jump to navigation

Kas meile on oluline mitmekesine looduskeskkond? 24. mai 2007

Posted by Manjana in roheline.
comments closed

Euroopa Parlamendil (EP) on Euroopa Liidus (EL) täita sarnane roll erinevate riikide parlamentidega. Sarnane on ka teemade valik, mida seal arutletakse, ehk teisisõnu – käsitletavate teemade ring on äärmiselt lai. Toon teile siin artiklis lühikese ülevaate ühest teemast, mis sel nädalal Strasbourgis käsitlusel oli – mure looduskeskkonna mitmekesisuse vähenemise pärast, kuivõrd sel nädalal tähistati taas bioloogilise mitmekesisuse päeva, mis sel aastal oli pühendatud kliimamuutustele.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2007. aasta resolutsioon bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise kohta 2010. aastaks
Lühikokkuvõte

Keskkonnatemaatika ei ole ELs keskne teema ja seepärast käsitletakse seda tihtipeale koos põllumajanduse teemaga. Kahjuks pole ka välja töötatud piisavalt näitajaid, mis vastavate poliitikate rakendamist erinevates riikides tõhusalt mõõdaksid. 2005. aastal viidi ÜROs läbi ökosüsteemide hindamise projekt, mille kohaselt on alates 1960. aastate algusest ökosüsteemid vähenenud 2/3 võrra. Peamised bioloogilise mitmekesisuse hävimist põhjustavad tegurid on kliimamuutus, keskkonna olukorra halvenemine, intensiivsete põllumajandusmeetodite kasutamine ning ebasobiv metsa- ja veeressursside majandamine. Ökosüsteemi teenused nagu maastikuhooldus ja majandustegevus nagu turism on vastastikku sõltuvad.

Kalastamine on samuti ELs pideval käsitlusel olnud, seda tihtipeale just kalurite vaatenurgast, kus erinevad direktiivid võtavad inimestelt võimaluse tööd teha. EP peab esmatähtsaks uute kalastusmeetodite edendamist, kuna kaaspüüki vähendades aitab see kaasa kalanduse säästlikkusele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

Bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste mõjutamisel on olulisteks teguriteks maakasutuse planeerimine ja looduslike liikide kasutamine mittesäästva jahipidamise ja mittesäästva kalastamise kaudu. Ökoloogiliselt mittesäästvad kalastusviisid, kaasa arvatud hävitavat ja mittevalikulist püüdmitehnikat kasutavad ebaseaduslik kalastamine ning jahipidamine, tekitavad kahju nii kalavarudele kui ka mittesihtliikidele ja mereelupaikadele.

Elusloomade püüdmine ja nendega kauplemine ohustab bioloogilist mitmekesisust. Euroopas on suur arv zooloogiainstituute ja muid organisatsioone, mis on aretusprogrammide ja kohapealsete säilitamismeetmete kaudu tõestanud oma osa teatud ohustatud liikide püsimajäämise toetamisel.

Eksootiliste liikide sissetoomine ja geneetiliselt muundatud kalade võimalik pääsemine mere ökosüsteemi võivad ka bioloogilisele mitmekesisusele negatiivselt mõjuda.

EP pooldab biomassi kasvatamist ja kasutamist energia tootmiseks, biomassi kasvatamine ei tohiks aga kaasa tuua bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ei Euroopa Liidus ega väljaspool seda, näiteks võib biokütuste areng suurendada survet troopilistele metsadele.

EP kutsub komisjoni üles kehtestama tõhusat kontrolli ballastvee väljapumpamisele ELi vetesse.

Paljud inimesed tunnevad emotsionaalset sidet maastike ja ajalooliselt kujunenud inimtegevuse jälgedega. Ulatuslik põllumajandustegevus on kahjustanud bioloogilist mitmekesisust ja maastike ilu. EP on seisukohal, et maastike taastamine – näiteks hekipõõsastike loomine rohumaade vahel –  leiab laialdast heakskiitu ning aitab taastada bioloogilist mitmekesisust. Euroopa loomaaedu ja akvaariume külastab igal aastal rohkem kui 100 miljonit inimest. Ka need etendavad olulist osa inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmisel.

Siin saate näha originaalteksti , kus on nn. poliitilises keeles mitukümmend lehekülge teksti, mis sisaldab viiteid ka direktiividele ja rahastusmeetodeid poliitikate teostamiseks.

Miks see kõik peaks eestlasi huvitama? Meil on loodus ümberringi ja väga mitmekesine pealekauba. Harrastuskalamehena võiksin öelda, et kaladega on küll probleeme. Paljud kalastuskohad, mis kirjas vanades kalastusraamatutes, neid lihtsalt enam pole ja see muutus on toimunud väga kiirelt. Me võime ju loota, et kuna meie põllumajandusega on enam-vähem ühel pool, siis edasine taandareng on aeglasem. Aga kas on, seda me ju ei tea. Näiteks autosid on meil ju nüüd mitukümmend korda rohkem kui 20 aastat tagasi ja ka Hollandi laevade pilsivee küsimusega me veel paar aastat tagasi kokku ei puutunud. Kas Sina ja mina peaksime sellele mõtlema ja ka midagi ette võtma?

Autasustamine ja asjad 22. mai 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Costello ja Oudekki kruusidega

Teisipäeva õhtul said Kadunud kontinendis kokku mina, Andreas, Oudekki, Priit, Peep ja Martin. Menüü varieerus õlust piima ja praadideni. Sarnaselt lai oli ka teemade valik, millest me kahe tunni jooksul rääkida jõudsime. Alguses oli pidulik osa, kuna meie ajaveeb saavutas ajaveebide võistlusel poliitblogide kategoorias esikoha ja auhinnad vajasid jagamist. Kolm enim postitanud liiget oleme mina, Oudekki Sirje pusagaja Costello. Oudekki ütles, et pusa värv pole tema värv ja seepärast sain selle mina, Oudekki ja Costello said kruusid.

Asjalikest asjadest oli juttu meie sõduritest välismaal ja nende kangelastegudest. Rääkisime kuulsatest kirjanikest ja kirjandusõpetajatest, transporditöötajate raskest elust. Poliitikutest oli juttu vaid pisut ja seda tasakaalustatult nii heast kui halvast küljest. Me isegi helistasime ühele, et Riigikogu siseelust täpsemat teavet saada. Nii see aeg läbi saigi ja plaanid peetud.

Ilmselt on võimalik meid sel aastal nii tänavatel lippudega liikumas näha, kui ka kirjutamas ja kaebamas, kus elu kaeblemist vajab. Ajaveebile teeme ka uue kujunduse, ilmselt saavad siin olema linnud, aga päris kindel pole, kas pildid läbivad hea maitse komisjoni või ei.

Üks rahvas, üks riik. I osa 21. mai 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Austraalia politoloog Heather Rae kirjeldab ühte huvitavat riigiehitamise strateegiat, mida ta nimetab patoloogiliseks homogenisatsiooniks. Püüan sellest terminist ja niisugustest poliitikatest siin blogis anda kolme sissekande kaudu ülevaate ning seejärel arutleda, kuidas see mõiste seostub Eestiga. Kirjutamisel olen kasutanud Heather Rae raamatut “State Identities and Homogenisation of Peoples” ja Ernst Gellneri raamatut “Nations and Nationalism”

Heather Rae tähistab terminiga “patoloogiline homogenisatsioon” riigiloojate erinevaid strateegiaid legitimeerimaks omaenda autoriteeti [authority] ja tähtsustamaks riigi ühtsust läbi avalikult homogeniseeritud elanikkonna loomise. Need strateegiad ulatuvad katsetest mitte seadustada vähemusgruppide kodanikuõigusi sunnitud assimileerimise, väljasaatmise ja hävitamiseni. Nende strateegiate tagajärjed sihtgrupi inimestele on muidugi erinevad, kuid lõpp-eesmärk on sedalaadi tegutsemisel ühine: luua “homogeenne” elanikkond antud riigi piirides. Patoloogilise homogenisatsiooni ja sellega kaasnevate väljajätmiste, genotsiidide ja massimõrvade taga on seega just riigiloomisprotsess [process of state building] [Rae, lk. 5, lk. 51]

Rae osutab, et riikide eliidid toetuvad suveräänsusprintsiibile õigustamaks oma positsiooni riikide korporatiivsete identiteetide määrtlemiseks. Samas tõlgitsetakse suveräänsust nii teoorias kui praktikas mitte ainult mittesekkumisprintsiibina vaid ka tunnustamisprintsiibina – reaalses maailmas on oluline ka valitsuste legitiimseks pidamine teiste riikide poolt. See on kaasa toonud rahvusvahelise kogukonna koostoimimise põhi­mõtete otsingud, mis piiraksid suverääni legitiimset tegutsemissfääri nii riigisiseses kui rahvusvahelises valdkonnas.

Üks riigi keskseid legitimeerimispõhimõtteid tänapäevases rahvusvahelises süsteemis on natsionalism. Kasutan siin Ernst Gellneri määratlust, mille kohaselt natsionalism on “peamiselt poliitiline põhimõte, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik [national] ühik peaksid olema kongruentsed”. Seega ei saaks natsionalismi ja rahvuse põhimõtted tänasel kujul eksisteerida ilma riigita. Riigis, mis ei esinda mingit kindlat rahvusgruppi, annab natsionalism riigiehitajatele [state builders] mõjukad vahendid määratlemaks korporatiivne identiteet ja uue riigi piirid ning legitimeerida omaenda valitsus.

Homogeense kollektiivse identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid poliitikaid. Näiteks on üheks vähemusgrupi assimileerimisvõtteks sunnitud religioonimuutus, viies inimeste massilise lahkumiseni senisest asumiskohast. 17. sajandi lõpu Prantsusmaal põgenesid prantsuse protestandid oma kodumaalt, sest nende religioon muudeti ebaseaduslikuks. See oli ka „valik“, mis anti Hispaania juutidele 15. sajandil – paljud muutusid kristlasteks, aga need, kes soovisid jääda juutideks, aeti riigist välja.

20. sajandil on riigi tehnoloogiline ja bürokraatlik võime märkimisväärselt suurenenud ja aina enm on kasutatud homogenisatsiooni patoloogilistel eesmärkidel massimõrvu ja genotsiidi. Rahvuslikul [national] ajastul on sunniviisiline „ümbermuutmine“ [conversion] peaaegu mittemõeldav, sest identifikatsioon on seotud rassi või etnosega, mida indiviid ei saa muuta. Armeenia genotsiidi puhul 1915-16 oli juhtumeid, kus armeenia kristlased võtsid omaks islamiusu, et surma vältida (eriti lapsed, kes viidi moslemiperekondadesse), aga seda võimalust pakuti vähestele, kuna usuline ja rahvuslik kriteerium olid tihedalt seotud. [Rae lk. 6, lk. 221]

Enne 1900. aastat ei teadnud enamus Anatoolia türklasi oma erilisest “türgi” identiteedist, mis oleks olnud erinev Ottomani impeeriumi või islami identiteedist. Lisaks olid märgatavalt olulisemad lokaalsed identiteedid: sugulus, küla või regioon. Rahvuslikud autorid nagu Ziya Golkap, kasutasid ära impeeriumi peamist religioosset identiteeti – moslemi ideniteeti – et luua natsionalismi vool, mis muundas islami religioosse identiteedi rahvuslikuks „Anatoolial kui isamaal“ põhinevaks identiteediks. Seda kasutas 1908 aasta revolutsioonil võimule tulnud uus poliitiline grupp Noor-Türgid. Hiljem arenes sellest grupist välja Liidu ja Progressi komitee (CUP, the Committee of Union and Progress), mis võttis 1913 aasta riigipöördel võimu. Noor-Türgi režiim seadis eesmärgiks konstrueerida ratsionaliseeritud modernne riik kui türgi rahva riik. Niisuguses kohas ei olnud mingit kohta armeenlastele ja nood tuli „deporteerida“. See deporteerimine kõrbetesse, kui enamik ohverid suri, kombineerituna süstemaatiliste massihukkamistega, oli 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. [Rae, lk. 221-222]

Kuigi Entente‘i jõud proovisid Esimese maailmasõja ajal veenda CUPi lõpetamaks armeenlaste deportat­siooni, andis CUP vaid välja formaalse deportatsioonikäsu – armeenlased kuulutati ohuks julgeolekule – ja hävitamisprogramm kulges vaibumatult. Veel enam, valitsus kuulutas, et nende tegevus on riigi „siseasi“. See oli küll vastuolus arenevate inimõiguslike normidega, kuid täielikult kooskõlas traditsioonilise rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt riigil oli täielik vabadus oma kodanike kohtlemisel.

Pärast sõda tuli võimule Mustafa Kemali natsionalistlik režiim ja Ottomani Impeerium lagunes lõplikult. Kemali režiim väitis, et Türgi riik ei ole eelnevate kuritegude eest vastutav. Kemali režiim jätkas rahvusriigi loomist patoloogilise homogenisatsiooni meetoditel, saates välja üle ühe miljoni kreeklase. Mitte-türklasest moslemid, nagu näiteks kurdid, määrati assimileerimisele, mille vastu nood 1925. aastal mässama hakkasid. Nende pidev vastuseis viis massimõrvadeni 1930.-40. aastatel. [Rae, lk. 229-230]

Seega interpreteeriti õigust suveräänsusele kui midagi, mis annab valitsustele täieliku võimu [authority] kodanike üle ja riigiloojatele [state-builders] õiguse määratleda riigi korporatiivne identiteet patoloogiliste meetodite, kaasa arvatud genotsiidi abil. Kuigi selleks ajaks oli rahvusvaheline üldsus jõudnud ühisele arusaamale, et genotsiid ja massideportatsioon ei ole moraalselt aktsepteeritavad, takerdus selle arusaama sisseviimine rahvusvahelisse õigusse. Kuid võib ütelda, et just armeenlaste genotsiid Türgis andis tausta massideportatsiooni sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks nimetamisel Nürnbergi protsessil. Samas ei tohi unustada, et kuigi tunti õudust massihukkamiste ja -deporatsioonide üle, aktsepteeriti vaikimisi homogeense populatsiooni „loogikat“, mille kohaselt homogeenne riik on eelistatav heterogeensele, sest esimene on stabiilsem.

Järgmises osas vaatlen Kosovo müüdi juhtumit

Mida te näete? 18. mai 2007

Posted by mr.Costello in foobiad.
comments closed

Vene lipp?

Austatud lugejad, mida te näete ülaloleval pildil?

Mina näen värskelt remonditud koolimaja. Sama, mille peldikuid linnapea Palts külastas ning mis seejärel, küll suure venimise järel, remonti läks.

Aga kujutage ette, mitte kõik ei näe sedasama! Sest suur oli minu üllatus, kui ükspäev ühelt inimeselt kuulsin, et tema näeb hoopis… vene lippu! Ja tema arvates on see värvivalik sobimatu.

Miks ma sellest, mõne arvates ehk järjekordsest üksikjuhtumist kirjutan? Esiteks sellepärast, et minu arvates elu koosnebki üksikjuhtumitest ning neid ignoreerides me ignoreerime elu ning irdume reaalsusest.

Ja teiseks sellepärast, et selline suhtumine pani mind mõtlema ning põhjuste üle juurdlema. Kas tõesti on valitsus aprillisündmustega eestlaste ajud niivõrd puhtaks pesnud, et lisaks punasele värvile ei talu me enam ka sini-puna-valgeid kombinatsioone? Kas Lauri Leesi peab oma kooli laste vormimütsi värvid ära muutma, sest on need ju samuti kahtlaselt vene lipu värvides? Niigi üritatakse Prantsuse Lütseumi direktorist rahvavaenlast teha. Või on tegu lihtlabase russofoobiaga, kus kõiges ja kõige taga kangastub Venemaa ja venelased? Või on (sini)mustvalge ihaluse taga esimene fašismi neljateistkümnest punktist?

Mida näete ja arvate teie?

Pisut homofoobiast 15. mai 2007

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, foobiad.
comments closed

17. maiPsühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.” Sellest sai alguse ka teistmoodi suhtumine homoseksuaalsusesse ja gayde vastastesse stigmadesse. See ei ole mitte homoseksuaalsete inimeste „probleem”, vaid heteroseksuaalsete inimeste, kes on ebatolerantsed gay-meeste ja lesbide vastu. Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.

Millised muudatused toimusid peale homofoobia teadvustamist? 1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui ta oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”

Psühhiaater leidis, et homofoobial on tugev seos meeste soorolli identiteediga. Mehed üldjuhul ei soovi teist meest emmata või suudelda, naistel seda probleemi teiste naistega ei ole. Meestelt oodatakse, et nad ei väljendaks hellust teiste meeste suhtes, naised võivad seda omavahel teha. Mehed ei tohiks näha, et mõni mees näeb hea välja, naised võivad teiste naiste füüsilist välimust vabalt kiita. Paljud isad tunnevad, et nad ei tohiks oma poegi kallistada ja suudelda, emad võivad seda tütarde või poegadega ilma probleemideta teha. Arvatakse, et ka pikaaegsed sõbrad ei peaks diivanil lähestikku istuma, naised võivad süüdimatult üksteise lähedal istuda. Ühiskonnas kehtivad soorollid on tihedalt seotud homofoobiaga ja eelkõige on see probleem just meestel.

20. sajandi lõpupoole defineeriti ära ka sellised mõisted nagu lesbofoobia, bifoobia, transfoobia ja ka heterofoobia. Vahemärkusena võiks lisada, et sõna „homofoobia” on ka varem kasutatud ja 1920ndatel tähendas ta hirmu meeste vastu. Homofoobia üle on olnud erinevaid arutelusid. Näiteks 1997. aastal arutati ka teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel. Ksenofoobia, nagu me teame, on individuaalne ja kultuuriline hirm võõramaalaste ja või teiste rahvuste vastu. 1950ndatel olid ka sellised inimesed, kes olid progay aktivistid ja hüüdsid ennast homofiilideks.

Mida tähendab foobia? Foobia on reaktsioon mingi konkreetse objekti vastu. See on irratsionaalne ja patsiendi hinnang pole objektiivselt põhjendatud. Sellega kaasnevad ebameeldivad psühholoogilised sümptomid, mis segavad foobilise inimese tavaelu. Ei saa öelda, et inimeste reaktsioon, kes paaniliselt kardavad madusid ja nende, kes on homofoobsed, oleks täiesti sarnased, aga põhimõtteliselt on see kattuv: ma-panen-silmad-kinni-ma-ei taha-seda-kuulda-ma-ei-taha-seda-näha-ma-löön-su-maha-reaktsioon. Need reaktsioonid ei pruugi ka kõigil ühesugused olla. Näiteks võib mõnel esineda see ka hirmuna, et äkki keegi peab mind homoks. Meditsiiniteadlased ei ole leidnud piisavalt empiirilist materjali, et homofoobi kohta võiks öelda, et ta on psüühiliselt haige inimene. Samuti nagu enne ei olnud ka sellist materjali homode haigeks pidamisele.

Homofoobia ja sellega kaasnevad eelarvamused ja seisukohad on psühholoogilised konstruktsioonid, mis nagu teisedki eelarvamused on inimeste peades ning neid ei saa otseselt uurida. See väljendub alles käitumises ja sõnalistes väljendustes. See võib väljenduda ka inimese näoilmes või hääletoonis, kui rääkida vastaval teemal. Seega on sotsiaalteadlastel, psühholoogidel ja psühhiaatritel veel palju võimalusi seda teemat uurida ja lahti seletada.

Antud jutu kirjutamisel on kasutatud materjale Gregory M. Hereki artiklist “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”, mis ilmus aprill 2004 ajakirjas “Sexuality Research & Social Policy.”

Sõja lõpu tähistamise piknik, rongkäik ja akadeemiline arutelu 9. mai 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

8. mai piknik Kadriorus Teisipäeva õhtul kella kuue paiku toimus Kaheksanda Mai Liikumise korraldatud piknik Kadriorus. Kohale tuli meid umbes kolmekümne ringis: nii meie inimesi kui igasuguseid teisi sõpru. Peale Tallinna inimeste oli veel ka mõned Tartust, Helsingist ja Itaaliast. Meile kõigile tänu tulemast!

Natuke peale seda, kui me olime oma joogid-söögid ja propagandakirjanduse murule maha laotanud, saatis Valitsus lennuki vihmapilve ja hakkas sadama. Kuigi kitarriga poiss ütles, et tema üldse vihma ei karda ja on valmis igasuguse ilmaga pilli mängima, oli mul kuri kartus, et äkki ma ikkagi olen valmistatud suhkrust ja maasikavahust ning me otsustasime ette võtta rongkäigu Tallinna Ülikooli kaitsvate müüride vahele. Rongkäik tuli täitsa hästi välja. Polegi peale Bushi külaskäiku Tallinna näinud, et nii palju toredaid inimesi tänaval riburadapidi kõnniks. Marsisammu peaks veel harjutama, aga muidu oli nagu päris.

Tallinna Ülikoolis jätkus asi pisut akadeemilisemas õhkkonnas ja jutukamad meist said peale tutvustavat ringi südamelt ära rääkida, mis neile meie riigis ei meeldi ja kuidas oleks hoopis parem. Kuigi jah, konsensust maailmarevolutsiooni osas ei saabunud, aga see ei olnud ka kellegi eesmärk. Igatsus sooja maa järgi puges aga hinge ja kuna vahepeal oli päike välja ilmunud, siis jätkus töö sektsioonides ja linna eri osades.

PS! Kokkupõrkeid kohutavate fašistidega ei toimunud, nulltolerantsi keegi meie peal rakendada ei üritanud. Mis toimub?

Jaan Kaplinski mõtisklus 8. mai 2007

Posted by livionimmer in ajalugu, Euroopa, II MS, mõtisklused.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.

Reedene mõttevahetus 5. mai 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Costello ja MihhailReedel, peale kuuma töönädalat, toimus Kaheksanda Mai Liikumise töökoosolek. Seekord oli kohutumispaigaks “Kadunud kontinendi” nimeline koht. Meie liikumise nimepäev on ligidal ja tuli välja mõelda, mis sellest päevast saab. Nagu kõik teavad, siis põhja politseiperfekt R. Küüt tegi esildise, mis keelab avalikud koosolekud Tallinnas ja Harjumaal ja ühtlasi tühistab ajutiselt ka Eesti põhiseaduse  § 47. Meile, kui seaduskuulekatele inimestele, on oluline täita kehtivaid reegleid ja seega tühistame meie eelmiste koosolekute otsused korraldada protestiüritus Tallinna kesklinnas.

Kuna Küüt on öelnud: “Põhiseaduslik õigus koguneda ja koosolekuid pidada kehtib tingimusel, et seda tehakse rahumeelselt,” siis leidsime, et korraldame alkoholivaba pikniku võileibade ja limonaadiga. Selleks, et keegi ei peaks pärast kurtma, et tal on püksid mustad, palume peale võileibade kaasa võtta ka mingi lina või muu abivahendi, mille peal saab murul istuda. Parim koht (peale Tammsaare pargi ja Harjumäe muidugi) on Kadrioru park, mis asub linnakärast eemal, aga samas pole vaja kaugele kõndida. Aja jätame samaks: 8. mai, kell 18.00 ja kohtumispaigaks luigetiigi kõrval olev muruplats Kreutzwaldi juures.

Kohale tulijatel on keelatud rääkida protestimisest, antifašismist, relvadest, sõjast ja muust sellisest. Samas on hea, kui me võiksime koos näiteks laulda. Protesti- ja meelsuslaulud keelatud!

8. mai hommikul paneme siia lugejatele ülesse ka tolle video, millele on salvestatud meile antud intervjuu Kaplinskiga ja mida meil oli plaanis kasutada tollel üritusel, mis ära jäi.

Veel on meil üks hea idee, mida teha tolle muruplatsiga, mille haljastamisega tegeleb Kaitseministeerium. Kuid sellest räägime järgmise nädala teisel poolel.

PS! Kui teisipäeva õhtul sadama hakkab, läheme edasi Tallinna Ülikooli ruumidesse

Kui kõrget müüri oleks vaja? 2. mai 2007

Posted by Manjana in monument.
comments closed

Sõdur Filtri teel Sõdur seisab nüüd Filtri teel ja antifašism on Eestis hetkel selline asi, millega avalikult julgevad veel vaid vene rahvuslased tegeleda. Kahekõned kuluaarides on täis erinevaid versioone, vandenõuteooriaid ja salaplaane, mida enda ümber ringi vaadates üksteisele räägitakse.

Kas pronkssõdur saeti tükkideks, on populaarne küsimus Venemaal. Kui seda skulptuuri selja tagant vaadata, siis seal on tõesti õmblusjälg, aga samas tundub see jälg olevat piisavalt vana välimusega, et uskuda, nagu see võiks eile tehtud olla. On hulk küsimusi, milledele oleks vastused olemas, kui eelmisel nädalal toimunud sündmused oleksid olnud algusest peale selgelt sõnastatud ja kõigile nähtavalt teostatud.

Film, mis oleks näidanud kuidas ja kes võtsid sõduri maha ja kuhu ta siis viidi ja mis edasi sai, oleks praegu päris hea müügiartikkel, aga seda pole meil kuskilt enam võtta. Või on? Miks ei näidatud üheski videos enne seda, kui kirikumehed oma jutluse seal telgis tegid, telki seest tervikuna, näidati vaid kummalisi ribasid ja öeldi, et sõdur on läinud?

Teine küsimus, millele ilmselt kunagi vastust ei saa, on see, et miks alustati väljakaevamisi ja telgiehitust just enne esimest ja üheksandat maid, kui igal pool maailmas aktiviseeruvad just erinevad vasakpoolsed liikumised, mida Eestis sisuliselt peaaegu ei eksisteeri. Rahvale kõlab loogiliselt, et kui tänaval hakkasid märatsemised, siis päästa polnud enam midagi ja parim võimalus oli sõdur ära viia.

Üks linnalegende kõlab nii, et valitsus teadis, et 9. mail läheb niikuinii jamaks, sest Liim oli terveks päevaks Tõnismäe broneerinud. Valitsus lihtsalt tegi asja kiirelt varem ära, et mitte sõjalõpupäevale liigset tähelepanu tõmmata. Nagu ma täna raadiost kuulsin, siis Liim viib oma ürituse ikka läbi, kui talle just kirjalikku keeldu postiga ei saadeta.

Teine kummaline linnalegend räägib sellest, kuidas USA on huvitatud Euroopa Liidu ja Ida-Euroopa vahelistest jamadest, sest siis on Euroopa Liit nõrgem ning USA oleks kaheldamatult maailma vägevaim. Hoolimata sellest, et Friedmani preemia ei viinud Laari peaministriks, üritavad nad ikka ja jälle seda, et Eesti isoleeruks ülejäänud Euroopast, sest mitte üks mõistlik suurriik ei hakka toetama Eestit, kui on tegemist Venemaaga. Lihtsam on Eesti lihtsalt omaette jätta. Kui meiega on samal meelel erinevad Ida-Euroopa riigid, on USA plaan täitunud veelgi täiuslikumalt.

Jah, ma tean, et need küsimused on antud hetkel päevakorrast maas ja olulisem on hoopis see, et Eesti saatkonnas on jama ning tapetud mees oli tegelikult oma taskutesse võõrast vara toppinud. “Eesti on hädaohus!” Sellises situatsioonis pole aeg analüüsiks vaid tuleb tegeleda riigikaitsega. Aga kui selline situatsioon jätkub aastaid, mis siis?

Üks isiklik arvamus veel. Minu arust pole sõdurile vaja jälle müüri selja taha ehitada. Ta tundub praegu hoopis inimlikum, kui siis kui ta Tõnismäel oli.