jump to navigation

Meedia sõnavabadus – mis piirini? 29. juuni 2007

Posted by marianna in diskrimineerimine, meedia.
comments closed

Eile sõites kontorisse olin hingepõhjani vapustatud ühe Raadio Mania kommentaatori sõnadest. Kommentaator Andres Oja.

Jutuks tulid vargused, mida pannakse toime bussides ja trammides – röövitakse rahakotte ja mobiiltelefone, ka lastelt, ning kuidas vargaid ära tunda. Kiiduväärt ettevõtmine, alguses. Kuid see, mis vapustas oli teema arendus – selle jutu pealt kommentaator läks sujuvalt üle oma oletustele, mis rahvusest on enamus varastest. Jutu kokkuvõte oli, et integratsiooniprotsess on Eestis täielik mõttetus, ning tema maksumaksjana ei ole nõus maksma ühtki senti nende inimeste integreerimisele, kes on vargad või kes tänavatel karjusid “fashistid” ja “pidarastid”. Ning et kellelegi ei ole seda integratsiooni Eestis vaja.

Selline arutelu oli minu meelest täiesti kohatu, põhjendamatu ning solvav Eestis elavate vähemuste jaoks, keda julmalt ja valimatult võrdsustati avalikult varaste ja kurjategijatega. Mina ei ole nõus, et minu autosse tuleb avalikust meediakanalist muusikapalade vahelt selline alusetu ning solvav natsionalistlik jutt. See raadiojaam on minu jaoks out. Kuid pahameelt teeb see, et minu üksik boikott ei pane lõppu sarnastele kommentaaridele, mis alusetult teevad liiga kõigile Eestis elavatele vähemusvahvuste esindajatele, hoolimata nende eluviisist, ning õhutavad rahvuslikke pingeid ja lõhet ühiskonnas.

Olen kindel, et see juhtum ei ole ainus, kus avalikkuse ees – raadios, televisioonis, trükimeedias – päevast päeva esinevad inimesed võtavad sõna, mõtlemata oma sõnavõttude tagajärgedele: kas see kedagi teenimatult riivab ja keda see riivab. Tekkis mõte – tekitada “natsionalistlike meediakanalite”, või siis “ebademokraatlike meediakanalite” must nimekiri – foorum, kus inimesed saaksid anda edasi oma kogemusi ja tunnistusi juhtumitest. Et raadiojaam või ajaleht või telekanal, kes tolereerib oma avalike töötajate jutus selget natsionalistlikku ebaõiglust ja ebademokraatlikku poleemikat, teeniks ka vastavat reputatsiooni ja vastukaja avalikkuselt.

Meedia on äärmiselt tugev inimeste arvamuse mõjutusvahend, ning sellised juhtumid pööravad seda demokraatliku ja terviku ühiskonna vastu.

Eksperthinnang: lõimumine pärast aprillikriisi 28. juuni 2007

Posted by toimetus in ideed, poliitika, teised autorid.
comments closed

Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel on valminud uuring, kus analüüsitakse aprillisündmuste põhjusi ja tagajärgi ning sõnastatakse soovitused, sh ka uude integratsioonistrateegiasse. Uuringu koostajateks on 6 Eesti juhtivat sotsiaalteadlast: Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Aleksander Pulver, Rein Ruutsoo, Raivo Vetik. Avaldame siin uringu kokkuvõtte, allpool on ka lingid uuringu täistekstile.

Olukord

Aprillikriis tõi välja Eesti nõrgad kohad, pakkudes samal ajal ka uusi võimalusi edasiminekuks. Kriis näitas, et:

  1. Eestis püsib rahvuspõhine vastandumine 20. sajandi olulistes ajalooküsimustes, samuti pole üksmeelt eestivenelaste rolli ja staatuse kohta siinses ühiskonnas;
  2. Venemaa on aktiivselt huvitatud pingete suurenemisest Eestis ning toetab vastandumist enda käsutuses olevate vahenditega.
  3. Rahvussuhetest on saanud Eesti riikliku julgeoleku üks kesksemaid küsimusi.

Kriis lõi võimalused:

  1. Uuesti mõtestada Eesti rahvuspoliitilised huvid ja eesmärgid;
  2. Senisest tulemuslikumalt panustada lõimumisse ning selle kaudu Eesti strateegiliste sihtide, sealhulgas riikliku julgeoleku kindlustamisse.

Taust

Aprillikriisi soodustas viimastel aastatel ilmnenud paigalseis integratsioonivaldkonnas. Naturalisatsioonitempo on alates 2005. aastast oluliselt vähenenud, erimeelsused ajalooküsimustes on kasvanud, rahvusrühmade vastastikune häiritus on suurenenud. Eesti keele valdajate osakaal ei kasva, eestivenelaste hulgas domineerib rahulolematus lõimumispoliitikaga, eestlaste hulgas valitseb aga ükskõiksus selle eluvaldkonna suhtes. Ohumärgiks on asjaolu, et rahvusküsimustest saab järjest rohkem Eesti erakondade omavahelise võitluse vahend, mis suurendab Eesti manipuleeritavust. Arvamus, et pärast pronksööd on õhk puhas ja asjad korras, alahindab olukorra keerukust.

Soovitused
Lähtudes kujunenud arengutest ning arvestades nii teiste maade kogemusi kui ka Eestis läbiviidud uuringute tulemusi, esitame järgmised ettepanekud lõimumisprotsesside toetamiseks:

  1. Tunnistada probleemi ning tõsta selle lahendamine riiklikuks prioriteediks. Aprillikriisi varjatud pinnaseks oli aastatepikkune tegelikust olukorrast möödavaatamine. Eestis elava venekeelse kogukonna meelsus ja tulevik on tegelikult meie riigi üks peamisi ja keerukamaid julgeolekuküsimusi. Riigikogu ja valitsus peavad seda selgesõnaliselt tunnistama ning võtma poliitilise vastutuse lahenduste leidmise eest. See eeldab koalitsioonilepingus integratsiooniteemale keskse koha andmist ning kõigi Eesti tipp-poliitikute isiklikku ja püsivat panust lõimumise toetuseks. Senine projektipõhine tegevus peab asenduma kõiki poliitikavaldkondi läbiva kahepoolse protsessiga.
  2. Sõnastada selged rahvuspoliitilised eesmärgid. Eesti rahvuslik huvi pole ei assimilatsioon ega mitte-eestlaste lahkumine. Meie riigi stabiilsuse võti on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevnemine Eestis. Eesmärgiks on vastastikust partnerlust väärtustavate hoiakute ning ühiste väärtuste kujundamine, mis hõlmab nii eestlasi kui ka teisi rahvusrühmi.
  3. Toetada eestivenelaste positiivse identiteedi kujunemist. Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada. Kaasa tuleb aidata eestivene eliidi kujunemisele, sh avalike ülikoolide jõupingutustele eestivene noorte kaasamiseks eesti ülikoolidesse. Eriti oluline on venekeelsetele koolidele sobivate ajalooõpikute väljatöötamine, mis ühendaks eestivenelaste ajaloo Eesti ajalooga viisil, mis ei sunniks Eestis sündinud ja kasvanud inimesi end määratlema okupantidena. Toetus tärkavate eestivähemuste identiteetidele peaks väljenduma ka sõnakasutuses. Termini mitte-eestlased asemele tuleks eelistada termineid eestivenelased, eestiaserid, eestirootslased, eestisoomlased jne. Juhul, kui on vaja tähistada korraga kõiki vähemusi, siis kas eestimaalased, kaasmaalased või eestivähemused. Teeme ettepaneku luua valitsuse asjatundjate komisjon eestlasi ja vähemusi ühendavate rituaalide ja sümbolite kujundamiseks, eriti seoses II maailmasõja tähtpäevadega.
  4. Laiendada rahvustevahelise koostöö vorme. Eesti ja eestivene haritlased peaksid korraldama ühise tuleviku teemalise ümarlaua ning välja töötama ettepanekud pingete maandamiseks. Vabariigi Presidendil palume kaaluda võimalust kujundada rahvusvähemuste ümarlaud ühiste väärtuste ümarlauaks, kus eri rahvusrühmade esindajad püüdleksid konsensusele nii meid täna ühendavate väärtuste osas kui ka erinevate ajalookogemuste vastastikku austavaks lõimimiseks. Jõuliselt peaks koostöö edendamisel osalema Ühiskondliku Leppe liikumine, ÜLSA-lt ootame initsiatiivi eesti ja eestivene ühingute ja seltside kootöövõrgustiku loomiseks ning selle kaudu kodanikuühiskonna rolli suurendamiseks lõimumisprotsessis.
  5. Algatada võrdsete võimaluste audit. Selgitamaks ikka veel levivate diskrimineerimissüüdistuste tagamaid teeme õiguskantslerile ettepaneku algatada auditeerimisprotsess eesmärgiga analüüsida, kuivõrd on erinevate rahvusrühmade liikmetele Eestis tagatud võrdsed võimalused hariduse, tööhõive, tervishoiu ja teiste avalike teenuste valdkonnas. Audit oleks avalik protsess, mis julgustab inimesi oma muresid ja probleeme ausalt esitama. Auditi kaudu annab Eesti selge signaali, et meie riik väärtustab kõiki inimesi nende rahvusest sõltumatult ja astub reaalseid samme nende võrdväärse kohtlemise tagamiseks.
  6. Saavutada erakondade kokkulepe loobuda rahvuspopulismi kasutamisest valimisvõitluses. See on oluliseks ohuks Eesti julgeolekule, kuna loob Venemaale võimalusi Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks.

Analüüside terviktekstid:

Aprillikriisi põhjused ja tagajärjed. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (ppt)
Eesti rahvuslik julgeolek eeldab uut tunnustamiskultuuri. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (pdf)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (ppt)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (pdf)
Lõimumise dilemma. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (ppt)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (pdf)
Aprillikriisi õppetunnid: kodanikuühiskond ja lõimumine. Prof Rein Ruutsoo, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs: psühholoogi pilk. Prof. Aleksander Pulver, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Leif Kalev, Tallinna Ülikool (pdf)

Patrioodid ameerika moodi 27. juuni 2007

Posted by Manjana in Ameerika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Paljud ameeriklased arvavad, et vasakpoolselt mõtlevad inimesed ei ole patrioodid, on Ameerika vastased ja vaid poliitiline parempoolsus väljendab tõelist Ameerika hinge. Selline mõtteviis sai alguse kuuekümnendatel, kui USA sõdis Vietnamis ja terminid „progressiivne” ja „patriotism” said endale tänapäevase tähenduse. Kõik teadsid, et konservatiivid lehvitavad ja vasakpoolsed põletavad ameerika lippe. Tõelise Ameerika patrioodi majal lehvib ameerika lipp. Riiklikust mõtteviisist lähtuvat rahvuslust on Jürgen Habermas nimenud ka „põhiseaduslikuks patriotismiks.”

Peale 9/11 sündmusi muutus ameerika lipuvärvide kasutamine veel massilisemaks ja tähed ning triibud ilmusid massiliselt nii autodele, t-särkidele, mütsidele kui ka näiteks tätoveeringutele. Ameerika lippu ja patriotismi peetakse lähedasteks mõisteteks ja tüüpiliseks konservatiivse poliitika väljendusvahendiks.

Euroopas on rahvusluse aluseks peamiselt etniline põlvnemine, mis rajaneb rahva ühisel mälul, sümbolitel ja müütidel. Eurooplaste arvates on ameerika rahvuslik identiteet pigem ideoloogiline ja poliitiline ja mitte nii palju etniliste juurtega. Kuid on ka vastupidiseid arvamusi ja näiteks Samuel Huntington uurib pigem ameerika rahvusluse seotust ameeriklaste anglo-protestantlike juurtega, kuigi ta seondab seda kultuuriliste sarnasustega, mitte vaid etniliste eripäradega. Huntington defineerib anglo-protestantliku kultuurilisuse, kui millegi, mis põhineb inglise keelel, tööeetikal, kristlikul kirikul, individualismil. Tema uuringute järgi on ameeriklased keskmiselt rohkem religioossed, individualistlikud ja töörügajad kui teiste arenenud riikide inimesed. Immigratsioon Ameerikasse on seda kunagi üldiselt levinud malli pisut muutnud, kuna paljud erineva kultuuritaustaga inimesed abielluvad ja ka rahvusgruppide vahelised proportsioonid on riigis muutunud. Huntington leiab, et anglo-protestantliku ideega võõramaalaste assimilatsioon on õnnestunud mitte tänu oma sisukusele, vaid pigem tänu „amerikaniseerumisele.” Samas on USAs jäänud assimilatsioonist välja inimesed, kelle peamiseks keeleks on hispaania keel ning mõnedes osariikides on vaja tööturul läbi löömiseks osata just seda keelt. Üheks peamiseks võtmeküsimuseks ka nende ameeriklaste assimileerimiseks peetakse Ameerikas kahekeelsuse rakendamist. Huntington leiab, et „valgetel rahvuslastel” tuleb aktsepteerida muudatusi, mis on juba aset leidnud ja amerikaniseerumise saab lõpule viia vaid läbi multikultuursuse. Aastakümneid on ameerika rahvuslus on püsinud vaenlase-ideel – antikommunismil.

Mida võiks olla meil, eestimaalastel, õppida Ameerikast? Kui ameerika rahvuslus põhineb paljuski sarnasel mõtteviisil ja probleemiks loetakse mehhiklasi, kelle kultuuriline taustsüsteem on tõeliselt erinev, siis Eestis hetkel veel selliseid immigrante pole. Meie peame enda probleemiks inimesi, kelle ainus erinevus on see, et nad ei räägi eesti keelt. Keelt, mida me isegi täiuslikult ei valda ja rahumeeles segatuna inglisekeelsete sõnadega räägime. Keelt, mida meil meeldib pidada üheks keerulisemalt õpitavaks keeleks kohe hiina keele järgi. Kas siis, kui ka Eestisse tuleb arvestatav osa immigrante Aasiast või mõnest teisest täiesti erineva kultuuritaustaga riigist, kaotame me täielikult pea, sest siis on meie „valge rahvusluse” pilt veel segasem? Või aitab ka meie „riiklus” püsida vaenlase-ideel? Kommuniste meil eriti pole, aga õnneks on Venemaa ligidal, mille vihkamine on meid juba sajandeid ühtsena hoidnud.

Millisest mässust võib alguse saada uus riik? 20. juuni 2007

Posted by Manjana in ajalugu, poliitika.
comments closed

SinimustvalgeJutt, mida Teile lugeda pakun, on osaliselt järg eelmisele jutule ja on kokku pandud kodanikuühiskonda käsitleva ühe loengu materjalidest, mida Tallinna Ülikoolis luges Rein Ruutsoo.

USA politoloog Sidney Tarrow defineeris 1994. aastal sellise nähtuse nagu protestiaktsioonide tsüklilisus, väites, et ühiskondlik aktiivsus võib korduda perioodiliselt ja saab alguse olukorrast, kus suur osa inimestest nõuab muudatusi ühiskonnas, kuid valitsus ise ei pea selliste muudatuste tegemist vajalikuks ja sel juhul asub neid nõudma kodanikuühiskond. Lõpeks võib toimuda kas reform, repressioonid ja mõni kord ka revolutsioon. Repressioonitsüklid vahelduvad kompromissitsüklitega ja repressioonidel on komme korduda.

Kas on võimalik nii proteste korraldada, et valitsejad säilitaksid näo ja jäädaks uskuma, et on tegemist isegi valitsusele meeldivate asjadega?
Näitena võiks tuua olukorra, kus lagunes NSV Liit. Tegemist oli süsteemi kriisiga. Vajadus üheparteilisest riigist mitmeparteilisele üle minna, oli ilmne. Perestroika ajal hakkasid kõigepealt 1986-1987 mässama lätlased, siis eestlased 1987-1989 ja lõpuks leedukad. Miks kõigepealt Läti? Riia oli Balti sõjaväe keskus. Protestid Lätis suruti kohe maha. Aga samas oli tehtud algus, kus üksikud inimesed alustavad meeleheitlikku protesti ja annavad sellega teada muutustest. On arvamusi, et tegelikult ei läinud Läti üldse protestitsüklisse, sest tsükli jaoks oleks see pidanud olema selline, mis laiendab võimalusi.

Selleks, et tegemist oleks tsüklilisusega, peaks osapooltel olema suurem vastastikune sõltuvus kui on konflikti sügavus ja mõlemad pooled peavad tegevuste käigus õppima. Iga uus tsükkel peaks järjest suurendama võimaluste struktuuri ning protestijatel tuleb leida uusi liitlasi.

Eestis algas kogu tsükkel looduskaitse-aktsioonidega (fosforiidisõda) ja see oli ametlikult lubatud (ametlik agenda ja varjatud agenda.) Tekkis vastuolu Moskva ja Tallinna vahel. Tallinn tahtis proteste maha suruda (K.Vaino) ja Moskva (M.Gorbatšov) ei lubanud. Toimus eliidi lõhenemine.

Järgmine samm oli majanduse kiirendamine ja IME-projekt. Kas see oli ka tegelikkuses võimalik või mitte, ei olnud isegi oluline – majanduseliit lõhenes ja mitte ainult Eestis vaid ka Venemaal. Liitlaste hulk suurenes ja ka teemade arv suurenes.

Järgmine samm oli juba raskem. Võeti käsile Stalini-aegsed kuriteod. Tekkis Loominguliste liitude kultuurinõukogu, mida võiks nimetada eliidi konsolideerumiseks. Ka Gorbatšov tegi kultuuriliite – kunstnikeliit ja kinoliit. Algas glasnost ehk avalikustamine. Tuli luua avalik opositsioon, milles mängisid suurt osa ajalehed, saavutades tinglikult „avaliku partei” funktsiooni. Rahvusriikides on oht, et sellistest liitudest võib tõsta pead ka natsionalism. Stalini kuriteod omandasid etnilise tausta, ehk lihtne mõtteviis käis nii – kohe, kui venelased siia Eestisse tulid, siis ka vuhinal tapma hakkasid. Aga perestroika oli jõudnud nii kaugele, et enam tagasi ei saanud. Venemaa lubas Eestile isemajandamist.

Lõpuks tuleb suur narratiiv, kus pannakse paika terve kogukonna saatus – Molotov-Rippentroppi pakt. See avalikustati ja mõisteti ühiselt hukka. Siseliitlastega läks sammhaaval ja gruppide kaupa. Mida teha läänega? Hakati rüüstama juudi surnuaedu ja aeti teiste kaela, et läänele halba muljet jätta.

Balti kett oli juba sümboolse tähendusega – sotsiaalse liikumise mobiliseerimine, mis oli inimlik ja tõmbas laiema üldsuse tähelepanu. See oli märguanne teistele riikidele, et me oleme täiesti normaalsed inimesed, keda ei pea kartma ja kellega saab inimlikult ja riiklikul tasandil suhelda kui võrdsetega.

Hirm ja viha Rostockis: G8 2007 8. juuni 2007

Posted by Kristjan in meeleavaldused, poliitika.
comments closed

Selle kirjutisega avaldab Kaheksanda Mai Liikumine solidaarsust arreteeritud PunaMusta aktivistile Rostockis ning mõistab hukka Saksa politsei ülemäärase jõu ning ebademokraatlike vahendite kasutamise G8 kokkusaamise ajal Heilgendammis, juunis 2007

Autor: Kristjan, Kaheksanda Mai Liikumise liige

Sel aastal on G8 kokkusaamist Heiligendammis saatnud pettumus laial skaalal. Pettunud on need, kes ootavad suure kaheksa poolt mingit abi ilmaolu paremaks muutmisel, pettunud on suured ajakirjad uudiste ootusel. Nagu tavaks saadab G8 kaks erinevat sündmust, üks sees-, teine väljaspool müüre. Selleks, et väljaspool müüre toimuv ei satuks ajalehtedesse muidu kui negatiivses varjundis, kasutatakse politseid; selle hinnaks on sajad arreteeritud ning vigastatud. Esimese suurema ja vägivaldsema meeleavalduse kontosse üksi mahtus pea tuhat vigastatut, ainult et kummalisel kombel läbipekstud ja gaasitatud meeleavaldaja vigastatuna kirja ei lähe, küll aga kilbile kriimu saanud politseinik. Teiste seas on arreteerimis-loterii võitnud ka üks eestlane, kelle väljanõudmisega peab nüüd tegelema Eesti riik. Vahepeal on suutnud pettuda ka politsei: pole nad suutnud demonstrante üle manööverdada ning hoolimata politsei provokatsioonidest on ära jäänud pikem vägivalla puhang, ainukesed korrarikkujad Rostocki lähistel on loomastunud politsenikud ise, kes veekahuri, kumminuia ja pipragaasiga maas istuvate meeleavaldajate kallal kõvasti tööd teevad.

Vägivald

Mõne sõnaga sellest, kuidas korraldatakse vägivaldseid manifestatsioone. Pikka aega enne juunit algas Saksamaal politsei laimu- ja hirmukampaania, puistati erinevaid noortekeskusi ja alternatiivseid organisatsioone, ajalehtedes kirjeldati õudusjutte, kuidas autonoomid on taasavamas RoteArmeFraktion‘e, sõnaga algamas on uus terrorismi-ajastu. Itaalia oludega kursis olijad mäletavad üks ühele vastavat kampaaniat enne Vicenza meeleavaldust, kus räägiti uutest BrigateRosse liikmetest. Saksamaa kampaanial oli mitu eesmärki: juba ette kriminaliseerida meeleavaldusest osavõtjad, hirmutada tavakodanikke ja seega veenda neid mitte Rostocki minema, ärritada neidsamu noortekeskusi ja organisatsioone, teisisõnu provotseerida.

Enne suuri meeleavaldusi esinevad politsei pressiesindajad tavaliselt juttudega, kui palju lisavägesid piirkonda tuuakse ja kuidas valmistutakse meeleavaldajatele vastu astuma. “Seadusliku” poole poolt aidati kaasa kogu Heiligendammi keelutsooniks muutmisega. See on Saksamaa seadustega vastuolus (millegi vastu peab saab saama protesteerida kohas, kus see miski parasjagu toimub), aga kohtud argumente ei kuulanud. Nii ehitatigi Heiligendammi ümber miljoneid eurosid maksma läinud terasmüür, millega piirneb veel teine mitmesajameetrine keelutsoon. Keegi ei räägi rahumeelsete meeleavalduste võimalustest, keegi ei mõtle, kas mitte politsei ise ei eskaleeri vägivalda, ka rahulolematud tavaliselt teatavad, et nemad ebaseaduslikke keelutsoone ei tunnista.

Jõudemonstratsiooniga saab taaskord kahtlejaid veenda koju jääma ning rahulolematuid tulema suuremates numbrites. Meeleavalduse ajal ühinevad rongkäigulistega erariietes politseinikud, kes hiljem esimestena kive loopima hakkavad ja teisi üles kihutavad. Väljaspoolt provotseerivad politseijõud oma suure kohalolekuga, täisvarustuses märulipolitsei surub marssivale rahvale selga, ähvardab veekahuritega, nn “snatch-groups” ründab lühikeste intervallidega ning üritab juhuslikult inimesi arreteerida. Mitmeid aastaid on meeleavaldustel teise poole taktikaks arreteerimiste takistamine käevangu võtmise abil ning politseile vastu hakkamine. Tänu sellisele eskaleerumisele on politseil võimalik rünnata juba täie jõuga ja endale paguneid teenida. Ka laupäeval toodi ettekäändeks paar panka, mida mõned üleannetud kividega loopisid. Hoopis hiljem, kui rongkäik juba sihtpunkti hakkas jõudma ning ektsessid olid jäänud väheseks, ründas marssivat kolonni politseiahelik ja üritas seda kahte lehte ajada. Tulemuseks läbi öö kestnud märul, kus politseinikud eelistasid kontserdil tantsivaid rahumeelseid veega pommitada, gaasitada ja nüpeldada. Kividega akende purustamine on varavastane kuritegu, aga politsei poolt korda saadetud vägiteod on seaduse kaitse all sooritatud isikuvastane kuritegu.

Suurte pealikute kodurahu nimel demokraatia vaikib

Võib vaid ette kujutada politseiülemuste pettumust, kui vägivald jäi nii üürikeseks. Järgnevatel päevadel tehti kõik, et konflikt eskaleeruks, aga asjata. Arreteeriti sadu inimesi, aga hüsteerilisest hirmukampaaniast hoolimata saabus üha enam meeleavaldajaid. Kasutusele on võetud üha enam juhuslikke ettekäändeid nende tulijate tagasi saatmiseks vöi arreteerimiseks. Sarnaselt Seattle’s toimunud rahutustega on piisav näiteks gaasimaskide omamine. Ausalt öeldes, oli Rostockis neil päevil gaasimask suisa kohustus, niivõrd suvaliselt kasutavad “korrakaitsejöud” pipra- ja pisargaasi. Sarnaselt Kopenhaagenile, kus arreteeriti noori salli kandmise eest (siis oli talv), on Rostockis piisav päikeseprillide või kapuutsi kandmine. Puutumatuks ei ole jäänud ajakirjanikud (mitmeid on rünnanud politsei, teistel on pressikaart tühistatud), õigusabi andvate gruppide tegevust (kes teevad nimekirju arreteeritutest, ning otsivad neile abi) on pidevalt piiratud. 2001. aasta Genovas toimunud rahutuste ajal ründasid politseinikud koolimaja, kus magasid sajad aktivistid. Hiljem toodi ettekäändeks Molotovi kokteilid, mida pole siiamaani leitud. Samu argumente kasutades üritasid politseinikud sisse murda ühte Rostocki laagrisse. Asjatu, kui laagrites midagi peale söögi ja magamise tehakse, siis hoopis töötubasid, konverentse, õppuseid stiilis “kuidas käituda, kui politseinikud ründavad koertega”.

Kahjuks Rostockis ei napi meeleavaldamist väärt objekte, korraldati proteste sõjaväe, LIDL kaubandusketi, sõjatööstuse, immigratsiooniameti (loe koonduslaagrite) jne. vastu. Et aktivistid liiga hõlpsalt ühelt meeleavalduselt teisele ei jõuaks, seiskus kohati ühistransport, Rostocki suunduvaid busse peatatakse suvalistel ettekäänetel tundideks, rongidest väljuvaid aktiviste on oodatud politseiahelikes, ja saabunud on siis tagasi rongi pekstud, ning rong tagasi lähtepunkti saadetud.

Kuhu ei pääse meeleavaldajad, ei pääse ka teised

Meeleavalduse asümmeetrilisele iseloomule vastas Heilingdammi ehitatud müür palju enam, kui politsei töökorrale. Tuhanded meeleavaldajad hülgasid igasugused maanteed ja marssisid üle põldude müüri suunas ning hiilisid làbi politsei ahelikest, erinevate sissepääsude juures korraldati istumisstreigid ning sealt pääses läbi vaid politsei rünnakute abil. Kaks ööd kestnud blokaadi ei suutnud “korrakaitsejõud” laiali saata hoolimata agressiivsetest meetodidest. Eile pärast tunde kestnud maasistujate veega uhumist ning peksmist, hootistest pipragaasi puhangutest rääkimata politsei loobus kuna vastupanu ei osutatud. Õhtuks lubati läbi ka protestijatele toodud söögipoolis ning öö võeti vastu muusika ja tantsuga. Blokaadi nurjamiseks ette võetud vahendid ning taktika näitavad, et eesmärgiks ei olnudki mitte (eri)korra hoidmine (küllap siis oleks ka meeleavaldajad väravate eest ära aetud) vaid demonstrantide füüsiline veenmine. Demokraatlikes ühiskondades ei ole üldjuhul politsei rolliks poliitika tegemine, aga Saksamaal osutus olukord teiseks.

Eetrivaikus

Kuna politsei roll ei ole mitte meeleavalduste laiali ajamine ja vägivalla õhutamine vaid hoopis korra hoidmine, siis ei ole peavoolumeedial võimalik ka suuremaid uudiseid kirjutada. Ka meeleavaldajate üldine rahumeelsus ja stoilisus, kui küsimuse all on politseiniku käest peksa saamine ei aita kaasa uudiste tekkele. Järgneb eetrivaikus, ja mitte ainult Eestis, kus ajakirjandus lonkab mõlemat jalga. Ka suurte ja “mitmekülgsemate” väljaannete leheküljed keelduvad igasugusest analüüsist, leida võib üksikuid artikleid, mis kannavad peamiselt desinformatsiooni. Absoluutse triumfi on saanud aga Indymedia. Rostockis töötab Indymedia keskus, töös on Interneti raadio ja telekanal. Samuti on kõigile meeleavaldajatele tagatud läbipääs Internetiühendusele. Kuna Indymedia liikmed on ainukesena sündmuste keskel ja sama agarad, kui politsei video-poisid, siis ongi ainuke koht G8 vastaste protestide kohta teada saamiseks nende kodulehekülg. Mõistagi on taoline informatsioon mõnevõrra ühepoolne, aga igas punktis neutraalsem, ausam ja reaalsem, kui suurte telejaamade kajastatav desinformatsioon.

Epiloog

G8 kohtumine on läbi, vastu on võetud paar suuresõnalist otsust, mille täitmine lõpeb koos kohtumisega. Võrrelda vöib Inglismaal peetud kohtumisega, mille lubadusi pole plaanitudki täita.

Ühendriikide president jätkab oma tuuri Euroopas, mida saadavad valjuhäälsed protestid, laupäeval ootavad teda Roomas paavst ning aktivistid kogu Itaaliast. Ka Rostockis haavata saanud meeleavaldajad paranevad peagi, positiivse külje pealt võetakse kaasa hindamatu kogemus suurte liikumiste korraldamisest, laagrite ning marsside organiseerimisest, kambavaim ning kibe mälestus “korrakaitsjatest”. Saksamaal aga tuleks demokraatliku näo säästmiseks ette võtta väike mängijate vahetus politsei ülemistel korrustel, esineda lubadusega selliste olukordade kordumatusest. Lootus selleks on siiski väike.

Tagantjärgi võib Rostocki syndmustega tutvuda Indymedia kronoloogia-lehekyljel: de.indymedia.org/ticker. Inglise keeles de.indymedia.org/ticker/en

Äkki on korruptsioon ka minevikupärand? 6. juuni 2007

Posted by Manjana in Euroopa, kapitalism, majandus, tõlkelood.
comments closed

Lesli Holmes, kes on tuntud kui kauaaegne postkommunistlike riikide korruptsiooni uurija, on püüdnud välja selgitada millist mõju omab korruptsioon demokraatiale. Holmes uuris oma raamatus „Rotten States? Corruption, Post-Communism, and Neoliberalism”  Bulgaariat, Ungarit, Poolat, Venemaad ja ka Hiinat ja leidis nende riikide korruptsioonis sarnaseid jooni.

Holmes määratleb korruptsiooni kui erinevate riigiametnike ja poliitikute tegusid, mis on vastuolus nii seadustega (veel …)

Milline kool millisele ühiskonnale? 1. juuni 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, haridus, poliitika.
comments closed

Daniele Monticelliautor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.