jump to navigation

Wabariigi monumentidest I 14. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
trackback

Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.

Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.

Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.

Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.

Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.

Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.

Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.

Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.

Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.

Advertisements

Kommentaarid

1. araterl - 14. aprill 2007

Pronkssõdur on tänuväärne allikas kõikvõimalikele jutuveeretajatele ja konstruktoritele. Temast ja tema ümber toimuvast saab tuletada peaaegu mida iganes. Sama rada tallab ka Livio Nimmer.

“tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv” – huvitav leiutis
“ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon” – assimilatsiooni pole ei ametlikult ega mitteametlikult eesmärgiks seatud ega realiseeritud.

Oudekkile meeldib see artikkel ilmselt sellepärast, et siin sajatatakse müütilisi “marurahvuslasi”, kelle või mille kandjate osakaal jääb statistile vea piiresse.

Läbinämmutatud teema on kättemaks kujude hävitamise läbi, argument, et teate ma olen väsinud sellest võitlusest, anname alla ja jätame ta alles on ka ammu kuuldud.

Autor ei pane tähele, et ta ise sõnastab PS-i äraviimise kreedo “Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.”. Sõnastused nagu “hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele (??) ning Eesti valitsusele (mis on point?)”

See kirjatükk on nõrk. Vaadake ringi viimase aasta jooksul samal teemal kirjutatu hulgas ja leiate sealt palju sisukamaid etteasteid. Oma oletuste tõestamiseks ei pea ilmtingimata kõik mis ette juhtub kohe oma blogisse toppima.

2. soovitus - 14. aprill 2007

et laulge 8.mail siis seda lugu

3. hei - 15. aprill 2007

Hm. Kui maailmas ringi vaadata, leiab palju arukaid ja sisukaid inimesi, seepärast võiksid lihtsurelikud igasuguse kommenteerimise jätta. Absoluutne tõde pole see niikuinii. Seega , austet Arateri, tegele millegi mõistlikuga.

4. araterl - 15. aprill 2007

“tegele millegi mõistlikuga” – selline soovitus entusiastlikule postituse teostajale oligi mul mõttes.

Ma põlen endiselt soovist teada saada, et kui juba nähtud ja kogetud mõttelohistused tehtud saavad, et kuhu siis välja jõutakse.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: