jump to navigation

Milline kool millisele ühiskonnale? 1. juuni 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, haridus, poliitika.
trackback

Daniele Monticelliautor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.

Advertisements

Kommentaarid

1. Läbi koolikiusamise isiksuse poole « Punase Hanrahani Teine Tulemine - 1. juuni 2007

[…] 8.05 liikumise leheküljel on täna üks neetult hea lugu, mis omast kohast haakub ka sellega, mis mina siin kirjutasin. Omast kohast. Aga eriti kordaks ma […]

2. zah - 1. juuni 2007

Õnneks on Eesti koolisüsteem ikkagi vägagi rahvakoolilik. Ministri laps võib vabalt käia klassis kus õpib ka lihttöölise laps. Sellist asja ei kujutaks kuskil vabaduse, võrdsuse ja vendluse Prantsusmaal üldse ettegi. Skandinaavia on ehk veelgi rahvakoolilikum maa. Kui koolikatsed ära kaotada, mis tuleb siis asemele? Lapsi hakatakse piirkondliku elukoha järgi kooli saatma? Aga kes omab elukohta ja kinnisvara vanalinnas või siis kesklinnas? Ilmselt jälle mitte lihttööline…ehk samas kohas tagasi. Või siis kehtestada kohustuslikud kvoodid, aga mille alusel? Varandusliku ja sotsiaalse tsensuse alusel? Et klassi peab kuuluma 1 laps kelle vanemate sissetulek ületab 3 M EEK, 3 last 0,5-1 M EEK, 15 last “keskklassist” jne.? Nn. vastuvõtukatsed pigem ju soosivad võrdsust, kuna ühtviisi tubli võib olla ju nii lihttöölise kui hotelliomaniku võsu. Eeldusel, et nende vanemad oma latega tegeleda viitsinud on. Ärge nüüd palun rääkige, et lihttöölisel pole aega oma lapse kasvatamisega tegeleda, kuna ta peab hotelliomanikku orjama.

3. liis - 1. juuni 2007

need nn.eliitkoolid pole enam ammu mitte andekamatele vaid rahakamatele,on lollpäid kelle issi külaskäigust uue investeerimissooviga direktori juurde jääb kooli alles ja lõpetab poiss kes isegi kapa-kohila gümnast muidu välja visataks.kõik need gustav aadolfid ja muud kesklinna nn.head koolid tahavad vanematelt annetusi varjatult on neis õppemaks.

4. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Ma ei poolda koolikatseid, olen sellega nii otseselt kui kaudselt kokkupuutunud. Omal ajal läbis poeg edukalt koolikatsed, hiljem aga olen kuulnud mitmeid traumaatilisi kogemusi lastevanematelt, kes võsukesi nn eliitkoolidesse on suunanud.

Peamine küsimus ongi selektsiooni kui sellises. See hakkab tõepoolest halastamatult vara. See on asja varjukülg. Samas ei ole läbiviidav selektsioon üldsegi mitte garantiiks omandatavale haridusele. Kui lapse teadvus areneb järku, mil ta reaalselt mõtleb hariduse omandamisele kui järjepidevale protsessile, ei pruugi kunagine selektsioon enam toimida. Selektiivsus kui varjukülg tuleneb samuti Eesti väiksusest, mida artikli autor teises kontekstis mainis – erialagümnaasiume on vähe ja sellest ka karm nõudlus ning selektiivsusnõuded.

Tegelikult nõuavad koolikatseid ju vaid koolid, mis kindla spetsialiseerumisega. Artikli autor ütles väga kenasti, et “…Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad…”

Kas Prantsuse Lütseum või Inglise Kolledž oleksid sama suunitlusega kui nad katsed kaotaksid? Algkooli jooksul selguks hoopis, et Marile meeldib hoopis joonistada ja Jürile sport.
Samas – kas Eesti haridusmaastik kaotaks kui nimetatud asutused oma eksistentsi olemasoleval kujul lõpetaksid?

5. mr.Costello - 1. juuni 2007

Kallis oponent Zah,

artikli autor viitas ju sellele, et katsete keelustamisega on seotud palju teostusprobleeme, sealhulgas tuleb kindlasti põhjalikult läbi mõelda, mis tuleb praeguse süsteemi asemele. Küsimus on aga pigem selles, kas me üldse tahame niimoodi mõelda, et Eesti arengu nimel on ehk kasulik loobuda sotsiaalsest darvnismist?

Selle kohta, mille alusel eliitkoolidesse tegelikult lapsi valitakse, kirjutas väga hästi Liis ning seda on näha ka eliitkoolidesse sissesaanute nimekirjadest perekonnanimesid lugedes. Ka on valikukriteeriumid ja -tulemused tihtipeale läbipaistmatud, näiteks Prantsuse lütseum avaldab vaid sissesaanute nimekirja. Reaalkoolis on mõnevõrra läbipaistvam süsteem, kuid ka seal on üheks olulise kaaluga valikukriteeriumiks see, kui lapsevanem ise on Reaalkooli vilistlane.

Aga asi pole ju ka üldsegi mitte selles vaid pigem autori poolt viidatud “standardsete kuubikute” tootmises “kasulike” ja “kasutute” annete varases nooruses väljaselekteerimise teel ning seeläbi suletud arengutsükli tekitamises.

Muide, kas viidet Prantsusmaa kohta tuleb mõista niimoodi, et seal ei või ministri laps töölise lapsega ühes koolis käia?

6. sirje - 1. juuni 2007

Uurisin kunagi erinevaid haridussüsteeme ja reforme. Mulle jäi silma üks asi Soome koolide kohta. Seal on samuti õpilastel vaba valik millisesse kooli nad tahavad minna, aga Soomes on keelatud avaldada lõpueksamite põhjal tehtud edetabeleid koolidest. Sellised edetabelid kujundavad arvamuse mõnedest koolidest kui eliitkoolidest. Samas on lõpueksamite ja testide küsimus hariduspoliitikas üks diskuteeritumaid küsimusi. Sisuliselt on ju võimalik lapsi terve aasta ainult testi edukaks täitmiseks treenida. Ega selline trenn veel ei taga, et laps tegelikult ka muid asju jagab.

Sama ka sisseastumiskatsetega – treenid oma lapse teste tegema ja pärast selgub, et esimesel aastal pole koolis enam midagi teha ja hindeid ka ei panda. Teisel aastal aga ajab täiega nutma, sest siis läheb karmiks andmiseks.

Muideks, üks parimaid andmebaase Euroopa riikide haridussüteemide kohta on Eurydice: http://www.eurydice.org/portal/page/portal/Eurydice

7. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Lisaksin veel, et kes vähegi õppimise ja õpetamisega põhikoolis ja gümnaasiumis kokkupuutunud, teavad et õppekavad on ülimahukad. Koolid, mis spetsialiseerunud näiteks keeleõppele – mahud erinevad tavakoolidest.

Eks katsete poolt räägi hetkel ka asjaolu et nii püütakse hoida ära hilisemat lapse traumeerimist – kui ta mahu ja võimaliku huvipuuduse tõttu õpitavaga toime enam ei tule.

“Katsete järk-järguline kaotamine” nõuaks kindlasti põhjalikumat sotsiaalset analüüsi just tagajärgede osas. Tallinna Ülikooli pedagoogikaharu võiks ju mõne teadustöö teemana seda käsitleda?

Mis puutub tuntud inimeste sattumist õpilaste nimekirjadesse, siis see küll utreeritu väide. Võib-olla on Tallinna konsentratsioon tuntud nimede poolest lihtsalt suurem ja kes otsida tahab, see leiab ikka mõne. See vast jällegi see Eesti väiksuse ja väikluse probleem pigem.

8. Erin - 1. juuni 2007

Ei saa lahutada koolide teemat iibe teemast.
Eliitkoolid on väga vajalikud, ehkki nende praegune süsteem ei ole kõige õigem. Inimesed, kes suudavad eesti rahva jaoks suuri tegusid korda saata tuleb juba varases lapsepõlves üles leida ja eesti rahva teenistusse suunata.

Probleemid tulevad hoopis sellest, et eesti naine ei sünnita piisavalt. Kui meie sünnitusaktiivsus oleks 8-10 naist per naine, oleks meil piisavalt geneetilist materjali nii eliidiks, kui ka lihtrahvaks ning sellest võidaks lõppkokkuvõttes eesti rahvas.

9. sirje - 1. juuni 2007

Erin. Kõigi inimeste anded ei avaldu varajases nooruses, mõned “avanevad” alles hiljem. Paljud inimesed, kes on täiskasvanuna saanud hakkama millegi suurega, on koolis suht jamad olnud. Samas ei ole võimalik tänapäeval ka enam ilma hariduseta millegi uuega hakkama saada (rääkides reaalteadustest).
Muideks Jaapani haridusreform oli huvitav. Me tegime koolis selle võrdluse Soome omaga. Kui Jaapani reformi idee oli panna paremad õpilased paremini õppima, siis Soome idee oli tõsta kogu taset. Soome idee õnnestus – kõikide õpilaste tase tõusis, seega kogu haridustase tõusis. Jaapanlastel tõusis ainult väga heade õpilaste õppeedukus, aga rumalamate oma langes, seega keskmine tase jäi samaks. Eesmärgistamise küsimus.
Normaalne oleks siiski, et riigis oleks rohkem haritud inimesi, mitte see, et mõned on väga head ja teiste tase langeb.
Aga “ei sünnita piisavalt” kohta võiks seda öelda, et kui inimene hakkab rääkima sünnitusaktiivsusest kuni 10 last, siis minu meelest sarnaneb see üleskutsele, et mehed võiks ka rohkem sünnitada.

10. Jake - 1. juuni 2007

Oh jah, vabandan, kuid ajas täiega naerma jälle. Ja siuke tädi on õppejõud? Kas õppejõu ülesanne tänapäeval ongi emotsionaalsete karjatuste õhkupaiskamine analüüsi asemel?
Idee on huvitav, ma ei vaidle, aga see on esitatud nii vastikult pealiskaudselt, lahmivalt ja sõjakalt, et loo lõpuks kadus igasugune huvi.

Kokkuvõttes tüüpiline 8mai pealiskaudne üleskutse revolutsioonile:
1) Hulk põhjendamata väiteid a’la: “Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad.”
2) Üleskutse mingile müstilisele ideaalile stiilis: “Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha.”
3. Imeline vasakäärmuslik oskus varjata artiklist läbikumavat nõuet “tõstame makse, võtame rikastelt raha ära, et teha meie kõigi elu paremaks”
Selle asemel on vihje:” toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu.”
4) Diskrimineerimishüsteeria: “üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid.”

ah et 6-7 aastaste testimine on diskrimineerimine”. Äkki on ka spordikoolid diskrimineerimised? Kohustame ka kõige nõrgema tervise ja hüppevõimega lapsi vastu võtma või muidu märame diskrimineerimistrahvi? Või keskkooli sisseastumiskatsed? Kust läheb piir?

Okei, ma ütlen lõpuks, mida mina tahtnuks lugeda, ma annan teile lausa vasakpoolsel kombel kala kätte, mitte õnge, nagu peaks.
Ma oleks tahtnud lugeda asjalikku artiklit, kus oleks põhjendatud mitteelitaarse koolisüsteemi eeliseid suurema sotsiaalse mobiilsusega. Toodud äkki rahvusvahelisel statistikal põhinevaid näiteid, kuidas taolise süsteemiga on keskmine tase märgatavalt kõrgem?
Kus oleks ära märgitud, palju muutuste sisseviimine võiks maksma minna, et eesti keskmise kooli taset tõsta? Mille peale see rahu kulutada? Kuidas saada jagu õpetajate puudusest, neid ei saa ju importida? Kas peaks mingeid makse tõstma? või puudutama stabilisatsioonireservi?

11. Janek - 1. juuni 2007

Ei viitsi pikalt jahuda. Nö “eliitkoole” toetan kuid oma lapse paneks ikkagi sihukesse keskmisesse äärelinna kooli. Stressi vähem.

12. luize - 1. juuni 2007

Põhimõtteliselt oleks ju kena, kui kõikides koolides toimuks õppimine ühtemoodi. Ja õpilaste suhtumine õppimisse oleks sarnane, ehk siis õppimine oleks popp. Kui mina koolis käisin, olid hästi õppijad üheselt pugejad, kellele “tumedamad” seetõttu ka ülevalt alla vaatasid. Gümnaasiumis asi küll paranes, sest sinna said sisse juba need, kellel mingi õppeedukus eksisteeris ja oli ka hariduse omandamise soovi.
Praegu oskan ma näiteid tuua Tartu koolide kohta, millest ühes “eliitkoolis” õpib ka minu tütar. Esiteks ei mäleta ma, et katsete ajal lastel stressi oleks olnud. Kõik olid nagu lapsed ikka, pabistajate osas olid rohkem vanemad. Teiseks ei saa ma nõustuda väitega, nagu oleks määravaks vanemate rahakott. Sellisel juhul ei oleks ma saanud seda endale lubada. Pole mul ka kuulsat nime, millega esineda. Ja klassi, kus mu tütar õpib, saab enam-vähem vanemate rahakoti järgi kaheks jagada, et on nii rikkaid kui kehvemaid. Jah, rohkem on rõhku keeltel, küllap on neil sellega seoses rohkem õppida, aga olulisem on see, et mitte keegi ei ole hästi õppmise tõttu kaaslaste seas tõrjutud, pigem vastupidi. Ja vaimsus, mis koolis valitseb, ei ole võrreldav mingi suvalise Annelinna vabrikuga, kus lõppkokkuvõttes on kõige tegijamad mingid suvalised ludrid, kelle eesmärk paremal juhul on end lihtsalt läbi vedada.
Maimetsa ministriks olemise ajal üles kerkinud idee oli nii toores, et ilmselt seetõttu ta läbi kukkuski. Noh, minister kukkus kõigepealt läbi, aga niimoodi lauaga lüüa haridusmuudatuste puhul ikka ei saa. Ainuke asi, mis muutus, oli potensiaalsete õpilaste elukoht, ma ei kujuta ette, mida need “paremad koolid” oleksid sügisel teinud, kuhu kõik piirkonnas “elavad” lapsed mahutanud.
Jah, oleks väga kena, kui saaks ilma katseteta hakkama. Aga kahjuks ei saa kõigist koolidest üheväärset haridust. Ei saa. Ei saa. Ja paljalt katsete keelamisega seda nüüd küll ei muuda. Võibolla kui meil töötaks näiteks selline karjäärinõustamise testide tegemine, nagu vist Ameeikas on mingist vanusest alates. Et siis oleks algkool kõigil sama, aga edasi läheks selekteerimine. Tegutsevad mõnes mõttes valikuliselt ka erakoolid, nende valimine käib siis rahakoti järgi. Ebaõiglane on see pigem vanemate suhtes, kellel siis tekib alaväärsus, et näed, minul pole niipalju raha kui neil.
Mis puudutab “Standaredeid kuubikuid”, siis oma kooliajast ma küll ühes klassis niipalju erinevate huvide ja annetega lapsi ei näinud. Ehk siis selliste kasvatamisega “eliitkoolides” küll ei tegeleta.
Lõpkokkuvõttes; minul on hea meel, et mu tütar saab heas koolis hea hariduse ja õpib koos heade inimestega. Ma saan aru ka vanematest, kellele põhimõtteline laste “katsetamine” nii varases nooruses vastumeelne on, aga ma ei leia, et see lastele kahjulik on. Lastekaitsepäev on muidugi aeg sellel teemal arutleda, aga olgu siis ka arutelu mitte et ütleme: eliitkoolid on väga pahad ja kõik kes teisiti arvavad on lihtsalt kadakasakslased.

13. Kati - 1. juuni 2007

ma ei tea, minu meelest oli see väga hea lugu, mille teemadel kindlasti mõelda tasub.

ausaltöelda olen ma oma elus kokku puutunud mõne eliitkooli õpilastega läbi päris erinevate vanuserühmade (endavanustest praeguste lõpetajateni, koos mõningaste vaheastmetega). psüühiliste traumadeta pole sealt, minu arvates, ükski väljunud.

spordikoolid, keeltekoolid, kunstiringid jms on ka kindlasti oluliselt teine asi, kui põhihariduse andmine. nende ülesanne ongi mingit erioskust treenida.

kusjuures, ka nende puhul on mingi võimalus mitte ainult üliandekaid dresseerida, vaid huvilised lapsed kunsti või muusikat vms armastama õpetada.

vähemalt olen mina näiteks kuulnud koorist, kuhu ei võeta mitte ainult neid lapsi, kes katsetel kõige paremini laualavad, vaid kõiki, kes laulda soovivad. sealjuures on see koor mingi ideega kuradima edukas ja suutnud meie tänasesse muusikaellu nii mõnedki staarid kasvatada.

14. Sekeldaja - 1. juuni 2007

Vahepeal on voolanud jälle veidi vett merre, nii aastajagu ja mis ma näen: mitte tolligi ei ole midagi muutunud inimeste suhtumises.
Ma räägin väga konkreetse näite varal. Minu tütar, E.
Käisime temaga Härma katsetel.
Ei saanud sinna sisse, ei pidanudki saama.
Kuid mingite kriteeriumide põhjal peab Härma oma valiku tegema.
Lapsi oli katsetel 160. vastu võeti 48.
Nii et ma ei näe siin mingit traumat peale ehteeslasliku kadedussündroomi käes põdejatele, lastele traumasid sellest küll ei t
tekkinud, kui mõned vanemad ehk välja arvata…kuid see on NENDE ENDI VIGA.
Tuntud inimestest näiteks Tõnis M. tütar oli ka katsetel.
Ei saanud sisse. Noh ja siis??
Elleni üks lasteaia rühma kaaslane, täiesti tavaliste vanemate poeg sai sisse.
Oskas soravalt lugeda, väga tark pois, pidigi saama Härmasse.
Võimalik, et mõni ei pidanud ka saama sisse ja mõni jälle pidi.
Kes seda teab. Kuid sellest on tehtud poliitiline probleem ja siit hakkab asi haisema.
Pärast Härmat aga hakkas meil väikest viisi jama.
Jama millega?
Sellega, et ei ole võimalik selgelt aru saada, kui ma panen lapse kooli K nimekirja, et kas ta siis lõpuks on selles nimekirjas või ei ole.
Sest vaadake katsed on väga pahad pahad.
Aga kui nimekirjas on rohkem lapsi, kui 24 * paralleelklasside arv.
Ütelge, mille alusel siis saab kool teha valiku?
Ma ütlen teile ise, kui ei suuda mõista:
varem või hiljem algab sehkendamine, mis ühel ilusal päeval muundub täiesti tavaliseks korruptsiooniks.
Kusjuures lapsevanemad ise loovad selle olukorra.
ma oma lapse isana tahaks, et saaks lõpuks paika see kooli küsimus,
Ning andke andeks, Tartus on kahjuks punase laterna koole mis mühiseb:
Forselius, Karlova, Veeriku.
Inimene on nõus kasvõi korterivahetusega, et pääseda mõnest sihukesest!
Seda teavad kõik, aga häbelikult algab sehkendamine, näiteks Annelinnas umbes nii, et koli PAARISNUMBRIGA MAJASSE, et saaks selle kooli, millesse tahaks last panna….
Mina ei kolinud ja ega sehkendama ka ei pidanud.
Lapsi oli vähe ja konkurssi õnneks ei tekkinudki, kohti lihtsalt koolis K oli. Lihtsalt normaalne kool, ei midagi erilist, NORMAALNE, ma rõhutan, NORMAALNE kool.
Kuid võinuks minna ka teisiti.
Selle asemel, et keskenduda koolide põhiprobleemile, meil on liiga palju kahjuks üsna nõrku koole, keskendatakse katsetele, mille kaotamine lööb viimasegi võimaluse peale korruptiivsete mehhanismide mingil muul moel hakata valima lapsi koolidesse.
Katsete kaotamine on SEADUSTATUD KORRUPTSIOON.
Nüüd teine küsimus .
Kui Härmasse tahtjaid oli nii 160 ringis, siis selline võiks olla Tartus inglise keela süvaõppeklasside hulk, et kõik, kes tahaksid, inglise keele süvaõpet ka saaksid.
Lihtne, kas pole!
iga vanem ei viigi oma lapsi süvaõppega klassi, kuna teades oma last, valitakse talle sobivaim kool.
Süvaõppega klasse, kus toimuvad mingid elementaarsed testid, et selgeks saada – laps on võimeline õppima selles klassis, lihtsalt peab olema piisavalt palju.
Kahjuks Tartus teisi koole, kus nii kõrgel tasemel, kui Härmas, keelt õpetatakse, siiski ei ole. Lihtsalt ei ole ja punkt.
Ja otse loomulikult sellise pronkssõduri laadse heietusega saab õpetajate palgaprobleemi jälle ära unustada, kusjuures Monticellit võiks ju huvitada tüüpilise vasakpoolsana selle sotsiaalne aspekt:
naistele makstakse lihtsale meie ühiskonnas vähem.
Aga mina näiteks tahaksin kooli minna füüsika õpetajaks.
praegune palgapoliitika selle välistab.
Võib-olla olengi ma halb õpetaja. Ma ei tea, konkurssi ka kindlasti ei oleks, ma ei saa seda kuidagi teada ja vaevalt, et koolgi eriti valima hakkab (või hakkab, oma küla universaal loodusteaduste õpetaja kindlasti parem, ikka OMA INIMENE, ma tean selliseid juhtumeid ka).
Kuid ma võin juba ette ennustada, et anno 2009, 2010 ja 2015 tullakse jälle lagedale sama jutuga, kuniks need neetud katsed kaotatud on lõpuks ja pange tähele:
ÕPETAJATELE IKKA PALKA EI MAKSTA, selle peale võib küll mürki võtta ning katsete käigus puhutud mullidest ei ole saanud ei kooldi paremaks, ei olda vahest õppekavugi valmis saanud, ja ei ole läinud ka muud asjad paremaks …
sihuke pessimistilik lõpp.
Sest teie jaoks on see küsimus poliitiline. Võistkond A, Spartk, võistkond B, Dünamo.
Parmpoolsed, need on Dünamo, vasakpoolsed, need on A.
2 stereotüüpi ja parteid, mis edasise mõtiskelu reaalsete lahenduste teemal tõtt öelda välistavad.
muuseas, tüüp-eesti ärimeeste mõttemallid paneb paika Audentesega juhtunu, kommentaarid on üleliigsed.
Haridus kui koht kinnisvaraga spekuleerimiseks….
Aga mina olen isa ja tahan oma lapsele saada normaalset haridust.
ma rõhutan, normaalset.
Sellist, kus õpetatakse Ohmi seadust ja kümmet egiptuse nuhtlust
kenasti koos ja lõputu vigin kavade ülepaisutamisest ei oleks eriti populaarne.
Sellist, kus lapsel oleks hea õppida.

vabandused pika kommi pärast, kuid oma blogi selle jutuga täita ka ei taha…mulle ei meeldi kohe mitte politiseeritud Spartak-Dünamo jalgpalliks muunduvad probleemid ….

15. mr.Costello - 1. juuni 2007

Metsapiiga, ma ei saa sinust aru. Oma esimeses kommentaaris sa ütled, et ei poolda koolikatseid. Teises kommentaaris aga räägid katsete poolt. Mis su seisukoht siis lõppeks on ja milliseid lahendusi pakud? Või argumenteerid siin puhtalt vaidluse ilu pärast? :-)
Jake, Sirje tõi ühe rahvusvahelisel statistikal põhineva näite, mis räägib eliitkoolide kahjuks. Kas see sobib? Põhimõtteliselt võib ju Sirjelt küsida, et äkki ta paneb selle koolitööks tehtud uuringu siia blogisse eraldi jutuna üles.
Luize ja Sekeldaja, tegelikult sama küsimus ka teile – kas te ei tahaks mõelda nii, et mida teha jõudmaks olukorrani, kus kõik koolid on võrdselt head? Sest see, et eksisteerivad “head” ja “halvad” koolid ei ole mitte paratamatus. Nagu ka mitte see see, et ühiskond jaguneb “rikasteks” ja “vaesteks”. Seda kõike saab muuta, kui me selle muutmist tahame. Ehk siis see Punase Hanrahani poolt toodud A või B valiku C variant.
Loomulikult ei ole koolikatsete keelustamine võluvits, mis sellise olukorra tekitaks. Aga see oleks üks samm sel teel. Lisaks tuleks järgida ka Sirje poolt viidatud Soome mudelit koolide pingeridade avaldamise keelustamise kohta, muuta inimeste (sealhulgas laste) väärtushinnanguid, tõsta õpetajate palka, määrata riigi kulul õpetajakutse omandanud inimestele kohustuslikud suunamised, mis tagavad heade õpetajate võrdse jaotumise kõigi koolide vahel jne jne. Aga alustagem ühest sammust. Järk-järguliselt.

16. zah - 1. juuni 2007

Nendest nn. eliitkoolidest räägivad tihti ka inimesed kes nendega kokku puutunud ei ole. Mul endal käib laps “eliitkoolis” ja ka venna laps käib seal “eliitkoolis”, kuid miskit stressi ma nende puhul küll täheldanud ei ole. “Eliitkoole” on ka väga eerinevaid, ja näiteks Prantsuse Lütseumis ma oma last hea meelega ei näeks – sealne “õppimiskallakuga kool” ei soosi üldse näiteks laste kehalist arengut, see kool on liialt direktori ja tema ego nägu-tegu. Kokkuvõtteks – müüdid on tihti suuremad väljastpoolt neid koole vaadates, reaalsuses on tegemist koolidega nagu koolidega ikka, valikuid on rohkem ja kaake vähem.

Nagu keegi siin ennem kirjutas ei ole probleem mitte katsetes ja “eliitkoolide” (vrld. tippklooster, eliitkogudus, eliitspordiklubu, tipprestoran jne.) olemasolus, vaid asjalolus, et koolide ligitõmbavus ei ole mitte võrdne ja see ei ole “eliitkoolide” süü. Usun ka seisukohta, et vastuvõtukatsed on vähemkorruptiivne sõel kui “vestlused vanematega” ja “piirkondlik komplekteerimine piirkonna kinnisvarahinna põhjal”.

17. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Mnjah, kusagil hariduse omandamise etapis ju tehakse ikkagi valik konkreetse inimese andekuse ja andetuse vahel. Tehakse ju siis samuti testid? Traumeerimine?

Korduvalt on ju püütud läbi ajakirjanduse, kui kooli juhtkondade poolt edastatada sõnumit – lapsevanemad, palun suhtuge oma laste võimetesse reaalsustundega, ärge sundige neid testinimesteks. Leian et psüühhilise trauma tekitavad siinjuures lapsele mitte kool ja riik, vaid ambitsioonikad vanemad, kes “nui neljaks” oma lapsi süvaõppe koolidesse püüavad suunata.

Isiklik kogemus X Tallinna süvaõppe kooliga seoses. Poeg sooritas katsed ilma igasuguse eelneva spets.ettevalmistuseta. Miks sinna kooli – sest tal ilmnes üsna varakult väga hea keelemälu. Ühele kohale kandideeris 5 last (30 last võeti vastu). Ei omanud tutvusi, tuntud nime nagu paljud tema klassikaaslasedki. See on fakt.

18. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Costello, ma ei poolda koolikatseid seetõttu, et need võivad traumeerida last. Aga ma ei süüdista siinkohal riiki ja haridussüsteemi, vaid lapsevanemaid.

Samas ei näe ka hetkel paremat lahendust katsete ärakaotamise alternatiivina. Artikli autor ei tee seda paraku samuti.
Pakkusin, et hr Monticelli võiks selle küsimuse uurimustöö teemana algatada Tallinna Ülikoolis, kaasates selleks akadeemilist ringkonda pedagoogide ja sotsioloogide näol.

19. Janek - 1. juuni 2007

to zah: Stressi asi tuleb sellest, et vahel vanemad suruvad oma mitte-nii-andeka lapse “eliitkooli” (ütleme, suurema õppeintensiivsusega) ja nõuavad igasuguste meetoditega häid hindeid. Käisin keskmises äärelinna koolis (oli hullemaid kuhu saatmisega õpilasi hirmutati) — kuna materjal polnud eriti “taibukas”, siis ei nõutud õpilastelt ka väga palju. Puudumistesse suhtuti ka üsna leebelt. Riigieksamid tulid koolil siiski üle Eesti keskmise.

20. Janek - 1. juuni 2007

Metsapiiga: “Korduvalt on ju püütud läbi ajakirjanduse, kui kooli juhtkondade poolt edastatada sõnumit – lapsevanemad, palun suhtuge oma laste võimetesse reaalsustundega, ärge sundige neid testinimesteks. Leian et psüühhilise trauma tekitavad siinjuures lapsele mitte kool ja riik, vaid ambitsioonikad vanemad, kes “nui neljaks” oma lapsi süvaõppe koolidesse püüavad suunata.”

Täpselt nii ongi. Lapsevanemad arvavad, et nende laps on kindlasti maailma kõige targem, parem, tublim jne. Koolikatseteks hakatakse last varakult treenima ja hiljem sõprade/sõbrannade ees eputada. Ausalt, hakkab paha, sest olen ise seda oma silmaga näinud. Probleem pole mitte koolides, vaid VANEMATES!

On täiesti arusaadav, et mingitpidi on vaja lapsi eristada. Paned “lollid” kokku “tarkadega” ja õpetaja viidab kogu aja “lollidele” teemat seletades. Nö “tarkad” ei saa oma potentsiaali rakendada, sest peavad “lollide” taga ootama ja neil hakkab väga igav. Lõpuks hakkavad jooma ja poppi tegema või muid pahategusid tegema.

21. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Costello kirjutas et….”Lisaks tuleks järgida ka Sirje poolt viidatud Soome mudelit koolide pingeridade avaldamise keelustamise kohta, muuta inimeste (sealhulgas laste) väärtushinnanguid, tõsta õpetajate palka, määrata riigi kulul õpetajakutse omandanud inimestele kohustuslikud suunamised, mis tagavad heade õpetajate võrdse jaotumise kõigi koolide vahel jne jne. Aga alustagem ühest sammust. Järk-järguliselt.”

Ei saanud päris täpselt aru, et MIDA alustatakse ja KES alustab? Kas 8.mai liikumine kavatseb haridussüsteemi reformima hakata Sirje viidatud Soome mudeli põhjal või kuda?

22. luize - 1. juuni 2007

kõik koolid võrdselt head? mille poolest siis. õpetajate? hea küll. õpilaste? keerulisem, kõik ei ole lihtsalt ühtemoodi võimekad. mitte sellepärast, et ühed oleks halvemad, aga no ei tule kõigil ühtemoodi välja ju.
et ma olen nõus, haridussüsteemi üle peab arutama, aga siin kipub see rohkem selliseks aruteluks, et ühed ütlevad, et neil on õigus ja teised peavad sellega tingimusteta nõustuma. isegi kui püüan seletada, miks neil õigus ei ole.

23. otsija - 1. juuni 2007

Koolikatsetega on nii ja naa. Kui on tegu mingi süvaõppega, siis ilmselt mingisugused katsed on vajalikud, et selgitada välja, millistele lastele on sobilik just SEE ala. Kui mingit süvaõpet ei ole, ei ole katsed õigustatud tõesti.
Kuid paljusid vanemaid ei meelita mitte süvaõpe tema lapse andekuse arendamise nimel, vaid nimetus ELIITkool. Ja siit need hädad algavad.
Ma arvan, et esimese asjana tuleks ära kaotada justnimelt koolide pingerida kui selline, sest just selle põhjal teevad sageli vanemad valiku. See on põhjus, miks koolis, mis saab vastu võtta 50 last, tahab õppima hakata 160. Mille põhjal siis teha 160-st lapsest valik, kes on need 50, kes saavad ja kes ukse taha jäetakse?

24. araterl - 1. juuni 2007

– Monticelli on ilmselt pärit riigist või kohast või ta pole lihtsalt isiklikult kokku puutunud koolikatsetega. Võib-olla on teema lihtsalt otsitud või ette antud;

– Eesti võrdlemine Soome või nt Rootsi haridussüsteemiga on üsna tänamatu. Rahavolüümid on üsna võrreldamatud. Eestil väga palju ruumi hariduse rahastamise suurendamiseks ei ole. SKP per capita võiks mõned korrad tõusta ja siis võiks koolireformi teha

– Üsna lobedalt võetakse kasutusele eesti keeleruumis valdavalt halvustava sildistusena kasutatav “sotsiaalne darwinism”, mis ei näita just autori erilist soovi probleemi tasakaalustatult käsitleda. Sildi võtab kohe kõnepruuki teine kamaiit ja lõppkokkuvõttes osutub teemakäsitlus sotsiaalporno rubriiki kuuluvaks – nämmitakse mingi teema kohta, mis on jah olemas, suures osas paratamatu, päevapealt muutmine tähendaks langemist totalitarismi ja üldise heaolu parendamine tähendaks “suuremat maksukoormust kui on Eesti SKP”

– Sisseastumiskatsed on tavalised enamuses riikides just erakoolides. Haridussüsteemi kihistumine on igal pool. Kuna Eesti ühiskond pole veel nii rikas, et lubada laiaulatuslikku erakoolindust, siis on kihistumine toimunud riiklikus haridussüsteemis.

– Üldteada pedagoogiline tõde on see, et efektiivsem on õpetada sarnase teadmistetaseme ja omandamisvõime või õppimissooviga lapsi. Isegi ühe kooli ja õpiaasta piires jaotatakse lapsi nö paralleelklassidesse selle alusel. Kui koolide sisseastumiskatsed on sotsiaaldarwinism siis on ka erineva tasemega paralleelklassidesse jagamine sotsiaaldarwinism. Aga keegi ei jäta sellepärast paralleelklasse tegemata, sest see on terve mõistuse vastane.

– Teadmata Monticelli kui keeleteadlase(?) muid ühiskonnateaduslikke vaateid jääb arusaamatuks, miks ta ilma sisulist lahendust pakkumata idealiseerib tasalülitamist haridussüsteemis

– Tunduvalt suurem sotsiaaldarwinism on see, et Valgas ei olegi võimalik puhtalt õpetajate kaadri puudumise tõttu saada sellist õpetustaset nagu Miina Härma Gümnaasiumis või Reaalgümnaasiumis aga mille poolest siis Tallinnas sündinud laps on halvem kui Valgas sündinud. Miinahärmanudse ärakeelamine ei tähenda, et Valgas läheks asi paremaks. Raha hulk jääb mõlemal pool samaks, s.t. Miina Härma õpilaste vanematest sponsorid jäävad ikka sama rikkaks.

– Kui keelata ära koolikatsed, siis hakkavad tööle muud valikumehanismid – vanemate-õpetajate networking või mingid alternatiivsed hindamismeetodid. Eliitkoolide fenomen ei põhine mitte sisseastumiskatsetel vaid vilistlaste-vanemate-õpetajate networkingul. Selleks, et kõik koolid oleks võrdsed tuleks Prantsuse Lütseum, Inglise Kolledž ja muu sotsiaaldarwinistlik rämps likvideerida, nende asemele teha kaubanduskeskused ja luua täiesti uued koolid, kus endiste eliitkoolide õpetajaid ei tohi olla rohkem kui 5 tükki kooli kohta (absurdne utreering aga sellele autori mõttearendus viib)

– Kui keegi räägib, et katsete tegemine on julm siis tasub tutvuda Sirje poolt Soomega võrreldud Jaapani haridussüsteemi. Kõige rohkem enesetappe on 8 ja 12 klassi õpilaste hulgas, sest peale seda tulevad keskkooli ja ülikooli eksamid mis on rämedalt julmad. Sisuliselt määravad 9 klassi sisseastumiseksamid ära kogu Sinu elusaatuse ehk võimaluse teha ülikoolieksameid ja ülikoolieksamid selle mis ülikooli Sa saad. Ja ülikool määrab sinu elu.

* * *

Üritasin aru saada, et kes on Daniele Monticelli. Meesterahvas, seda vähemalt. Lingvist? Eestlasega abiellunud itaallane? Valeprofessor? Hobivasakpoolne? Igal juhul eestivälises internetis küll eriti midagi leida polnud
http://www.google.com/search?num=100&q=%22daniele+monticelli%22+-site%3Aee

25. priitp - 1. juuni 2007

AR:Üsna lobedalt võetakse kasutusele eesti keeleruumis valdavalt halvustava sildistusena kasutatav “sotsiaalne darwinism”

Halvustav kõla on “sotsiaaldarvinismil” ka näiteks inglise ja ameerikainglise keeles.

AR: Isegi ühe kooli ja õpiaasta piires jaotatakse lapsi nö paralleelklassidesse selle alusel.

Kus kohas seda tehakse? Mina oma kooli ajast küll sellist asja ei mäleta…

AR: Kui keegi räägib, et katsete tegemine on julm siis tasub tutvuda Sirje poolt Soomega võrreldud Jaapani haridussüsteemi.

Kas algkooli sisseastumiskatsete lisamine muudaks Jaapani haridussüsteemi vähem julmaks?

26. araterl - 1. juuni 2007

priitp:

– defineeri “sotsiaaldarwinism”
– millises koolis ei jagatud 20-30 aastat tagasi a, b, c jne klassidesse?
– ole mureta, sisseastumiskatsed on ka algkoolides. Meie lütseumide ja kolledžite katsed on selle kõrval peasilitamine

27. priitp - 1. juuni 2007

AR, vaata: http://en.wikipedia.org/wiki/Social_darwinism

24 aastat tagasi käis klassidesse jaotamine nii: meie klass oli A klass, selles olid need õpilased, kes käisid “0 klassis” koolis, B klassis olid need, kes käisid “0 klassis” lasteaias. Keskkoolis oli nii, et A klass oli keelte klass, B klass oli looduskallakuga, ja C klass oli matemaatika-füüsika eriklass.

Sina kirjutasid: Üldteada pedagoogiline tõde on see, et efektiivsem on õpetada sarnase teadmistetaseme ja omandamisvõime või õppimissooviga lapsi. Isegi ühe kooli ja õpiaasta piires jaotatakse lapsi nö paralleelklassidesse selle alusel.

Mina oma kooliajast küll ei mäleta, et A klassi oleks pandud targad lapsed ja B klassi lollid.

28. Janek - 1. juuni 2007

Meil olid teoorias A klassi omad “lollid”. Praktikas kiskus “tarkus” iga aastaga B kahjuks. Kurat teab miks. Liiga vara selekteeriti?

29. mina - 1. juuni 2007

Ma kirjutasin paar kuud tagasi, jätkuks ühele pikemat aega kestnud vaidlusele, kirjatüki mis sobib selle teemaga nagu põlv munadesse.

Kuna see on isegi Daniele postitusest kolmandiku võrra pikem, siis ma seda täies pikkuses ei kopeeri. Lugeda saab siit.

http://metsaloom.blogspot.com/2007/03/minu-soovid-ja-vaated-haridusele.html

Nõukogude ajast sujuvalt vabasse Eestisse liikunud “eriõppega koolidest” on tänaseks päevaks saanud nähtused nimega “eliitkool”. Kuigi ma olen kohanud suhtumist, et neid peaks hoopis “õppimiskallakuga” koolideks nimetama, on nende enesekirjelduses ja arusaamises mõiste eliit kui kõrgem, parem, eelistatud, ka silmad kinni nähtav (tsiteerin Leesit aastast 2005, kui ta aktusel ütles: “on olemas [üks] eliitkool ja teised koolid”; teades Leesi arrogantsust, unustas ta vist kogemata küll mainida Hugo Treffneri Gümnaasiumi, kus hoolimata peaaegu kolm korda suuremast õpilaste arvust on riigieksamite tulemused (mille põhjal eliitsust mõõdetakse ) sama head, ja mõnda muud kooli, ent see ei oma hetkel aktuaalsust) Fakt on see, et meil on olemas hulk koole, kellel on teatud privileegid teiste koolidega võrreldes ja kes peavad ennast eliidiks.

Esiteks tuleb ära märkida muidugi nende teeninduspiirkonnata olek, mis annab juba algkoolist võimaluse omale õpilasi valida. Ebaõigluse või pigem eriõiguse üks sambaid oli võimalus võtta õpilasi sisse teisest klassis, koorides nii teiste koolide (teoreetilised) parimad juba pärast esimest aastat ära. Esiteks võetakse nõnda paljude heade õpetajate nina eest nende enda hea töö ära. Teiseks luuakse otsest kihistumist ja karmi klassimentaliteeti(?) juba varajasest elueast peale… liiga varajasest. “Teise klassi” eelis küll muudeti ära paar aastat tagasi, kuid esimese klassi katsed, kus kontrollitakse sisuliselt kodust ettevalmistust, ei ole vähem absurdsemad. Huvitav on mainida, et neist vara valitutest suhteliselt suur protsent ca -60%[?] (samasse) eliitgümnaasiumisse edasi ei saa. Järeldused tehke ise. See eelis, “vahetada kaarte”, samal ajal, kui teised peavad leppima sellega, mis neile pimedalt anti, annab neile koolidele juba varajases eas väga tugeva psühholoogilise ja tihti repressiivse võtete hulga – ma ei tea, kui palju kordi olen ma teatud koolide lõpetajate suust kuulnud ütlust (mida neile juba algkoolist pähe on taotud) alati võid minna teise kooli kui ei meeldi! Aga seda ütlust jääb vaikimisi saatma negatiivne alltekst, et see “teine” ei ole jälle sama hea, kui meie kool ja seda tehes (mujale minnes) oled sa “kaotaja”. Kasutatakse võimalust istuda õpilastele sellega pähe ja samaaegselt viiakse hindefetiš taevastesse kõrgustesse, mis kulmineerub riigieksamitulemuste dressuuriga.

[…]

Alg- ja põhikool pole koht eliitkoolile või katsetega koolile (välja arvatud tõesti erandjuhtudel nagu muusikakeskkool) – nii noores astmes ei peaks ega tohi riik hariduslikku ja ühiskondlikku kihistumist toetama. Soov kaotada ära eliitkooli alumine osa praeguses vormis, mille kasutegur juba hariduslikus mõttes on rohkem kui kaheldav ja mille olemasolu ühiskondlikus ning eetilises plaanis on ühtaegu õigustamatu ning kahjulik, on eeldus selle mõistmiseks, et hea alg- ja põhihariduse peavad saama kõik, kes seda soovivad. Kui keegi tahab mulle vastu vaielda, et see on võimatu, soovitan hankida hea teleskoop ning kiigata selgel päeval üle lahe põhjapoole. Ära tuleb kaotada ka numbrikool selle praeguses mõistes (muuta numbrikoolid täisväärtuslikeks baasharidust andvatekst piirkonnakoolideks) – vastuseks neile, kes süüdistaksid mind kadeduses ja soovis kõikide taset alla tõmmata.

Alles keskkoolis, mis pole enam kohustuslik, võiksid eksisteerida “teeninduspiirkonnata koolid”, kes võtavad inimesi sisse katsete alusel samaväärselt kutsekoolidega. Aga see on jällegi omaette operett.

30. mirri - 1. juuni 2007

Eks neid teooriaid, mis puudutavad laste selekteerimist õpetamise efektiivsuse tagamiseks on palju. Ja igas teoorias on midagi huvitavat nagu igal inimlapsel on mingi anne.

Mina ei poolda koolikatseid ja laste selekteerimist. Ma nimelt usun seda mõttekäiku, mis ütleb, et lapsel on kasulik õppida ja kasvada loomulikus keskkonnas.
Toon ühe lihtsustatud näite seletamaks seda mõtet.

Kui me kogume kõik ntx üliheade juhialgetega lapsed Eestist kokku ühte ntx 30 õpilasega klassi, siis kasvab sealt vaid üks juht. Tõsi, tugev. Aga ülejäänud jäävad eduelamusest ilma ja ei kasvagi juhiks, kelleks nad oma loomulikus keskkonas oleksid kasvanud. Aga ühest juhist jääb ju Eestile väheseks.

Igasugune süstemaatiline väljavõte kahjustab nii keskkonda, kust võetakse, kui ka keskkonda, kuhu see võetu paigutatakse. Ntx tubli spordipoiss klassis innustab ka teisi sportima. Vahva nupumees nuputama jne.

Kui keegi teeb midagi hästi, koguneb tema ümber ikka inimeste ring, keda see innustab. Eliitkoolid vaesestavad tavakoole ja eliitkoolide lapsed võivad jääda sellest loomulikust juhistaatusest ilma, mis neil võiks olla tavakoolis.

31. araterl - 1. juuni 2007

priitp:

Wikipedia linki oleks ka Sulle soovitanud ja sealt peaksid ilusasti välja lugema, et sotsiaalne darvinism on ühte ajaperioodi mahtunud üsna süütu teooriakene. Sildi staatuse on andunud sellele teoorial tema kriitikud ja seda on võimaldanud seda oma labasel moel ära kasutada püüdnud eugeenikud ja muud pahalased. Eestis on seda valdavalt kasutatud just vasakpoolsemate poolt sõimusõnana.

* * *

Üle-eestiline sovjetiaegne statistika ABC-ndusest puudub aga suuremate maakonnakeskuste koolides, millistega olin kursis oli põhikoolis jah selline jaotus. Oli ka vastupidist, et A olid sisseastumiskatsetel kehvemad ja B paremad. Tartu 2. keskkoolis oli vist niimoodi. Keskkoolis olid jah täheklassid erialade kaupa.

32. Metsapiiga - 1. juuni 2007

Põhimõtteliselt nõustun Metsalooma mõttega “…Alles keskkoolis, mis pole enam kohustuslik, võiksid eksisteerida “teeninduspiirkonnata koolid”, kes võtavad inimesi sisse katsete alusel samaväärselt kutsekoolidega…”

Ent – kas kool institutsioonina on vaid hariduse omandamise koht. Minu arvates mitte. Taoline selektsioon aga lõhuks omakooli tunde. Kui seda tundmust meenutada, siis see polnudki tühine… Aga võib-olla tänapäeval polegi see enam oluline? Paar aastat ühes koolis, paar aastat teises… Kas ka enamus seda sooviks?

33. mina - 1. juuni 2007

Sotsiaalne darvinism mõttevoolu või mentaliteedina on palju laiem nähtus, kui algselt selle termini all mõeldi. Sotsiaalne darvinism on lihtsustatult öeldes igasugune lähenemine, kus leitakse, et ühiskond on suureline vahelesegamiseta adekvaatselt välja filtreerima selle parema, õigema, efektiivsema…

Kuid paralleeli muuda vähemalgi määral adekvaatseks lihtsalt tema näiline loogilisus või sobivus. Tegu on lihtsalt ühe seose vägivaldse kohandamisega teisele nähtusele.

Alles paarsada aastat tagasi usuti, et pööblile hariduse andmine on ressursside raiskamine – praegu võib eestis kohata sellise arusaama rudimente, mis on kohandatud neile, kes ei pääse katsetest läbi. Katsete adekvaatsusest või õigsusest eriti ei räägitagi. See, kas 6-7 aastaseid lapsi on võimalik mingite eelduste järgi ritta panna, on küsimus, mida ei tavatseta puudutada.

Arvestades, et heasse (loe: hea mainega) kooli pääsemine on veel eelisvõti sotsiaalsele mobiilsusele, on seda enam tähtis, et sellist asja ei eksisteeriks vähemalt algastmes.

Radikaalselt väljendudes on tegu ühiskondliku ja eetilis-kultuurilise vähktõvega.

34. araterl - 1. juuni 2007

Sotsiaalse darvinismiga lajatajate arvates on siis igasugune parema üleolemine ebaõiglane? Osavamal rikas olemine ja targemal paremini tegemine tuleb keelata? Teretulemast totalitarismi.

Sotsiaalse darvinismiga ei ole siin midagi pistmist. Kahemeestele ei hakata normaaljaotusega klassis viisi panema. Need kes ei viitsi õppida neilt ei hakata samavõrra vähem õppimist nõudma.

Probleemi, mille sisuks on üldhariduse üldine tase/kvaliteet on kirjatüki autor üritanud käsitleda primitiivvasakpoolsest vaatenurgast, et koolikatsed tuleb ära keelata, sest et andku jumal et ei selguks kes on targem ja võiks veel targemaks saada. Selle asemel, et lahendada probleemi kuidas tõsta üldhariduse taset üldiselt tegeleb autor probleemiga “kuidas hävitada eliitkoolid”. Palju edu selles võitluses, sest nagu eespool kirjutasin – praegused eliitkoolid jäävad nendeks ka siis kui tegeletakse räigeima tasalülitamisega.

Ainuke tõsiseltvõetav põhjendus on mirri välja toodud “normaalse” keskkonna mõte – kui juhtide klassi koguda kõik juhieeldustega tegelased tuleb sealt ainult üks juht. No päris nii see ei ole aga tõenäosus on, et segapudru-koolidest/klassidest tulevad mitmekesisemate sotsiaalsete rollioskustega persoonid kui üli-eriklassist.

Kui keegi teeb erakooli, siis on tal õigus võtta sinna õpilasi täpselt selle loogika järgi nagu talle meeldib. Riik kehtestagu ainult nõuded hariudsele mida peab andma.

35. mina - 1. juuni 2007

Araterl, üks probleem on selles, et sa eeldad juba vaikimisi, kui tegu on valikuga, siis see valib välja parema ja kõik kõrvalejäänud on halvem. Palun seleta meile, kuidas valivad algkooli katsed välja selle õige, kui mitte miski seda ei tõesta.

Parim vastuväide on reaalsus – eelnevalt kirjeldatud Soome näide või Prantsuse Lütseumi ja Treffneri gümnaasiumi võrdlus. Vaata posti 29. panin sinna lingi

Tegu ei ole eliitkoolide tasalülitamisega allasuunas, vaid kogu haridussüsteemi algosa taseme tõstmisega. See eeldab vähem täidetud klasse ja teistsugust õppesüsteemi, aga see pole utoopia. Eliitkoolid kui selline ei ole ega saagi olla (esiteks oma vähesuse ja teiseks selle signaali tõttu, mille nad juba oma olemasoluga välja saadavad) ühiskonnale – kaasaegsele sidusale ja haritud ühiskonnale – algmaterjaliks.

Riiklikus hariduses ei saa olla teadlikku eelistamist – mõningane kvaliteediline ebavõrdsus on muidugi olemuslikult vältimatu – aga see, et eelistatakse juba niigi rahastamises ja õpilaste valikus eelisseisundis koole, on lühinägelik.

Kes oled sina, ja millele sa põhined öeldes,et eliitkoolis õpivad paremad ja targemad – ma väidan, et isegi kui eliitkooli (siin me peame tegelikkuses rääkima nn eliitkoolidest indivudaalselt) keskmine tase on kõrgem, ei hõlma, ega suudagi nad hõlmata alg- ega põhihariduse osas murdosagi seda potentsiaalist, mis on hajunud üle eesti. Ja selle väljatoomine peaks olema kõige esmasem eesmärk – mitte tuupimisoaaside kastmine veega, mis saaks palju viljakamale pinnasele langeda.

36. Hubbil - 2. juuni 2007

Minu narvi puudutas paralleel Eesti uhiskonna ja tema koolisusteemi vahel, mille toi valja Daniel. Eestlaste kasvavale polvkonnale anti haridust koigest sada aastat tagasi uhes klassitoas. Selle klassitoa juures oli ka magamistuba ja kook ja sahver, kus sai hoida oma kodust toodud moona. Rahvavalgustajatest opetajad kaisid mooda kulasid ja kodusid veenmaks vanemaid, et nad saadaks oma lapsed kooli, kus nad saavad ka suua ja magada.

Sada aastat hiljem tegeldakse Eestis praeguse jutulonga alusel probleemidega, nagu kas oleks oige diferentseerida Eesti Vabariigi lapsi.

