jump to navigation

Kas meile on oluline mitmekesine looduskeskkond? 24. mai 2007

Posted by Manjana in roheline.
trackback

Euroopa Parlamendil (EP) on Euroopa Liidus (EL) täita sarnane roll erinevate riikide parlamentidega. Sarnane on ka teemade valik, mida seal arutletakse, ehk teisisõnu – käsitletavate teemade ring on äärmiselt lai. Toon teile siin artiklis lühikese ülevaate ühest teemast, mis sel nädalal Strasbourgis käsitlusel oli – mure looduskeskkonna mitmekesisuse vähenemise pärast, kuivõrd sel nädalal tähistati taas bioloogilise mitmekesisuse päeva, mis sel aastal oli pühendatud kliimamuutustele.

Euroopa Parlamendi 22. mai 2007. aasta resolutsioon bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise kohta 2010. aastaks
Lühikokkuvõte

Keskkonnatemaatika ei ole ELs keskne teema ja seepärast käsitletakse seda tihtipeale koos põllumajanduse teemaga. Kahjuks pole ka välja töötatud piisavalt näitajaid, mis vastavate poliitikate rakendamist erinevates riikides tõhusalt mõõdaksid. 2005. aastal viidi ÜROs läbi ökosüsteemide hindamise projekt, mille kohaselt on alates 1960. aastate algusest ökosüsteemid vähenenud 2/3 võrra. Peamised bioloogilise mitmekesisuse hävimist põhjustavad tegurid on kliimamuutus, keskkonna olukorra halvenemine, intensiivsete põllumajandusmeetodite kasutamine ning ebasobiv metsa- ja veeressursside majandamine. Ökosüsteemi teenused nagu maastikuhooldus ja majandustegevus nagu turism on vastastikku sõltuvad.

Kalastamine on samuti ELs pideval käsitlusel olnud, seda tihtipeale just kalurite vaatenurgast, kus erinevad direktiivid võtavad inimestelt võimaluse tööd teha. EP peab esmatähtsaks uute kalastusmeetodite edendamist, kuna kaaspüüki vähendades aitab see kaasa kalanduse säästlikkusele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

Bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste mõjutamisel on olulisteks teguriteks maakasutuse planeerimine ja looduslike liikide kasutamine mittesäästva jahipidamise ja mittesäästva kalastamise kaudu. Ökoloogiliselt mittesäästvad kalastusviisid, kaasa arvatud hävitavat ja mittevalikulist püüdmitehnikat kasutavad ebaseaduslik kalastamine ning jahipidamine, tekitavad kahju nii kalavarudele kui ka mittesihtliikidele ja mereelupaikadele.

Elusloomade püüdmine ja nendega kauplemine ohustab bioloogilist mitmekesisust. Euroopas on suur arv zooloogiainstituute ja muid organisatsioone, mis on aretusprogrammide ja kohapealsete säilitamismeetmete kaudu tõestanud oma osa teatud ohustatud liikide püsimajäämise toetamisel.

Eksootiliste liikide sissetoomine ja geneetiliselt muundatud kalade võimalik pääsemine mere ökosüsteemi võivad ka bioloogilisele mitmekesisusele negatiivselt mõjuda.

EP pooldab biomassi kasvatamist ja kasutamist energia tootmiseks, biomassi kasvatamine ei tohiks aga kaasa tuua bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ei Euroopa Liidus ega väljaspool seda, näiteks võib biokütuste areng suurendada survet troopilistele metsadele.

EP kutsub komisjoni üles kehtestama tõhusat kontrolli ballastvee väljapumpamisele ELi vetesse.

Paljud inimesed tunnevad emotsionaalset sidet maastike ja ajalooliselt kujunenud inimtegevuse jälgedega. Ulatuslik põllumajandustegevus on kahjustanud bioloogilist mitmekesisust ja maastike ilu. EP on seisukohal, et maastike taastamine – näiteks hekipõõsastike loomine rohumaade vahel –  leiab laialdast heakskiitu ning aitab taastada bioloogilist mitmekesisust. Euroopa loomaaedu ja akvaariume külastab igal aastal rohkem kui 100 miljonit inimest. Ka need etendavad olulist osa inimeste keskkonnateadlikkuse tõstmisel.

Siin saate näha originaalteksti , kus on nn. poliitilises keeles mitukümmend lehekülge teksti, mis sisaldab viiteid ka direktiividele ja rahastusmeetodeid poliitikate teostamiseks.

Miks see kõik peaks eestlasi huvitama? Meil on loodus ümberringi ja väga mitmekesine pealekauba. Harrastuskalamehena võiksin öelda, et kaladega on küll probleeme. Paljud kalastuskohad, mis kirjas vanades kalastusraamatutes, neid lihtsalt enam pole ja see muutus on toimunud väga kiirelt. Me võime ju loota, et kuna meie põllumajandusega on enam-vähem ühel pool, siis edasine taandareng on aeglasem. Aga kas on, seda me ju ei tea. Näiteks autosid on meil ju nüüd mitukümmend korda rohkem kui 20 aastat tagasi ja ka Hollandi laevade pilsivee küsimusega me veel paar aastat tagasi kokku ei puutunud. Kas Sina ja mina peaksime sellele mõtlema ja ka midagi ette võtma?

Advertisements

Kommentaarid

1. valker - 24. mai 2007

Kalameeste kaitse on üllas küll. Kaladest rääkimata. Aga homme on ju siiski aafrikapäev?!

https://8mai.wordpress.com/kalender/

2. Oudekki - 24. mai 2007

Ära muretse, küll saab Aafrikast ka rääkida.

3. jake - 24. mai 2007

Võiks jah rääkida, et kas praegune Euroopa saab migrantidega paremini hakkama kui Rooma riik?

4. Hubbil - 24. mai 2007

Uuel eestikeelsel terminil EL pollumajanduspoliitikal on ebaonnestunud tolge moistest Common Agricultural Policy (CAP). Euroopa uue CAP-i all moeldakse Brusselis maapiirkondade arengut, millel on kolm osa: pollumajandus, teiseks maapiirkondade kultuuri sailitamine ja arengu soosimine ja kolmandaks saastusuutlik arenemine (pollumajandusliku keskkonna kui kultuurmaastiku sailitamine ja looduse sailitamine). Saksamaal on pollumajandus- ja keskkonnaministeerium kokku liidetud juba paar aastat.

Pollumajanduse (siia alla kuulub toidu-ja energiataimede kasvatamine, looma- ja kalakasvatus, aiandus jne) proportsioon kogu CAP poliitikast on samas suurusjargus kui pollumajanduse osa rahvuslikus koguproduktis, mis arenenud EL riikides on alla 10 protsendi. Ulejaanud kullaltki suuremad summad lahevad siis teise kahe samba toetamisele.

Eelmine CAP oli suunatud ainult uhele suunale, mis oli parast II MS perioodi see, et Euroopa strateegilistel kaalutlustel suudaks ennast ise varustada toiduga. See poliitika on ennast nuudseks ammendanud koos paljude negatiivsete tagajargedega, milleks on looduse reostamine liiga intensiivse majandustegevuse tagajarjel ja arenevate riikide voimetus voistelda subsideeritud toiduainete hindadega. Selle asemel soovitakse nuud vanasse Euroopasse importida toiduained ja ka biokutuste tooraine, jattes arengumaadele, peamiselt troopikas koik sellega seotud keskkonnaprobleemid.

Eesti aastase transpordikutuste vajaduse kataks kaks keskmise suurusega suhkruroofarmi Brasiilias, kumbki 20 000 ha. Eesti saaks katta oma kutusevajaduse biodiisliga, kui rapsi alla laheks umbes 80% haritavast maast. See aga ei oleks moeldav, Eesti ei kata juba praegu oma teraviljavajadust. Biokutuste plaanide taga on euroopalik koloniaalne motteviis, nimelt meie peame elama vaartusliku elustiiliga ja keegi anonuumne kuskil kaugel troopikas teeb meie eluviisi ulevalpidamise eest tood ja votab vastu kahjud oma keskkonnale, mis lopuks on kahju kogu planeedi keskkonnale.

Kirjutan seda selleparast, et Sirje referaadis oli moistetes ebaselgust.
Uus CAP on progressiivne ja ennem kui keegi motleb valja, mis toimub 50 aasta parast, positiivne areng (arengumaade teema on iseasi)

5. kalake - 25. mai 2007

Üks ehe dilemma küsimus looduskaitsjatele. Näide elust enesest.

Nimelt on eestis paaris kohas plaanis taastada endine hüdroelektrijaam. Näiteks Nõmmeveski (200kW) ja Jägala (650kW).
Kuid sellele ollakse vastu. Sest Nõmmeveskil ei saa kala enam paisust edasi kudema ja teisel muudab jägala joa liiga väikeseks ja ujutab suvilakrunte.

Aga samas me kõik endiselt tarbime elektrit. Meile meeldib elektriküte, meile meeldib soe vesi, me tahame valgust tuppa jne. Kokku annab hoida kusagilt ja võib üle minna alternatiivsele küttele, ega elektritarbimisest me ei pääse ikkagi.
Seega, niikaua kuni need HEJ ei käi, uuristame auke maasse rohkem, paiskame CO2 atmosfääri rohkem, soojendame maa kliimat rohkem, kergitame tuhamägesid rohkem, raiskame põhjavett rohkem (põlevkivi energia on uskumatu põhjavee raiskaja)
kõike raiskame rohkem just selle 850kW võimsuse kompenseerimise tõttu põlevkiviga. See peaks aastas tegema kokku 2 milj. kW/h. aastas.

Kas teie teate, et 1kW/h põlevkivi elektri tootmist kulutab ära 1.3kg põlevkivi ja 100l vett, õhku paisatakse 1.1kg CO2 ning tuhka tekib 0.5kg. See on kõik keskkonna rikkumine.

seega need 2 hüdroelektrijaama hoiaksid aastas kokku 200 000t puhast põhja vett, 1 milj. tonnine tuhamägi jääks olemata ja hiiglaslikud augud maas samuti. 2.2 milj. t CO2 jääb õhku paiskamata.

Mille valid sina?
Tüüpiline suhtumine, niikaua

6. kalake - 25. mai 2007

ahjaa, see jägala joa olematuks muutumine on minumeelest üle paisutatud jutt. Juga pakub vaatemängu just kevadise suurvee ajal, kui läbivool selles kohas on 200 kuupi minutis. Elektrijaam tarbib maks 10 kuupi sekundis. Suvel oleks vahe märgatavam. Kuid siis pole niikuinii vahet üks nire ikka.

7. kalake - 25. mai 2007

10 kuupi minutis tarbib mitte sekundis :D

8. kalake - 25. mai 2007

Tüüpiline suhtumine:

Et miski miljoni tonnine tuhamägi igal aastal kusagil ida virumaal mulle aknassa ei paista. miljon tonni CO2 silma ei paista ja kliima soenemine selline umbmäärane asi, järvede kadumine idavirus samuti olematu probleem kuna ei paista silma kohe. Järelikult täiesti savi.
kui aga keegi julgeb minu suvilat puutuma hakata siis on maailma lõpp.
kalade kohta ei oska ma sõna võtta, mis on siis oluline ja väiksem kahju.

Ja arvutada ma ka ei oska
Mitte milj tonni vaid 1000 tonni tuhamäge jääks olemata. kuid ikkagi on see 20 radtee vaguni täit tuhka. ja 2200 tonni CO2.
Põhjavee osas arvutasin õieti.

9. Kati - 25. mai 2007

kalake,

mingit kolmandat teed ei ole, tuulikud näiteks?

10. Janek - 25. mai 2007

Kalake, CO2 pole peamine kasvuhoonegaas. Kliima soojenemine toimub sellest olenemata kui palju me CO2’te suudame põletada (isegi üks looduslik vulkaanipurse tekitab oluliselt vingema efekti). Kirbud paanitsevad. Suurem probleem on pigem joogi/põhjavee raiskamine. Lahendusena ei näe mitte tuulikuid, vaid uue põlvkonna tuumaelektrijaamade ehitamist (vastuargumentidele suudan edukalt vastu vaielda, aga see pole vist selle ajaveebi teema). Tuuleenergia on haip, kallis ning samuti omamoodi loodust saastav/hävitav. Ja Al Gore maailmalõpuhala film on ka nähtud.

11. Oudekki - 25. mai 2007

Tuumaenergia kasutamise poolt on kindlasti palju häid argumente. Negatiivsetest argumentidest on minu arvates kõige tõsisem ja seni head lahendust mitteomav radioaktiivsete jäätmete probleem.

Meil ei ole praegu ühtegi ohutut nende jäätmete käitlemise viisi ja need jäätmed püsivad ohtlikuna veel tuhandeid aastaid. Käitlemises on kolm probleemi: sobiv ülipikaaegne jäätmetesäilitamiskoha füüsiline olemasolu; nende jäätmete säilitamiseks sobiv tehnoloogia, mis tagab selle pikaaegsuse ja igasuguse ligipääsu puudumine neile, kellel võib olla soov nende jäätmete kasutamine omaenese õelate plaanide tarvis.

Head lahendust ei ole meil ka praeguse tuumaenergia kasutamistaseme puhul. Seega ma ei näe argumenti selle kasutusviisi suurendamiseks, enne kui jäätmetekäitlusviis on leitud.

Seni tuleks mõelda alternatiivsete energiatootmisviiside kombineerimisele ja väiksemale tarbimisele. Energiatootmisviiside kombineerimine annab võimaluse arvestada bioloogilise mitmekesisuse nõuetega.

12. araterl - 25. mai 2007

Tuumaenergia ja ka muudel huvitavatel energeetikateemadel olen kirjutanud siin
http://rahvuslikliikumine.ee/foorum/viewtopic.php?p=11998#11998

Soovitan registreerida ja osaleda sealsetes aruteludes.

* * *

Oudekki mure kohta siis järgmist:
Mis on absoluutselt ohutu utiliseerimismeetod? Kas see kui jäägid lagundatakse täiesti ohututeks ühenditeks? Või no äärmisel juhul korduvkasutatakse või pannakse korduvkasutusse? Pakendite ja sõnnikuga on selline asi võimalik. Energeetikas on see aga suht keeruline. Mida iganes põletada, tekib CO2 ja halvemal juhul dioksiinid. Absoluutne ohutustamine on nii kallis, et pole lihtsalt praktiline.

Tuumajäätmete puhul kehtib loogika, et ohtlikkus on ülisuures kontsentratsioonis, füüsiliselt turvatud ja “kaugel”. Kui nüüd korraks mõelda, et kust tuumakütus tuleb – maa seest, lahjas kontsentratsioonis maagist. Seda rikastatakse, topitakse reaktorisse ja asi vask.

Kuidas kasutatud tuumakütust utiliseeritakse – mõnesajast meetrist sügavamale, soovitavalt otsapidi maakoore pae või basaltkihi sisse uuristatakse maaalune õõnsus. See täidetakse tavaliselt saviga, et puhverdada võimalikke maalihkeid (planeeritakse ette kõikvõimalikku lähema 500 kuni 1000 aasta jooksul). Savisse ehitatakse raudbetoonist hoiukambrid kus omakorda savi või muu puhvermaterjali sees on tuumajäätmete konteinerid.

Eestis on selline asi täiesti võimalik ehitada. Kallis ta on aga mis ei ole kallis. Tuumakütuse eripära on see, et täpselt sama koguse energia tootmiseks paisatakse atmosfääri tunduvalt rohkem surmatoovat saastest kui näiteks selle tuumakütuse atmosfääri piserdamisel. Ainus asi, et fossiilkütuste puhul on lihtsalt veidi kõrgem üldine saastus, tuumaenergia puhul 0 lisasaaste, kuid kogu “kahjulik asi” on kontsenteeritud mõnesse kuupmeetrisse.

* * *

Igasuguste alternatiivenergiatega on järgmised probleemid eeldusel, et me ei taha ennast segaseks maksta (s.t. homsest alates ka Soomest kallimat energiahinda maksta)
– hüdroenergia – Eestis on Põhjamaade ja Lätiga (Daugava) võrreldes niivõrd väikesed võimalused hüdroenergia tootmiseks, et see saab olla ainult üksikute eksootide näpuharjutus. Eesti mastaapides pole see efektiivne ja ökoloogilised kõrvalmõjud on suuremad kui kasu.
– tuuleenergia – tegelikult kõige tõsiseltvõetava, seda enam, et Eestis toodetakse oluline osa maailma tuulegeneratoritest (ABB Eesti) aga vaja on volüümi ja see tähendav investeetingut 40 kuni 180 miljardite EEK-u ehk siis pool kuni 2.5 kordne Eesti riigieelarve
– turvas, puit, energiavõsa kütusena – ettevaatust, varud on piiratud ja eriti hajakasutuses suure CO2 tootja
– rapsiõli, veel enam piiritus – Eesti looduslikud olud ei ole, eriti piirituse tootmiseks absoluutselt sobivad. Põllumajandust me sellepärast subsideerima ei hakka. Odavam on siise vedada
– päikeseenergia – päikesepatareid – Eestis on väga vähe päikest ja tehnoloogia on kallis+ebaefektiivne. Võib-olla kunagi tulevikus. Otsest päikeseenergiat saab ära kasutada õigesti maju projekteerides.
– “vesnikuenergia” – see ei ole energia primaarallikas vaid energiakandja. Vesinikku toodetakse üldjuhul elektri abil.
– bensiin ja diisel on paratamatu seni kuni maailma autotööstus ümber ei orienteeru ja tehnoloogia ei muutu tasuvaks (elekter, vesninik ja hübriidid). Muuseas näiteks Toyota Priuse kogu elutsükli saastemäär on kõrgem kui kaheliitrise diiselmootoriga pereauto puhul
– maagaas on samasugune fossiilkütus nagu nafta fraktsioonid seega pole põhjust rääkida
Kas midagi on veel puudu?

* * *

Säästmine ja vähem tarbimine.

Jutt vähem tarbimisest on utoopia. Peamised tarbijad on tööstustarbijad ning kui majandus kasvab, elatustase tõuseb, siis tarbitakse ikkagi rohkem elektrit ja muud energiat. Kusagil maailmas pole arenevas majanduses vähemtarbimine õnnestunud.

Säästmine on point eelkõige energiakadude vähendamise kontekstis. Kõige efektiivsem on hetkel Eestis korterelamute ja soojatrasside soojustamine. Kulukas aga efektiivne. Aga varsti saab see asi “valmis” ja eriti pole kuhugi säästa. Taustal arenevad üldlevinud tehnoloogiad, nt EL tahab säästupirne, mille elektritarbimine on sama valgustugevuse puhul 3-4 korda väiksem muuta 201X aastast kohustuslikuks. Arvutite ja muu elektroonika energiatarve väheneb jne jne. Sooja vett, külmkappe, pesumasinaid jms on ikka vaja ja neid oluliselt efektiivsemaks kui seni pole lihtsalt võimalik teha.

* * *

Aga meil on üks energeetikasse ja keskkonda puutuv hoopis suurem probleem: Läänemere Gaasijuhe, mis on suur jama nii keskkonnakaitseliselt, poliitliselt kui ka riigikaitseliselt.
Kui 8. mai liikumine antud teema pärast muret tunneb, siis ERL tegeleb praegu selle teema valjuhäälse tõstatamise ettevalmistamisega.

13. kalake - 26. mai 2007

Hetkel kõigub eesti energia tarbimine nii, et talvel maru külmaga on 1500 MW võimsust tarbimas ning suvel öösiti 600MW. Tuulikud on küll toredad asjad, need toodavad mõnusalt tuulise ilmaga oma 24MW ära. Hüdroenergiaga on tõesti nukker lugu, seda on hetkel toimimas vist ainult 3MW. Seejuures on Narva HEJ võimsus 125MW ja potensiaalne jõuaste narva jõel üleval pool veel üks 60MW. Kogu ülejäänud eesti kasutatav hüdroergeetiline ressurss on miski 10MW Üldise tarbimise seisukohalt suht olematu ressurss. Kuid siiski võimaldab mägede kaupa vähendada tuhamägesid, eriti kui ettekujutada üks selline tuhamägi iga tarbija isiklikule maalapile.

Tuule energiaga on see halb, väga halb asi, et tuul puhub siis kui heaks arvab ja mitte tipptundidel. See tähendab, et kusagil peab olemas olema mingi energia ressurss, mille saab hoobilt kasutusse võtta, kui tuul ära kukub. Kõige soodsam kompensaator on suure veehoidlaga hüdroelektrijaam, mille käivitamine ei maksa midagi ja seiskamine samuti mitte ning kus veehoidla toimib energia akumulaatorina. Kui on tuul, akumuleerub vesi, kui tuult pole, lastakse veel voolata.

Meil aga on selleks ressursiks põlevkivi jaamad. Selleks, et soojusjaamal oleks selline hoobilt kasutatav ressurss olemas, peab kusagil olema valmis kuumaks köetud katlad koos vajaliku aururõhuga. Ehk selline kuuma ressursi hoidmine on juba ise energiakulu. Ja kui ootamatult tuleb tuul, siis lastakse liigne aur lihtslat välja kuni katla rezhiim stabiliseerub, jälle energia kulu.
Ehk siis meie tuulikud ei ole päris rohelised.

Mis puutub liigi rikkusesse, siis meie enda eksistents ja tarbimisharjumused on need, mis hävitavad liike ja loomi, mitte kurjad ja ahned ettevõtjad, tehased ja vabrikud. Uut maja tahame? Tahame. Kunda tsement peab tossama järelikult, kruusa augud peavad maasse tekkima, uued tuhamäed kerkima jne. jne. Sest me tahame kõik “inimlikult” elada. Olla väärikad ja võrdsed. See kõik maksab üht või teistmoodi

14. araterl - 26. mai 2007

kalake,

Tänu tuuleenergia ebastabiilsusele ei saagi seda põhienergiana tarvitada ja suuremahulisel tootmisel peab kindlasti olema akumuleerimise võimalus, mille puhul sellises mastaabis – õigus – on hüdroakumuleerimine. Tuule-energia puhul me räägime absoluutse maksimumina kuni 30 protsendist Eesti energiatarbimisest. 1 MW tuulikute puhul siis mõned sajad tuulikud. Hetkel Eesti on neid vast mõnikümmend. Hiiumaale madalikule tuulepargi tegemine on hea idee, sest mürareostus, jääoht ja ka visuaalne reostus ei peaks väga häirima aga laevad seal niikuinii eriti ei sõida.

Narva veehoidla akumuleerimiseks väga hästi ei sobi, sest vett võib ju pumbata aga pärast sealt kättesaadav momentvõimsus on liiga väike. Strandberg või kes iganes see algne autor on, on välja pakkunud suht hea lahenduse – merekaabel Rootsi ja akumuleerimine Rootsi hüdroelektrijaamades – neil on hüdroelektrijaamad vastavalt ehitatud ja akumulatsiooniressurssi jagub. OK, kaabel on head mitmed miljardid aga Põhjala energiavarustussüsteemi dubleerituse huvides oleks meil sellist merekaablit mingi hetk igal juhul vaja.

15. mr.Costello - 26. mai 2007

Väga huvitavad kommentaarid! Isegi Araterli ülipika kommentaari lugesin läbi! :-)

Mis puudutab tuumaenergiat, siis olin pikka aega selle tuline pooldaja. Jäätmete küsimus ei tundunud samuti eriti problemaatiline – mis see siis ikka ära on, kaevame Siberi taigasse, Sahaara kõrbesse või Antarktikasse suure augu ning matame sodi sinna maha, niikuinii on need elamiskõlbmatud piirkonnad, kus keegi ei käi.

Paraku nüüd ma enam nii ei arva, sest maailm muutus peale 9/11 sündmusi. Iga sellist hoiukohta peaks ülihoolikalt valvama, et haiged inimesed sinna ligi ei pääseks. Ja see on nii ropult kulukas ning nii suurte riskidega seotud, et “odav” tuumaenergia pole lõppeks teps mitte see kõige odavam.

16. kalake - 26. mai 2007

energiaga on üldiselt nii, et pikas perspektiivis ja kogumahus inimkond ei saa tarbida rohkem energiat kui päikeselt maale saabub. Ehk siis hydro energia, tuule energia on tegelikult päikese energia kaudsemas vormis. Samuti puuküte ja turba küte. nn taastuvad allikad.
Kui see peaks tõusma kõrgemale, on peale fossiilide ammendamist ainuke lisaenergia allikas tuumakütus. tegelikult on tuumakütus ka väga ajutise iseloomuga. On ainult 2 reaalset pika perspektiivi lahendust. 1. Tarbimist piirata, ehk siis tarbimine ise kahaneb kuna pole midagi tarbida 2. termotuuma energia kasutusele võtt. Selle jaoks aga puudub kahjuks töötav tööstuslik lahendus.

17. Janek - 27. mai 2007

“Paraku nüüd ma enam nii ei arva, sest maailm muutus peale 9/11 sündmusi. Iga sellist hoiukohta peaks ülihoolikalt valvama, et haiged inimesed sinna ligi ei pääseks. Ja see on nii ropult kulukas ning nii suurte riskidega seotud, et “odav” tuumaenergia pole lõppeks teps mitte see kõige odavam.”

Jama jutt. Kui palju inimesi saab statistiliselt Läänes islamistide tõttu surma? Aga liiklusõnnetustes? Perevägivallas? Lääne riigid (sh ka meie) oleme paljuski ise selles terrorismis süüdi — USA tugeva Iisraeli toetamise poliitika negatiivne kõrvalmõju. Teistel Iraagis ja Afganistanis tegutsemine. Mis seal salata, ka meie julgeolekustruktuurid on avalikult öelnud, et paradoksaalsel kombel suurendab islamiterrori vastane võitlus terroriohtu. Igastahes terrorioht on marginaalne.

Sellise kompleksi valvamine polegi tegelikult nii keeruline, sest ohtlik kraam (sellest võib teha pisikese räpase pommi, ei midagi tõsist) on sügaval maa all konteinerites. Isegi mehitatud valve pole nii kallis. Füüsilist ligipääsu on üsna lihtne piirata ja häire korral saab ka kiiresti reageerida.

Ja veel kord, nendest tuumajäätmetest ei saa kurjategija ehitada tuumapommi, kuid sellest saab teha tavalise pommi, mis lõhkemisel paiskab lähedusse radioktiivset saastet.

18. Janek - 27. mai 2007

PS! Ameeriklased on testinud räpase pommi mõju ja leidsid, et selle kahju on võrreldav selle tavalise lõhkeaine plahvatusega, mis räpase pommi sees on. Kui lähedusse paiskunud radioaktiivse saaste tükke kokku ei korjata, siis pikemas perspektiivis saavad sealsamas elavad inimesed küll kõrge doosi kätte, aga kindlasti mitte surmava. Nii, et räpane pomm pole massihävitusrelvana efektiivne. Harimatu massi jaoks on oma paanikafaktor asjal küll olemas (õumaigaad tuumapomm!).

19. araterl - 27. mai 2007

Tuumakütuse hoidlad on ka nii ehitatud, et puht loogiliselt lõppeb selle ründamine fiaskoga. Alla pääsemine on niivõrd kontrollitav ja aeganõudev protseduur, võimaliku sissetungija hävitamine on niivõrd lihtne (kasvõi gaasiga) et seni pole maailmas ühtegi juhtu kui keegi oleks üritanud tuumajäätmete hoidla kallale minna.

Selleks et jäätmed hoiukapslist kätte saada on eriseadmeid vaja. Hoiukapsli transpordiks on eriseadmeid vaja. Kapslist välja võetud kütuse juures jätkub inimest no max paariks päevaks aga ilmselt tundideks. jne jne See ei ole mingi teemandivargus. Hoitava asja olemus välistab selle, et keegi seda üldse näppida tahaks.

20. mr.Costello - 27. mai 2007

Veenev jutt. Aga miks peaksin ma tahtma rünnata seda maa-alust kindlust, kui võiksin rünnata transporti, mis seda tuumakütust sinna hoidlasse toimetab?

Aga räpase pommi ohutusse ma muidugi uskuma ei hakka. Ning mida enam ameeriklased selle mõju marginaalsusest rääkida üritavad, seda suuremad kahtlused mul tekivad.

21. Oudekki - 27. mai 2007

“mis paiskab lähedusse radioaktiivset saastet” ongi minu mure, mis kujutab endast pikaaegset ohtu tervisele ja looduskeskkonnale. Kasutatud vardad [irradiated nuclear fuel rods] on hakatuseks nii radioaktiivsed, et just reaktorist eemaldatud varras ilma kaitseta tapaks inimese nii mõne sekundi jooksul :) Ajaga see väheneb, aga see on _väga_ pikk aeg.

Igasugune valve eeldab ka seda, et meil ei tule kunagi vastavas riigis võimule hullu diktaatorit, kellel oleks huvi tuumajäänuseid ära kasutada ülejäänud inimkonna vastu :) Lisaks: tuumareaktorite arvu suurendamine tähendab ka nende objektide suurendamist, mis on potentsiaalsed sihtmärgid mingi riigi/valitsuse vastu tegutsevatel isikutele. Tuumareaktorist on võimalik kogu inimkonnale potentsiaalselt ohtlikke objekte varastada.

Aga tuumaenergia tootmise tehnoloogia kasutab ja loob põhimõtteliselt inimesele ohtlikke aineid, mille igasugune leke toob kaasa reostuse ja pöördumatud kahjustused, ehkki “heal juhul” on see lihtsalt pikaaejaline protsess.

Oht tervisele tuleneb näiteks niisugustest ainetest nagu strontsium-90, mis säilib ohtlikuna suurusjärgus 600 aastat. See kontsentreerub piimas(lehma, kitsepiimas), akumuleerub inimeste luudes, rinnaga toitmise ajal rindades, tuues kaasa kõrgendatud riski rinnavähiks, luuvähiks ja leukeemiaks.

Tseesium-137, samuti püsib umbes 600 aastat, kontsentreerub toiduahelas, eriti lihas. Inimorganismis püsib lihastes, põhjustades sarkoomi.

Plutoonium-239, püsib suurusjärgus 500 000 aastat, selle ühemiljondikgrammine kogus on kantserogeenne. 1000-megavatine tuumajaam toodab igal aastal umbes 200 kg plutooniumi. Inimkeha “arvab”, et plutoonium on raud ja ladestab selle maksas ja luudes, mis toob kaasa verevaeguse ja vähiohu. Sissehingamisel põhjustab kopsuvähki. Mõjutab platsentat, tuues kaasa väärarengud. Need olid ainult mõned näited.

“High-level” tuumajäätmed, mis pärinevad kas tuumarelvadest või tuumareaktori tööst /uraan, plutoonium jne/ on väga kõrge radioaktiivsuse astmega ja nende poolestusajad on samuti ülipikad (mõnelgi rohkem kui 100 000 aastat), seega, nagu näha, kulub ülipikk aeg, enne kui need muutuvad ohutuks. Praegu pole olemas teaduslikku uuringut, mis väidaks kindlalt, et ka Soome mudel võiks kümme tuhat aastat vastu pidada, sajast tuhandest rääkimata. Leke toob kaasa hakatuseks põhjavee reostuse.

Nüüd, vaatame reaalselt, kui palju tuumaenergia kasutuselevõtt aitab. Erinevad uuringud (MIT jne) on näidanud, et kui tahta saavutada näiteks kasvuhoonegaaside vähenemist (suurusjärus 20%), siis me peaksime ehitama lisaks umbes 1500 suurt reaktorit, praegu on kogu maailmas kokku umbes 400 reaktorit. Ühe reaktori ehitamine maksab miljardeid dollareid. Seega tegemist on ülikalli projektiga juba enne igasugust jäätmetekäitlusküsimust.

Reaktori ehitamine võtab aega. Umbes kümme aastat. Mitut reaktorit me suudame korraga ehitada? Kui igal aastal valmiks 25 reaktorit, siis me jõuaksime 60 aastaga 1500-ni. Kliimasoojenemise ja energiavarude suurendamisega peaksime samal ajal ikka veel tegelema. Ma arvan, et 25 reaktorit aastas on absurdselt suur arv. Kui me ehitaksime 5 reaktorit aastas, siis läheks nii 300 aastat, et jõuda 1500-ni. Ei tundu väga hea projekt olevat.

Muide, ülalmainitud jäätmetehoidla ehitamine võtab aega umbes 40 aastat. Meil ei ole piisavalt hoidlaid juba praeguste jäätmete jaoks – isegi mitteohutuid hoidlaid.

1500 uut reaktorit vajavad rohkem uraani – uraanivarud ei ole piiramatud. Rohkem uraani rikastamist toob kaasa rohkem plutooniumi, nii umbes tuhatkond tonni aastas rohkem.

Veel, tuumajaamad vajavad suurt hulka vett jahutuseks, soojeneva kliima tingimustes on nii mõnedegi jõgede veetasemed alanenud, tuues kaasa tuumajaamade sulgemise. Kogu tuumaenergia loomise protsess (uraani kaevandamine, transport, töötlemine, jäätmete säilitamine) toodab samuti kasvuhoonegaase. Kokku mitte palju vähem, kui maagaasi kasutamise puhul. Maagaasi kõrvalefektid on vähemohtlikud.

Tjah, see kõik kokku ei paista mulle eriti hea kooslusena, et argumenteerida tuumaenergia kasutamist peamise energiaallikana. Jäätmete säilitamise probleem paneb mind kahtlema selle kasutamises üldse märkimisväärsel tasemel – hetkeolukorras.

Ma arvan, et jätkusuutlikum on selle raha, mis kuluks tuumajaamade ehitusse, suunata pigem alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõtule (vesi, päike, tuul, biomass; esialgu kindlasti kombineerimine teistega, nagu maagaas) ning kliimasoojenemisprobleemide lahendamisele üldiselt. Tuumaenergia tähendab tegelikult elektri tootmist. Kui vaadata kasvuhoonegaaside produktsiooni, siis üks suuremaid allikaid on siin pigem transport.

22. Janek - 27. mai 2007

Ameerika näitel veetakse selliseid jäätmeid üldiselt rongiga. Vagun on spetsiaalselt ehitatud ja turvaline. Kunagi tegid nad transpordi turvalisuse testimiseks mitmesuguseid katseid — rammisid teise sõiduvahendiga, panid vaguni suure leegiga põlema. Olen näinud selleteemalisi videokaadreidki. Kokkuvõttes järeldati, et mitte ühegi katsega ei suudetud konteinereid rikkuda.

Räpane pomm pole muidugi ohutu (lõhkeaine + radioktiivse saasta tükid, mis tuleb hiljem kokku korjata), aga teisest küljest pole tegu ka tavalisest pommist eriti ohtlikuma asjaga. Tuleb teha vahet erinevatel radioaktiivsel materjalidel, kas tegu on rikastatud või rikastamata ainega jne. Tuumapommi nendest jäätmetest ei saa teha, vot. Sobiliku tooraine jaoks on vaja riigi tasemel abikätt ja praktikas on kõige reaalsem seda hankida korrumpeerunud Vene Föderatsioonist (noh riik, isegi mille soldatid müüvad sõdimise vahepeal oma vaenlastele, tsetseenidele oma relvi).

Eestis on muide ka looduslik radioaktiivne oht. Eelkõige põhja ranniku ääres (uusrikaste elurajoonid!). Üks ajaleheviide kah. Tuumajaama kõrval on ilmselt elada ohutum, kui ühes sellises radoonitsoonis. Teoreetiliselt võib meil radioaktiivset toorainet ka kaevandada, aga loodetavasti ei teki sellist vajadust niipea (rikub loodust).

23. Oudekki - 27. mai 2007

Pommi saab edukalt teha ka katsereaktoritest varastatud varrastest :)

Rohkem reaktoreid, rohkem ohtu. Aga kuidas seda pommi ohtu mõõdeti? Radioaktiivsete ainetete plahvatusel on pikaajalised inimesi ja keskkonnda ohustavad toimed /vt. minu eelmine post/, kas need olid ka arvesse võetud? Või võrreldi lihtsalt purustusjõudu?

Ning igasuguste niisuguste asjade puhul ei tohi arvestamata jätta korruptsiooni, äraostmist jne.

24. araterl - 27. mai 2007

Oudekki:

– “mis paiskab lähedusse radioaktiivset saastet” – ei tea kust see fraas pärit on. Siin kommentidest ei leidnud. Tänapäeva jäätmehoidlad ja tuumaelektrijaamad selliste hulka küll ei kuulu;
– “tuumareaktorite arvu suurendamine” – Eestisse on vaja ühte jaama, 2-4 reaktoriga ehk siis üks tuumajaam lisaks sadadele juba olemasolevale. Eesti puhul on räägitud ka kallimast aga ohutumast maa sisse ehitatud reaktorist. Kõik on risk. Kõik maksab. Kõige riskivabam ja odavam on mittemidagitegemine.
– “tuumaenergia tootmise tehnoloogia kasutab ja loob põhimõtteliselt inimesele ohtlikke aineid” – tuumatehnoloogia on ainult üks paljudest potentsiaalselt ohtlikest tehnoloogiatest. Eriti keemia- ja ka näiteks elektroonikatööstuses kasutatakse mürke mis on oma kontsentratsiooni juures tunduvalt ohtlikumad kui tuumamaterjal. Radioaktiivsed ained on ainult üks paljudest riskidest
– Eesti oludes on praegu ja jääb ka tuumajaama puhul peamiseks radioaktiivsuse riskiks hoopis eluruumidesse kogunev radoon. Seda eriti Põhja-Eesti diktüoneema kilda vöös. Ohtlikkuselt teisel kohal on hoopis Kirde-Eesti tööstus- ja energeetikajäätmed jms
– Isotoopide poolestusaegu võib päris pikalt ette lugeda aga tunduvalt lihtsam ja juba praegu on võimalik saada neid pika poolestusajaga istotoope juba näiteks praegu. Päris suure osa Eesti joogiks tarvitatava põhjavee radioaktiivsus on ligi 4 korda üle piirnormi. Maailmas on palju kasulikke kuid ohtlikke asju. Nagu näiteks autod ja mootorrattad või alkohol. Kui Sul on toas suitsuandur, siis on suure tõenäosusega ka seal ionisatsioonikamber radioaktiivse materjali põhine jne
– “kasvuhoonegaaside vähenemist” – nagu teada pole kasvuhoonegaasid ainus põhjus kliima soojenemisel ning lisaks on veel osoonikihi teemad. Kindlasti kõik maksab. Tuuleenergiasse investeerimine oleks veel kallim. Päikeseenergia ka tuulest kallim jne jne. Maailm liigub seda loogikat mööda, et ohtlike allikate kasutus väheneb ja kallineb ja paarisaja aasta pärast oleme olukorras kus enamus energiaallikaid on keskkonnaohutud ja suur osa taastuvad.
– “Reaktori ehitamine võtab aega” – see vaidlemise eesmärgil üles ehitatud argumentatsioon eeldab, et energia tarbimine kasvab lõpmatult, tuumaenergia on ainus alternatiiv aga nagu teada on ka teisi ning et tehnoloogia ei arene. Lisaks ujub ka teemakäsitlus konkreetselt Eesti probleemilt globaalsesse mastaapi. Eestist rääkides on meil konkreetne probleem 15-25 aasta perspektiivis kui põlevkivile enam ei saa loota.
– “Jahutusvesi” – fossiilkütuse põletamine toob jääksoojuse ja soojuskadudega rohkem soojussaastet. Jõgede veetase ei ole teema, sest tänapäeval ehitatakse tuumajaamad suurte järvede või merede äärde. Uraani tootmistsükli kasvuhoonegaaside tootlus – samamoodi tuleb ka nt põlevkivi kaevandamisel kasutada fossiilkütused. Varem oli uraani rikastamine väga keskkonnaohtlik (aastaid tagasi andsid nood paar rikastustehast, oli vist poole(!) USA osooniohtlikest gaasidest), nüüd on leitud ohutumad alternatiivid. Ka tuulegeneraatorite tootmiseks vajalikul metallisulatamisel või päikesepatareide jaoks vajalikul räni puhastamisel ning kristalliseerimisel kasutatakse palju fossiilkütuseid. Räni tootmisel ka mürke, mis on oma kontsentratsioonis ohtlikumad kui tuumakütus. Maagaas millega võrreldakse on ka fossiilkütus ja ammenduv loodusvara. Ja lisaks veel tugevalt poliitiline. Mida on ka paraku uraan.
– Siin ei ole vist keegi seda väitnud ja globaalselt ka keegi ei väida, et peamine energiaallikas peaks olema tuumaenergia. Eesti energiastrateegia näeb/nägi ette, et põlevkivi äralangemise ajaks peaks olema meil olemas tuumajaam, oluliselt tuleb suurendada maagaasi osa ning luua paar elektr-soojuse koostootmisjaama, paralleelselt suurendada tuule osa ning jätkuvalt kasvatada biokütuste kasutust (mis on meil juba praegu üsna tegija, turvase ja puidujääkide näol). Gaasi osas tuleb ilmselt julgeolekukaalutlustel kaaluda siiski ka vedelgaasi tanklaevade terminali ehitamist.

Nii et ei ole olemas mingit imeretsepti ja hommepäev inimesed energia kasutamist ära ei lõpeta.Olulise osa energiatarbimise kasvust annavad praegu Hiina ja India aga nood ei kasva lõputult ehk nende kasuvtsüklite lõppemine võib tuua ka olulise stabiliseerumise energiatarbimises. Seos Aafrikaga – kui Aafrika või Ladina-Ameerika osutub buumimajanduseks, siis see saab olema fossiilkütuste tarbimisele ja maailma keskkonnale vähemalt sama ohtlik kui Hiina kasv. Kõik on kõigega seotud. Küüniline küll aga kogu maailma elatustaseme tõstmisel/tõusmisel vähemalt Ida-Euroopa tasemele oleks meie keskkonna ja ressurssidega üsna kiirelt jokk.

25. Oudekki - 27. mai 2007

Väide “paiskab õhku radioaktiivset saastet” oli pärit Janeki kommentaarist. See ei räägi tuumajaamast, vaid pommist, mis väidetavalt [hilisemad kommentaarid] ei ole oluline probleem, sest ainult paiskab õhku radioaktiivset saastet:)

Mõtteviis “meie teeme tuumajaama,ükskõik, mis maailmast saab,” on küüniline ning mitte jätkusuutlik. Ehitame endale tuumajaama, mis ei ole ohutu mingil juhul. Jäätmed tuleb matta Eestisse, mitte Sahaara kõrbe, sest kui meil on ükskõik muust maailmast, siis miks nad peaksid meie ohtlikke jäätmeid endale tahtma? Kuhu need tuleks matta? Needsamad jäätmed, mis on üliohtlikud tuhandeid aastaid ning mis võivad lekkima hakata. Energiaprobleemile tuleb leida kõigile riikidele sobiv lahendus, see, et “meie vajame ju ainult ühte…” ei ole strateegiline lahendus. Tuumajaamade ehitamine ja demonteerimine ning jäätmete säilitamine ei ole odav lahendus, ei ole odavam, kui alternatiivsete energiaallikate kombineerimine. Kui tuumajaamale suunatud raha suunata teistesse energiaallikatesse, siis jõuame ohutuma lahenduseni.

Aga see, et “meil on juba praegu radioaktiivsusega probleemid” ja “oht ei ole ainult tuumajaamas” ei räägi kuidagi tuumajaamade poolt, pigem vastupidi – miks me peaksime maailma vabatahtlikult ilmselgelt ohtlikke ja ülipika elueaga aineid juurde tootma. Kahju ja oht tuumajäätmetest on kõige pikaajalisem ja kõige ohtlikum, võrreldes “teiste ohtlike asjadega”. See ei tähenda, et teiste asjadega ei oleks vaja tegeleda või need ei oleks olulised. Lihtsalt ei ole vaja pöördumatuid kahjustusi ja ohte luua.

Loomulikult tekitab fossiilkütuste kaevandamine ja põletamine rohkem kasvuhoonegaase, kui tuumaenergia tootmisel. Aga vt. too üleelmine minu kommentaar, selleks et saavutada 20% kasvuhoonegaaside vähenemist peaksime juurde ehitama 1500 suurt reaktorit ja loobuma vastavast kogusest fossiilkütusest. Seega kliima soojenemise mõttes ei ole tuumaenergia liiga perspektiivikas alternatiiv. Kindlasti globaalselt mõeldes, kliima soojenemine on ka globaalne küsimus :)

Praegu on meil energiaprobleem ja kliima soojenemise probleem, mulle kuidagi ei tundu loogiline, et me peaksime valima tuleviku, kus on energiaprobleem, kliima soojenemise probleem ja tuumajäätmete probleem.

26. araterl - 27. mai 2007

“Mõtteviis “meie teeme tuumajaama,ükskõik, mis maailmast saab,” on küüniline ning mitte jätkusuutlik” – siis tuleb Sul oma vaenlasi väljastpoolt siinsete kommentaatorite ringi otsida.

“Tuumajaamade ehitamine ja demonteerimine ning jäätmete säilitamine ei ole odav lahendus, ei ole odavam,” – hetkeseisuga on tuumaenergia üldkokkuvõttes (finantsiline, keskkonnakaitseline, poliitiline) umbes samas klassis mis tuuleenergia aga nagu eelpool juttu, siis kuni 30% Eesti energiatarbest. Päikeseenergia on hetke tehnoloogilise taseme juures veel massiliselt kasutamatu. Hüdrost rääkisime. Kõik muu on tegelikult kas keskkonda saastav või fossiilkütuseid põletav.

Ei viitsi korrata, et inimesed, s.h. Eesti majandus ei hakka veel lähiajal energiat vähem tarbima. See, et tuumaenergiaga on KA probleeme ei tähenda, et selle peaks täielikult välistama. Kliimasoojenemise ja tuumaenergia mõttes loe palun mida ma kirjutasin Sinu argumentatsiooni paikapidamatuse kohta. Kliimasoojenemine on viimase 20-30 aasta jooksul inimtekkeline probleem aga viimase paarisaja aasta perspektiivis on see fataalne protsess. Kui tegelikult on see poisike võrreldes 100-200 jooksul saabuva geomagneetilise mäsuga, mille kõrval paljud meie praegused probleemid on poisikesed.

Mul on tunne, et arutelu on jõudnud faasi, kus Oudekkil on tekkinud tuumaenergia vastasuse ning paratamatusest mittearusaamise fiksatsioon, seega ei näe enam kohti, kust mõistuspärane disukssioon võiks edasi minna. Üks asi on joonistada õhku idealistlikke skeemikesi, teine asi on see kuidas reaalses maailmas ja reaalses majanduses asjad saavad ja tegelikkuses ka edasi liiguvad. Näiteks lihtne asi – seni kuni USA pissib igasuguste Kyoto kokkulepete peale võime me siin kiunuda ja kättega vehkida palju tahes aga sellest eriti midagi ei muutu.

27. Oudekki - 27. mai 2007

Ühiskond ei liigu paratamatult kuhugi, ikka sinna, kuhu me ise teda liigutame. Asjad liiguvad tegelikkuses edasi selles suunas, kuhu inimesed tahavad neid suunata :) Argumentatsiooni läbi me võiksime leida teoreetiliselt sobivaima lahenduse. Küsimus kuidas seda poliitiliselt ellu viia tuleb siis, kui põhimõtteline lahendusvariant on olemas. Tuumaenergia kasutamise puhul ei ole veel argumentatiivset lahendust (probleemiks: jäätmed, praktiline teostatavus ja eesmärgipärasus).

See, et jäätmed on ohtlikud ja nende säilitamiseks ei ole ohutut lahendust on tegelikult ilmne. Küsimus on, millise järelduse me siit teeme. Kas sellise, et me ei taha etteprognoosimatuid pikaajalisi riske võtta ja me suuname enamuse oma jõust teiste võimalike viiside väljatöötamiseks või me ei hooli sellest riskist ja loodame, et äkki midagi ei juhtu. Loomulikult võiks osa ressurssi minna ka tuumajäätmete probleemile:)

Kui juhtub siis, …

Mis puutub vähem tarbimisse, siis juba AR näitas paljusid suundi, kust veel võiks energiatarbimist kokku hoida :) Aga majanduskasvu piiramisest ma parem ei räägi :P

Kuidas mõjutada USA-s Kyoto protokolliga liituma, see on teine väga huvitav küsimus, sellest võiks lausa eraldi sissekande teha, püüame mõne spetsialisti leida. Tuumaenergia osas võiks ka mõne spetsialisti leida, tundub olevat meelierutav valdkond.

28. sirje - 27. mai 2007

Nagu ma aru saan, siis ainuke, kes siin kommijatest pooldab tuumajaamu, on Janek? Peale keskkonnaprobleemide on tuumajaama vastu ju hulk muid asju. No näiteks see, et Eestisse ei saa me seda teha, kuna meil pole vastava kvalifikatsiooniga inimesi. Erinevalt Leedust, otsustas NSVL meie omadele neid oskusi mitte anda. Teiseks küsimus, et kas meie peaksime osalema kellegi teise riigi tuumajaama ehitamisel. Mina näiteks ei poolda meeletute summade investeerimist teistesse riikidesse. Selle raha eest võiks näiteks jätkata neid teadusprojekte, millega tegelesid mõni aeg tagasi meie teadlased uute alternatiivsete energitootmise võimaluste välja mõtlemisel. Kusjuures ma ei teagi, mis nendest projektidest saanud on? 10 aastat tagasi räägiti sellest päris palju, aga viimasel ajal pole enam midagi kuulnud.
Energitööstus vajab täiesti uusi teaduslikke (no lõpeks ikka praktilisi ka) lahendusi. Siiani on USAs nende arendmise vastu seisnud need, kelle huvi on, et nafta oleks peamine energiaallikas. Mõni ime, et USAt Kyoto ei huvita, kui tolle riigi peamised poliitikad määravad ära suurkorporatsioonid. Pagan, ma tean veel vähemalt ühte riiki, kus nii on. Õigus, see oli Eesti.

29. araterl - 27. mai 2007

Täiesti selgelt tuleb kontekst paika panna. Kui me arutame Eesti probleemi ja 50 aasta perspektiivi siis on üks lähenemine kui globaalselt ja 500 aasta perspektiivi siis natuke teine. Mina eelistaks Eesti konteksti ja 50-100 aasta perspektiivi mis ei tähenda kohe vajadust hakata süüdistama et pärast meid tulgu või veeuputus. Niikuinii tuleb ja niikuinii pole sellest enamusel inimestest pohhui.

Eestis on tuumaelektrijaam teostatav ja eesmärgipärane ning jäätmete jaoks on olemas lahendus. Kuna ei tuumaenergia ega tuuleenergia ainuüksi meie probleemi ei lahenda, siis ongi pilt selline nagu kirjeldasin:
– põlevkivinenergeetika vähenemine kuni nullini lähema 30-40 aasta jooksul
– tuumaelektrijaama käivitus umbes 25 aasta pärast, mille osa kasvab 30-40% peale
– tuuleenergia võimsuse kasvatamine – 30%-ni on võimalik jõuda alles 50 aasta pärast. Tuulepargi ehitamine on muuseas võrreldav tuumaelektrijaama ehitamisega nii maksumuse kui logistika seisukohast
– maagaasi osakaalu kasvatamine koostootmisjaamadena. Kas Venest või tankuritega pole vahet. Osakaal min 20% peale
– kütteõlide ja masuudi osakaalu kahandamine
– biokütuste (turvas, puiduhake) osakaalu kasavatamine mõnelt protsendilt 10 pluss/miinus protsendini. Rohkem seda Eestis lihtsalt pole.

Kui Sa Oudekki tahad diskuteerida, siis paku välja oma 50 aasta kava. Vastused stiilis “arendada, parendada” ei ole miskid sisulised vastused. Sirje, mina ka “pooldan” tuumajaama, sest ma tean, et midagi muud mõistlikku lähemad 30-50 aastat võtta ei ole.

Muud kommentaarid Sirjele:
– 30 aastat on piisav aeg, et Leedukate ja Soomlaste abiga personal koolitada
– välisinvesteering on nagu iga teine investeering. Isolatsionism on väga loll majanduspoliitika. Leedu case oleks väga hea variant olnud aga kuna leedukad hakkasid “leedukaid panema”, siis ei saa neile eriti loota. Ühel päeval otsustavad, et Eestisse pole vaja elektrit anda, no mis siis?
– energeetika alased rakendusuuringud on niivõrd kallid, et me ise vaevalt asja välja mõtleme. Globaalses võrgustikus osalemine on teine teema. Samas, uuringuid ka juba tehakse täiesti maailmatasemel, näiteks kütuseelemendi vallas. 2006 aasta üks teaduspreemiatestki läks nendele sellidele. Eesti mehed on CERN-is ja Eesti teadlased on andnud üsna palju fundamentaaluuringutele. Aga “rohkem ja paremini” võib igas valdkonnas. Teaduse finantseerimise osakaalu kasvatamine SKP-st on ju otsustatud.
– need “täiesti uued” lahendused on peale kütuseelemendi tehnoloogia ja tuumaenergeetika jaoks vajaliku teooria peaasjalikult tuumaenergeetikaga seotud väljatöötlused, mille jaoks Eesti on liiga väike ja vaene. Fossiil, hüdro ja tuuleenergia jaoks ei ole vaja eriti midagi uurida, seal on vaja rohkem seadmete toomisega seotud praktilist insenerimõistust aga seadmete tootmist on meil ainult tuuleenergeetika osas ja R&D ei toimu Eestis.

Ma ei ole oma energiastrateegia alastes väljaütlemistes eriti originaalne. Üsna asjalik jutt on kirja pandud Eesti energeetika arengukavas, mille vaimne isa on tegelikult üsna “roheline” tegelane Anto Raukas, kes oskab suht sisuliselt selgitada milles seisneb tuumaenergeetika “lesser of two evils” olemine. Sama teemat valdab väga hästi Endel Lippmaa. Tuuleenergeetika mõtted pärinevad mul valdavalt Strandbergi käest aga see ongi tema üks väheseid kasutatavaid ideid.

30. Janek - 27. mai 2007

“Mina näiteks ei poolda meeletute summade investeerimist teistesse riikidesse.”

Äärmiselt natsionalistlik suhtumine! See Leedu tuumajaam tuleb niikuinii ja lähitulevikus võib juhtuda, et EE peab hakkama konkureerima tolle tuumaelektrijaama toodanguga. Tuuleenergia pole stabiilne, praktikas ei suuda need toota niipalju kui teoorias lubatakse, vajab alternatiivset elektriallikat puhuks kui tuult ei ole ja peale Saksa-Venemaa gaasitrassi realiseerimist võime Rootsi-Eesti elektrikaabli idee ka maha matta. Ja miks eeldatakse, et rootslased on jube sillas sellest ideest?

Leedukad on teada tuntud “ärikultuuriga” nii, et saladiilitamised Poolaga ja “nuga selga” polnud mingi üllatus. Leedu ja Poola on Eesti jaoks muidugi väga olulised, sest nende kahe riigi vahelise elektrikaabliga saaksime ühendatud mandri-euroopa elektrivõrku. Tuumaelektrijaama alase koostöö puhul tasuks pigem eelistada soomlasi leedukatele.

Personal pole see peamine probleem siinjuures. Nii pika ajaga saab need inimesed välja koolitatud. Keerulisem on rohelise tule saamine aatomienergiaagentuurilt ja asukoha leidmine (omfg tsernobõl, mitte minu õuele!!111.). Viimase kohta on olemas eriti masendav näide arstiriistade steriliseerimisettevõtte puhul, kus mõned kohalikud teevad palagani (omfg neil on seal radiatsiooniallikas!!!1111 tsernobõli oht ja muutume impoks, juuksed kukuvad välja ja mida veel!111 appi!!1). Põhja-Eestis olev looduslik radiatsioon (radoon) tekitavat aastas ligi 100 kopsuvähi juhtumit ja keegi ei paanitse… Kummaline või mis?

***

Tänapäeval saab muide kasutatud tuumakütust uuesti kasutada ning selle lõppjäägid muutuvad ohutuks 100 aastaga (kui mäletan õigesti). Ja nende poolestusaegadega tekitavad vastased palju asjatut paanikat — võetakse max võimalik arv kuid asi muutub juba varem nö ohutuks.

31. priitp - 27. mai 2007

Mõne mõtte lisaks siia juurde.
Sirje: Erinevalt Leedust, otsustas NSVL meie omadele neid oskusi mitte anda.
Kui mu nõder mälu mind ei peta, siis nõukogude ajal oli plaan ehitada Võrtsjärve äärde tuumaelektrijaam. Oma jahutusvee oleks see jurakas võtnud siis Võrtsjärvest. Õnneks ei saanud sellest plaanist asja.
Araterl: Eesti mehed on CERN-is ja Eesti teadlased on andnud üsna palju fundamentaaluuringutele. Aga “rohkem ja paremini” võib igas valdkonnas. Teaduse finantseerimise osakaalu kasvatamine SKP-st on ju otsustatud.
Eesti mehed küll, paraku mitte Eesti riik. Loodetavasti jätkub peale finantseerimise kasvatamist ka raha CERNis riiklikul tasemel osalemiseks.
Janek: Tänapäeval saab muide kasutatud tuumakütust uuesti kasutada ning selle lõppjäägid muutuvad ohutuks 100 aastaga (kui mäletan õigesti).
Vikipeedia pakub selleks numbriks 300 aastat, seda juhul kui kasutatud kütusest eemaldada kõik aktiniidid. Saja kuni mõnesaja aastaga muutub ohutuks tuumakütus siis, kui ka toredamad radioaktiivsed mitteaktiniidid ka jäätmetest eemaldada. Seda tehnoloogiat aga päris kommertskasutuses ei paista veel olevat. (Mõista-mõista mis nipiga saadakse tuumaka valmistamiseks plutooniumi.)

32. araterl - 27. mai 2007

CERN-i aastane opereerimiseelarve on 9,4 miljardit EEK-u
Üllataval kombel – katsereaktori maksumus täpselt sama suur kui Eesti riigieelarve 78 miljardit EEK-u
Eesti eesmärk on jõuda KOGU teaduse finantseeringus 3%-ni SKP-st, millest pool oleks riiklik ja pool erafinantseering.

33. priitp - 27. mai 2007

araterl: CERN-i aastane opereerimiseelarve on 9,4 miljardit EEK-u

Mis 20 ühinenud riigi vahel jagades pole teab mis suur summa.

araterl: Üllataval kombel – katsereaktori maksumus täpselt sama suur kui Eesti riigieelarve 78 miljardit EEK-u

Eeldades, et katsereaktori teema haakub kuidagi CERNiga… Vau, see ületab LHC esialgset eelarvet umbes kolm korda.

34. araterl - 27. mai 2007

Küsimus oli vist Eesti osaluses energeetikaga seotud fundamentaaluuringutes ja kvalitatiivselt uuenduslikes insener-tehnilistes lahendustes? Et see siis seos CERN-i ja ITER-i vahel.

Mingid andmed ütlevad, et katsereaktori projekt maksab hoopis 150 miljardit EEK-u aga nagu ikka selliste projektide puhul – ilmselt maksab hoopis 300. Nali on selles, et kõik need miljardid uputatakse selleks, et saada kätte 500 MW võimsus …. 500-ks sekundiks.

Aga juba on ka Greenpeace ja muud environmentalistid vingumas, et ikka ohtlik ja oi kui kallis. Tundub, et maailm jagunebki vingujateks ja tegijateks mitte keskkonnakaitsjateks ja saastajateks.

35. kalake - 27. mai 2007

Vingujad kusjuures ei paku välja ühtki reaalset alternatiivi. Ning selle puudumisel ei ela energiavaest elu, vaid rõõmsalt lendavad lennukitega, keedavad elektriga vett ja kallavad oma greenpeace’i laeva ja paadimootoritesse naftaprodukte sisse.

Ma isiklikult pidasin täiesti reaalset plaani omale selline maja ehitada, mis toimib ainult taastuvenergiaallikatest. keskküte toimib puudel või turbabriketil, elektrisüsteem tuleks täiesti isesugune. Alalisvool + vahelduvvool. Jäävad ära igasugu elektrisoojendajad nagu põrandaküte ja mitmesugused pesumasinad, mis soojendavad vett elektriga. Igasugu standby systeemid võib ära unustada. Kui ei kasuta, pinge maha! Tuule generaator tuleb püsti panna ja kahjuks tuleb ka miski 10kW diiselgeneraator hankida, mille saab rapsi õliga käima panna raskematel aegadel. päikesepatareid on suht mõttetud nende kalliduse tõttu. Odavam on võimsam tuulegeneraator panna.
Vot. Aga kalliks läks see lõbu. Akud, tuulegeneraator, mast, diiselgene, inverterid, topelt kuni mitmekordne elektrikaabeldus, alalisvooluga valgustus, eri pesumasinad, mitmesugused kontrolerid jne.
Sõltumatus ja rohelisus maksab! Kallidus tähendab omakorda ressursi kulu. Parim ressursi kulu on inimtööjõud rohelisest vaatevinklist.

36. araterl - 28. mai 2007

Maja puhul tuleb tegelikult alustada 30 cm kivi/klaasvilla soojustusest, tuulekindlusest, korralikest akendest/aknavarjudest jne, mis lisab 100 ruuduse kasuliku pinnaga maja ehituseelarvele 500-750 tuhat.

Tuulegeneraatori puhul räägime 500-750 tuhandest kui Sa just mere ääres ei ela. Akudekomplekt 250-500 tuhat. Kogu muu pudipadi suurusjärku 300-400 tuhat kokku siis miljon kuni poolteist lisaks ca tänapäeva 3+ miljonit maksvale 120 ruudusele tavamajale ehk 30-50% kallim kui tavamaja. Kogu see jura tahab hooldust ja varuosi ka kui ise mingi mega-nupumees ei ole ehk lükka ca 1000 eeku kuus pere-eelarvele otsa.

Mina kütan halukatlaga ehk Sinu projektis siis selle arvelt säästu ei ole. Külma ilmaga olen poole kohaga katlakütja. Graanuliga kütmine on sama kallis kui elektriga kütmine. Ainüksi keskküttepumpade ringiajamine on 200 kWh kuus. Elektriarve on keskmiselt 600 eeku kuus. Ehk lisaks 1.5 millile investeeringutele kuus 400+ eeku kulu juurde. Kui elekter maksaks 5 korda rohkem, siis võiks juba mõelda. Aga isegi Soomes ja Rootsis ei ole selline superökondus eriti levinud.

Küsimus ei ole ju selles, et Oudekki võtab endale sellise Nupu Mehe, kes kõik selle välja mõtleb ja valmis teeb vaid selles, kuidas 50% Eesti eramajadest lähema 15 aastaga sellise isevarustusmudeli peale viia.

37. mr.Costello - 28. mai 2007

Sirje, mina ka “pooldan” tuumajaama, sest ma tean, et midagi muud mõistlikku lähemad 30-50 aastat võtta ei ole.

Araterl, kas polnud see mitte sinu poolt austatud Raukas või Lippmaa, kes ütles, et pole mõtet tuumaenergiaga jamada, kütame veel paarkümmend aastat põlevkivi ahju ja seejärel läheme laksust termotuumaenergiale üle, mis peaks selleks ajaks kättesaadav olema. Ehk siis jutu mõte oli selles, et pole mõtet investeerida kohe-kohe ajaloo prügikasti minevasse tehnoloogiasse.

38. araterl - 28. mai 2007

Ei olnud see, ei Raukas ega Lippmaa. Nemad termotuumaenergia kohta sellist lapsejuttu ei ajaks. Paarikümne aasta pärast on praeguste teadmiste juures on valmis see, millest ennist kirjutasin – paari-kolme Eesti riigieelarve eest 500 sekundit termotuumaenergiat.

39. mr.Costello - 29. mai 2007

Minu mälu järgi oli üks neist ning see väide öeldi välja mingis telesaates. Aga tõestada ma seda ei saa ega ka ei viitsi.

Lapsejutt? Tõenäoliselt arvati nii ka paarkümmend aastat tagasi Interneti laiaulatusliku levi ja kättesaadavuse kohta.

40. kalake - 29. mai 2007

Termotuuma reaktsiooni koos hoidmine on vana probleem. Pole ju sellist ahju materjali mis sellise temperatuuri vastu peaks. Teine häda on see, et energia, mis kulub selle katla magnetväljast seinte jaoks kipub ületama energiat, mis saadakse sellest termotuuma reaktsioonist. Kolmas häda on selle reaktsiooni juhtimine ja kontrolli all hoidmine.

Mis puutub 20-30 aastasesse perspektiivi, siis teaduses ja tehnoloogia arengus on need täiesti ettearvamatud. 30 aastat tagasi ei osanud keegi isiklikust arvutist, mis on võimsam kui tolleaegne vägevaim mainframe unistadagi. Isegi pähe ei tulnud. Asi millest 30 aastat tagasi ei osanud keegi isegi mõelda on mobiiltelefon. Taskusse mahtuv vidin, millega saad rääkida suvalisest maailma punktist (peaaegu). Mis aga täiesti tuksi läks oli ennustus et tänapäevaks on lahendatud inimese ülessoendamine krüogeensest keskkonnast, kudesid rikkumata. Ehk siis üles äratamine. Vähk on endiselt ravimatu. Puudub universaalne vähivastane ravim. Inimene ei ole endiselt Marsile jõudnud ning isegi kuul puuduvad kolonisaatorid. Rääkimata laialt levinud kosmose turismist. Sest orbiidile pääsemine on nii kuradima energiamahukas. Minumeelest oldi üsna veenudunud, et 30 aasta pärast on ka termotuuma reaktorid olemas. (1977)
Kindlalt mäletan seda, et 30 aasta pärast liiguvad enamus lennukeid ülehilikiirusel ja kiiremad reisid toimuvad suborbitaalselt. Moskva-Tokio 20 minutit. aga jällegi mindi energimahukusega alt. Concordid lõpetasid just seetõttu,et keegi ei olnud nõus suuri energia ja hoolduskulusid kinni maksma. Hoolduskulud olid just suured seetõttu, et Concord oli ainuke ja juurde ei tulnud just energiakulu tõttu.

Nii et mina küll ei julgeks termotuuma reaktori kohta midagi kindlat arvata 30 aasta perspektiivis.

41. araterl - 29. mai 2007

“Minumeelest oldi üsna veenudunud, et 30 aasta pärast on ka termotuuma reaktorid olemas. (1977)” – jah termotuumareaktsioonist lugesin ma oma nooruspõlves väikseformaadilistest “Horisontidest” aga need olid vist seitsmekümnendate alguse numbrid kui mitte 60-ndate lõpp. Võib ju maalt kapist üles otsida aga kiirendite ehitamise vaimustus oli suur ja teoreetiliselt oli kõik selge – ikka magnetväli ja keraamilised materjalid jms. Aga krt pole mitte ottigi.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: