jump to navigation

Töine kolmapäev 19. aprill 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
trackback

Eile õhtul oli meil järjekordne töögrupi kohtumine. Seekord toimus see akadeemilises õhkkonnas Narva maantee auditooriumis. Kohale oli seekord tulnud: mina, Arni, Kati, Oudekki, Pusa ja mr. Costello. Menüü koosnes banaanidest, küpsistest ja kollasest pudelist. Kuna mul õnnestus oma topsik kohe alguses ümber ajada, siis oli mu keelel muudki tegemist peale pideva vahele rääkimise ja kui Costello võttis modereerimise töö enda õlgadele, saime oma plaanid pooleteist tunniga paika pandud.

Nagu juba eelmine kord jutuks oli, toimub pikem osa kogu üritusest Kaarli puiesteel puude vahel. Mõned rääkivatest prominentidest on paigas, mõnedelt tuleb veel vastust oodata. Ekraanile näitamiseks on paar ettepanekut – üks kohalikest “sõnameistritelt” ja teine välismaisest kujude õhkamisest. Muusikud on ilmselt reggaest rockini. Põhiline tegevus toimub peale tööpäeva. Rongkäik Tõnismäele ilmselt ka, aga selle aeg pole veel täpselt paigas.

Visuaalse materjaliga tegelemise jätsin enda õlule, Costello ja Martin loodetavasti aitavad. Lipud, lendlehed, plakatid ja muu siuke tavapärane ja juurdekuuluv. Loosung on: “Parema maailma poole.”

Positiivne uudis tuli Oudekkilt, kes rääkis ühest varsti väljatulevast toetusavaldusest, millele vastu vaidlemine seab kahtluse alla vaidleja isiku. Selle sisu jääb saladuseks kuni avalikustamiseni. Seega, kõik kes arvavad, et Kaheksanda Mai Liikumine tegeleb õige asjaga, on 8. mail oodatud. Kes nii ei arva, on ka oodatud, kui nad kaklema ei kipu.

Advertisements

Kommentaarid

1. araterl - 19. aprill 2007

“Positiivne uudis tuli Oudekkilt, kes rääkis ühest varsti väljatulevast toetusavaldusest, millele vastu vaidlemine seab kahtluse alla vaidleja isiku. Selle sisu jääb saladuseks kuni avalikustamiseni. Seega, kõik kes arvavad, et Kaheksanda Mai Liikumine tegeleb õige asjaga, on 8. mail oodatud. Kes nii ei arva, on ka oodatud, kui nad kaklema ei kipu.”

Ohoo! Kes ei ole meie poolt on loll! Seniseid poolõigeid ja poolvalesid seisukohti vaadates tõmban rinnaesise paljaks, “panen ennast kahtluse alla” ja vaidlen absoluutselt vastu. See on minu ohver lootuses, et äkki lõpuks ometi tuleb midagi mõistlikku.

Kaheksanda Ai liikumine tegeleb õiget asja aga kakelda tahaks nendega küll, et nad õigete asja ära ei solgiks. Loodetavasti olen oodatamatu kõigil 364-l päeval aastas.

2. Janek - 19. aprill 2007

“Positiivne uudis tuli Oudekkilt, kes rääkis ühest varsti väljatulevast toetusavaldusest, millele vastu vaidlemine seab kahtluse alla vaidleja isiku.”

Arnold Meri ve?

3. analyytik - 19. aprill 2007

“…Lipud, lendlehed, plakatid ja muu siuke tavapärane ja juurdekuuluv. Loosung on: “Parema maailma poole.”…”

Lipud? Päris huvitav. Et millised siis ka? Diagonaaliga või paralleelne?

4. sirje - 19. aprill 2007

Ma arvan, et need diagonaaaliga tüübid võtavad ise enda omad kaasa.

Paralleelidega asja kohta sain juba hinnapakkumise kätte, mahub budgetti küll :)

5. analyytik - 19. aprill 2007

Miskiks mõistujutuks kisub nagu. Aga no eks ma ise alustasin muidugi. Et need paralleelsed variandid on siis need:

http://en.wikipedia.org/wiki/Image:M-26-7.svg#file

6. Tõnis - 19. aprill 2007

“Parema maailma poole” tundub küll esimesel pilgul üldsõnaline mõttetus, a la “Parema Eesti eest”. Äkki mõtlete välja midagi sisukamat…?

7. sirje - 20. aprill 2007

Mina mõtlesin paralleelse all seda RAHU-lipp

8. oliver - 20. aprill 2007

Ma tahtsin öelda, et minu arust oli ka eile väga “produktiivne” päev.
Uudis Himki momumendi HÄVITAMISEST (ja meenutus Stavropoli HÄVITATUD monumendist) tekitas huvitava reaktsiooni. Varem Venemaa blogides ringi liikudes kohtasin Eestist ja pronkssõdurist rääkimas vaid harva mõnda venelast (s.t. mitte-vabastajat, mitte-sovjetti) – eile avanes hoopis ilusam pilt – pooled mõtteavaldused stiilis “mis meil nendega asja, vaadake kuidas meil omal asjad on”, “nemad tahavad hauad ja monumendi kõigest rahulikku kohta – surnuaeda – viia” ja “see kõik on poliitika – ärge laske ennast lollitada” jne.
Muidu aktiivne Zarenkovi vahtkonna foorum oli šokiseisundis…

Järjekordne Venemaa tipp-poliitik suutis kogu oma nõmedusel särada lasta (sõjaline erioperatsioon Tõnismäele)

Eilsed mailaste kommentaarid (eelkõige Mister “järjekordsed-natsid-paljastatud” Costello) avasid veelgi selle liikumise sisu.

Uudis “Euroopa Liit võtab esimest korda käsile kommunistlikud kuriteod”. Loodetavasti kaotab punafašistlikult propaganda oma viimasedki hambad.

9. sirje - 20. aprill 2007

Oliver, mis probleem sul selle Venemaaga on? Kas sa oled Venemaa nuhk? Mul näiteks on sügav pohh, mida nad seal oma kujudega teevad, niikaua kuni nad meie hoovile kaklema ei tule.
Lõpeta juba ükskord see Ansipi *** lakkumine või astu reformierakonda, kui Sa seal veel ei ole.

Kui Sulle meeldib valitsuse poliitika, siis saada neile mõni kiidukiri, aga miks sa sunnid meid vanade kommaritega ühte moodi mõtlema?

10. oliver - 20. aprill 2007

Heh, milleks ärrituda?
Mis probleem mul Venemaaga on? Isiklikult ei ole mingit probleemi, mul on sama probleem nagu kõigil Eesti kodanikel.
Aga veelkord, nagu juba kordi välja öeldud: Teie liikumisel on Venemaaga probleem – olete osa Venemaa agressiivsest laimukampaaniast Eesti vastu. Hoolimata sellest, kas te seda ise taotlete või mitte.
Muutused Venemaa inimeste mõistuse selginemise suunas on hea märk. Annab lootust (tõsi – nõrka), et Kreml võtab tuure maha ja teie liikumine muutub propagandarelvast rahulikuks Eesti kodanikuühenduseks.

Ma ei tea, mis puutub siia Ansip, aga isiklikku sümpaatiat tema vastu ei tunne – libe kuju, liigub populismiskaalal Savisaarele järjest lähemale. Samuti ei kuule ühegi erakonna koosseisu, sest hetkel tunduks mingisse Eesti (ilmselt mitte ainult Eesti) erakonda astumine oma au ja õiglustunde rüvetamisena. Kõrgel tasemel poliitika on liiga räpane.

11. sirje - 20. aprill 2007

Oliver, mitu korda tuleb sulle öelda – Venemaa ja nende presidendivalimiste kampaania ei koti meid karvavõrdki. Ausalt! Kiku!

Meil ei ole mittemingisugust probleemi Venemaaga, meil, kui eestlastel, on asja ainult Eestimaaga. Me võime küll rääkida sellest, et natsid elavad ka Venemaal, aga meie teiste riikide probleemide lahendamisega tegelema ei kavatse hakata. Võuimalik, et me võtame osa Saksamaal G8 vastastest meeleavaldustest, aga Venemaaga pole meil ühtegi plaani.

12. MB - 20. aprill 2007

Oliver, pane hoolega tähele. Siin kirjutavad inimesed pooldavad seda, mis on nende jaoks ÕIGE, SÕLTUMATA sellest, kas mida räägib Venemaa või Eesti valitsus, rõhk sõnal SÕLTUMATA. See võib kõlada uskumatult, aga ka Eesti valitsus võib eksida, samas ka Venemaa valitsusel võib õigus olla, ammugi siis vastupidi.

Inimesed siin ei joondu
ei Eesti praeguse valitsuse liini järgi,
ei Vene praeguse valitsuse liini järgi,
ei Eesti praeguse valitsuse liini vastu,
ei Vene praeguse valitsuse liini vastu,
vaid nii nagu peavad õigeks, SÕLTUMATA sellest, milline on liin.

Oluline on võidelda selle nimel, mis on õige, mitte see, missugune on kellegi päevapoliitika. Selle tunnistamine, samas enesele kindlaksjäämine, otsuste ja hinnangute andmine SÕLTUMATA sellest mida arvab Venemaa või Eesti erakonnad, samas enese ärakasutamise mittelubamine, nõuab palju rohkem meelekindlust, kui niisama kaasamäägimine.

13. MB - 20. aprill 2007

(Huvitav, minu #12 vastuseks kirjutatud kommentaar sattus vastatava kommentaari ette, #11)

14. MB - 20. aprill 2007

(midagi on kommentaaride järjekorraga nihu :S )

Oliveri kommentaaril oli imelik kellaaeg, ma parandasin ära, nüüd on okey. Sirje

15. sirje - 20. aprill 2007

Ma seletan igaks juhuks 1 kord veel.

Venemaa põhiline poliitika seisneb vastandamises – eesti valitsus versus kohalikud venelased. Kohalikele venelastele lubatakse appi saata Venemaa venelasi.

Ansip koos IRLga aitavad sisuliselt Venemaal oma poliitikat teostada. Nad räägivad eestlaste rahvuslikest huvidest, eestlastest II maailmasõjas jne. Meedias kajastatakse aktiivselt seda, et notšnoi dozor, kes on venelased ja Klenski ja Zarenkov, kes on venelasesed, peavad sõdima eesti marurahvuslastega ja eestlastest ministritega.

Mingil imelikul põhjusel otsustas ka Ojuland välja rääkida tõe, et reformierakonna meelest ei tohiks eestlastest kodanikeliikumine pronkssõduri kaitsmisega tegeleda. See on reformierakonnast tõeliselt kummaline.

Kui siin Eestis oleks võimalik näidata, et meil ei ole venelased versus eestlased, siis lööks see Venemaa kaardid täiega segi, sest nende põhiline ratsu oleks uppunud.

Miks reformierakond tahab jätkuvalt näidata, et meil on rahvustevaheline konflikt konkreetse rindejoonega – vot see on küsimus. Endine Tartu linnapea peaks juba midagigi välispoliitikast jagama, rääkimata sellest, et nende käes on olnud kogu aeg välisministri tool. Kas meie edukaim erakond on tõesti oma kinnisideede küüsis, nägemata, et nad mängivad Venemaalt dikteeritud mängu?

16. MB - 20. aprill 2007

Sirje kommentaarile täienduseks: omal moel lõhub Ansipi plaane ka IRL taskuvenelane Kristafovitš, kui defineerib nn “Tõnismäe-venelased” ja “Tõnismäe-eestlased” 8. mai liikumise näol. http://www.epl.ee/arvamus/382735
Olgu pealegi n.ö. friik-eestlased ja friik-venelased, küsimus on vaid nende osakaalus ja toetajaskonnas. Artikkel ise on ebaõiglane ja eelarvamuslik, ent aitab rindejoont rahvustevahelistest piiridest eemale hägustada, mis kaudselt on positiivne.

17. oliver - 20. aprill 2007

Hakkame jõudma jälle sellesse punkti, kus peab oma mõtteid korrutama ja igat lauset lahti seletama hakkama. Läheb mölaks kätte ära ühesõnaga.
Eilne mõte: “Pronkssõduri kaitsjad – rahutuvid, antifašistid, diskrimineerimisvastased”. Eriti jube on aga Eestit laimavate Vene tipp-poliitikute ja kohaliku punafašisti Zarenkovi huultelt üle võetud “ajaloo ümberkirjutamine”…
See ei aita kaasa rahvustevahelise konflikti müüdi ümberlükkamisele, vaid mõjub teistpidi – normaalsed inimesed, “kaasmaalased”, diskrimineeritavad/diskrimineerimisvastased jt. versus Euroopa pisikese natsiriigi valitsus ja väike kuri rahvas.

Seda, et tegemist ei ole mingi rahvustevaheliste konfliktiga, rõhutavad ju kõik (peale Zarenkovi ja tema kaasajooksikute). Näen seda ka ise – minu tuttavad venelased ja ukrainlane ei leia endal Lebedevi-Zarenkovi seltskonnaga midagi ühist – meie seltskonnas kannavad nad ühisnimetust kultuuritoojad/tiblad.

Väljend “taskuvenelane Kristafovitš” on muidugi väga “armas” – avab jälle natuke mailaste tausta…

18. MB - 20. aprill 2007

Õige, nii labased ei olda, et rahvuslikul pinnal lahmida, stiilis et “venelased on stalinistid-imperialistid”. Isegi Eesti avalikkus saab selle ekslikkusest aru.

Väide, mida kiitis takka ka Kristafovitš, on see et “*pronkssõduri austajad* on stalinistid-imperialistid”.

Mis küsitluste järgi tähendab 70% eestivenelastest ja 85% venemaalastest. Teeb sama välja, aga JOKK.

Nii mõnegi poliitiku ja kommentaatori jaoks on soodne uskuda või panna uskuma, et kolmveerand venelasi on patoloogilised eestlastevihkajad. Sest sedasi ei tule nende arvamusega arvestada, vähe sellest, vaat et õõnestad veel riiki ja julgeolekut kui selle peale mõeldagi julged.

19. Serial K - 20. aprill 2007

kristafovitši solvamine on sust ülimalt nõme

20. Serial K - 20. aprill 2007

ei ole tema probleem, et ta niihästi venelane kui sovjetipainetest vaba on. kahju vä?

21. Janek - 20. aprill 2007

Sirje 15. kommentaar näitab selgelt miks temast ei saa mitte kunagi tipppoliitikut. Kurat, välispoliitika kallale lastes lõppeks see täieliku kollapsiga.

22. jake - 20. aprill 2007

Mulle meeldiks kui 8.mai liikumise tüübid oleks ausad. ja ütleks välja (isegi kui need väiteid on kahtlased):

1) Jah me teame, et Pronkssõdur ja seal juures toimuvad võidupeod teevad haiget paljudele eestlastele, aga me oleme sunnitud hambaid kiristades sellega leppima, sest
a) muidu tekib veelgi rohkem ja intensiivsem rahvustevaheline vaen
b) suhted Venemaaga, maailma suurima energiaressursside kandjaga halvenevad veelgi
c) Euroopas ja USAs hakatakse meid pidama natsideks, sest Vene propagandamasina vastu me ei saa.

Ning
2) Me teeme kõik, et muuta sTõnismäe tähendust “vabastaja”-monumendi asemel sõjaohvrite mälestamise monumendiks. Näiteks siis muutes memoriaali, lisades sinna leinava ema kuju ja saksa sõduris mundri.
Aga ma ei näe, et selles suunas oleks liikumine midagi teinud. Ei kogu te allkirju idee toetuseks, näiteks rahvaalgatuseks, ei mingit lobbyt poliitikute hulgas.
Ainus trumm mida te taote on: pronkssõdur peab jääma ja selle vastaseid üritate määrida fashismiga või lihtsalt solvate nagu Kristafovitsit. Hale ja põlastusväärne.

23. Oudekki - 20. aprill 2007

Jake, loe seda, mida ma “pragmaatiliselt” all kirjutasin :-)

Lisaks võib lugeda meie manifesti: meie ettepanek on lisada sinna hukkunute arv/nimed, et rõhutada monumendi seost kaotustega – idee, mille on esimesena välja käinud Lennart Meri. Toetame ühte allkirjade kogumist ja rahva-algatust, sellest aga täpsemalt uue nädala alguses, ka seda, kuhu allkirja saab anda.

Aga mis puutub diskrimineerimisse, fašismi, marurahvuslusse ja teisitimõtlemise mittesoosimisse, siis see probleem on märgatavalt laiem kui pronkssõdur. Pronkssõdur on lihtsalt nende probleemide väljendus. Me jätkame tegevustega Eesti niisuguselt kursilt kõrvalesuunamiseks ka pärast selle aasta kevadet. Sest me soovime näha Eesti tulevikku demokraatliku mittediskrimineeriva riigina, kus vähemustel on turvaline ja muretu elada.

24. objektiivsuse huvides - 20. aprill 2007

Ilmselt on 8. mai liikumise puhul tegu uue vasakpoolse liikumise sünniga, võimalik, et tegemist on uue vasakpoolse partei eelkäijaga. Ma ei oleks üllatunud kui 8. mail üritusel oleks esinejana kohal Jaan Kaplinski (tark, ent vastuoluline ja arg mees, 40 kirjalt võttis allkirja tagasi nagu kästud). Võimaliku sündiva väikepartei liikmeteks saavad need isikud kellel puudub pikem ajaloomälu (noored sündinud alates 198X…) ning seltskonnad kes tahavad põhimõtte pärast eristuda, protestida ja silma paista või kes ei saa mujal silma paista. Ilmselt oleks sellisel väikeparteil Eesti poliitmaastikul ka kohta, kuid suure tõenäosusega ei saaks “8.mai partei” kunagi parlamenti, tal puuduksid kohapealsed rahastajad (s.t rahastajad tuleksid väljastpoolt Eestit, eelkõige vägavasakpoolsed parteid Lääne-Euroopast) ning ka vajalik mass elektoraati kelle najal parlamenti püüelda. Mõningase paralleeli saab siin tõmmata Tallinna esimese homoparaadi ja 8. mai liikumise vahele – esimesed sammud äratavad tähelepanu, hiljem nendega harjutakse kui ühe enam-vähem kindla suurusega subkultuuri perioodiliste aktsioonidega. Vaba maa, vabad inimesed – kes usub Jumalat, kes sotsialismi, kes rahajumalat, kes paneb triipu, kes paneb kitsi.

25. MB - 20. aprill 2007

jake:
Usutavasti möönaksid isegi, et ei eestlastel ega ka kellelgi teisel pole iseenesest mingit põhjust 8. või 9. maid mustaks päevaks pidada. Lõppes Euroopa ajaloo suurim verevalamine, natsid said lüüa, mis saab kellelgi selle vastu olla. Võib-olla, loodetavasti, ei paneks sa ka pahaks seda, et keegi, esmajärjekorras sõjas lõviosa inimkaotusi kandnud venelased, seda päeva tähistavad.

Pronkssõdurivastane retoorika on rajatud eeldusele, nagu oleks selle juures tegemist kas millegi eestivastasega või nõukogude võimu ülistamisega. Aga see ei ole nii. Austatakse just sõjas langenuid ja võitu natsismi üle, mitte Eesti vallutamist või muud taolist. Sina, ja ka paljud teised tahaksid uskuda, et tegemist on eestivastaste kollidega ning nende iidoli kõrvaldamine annaks sellele eestivastasusele hoobi. Ent see ei ole nii!!

Ega probleem pole selles, et riik või üldsus ei austa pronkssõdurit või sõjas hukkunuid piisavalt (pole seni teinud ja pole vajagi), ega isegi selles et see kuju võiks kusagil mujal asuda, vaid ümbertõstmise põhjendus eeldus: *Eesti riik tõlgendab sõjaohvrite mälestamist ja fašismi üle saavutatud võidu tähistamist PS juures kui eestivastasust*.

On ju selline nägemus, ega ei vaidle vastu? Et PS ümber kogunevad ainult marupunased eesti vaenlased, või siis mingid kahtlased tüübid nagu kamaiidid? ;).

26. hei - 20. aprill 2007

to Oliver 17.
Vaata, kirjutades: “Väljend “taskuvenelane Kristafovitš” on muidugi väga “armas” – avab jälle natuke mailaste tausta…”, eksid Sa rahvaliikumise mõiste vastu.
8. mai liikumine pole parteiline liikumine. Seal esinevate inimeste arvamised ON NENDE ISIKLIKUD ARVAMISED. Sa said teada midagi MB kohta, kuidas ta millestki arvab, ja see on kõik. Minu meelest on inimesd selles liikumises väga erineva taustaga ja ka paljus väga erineva ellusuhtumisega. Ühine on neis see manifestis välja käidud suhtumine.

27. Kiki - 20. aprill 2007

Ma ei ole küll jake ega sa rääkida ka Eesti riigi eest, aga… kust sa võtad, et sõjaohvrite mälestamist eestivastasusena tõlgendatakse? Minul küll midagi selle vastu pole, kui mõni memmeke oma hukkunud sugulaste mälestuseks sinna nelgi või paar viib. Mina väidan, et kõike, mis seal sõduri ümber toimub, ei saa küll sõjaohvrite mälestamiseks pidada. See, kui inimesel Eesti lipp käest rebitakse, ei kvalifitseeru minu silmis rõõmustamiseks sõja lõpu üle. Sõduri ümber ei kogune kindlasti ainult “mingid kahtlased tüübid” aga kõik seal päris normaalsed ka ei ole. Notšnõi dozor seal küll sõjaohvreid mälestamas ei käi. Ja just selliste inimeste pärast tulebki kuju mujale viia. Mitte selle pärast, et seal sõjaohvreid käiakse mälestamas, vaid justnimelt sellepärast, et seda seal ei tehta.

28. Kiki - 20. aprill 2007

Minu kommentaar oli siis inspireeritud number kahekümne viiest.

29. MB - 20. aprill 2007

kiki: See on positiivne, et igasuguste lipulehvitajate kõrval ka memmekesi ja muidu normaalseid inimesi tähele paned. Võib-olla ka nende lapselapsi? Ühesõnaga, mõistad et see monument on (IMHO päris suurele) hulgale tähtis kui maailmassõja/võidu mälestusmärk, mitte eestlaste kiusamise vahend?

30. Jake - 20. aprill 2007

MB, mina mõistan seda, et see on suurele hulgale tähtis kui mälestusmärk.
Aga kas sina mõistad et miks 9.mai ja 22. septembri pidustused häirivad suurt hulka eestlasi?
Või miks nõukogude sõdurite mälestusmärk häirib poolakaid Krakowis või ungarlasi Budapestis?
Ja ma ei taha kuulda demagoogiat, et “neil on hoopis teine asi, nendest võib aru saada”

31. MB - 20. aprill 2007

jake: Et me oleks täpselt ühel lainel: sõjaohvrite/võidu tähistamine 9. mail tervikuna ei sega, küll aga konkreetselt Tõnismäel, konkreetselt selle kuju juures, konkreetselt nii nagu viimasel paaril aastal?

32. Jake - 20. aprill 2007

jah.

33. analyytik - 20. aprill 2007

Neid kommentaare siin vaadates on mulle millegipärast juba mitu korda meelede tulnud, et on olemas selline raamat, mida ma kunagi ammu lugesin:

1. Totaalne riik – totaalne inimene / R. N. Coudenhove-Kalergi ; [saksa keelest tõlkinud H. Anto ; eessõna: J. Puhk], Tallinn : Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1938

2. Totaalne riik – totaalne inimene / R.N. Coudenhove – Kalergi ; [saksa keelest tõlkinud H. Anto ; eessõna: J. Puhk], Tallinn : Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1940

3. Totaalne riik – totaalne inimene / R.N. Coudenhove – Kalergi
Ilmunud Tallinn : Perioodika, 1988 (Tallinn : EKP KK Kirjastuse trükikoda)

Vaatasin seda siis Rahvusraamatukogu otsingust ja üllatusega märkasin, et seda jõuti enne sõda koguni KAKS KORDA väja anda. Ilmselt siis tajuti ära, et see oli antud ajas ikka väga selge arusaamisega kirjutatud ja oluline teos. (Sellepärast ma siis kopeerisin neid viiteid siia nii mitu korda – need on erinevad trükid. Ja viimane on jälle omaette naljakas – EKP KK Kirjastuse trükikoda ja 1988!!! Juba! Nii ruttu! Päris huvitav.)

No ja ma ei tea nüüd, paljud siinkommenteerijatest on seda lugenud, aga see on nüüd küll niisugune asi, mida ilmtingimata peaks vähemalt veidi vaatama. Siis jääb seda arusaamatust siin ehk kohe tunduvalt vähemaks.

34. analyytik - 20. aprill 2007

24. objektiivsuse huvides – April 20, 2007
“Ilmselt on 8. mai liikumise puhul tegu uue vasakpoolse liikumise sünniga, võimalik, et tegemist on uue vasakpoolse partei eelkäijaga.”

Päris naljakas assotsiatsioon tekkis selle lause peale.

Hea küll, vasakpoolsed – aga miks siis kohe partei? Kas siis väljaspool parteisid ei saa ühiskondlik-poliitilisi mõtteid mõelda jne.?Kas partei on siis ainuke võimalus oma seisukohtade väljaütlemiseks? Miks peab solvama kogu aeg, aru ma ei saa.

Hüva, kui ma olen näiteks vasakpoolne ja mind sõimatakse naiivseks või umbes nii. Selle kannataks veel ära. Aga Partei – see kõlab Eesti ühiskonnas ju lausa nii, et – pätid ja vargad.

35. kalake - 20. aprill 2007

nojah, vaata Notshnoi Dozoriga läks täpselt nii. Alguses ennast kodanike algatuseks ja kodanikeühenduseks nimetanud mitteametlik organisatsioon muutus aastaga amtelikuks organisatsiooniks, mille juhatuse üle poolte liikmete kuuluvad ka Konstitutsiooni erakonda. Ehk siis ND teeb täpselt seda, mida KP otsustab, kui see peaks KP’le meeldima. ND on KP filiaal.
Kusjuures ND algne visioon oli, et nad ei seo ennast ühegi parteiga ja jäävad mitteametlikuks kodanikeühenduseks. Aga läks nagu tavaliselt.

Ma ei näe, miks ei võiks mingil sarnasel moel 8mai politiseeruda.

36. kalake - 20. aprill 2007

analyytik, suur lugemus ei anna midagi, kui sinu mõtetes puudub kindel struktuur. mr.Costello võib seletada mis asi on struktuur.
Sul on korraga niipalju eri küsimusi, mis viitavad sinu mõtete omavaheliste hägustele seostele või nende puudumisele. Sa vastad samamoodi, omamata selget arusaama püstitatud probleemistikust.
Sestap ma ei ole viitsinud su postitustele ka erilise metoodilisusega vastata.

Ära nüüd võta isiklikult, ma tean väga hästi et hinnangu andmine ei ole õige, vaid tuleb esitada fakte, mis lasevad lugejates hinnangu tekkida. Kuid Püüded ainult faktidele toetuda on viinud lihtsa ignoreerimiseni.

37. analyytik - 20. aprill 2007

36. kalake – April 20, 2007
“Sul on korraga niipalju eri küsimusi…”

Eks siin ole palju teemasid korraga ka käsil. Neil on küll kohati teadud seosed, aga mitte alati muidugi. Nii et segane rida tuleb jah pisut. Mis ei ütle nüüd jälle eriti midagi minu mõtlemise struktuuri või selle puudumise kohta.

38. araterl - 20. aprill 2007

Pronkssõduri äraviimisel kalmistule on ainult üks ja väga praktiline põhjus: kaitsta seda nii tema pooldajate kui vastaste eest ning eraldada lein poliitilisest propagandast. Otherwise, no hard feelings.

Liikumise nimi võiks olla “Pronkssõduri Kaitseks Selle Teisaldamise Poolt”

Kamai põhiline probleem on see, et nad arvavad, et sõdurit äraviimise eest kaitstes lahendavad need selle tunduvalt laiema probleemidepuntra. See on ju naiivsus.

Ja siis poetab Oudekki “diskrimineerimisse, fašismi, marurahvuslusse ja teisitimõtlemise mittesoosimisse” ja akkab aga jälle pihta… Diskrimineerimine no millest siis jutt käib? Fašism, kas kamai juba ükskord selgitab (palun, palun, palun) kus see fašism on ja näitab näpuga kes nood marurahvuslased on. Teistimõtlemise mittesoosimine on ju ka kamai põhitegevus – nii kui Sul on seisukoht, mis välistelt tunnustelt on sarnane valituse või rahvusradikaalidega nii saad sabaraku, parempoolse, fašisti jne sildi külge.

39. Punane Hanrahan - 20. aprill 2007

Objektiivsuse huvides – ei saa salata, et su mõte on iseenesest elegantne. Aga mis oleks sellise erakonna mõte? See nišš on praeguse seisuga ju täidetud, selles on Sirje juhitav Vasakpartei. Võimalik, et sa näed Eesti poliitikaareenil kohta ka teisele SDE-st vasakpoolsemale parteile, aga kuhu sa selle sel juhul meie poliitikamaastikul täpselt asetad? Lisaküsimusena muidugi see, et miks peaks Sirje seisma oma partei konkurendi hälli juures?:)

AR – 8.Mai Liikumise peamine eesmärk ei ole ega ole algusest peale olnud pronkssõduriga seonduv, vaid just kõik need teised teemad (mida sa väidad Eestis mitte olevat:), aga olgu see). Tunnistan täiesti avalikult, et minu jaoks on 8.Mai Liikumisega seoses seda pronkssõduriga seonduvat retoorikat natuke liiga palju – sestap ma viimasel ajal ise nii vait olen olnudki. Aga see pole meie süü – et pronkssõdur on semiootiliselt väga tugevasti laetud ja praegu üldise tähelepanu keskpunktis, tullakse kasvõi näiteks siin blogis meid seostama eeskätt pronkssõduriga ja kõnelema justnimelt sel teemal.

Loomulikult oleme me pronkssõduri teisaldamise vastu. Aga meie liikumise seisukohalt pole tegu mitte esmase, vaid teisese probleemiga. Ning kordan taas: mulle teeb väga muret, et 8.05-t on hakatud nägema peamiselt pronkssõduriga seotud “projektiüritusena”. Mulle meeldiks palju rohkem, kui pronkssõdurist meie kontekstis nii palju ei räägitaks, vaid kõneldaks hoopis teistest asjadest. Aga, nagu öeldud, kõneleja suud ei saa keegi kinni panna ja nii tuleb kuidagi üle elada see olukord, kus meid eeskätt pronkssõduriseltskonnana nähakse (mida me ei ole st. eeskätt ei ole).

Mulle paistab, me oleme mõlemad ühel meelel selles, et pronkssõdur on vaid sümptom. Meie arvamused näikse lahknevat selles, mis on siis tegelikult kriis.

40. araterl - 20. aprill 2007

“kõik need teised teemad (mida sa väidad Eestis mitte olevat:)”

kui ma midagi väidan, siis seda, et need probleemid on Eestis olemas (nagu igas riigis) aga kindlasti mitte sellisel hüsteerilis-traagilisel määral ja varjundis, milles kamai liikmed seda püüavad serveerida.

Pigem tuleb nentida, et Eestis on tõsisemaid probleeme kui need mida kamai esile toob.

Pronkssõdur on “eesti asja” ühe olulise osa kvintessents. Selle mitmetahulisus avaneb siin kommentaarides ja selle üks üheülbalisevõitu käsitlus siinsetes blogipostitustes. 8mai üritus on PS-i keskne ja mõned liikmed argumenteerivad PS teemal üsna andunud nii, et sõduridžinni pudelist välja päästmises saate ainult ennast süüdistada.

PH: “Mulle paistab, me oleme mõlemad ühel meelel selles, et pronkssõdur on vaid sümptom. Meie arvamused näikse lahknevat selles, mis on siis tegelikult kriis.”

Ja see on huvitav lahknevus. Kamai näeb kriisi nö skaala paremäärmuses, kus tema arvates paikneb 80% eestlastest. Mina näen probleemi nii sovjeedi/punafašistlikus kui rahvuslikus äärmuses. Hiljuti lisandus sellele ka eurokorrekt-kosmopoliitne äärmus, mis on probleem ilmselt kõige vähem.

41. JFK - 20. aprill 2007

Nagu ma aru saan ei ole 8. mai liikumine “ühes paadis” ei Eesti praeguse valitsusega, kes tahab monumendi teisaldada ega ka mitte Konstitutsioonipartei ja Öise vahtkonnaga, kes tahab selle praegusel kujul alles jätta.
Kuid kellega te ennast siis ideoloogiliselt seostate. Jätame Venemaa kõrvale. Kas Lääne-Euroopas on mingit konkreetset parteid või kodanikuühendust, mida võiks nimetada teie sõsarorgnisatsiooniks. Kellega te ise ennas kõige rohkem samastate? Kes on teie konkreetsed eeskujud Lääne-Euroopas, kui neid üldse on? Nimetage mõni ühendus.

42. Oudekki - 20. aprill 2007

Ararterl, ma arvan, et keegi Kaheksanda Mai Liikumisest ei arva, et 80% eestlastest oleks paremäärmuslased. Siis oleks suhteliselt utoopiline uskuda, et see riik võiks olla demokraatlik ning vähemuskogukondade õigusi arvestav mittediskrimineeriv koht.

Me näeme ainult võimalikke probleeme kerkimas, probleeme, mis viitavad äärmusliku paremkonservatiivsuse ning erinevuste mahasurumise mõtteviisi levikus. Meie arvates on õige aeg ütelda, et aitab ja teisiti saab ka – sest tegelikult saab ja tegelikult enamik eesti kodanikke ei ole äärmuslased. Enamik eesti kodanikke tahavad rahulikus riigis õiglaselt toimetada (sõltumata nende poliitilistest vaadetest, eks).

Probleemide vastu on kõige parem midagi ette võtta siis, kui nad on veel väikesed, arvan mina. Ühiskonda ei saa üles ehitada “tulekahjude kustutamisega”, mõistlik oleks ettenähtavaid tulekahjusid vältida.

43. Punane Hanrahan - 20. aprill 2007

JFK – Esimesena tuleb meie eeskujudest meelde üldse mitte Lääne-Euroopa, vaid USA ühendus: A.N.S.W.E.R. Just selle ühendusega sarnaneb 8.05. kõigi tunnuste poolest kõige rohkem. Selle vahega, et A.N.S.W.E.R. on väiksemaid organisatsioone ühendav katusorganisatsioon, aga meie oleme üksikisikuid ühendav organisatsioon. Euroopas on eeskujudeks Belgia CEOOR, Suurbritannia NAAR, ja Newham Monitoring Project ning teised sarnased organisatsioonid.

44. Oudekki - 20. aprill 2007

JFK, ma ei tea, kas ma oskan näha ühtegi konkreetset sõsarühendust, samas aga sama põhimõttega liikumisi näen ma näiteks Itaalias ja Prantsusmaal, kus mingi probleemi tekkimise korral ühiskonnas tekib ka selle probleemi lahendamiseks rahvaliikumine. Esimene näide, mis mulle pähe tuleb, on näiteks Vicenza komitee :) Viimasest eristab meid see, et meie ettevõetud probleem on mõnes mõttes tsipa laiem.

45. analyytik - 20. aprill 2007

Yeah!
Ma isiklikult ei olegi väga veendunud, et jus mingit organisatsiooni peaks hakkama moodustama. Vähemalt ei peaks seda küll esimeses järjekorras tegema.

Pigem on asi ikka selles, et kogu ühiskondlik-poliitiline mõtlemine on siin riigis ikka väga kängus kuidagi. No et tahaks ehk midagi arutada, aga siis selgub, et kodanikel (st. suvalisel inimesel baaris näiteks) – et kodanikel on justkui mingi sisetsensuur või kramp peal. No et ei saa justkui rääkida, sest järsku ei ole piisavalt eestimeelne/parempoolne/konservatiivne/rahvuslik.

Ja siis mõnedel jälle on mõtlemine “nii nagu peab” aga siis selgub poole tunni pärast, et inimene lihtsalt kordab mingeid stampe – arutlus – ja mis kõige hullem, kohati ka kontakt – justnagu puudub täiesti.

Teate, nõuka ajal ma millegipärast sellist asja küll ei mäleta – siis tundus kohati, et iga teine on mingi dissident-isemõtleja.

Ma paneks siia paar linki näiteks:
http://www.counterpunch.org
http://www.crisispapers.org

Täiesti juhuslik valik, ma olen aeg-ajalt mõnda lugu lugenud. Aga ma pean ütlema, et ma saan iga kord ikka täielise kultuurisoki – no et loen mõned jutud ja kohutavalt huvitav on jne. – ja siis kui hakkan mõtlema, et kuidas Eestis on ja millist kraami siin serveeritakse, siis läheb ikka süda täiesti pahaks.

Nii et jah. Kui 8-5 seda puudujääki siin ühiskonnas kuidagigi moodi ja mingilgi määral täita õnnestuks – see oleks ikka suur asi juba. No kerge Pronksmehe diskussioon sissejuhatuseks – miks mitte. Kuigi selle asjaga on ka nõnda, et näiteks siinsete kommentaatorite hulgas on ikka üsna mitmed sellised, kes on – ma ei tea kust – hankinud mingid väga veidrada arusaamad ajaloost ja siis tambivad neid järjest muudkui. Niisugusel juhul on pisut raske muidugi.

46. Punane Hanrahan - 20. aprill 2007

Counterpunchi soovitan ka mina kõigile lahkesti lugeda. Oma häbiks pean tunnistama, et Crisispaperiga pole ma seni eriti kursis olnud. Aga eks pea ma nüüd oma harimatust kahandama.

47. analyytik - 20. aprill 2007

He-he-hee!
Kuidas see “eriti kursis” Su meelest ka välja näeks?

http://www.afterdowningstreet.org
Sellel lehkülejel ainuüksi on ca 50 lugu ööpäevas. See on peamiselt USA välispoliitika ja peamiselt sõjavastane.

http://www.zmag.org
See on suht asjalik ka. Võib-olla tõesti neid lugusid tuleb juurde kuni 10 tk päevas, aga seal on meeletu arhiiv ka taga. Ja need on asjalikud lood, teoreetilised jms. Nii et pole tegelt vahet, kas seda lugeda mõni kuu varem või hiljem. Kui just väga aktuaalse poliitika asjad muidugi ei ole. Aga minu meelest seal niisuguseid päevauudiseid üldse ei ole. Pigem sellised pikemad artiklid.

Ja mis puutub seda Crisispapers’it. Seda teevad vist kaks meest ainult, kes kirjutavad kumbki loo nädalas – a mõned need lood olid ikka väga – kuidas öelda – stiilsed. Hästi kirjutatud jne.
Ja seal on vasakul allpool veel sihuke koht: “Recommended Articles”. Ja seal on iga nädal kõva hunnik jälle – kusjuures tundub, et need mehed küll mingit jama ei soovida.

Ja kõik see on minu meelest ikka mingi pisike osa kogu sellest mitte-nii-parempoolsest kraamist. Nii et kursis olla – see ei ole vist ikka absoluutselt võimalik.

48. sirje - 20. aprill 2007

Ma vastaks kalakese 35. kommetaarile seoses 8.mai liikumise politiseerumise hirmuga.

Ma ei näe kedagi potensiaalset, kes saaks 8. mai liikumist ära osta. Kuna antud hetkel kuulun ka mina siia rühmitusse, siis peaksid nood tahtma ka mind koos komplektiga. Ainuke, kes minu isiku vastu on huvi tundnud, on olnud SDE, aga see oli kah rohkem mitteametlik ja mul pole mingit plaani oma maailmavaadet muuta.

Teine variant oleks, et mina üritaksin 8. mai liikumist Vasakpartei külge liita. Seda aga ei taha mina, sest sel juhul kaoks 8. maist ära see nummi anarhia vaimsus, mis siin siiani valitseb ja bürokraatia hakkaks tegutsemist piirama. Samuti on Eesti Vabariigist riigikogusse mitte kuuluvate parteide tegevus nii jubedalt piiratud, et hoopis lihtsam on poliitikaga tegeleda liikumiste ja MTÜga kui parteiga. Pealegi ei ole ma üldse kindel, kas 8. mai liikmed oma poliitilitselt vaadetelt Vasakpartei liikmeteks kvalifitseeruks, partei esimehena on see mulle oluline. Liikumise lihtliikmena mind inimeste poliitilised veendumused nii ei huvita.

Loodan, et see politiseerimise teema on sellega lõpetatud.

49. analyytik - 20. aprill 2007

50. sirje – April 20, 2007
“…sest sel juhul kaoks 8. maist ära see nummi anarhia vaimsus…”

??? Kuidas seal Vasakparteis selle vaimusega on? Ja kuidas see siis nii võimas partei on, et see 8-5 vaimsusele jälle kohe dünamo suudaks panna? Kummaline???

“Samuti on Eesti Vabariigist riigikogusse mitte kuuluvate parteide tegevus nii jubedalt piiratud, et hoopis lihtsam on poliitikaga tegeleda liikumiste ja MTÜga kui parteiga.”

??? Et mismoodi? Et kas siis on mingid piirangud spetsiaalselt või eeskirjad? Ja sellised veel, et umbes suvaline seltskond võib tegeleda mingite asjadega aga partei jälle ei või? Mis asjadega???

50. tonismae venelane - 21. aprill 2007

MB raakis siin Kristafonovitsi artiklist. Ta on habiks koikidele venelastele: alguses kohe Sotsiaaldemokraatlik Toolispartei? Miks solvama peab kohe? Aga edasi laks veel hulemaks (kopeerin Eesti keelsest Paevalehest): “Tõnismäe venelased on vähe uuritud ühiskonnagrupp, kellest me ei ole iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel lahti saanud…” Ma ei saa aru mismoodi Kristafonovits tahab meist lahti saada? Ja uldse miks?

51. kalake - 21. aprill 2007

analyytik, riigikogus olevatel parteidel on teatud eelised, näiteks pannakse neid rohkem tähele kuna nad figureerivad riigikogu kaudu meedias, nende arvamusi ja seisukohti pannakse tähele. Ja muidugi on neil lihtsam algatada seaduseid ning seadusloomes kaasa rääkida päris otseselt.
Ilmselt on ka mingid muud eelised rahalises mõttes, aga seda poolt oskab Sirje paremini valgustada.

52. sirje - 21. aprill 2007

Kõik Eesti ja ka muu maailmas toimivad parteid on kohutavalt hierarhilised ja bürokraatlikud. Suvaliste avalduste või muudatuste tegemiseks on vaja läbida pikk kooskõlastamine ja läbirääkimine.

Eriti nõme on see vertikaalne juhtimissüsteem – kellel on õigus midagi kellelegi öelda. Eriti vastik on see nii nagu vasakparteil on – raha pole, aga isiklik initsiatiiv on pärsitud, sest oodatakse teatud vormis käske ülevalt. Ma olen mitu aastat järjest üritanud seletada, et mulle ei meeldi olla jumal taevas ja teistel on samasugused õigused ja kohustused nagu minul. Aga kui inimesed on eluaeg harjunud tugeva hierarhiaga, siis nad ei taha sellest loobuda, eriti mehed.

Tegevus Eestis on piiratud mitmet moodi. Esiteks sissetulekud võivad olla ainult eraisikutelt, seega ei mingid fondid ega mtü-d ei tule kõne allagi. Laenu võib ka võtta. Valimistel osalemine võtab ära kogu võimaliku raha, mis üldse on, sest kaotajad jäävad kautsjonist ilma, võitjatele makstakse tagasi ja nad hakkavad ka peale valituks osutumist riigilt miljoneid saama.

Tegevus on piiratud ühiskondliku suhtumisega – kui ma just alasti tänaval joosta ei kavatse, siis suvalist muud poliitilise sisuga üritust ignoreerib kogu ajakirjandus. Poliitiline avaldus mingil päevateemal läheb läbi ainult siis, kui ma suudan olla esimene, kes selle välja ütleb. Kuna ma ignon sisemist bürokraatiat, aga teised parteid seda ei tohi, siis aeg-ajalt see õnnestub ka.

Saada toetusavaldust mõnelt teiselt organisatsioonilt partei avaldusele on välistatud, sest suurem osa mtü-sid saab raha Eesti riigilt, ehk teisisõnu on nad sõltuvuses riigikogu parteidest ja seega ei saa nad endale lubada meie toetamist. Pealegi kutsuks see esile ühiskondliku halvakspanu, sest “kuradi kommunistid tapsid ENSV ajal kõik eestlased ära”.

Sellistes tingimustes, kus millegi tegemiseks, peab naba paigast ära pingutama, raha selle eest ei saa, aga ühiskondliku rämedat halvakspanu kuhjaga, on jube nõme.

53. asd - 21. aprill 2007

@ 39 ja punane hanrahan
AR – 8.Mai Liikumise peamine eesmärk ei ole ega ole algusest peale olnud pronkssõduriga seonduv, vaid just kõik need teised teemad (mida sa väidad Eestis mitte olevat:), aga olgu see). Tunnistan täiesti avalikult, et minu jaoks on 8.Mai Liikumisega seoses seda pronkssõduriga seonduvat retoorikat natuke liiga palju – sestap ma viimasel ajal ise nii vait olen olnudki. _Aga see pole meie süü – et pronkssõdur on semiootiliselt väga tugevasti laetud ja praegu üldise tähelepanu keskpunktis, tullakse kasvõi näiteks siin blogis meid seostama eeskätt pronkssõduriga ja kõnelema justnimelt sel teemal._

no tere tali. juba mitu aega on 9. mai üsna konkreetselt eestis (noh, tallinnas, aga meedia raisk on seda mujale kah vahendada suutnud) seotud pronkssõduriga. teete liikumise, mille nimeks panete 8. mai, räägite pronkssõduri kohalejätmisest, korraldate ürituse tõnismäel (kaarli puiesteel, aga vahet ju reaalselt pole, paar sõidutee rida) 8. mail. ja siis suudad teha nägu, et ei jaga matsu välja, miks liikumist pronkssõduriga seostatakse?

54. am - 21. aprill 2007

“Pealegi kutsuks see esile ühiskondliku halvakspanu, sest “kuradi kommunistid tapsid ENSV ajal kõik eestlased ära”.”

Äkki on neil õiguski? Aga mida head on eestile ja eestlatele kommunistidest ja muidu vasakpoolsetest olnud?

Ja miks on eesti kommunistid alati nii pagana venemeelsed?

55. Oudekki - 21. aprill 2007

am – mis on venemeelsus? Kas see on venemeelsus, kui Venemaad ei defineerita “suure ja kohutava vaenlasena”? Kas venemeelsus on halb?

56. am - 21. aprill 2007

Jah, minu arvates on Venemaa olnud lähiajaloos meile permanentne suur ja kohutav vaenlane. Aga juunikommunistide vaim paistab siin edasi elavat. Ka neil oli töörahva paradiis kohe idapiiri taga.

57. am - 21. aprill 2007

Aga meie mõiste võib meil olla muidugi erinev. Nii et Oudekkile võibolla pole tegu vaenlasega, sõltub vaatenurgast.

58. Oudekki - 21. aprill 2007

Kas meile=Eesti Vabariigile?
Kas sellest, et miski on lähiajaloos kuidagi olnud, peaks järelduma, et saa alati nii saab olema ja veelenam, peab nii olema?
Kas väitest “Riik X ei ole kohutav vaenlane” järeldub väide “Riigis X on paradiis”?

59. am - 21. aprill 2007

jah meile=Eesti Vabariigile
Ma ei näe, et Venemaa poolses suhtumises oleks midagi muutunud lähiajalooga, ikka seesama impeeriumiihalus. Aga siin ongi ilmselt meie ületamatu veelahe: Venemaa on hetkel minu jaoks ainus riik, mis on Eesti Vabariigi suhtes selgelt vaenulik.

60. Punane Hanrahan - 21. aprill 2007

Am, kordan taas, minu jaoks ei ole küünilis-kapitalistlik Putini Venemaa mitte kuidagi “töörahva paradiis” ja ei hakkagi kunagi olema.

Teistpidi ei tähenda see, et Venemaad tuleks kuidagi üle tähtsustada, näha kõikjal mingit “vene ohtu”, mingit “Venemaa karvast käppa”.

Minu arust pole vene vägede ulatuslikku dislotseerumist Eesti piiri lähedal täheldatud. Olgem ometigi ausad: Putinil ja tema klannil on nii palju muud tegemist, et üks maailmapoliitiliselt ja ka Euroopa majanduspoliitika seisukohalt iseenesest tühine Eesti ette võtta ei tasu kuidagi vaeva. Eriti, kui sellega kaasneb paratamatu konfliktikoht Brüsseliga.

Venemaa Eesti suunaline retoorika on puhas populistlik möla ja mul on siiralt kahju neist, kes seda tõsiselt võtavad ja nurgas värisevad. No ei huvita me oma idanaabreid, ei huvita. Mis meil on neile pakkuda? Midagi ei ole.

Ning suhtluses Euroopa Liiduga on Venemaa “Eesti teemat” tõstatanud ainult selleks, et Brüsselilt kas otseselt või kaudselt pappi saada hoopis mingite teiste asjadega seoses. Ehk siis, Eesti on hea kaart, millega vehkida, kui Venemaal Brüsselilt mingeid järeleandmisi on vaja. Kusjuures sugugi mitte kõige tugevam kaart vaid üks paras poti seitse.

61. Oudekki - 21. aprill 2007

Am, mida Eesti peaks tegema, et Venemaa enam vaenulik ei oleks? Või sa tahadki, et Venemaa jääks igavesest ajast igavesti vaenlaseks?

62. am - 21. aprill 2007

Mingil juhul ei taha vaenlasi, aga ma arvan et Eestil pole siin suurt midagi paremaks muuta. Võibolla muutuvad asjalood maailma jõujoonte muutumisega ja juba varsti on Vene meie suurim sõber ja liitlane. Kes teab. Aga hetkel on Vene impeeriumiihalus võti. Ja need pole alati nii ratsionaalsed argumendid, mis asju juhivad, kuigi PH näib nii arvavat. Aga jäägu talle tema ja mulle minu arvamus.

Aga ikkagi- Mida head on Eestile ja eestlatele kommunistidest ja muidu vasakpoolsetest olnud? Palun ärge hakake ainult rääkima, et Lenini võimuletulek kinkis Eestile iseseisvuse.

63. Oudekki - 21. aprill 2007

Vaat see “me ei saa nagunii midagi muuta, parem ootame ja vaatame, äkki midagi muutub ise” on mõtteviis, mis mind on pannud alati aktiivselt liigutama.

Eesti on EL-i liige. Miks? Ka selle pärast, et oleks võimalik rohkem maailma asjades kaasa rääkida. EL ja Venemaa suhteid me saame natuke kujundada. Samuti me saame kujundada otse oma suhteid Venemaaga. Kui need ka on vaenulikud, siis tuleb alati endalt küsida: milline meie käitumine võiks kaasa aidata vähemalt neutraalsusele.

Suhtlemises ei ole ainult ühte poolt. Isegi rahvusvahelises suhtluses, kuigi mõnedel riikidel on rohkem jõudu ja mõned riigid käituvad rumalalt..

64. notsu - 21. aprill 2007

Kuna minu arust ei parane Eesti ja Vene suhted enne, kui Venemaa vabamaks ja vähemimperialistlikuks riigiks saab, siis sellest vaatepunktist on parim, mida Eesti saaks teha, Vene demokraatlist opositsiooni toetada. Meie ressurss on küll paraku tilluke, et midagi suurt ära teha.

65. araterl - 21. aprill 2007

Eesti ei saa eriti midagi teha, et Venemaa “enam vaenulik ei oleks”.

Venemaa kas on või ei ole Eesti suhtes vaenulik sõltumata Eesti tegemistest. Oudekki, Sa võid piiritult uskuda, et
– Pronkssõduri allesjätmine
– muulastelt kodakondsuse saamisel riigikeele oskuse nõudmisest loobumine
– nato operatsioonides mitte-osalemine
– selle, et Eesti ainus väljaspoolt lähtuv reaalne sõjaline oht on Venemaa, riigisaladuseks ja tsenseeritavaks kuulutamine
– sõbralik ja toetav suhtumine Vene semi-fašistlikkuse riigikorraldusse
– Venemaa sõnavabaduse piiratusest ja inimõiguste rikkumistest mitterääkimine
– juhindumine Vene soovidest sise- ja välispoliitikas, rääkimata vastuvaidlematust allumisest Vene nõudmistele
– vaikimine kui naiivsed Eurooplased lähevad Vene õnge
– ühepoolne loobumine nii siseriiklikest väljaütlemistest (sisuliselt Pätsi stiilis tsensuuri kehtestamine) kui välispoliitilistest aktsioonidest, mis võiks Venet ärritada
– kõige selle juures jälgimine, kuidas iga vaikimise, loobumise ja järeleandmise järel muutub Venemaa järjest jultunumaks

kõige selle tegemine aitab parandada Eesti-Vene suhteid, siis ma arvan, et Sa oled veel naiivsem kui ma arvasin.

Aga armsakene oled Sa ikka.

See on paradoksaalne aga Eest-Vene suhteid aitab parandada Pronkssõduri teisaldamine. Mõista, mõista miks küll?

66. Punane Hanrahan - 21. aprill 2007

AR, aga miks sa arvad, et “Paasikivi-Kekkose liin” (mida lõpuni välja järgis tegelikult ka Koivisto), on Eesti puhul täiesti võimatu? Mitte, et ma ise kange “soometumise” pooldaja oleksin, aga noh nii, intellektuaalse harjutusena?

Ma ennustan juba ette sinu väidet, et Soomes puudus agressiivne vene vähemus. Aga mis veel?

67. Oudekki - 21. aprill 2007

Aga kus ma olen väitnud, et eesti-vene suhteid parandab Venemaa probleemidest mitterääkimine, nende provokatsioonidele allumine ja kõigi nende suuniste täitmine?

Seda, mida Eesti ei saa teha, ei ole vaja ju arutada. Arutaks seda mida saab teha, et oma naaberriigi ning suure energiavarude omanikuga kuidagi läbi saada. Kuidas meie peaksime rahvusvahelisel tasandil käituma, et Venemaa ei oleks EL-ile vaenlane vaid partner ning et see partnerlus tooks kaasa ka näiteks diskrimineerimise vähendamise nõuet Venemaal?

Notsu on pakkunud, et tuleb Venemaa demokraatliku opositsiooni toetada. Kuidas?

68. Punane Hanrahan - 21. aprill 2007

Toetan Oudekkit ses osas, et ka Halose Soome otsib justnimelt teid, kuidas ka Putini Venemaa võiks EL-le olla mitte vaenlane, vaid partner. See ei takista Soomel Venemaa kohta kohati õige halvasti öelda. Samas puudub Soomes täielikult selline ebameeldiv (ma ei leia õigupoolest sobivat epiteeti) meeleolu, mida Eestis Venemaa suunal tuntakse ja mis mu meelest pole jätkusuutlik.

Mis kõige hullem: kui me oleme harjunud kusagil ainult tonti nägemagi, ei näe me muuhulgas ka neid tegelikke ohte, mis seal tulevad, või tulla võivad. Minu arust (ja siinkohal jagan ma paljude Soome, aga ka teiste Euroopa riikide nii vasak- kui parempoolsete poliitikute vaateid) on Putini klikist veel ohtlikum stabiilsuse täielik kadumine Venemaal ja riigi paiskumine kaosesse. Muuseas, on märke, mis Putini autokraatia süvenemise kõrval ka hoopis ses suunas osutavad. Millega ei taha ma öelda, et nagu oleks Putini valitsemisega kõik OK.

Aga kohati tundub mulle küll, et Eesti ühiskonna teatud osas on hirm Venemaa ees kasvanud nõnda suureks, et oma hirmu leevendamiseks kuulutaks seltskond kõige parema meelega homme Venemaale sõja:) Või vähemalt tuleks venepoolne sõjakuulutus koguni leevendusena, sest katastroofi saabumist ei pea enam kartma, vaid see on käes:)

69. araterl - 21. aprill 2007

PH: kas “Paasikivi-Kekkose liin” on Eestis võimalik? … ennustan juba ette sinu väidet, et Soomes puudus agressiivne vene vähemus

Halvasti ennustad. Vene vähemus ei puutu üldse asjasse. Kui Eesti oleks 1939.a. vastu hakanud ja see oleks olnud sama edukas kui Soomel, siis on väga tõenäoline, et Eesti puhul oleks töötanud samasugune Paasikivi-Kekkose liin, mis detailidesse laskumata on olnud Soome püsimise võti.

Selline probleemipüstitus avab teemat natuke laiemalt. Venemaa respekti on võimalik saavutada sellega kui valitud olukordades vastu hakata, toimida nii nagu ise heaks peetakse, ignoreeritakse. See tekitab Venemaas respekti. See on ka vastus küsimusele, mille esitasin Oudekkile, kes küsib “et Venemaa ei oleks EL-ile vaenlane vaid partner ning et see partnerlus tooks kaasa ka näiteks diskrimineerimise vähendamise nõuet Venemaal?”

Vastus sellele on lihtne: koostööd tehakse ja siis kui Venemaa on selleks juhuslikult avatud, end liialt sidumata, sest niipea kui Vene adub sõltuvust kipub ta seda kurjalt ära kasutama. Venemaaga on võimalik hästi läbi saada siis kui ta peab sinust lugu. See on blatnoimentaliteet aga väga töökindel. Lühidalt – kui Sa ei lase ennast esimesel päeval duširuumis vägistada ja lööd ligitikkujale tooliga pähe, siis respekteeritakse Sind lõpuni (muidugi kui öösel ära ei tapeta). Kui Sa lased seda teha, siis oled Sa “kukk” või šuudra eluajaks. Eesti kontekstis kehtib rohkem tuttavate kappide loogika aga mõte jääb samaks.

Eesti saab seda teha, et
a) ajab oma asja, mis tal on vaja ajada ja ei reageeri iga Vene inina peale. Seda 90-ndate lõpus võetud joont järgib Eesti üsna hästi.
b) koostöös EL-i ja USA-ga suunab ja survestab Venemaad süstemaatiliselt. Alates kommunismi kuritegelikuks tunnistamisest parlamentaarses assamblees lõpetades kanaarilinnu mängimisest EL-i energiapoliitilises disukssioonis.

Üllatus, üllatus – aga see on olnud Eesti välispoliitiline suund praktiliselt kogu taasiseseisvuse aja. Meid on vähe ja me oleme väikesed ja ei jõua lihtsalt kõike ja kõikjale. Ja nii mõnedki asjad on pika vinnaga või nõuavad poliitika adressaadi (nt Saksamaa) poolt arusaamisele jõudmist ja Venemaa poolt kurjuse impeerium olemise tõestamist (Iraan, Gruusia, Tšetšeenia, poloonium, Gasparov etc etc)

Põhjus miks eestlane ja oluliselt vähemal määral või üldsegi mitte, Eesti riik Vene suhtes kohati neurootiliselt käitub on enesekindluse ja väärikuse puudumine. Kollektiivses teadvuses passib ikkagi hirm tugevama represseerija ees ning hinge närib kahtlus, et äkki me ikkagi oleme fašistid ja äkki me ikka diskrimineerime siinseid venelasi. Neid kahtlusi võimendavad ND, kamai ja maailmavaluliste humanitaaride süüdistused.

Sellised asjad ei muutu üleöö ja see kontseptsioon, mis tagaks adekvaatse ja probleemivaba suhtumise on umbes selline:
– kui võimalused, mis ei tekita sõltuvust on olemas tuleb Venega koostööd teha
– sõjalis-strateegiliselt on Venemaa ainukene vähegi tõenäoline välisagressiooni allikas Eesti jaoks
– Eesti on NATO liige ja osa EL-i julgeolekustruktuuridest (mainida siia juurde, et need võivad morfuda ohtlikult venesõbralikeks teeb asja vist liiga keeruliseks etc)
– Eestis asuvad mittekodanikud saavad kodanikeks siinsete reeglite alusel, mis on pigem leebed kui karmid ja nende vaidlustamine on vaidlustaja rumalus. Korrarikkumistega tegelevad organid. Riikluse õõnestajad saadetakse välja. Edukate keeleeksamisooritajate eesti keele õpet subsideeritakse. Avalikud teenused ja riiklik kooliõpe muudetakse järk-järgult riigikeelseks. Erasektori teenindava personali keelenõudeid ei leevendata.
– okupatsiooniimmigrant olemine ei tähenda immigratsioonis või okupatsioonikuritegudes süüdiolemist ja igasse inimesse või vähemurahvusesse suhtutakse täpselt nii nagu ta seda oma käitumisega tingivad.

natuke küll veneteemast kõrvale aga kas siiski….

– eestlastel on oma lugu, mis ON erinev paljudest teistest Euroopa riikidest (v.a. Baltikum, Poola, Soome, endised NLiidu Vabariigid) nt seoses II MS ja saksasuhte osas ja seda ei ole mõtet silmakirjalikult varjata. Euroopa on venenaiivne ja ülepingutatult poliitkorrektne nii Saksa kui juudiküsimuses. Õnneks tasakaalustub üldpilt Euroopa avalikus arutelus sõltumata meie ponnistustest

– igasugusesse natsiromantikasse tuleb suhtuda
a) rahulikult (ilma hüsteerilise kartuseta, et euro või vene midagi kuulutama hakkaks). Neil on probleem tunduvalt hulleb kui meil.
b) konstruktiivselt (analüüsides ja adresseerides väljaütlejate-tegutsejate motivatsiooni, mitte deklareerides kuivalt, et te olete fašistid järelikult pole teil õigus, vt ka minu ja PH diskussiooni teemal fašism Eestis tõstab pead). Ja siis kui nad vait on või põranda alla lähevad arvata, et probleem on lahendatud.
c) demokraadina (jättes välja rassiviha õhutamise, mis on seadusega keelatud on igal EV elanikul õigus jagada ja kuulutada täpselt neid veendumusi , mis pähe satuvad või sülg suhu toob, s.h. natsionaalsotsialismi, kommunismi ja fašismi)
jne jne

Loodan, et üldhoovus on arusaadav.

Selle tulemusena Vene ei mögis enam nii tihti, sest puudub publik ja kui pakkumised või võimalused on mõistlikud, siis usinad eraettevõtjad teevad “suhteid” nii ehk naa.

PH, see viimane lõik sõja kuulutamisest on küll Sinu haige fantaasia. Sel nädalal lubas ju Vene duumasaadik hoopis eestivastast sõjakäiku. Venemaa ja kaose teemadel – Venemaa ei ole mäletamistmööda Sinu spetsialiteet ja see annab tunda. Kaosehirm oli reaalne Jeltsini lõpuaegadel. Praegu pole risk mitte kaos vaid järgmise ja veel räigema diktaatori võimuletulek või oligarhide omavaheline võimuvõitlus, mis paratamatult tõmbab kaasa ka osa rahvast ja halvemal juhul ka sõjaväe.

Välispoliitiliselt on kõige reaalsem risk, et ennast ülitarkadeks ja kavalateks pidavad Lääneliitlased võivad P.Korea, Iraani, Iraagi, Lähis-Ida, Euroopa energiaprobleemi, Hiina, EL-i/Nato laienemise või krt teab millise probleemi lahendamisel teha diili, mille tagajärjed nende jaoks on kõõm või halvemal juhul linnusitt revääril aga meie jaoks katastroof. Ja loomulikult Venemaa ei armasta meid kui me valjuhäälselt sellele tähelepanu juhime.

Miks näiteks Venemaa on tõenäoline sõjaline oht – aga sellepärast, et Vene puhul on täiesti võimalik, et ilma igasuguse kõrgema väejuhtause korralduseta, kas tsentri poliitsegaduste tingimustes või lihtsalt diviisikindrali raskes pohmellis või psüühikahäire tulemusena võib näiteks Pihkva dessantüksus vabalt Kagu-Eestile näiteks ülehomme kell 4.30 peale lennata.

70. araterl - 21. aprill 2007

Oudekki: “Notsu on pakkunud, et tuleb Venemaa demokraatliku opositsiooni toetada. Kuidas?”

Now you talk! Aga hetkel tundub mulle natuke uskumatu, et 8M selle teemaga sisuliselt tegelema hakkaks.

Kardan, et Venemaal endas toimetada on suhteliselt raske. Praktilised sammud:
a) teha endale selgeks, kes on Venemaal siiski need “demokraadid”, milline demokraatia Venemaal üldse toimib ja kes mängivad demokraate (Gasparov ja Berezovski on täiesti eri loomad) ning luua nendega kontaktid
b) saada Venemaal afišeeritud
c) rääkida kõikidele oma välismaatuttavatele mis asi see Venemaa tegelikult on, sest 99% lihtsalt ei usu seda mis seal tegelikkuses toimub või on see nende jaoks näilisel nii kauge nii kauge, kuni selle hetkeni kui elekter välja lülitatakse
d) teha avaldusi osaleda konverentsidel, miitingutel etc nii Eestis kui välismaal olles – Vene võimurite vastu ja demokraatide toetuseks
e) rääkida Venemaal tõde Eestist ja anda tõene ja tasakaalustatud pilt oma Lääne tuttavatele

aga see on täiesti ad hoc nimekiri, mida asjatundjad võivad täiendada.

71. araterl - 21. aprill 2007

Tähenärijatele:
“kommunismi kuritegelikuks tunnistamisest” lugeda “kommunismi kuritegude hukkamõistmisest”

72. araterl - 21. aprill 2007

Ja veel pisilisandus Paasikivi-Kekkose liinile: hetkel pole seda Eestil lihtsalt vaja. Soomel on selle liini jäänuseid vaja ainult umbes neljal põhjusel:
a) sügavad majandusseosed Venega ja kui need laksu saavad siis juhtub midagi mikrolama sarnast
b) teatav välispoliitiline kaal Vene suunal Euroopa silmis
c) nato liige mitteolemine
d) õhkõrnad lootused Karjala osas
aga Vene aktsepteerib Soomet niigi, nii et Soome ei pea üldse eriti pingutama, et Venele meeldida. Business as usual.

Muuseas, Soomes “diskrimineeritakse” venelasi tunduvalt rohkem kui Eestis. Palun ärge viidake a) nende arvukusele b) nende teise riigi territooriumile sattumise viisile, sest juriidika seisukohast ei oma see paraku tähtsust, öelgu “tunne” mis tahes.

73. Janek - 21. aprill 2007

Oudekki “lillelapselik” demokraatia levitamine Venemaal lõpeks üsna ruttu rusikaga-näkku saamisega. Ülinaiivsus üllatab tõepoolest.

Aga muidugi tuleb üldiselt toetada Venemaa demokratiseerumist, kuigi ise sellesse eriti ei usu. Ajalooliskultuuriliselt on asi lihtsalt nii sügavalt juurdunud, et protsess võtab inimpõlvi aega. Kamaiidikud võiks lõppeks aru saada, et Venemaa pole ei Euroopa ega ka Aasia — segu mõlemast. Hirm võrdub seal respekti, austusega nagu ka Araterl siinsamas ülal kah kirjutas. Eesti parim taktika on jätkuvalt kindlameelselt oma asja ajamine. Kamaiidid ongi nagu väiksed mõrad selles poliitikas. ;P

74. kalake - 21. aprill 2007

Janek, kamaiidid pole mitte mõra, vaid demokraatlise ja rippumatu Eesti Vabariigi tunnus.

75. analyytik - 21. aprill 2007

52. sirje – April 21, 2007
“… kohutavalt hierarhilised ja bürokraatlikud … Eriti nõme on see vertikaalne juhtimissüsteem … isiklik initsiatiiv on pärsitud … kui inimesed on eluaeg harjunud tugeva hierarhiaga …”

Ikka jama küll. Ma ei olekski arvanud. Vähemalt mitte nii palju.
Mida siis teha. Ma arvan et kui partei erakonnaks ümber nimetada, ega see vist ka ei aitaks (see oli huumor). A tehke järsku sihukest klubi. Kaotada ei ole vist niikuinii midagi. No et käite koos ja luristate teed ja siis mõtlete, kuidas seda vasakpoolset mõtteviisi Eestis tutvustada. Tead küll – tõlkimine, internetilehekülg, oma kirjutatud artiklid. Selline portaal siis näiteks. Ja igaüks saab siis ju initsiatiivi näidata ja sinna materjali tekitada. A see võib olla ka eraldi, mitte otseselt parteile alluv. Siis ei tekiks probleeme ka ja materjal võiks olla väga mitmekesine.

76. analyytik - 21. aprill 2007

69. araterl – April 21, 2007
“PH: kas “Paasikivi-Kekkose liin” on Eestis …”
(ja terve see pikk jutt)

Jaa-ah? Kui nüüd ühe sõnaga öelda, siis ütleksin ma nõnda: JÄIKUS.
Ma ei tea… Ma isegi ei hakkaks sellest midagi järeldama hetkel. Jäikus, jäikus ja veel kord jäikus.

See on kuidagi tuttav – tuttav tervest sellest Eesti ühiskonnast. Aga mis siis kui see on TUPIK? Võib-olla? Võib-olla mitte? Aga intuitsioon ütleb, et tupik. Ja AHISTAV. Just nii. Peale selle veel ahistav ka.

Ma olen aga kuulnud, et pidi olema selline asi nagu PAINDLIKKUS. Ma ei tea… Aga see kõlab kuidagi AVARAMALT. Ja LAHEDAMALT. Ja TOREDAMALT. Kuidagi KERGEM on hingata. Ei oska öleda. Aga TUNNE on selline.

77. araterl - 22. aprill 2007

Aga võib-olla ka järjekindlus, tahtejõulisus. Tunduda võib paljutki. Olen aastaid tagasi samamoodi mõlgutanud mõtet, et äkki saaks kuidagi kavalalt, ilma järeleandmisi tegemata sõpra panna. Aga kui vaadata nt viimase 10 või ka 15 aasta jooksul
a) mille peale vene on valuliselt reageerinud
b) milliseid nõudmisi on vene Eestile esitanud
c) milliseid samme nad on üldisel välispoliitilisel areenil astunud
d) mida üldse head nad on suhetes Eestiga teinud
siis jääb järele üldse vähe võimalusi kui Eesti oleks midagi teistmoodi teha saanud ning kui Eesti oleks tahtnud neis olukordades meeldida, siis ta oleks pidanud hakkama selgrootuks ja alandlikuks – ei teagi mis riik üldse selline on. Isegi Valgevene on Venele vastu nina andnud.
Kui pole julgust ja väärikust olla sirgeselgne, siis ei maksa sel teemal sõna võtta. Igaljuhul ei ole hea elu võrdkuju agressiivsele naaberriigile “kukk” olemine.

Küsimus nii Arnile kui analyytikule: Aga milles siis võiks seisneda Eesti Paasikivi-Kekkose liin tänapäeval? Mis järeleandmised, mittetegemised ja ikkagi tegemised? “Tunded” sellistest määratlustes ei aita.

78. analyytik - 22. aprill 2007

77. araterl – April 22, 2007
“…kui Eesti oleks tahtnud neis olukordades meeldida…”
““Tunded” sellistest määratlustes ei aita.”

(! Sisemine vastuolu tekstis.)

1. Asi ei ole selles, et “Eesti” (see sõna on siin puhul ehk ebasobiv, see on liiga “lai”, liiga “abstaktne” mõiste selles kontekstis) peaks justkui “meeldima”. “Riik” kui selline – ja “meeldima”? See ei käi kokku. Minu meelest. Ja see ei ole oluline (st. meeldimine). Riik ei ole mingi tibi, kes peaks kõikidele meeldima.

2. Samas “meeldimine” on just nimelt “tunne” – vähemalt suuremas osas. Mu meelest.
(Ja eestirahva tüübiline alaväärsuskompleks ongi see, et “kas me ikka meeldime kõigile piisavalt, kas me ikka oleme piisavalt head, tublid, etc….” Rahvuslik alaväärsuskompleks. Ja see ongi probleem tegelikult. Kui sellest kuidagi vabaneda õnnestuks…?)

Ja üldse. Asi ei ole “meeldimises”, asi on selles, et see mõttetu “tiblade peetimine” – see ei ole otstarbakas, see tekitab pidevat jama jne.
(Ja see Pronksmehe case’ taandub just nimelt sellele “tiblade peetimisele” tegelikult. See on asja tuum.)

Näide: See oli vist üleeile, mingid täiesti juhuslikud tegelased kusagil trepikojas. Ja jutt siis nii: “See valvalaua mutt, ta on venelene.Ta natuke oskab Eesti keelt, aga ei räägi. Vot peaks temaga sihilikult ainult Eesti keelt rääkima.” Ja vastus: “Ja-jaa. Just! Tuleb jah ainult Eesti keeles rääkida. Need vanelased peavad ükskord aru saama…, neile tuleb lõpuks selgeks teha…, blä-blä-bäää … etc.”

Selliseid näiteid on iga päev üks kuni mitu.
Saad aru – suhtumine. Tibla – järelikult tuleb kaela peale käia. Minu meelest on see mõttetu – on olulisemaid asju millega tegeleda. Pluss veel kõik see kaasnev jama ja pinge ühiskonnas. Küll nad hakkavad ükskord Eesti keelt rääkima kui tahavad. Ja kui ei taha, pole minu asi.

79. araterl - 22. aprill 2007

1&2 Riik võib täiesti ratsionaalselt tegeleda meeldimisega. Taju subjekt on siiski ju see kelle emotsioonidel mängitakse

“Tiblade peetimine” on alaväärse vigisemise erivorm. PS-i äraviimisega venitamine on “tiblade peetimine”. Tulenevalt vene emotsionaalsest-mentaalsest ülesehitusest meeldib Venemaale kergete domina sugemetega sõbralik põmmpea:
a) tead, asjad on nii parenj
b) mölised, saad tatti (juba said)
c) parem teeme biznist, kui ei meeldi tõmba urgu (kardab isolatsiooni ja teeb)

Eelviimase lõigu jutt on täiesti normaalne jutt. Võib-olla mitte piisavalt sõbralik. Kujutaks seda ette nii: “Kuule see valvelaua mutt ei räägi üldse eesti keelt” “No räägiks ta ga siis eesti keelt” “Aga ta ju ei räägi, mis ikka vanainimest mõnitada” “Aga prooviks äkki kuidagi sõbralikult…” “… et korra üks noor ilus poiss ja siis teine õpetavad talle miskeid elementaarseid fraase ja naeratamist?” “Yeah! cool!, no kumb meist siis esimesena proovi teeb? Ja mis se ABC siis olla võiks” Bla bla yada yada… Normaljok!

analyytik: “Küll nad hakkavad ükskord Eesti keelt rääkima kui tahavad. Ja kui ei taha, pole minu asi.” – vahele jäid. Sellist suhtumist inkrimineeritakse natsionalistidele. Tõde on see, et ei taha. See kui see sinu asi pole tähendab kapseldumist ja reaktiivsust. Riigivastasust ja mõistmatust. Aga sellele baseerubki kogu PS-i konflikt.

80. aarne veedla - 26. aprill 2007

Alati imestan Alandi ebakompetentsuse üle.

Kuna tunnen isiklikult Soome vene kogukonna arvamusliidreid, siis ajab lihtsalt naerma see Alandi jutt.

Kahjuks ei erine nende inimeste maailmanägemine karvavõrdki Lebedevi ja kadunud Kogani omast. Nii et meeleolu on seal olemas:)

Samuti püüab Alandi meid otseselt petta väites , et Venemaa ei tunne Eesti vastu huvi. Kui Venemal on Eestist rohkem uudiseid kui USA-st, kui iga päev on Eestile pühendatud talk-show / film jms kõikides TV põhikanalites, siis saab rääkida tohutust, ebatervest huvist ühe väikeriigi vastu.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: