jump to navigation

Itaalia: 1945. aasta kevade eel 21. aprill 2007

Posted by Oudekki in Euroopa, II MS, resistenza.
trackback

Püüame siin blogis avaldada ka kirjatükke sellest, mis toimus erinevates Euroopa riikides 1945. aasta kevadel ning pisut enne. Käesolev on esimene osa Itaaliat kirjeldavast sissekandest – ning see annab ülevaate 1945. aasta aprillile eelnenud oludest. Allikateks Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, vestlused Milanos ja Reggio Emilias elavate itaallastega, Wikipedia, resistenza.it ning sealt hargnevad veebisaidid.

Pommitamise kartuses oli kümneaastase Giorgio pere kolinud linna lähedale tallu. 1945. aasta kevadel olid ukse taga kaks purjus Saksa sõdurit, ning nõudsid oma püsside ähvardusel raha. “Meil ei ole raha,” seletas Giorgio ning ise värisedes suutis ta mehi veenda ainult toiduga leppima. Saksa sõdurid olid taganemas, hirmul ja purjus. Niisugused sõdurid tapsid ümbruskonnas paljusid ning Giorgio vanemad koos mõnede sõpradega otsustasid kodulinna Reggio Emiliasse, väikesesse Põhja-Itaalia linna, tagasi pöörduda.

“Ma mäletan kuidas me ületasime San Pellegrino silda, kogu meie vara vankritel,” räägib praegu üle-seitsmekümnene Giorgio. “Järsku avati USA lennukilt tuli meie vankririvile”. Nende perekond pääses, aga kogu kaasasolnud asjad ning mööbel hävis. Veel räägib ta, et kui USA väed olid jõudnud Modenasse, siis paigutasud sakslased kahuri via Emilia lõppu sihituna Modena suunas. Samast linnast pärit 83-ne Alba kirjeldab lisaks suuri Saksa Panzerkampfwagen VI (Tiiger) tanke sõitmas kiiresti Reggio ja Modena vahet – ning oma parimat sõbrannat, kes sellel teel jalgrattaga sõitnuna roomikute all hukkus.

Põhja-Itaalia vabrikutes valitses 1944. aastal hirm, et töölised ja masinad viiakse ära Saksamaale. 15. juunil 1944 levis Torinos kuuldus, et FIAT Mirafiori 17. töökoda, kus valmistati lennukimootoreid, plaanitakse demonteerida ja Saksamaale saata. Kogu tööjõud hakkas streikima ning keeldus streigist loobumast ka Valletta pakutava majanduslike mööndustega kui masinad lubatakse Torinost välja viia. 22. juunil hävitas Liitlaste õhurünnak kogu töökoja. Torinolased maksid oma vastuhaku eest kõrget hinda, aga lõid ka mõra sakslaste plaanidesse.

Alates 1943. aasta septembri keskpaigast oli Itaalia löödud kaheks: Napolist lõunapoolsed alad olid Liitlaste käes, põhjas võimutsesid sakslased. Neil õnnestus ka päästa Mussolini vangistusest kõrgel Abruzzi mägedes Gran Sassos ning viia ta Saksamaale. Peagi naasis Mussolini Itaaliasse ning pandi Salò nukuvalitsuse etteotsa. Garda järve läänekaldal olev väike Salò valiti pealinnaks seetõttu, et Mussolinil oli seal enam tõenäosust ellu jääda, kui Põhja suurtes töölislinnades Milanos või Torinos. Vananev Mussolini muutus ainult mänguasjaks nüüd tegelikult käske jagavate sakslaste käes. Üheks valitsuse esimeseks teoks sai võimalikult paljude Itaalia juutide kokku kogumine ja koonduslaagrisse saatmine.

Kohutava natsivalitsuse varju langemisega Põhja-Itaaliale tekkis seal ka vastupanuliikumine: Resistenza. See ühendas paljusid erinevaid jõudusid, kuid laias laastus tugines Resistenza kolmele sambale: organiseeritud poliitiline antifašism, mida esindasid kommunistid – Partito Italiano Communista (PCI, Itaalia Kommunistlik Partei); Partito d’Azione (1942 loodud mõõdukas liberaalne partei) “õigluse ja vabaduse” brigaadid ning sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSIUP, kes selleks ajaks oli küll vaid 1920 alguses eksisteerinud suure partei vari ning ideoloogiliselt positsioonilt küllalt kirju). 1943. aasta teisel poolel muutusid antifašistlikes komiteedes aktiivseks ka kaks ülejäänud fašismivastastjõudu: liberaalid ja kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana, DC). Mainitud parteide visioonid Itaaliast pärast sõja võitu olid väga erinevad (liberaalid tahtsid fašismieelse riigi taastamist, sotsialistid kõnelesid tööliste sotsialistlikust vabariigist, kristlikud demokraadid alles formeerisid oma tahet jne). Samas need erimeelsused pandi Põhja-Itaalia vabastamiseni kõrvale, luues 1944 ka Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia (Ülemise Itaalia vabastamise komitee).

Lisaks organiseeritud vastupanule tähistas Resistenza ka massiliikumist, alates iseseisvatest partisanirühmitustest kuni mainitud streikivad Torino tööliste või ka näiteks “linnaterroristideks” nimetatud Gruppi di Azione Patriottica‘ni (GAP), kes lasid õhku fašistide/natside poolt hõivatut, rääkimata nende sõiduvahenditest, ning tapsid nonde esindajaid.

Saksa vastused GAP-i tegutsemistele olid alati jõhkrad. Üks märkimisväärsem juhtum leidis aset 9. mail 1944 Milanos Piazza Loretol. GAP oli eelmisel päeval õhku lasknud Saksa veoauto, mispeale 15 poliitilist vangi toodi 9. augusti hommikul San Vittore vanglast mainitud väljakule, lasti sealsamas maha ning nende kehad jäeti terveks päevaks vedelema augustikuumusse kärbeste ja möödakäijate morbiidse uudishimu kätte.

(järgneb siin)

Advertisements

Kommentaarid

1. lugeja - 21. aprill 2007

Tubli! Avaldage veel selliseid kirjatükke, mida on lihtsalt põnev lugeda nagu järjejutte! Aitäh!

2. Itaalia 1945: Liberazione « Kaheksanda Mai Liikumine - 23. aprill 2007

[…] Itaalia 1945: Liberazione April 23, 2007 Posted by Oudekki in ajalugu, teised riigid. trackback Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel   […]

3. Nüüdsest ja igikestvana - Resistenza! « Italia - il belpaese - 25. aprill 2008

[…] “et isamaa võiks olla vaba” (*) Veel võid Resistenzast lugeda Kaheksanda Mai blogist: 1. osa ja 2. […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: