jump to navigation

Hüvasti suur narratiiv? Debatt nõukogude sõjamälestusmärgi ümber Tallinnas 21. aprill 2007

Posted by toimetus in monument, teised autorid.
trackback

Tallinna Ülikooli juures töötav sotsiaalteadlne Siobhan Kattago kirjutas Kaheksanda Mai Liikumise blogi tarvis oma pikema ettekande põhjal essee. Ettekande täistekst avaldatakse: “Constellations: An International Journal of Critical and Democratic Theory, 2007.

Sõdadevahelisil aastail kirjutas Austria kirjanik Robert Musil tabavalt, et „monumendid on nii silmatorkamatult silmatorkavad. Ei ole midagi nähtamatumat monumendist.“ Musilil on osalt õigus – monumendid kaovad väga kergesti maastikku ja on nähtavad vaid kas turistidele, kes otsivad ajaloolisi huviväärsusi, või kohalikele elanikele miitingupaikadena. Kuid mis juhtub, kui pikalt uinunud monument ühtäkki ellu ärkab ja muutub piinavalt nähtavaks? Selline on olukord seoses nõndanimetatud pronkssõduriga, ehitatud Nõukogude Eestis (1947) meenutamaks punaaarmeed Tallinna keskuses. Mitmel viisil täidab pronkssõdur Marxi ettekuulutuse, et:

„Inimesed teevad oma ajalugu, kuid nad ei tee seda just nii, nagu nad tahavad; nad ei tee seda nende endi valitud tingimusil, vaid tingimusil, mis otseselt põrkuvad nende minevikuga ja on pärit sestsamast minevikust. Kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel.“

Kui ajaloolised sündmused, nagu Teine Maailmasõda on lahutavad ja sisestavad erinevaid mälestusi, võib minevik võtta luupainajaliku kvaliteedi, mis on aldis liialdusile, romantiseerimisele ja mütoloogiale. Enamgi veel, minevik muutub vahendiks poliitikuile, kes mängivad üksikisikute hirmude ja turvatundetusega rekonstrueerides nende ühiskondlikke identiteete üleminekuühiskondades, nagu postsovjeetlikus Eestis. Nõukogude sõjamälestusmärk, pronkssõdur, personifitseerib erinevaid mälestusi II Maailmasõja tähendusest Eesti elanike hulgas. Vene sõjaveteranidele ja osale venekeelsest noorsoost on see jõuline sümbol sellest, kuidas N-Liit vabastas Euroopa fašismist, mida Lääs alatunnustab. Paljudele eestlasile on pronkssõdur vastupidi mõru meeldetuletus nõukogude okupatsioonist ja riikliku iseseisvuse kaotamisest.

Praegune sümboliline lahing pronkssõduri tähenduse üle on rohkem kui märk aktuaalseist integratsiooniprobleemidest eestlaste ja venekeelse vähemuse vahel ja on pigem osa suuremast ümberhindamisest II Maailmasõja tähendustes pärast kommunismi langust. Lääne-Euroopa ajaloo- ja sotsioloogiline II Maailmasõja uurimus on keskendunud peamiselt Natsi-Saksamaa rollile. Debattidest ajaloo õiglasest esitamisest muuseumeis, monumentides ja filmides kuni vaidluseni üleminekuühiskonna õigussüsteemi üle esitatakse samalaadseid probleeme, kuidas üksikisikud demokraatlikes ühiskondades peaksid toime tulema mineviku negatiivsete traditsioonidega. Kas tuleks minevikku lihtsalt eitada või see kuidagi olevikku integreerida? Postkommunistlikud ühiskonnad, nagu Eesti, on alles nüüd vabad läbi kaaluma oma lähiminevikku, esitades erinevaid tõlgendusi ja mälestusi II Maailmasõjast, natsiokupatsioonist (1941-1944) ja nõukogude okupatsioonist (1940-1941, 1944-1991).

Katsed joonistada Euroopa mälu suure narratiivi raames lükkavad kalevi alla paljud erinevad kogemused II Maailmasõjast ja kontinenti lõhestanud külmast sõjast. Nagu Tony Judt veenvalt näidanud on, on Euroopa pärast 1945 aastat endiselt täis eksitavaid müüte ja vääritimäletamisi. Sümboliline konflikt nõukogude monumendi ümber Tallinnas on näide, kuidas elada avatud, multikulturaalses ja muutuvas Euroopas.

Kui ühiskondlikud identiteedid on õrnad ja ebastabiilsed, muutub minevik rüüstatavaks aardekirstuks. Probleem tekkib, kui kumbki pool pole valmis kompromissiks või ajaloolise tõe tõlgenduste paljususeks. Nii venelased kui eestlased seostavad monumenti rahvusliku identideediga ja rahvusliku kaotusega: eestlased Eesti rahvusliku identideediga ja vene vähemus vastavalt vene, või kohati ka nõukogude identideediga. Mõlemad pooled nõuavad „tõde“. Pronkssõdurit, kuigi leinavat, ühendatakse endiselt kommunistliku sümboolikaga ja ei peeta piisavalt avatuks erinevaiks tähendusiks. Minevik on praeguses Eesti ühiskonnas liiga esindatud, et selliseid abstraktsioone võimaldada.

Kui Tallinna pronkssõdurit tõlgendada vaid kui “vabastamist”, ajalugu lamestatakse ja “tõde” nõukogude okupatsioonist, küüditamisist ja Eesti iseseisvuse kaotamisest unustatakse. Kui monumenti käsitletakse ainult kui “okupatsiooni”, jäetakse kõrvale nõukogude armee kompleksne roll Euroopa vabastamisel fašismist. Enamgi veel, need eestlased, kes sunniti võitlema ükskõik kas nõukogude või saksa poolel, unustatakse. Lõpuks, tõika, et 28 protsenti praeguse Eesti elanikkonnast moodustavad etnilised venelased, ei saa ei ignoreerida ega olematuks kuulutada.

Väljakutse on siin ühishuvide ja mõistmise kokkupuutepunktide leidmine. Jääb üle vaid loota, et kuulumine Euroopasse, mis on ideoloogilise äärmusluse kurbadest tagajärgedest palju õppinud, on ühendav sild kahe kogukonna vahel. Jääb lootus, et 9.mai võib tähistada mitte ainult võidupäeva nõukogude poole jaoks, vaid palju tähtsamana päeva järelemõtlemiseks meie ühise Euroopa üle, avatud ühiskonna üle, mis on pigem kaasav ja rahvusjärgne, kui võõrastevaenulik ja rahvusliku identideedi külge kinnistatud. Elu avatud ühiskonnas tähendab elu paljude väikeste narratiivide keskel. Kui kalendrikuupäevil ja monumentidel on mitmeid tähendusi, on katse leida suurt narratiivi ainult ühe aktsepteeritava tähendusega võimatu ja isegi soovimatu.

Advertisements

Kommentaarid

1. Punane Hanrahan - 21. aprill 2007

St. “rahvusjärgne” siin tekstis tähenduses “postnatsionalistlik” (post-nationalistic).

2. JFK - 21. aprill 2007

Mulle tundub, et Siobhan Kattago on natuke ajast maha jäänud. Ta üritab väita, et rahvusriigid on Euroopast kadumas ning ainsaks pühaks ideoloogiaks on multikultuursus. Tegelikult valitses selline mõtteviis Euroopas veel umbes viis aastat tagasi. Praeguseks on aga olukord täielikult muutunud. Multikultuursus on juba mitu aastat tagasi muutunud sõimusõnaks ja seda ennekõike L-Euroopas, kus pole suudetud moslemeid ühiskonda integreerida. Kõikjal Euroopas on saavutanud valimistel edu just rahvuslikud jõud, kes kaitsevad ennekõike põlisrahva huve. Kas see on positiivne või negatiivne nähtus, on muidugi juba omaette teema.

3. araterl - 21. aprill 2007

… riiketnos on tõepoolest nii aut kui veel olla saab aga “regionaalšovinism” on pärast mõnesid eriti eredaid väljalööke (Põhja- ja Lõuna Itaalia lahkulöömine jt) ja tuntud probleemide (Kataloonia, Baskid jms) taustal täiesti normaalne ja cool.

Mina tunnen ennast samavõrra kosmopoliidina kui eestlasena. Lisaks on mul tavainimesest tugevam eestisisese regionaalse identiteedi tunne ja ma ei tunne, et see on miski kogel-mogel vaid see on lihtsalt cool ja normaalne. Mulle meeldib “paljastada” neid kes väidavad, et nad on või et nad ei ole ja selgub vastupidine.

4. Oudekki - 21. aprill 2007

Läänemaailma allikates on siiski natsionalism kindlasti ikka veel vähemusvaatepunkt, moodne on arvata isegi seda, et suveräänsus kui niisugune hääbub. Nii praegu kui viie aasta eest. Multikultuursust kasutavad sõimusõnana vähesed, ehkki kultuuridepaljusususe piire arutatakse küll.

Seega ma arvan, et ajast maha jäänud Siobhan Kattago ei ole :) Loomulikult, kõik, mis on moodne, ei pruugi olla õige.

Aga see väide, et “kõikjal euroopas on valimistel edu saavutanud rahvuslikud jõud” ei pea nüüd küll paika. Itaalias võitsid aasta tagasi vasakpoolsed ja kommunistid said viimase 15 aasta ühe parima tulemuse. Kuidas nende Soome, Rootsi ja Norra ja Saksamaa rahvuslastega ikka on?

5. Janek - 21. aprill 2007

Multikultuursus on tõepoolest eilne päev. Aga, noh fantaseerida ju võib… ;)

6. kalake - 21. aprill 2007

ma ei tea kuidas on rahvuslastega, aga soomes ja rootsis on rahva toetus nihkunud selgelt paremale.

7. Oudekki - 21. aprill 2007

Kalake, just nimelt! Parempoolsus ei võrdu rahvuslusega!

8. araterl - 21. aprill 2007

Ma arvan endiselt, et on väga primitiivne taandada kõike parem- ja vasakpoolsusele, rahvuslusele/kosmopolitismile või fašismile/kommunismile. See, et keegi kusagil purtsatab, et rahvuslus pole enam pop no seda ikka juhtub. Lihtsalt inimmõtte areng on selline ja tegelikkuse dünaamika annab ka alust. Primitiivselt klammerduda ühe mõõtme külge viib ainult totaka sõnasõjani. Igasugune dualism viib vägivallani.

Euroopa poliitiline maastik on sama kirju kui nende ajalookäsitlused, k.a. II MS kohta. Paremradikaalidel on mäletatavasti mingi roll poliitikas Prantsusmaal, Belgias, Austrias, Poolas märke on Saksamaal, UK-s. Itaalia on mäletamistmööda ainuke Euroopa “kommunistlik” riik.

Teistes riikides on hoopis teised probleemid. Hispaanial oma regionaalidentiteetidega, Šveits elab lihtsalt head elu. Põhjamaad, k.a. Taani on täiesti omaette kategooria oma kõrge elatustaseme ja rämeda maksukoormusega. Aga täpsustuseks, et nii Soomes, Norras, Rootsis, Taanis ku Islandil on oma tugevad rahvuslikud liikumised olemas. Selle eripäraga, et nad ei ole politiseeritud kuna überheaoluühiskondades käib diskussioon hoopis teisel skaalal kui meie adume.

Üldine kalle on tõesti paremale ja riburada on viimase 10 a jooksul valimistel (nii parlamentide kui KoV-ide) tõusnud paremradikaalide tähtsus. Huvitav, 15 aastat tagasi oli see Euroopas peaaegu olematu teema?!

9. Oudekki - 22. aprill 2007

Ma tahaks igaks juhuks rõhutada, et ma ei väida, et rahvuslikke liikumisi mainitud riikides ei ole. Lihtsalt, et nad on “kõikjal euroopas valimistel edu saavutanud” on nende hetkeloleva rolli ilmselge suurendamine ja ületähtsustamine :-)

10. araterl - 22. aprill 2007

Oudekki: “Läänemaailma allikates on siiski natsionalism kindlasti ikka veel vähemusvaatepunkt”

Kui nüüd tõele au anda, siis enamuses suurriikides ei ole rahvuslus peaaegu kunagi eksisteerinudki kujul mis ta on välis surve all olevates väikeriikides. Ja kui on siis teistel põhjustel ja vormis. Euroopa suurriigid on nii mõõtmatud ja ja tihti nii heterogeensed, et 45 000 km2 peal asuva 1 miljonilise üsna homogeense rahvuse enesetunnetusega ei anna seda võrrelda. Seega võib öelda, et Läänemaailmas ja tema allikates pole rahvuslus sellisel kujul nagu ta oli näiteks laulva revolutsiooni ajal kunagi eksisteerinud.

Rahvusluse tugevnemine on tihti ka vastureaktsioon välisele ohule. Eesti oli okupeeritud, sellest vabanemine ja esimesed taasiseseisvusaastad olid ellujäämine ja siiski võitlus endise anastaja võimutaastamispüüdega. Kui me siin aatakümneid rahus elame ja näeme, et midagi meid ei ähvarda ja meil on ka kaitsevõime olemas, siis muutume ka selles reaktiivse rahvusluse osas leebemaks. Oht et me maa pealt kaome (iive) hoiab rahvustunnet ikkagi elus. Loodetavasti motiveerib meid ka Lääne-Euroopa identiteedihämustumise traagika. Kõige masendavam näide – Prantsusmaa – illegaalsed inimesed mässavad ja keskmine prantslane nutab taga prantslane olemist – ta ei saa enam aru, kes ta on.

Üks oluline komponent, mis meie enesekindlusest praegu puudub on korralik omaenda sõjavägi. Ma ei ole mingi militaarfriik aga ajalugu ja tõsielu vaadates on üsna paratamatu, et nii riikliku stabiilsuse säilitamiseks kui ka riikliku/rahvusliku väärikuse tõstmiseks tuleb meil omaenda korralik sõjavägi luua. Minu arusaamise järgi siis korraliku professionaalse tuumikuga (5-10 tuh meest) ja ca 100 000 jätkukoolitatava reserviga. Stiilis Šveitsi mudel. Ma ei lähtu siin mingist patsifistlikust aatest, et ega venesuunalisest lillelapslusest. Ma lähtun realiteetidest.

NATO liikmelisus ja EL kaitsestruktuurides olemine ei taga meile lõpuni julgeolukut. Kui vastupanu ei ole on see paari päeva küsimus, et Eesti ära võtta. Ka parima tahtmise korral lendab NATO siia peal 45-60 päeva jooksul ja selle aja jooksul peame me vastu pidama: piirivastupanu, Tallinna kaitsmine ja sissisõda. Ühesõnaga selline väike mürgine ämblik olemine, keda keegi ei himusta. Selles mõttes natuke Iisraeli moodi. Kui vaatame Soomet siis see on hüpermilitariseeritud võrreldes meiega. Ei tea miks? Paasikivi-Kekkose liin või mis? Või tänu sellele saabki Paasikivi-Kekkost panna?

11. araterl - 22. aprill 2007

illegaalsed inimesed = illegaalsed immigrandid

12. JFK - 22. aprill 2007

Ma tõenäoliselt sõnastasin ennast ennem valesti, kui ma ütlesin, et kõikjal Euroopas on rahvuslikud jõud valimisi võitnud. Asi, mida ma pigem öelda tahtsin on see, et paljudes riikides on poliitikud (nii vasak -kui ka parempoolsed) muutnud oma suhtumist multikultuursusesse ja immigrantidesse. Möödas on need ajad, kus rõhutati ennekõike seda, et immigrantidel on õigus oma identiteedile ja põlisrahvas peaks seda austama. Paaril viimasel aastal on hoopis aru saadud, et multikultuursusel on siiski piirid ja immigrantide kohustus on võtta omaks selle riigi tavad, kus ta elab. Kui need tavad talle aga ei meeldi, siis pakkigu oma asjad kokku.

13. Emigrant - 22. aprill 2007

Suurriiklikust rahvuslusest:

“Kui nüüd tõele au anda, siis enamuses suurriikides ei ole rahvuslus peaaegu kunagi eksisteerinudki” AR

ma nyyd rebisin tsitaadi pisut lausest vàlja, aga rahvuslus on kòikides suurtes (rahvus-)riikides alati eksisteerinud. Varem oli tegu vàlispoliitika hòlbustamisega, sòdade vàlja vabandamisega (eriti I MS), nyyd rohkem siseriikliku rahvusjoonti pidi kàiva klassiyhiskonna òigustamisega.
Usun et paljudele rahvuslus mòtteviisina ei istu, sest seda arendatakse vastandamise teel ja inetutel eesmàrkidel. Vàlist ohtu ròhutatakse hoopis iseenda ekspansiooni òigustamiseks. Praegusel ajal on sisepoliitiliste vajaka jààmiste peitmiseks ksenofoobia endiselt vàga hòlbus vahend. Milaanos nàiteks kàib aktiivne kampaania, kus erinevad paremserval kykitavad ryhmitused yhes parempoolse linnapeaga pyyavad erinevaid rahvusgruppe kriminaliseerida, et samal ajal linnajuhtimis-poliitika vigadest mòòda vaadata. s.t. selle asemel, et mòrvarliku liikluse/inimvaenuliku linnaosade planeeringutega jne. tegelda tuuakse esiplaanile hoopis kasvav emigrant-populatsioon ja nòutakse rohkem politseinikke.

Prantsusmaa puhul ma vàga palju sòna vòtta ei julge, aga piiri tagant niipalju on kyll vòimalik vàlja lugeda:

a) ban-lieud on esmalt sotsiaalne seejàrel rahvuslik-poliitiline probleem
b) vasakpoolsed on kaotanud vòimaluse neid gruppe esindada ja eriti araabia rahvusest sisse rànnanud on selle asemel valinud radikaalse islami
c) viimases ylestòusus osalesid nii yhiskonnale totaalselt selja pòòranud kui ka yhiskonna poolt ròhutud.

Illegaalide illegaalidena hoidmine annab ilmselge vòimaluse neid ka illegaalselt palgata (tòòandjate poolsetel tingimustel). Tugeva rahvuslusel pòhineva propagandaga on vòimalik seda seisundit lòputult jàtkata.

Iseenesest on vòimalik riigipiirid poliitilise otsusega kinni panna, eriti kui olukord riigis làheb kontrolli alt vàlja. Sellise otsuse vastu on vòimalik vaielda, aga see on mingil mààral lubatav. Juba kàttejòudnud olukorda – kàesolevat elanikkonda – mingite seaduste ja mààrustega muuta ei saa/tohi. Mingite miljonite elanike maalt vàlja saatmist ei saa korraldada. Kui seadused olulise protsendi elanikkonnast jàtavad vàljaspoole riiklikku kaitset, siis tuleb seadusi muuta. Sest vastasel juhul samastavad needsamad grupid end ààrmuslikema ja vàgivaldsete ryhmitustega, tekib yhiskonna-sisene konflikt. Seda on kyll hea àra kasutada, aga sellele konfliktile tagantjàrele lahendust leida on vàga raske.

14. Oudekki - 22. aprill 2007

Jah, neid kirjutisi ja teooriad, mille kohaselt kõik inimesed maailmas ei jaga liberalismi-ideaale ning ei käitu vastavalt nendele, tuleb aina juurde. Sest tegelikult seni, kuni kultuurid erinevad liberalismi sees, ei ole immigrantide integreerimisega eriti probleeme (vrd. rootslased USAs).

Veel tugevamalt tekib probleem seal, kus mõni kultuur ei võimalda multukultuurilist demokraatiat. Käisin Aceh’s – nendes piirkondades, kus oli tegemist islamipiirkondadega, oli vastasseis poliitiline, aga ühes maakonnas eksisteeris katolikuvähemus. Sealne vastasseis oli islam – katoliiklus, katoliiklaste ususäilitamine ei tahtnud kuidagi riigistruktuuri mahutad ja shariapolitsei koht ühiskonnas moodustas suure segaduse. Islam ei anna ju vastust, kuidas valitseja peaks käituma, kui seal teiseusulisi ka on.

Sakslased on seda probleemi lahendanud nii, et seadusandlikult ära keelanud avaliku elu liikumised ja parteid, mis soovivad kehtestada ebademokraatlikku riigikorda. See muidugi ei parandaks probleemi, kui islamiusulised tahaksid küll demokraatiat, aga sellist, kus protestantism ei ole lubatud:-)

Praeguse maailma immigratsiooniprobleem on minu arvates just sedalaadi, et
– mõned immigrandid ei taha hakata _kodanikuks_, neil puudub isegi arusaam kodanikuksolemisest, selle asemel on arusaam _alluvusest_
– mõned immigrandid ei poolda demokraatiat
Kas demokraatia peaks lubama hääletada demokraatiast loobumist?

Immigratsiooni kontrollimine lahendab hetkel kahjuks ainult osa probleemist. Nende probleeme, kes on juba kohal, see paraku ei lahenda. Siin tuleb mõelda, kuidas reaalsetes oludes nii hakkama saada, et vähemus ei oleks diskrimineeritud, aga demokraatia ei kaoks ära ning millises ulatuses meie olemasolevad inimesed tahavad/saavad ühiskonnas osaleda ning kuidas me nende lapsi vastu võtame.

15. Kati - 22. aprill 2007

JFK
üsna nõus, et mängida tuleb eeskätt selle kultuuri reeglite järgi, kus elatakse.

ainult et kust läheb piir asukohamaa reeglite järgimise ja oma kultuuri täieliku eitamise vahel?

kui prohvetist ei tohi euroopa lehtedes avaldada karrikatuure, ilma et järgneks sõjakisa, on minu meelest asi enam kui hull.

aga kui moslemipiiga tahab kanda pearätti, kas ta sellest peaks loobuma, et elada meie hulgas ja meie moodi?

ehk kas asukohamaa kultuuri ja ühiksonnaellu sulandumine tähendab, et KÕIK omakultuurne tuleb võõrastel unustada?

16. araterl - 22. aprill 2007

Emigrant:

Avalik noomitus Sulle. Sa said hakkama tsitaadi kontekstist välja kiskumise õpikunäitega. Ei aita ka vabandused, et “rebisin veidi välja”. See lihtsalt ei ole sellisel kujul minu mõte. Punkt. Kurjaks ei saa aga vabandada võiksid ikka.

Sina väidad ARi kohta, et ta ültles
“Kui nüüd tõele au anda, siis enamuses suurriikides ei ole rahvuslus peaaegu kunagi eksisteerinudki”

AR ütles tegelikult:
“Kui nüüd tõele au anda, siis enamuses suurriikides ei ole rahvuslus peaaegu kunagi eksisteerinudki kujul mis ta on välis(e) surve all olevates väikeriikides. Ja kui on siis teistel põhjustel ja vormis.”

Kui Sa tahad mingit pointi tõestada, siis ära kasuta selleks tsitaate, mis ei edasta Sinu poolt kummutatavat argumenti ega omista neid fragmentidena isikutele, kes pole üritanud sellist mõtet väljendada.

17. Emigrant - 22. aprill 2007

“Kui me siin aatakümneid rahus elame ja näeme, et midagi meid ei ähvarda ja meil on ka kaitsevõime olemas, siis muutume ka selles reaktiivse rahvusluse osas leebemaks.” – AR

Mina ei usu, et eestlasil on neid aastakymneid tarvis. Venemaa laiamine muidugi eksisteerib, aga see ei òigusta siseriiklikku hysteeritsemist. Kuidas vàlisministeeriumid omavahel noote vahetavad on siseriiklikust vaatenurgast nende enda asi. Sinu arust Eestile vaenulike meelsuste levik on minu meelest seotud eelkòige Eesti riigi poliitika puudujààkidega. Esiteks on puudu mòòdukas rohkem-vàhem venekeskne partei. Isegi kunstliku moodustisena, riigikokku pààsenud parteidega sarnaselt rahastatuna, suudaks see palju àra teha. Paraku on vene-kaart hoopis vòimalus “àra teha” teistele poliitilistele liikumistele. S.t. kui keegi (SDE, KE, VP) peakski tahtma suuremat yhtsust yhiskonnas, siis kuulutataks nad hoobilt rahvavaenlasteks. Vàga odav poliitika, mille hinnaks on praegune situatsioon. Nagu eelmises kommentaaris ytlesin: piire on vòimalik kinni panna, aga olemasoleva situatsiooni paranemiseks peavad seadused/mààrused jàrgi andma. Eesti riik on hetkel siiski suuresti kahe kultuuri ja keelega, argument, et venelased joovad liiga palju, aitab siin vàhe.

Riigikaitsega vòib vaielda, vòib nòustuda. Soome on jah hea nàide totaal-kaitsest ilma rahvusliku loku lòòmiseta. Kaks aspekti jààb siia: igasugune kaitsepoliitika on kallis, seda raha on vòimalik mujal otstarbekalt àra kasutada; arvestatav osa kutsealustest ei ole eestlased – rahvusliku kaardi asemel peaks rohkem vàlja kàima riiklikku/patriootlikku kaarti.

Ma ei saa tàpselt aru, kui provotseerivalt Sa Iisraeli vàlja kàisid, aga:
a) Iisrael on no1 agressor Làhis-Idas. sellist rolli Eestile kyll ei soovitaks.
b) ta kasutab oma “ohvritalle” versiooni, et rahvusvaheliselt òigustada oma apartheidi-systeemi – ikka ei soovita
c) kasutab oma yhtse rahvuse ja religiooniga riigi statuuti yhes hysteerilise propagandaga siseriikliku opositsiooni vaigistamiseks ja apartheidi làbi viimiseks.
Vàga myrgine àmblik. Eeskujuks vàhe kòlbulik.

18. Emigrant - 22. aprill 2007

Araterl, krt, Sa oled ikka veel rohkem blogirobot kui ma arvata julgesin :) Mai jòudnud isegi oma teist kommentaari kirja panna, kui sina juba jòudsid…

Hea siis, et kurjaks ei saanud, aga mina selle tsitaadi jàrgse lausega pyydsingi end vabandada. Eh, kui vàheks jài, siis vòta aga yks vabandus veel lisaks.

Kahe kommentaari peale kokku veel selline mòte, et jààgu survealune rahvuslus rahvusluseks, mul pole ka isiklikult eesti rahvuse kui sellise vastu midagi. Kui Eesti riik hakkab rahvuslust vàlja kàima juba “suur-riikliku” ròhumise ja laiamise tarvis, siis on kyll kuri karjas

19. araterl - 22. aprill 2007

Eeskuju seisneb selles, et kui ka tahaks, siis keegi ei julge sõjaliselt tema vastu midagi ette võtta. See, et nad ise käituvad naabrite ja araablaste suhtes vaat et nagu natsisaksamaa juutide suhtes on teema omaette.

20. araterl - 22. aprill 2007

Mitte blogirobot vaid 10 sõrme pimesüsteemis klaviatuurikasutuse oskus. Krt. Soovitan. Kahesõrmesüsteemi asemele.

21. Emigrant - 22. aprill 2007

Oudekki:
“Islam ei anna ju vastust, kuidas valitseja peaks käituma, kui seal teiseusulisi ka on.”

Ajalooliselt on islam sellele vàga konkreetse vastuse andnud: igayks kàitub oma usu jàrgi. S.t. niikaua kui vòòrausulised omavahel abielu rikuvad ja napsu vòtavad ei juhtu midagi. Ainuke vòòrausuliste kohustus on kòrgem pearaha yhiskassasse.

Radikaalne islam (mis selline suht protestantlik nàhtus) on viimase aja vili, shveitsis keelati kah pàrast kalvinismi vòidukàiku turuplatsil tantsimine àra. Selle jàrgi ei maksa kòiki valdava islami-usulisi riiki samasse patta panna, nii nagu moslemid ei nòustu kòigi ààrmuslike vaadetega. Sharia-politsei on kyll poliitiline haigus, aga sellest peavad moslemid ise jagu saama. Veel, ààrmuslikes islami-riikides vàlja kàidav poliitika (seesama sharia-politsei) on vòimuga seotud propaganda, vàhem-ààrmuslikes sarnase manifestiga ringi kàivatel mulladel on eesmàrgiks saada vòim. Seega islami enda kui usuga on sellel vàhe tegemist.

(ei tea kas hakkasin nyyd juuksekarva lòhki ajama…)

22. araterl - 22. aprill 2007

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et mitte-nafatariigist islamimaana on nimelt Markos saavutatud tasakaal arenguriik olemise ja islami vahel. Valgustatud despootia. Aga nii sellega kui Marokoga on jälle omad kiiksud.

23. Emigrant - 22. aprill 2007

Araterl 19/20

Soovitaksid Eestile tuumariigi saatust? Suure tuumariigi kòrvale?
Iisraeli totaal-kaitse poliitika on yhtmoodi vahend enda kaitsmiseks kui israeliitide veenmiseks kuritegeliku reziimi vajalikkuses.
Kui yldse mingit sòjavàe-poliitikat ajada, siis ilma rahvusvahelise vaenu òhutamiseta. Mina isiklikult IRL-i ja RE-d kaitsevàge suunama ei usalda, viimased valimised nàitasid kahjuks vastupidist.

Kymne sòrmega tippida ja Ctrl-C/V vajutada oskan mina ka. Lihtsalt sinu robot on tavalisest RSS-feederist oluliselt kiirem :-)

24. araterl - 22. aprill 2007

Ma nimelt agregeerin ka feede ja ka kommentaaride feede :))))))

Ja tuumariik olemisest ma juttu ei teinud, keemia-, bioloogilisest relvast ning Mossadi kaliibris globaalsest sabotaažiorganisatsioonist ka mitte.

25. Emigrant - 22. aprill 2007

Kui demokraatiat kàsitleda làbi garanteeritud òiguste (inim-, poliitilised ja sotsiaalsed), siis on esimene anti-demokraatlik (kohe pàrast radikaalset islamit) liikumine hoopis neo-liberaalne (majandus)poliitika, sest tahab kodanike sotsiaalseid òiguseid vàhendada. Niikaua, kui konservatiivne rahvus-poliitika soodustab vàhemuste ròhumist làbi mitte-kodanike status quo hoidmise, on ka viimane eba-demokraatlik.

26. Oudekki - 22. aprill 2007

Emigrant, ma pidasin silmas usureegleid kui niisugusi, mitte reaalselt teostatavat poliitikat siin ja seal. Islam annab väga selged juhised valitsejale (näiteks ka selle, et valitseja peab alamaid kuulama), aga kõigis neis juhistes sisaldub eeldus, et alamad on islamiusulised.

Ning kuidas lahendada katoliiklaste ja moslemite vahel tõusunud probleeme – kui islam lubab mingit laadi käitumist, mida katoliiklus ei luba ja vastupidi. Selle kohta islamireeglistik vastuseid ei anna. Aceh’s oli see probleem terav, sest nii katoliiklased kui islamiusulised olid seal kodanikud ja pidasid antud ala oma ajalooliseks asumiskohaks.

27. Oudekki - 22. aprill 2007

Käsitleks demokraatiat läbi kõigi kodanike ühetaolise võimaluse ühiskondlikus otsustamises kaasa rääkida (vajadusel esindajate kaudu) ja ühiskondliku subjektina ühetaoliselt koheldud saada.

28. kalake - 22. aprill 2007

Kaitsepoliitikatest tahaks sõna võtta.

Emigrant:
Riigikaitsega vòib vaielda, vòib nòustuda. Soome on jah hea nàide totaal-kaitsest ilma rahvusliku loku lòòmiseta. Kaks aspekti jààb siia: igasugune kaitsepoliitika on kallis, seda raha on vòimalik mujal otstarbekalt àra kasutada; arvestatav osa kutsealustest ei ole eestlased – rahvusliku kaardi asemel peaks rohkem vàlja kàima riiklikku/patriootlikku kaarti.

Soome kulutab oma riigi kaitseks palju. Ikka korralikult. Seda sama teeb ka Rootsi, kellel justnagu polegi mingit ohtu. Ja isegi Shveits kulutab mõnusalt. Nad ei tee seda niisama, et kaitsetööstuse kukrut täita, vaid ikka täiesti mõjuva põhjusega.

Ma ei ole absoluutselt nõus selle väitega, et tuleks loobuda kaitsepoliitikatest ja suunata alles jääv raha mujale.

Igat riiki võib käsitleda kui mingit organismi. Ning sellel organismil PEAB olema immuunsüsteem ehk siis kaitsejõud ja politsei nagu ühel korralikul riigil, isegi siis kui see asub steriilses keskkonnas, pole kunagi garantiid, et steriilsus säilib.
Ilma sellise ‘immuunsüsteemita’ riigid on eriti ahvatlevad igasuguste vaenlaste jaoks. Ja ei maksa arvata, et me kõik oleme väga ettenägelikud ja oskame ohu kaugelt ära tunda…
On väga kahju, et Päts meie immuunsüsteemi välja lülitas. Kuid see on tagantjärgi tarkus. Sellegipoolest, pidi NLiit kahel korral oma väed koondama, ettevalmistam ja lahinguvalmidusse viima, nagu Araterl väitis. Ilma kaitseväeta oleks arvatavasti juba 1924. EW ots peal olnud.

Vahepeal pole aga miski muutunud.
Tuumarelva, võid olla päris kindel, ükski vanadest tuumariikidest ei kasuta. Kui ta soovib ise ellu jääda. Eesti lihtlabane okupeerimine ei kutsu esile niivõrd tugevat vastureaktsiooni kui tuumarelva kasutamine sellel eesmärgil. Seetõttu puudub eestil tuumarelva omamine igasugune mõte.
Kujutage ette mis juhtub kui bns avaldab teate: Eesti Kaitsevägi korraldas eile kl 18:23 Aegviidu polügoonil maaaluse tuumakatsetuse vms :D
Siis hakkab kohe tulema BBC News, CNN jne… Breaking News!
Ainuke mõte tuumarelva omada oleks siis, kui Eestil oleks vähemalt 3 allveelaeva ballistiliste tuumarakettidega. Sel juhul ei jää ükski löök vastulöögita.
Kui teil on ettekujutust, mis maksab üks kontinentide vaheline 1-5Mt
lõhkelaenguga rakett + alleveelaevad + nende baas + nende väljatöötamine…
Heaküll, see läks juba fantaasia valdkonda. :D
Sellistele asjadele on isegi mõelda väga veider.

Kuid tavarelvastus peaks olema kindlalt tasemel. Olen samuti kindel, et palga armee on vaid suurriikide jaoks, sest nende suuruse tõttu pole neil tarvis kuigi suurt protsenti oma elanikkonnast mobiliseerida. Samuti ei pruugi palgalisel sõduril olla erilist kaitsetahet kehvas olukorras. Eriti kui tööandja võib ära kaduda. Praegune süsteem on minumeelest täiesti okei. Ohvitserid on professionaalid ja saavad ka palka. Ajateenijad on väljaõppel.
Kui nüüd tõesti peaks juhtuma, et mingitel asjaoludel hakkab Diivis Pihkvast loodesse liikuma ja kuulutatakse üldmobilisatsioon, siis ilmselt ilmu ebalojaalsed kodanikud niikuinii. Ehk pole mõtet erilisi ressursse kulutada ebalojaalsete muutmiseks lojaalseteks.
Samas KV ajateenistus on kõikidele kodanikele kohustuslik, et poleks diskrimineerimist.
Ja minumeelest tuleks hoopis suuremat rõhku panna vabatahtlikele kaitseorganisatsioonidele ja eriti partisani sõja edukale läbiviimisel pika aja jooksul. Vabatahtlikud – motivatsiooni probleemi pole. Ja see võib olla just see mõru pill, mida ei soovita alla neelata ükskõik millise agressori poolt. Sest just see on saanud paljude vallutajate komistuskiviks. Või vähemalt valusaks kohati väga valusaks kohaks.

Niipalju siis kaitsepoliitikast.

29. aarne veedla - 24. aprill 2007

Ega ei saa Oudekkile ette heita , et ta tahab igas pulmas olla pruut ja igal matusel surnu.
Arvamuse avaldamine ei ole patt.

Inimesena, kes pikki aastaid “elanud ” üheskoos Euroopas inimestega , kes seda poliitikat ja teooriat vähemuste osas teevad, võin kinnitada JFK sõnu. Oudekki eksib jälle. Mitmekultuursus on täiesti ootamatult sattunud tegijate tugeva surve alla, muutunud uskumatult ebapopulaarseks. Võtan Oudekki hea meelega kaasa sellesse ringi , et ta oma silmaga selles veenduda võiks. Eesti on teist korda juhtriik Euroopa Liidu integratsiooni parima praktika käsiraamatu väljaandmisel, mis tähendab paari suurt üritust eksklusiivsetes kohtades Euroopa selle ala tippametnikele ja teoreetikutele:)

Eesti sellelt teelt ei lahku, põhjus – edukas ajalooline kogemus. Samuti vägad head näitajad integratsiooni tempo osas.

30. Oudekki - 24. aprill 2007

Heeh, eksole, mina rääkisin rohkem sellest, mis teadusmaailmas toimub, mitte mida euroametnikud teevad – mõtteviisist ja eeldustest, millest räägitakse.

Ma ei väida, et multikultuursus jääb igaveseks populaarseks, ega isegi, et see peaks nii olema. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et valdavas enamuses läänetüüpi poliitikateaduslikus mõttes see hetkel nii on.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: