jump to navigation

Wabariigi monumentidest II 15. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
trackback

Jätkame Livio Nimmeri mõttearendust.

Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.

Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.

Advertisements

Kommentaarid

1. Janek - 15. aprill 2007

“Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk.”

Jälle vale lähteasend ja ei nõustu mitte ühegi omistatud tähendusega.

* Pronkssõdur tähistab valdava osa eestlaste jaoks jätkuvalt okupatsiooni
* Fašismi ei võidetud vaid isegi tolle monumendi püstitaja jätkas fašistlikul kursil.
* Need, kes PS juures oma asju aktiivselt ajavad ei käi seal mitte hukkunuid mälestamas, vaid Nõukogude Liitu taga nutmas (lipud, laulud, viin, pidu). Hukkunute mälestamine on hetkel samasugune jama nagu NSVL võitlus “maailma rahu” eest. Mask.
* Meie jaoks algas veel koledam sõda, mis kestis 90ndate alguseni. Sama silmakirjalik nagu eeldada, et tuumapommi katsejänesteks sattunud peaks rõõmsalt tähistama Jaapani alistumist.

PS! Irratsionaalset hüsteeriat kohtab pigem 8. mai liikmete ja nende pooldajate seas.

2. araterl - 15. aprill 2007

Kui küsida suvalise Eesti venelase käest, siis suure tõenäosusega saab vastuseks, et PS tähistab midagi järgmistest:
– Suures Isamaasõjas (v Velikoj Otechestvennoj) langenuid
– Fašismi üle saavutatud võitu
– Tallinna vabastamist

Rutiinseks kiskuv kommentaar selle kohta on, et
– eestlaste jaoks polnud see Isamaasõda
– meie poolt ei vaja tähistamist, et üks pätt (kuritegelik riik) lõi meie õue peal näo lohku teisel kurjategijal
– Tallinn vabastati aga vabastati just viimasest vabaduselootusest

Kui siis juttu veeretada, siis jõutakse vaevu mingi teemani, et võib olla siiski kõigi IIMS langenute jaoks see monument. Aga ainult Laskurkorpuse meestele – kindlasti mitte, aga saksa pool langenud – aga need olid ju fašistid ja tulebki vana tuttav fraseoloogia. Aga küüditatud, tapetud, lahkuma pidanud eestlased olid ju ka IIMS ohvrid – vastuseks tuleb aga küüditati nad ju põhjusega, tapeti sest olid seadusliku, vabatahtlikult endale võetud riigivõimu vastu, “aga miks nad siis lahkusid, ju olid siis süüdi” ja veel midagi sama küünilist.

8. mai liikumine vist ei arva, et nende selgitustega midagi lahti on. Või lipsab vastuseks , et “aga see on ju ajalugu, elame tänapäevas yada-yada”. Nende poolest võiks ju siinsed venelased ka nii mõelda. Peaasi, et oleks rahulik ja et jumalustatud abstraktne Euroopa (millest eurooplastel endil ka juba villand hakkab saama) jumala eest kuidagi viltu ei vaataks. See, kas see seisukoht on konsensuslik ja kõigile (enamus ei tohi öelda, sest siis räägitakse enamuse diktatuurist) inimestele vastuvõetav, pole oluline. See kas Eestil on mingi oma viis kuidas olla ja tegutseda, pole oluline.

Esimeses lõigus juhitakse tähelepanu ühele tähendamise eripärale – jah kuni 2005 aastani tõesti oli enamusel suht kama. Just aktiviseerunud impeeriumimeelsed tuletasid meelde, mida see kuju veel võiks tähistada. Jüri Böhmi lollilt hulljulge aktsioon võimaldas järgnevate kuude jooksul esile tulla kogu sellel sovjetismil ja šovinismil mis teatud osas meie mõnedes kaasmaalastes pesitseb ning avas ilmselt ka paljude silmad Venemaa osas (võtavad kuju maha – kehtestama sanktsioonid – lasteaed).

“maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega” – siis on 8.mai liikumisel ära teha suur töö meie muulastest radikaalidega. Jõudu jaksu neile selleks. Enne soovitan oma vene keele oskusi värskendada, sest paljud neist on umbkeelsed.

Sõdurite rindelt siis selliseid uudised
– lisaks kusagil sisevenemaal mahavõetud kolakale
– on vaikselt Piiteris kadunud blokaadimonument, mille asemele kerkivad ostu- ja meelelahutuskeskus
– Krakowi keskuses olev punamonument tahetakse asendada Ronald Reagani monumendiga
– Budapesti punamonument tahetakse samuti maha võtta. Loodan siiski et nad seal mäe otsas olevat kompleksi näppima ei lähe. See on ikka päris imposantne ja ka piisavalt ära desovietiseeritud.

Kahtlustan, et need ei jää viimaseks.

3. Serial K - 16. aprill 2007

[i]Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida.[/i]

seda minagi, seetõttu ongi IGAÜKS, kes sinna tõnismäele MIS IGANES ETTEKÄÄNDEGA lällama läheb, minu silmis automaatselt imelik.

4. Oudekki - 16. aprill 2007

Serial K, kahjuks seda temaatikat ei summutatud eos ja hetkel peab midagi ette võtma, et seda taktikat uuesti kasutada saaks.

Kui EV valitsus jätkab mahavõtmiseplaanidega, siis see kindlasti ei ole temaatika summutamine ja niisuguse poliitika suhtes tuleks minu arvates midagi ette võtta – nendega kokku saada ja rääkida näiteks.

5. araterl - 16. aprill 2007

Huvitav, kas Oudekki on hiljuti lugenud põnevusromaane Mossadi tegevusest väljaspool Lähis-Ida või NSA nähtamatutest aktsioonidest. Need on meetodid, mille kohta öeldakse “summutatud eos”.

“Eos summutada” on võimalik ka rahulikult maha võttes. “siis see kindlasti ei ole temaatika summutamine ja niisuguse poliitika suhtes tuleks minu arvates midagi ette võtta” – ja jääb vaid mõistatada kui palju tõusis selle, kelle vaja, eelarverida või autoriteet, eiteamis eelarvereal.

Enne kui Sa pole kokku saanud ja rääkinud, mõlema poolega kusjuures, ikka mitu korda ja nii, et mõistad mõlemat seisukohta põhjani, enne ei saa ma Sind tõsiselt võtta. Enne kui Sa ei suuda mõlemat seisukohta vankumatult kaitsta ja neid mõlemat juurteni ümber lükata. Seni on näha-kuulda olnud ainult kontekstivaba ps-pooldajate kaitsmist, euronäpuviibutuste hirmus-häbis.

Nõrga.

6. Lee - 17. aprill 2007

Araterl, su mõtted meeldivad mulle! :)

7. Oudekki - 17. aprill 2007

Kes on mõlemad pooled? Mina näen – hetkel – ühte poolt, eesti rahulikke kodanikke, neid, kes ei taha ajalugu ignoreerida või ümber kirjutada, neid, kes tahavad tegeleda tulevikuga, mitte mingite vanade kakluste kakelmisega. Sõltumata soost, rahvusest või nahavärvist. Ma arvan, et neid inimesi on Eestis hetkel veel enamus. Ja selleks, et need saaksid rahulikult eksisteerida, ei ole vaja luua sündmusi, mis sunnivad neid ennast agressiivsete äärmuslastega identifitseerima :-)

Pronkssõduri mahavõtmine ei võta maha seda kohta, ei võta maha rahvuslikke pingeid. Hüva, meil ei ole pingete lahendamiseks hetkel head lahendust, siis tuleb oodata, kuni me selle välja mõtleme, mitte viia ellu halb lahendus. Ning aeg väga tihti töötab äärmuslike agressorite kahjuks ja meie kasuks – siis kui me õli tulle ei vala.

8. kalake - 17. aprill 2007

Hmhh.. Milline on ümberkirjutamata, see õige ajalugu?

Milline on vale ja ümberkirjutatud ajalugu?

9. analyytik - 18. aprill 2007

Küllap on olemas ka õige ehk siis objektiivne ajalugu. Sündmuste ja nähtuste kirjeldus nii nagu see tegelikut oli. Muidugi on see põhimõtteliselt võimalik. Ja eks nõnda on seda kohati ka vaadatud. Vähemalt püütud vaadata. Ja õpetada. “Sine ira et studio” – nagu Vahtre ütles. (Ei tea, miks ta seda oma pojale küll ei õpetanud?)

Paraku on ajalooga aga sihuke paha asi, et see kipub tihtipeale propagandavahendiks muutuma. Mis on muidugi mõnes mõttes arusaadav, sest eks kujuta ajalugu ju endast jutustust riikidest ja rahvastest ja poliitikast – ja sõdadest. Muide, ammustel aegadel oligi just sõdade ja vallutuste ajalugu see peamine valdkond, millega kroonikakirjutajad tegelesid. No ja kuna sõjas on teatavasti eri pooled ja poolehoidjad, eks siis kipugi asi nii öelda mitte-erapooletuks muutuma. Nii et see ajaloo ebaobjektiivsus on juba vana asi tegelikult. Ja mõneti ka paratamatu. Mis aga ei tähenda jälle seda, nagu oleks objektiivne käsitlus võimatu.

(Sellepärast siis kasutatakse näiteks Eesti ajaloo puhul nii Vene Letopisse kui ka Ordu poole kroonikaid. Need püütakse siis kõrvuti panna ja võrrelda, et siis saab ehk mingi enam-vähem “keskmise” kätte. Mis peaks siis loogiliselt nagu kõige paremini tegelikusele vastama.)

Nõnda. Ja kuna ajalugu on võimalik siis propaganda ja poliitika tegemiseks ära kasutada, siis leidub muidugi kohe ka neid, kes sellest võimalusest kinni haaravad. Arusaadav. Aga see ei tähenda ju ometi, et me neid tegelasi kohe ja täielikult uskuma peaksime. Milleks?

Siis on veel niisugune asi ka, et ajalugu on selline väga mahukas distsipliin nii öelda. Kas suudaks keegi kunagi näiteks kogu kirja pandud materjali läbi töötada? Vaevalt. Ja seda ei suuda loomulikult ka kõikvõimalikud ajaloohuvilised. Nende ajaloohuvilistega on aga lisaks veel ka see probleem, et neil võib sootuks puududa profesionaalsetele ajaloolastele omane süsteemsus ja allikakriitikast ei pruugi nad üldse midagi kuulnud olla. Näiteks võib juhtuda, et nad ei tee päris hästi vahet, mis materjaliga on tegemist ja kas see materjal on lihtsalt kellegi arvamus või on see läbinud ka teadusele ette nähtud sõela.

Oo-jah. Pikaks ja keeruliseks kisub see jutt kohe vägisi. Sest selle eelmises lõigus mainitud sõelaga on samuti niisugune asi, et seegi võib mitte eriti objektiivne olla. Lihtsalt riigile alluvad teadusasutused justnagu eelistavad mõndasid teemasid ja lähenemisviise ning teised siis jälle tõrjutakse. Kas siis ägedamalt või maha vaikides. Või kasvõi nõnda, et ebasobivate asjadega tegelev ajaloolane ei saa grante ja värke ja teda ei lasta nii öelda löögile ja ei avaldata jne.

Kuidas siis seda probleemi lahendada? Ega mingit head nõu ju tegelikult ei olegi. Aga muidugi võiks mõelda sellele, kes mingeid asju kirjutab ja propageerib, kas ta kuulub ka mingisse parteisse ja tegeleb poliitikaga ja muud sellist. No ja siis tuleb tema seisukohti vastavalt koefitsentida, et parema tõenäosusega tulemus saada. Jaah! Eks seda on muidugi lihtne rääkida, aga kui ilma vastava ettevalmistuseta inimene seda tegema peaks – eks see raske ole muidugi.

10. analyytik - 18. aprill 2007

Räme!

http://www.afterdowningstreet.org/?q=node/21415
Well, this certainly explains it all
Wed, 2007-04-18 01:06

July 8, 1947–Mytery solved?

Many will recall that on July 8, 1947, witnesses claimed that an unidentified object with five aliens aboard crashed onto a sheep and cattle ranch just outside Roswell, New Mexico.

This is a well-known incident that many say has long been covered up by the U.S. Air Force and the federal government. However, what you may NOT know is that in the month of March, 1948, exactly nine months after that historic day, George W. Bush, Dick Cheney, Donald Rumsfield, Bill O’Reilly, Rush Limbaugh, Condolezza Rice, and Dan Quayle were all born.

11. kalake - 18. aprill 2007

sellest ma saan aru väga hästi, et värsket ajalugu kirjutatakse ikka oma isiklikust seisukohast vaadates ning omi kangelasi esile tõstes ja teiste omi maha tehes. See on igal pool nii ja jääb ka nii olema. See on paratamatus, inimloomusele omane.
Neutraalselt saab vaadelda vaid sündmusi, kus mõlemad osapooled on täiesti seostamatud vaatleja isikuga. Noh võtame või vana- egiptuse ajaloo. Ei ole erilist probleemi sellega, maailmas saavad inimesed sellest ikka ühtpidi aru. No peaaegu. kes on agressor ja kes mitte. Kes talitas halvasti, kes veel halvemini, mis oli sellise käitumise objektiivne põhjus ja muud nüansid.
Praegu aga on vähemalt kohaliku lähiajaloo suhtes inimesed erinevatel seisukohtadel. On suhteliselt vähe ühiseid arusaamu. Vaid vast sellised üldised arusaamised, millal saabusid eestisse baasi lepingu alusel mehitus, millal muutus siin võim jms. Vaieldamatud üldised sündmused kuid ülejäänu on ….
Suudad sina neutraalsest seisukohast sündmusi jälgida, nii, et fakte ei põimi emotsioonidega ja nii, et faktid oleksid tasakaalustatud ja rõhutaks ühte või teist üldisemat sündmust? Samas hankides materjale kõikidest võimalikest allikatest neid omavahel kõrvutades ja tehes sellest neutraalseid järeldusi.

Põhimõtteliselt on kohtuprotsess midagi sarnast, kus üritatakse tõde leida faktide ja sündmuste tuvastamise alusel. Kuid nagu sa tead on võimalik moonutada ka kohtuprotsessil sündmuste tegelikku sisu ainult faktide ja sündmuste jada sobival konstrueerimisel.

Et siis nagu ajalugu, lähiajalugu pole olemas? On vaid eri poolte veendumused?

12. analyytik - 18. aprill 2007

11. kalake – April 18, 2007
“Noh võtame või vana-egiptuse ajaloo. Ei ole erilist probleemi sellega, maailmas saavad inimesed sellest ikka ühtpidi aru.”

Oh-oh-oo! Vot ei ole nii! Proovin kuidagi seletada.
Asi siis selles, et ajalugu on ühtlasi nii öelda ühiskonnateadus. Mis kirjeldab siis erinevaid ühiskondi ja ühiskonnakorraldusi. On näituseks olemas niisugune distsipliin nagu kultuuriantropoloogia, aga veel igasuguseid analoogilisi asju. Ka religioonide uurimine näiteks. No ja võib tekkida olukord, et ühiskonnauurijad näevad siis neid muistseid ühiskondi ka pisut nii nagu neile meeldib, nii et see oleks justkui kooskõlas nende ühiskondlik-poliitiliste arusaamadega, veendumustega, uskumustega jne. Ja siis püüavad nad leida ajaloost näiteid, et mitte öelda õigustusi, mis nende isiklikke teooriaid kuidagi tõestaksid ja teisi jälle ümber lükkaksid. See on üsna tüüpiline ja erinevaid artikleid/raamatuid lugedes on see tihtipeale väga selgelt näha. Nii öelda tõestamine pretsedendi abil.

Muidugi aitab sellele kaasa jälle see ajaloo tohutu “mahukus” – st. alati on võimalik tuua näiteid/tõestusi, mis kinnitaksid teatud väidet. Ja kui siis vastupidised näited kõrvale jäetakse, siis olekski asi justnagu “tõestatud”. Samas ei saa ju kõiki “vastaspoolt” toetavaid punkte ka üles lugeda – artikli/raamatu maht on ikka piiratud ja teiseks ei pruugigi uurija niisugustest asjadest tingimata teadlik olla. Nii et probleem tegelikult pidev ja igavene – mõnes mõttes.

“sellest ma saan aru väga hästi, et värsket ajalugu kirjutatakse ikka oma isiklikust seisukohast vaadates ning omi kangelasi esile tõstes ja teiste omi maha tehes.”

Oleneb sellest, kes kirjutab ja millised on tema eesmärgid. Kui tegemist on autoriga, kes soovib asju objektiivselt kirjeldada/analüüsida, siis on tulemus üks, kui aga tegemist on poliitik-ajaloolase või lausa poliitilise propagandistiga, on tulemus muidugi teine. Kusjuures professionaalne ettevalmistus tuleb mõistagi kasuks, aga see ei ole ka just tingimata nõutav. Kõik sõltub inimestest ja tema teadmistest ja suhtumistest.

“See on igal pool nii ja jääb ka nii olema. See on paratamatus, inimloomusele omane.”

Ei ole ei “paratamatus” ega ka kindlasti mitte “inimloomusele omane”. Ja üldse – me ei peaks igasuguseid “ühiskonnas üldlevinud eelarvamusi/uskumusi” võtma bona fide.

“Neutraalselt saab vaadelda vaid sündmusi, kus mõlemad osapooled on täiesti seostamatud vaatleja isikuga.”

Neutraalselt saab asju vaadata see, kes neid nõnda vaadata soovib. No ja muidugi peaks ta seejuures pisut teadma, et kuidas seda tehakse ja millised on need karid, millele tavaliselt komistatakse – sellele aitab muidugi kaasa professionaalne ajaloolase ettevalmistus/haridus.

“Suudad sina neutraalsest seisukohast sündmusi jälgida, nii, et fakte ei põimi emotsioonidega ja nii, et faktid oleksid tasakaalustatud ja rõhutaks ühte või teist üldisemat sündmust? Samas hankides materjale kõikidest võimalikest allikatest neid omavahel kõrvutades ja tehes sellest neutraalseid järeldusi.”

Mulle isiklikult tundub küll, et põhimõtteliselt suudan. Vähemalt kujutan ma üsna selgelt ette, mismoodi see asi käib. Ja ma kujutan ka ette, milline tohutu töö see oleks, kõiki neid materjale välja otsida ja läbi töötada.Muidugi ei oleks ka minu tulemus mingi absoluutse objektiivsuse musternäidis, aga sellist demagoogiat, nagu Eesti poliitik-ajaloolased ajavad – no seda peaks suutma vältida küll juba ka 2-3 kursuse tudeng. Hüva. Igaüks võib kirjutada mida tahab, aga seda ei peaks nüüd küll rahvale – ja veel hullem kooliõpilastele – mingi “õige” ajaloo pähe serveerima.

(Ah jaa. Seda võin ma nüüd küll öelda, et ma teen selgelt vahet, millal ma räägin objektiivsest ajaloost ja millal pean ma vajalikuks õigustada/kritiseerida teatud poliitikat ja poliitilisi seisukohti. Vähemalt ise saan ma sellest aru.)

Sama asi (st. objektiivsuse-subjektiivsuse probleem) on muide ka ajakirjandusega. Mõnikord ajab ikka lausa ahhetama, kui kallutatud Eesti ajakirjanikud ikka on ja kuidas nad ei suuda isegi uudistesaates jätta mõnda järjekordset “nätakat” panemata. Kui nii järsku küsida, siis ega ma ei oska isegi ühtegi tõeliselt neutraalset ajakirjanikku mainida. Võib-olla on kõige neutraalsemad tõesti mõned suht tundmatud uudistenäod.

13. analyytik - 18. aprill 2007

11. kalake – April 18, 2007
“sellest ma saan aru väga hästi, et värsket ajalugu kirjutatakse ikka oma isiklikust seisukohast vaadates ning omi kangelasi esile tõstes ja teiste omi maha tehes.”

“Värske” võib see asi muidugi olla, aga kas niisugusel puhul ikka ka “ajalooga” tegemist on – kahtlen kõvasti.

Oeh! Eks siin tuleb muidugi hakata vaatama, et mida keegi “ajaloo” all üldse mõtleb. No mina vähemalt olen siin ja eelnevates kommentaarides küll vaadanud ajalugu kui ajalooteadust eelkõige. Vähemalt siis püüdnud vaadata.

See tähendab siis, et näiteks Teise Maailmasõja puhul – et seal on teatav sündmuste järjekord ja teatavad käigud ja neil kõigil on teatud põhjused jne. See oleks siis ajalugu ehk nii öelda objektiivne ajalugu.

Mida keegi sellest isiklikult arvab, mis mulje talle asjast on jäänud, keda ta pooldas/pooldab – seda on muidugi huvitav teada, aga eks see läheb ikka rohkem sinna mälestuste ja hoiakute ja poliitiliste veendumuste rea peale.

Ah jaa. Sõjas ei ole “kangelasi” – on vaid tapaloomade kari ja lihunikud kindralstaapides. Ja valitsevad klassid, kes rahva kannatuste pealt kõva papi taskusse ajavad.

(See viimane lõik, ei ole siis loomulikult “objektiivne ajalooteadus” – see on hoiak, ja muide mitte minu oma. Tõdemuse esimene pool pärineb siis ühelt kuulsalt kirjanikult ja teine tuntud Ameerika ajaloolaselt. Tsiteeritud umbes, mälu järgi. Aga see ei tähenda, et “hoiak” oleks kohe seesama, mis “vale” või nii. Kahtlemata aitab see asjade tegelikust olemusest aru saada. Paremini igatahes kui valitsevate klasside poolt fabritseeritud luulude kriitikavaba omaksvõtmine.)

14. kalake - 18. aprill 2007

Pika vastuse kirjutasid, lugesin läbi aga hetkel pole võimalik kõigele vastata.

Värskest ajaloost veel rääkides on elus need inimesed, kes nägid sundmuseid ühe, teise või kolmanda osalise juures. Neil ilmselgelt puudub globaalne arusaam toimunust. Kui veel kellelgi oli võimalus vastavalt oma tõekspidamistele osapoolt valida, siis on nende meelest minevikus nähtu, tajutu, kogetu just see tegelik reaalsus, mis annab õiguse just nende ettekujutusele asjade “tegelikust, objektiivsest” käigust ja olemusest. Kellel on siis õigus? Kelle tõde on tõesem? Kas see, keda on rohkem? Tüüpilselt ongi nii, kellel on jõud, sellel on õigus.

Sellest egiptuse ajaloost. Seda saabki vaadelda ainult tolleagses meile teada olevate tõekspidamiste ja arusaamade kontekstis. Ei saa vanadele egiptlastele omistada väärtuseid mida nad ei tundnud nagu näiteks demokraatia või inimõigused ning anda nende käitumisele hinnanguid sellistest aspektidest.

Nagu sa juba ise ütlesid hakati ajalugu kirjutama just selle pärast, et heroiseerida oma sõjakäike teiste vastu.
Ja just lähiajalugu on alati pigem kirjeldatud sellises valguses, mis näitab enda osalust pigem positiivses või kangelaslikus valguses. See ON inimesele loomuomane. Isegi kui keegi räägib oma hiljutistest seiklustest (mis on ka väike ajalugu) püüab ta asju näidata endale soodsas valguses, vürtsitada seiku jne. Sama mis kehtib üksikindiviidi kohta, kehtib ka samu väärtuseid omavate gruppide kohta.
Ajalugu hakkabki sündmustest, mis toimusid minevikus. Olgu see siis eile, kuuaega tagasi, aasta tagasi 10 aastat tagasi 200 aastat tagasi. Lihtsalt 200 aasta vanuste sündmuste kohta puuduvad elus tunnistajad, kes kannavad endas mingit seisukohta, nägemust, vaadet mingile sündmusele oma vahetu kogemuse alusel.
Võta kasvõi Estonia hukkumine. Kas meil on tõde teada? Loe inimeste tunnistusi, kohati on need vasturääkivad, isegi kui nad teadlikult püüdlevad objektiivsusele, on nende jaoks tõde just see mida nemad nägid või tajusid niikaua kuni sa pole suutnud ära põhjendada, kuidas nende arusaamad sobituvad sinu tõlgendusse. Ka siis ei pruugi nad oma seisukohta muuta.

Millisesse inimgruppi või klassi kuulud sina?

15. analyytik - 18. aprill 2007

14. kalake – April 18, 2007
“Isegi kui keegi räägib oma hiljutistest seiklustest (mis on ka väike ajalugu) püüab ta asju näidata endale soodsas valguses, vürtsitada seiku jne.”

Loomulikult. Kuigi mõni “vürtsitab” üle ka mõnikord. Mõni rohkem mõni vähem. Igaühe oma asi. Aga sellisel juhul ja niisuguste jutustuste näol ei ole tegemist ei ajaloo, ega ammugi mitte ajalooteadusega. Mul peab olema täielik vabadus seda juttu uskuda või mitte uskuda. Ning selliseid jutte ei saa hakata ühiskonnas laiemelt inimestele peale suruma ja neid “õige” või “objektiivse” või “tegeliku” ajaloo pähe pakkuma. Seda aga Eesti kodanlik-natsionalistlik ajalooteadus paraku teeb. Ja seda on niisama vähe põhjust uskuda kui sihukese propaganda nõukogude analoogi.

“Kellel on siis õigus? Kelle tõde on tõesem?”

Tõde, teate, – see on väga metafüüsiline küsimus :)
Aga üldiselt võib öelda, et näiteks WW II puhul on tõde see, et sõda toimus. Ja et Hitler ründas N-Liitu ja hõivas maa kuni Moskvani. Ja siis jõudude vahekord muutus ja Saksamaa väed tõrjuti välja nii N-Liidu territooriumilt kui ka Euroopa idaosast. No ja lääneosast samuti, seal oli teine rinne.

Ja Saksamaa kapituleerus ja fašism ja nazi-värk tunnistati nii öelda pahaks. (Nojah. See on hinnang muidugi.) Aga kodanikud leidsid, et see oli ikka inetu käitumine ja et parem on kui seda enam ei korduks. (See on siis soovmõtlemine.)

No ja siis Eesti elanikke siis mobiliseeriti nii N-Liidu kui ka Saksamaa sõjaväkke. Osalt vabatahtlikult, osalt sunniviisiliselt. Ja nad sõdisid ja said surma ja muist jäid ellu. Eks ta ole.
Sõda, muide rikub inimese – rikub igal juhu, nagu Howard Zinn ütleb.

Hüva. Milliseid tõdesid siis veel kuulda soovitakse? Tegelikult võiks ju ise ka lugeda. Näiteks seda Howard Zinni juttu.
http://www.punamust.org/alternatiivnr2.pdf

16. analyytik - 18. aprill 2007

Howard Zinn:

Aga üks asi on kindel – ma tulin tagasi sellest sõjast, sõjast, kuhu ma olin läinud vabatahtlikuna, sõjast, kus ma olin olnud entusiastlik sihtur, ma tulin tagasi sellest sõjast teatud mõtetega, mis lihtsalt sõja lõpul järk-järgult välja kujunesid, mõtetega sõjast. Üks on selline, et sõda laostab moraalselt igaühe, kes selles osaleb. Sõda mürgitab igaühe, kes selles osaleb. Te alustate heade kuttidena, nagu tegime seda meie Teises Maailmasõjas. Nemad on halvad kutid. Nemad on fašistid. Mis võiks veel halvem olla? Niisiis, nemad on halvad kutid, meie oleme head kutid. Ja kui sõda edasi läheb, hakkavad head kutid käituma nagu halvad kutid. Seda võib jälgida ajaloos, tagasi kuni Peloponnesose Sõjani. Ajas tagasi minnes võib näha, et olid head kutid ehk Ateenlased ja halvad kutid ehk Spartalased. Ja mõne aja pärast muutusid Ateenlased niisama halastamatuteks ja julmadeks nagu Spartalased.

17. Janek - 18. aprill 2007

“Ja et Hitler ründas N-Liitu ja hõivas maa kuni Moskvani”

Ja loomulikult polnud olemas sellist asja nagu MRP. Samuti ei plaaninud rahumeelne NSVL ette Saksamaa ründamist. Analyytiku ajaloo käsitlus ühtib NSVL ametliku käsitlusega “Suurest Isamaasõjast” :P

18. analyytik - 18. aprill 2007

Ja kui nüüd mõelda olukorralse tänase päeva Eestis, siis on ehk veelgi olulisemad need lõigud

Howard Zinn:

“Ja niisiis, kui me teaksime seda ajalugu, siis me mõistaksime, kui sageli on kasutatud hirmu kui meetodit, selleks et panna inimesi tegutsema nende endi huvide vastu, et kihutada üles sõjahüsteeriat ja et panna inimesed tegema kohutavaid asju teistele inimestele, kuna nad on ära hirmutatud.

Aga teate, veider mõtlemine on võimalik, kui tekitada hirm ja hüsteeria.”

No ja siis tekib muidugi analoogiaid ja küsimusi.
KES seda hirmu ja hüsteeria õhkkonda Eestis on kütnud? Viimastele aastatel eriti , aga ka varem? Kes? Kellele on see kasulik, et eestlesi ja venelasi omavahel vaenujalale ajada? Miks seda tehakse?

Mõelge sellele. Need parteid ja see ideoloogia on ju igaühele näha tegelikult. Kes veidigi vaatama vaevub. Fašistlik ja natslik ideoloogia ei ole Eestis ometi mingi põrandaalune asi.

19. kalake - 18. aprill 2007

ohh lapsed lapsed, ma teadlikult vältisin 2 maailmasõda jms. teemasid. Aga ikka jooksis kogu jutt sinna. koos kõikide klassiühiskonna käsitlustega…

20. notsu - 20. aprill 2007

Objektiivne ajalugu? rsk, kas meil on postmodernism või ei ole?

21. asd - 21. aprill 2007

4. pihta:
/Kes on mõlemad pooled? Mina näen – hetkel – ühte poolt, eesti rahulikke kodanikke, neid, kes ei taha ajalugu ignoreerida või ümber kirjutada, neid, kes tahavad tegeleda tulevikuga, mitte mingite vanade kakluste kakelmisega. Sõltumata soost, rahvusest või nahavärvist. Ma arvan, et neid inimesi on Eestis hetkel veel enamus. Ja selleks, et need saaksid rahulikult eksisteerida, ei ole vaja luua sündmusi, mis sunnivad neid ennast agressiivsete äärmuslastega identifitseerima :-)

Pronkssõduri mahavõtmine ei võta maha seda kohta, ei võta maha rahvuslikke pingeid. Hüva, meil ei ole pingete lahendamiseks hetkel head lahendust, siis tuleb oodata, kuni me selle välja mõtleme, mitte viia ellu halb lahendus. Ning aeg väga tihti töötab äärmuslike agressorite kahjuks ja meie kasuks – siis kui me õli tulle ei vala./

aeg töötab ainult selle heaks, et kuju kohale jääks.
– kui lubatakse, et jääb, siis enam maha võtta ei saa.
– kui niisama jorutatakse nagu seni, siis jääb ka pasaloopimine.

nende rahulike eesti kodanike osas:
araterl juba rääkis sellest.
/Just aktiviseerunud impeeriumimeelsed tuletasid meelde, mida see kuju veel võiks tähistada. Jüri Böhmi lollilt hulljulge aktsioon võimaldas järgnevate kuude jooksul esile tulla kogu sellel sovjetismil ja šovinismil mis teatud osas meie mõnedes kaasmaalastes pesitseb…/
ehk siis mitte sündmuste loomine vaid sündmuste avalikustamine.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: