alles ees. Sõduri nihutamine ei aita sellele kaasa, vaid kahjustab tõsiselt Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessi ning loob piinlikke olukordi kõigile, kellel tuleb maailmale seda otsust selgitada.

Ülalkirjeldatud riskide leevendamiseks on erinevaid võimalusi, sealhulgas tagasipöördumine Lennart Meri kunagise idee juurde kujundada, peale säilmete identifitseerimist ja väärikat ümbermatmist, Tõnismäele kõigi II maailmasõja ohvrite mälestuspaik. Käesoleva kirjaga soovime väljendada oma valmisolekut osaleda nii probleemide analüüsil kui ka ühises tegevuses nende lahendamisel.

Lugupidamisega,

Raul Eamets, TÜ professor
Martin Ehala, TLÜ professor
Mati Heidmets, TLÜ professor
Tiit Hennoste, Helsinki Ülikooli õppejõud
Mati Hint, TLÜ emeriitprofessor
Rainer Kattel, TTÜ professor
Aleksander Pulver, TLÜ professor
Rein Ruutsoo, TLÜ professor
Jüri Talvet, TÜ professor
Peeter Torop, TÜ professor
Rein Veidemann, TLÜ professor
Raivo Vetik, TLÜ professor

Itaalia 1945: Liberazione 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel. Allikad ikka samad.

“Minu öine külmkapp,” kutsus proua Cederna oma magamistuba Milanos 1945. aasta talvel ning kirjutab omastele põhjalikust riidessepaneku protseduurist enne magamaminekut. 1945. aasta talv Põhja-Itaalias oli ebatavaliselt karm, temperatuurid langesid kuni -11°C, ei olnud kütet, ei olnud millega taastada katkiläinud aknaid, oli väga vähe toitu. “Nälg oli,” meenutavad inimesed, kui ma neilt selle talve kohta küsin.

Milano poodides ei saanud peaaegu mitte midagi – kolletuv petersell, röstitud maapähklid ja sinakas liimitaoline ollus, mida nimetati Rooma juustuks. Märgatavalt rikkalikuma mustalt turu hinnad käisid töölistele üle jõu. Lisaks iseloomustas seda talve ka massiline tööpuudus; tänu toormaterjali vähesusele ja sabotaažile kukkusid toodangu- ja tööhõivenumrid drastiliselt. Genova ametlik töötute arv oli 1945. aasta esimestel kuudel 11 871, aga deportatsioonihirmus jätsid paljud ennast töötuks registreerimata, tollane fašistlik võim teavitas Saksamaad, et tegelik töötute arv võis olla 40 000.

1945. aasta kevadel oli siiski selge, et vaatamata julmale talvele oli partisaniliikumine selle üle elanud. Nüüd kasvas partisanide arv järsult ning aprilliks 1945 oli neid juba üle 100 000. Venelased sulgesid Kolmanda Riigi vallutused idast ning ameeriklased ja britid läänest ning Põhja-Itaalia vabastamine muutus reaalsuseks.

Selle vabastamise täpne olemus muutus aga Liitlaste ja Resistenza vaheliseks tõsiseks lahkarvamuseks. Liitlased rõhutasid, et sakslased peavad alistuma neile ja ainult neile, nad soovitasid partisanidel mitte võtta ette iseseisvaid aktsioone ja keskenduma tööstus- ja elektriinstallatsioonide päästmisele Saksa “mahakõrvetamise” poliitika eest. Partisanid küll nõustusid vajadusega kaitsta Itaalia tööstuspärandit, aga ei leppinud teisese rolliga Põhja vabastamisel. Eriti kommunistid ja Partito d’Azione rõhusid plaanidele ülestõust peamistes linnades – seda mitte soovist Liitlaste autoriteeti õõnestada või sotsiaalset revolutsiooni teistada, vaid eesmärgiga demonstreerida Resistenza tegelikku jõudu ning lõpetada saksa okupatsioon niisugusel moel, et seda ei saaks kergesti unustada. 25. veebruaril 1945 PCI (Partito Comunista Italiano) liider Palmiro Togliatti telegrammist pärinevad järgmised sõnad: “Me peame võitlema Itaalias olevate Saksa väeüksuste täieliku hävitamiseni ning me peame seisma vastu igale katsele hoida tagasi ülestõuse läbi võltsläbirääkimiste kapitulatsioonist.”

1. aprillil alustasid Liitlaste väed oma viimast pealetungi sakslaste liinile, et murda läbi Põhja-Itaalia tasandikule nii kiiresti kui võimalik. Sakslaste vastupanu oli aga visa ja 13. aprillil kindral Mark Clark hoiatas partisane, et “tegutsemishetk pole veel käes.” Kolm päeva varem oli aga PCI andnud välja oma kuulsa direktiivi nr. 16, mis käskis hakata ülestõuse ette valmistama. 24. ja 26. aprillil, kui Liitlased olid veel Emilias, alustasid Genova, Milano ja Torino ning mitmed teised Põhja-Itaalia linnad ülestõuse natside ja fašistide vastu.

Genovas, kui sai selgeks et saksa kindral von Meinhold valmistus linna evakueerima, otsustas kohalik CLN (Comitato di Liberazione Nazionale) alustada ülestõusuga varem ja mitte oodata mägedes olevate partisanide kohalejõudmist. Von Meinholdi käsutuses oli umbes 15 000 üksust ja umbes viiskümmend suurtükki mägedes linna ümber (Genova asub mäenõlvadel justkui kausis). Ülestõus algas 24. aprillil, 3000 SAPi (Squadre di Azione Patriottica) liiget, keda aitasid paljud tavakodanikud, vallutasid peamised avalikud hooned. Kõik Saksa barakkide telefoniliinid, vee- ja elektriliinid katkestati ning Liguria, mille pealinn Genova on, raudteetransport vajus kaosesse. Sakslased leidsid ennast ühtäkki linna vangistatuna. Kogu 24. aprilli jooksul püüdsid nad mitmetest kohtadest partisaniliinidest läbi murda, aga ägedais tänavalahinguis sunniti nad tagasi. 24. õhtul ähvardas von Meinhold linna pommitada kui tema vägesid ei lasta vabalt lahkuda. CLN keeldus kompromissidest. 25. hommikul vallutasid ülestõusuosalised Sturla barakid ning ründasid Granolo raadiojaama. Võitlus jätkus kogu päeva vältel, kuni kell pool kaheksa õhtul andis von Meinhold tingimusteta alla. Ülestõus jätkus, sest saksa väed sadama ümbruses pidid “vastu pidama viimase meheni.” 26. aprillil jõudsid kohale partisanid mägedest ning nende abiga vallutati sadam ja päästeti see hävitamisest.

Mimma23. aprilli õhtul põgenesid saksa sõdurid tolle kahuri juurest Reggio Emiliast, mis sihtis Modenat, 24. hommikul sisenesid mägedes olnud partisanid linna. Oma kodulinna vabastamiseks tagasipöörduv 23-aastane partisan Mimma (pildil) jõudis parajasti San Pellegrino sillale ning langes seal snaipri kuulist. “Fašistidest snaiperid olid paljudel katustel ja tapsid partisane ja tsiviilisikuid,” räägib Giorgio. “Üks oli meie maja katusel ka, ma mäletan sõdurit, kes tuli meie majja, jooksis üles ja tappis tolle snaipri.” “Kahekümne neljanda aprilli õhtul, kui meie linn oli vaba, tundsin ma oma elu kõige uskumatumat õnnetunnet,” ütleb üle-kaheksakümnene Alba. Nälg oli ka läbi.

Milano vabastati 26. aprilli õhtuks. Mussolini oli ülestõusu alguses selles linnas. 25. aprillil, kardinal Schusteri sekkumise kaudu, kohtus ta CLNi liikmetega, lootes mingit kokkulepet. CLNi nõudeks oli aga tingimusteta allaandmine. Demoraliseeritult põgenes Mussolini Milanost Šveitsi piiri suunas, autokolonnis riietatuna saksa sõduriks. 27. aprilli hommikul peatas Dongos 52. Garibaldi brigaad selle kolonni ja nõudsid läbiotsimist. Mussolini tunti ära ja vangistati. Resistenza juhid, ignoreerides Liitlaste selgeid teistlaadseid nõudeid, andsid kohe käsu Mussolini maha lasta. Mussolini, tema armukese Claretta Petacci ja teiste fašistlike juhtide kehad riputati pea alaspidi sinnasamasse Piazza Loretole, kuhu sakslased olid 1944. aasta suvel jätnud 15 poliitvangi kehad. Mõne tunni pärast lasi Milano uus prefekt Riccardo Lombardi selle verise vaatemängu lõpetada.

1. maiks oli kogu Põhja-Itaalia vaba.

(järgneb)

Meiesarnased liikumised: A.N.S.W.E.R. 22. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in Ameerika, kodanikeühiskond.
comments closed

William Ramsey Clark on oluline ühiskonna- ja poliitikategelane. Ta oli president Lyndon Johnsoni ajal USA justiitsminister. Erilist tähelepanu aga pälvis ta kaitsjana Iraagi eksdiktaatori Saddam Husseini üle peetud kohtuprotsessil. Pideva töö eest turvalisema ja rahulikuma maailma nimel on ta saanud ka Gandhi rahupreemia.

Aga täna ei huvita meid kõik see, vaid hoopis tõik, et 14.septembril 2001. moodustati Ramsey Clarki eestvedamisel organisatsioon nimega A.N.S.W.E.R. – Act Now to Stop War and End Racism. Organisatsiooni asutamise tõukejõuks oli mõni päev varem toimunud koletu terrorirünnak New Yorgi kaksiktornidele. Clark oli ettenägelik mees ja sai aru, et rahva mõistetav reaktsioon terrorirünnakule võib paisuda ennenägematuks rassismilaineks, mis võib võtta isegi verised mõõtmed. Rahva hullumist, mida kindlasti teatud poliitilised jõud USA-s isikliku kasu huvides omaltpoolt veel soosivad, tuli vältida või vähemalt leevendada. Ning selleks moodustatigi A.N.S.W.E.R..

Juba mõned päevad hiljem, 29. septembril, korraldas A.N.S.W.E.R. esimese massimeeleavalduse “Sõja ja rassismi vastu”. Meeleavaldus oli eeskätt seotud koalitsioonivägede sissetungiga Afganistani. Pärast seda on A.N.S.W.E.R. korraldanud hulgaliselt meeleavaldusi, millest kõigist on osa võtnud sadu tuhandeid inimesi.

A.N.S.W.E.R. peab end eeskätt imperialismivastaseks liikumiseks. Selle täitevkomiteesse kuulub sotsialiste, marksiste, inimõiguslasi ja õige mitmete vasakliberaalsete suundumuste esindajaid. USA Idaranniku intellektuaalide, kes enamasti on oma vaateilt vasakliberaalsed, hulgas on A.N.S.W.E.R. tohutult populaarne. Veendusin selles ise, kui 2003. aasta sügisel USA-s viibisin. Häid sõnu öeldi selle organisatsiooni kohta nii Washingtonis kui New Yorgis ning ütlejate skaala oli küllaltki erinev: protestantlikest ja katoliiklikest kristlasist veendunud ateistideni, keemia emeriitprofessorist noorte kodanikeliikumise aktivistideni. Kiidusõnade lausujaid ühendas vaid see, et nad kõik mahuvad nimetuse “Idaranniku intellektuaal” alla, olles tegevad peamiselt akadeemilistes sfäärides ja kuuludes varanduslikult kõrgemasse keskklassi.

Et A.N.S.W.E.R-i ridadesse kuulub üsna palju kommuniste, on võhikud sellele organisatsioonile ette heitnud stalinistlikke vaateid. Nagu mulle USA-s aga selgitati (ja selgitajad ei olnud ise organisatsiooni liikmed), ei saa olla vääramat ettekujutust – tegu on läbinisti demokraatliku organisatsiooniga, mille ridadest ehk jah kahjuks leiab ka mõne stalinisti, kuid tooniandvad nad kindlasti ei ole. Suurimad USA-s toimunud sõjavastased meeleavaldused, mida me kõik kindlasti teleekraanidelt näinud oleme, on just A.N.S.W.E.R.-i korraldatud. Lisaks sõjavastasele tegevusele on liikumine silma paistnud aga ka palestiinlaste õiguste eest seismisega, samuti kaitsnud immigrantide õigusi ja sotsiaalse õigluse suurendamise eest USA-s.

Halba varju on liikumisele heitnud osade selle liikmete valjuhäälselt eitav suhtumine Iisraeli riiki kui sellisesse. Ametlikult on A.N.S.W.E.R. teatanud, et selle liikmeil puudub konsensus Iisraelisse suhtumises ja seda konsensust ka ei taodelda. Sellest hoolimata on A.N.S.W.E.R. langenud iseenesest õilsaid eesmärke taotleva, antisemitismi vastu võitleva tuntud organisatsiooni “Anti-Defamation League” terava kriitika alla, millest on kahju. Küll teeb liikumine tihedat koostööd Ameerika Muslimite Seltsiga.

A.N.S.W.E.R.-i ridadesse kuulub ka palju tuntud kultuuritegelasi, näiteks folklaulja Ani Di Franco.

Eestis ei ole võimalik midagi nii mastaapsest, kui A.N.S.W.E.R. organiseerida kasvõi juba meie riigi tunduvalt väiksemate mõõtmete tõttu. Siiski oleks see 8.Mai Liikumisele suur au, kui meil õnnestuks A.N.S.W.E.R.-i edu siinseile oludele vastavalt korrata.

Hüvasti suur narratiiv? Debatt nõukogude sõjamälestusmärgi ümber Tallinnas 21. aprill 2007

Posted by toimetus in monument, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli juures töötav sotsiaalteadlne Siobhan Kattago kirjutas Kaheksanda Mai Liikumise blogi tarvis oma pikema ettekande põhjal essee. Ettekande täistekst avaldatakse: “Constellations: An International Journal of Critical and Democratic Theory, 2007.

Sõdadevahelisil aastail kirjutas Austria kirjanik Robert Musil tabavalt, et „monumendid on nii silmatorkamatult silmatorkavad. Ei ole midagi nähtamatumat monumendist.“ Musilil on osalt õigus – monumendid kaovad väga kergesti maastikku ja on nähtavad vaid kas turistidele, kes otsivad ajaloolisi huviväärsusi, või kohalikele elanikele miitingupaikadena. Kuid mis juhtub, kui pikalt uinunud monument ühtäkki ellu ärkab ja muutub piinavalt nähtavaks? Selline on olukord seoses nõndanimetatud pronkssõduriga, ehitatud Nõukogude Eestis (1947) meenutamaks punaaarmeed Tallinna keskuses. Mitmel viisil täidab pronkssõdur Marxi ettekuulutuse, et:

„Inimesed teevad oma ajalugu, kuid nad ei tee seda just nii, nagu nad tahavad; nad ei tee seda nende endi valitud tingimusil, vaid tingimusil, mis otseselt põrkuvad nende minevikuga ja on pärit sestsamast minevikust. Kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel.“

Kui ajaloolised sündmused, nagu Teine Maailmasõda on lahutavad ja sisestavad erinevaid mälestusi, võib minevik võtta luupainajaliku kvaliteedi, mis on aldis liialdusile, romantiseerimisele ja mütoloogiale. Enamgi veel, minevik muutub vahendiks poliitikuile, kes mängivad üksikisikute hirmude ja turvatundetusega rekonstrueerides nende ühiskondlikke identiteete üleminekuühiskondades, nagu postsovjeetlikus Eestis. Nõukogude sõjamälestusmärk, pronkssõdur, personifitseerib erinevaid mälestusi II Maailmasõja tähendusest Eesti elanike hulgas. Vene sõjaveteranidele ja osale venekeelsest noorsoost on see jõuline sümbol sellest, kuidas N-Liit vabastas Euroopa fašismist, mida Lääs alatunnustab. Paljudele eestlasile on pronkssõdur vastupidi mõru meeldetuletus nõukogude okupatsioonist ja riikliku iseseisvuse kaotamisest.

Praegune sümboliline lahing pronkssõduri tähenduse üle on rohkem kui märk aktuaalseist integratsiooniprobleemidest eestlaste ja venekeelse vähemuse vahel ja on pigem osa suuremast ümberhindamisest II Maailmasõja tähendustes pärast kommunismi langust. Lääne-Euroopa ajaloo- ja sotsioloogiline II Maailmasõja uurimus on keskendunud peamiselt Natsi-Saksamaa rollile. Debattidest ajaloo õiglasest esitamisest muuseumeis, monumentides ja filmides kuni vaidluseni üleminekuühiskonna õigussüsteemi üle esitatakse samalaadseid probleeme, kuidas üksikisikud demokraatlikes ühiskondades peaksid toime tulema mineviku negatiivsete traditsioonidega. Kas tuleks minevikku lihtsalt eitada või see kuidagi olevikku integreerida? Postkommunistlikud ühiskonnad, nagu Eesti, on alles nüüd vabad läbi kaaluma oma lähiminevikku, esitades erinevaid tõlgendusi ja mälestusi II Maailmasõjast, natsiokupatsioonist (1941-1944) ja nõukogude okupatsioonist (1940-1941, 1944-1991).

Katsed joonistada Euroopa mälu suure narratiivi raames lükkavad kalevi alla paljud erinevad kogemused II Maailmasõjast ja kontinenti lõhestanud külmast sõjast. Nagu Tony Judt veenvalt näidanud on, on Euroopa pärast 1945 aastat endiselt täis eksitavaid müüte ja vääritimäletamisi. Sümboliline konflikt nõukogude monumendi ümber Tallinnas on näide, kuidas elada avatud, multikulturaalses ja muutuvas Euroopas.

Kui ühiskondlikud identiteedid on õrnad ja ebastabiilsed, muutub minevik rüüstatavaks aardekirstuks. Probleem tekkib, kui kumbki pool pole valmis kompromissiks või ajaloolise tõe tõlgenduste paljususeks. Nii venelased kui eestlased seostavad monumenti rahvusliku identideediga ja rahvusliku kaotusega: eestlased Eesti rahvusliku identideediga ja vene vähemus vastavalt vene, või kohati ka nõukogude identideediga. Mõlemad pooled nõuavad „tõde“. Pronkssõdurit, kuigi leinavat, ühendatakse endiselt kommunistliku sümboolikaga ja ei peeta piisavalt avatuks erinevaiks tähendusiks. Minevik on praeguses Eesti ühiskonnas liiga esindatud, et selliseid abstraktsioone võimaldada.

Kui Tallinna pronkssõdurit tõlgendada vaid kui “vabastamist”, ajalugu lamestatakse ja “tõde” nõukogude okupatsioonist, küüditamisist ja Eesti iseseisvuse kaotamisest unustatakse. Kui monumenti käsitletakse ainult kui “okupatsiooni”, jäetakse kõrvale nõukogude armee kompleksne roll Euroopa vabastamisel fašismist. Enamgi veel, need eestlased, kes sunniti võitlema ükskõik kas nõukogude või saksa poolel, unustatakse. Lõpuks, tõika, et 28 protsenti praeguse Eesti elanikkonnast moodustavad etnilised venelased, ei saa ei ignoreerida ega olematuks kuulutada.

Väljakutse on siin ühishuvide ja mõistmise kokkupuutepunktide leidmine. Jääb üle vaid loota, et kuulumine Euroopasse, mis on ideoloogilise äärmusluse kurbadest tagajärgedest palju õppinud, on ühendav sild kahe kogukonna vahel. Jääb lootus, et 9.mai võib tähistada mitte ainult võidupäeva nõukogude poole jaoks, vaid palju tähtsamana päeva järelemõtlemiseks meie ühise Euroopa üle, avatud ühiskonna üle, mis on pigem kaasav ja rahvusjärgne, kui võõrastevaenulik ja rahvusliku identideedi külge kinnistatud. Elu avatud ühiskonnas tähendab elu paljude väikeste narratiivide keskel. Kui kalendrikuupäevil ja monumentidel on mitmeid tähendusi, on katse leida suurt narratiivi ainult ühe aktsepteeritava tähendusega võimatu ja isegi soovimatu.

Itaalia: 1945. aasta kevade eel 21. aprill 2007

Posted by Oudekki in Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka kirjatükke sellest, mis toimus erinevates Euroopa riikides 1945. aasta kevadel ning pisut enne. Käesolev on esimene osa Itaaliat kirjeldavast sissekandest – ning see annab ülevaate 1945. aasta aprillile eelnenud oludest. Allikateks Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, vestlused Milanos ja Reggio Emilias elavate itaallastega, Wikipedia, resistenza.it ning sealt hargnevad veebisaidid.

Pommitamise kartuses oli kümneaastase Giorgio pere kolinud linna lähedale tallu. 1945. aasta kevadel olid ukse taga kaks purjus Saksa sõdurit, ning nõudsid oma püsside ähvardusel raha. “Meil ei ole raha,” seletas Giorgio ning ise värisedes suutis ta mehi veenda ainult toiduga leppima. Saksa sõdurid olid taganemas, hirmul ja purjus. Niisugused sõdurid tapsid ümbruskonnas paljusid ning Giorgio vanemad koos mõnede sõpradega otsustasid kodulinna Reggio Emiliasse, väikesesse Põhja-Itaalia linna, tagasi pöörduda.

“Ma mäletan kuidas me ületasime San Pellegrino silda, kogu meie vara vankritel,” räägib praegu üle-seitsmekümnene Giorgio. “Järsku avati USA lennukilt tuli meie vankririvile”. Nende perekond pääses, aga kogu kaasasolnud asjad ning mööbel hävis. Veel räägib ta, et kui USA väed olid jõudnud Modenasse, siis paigutasud sakslased kahuri via Emilia lõppu sihituna Modena suunas. Samast linnast pärit 83-ne Alba kirjeldab lisaks suuri Saksa Panzerkampfwagen VI (Tiiger) tanke sõitmas kiiresti Reggio ja Modena vahet – ning oma parimat sõbrannat, kes sellel teel jalgrattaga sõitnuna roomikute all hukkus.

Põhja-Itaalia vabrikutes valitses 1944. aastal hirm, et töölised ja masinad viiakse ära Saksamaale. 15. juunil 1944 levis Torinos kuuldus, et FIAT Mirafiori 17. töökoda, kus valmistati lennukimootoreid, plaanitakse demonteerida ja Saksamaale saata. Kogu tööjõud hakkas streikima ning keeldus streigist loobumast ka Valletta pakutava majanduslike mööndustega kui masinad lubatakse Torinost välja viia. 22. juunil hävitas Liitlaste õhurünnak kogu töökoja. Torinolased maksid oma vastuhaku eest kõrget hinda, aga lõid ka mõra sakslaste plaanidesse.

Alates 1943. aasta septembri keskpaigast oli Itaalia löödud kaheks: Napolist lõunapoolsed alad olid Liitlaste käes, põhjas võimutsesid sakslased. Neil õnnestus ka päästa Mussolini vangistusest kõrgel Abruzzi mägedes Gran Sassos ning viia ta Saksamaale. Peagi naasis Mussolini Itaaliasse ning pandi Salò nukuvalitsuse etteotsa. Garda järve läänekaldal olev väike Salò valiti pealinnaks seetõttu, et Mussolinil oli seal enam tõenäosust ellu jääda, kui Põhja suurtes töölislinnades Milanos või Torinos. Vananev Mussolini muutus ainult mänguasjaks nüüd tegelikult käske jagavate sakslaste käes. Üheks valitsuse esimeseks teoks sai võimalikult paljude Itaalia juutide kokku kogumine ja koonduslaagrisse saatmine.

Kohutava natsivalitsuse varju langemisega Põhja-Itaaliale tekkis seal ka vastupanuliikumine: Resistenza. See ühendas paljusid erinevaid jõudusid, kuid laias laastus tugines Resistenza kolmele sambale: organiseeritud poliitiline antifašism, mida esindasid kommunistid – Partito Italiano Communista (PCI, Itaalia Kommunistlik Partei); Partito d’Azione (1942 loodud mõõdukas liberaalne partei) “õigluse ja vabaduse” brigaadid ning sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSIUP, kes selleks ajaks oli küll vaid 1920 alguses eksisteerinud suure partei vari ning ideoloogiliselt positsioonilt küllalt kirju). 1943. aasta teisel poolel muutusid antifašistlikes komiteedes aktiivseks ka kaks ülejäänud fašismivastastjõudu: liberaalid ja kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana, DC). Mainitud parteide visioonid Itaaliast pärast sõja võitu olid väga erinevad (liberaalid tahtsid fašismieelse riigi taastamist, sotsialistid kõnelesid tööliste sotsialistlikust vabariigist, kristlikud demokraadid alles formeerisid oma tahet jne). Samas need erimeelsused pandi Põhja-Itaalia vabastamiseni kõrvale, luues 1944 ka Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia (Ülemise Itaalia vabastamise komitee).

Lisaks organiseeritud vastupanule tähistas Resistenza ka massiliikumist, alates iseseisvatest partisanirühmitustest kuni mainitud streikivad Torino tööliste või ka näiteks “linnaterroristideks” nimetatud Gruppi di Azione Patriottica‘ni (GAP), kes lasid õhku fašistide/natside poolt hõivatut, rääkimata nende sõiduvahenditest, ning tapsid nonde esindajaid.

Saksa vastused GAP-i tegutsemistele olid alati jõhkrad. Üks märkimisväärsem juhtum leidis aset 9. mail 1944 Milanos Piazza Loretol. GAP oli eelmisel päeval õhku lasknud Saksa veoauto, mispeale 15 poliitilist vangi toodi 9. augusti hommikul San Vittore vanglast mainitud väljakule, lasti sealsamas maha ning nende kehad jäeti terveks päevaks vedelema augustikuumusse kärbeste ja möödakäijate morbiidse uudishimu kätte.

(järgneb siin)

Töine kolmapäev 19. aprill 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Eile õhtul oli meil järjekordne töögrupi kohtumine. Seekord toimus see akadeemilises õhkkonnas Narva maantee auditooriumis. Kohale oli seekord tulnud: mina, Arni, Kati, Oudekki, Pusa ja mr. Costello. Menüü koosnes banaanidest, küpsistest ja kollasest pudelist. Kuna mul õnnestus oma topsik kohe alguses ümber ajada, siis oli mu keelel muudki tegemist peale pideva vahele rääkimise ja kui Costello võttis modereerimise töö enda õlgadele, saime oma plaanid pooleteist tunniga paika pandud.

Nagu juba eelmine kord jutuks oli, toimub pikem osa kogu üritusest Kaarli puiesteel puude vahel. Mõned rääkivatest prominentidest on paigas, mõnedelt tuleb veel vastust oodata. Ekraanile näitamiseks on paar ettepanekut – üks kohalikest “sõnameistritelt” ja teine välismaisest kujude õhkamisest. Muusikud on ilmselt reggaest rockini. Põhiline tegevus toimub peale tööpäeva. Rongkäik Tõnismäele ilmselt ka, aga selle aeg pole veel täpselt paigas.

Visuaalse materjaliga tegelemise jätsin enda õlule, Costello ja Martin loodetavasti aitavad. Lipud, lendlehed, plakatid ja muu siuke tavapärane ja juurdekuuluv. Loosung on: “Parema maailma poole.”

Positiivne uudis tuli Oudekkilt, kes rääkis ühest varsti väljatulevast toetusavaldusest, millele vastu vaidlemine seab kahtluse alla vaidleja isiku. Selle sisu jääb saladuseks kuni avalikustamiseni. Seega, kõik kes arvavad, et Kaheksanda Mai Liikumine tegeleb õige asjaga, on 8. mail oodatud. Kes nii ei arva, on ka oodatud, kui nad kaklema ei kipu.

Kas kodanikuühiskond lõhestab riiki? 19. aprill 2007

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meedia, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli poliitikateaduste professor Rein Ruutsoo saatis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks sellise kirja.

Olin eelmisel nädalal Soomes ja pole saanud end siinsete arengutega kursis hoida, aga kuidas need asjad teil selle asjaga on arenenud?

Vahel tundub, et kisub kuradiks ja demokraatiale ohtlik mõtteviis süveneb nähtamatult ka eestlaste suunas. Vaatasin ETVd ja pr. Ojuland korrutas Foorumis, et juriidiliselt on meil väga tugev alus, et asi on poliitiline. Seda lauset, mida ma ootasin, ei järgnenud. Ojuland hakkas kohe erutatult seletama – vaadake mis toimub! Rääkis – oh õudust – et leidis ühe saidi ja hakkas rääkima “Kaheksanda Mai Liikumisest” ja üles, et “niisugused asjad ei tohiks sündida” ja “me ei tohi lõheneda” jne. Täiesti vihaselt!

Tore, et ta märkas, aga masendavalt ebaintelligentne! Hämmastav – riigis, kus kodanikuühiskonnaline demokraatliku mõtlemise algegi puudub, räägib üks juhtiv poliitik, et kodanikualgatus “lõhestab” nagu seda riiki – kõlab nii nagu räägiti 20 aastat tagasi – “ühtne ja jagamatu!”

Niipalju siis kaasamisest ja osalemisest!

Liikumine, kodanike algatus, pole seega poliitikuile signaal, et peaks “mõtlema hakkama”, et dialoogi oleks vaja, vaid pigem arvatakse, et see tuleb korrale kutsuda. Kogu see jutt oli nii lapsik ja keelekaustus nii abitu, analüüsi asemel retoorika, et mind haaras tõeline hirm nende inimeste ees, kes juhivad riiki.

Eesmaa hakkas ka lõpuks ka seletama, et rahvas on koalitsiooni toetades andnud neile nagu mingi mandaadi – see kuju maha võtta!? Sotse – seda noor ja paljulubavat noormeest ja endist kaitseministrit, polnud. Sotsid on ilmselt pugenud põõsasse ja seda kohta täitis vist Helme… Sest see, kes Rummo koha üle võttis ja ajaleheintervjuus jõudis juba rääkida midagi koalitsioonist, mida “ei tohi lõhki ajada” – koalitsioonilepingus seda [kuju mahavõtmist – KML] ju pole!

Kristiina Ojuland: Kaheksanda Mai Liikumises on lugupeetud inimesed AGA… 18. aprill 2007

Posted by mr.Costello in meedia, monument, poliitika.
comments closed

Kolmapäevases ETV poliitikasaates Foorum rääkisid erinevad poliitikud Venemaa teemadel. Ei saadud mööda ka pronkssõduri teemast. Toome Teile lõigu saatest.

Saatejuht Andres Kuusk küsib Krisiina Ojulandilt:

“Selge see, et Venemaa kasutab väga oskuslikult seda (Pronkssõdurit – KML) ära ja tal on ikkagi väga pikaks ajaks nii-öelda sõjanui olemas. Et, Kristiina Ojuland, kas ja kuivõrd see suhtlust Venemaaga peaks muutma ja mis meie peaks tegema?”

Endine välisminister rääkis alguses ühest ja teisest ja lõpus ka Kaheksanda Mai Liikumisest. Kuulake, mida peaministripartei liige kodanikuliikumistest arvab. Video pikkus on 1 minut ja 40 sekundit.

Ksenofoobiast Venemaal 16. aprill 2007

Posted by Manjana in Euroopa, foobiad, meedia.
comments closed

Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.

Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
Ksenofoobia Venemaal1. Ma ei ole küll rassist, aga … rahvusest inimesega ma koos töötada ei soovi
2. Ma tõesti ei ole rassist, aga mulle meeldiks, kui Venemaal … rahvusest inimesed ei elaks.

Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.

Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.

Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.

Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.

Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.

Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.

Osaliselt kasutatud Herald Tribune materjale.

Wabariigi monumentidest II 15. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Jätkame Livio Nimmeri mõttearendust.

Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.

Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.

Wabariigi monumentidest I 14. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.

Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.

Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.

Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.

Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.

Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.

Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.

Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.

Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.

Mille jaoks on vaja NATOt? 10. aprill 2007

Posted by Manjana in ajalugu, Euroopa, ideed.
comments closed

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon nagu teada, on sõjaväeline allianss, mis alustas 1949. aastal Põhja-Atlandi lepinguga ehk Washingtoni lepinguga. Algselt oli NATO loomise eesmärk selge – Ameerika Ühendriigid vajasid sõjalist blokki, mis vastanduks Nõukogude Liidule ja niinimetatud kommunismiohule. Kuna Nõukogude Liitu kuulus üks kuuendik maailmast ja palju erinevaid rahvusriike, pidi ka NATO kujutama endast erinevate riikide ühendust. Just hiljuti oli lõppenud Teine Maailmasõda ja seepärast kuulusid NATO asutajariikide hulka peale USA ja Kanada ka Lääne-Euroopa riigid, aga mitte Lääne-Saksamaa, keda igaks juhuks sõjaliselt enam tõusta lasta ei soovitud.

Peale asutamist toimus esimene NATO laienemine 1952. aastal Kreeka ja Türgi näol. Huvitav on siin juures nende kahe riigi tolleaaegne ebastabiilne õhkkond, kus Kreeka oli just väljunud kodusõjast, mille võitsid parempoolsed jõud ja arvatakse, et ka selle sõja võidu taga oli Ameerika majanduslik toetus. Konkreetne Ameerika tugi oli aga nn Trumani doktriin, mille otsene ülesanne oli 1947. aastal toetada Kreekat ja Türgit rahaliselt, et NSVL neis riikides enda sõjaväebaase ei looks. Seega – algselt oli NATO ainuke eesmärk luua vastujõudu maailmas laienevale kommunismiohule ja selle hirmu taga oli peamiselt USA.

Täpselt sarnane mure oli ka Saksamaal, millest pool oli läinud idablokki ja läänepool jäänud kapitalistlikuks. Nii lubati 1955. aastal NATOga liituda ka Lääne-Saksamaal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid väga vähe valitsuses olnud, nii et poliitilise võimu koha pealt oli NATOsse saamine lihtsalt loomulik jätk konservatiivsele poliitikale. Järgmisena NATOsse astunud Hispaania peaminister oli aga sel ajal hoopiski sotsialist. Seega NATO idee olla konservatiivide ühendus, hakkas muutuma juba 1982. aastal. Ning kui lõpuks kukkus kokku NSV Liit ja paljud Ida-Euroopa riigid, seal hulgas ka Eesti, NATO liikmeteks said, oli NATO esialgne põhiline idee, vastanduda Ida-Euroopale, kadunud, sest idablokist ei kuulu NATOsse vaid SRÜ riigid.

Ametlikult ei ole NATOl ja Venemaal enam ammu mingit vastuseisu. Juba 1996. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi suhte arendamiseks ja need suhted on päris kenasti ka toiminud. Kosovo kriisi ajal oli väikeseid arusaamatusi, aga pärast on suhted NATO ja Venemaa vahel väga soojad olnud. Ka Lääne-Euroopal pole erilist vajadust Venemaaga tüli norida, sest Venemaa nafta- ja gaasivarud on endiselt eurooplastele vajalikud ja majandussidemed on parim vahend sõjaliste konfliktide ära hoidmiseks tänapäeva arenenud riikides.

Mille tarbeks on siis NATOt üldse tänapäeval vaja? Kui otsest vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda, sest militaarne organisatsioon vajab vaenlast või muidu pole seda organisatsiooni vaja. Ajutiselt on pakkunud rahuldust Lähis-Ida „rahumissioonid”, kuid ka nende pidamine on rahva silmis aina rohkem kriitikat leidnud.

Tegelikult jääb mulje, et NATOl on identiteedikriis ja ainuke, kes seda organisatsiooni tegelikult vajab, on sõjatööstus. Kuna NATO tegevus leiab pidevalt kriitikat rahva hulgas ja sõjatööstusel on vaja oma toodangut kuskil kasutada, siis jääb mulje, et NATO põhiliseks vaenlaseks ongi USA ja Lääne-Euroopa enda rahvas, kes mõistab NATO tegevuse hukka ja millele ei reageerita.

Keda Euroopas diskrimineeritakse? 3. aprill 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
comments closed

Juuni-juuli 2006 tehti Euroopa Liidu 25 liikmesriigis Eurobaromeetri uuring teemal, et keda ja kui palju erinevates liikmesriikides diskrimineeritakse.

Vaatame kõigepealt tabelit, millist siin allpool näha saab. Selle koostamiseks esitati inimestele küsimus: “Kas kuulumine allpool märgitud gruppidesse on sinu riigis eelis, puudus või ei kumbagi?” Toodud on kõige tüüpilisemad probleemid, millest ikka ja jälle räägitakse, aga kui see sind ennast just ei puuduta, siis tundub, et probleemi ei ole. Nagu sealt tabelist näha, siis suurim probleem on inimestel, kes on puuetega, Romi rahvusest (“mustlased”) ja üle 50 aasta vanad. Suurimateks eelisteks peetakse seda, kui olla mees ja/või alla 25 aastane. Alati on ka mingi osa inimesi, kes vastupidiselt enamusele arvavad, ehk siis 3 % eurooplastest arvavad, et puue on eelis.

Eriti suuri erinevusi ei ole ka uute ja vanade liikmesriikide inimeste arvamuste osas. Kuid samal ajal on uute ja vanade riikide vahel erinevus selles, et uute liikmesriikide inimesed on hoopis vähem teadlikud, et neil on olemas mingi seadus, mis keelab diskrimineerimise.

Kui inimestelt küsiti, et kas nende meelest on nende riigis diskrimineerimist etnilisel alusel, siis vaid 2% leidis, et üldse ei ole. Samas rootslastest leidis 85%, et nende riigis küll on. Balti riikides arvas üks kolmandik vastanutest, et siin diskrimineeritakse etnilisel pinnal.

Kui eurooplastelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et nende riik on multirahvuseline, siis Rootsis oli sellega rahul 86% vastanutest ja Soomes 81%. Maltas leppis ideega vaid 32% ja Küprosel 39% protsenti. Eestis on multirahvuselise riigiga rahul 58% küsitletutest.

Kogu selle statistika taustal tasuks mõelda, et inimesed on erinevad ja neil on erinevaid võimed ja oskused. Mõned meie probleemid tulenevad meist endist – laiskus näiteks. Samas on palju asju, millega pole midagi teha: vanus, sugu, puue, rahvus jne.

Keegi ei saa väita, et minu jaoks on see võõras mure, sest mina ei kaota kunagi oma jalgu või vähemalt ei ela vanaks. Suhtudes põlguse, viha või hirmuga pisut teistsugustesse inimestesse, vihjab vaid selle uskuja ebakindlusele ja ebakindlus on hea stardipunkt selle, et ka sinust võib saada põlatu. Ehk teisisõnu – oleks hea juba täna alustada sellega, et suhtuda tolerantsemalt neisse, kel ei ole nii vedanud nagu meil.

PS! Tolerantseks (mõistev, salliv) ei saa nimetada inimest, kes näiteks homode abielu pooldab, aga venelasi vihkab. Või kes saab aru, et puuetega inimestel on keeruline tööd leida, samas arvab, et juhtival kohal peab kindlasti mees töötama.

Venemaa ja N-Liidu teemal 3. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu.
comments closed

Minu isiklikku suhtumist N-Liitu peegeldab kõige paremini see Emma Goldmani artikkel, mille tõlkisin juba aegu tagasi. Miskipärast aga üheski vaidluses sellele ei viidata, ju siis on kahe silma vahele jäänud. Riputan siis viited selle artikli kõigile osadele siia üles: ehk saab midagi selgemaks ja siis on kergem üheskoos edasi minna:

 I osa

II osa 

III osa 

IV osa 

V osa 

Fašismi 14 punkti 2. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in poliitika.
comments closed

2003. aastal kirjutas Laurence W. Britt ajakirjale”Free Ingquiry Magazine” laineidlöönud artikli “Facism Anyone?”, kus on ära toodud ka fašismi 14 punkti. Terve artikli tõlkimiseks pole mul ei aega ega ole sel tegevusel ka mõtet. Aga olgu need 14 punkti siinkohal ka eesti keeles ära toodud, et saada selgust, mis see fašism õigupoolest on. Britt ise teeb enda kirjutisest järelduse, et USA ei ole kindlasti fašistlik riik, vaid on igati demokraatlik riik, hästitoimiva demokraatliku korraldusega, kuid ühiskonnas ja ka poliitilise eliidi hulgas võib täheldada mõningaid ärevusttekitavaid suundumusi, millele tähelepanu juhtida on iga demokraatlikult mõtleva inimese kohus. Sedasama julgen üldiselt väita ka Eesti kohta:

1. Jõuline ja pidev rahvusluse väljendamine

Rahvuslippude ebaproportsionaalselt pideva nähtaval kohal esitamisega ja rahvussümboolikaga rinnamärkide ebaloomulikult sagedase kandmisega patriootliku rahvusluse väljendamiseks kinnitavad režiim ja selle kodanikud vastastikku usku oma ideoloogia õigsusse. Löövad loosungid, uhkus sõjaväe üle ning nõuded rahvusliku ühtsuse järele on peamised teemad marurahvusluse väljendamisel. Eelnevaga kaasneb enamasti kõige võõrapärase eitamine, mis piirneb ksenofoobiaga.

2. Inimõiguste tähtsuse vähendamine ja eitamine

Fašistlikud režiimid annavad inimõigusile vähe tähendust ning inimõiguste olulisust üritatakse järjekindlalt pisendada valitseva eliidi eesmärkide huvides. Propaganda oskusliku kasutamise abil pannakse rahvas aktsepteerima inimõiguste rikkumist nende gruppide, kelle inimõigusi rikutakse, marginaliseerimise, koguni demoniseerimise läbi. Kui inimõiguste rikkumine muutub silmatorkavaks, hakatakse seda salgama, eitama ja levitama väärinfot.

3. Vaenlaste ja patuoinaste määratlemine ühendava jõuna

Fašistlikele režiimidele on omane patuoinaste otsimine tõmbamaks inimeste tähelepanu tegelikelt probleemidelt, õigustamaks režiimi enda tegematajätmisi ja läbikukkumisi ning kanaliseerimaks rahva frustratsiooni kontrollitud suunas. Propaganda ja desinformatsioon on siinkohal enamasti tõhusad vahendid. Tihtipeale initsieerivad fašistlikud režiimid spontaanseid rünnakuid patuoinaste (enamasti kommunistide, sotsialistide, liberaalide, juutide, etniliste ja rassiliste vähemuste, traditsiooniliste rahvuslike vaenlaste, teiste religioonide liikmete, ateistide, homoseksuaalide ja terroristide) vastu. Režiimi aktiivsed vaenlased tembeldatakse terroristideks ja neid koheldakse vastavalt.

4. Sõjaväe ja sõjalise tegevuse ülimuslikkuse rõhutamine

Valitsev eliit määratleb end alati sõjaväele lähedalseisvana ning tööstuslikku infrastruktuuri nähakse sõjaväge toetavana. Sõjaväele määratakse ebaproportsionaalselt suur osa riiklikest ressurssidest, isegi kui teised valdkonnad ressursi puudumise all karjuvalt kannatavad. Sõjaväge nähakse rahvusluse peamise väljendajana ning seda kasutatakse, kus vähegi võimalik rahvuslike eesmärkide saavutamiseks, teiste rahvaste alistamiseks ning valitseva eliidi võimu ning maine tõstmiseks.

5. Rõhutatud seksistlikkus

Tulenevalt lihtsast tõigast, et fašistlike režiimide poliitilises eliidis ja ka rahvuskultuuris domineerivad mehed, kuulutatakse naised teise klassi kodanikeks. Fašistlikud režiimid on tingimatult abordivastased ja ka homofoobsed. Neid hoiakuid toetavad enamasti drakoonilised seadused, millele langeb osaks riigi peamise religiooni toetus. Toetus saab loomulikult osaks ka kõigile režiimi korraldatavaile tagakiusamisile.

6. Kontrollitud massimeedia

Mõningais fašistlikes režiimides on massimeedia riigi range kontrolli all ja ei tohi mingil tingimusel erineda partei pealiinist. Teised režiimid kasutavad meedia ohjeldamiseks paindlikumaid vahendeid. Meetodite hulka kuuluvad allikaile ligipääsu piiramine ja väljaannete litsenseerimine, majanduslik surve, nõuded väljendada patriotismi ja pidev ähvardamine. Üldiselt saavutatakse ka nende vahenditega edu ning suudetakse hoida avalikkust teadmatuses režiimi olemusest.

7. Kinnismõte ohust rahvuslikule julgeolekule

Rahvusliku julgeoleku aparaat on tingimatult valitseva eliidi otsese kontrolli all. Seda kasutatakse üldiselt tagakiusamiste vahendina, see tegutseb salaja ning ilma mingite, kodanikuühiskonna seatud, piiranguteta. Salateenistuste tegevust õigustatakse vajadusega kaitsta riiklikku (rahvuslikku) julgeolekut ning küsimuste esitamist selle tegevuse kohta käsitletakse ebapatriootlikuna või isegi otseselt reeturlikuna.

8. Religiooni ja eliidi tihedad sidemed

Erinevalt kommunistlikest totalitaarseist režiimidest pole fašistlikke või protofašistlikke režiime nende oponentidel iialgi võimalik süüdistada jumalatuses. Enamik selliseid režiime seob end tihedalt valitseva religiooniga ning eelistab end kujutada selle religiooni sõjalise kaitsjana. Tõik, et valitseva eliidi käitumine on vastuolus sama religiooni üldtunnustatud põhimõtetega lükatakse nii eliidi, kui usujuhtide poolel kalevi alla.

Propaganda loob illusiooni et valitsev eliit on usu kaitsja ja oponendid on jumalatud. Luuakse üldine ettekujutus, et valitseva eliidi ründamine on ühtlasi ka rünnak religiooni vastu.

9. Korporatiivse võimu kaitsmine

Kuigi tavakodanike isiklik elu allutatakse riigi rangele kontrollile, ei seata takistusi korporatiivsete struktuuride tegevuse suhtelisele vabadusele. Valitsev eliit ei näe korporatiivsete struktuuride tegevuses mitte ainult kasu sõjalise toodangu suurendamisel, vaid ka sotsiaalse kontrolli täiendaval tugevdamisel. Majanduseliiti toetab enamasti poliitiline eliit kindlustamaks ühishuvide kaitset, eriti eliidist välja jäävate kodanike represseerimisel.

10. Tööjõu organiseerumise takistamine ja vaesuse kriminaliseerimine 

Et organiseeritud tööjõud (ametiühingud) on üks jõukeskusi, mis võib hävitada valitseva eliidi ja tema korporatiivsete liitlaste poliitilise hegemoonia, on eliidil tingimata vaja muuta see jõuetuks. Vaesed ja kehvikud tembeldatakse alamklassiks, kellesse suhtutakse vaenulikult või vähemalt leitakse nende seisund õiglane olevat. Mõni režiim on pidanud vaesust ka otseselt kuritegelikuks või koguni propageerinud vaeste otsest füüsilist hävitamist.

11. Intellektuaalide ja loomeinimeste alahindamine ning tagakiusamine

Intellektuaalsust ja sellega vältimatult kaasnevat ideed täielikust väljendusvabadusest käsitlevad fašistlikud režiimid ususalgamisena või väärusuna. Mõtte- ja akadeemilist vabadust käsitletakse vastanduvana riiklikule julgeolekule ja patriootilisele ideaalile.

Ülikoolid on allutatud rangele kontrollile, poliitilliselt allumatud teaduskonnad suletakse või hakatakse sealseid teadlasi taga kiusama. Võimude seisukohtadega mitte kooskõlas olevaid mõtteavaldusi ja teisitimõtlemist rünnatakse tugevasti, sellised mõtted vaigistatakse või põrmustatakse. Fašistliku režiimi jaoks saavad kunst ja kirjandus eksisteerida ainult rahvuslike huvide kandjana, vastasel korral võetakse neilt olemisõigus.

12. Kuritöö ja karistuse kinnisidee

Paljud fašistlikud režiimid loovad drakoonilise kriminaalõigussüsteemi koos ülerahvastatud vanglatega. Politseid jumaldatakse ja sel on pea piiramatu jõud, mis viib kontrollimatule tagakiusamisle. Poliitilisi teisitimõtlejaid üritatakse edukalt süüdi mõista tavakuritegudes ning tavakuritegude eest mõistetavaid ebaproportsionaalselt suuri karistusi kasutatakse režiimi poliitiliste vaenlaste kahjutustamiseks. Rahva hulgas levitatakse hirmu kurjategijate ja reeturite ees ning seda hirmu kasutatakse politsei võimu suurendamise õigustamiseks.

13. Lokkav onupojapoliitika ja korruptsioon

Nii majandslik, kui poliitiline eliit kasutab oma positsiooni kiireks rikastumiseks. Korruptsioon töötab kaksipidi: poliitiline eliiti võtab vastu annetusi ja kingitusi majanduseliidilt, kes vastutasuks naudib valitsuse poolehoidu. Poliitiline eliit kasutab kiirrikastumiseks teisigi vahendeid, näiteks riigivara riisumist. Et riikliku julgeoleku aparaat on eliidi kontrolli all ja ajakirjandus suukorvistatud, on korruptsiooni tegelik määr hõlmamatu ja üldsus ei saa hästi aru korruptsiooni mehhanismidest.

14. Ebaausad valimised

Valimisi ja arvamusküsitlusi kasutatakse plebistsiidina sellesama rahva arvamuse kujundamiseks. Kui korraldataksegi “päris” valimised “päris” kandidaatidega, tõrjub valitsev eliit kõiki vahendeid kasutades need kiiresti kõrvale ja saavutab soovitud tulemuse. Meetoditena tulevad arvesse kontroll valimismehhanismide üle, opositsiooni pooldajate kõrvaldamine või nende jaoks valimaskäimise raskeks muutmine, häälte kõrvaldamine ning viimasena ka õigussüsteemi kasutamine valimistulemuste tühistamiseks.

Asjalik laupäev 1. aprill 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Laupäev oli Kaheksanda Mai Liikumise tegelastele äärmiselt aktiivne ja asjalik. Esiteks saatsime ühe osa oma liikmetest Tartusse, kus nad osalesid ühe teise liikumise tegelaste koosistumisel ja üritasid noid veenda, et me ei ole stalinistid ja autoritaarse korra kummardajad. Pühapäevase info põhjal läks veenmisüritus korda ja ilmselt saame loota ka selle grupi toetusele.

Arni, Kati, Martin, Andreas ja mina läksime seekord nõu pidama Oudekki kodusele pinnale. Lahendades ära üliraske küsimuse, et kas veini peaks jooma puhtalt või pikema kestvuse saavutamiseks, segatuna, võisime asuda meid kõiki huvitavate küsimuste lahkamise kallale.

Esiteks võtsime läbi oma blogi kommentaatorid: põhjalikult ja pulkadeni. Kuna Eesti on väike, siis varjule ei jäänud midagi ja kommentaatorite edasise käitlemise plaan on meil nüüd olemas. Kartmiseks pole põhjust, toorest liha me ei söö.

8. mail toimuva kellaajaline paikapanemine sai enam-vähem oma piirjooned ja rõhuasetused kätte. Ilmselt on meil mõistlik korraldada häälekam osa pisut tulipunktist eemal ja siis korraldada pisike marss Tõnismäele ja tagasi. Sel juhul ei ole meil vaja ka eraldi plaan B-d, et mis saab siis, kui Punane Kraana on oma plangu juba kohale tõstnud.

Eraldi pikk arutelu oli teemal, et mida teha hulludega, kes oma letargiast kogemata valel hetkel väljuda võivad. Selle tarbeks leidsime, et neile on abiks peale saata väike armas blond Kati, keda nähes võiks inimene saada aru, et elus on muudki peale vägivalla ja kui see ei mõju, siis Kati selja taga võiks olla pisut kogukam Arni, keda nähes iga vähegi oidu omav nats kohe ära jookseb.

Umbes koosistumise keskpaiku viisime läbi kohustusliku programmi. Ei, me ei vaielnud, milline internatsionaali tõlge on eesti keeles parim, me vaatasime venekeelset Aktuaaset Kaamerat, sest seal rääkisime me jällegi meist. Kui kaameramehe ebaprofessionaalsus välja arvata, oli meeldiv uudisejupp.

Kohe pärast seda, kui päike loojus, avasime vestlusringi teemal, et millised on Kaheksanda Mai Liikumise laiemad eesmärgid. Otsustasime, et peaksime oma blogi lugejatele andma ülevaate, mis meil tulevikus plaanis on või mida me tähistame. Igatahes saate te ilmselt järgmisel nädalal siin ajaveebis näha kalendrit, kus on kirjas kuupäevad, millistel on oodata, et me teile konnasilmadele talluma tuleme :-)

Kena laupäevase ühise koosviibimise lõpetasime isetehtud limoncelloga. Pärast seda meeliviivat jooki käsitlusel olnud teemad kahjuks enam meie ajaveebi teemaderingi ei mahu.
OudekkiArni ja AndreasKati

Oudekki               Arni       Andreas          Kati