Uhiskonna areng ja koolide areng kaivad kasikaes. Deformeerunud uhiskond tahendab ka deformeerunud koolisusteemi, Danielil on oigus.

37. jake - 2. juuni 2007

Lasteaia tasemel propagandajutt käib Hubbilil, Minal jnt’l jälle. “Ühiskondlik vähktõbi, deformeerunud ühiskond jne. jne.
Ühtegi argumenti haridussüsteemi parandamiseks neilt targutajatelt pole tulnud ega tulegi ilmselt kunagi.
Minu arust on kogu see eliitkoolide värk täiesti pseudoprobleem, eesti haridust vaevab pigem tasemel õpetajate puudus ning distsipliini puudumine koolides. Eliitkoole eristabki tavalistest, et sela enamasti nende kahe asjaga muret pole.
Erinevalt seltsimees Monticellist ei näe ma mingit lihtsalt lahendust (kust sa võtad tööjõupuuduse ja negatiivse iibega ühiskonnas inimesi?) ja udutada ka väga ei viici, aga mida ma teeks:
1) viiks sisse koolivormi ning annaks koolipersonalile suurema võimu (krt, mingi tatt ei peaks direktorit kohtusse kaebama sakutamise pärast)
2) Kõrgharidus tasuliseks ja senisest märksa tugevamad soodustused
riigitellimusega erialadele (nt. õpetajad)
3) Suurendada märgatavalt inglise keele osakaalu (kui vaja importida õpetajaid kust iganes), võimaldades eesti noortele suuremat eelist üleeuroopalistes ülikoolides tulevikus

See kõik võib olla “sotsiaaldarvinisti” värdjalikud ideed, nii et sõimake, aga vähemalt ma ütlen midagi konkreetselt.

38. jake - 2. juuni 2007

mõned trüki- ja loogikavead eelmises postituses, jah, märkasin, kehv haridus vist, ei käinud eliitkoolis:P

39. The winner takes it all (?) ehk sotsiaaldarvinism kui meeleseisund « Ramloffi teine kodu - 2. juuni 2007

[…] winner takes it all (?) ehk sotsiaaldarvinism kui meeleseisund Kaheksanda Mai blogis on seoses haridustemaatikale jälle tulnud jutuks niinimetatud sotsiaaldarvinism. Et minu […]

40. mina - 2. juuni 2007

Jake, enne, kui sa ründama hakkad – vaata ka mida sa ründad.

Eelnevad tekstid on üles ehitatud sellele, mis on valesti ja kuidas seda muutma peaks. Samuti käsitleti ka õpetajate probleemi ning seda, kuidas nn piirkonnata eliitkoolid saavad oma õpilaste peal kasutada tervete kompleksete repressiivsete võtete arsenali – ja seda juba algkoolis koostöös kodu ja ühiskonnaga.

Edukultus ning elitism ei ole asi, mida tohib algkoolis institutsiooni tasandil taasluua. Muidugi, kui sa just edukal 19. sajandil ei ela.

Kolm eelnevalt esitatud punkti on laiema lahenduse jaoks küündimatud –

Paneme õpilased koolivormi, anname kõikide koolide õpetajatele samad kontrollvõimalused ja – võtted, mis on piirkonnata koolides (praktikas võimatu), õpetame rohkem inglise keelt ja teeme ülikoolid tasuliseks – kui see on millegi lahendus, siis oleks tädil vist fallos.

Koolipersonalile suurema võimu andmine ei taga kuidagi hariduse paranemist – pigem peab tegema väiksemad klassid ning lähenema individuaalsemalt, et õpetaja ei peaks hoidma tohutuid horde oma piitsa all, vaid saaks läheneda tõesti hkhkhkmmm pedagoogiliselt. See vaade, et suurem võim õpilaste parandab haridust sekundeerib esiteks tuupimisfilosoofiale ja teiseks viimasel ajal pressis üles tõstetud teemale, et õpilased diskrimineerivad karistamatult õpetajaid ja teisi õpilasi. Vaevalt, et lahendus on “ihunuhtluse” sisse viimises või mingi koolivormi kohustuslikuks tegemises.

Kõrghariduse täies ulatuses tasuliseks tegemine on otseselt konfliktis järgmise väitega riigitellimustega pedagoogiliste erialade eelistoetamisest.

Keeleõpe on igal pool tähtis, aga inglise keele seostamine üleeuroopalistesse ülikoolidesse sissevõtuga või üldise haridusliku olukorra paranemisega, on väga kitsas vaade. Selline uus-kadakasakslus ei panusta kuidagi eesti koolisüsteemide kitsaskohtade ära tundmisele ja parandamisele.

Kordan korra veel üle, et eliitkooli-filosoofia, kui selline, ei saa olla kaasaegsele ühiskonnale või kultuurile tugipiilariks. Eesti on väike riik ja selleks, et olla “vaimus suur” vajame me eelkõige laia ja efektiivset alg- ning põhiharidussüsteemi. Kesk- ja kutseharidus on juba teise tasandi probleem ning ülikool hoopis muu jutt. Kahtlemata on nad omavahel seotud.

Keegi ei suuda ratsionaalselt selgeks teha, miks on vaja juba 6,7-aastaste seas tekitada mingisugune absurdne ühiskondlik- seisuslik kihistumine – mille tulemust võib näha läbilõikes ühiskonna mentaliteedist. Tarkusega pole siin midagi pistmist.

41. jake - 2. juuni 2007

Tubli MINA, tegid ideed elegantselt maatasa ja ise väidad lahendusena: “vajame me eelkõige laia ja efektiivset alg- ning põhiharidussüsteemi”
Natuke liiga konkreetselt ja täpselt selgitad kuidas eesmärki saavutada, äkki saaks veel üldisemat lahendust pakkuda? :D
Ma ei saa aru, kas ükski vasakpoolne pole siin võimeline mõtlema ega lahendusi pakkuma rohkem, kui röökivate loosungite tasandil? Hallooooooooooooo? Anyone? Please?

ps:
Kas erakoolid peaks ära keelama? Tekitavad absurdset kihistumist? Aga keskkoolikatsed tekitavad ju ka? 14aastaselt juba!

42. mina - 2. juuni 2007

Rahu, ainult rahu, ütles pingviinipoeg Lolo ja lasi Pepe maha.

Muuseas, majanduslikus ega ühiskondlikkus mõttes ei ole ma ei vasakpoolne ega parempoolne. Kui sa aga defineerid ennast parempoolsena (s.h. majanduses), siis peaks ka sina tundma muret selliste nähtuste pärast, mis võiks Eesti majanduslikku ja ühiskondliku arengut pärssida.

Konkreetsete sammude kirjeldamine koolisüsteemi parandamiseks nõuab rohkem aega ja ruumi, kui üks blogidiskussioon eales anda võiks. Aga märksõnad on – palju väiksemad klassid, kõrgemapalgalised õpetajad, alg- ja põhikooli õppekavade ülevaatamine, kindlasti katsete ära kaotamine algkooli astumisel, tuupimisorienteerituse kaotamine… Kõlavad sõnad aga nõuavad kõik pikka lahtirääkimist praeguse haridussüsteemi kontekstis.

Sisuliselt ma nõustun Danielega, soovimata kirjeldada seda kausaalsust (kool>ühiskond) esmase ühiskondliku olukorra determineerijana, on siinse ühiskonna (selgelt üldistatud) maailmavaates ja mentaliteedis väga häirivaid sarnasusi märgata.

(muuseas majanduslikest võrdlustest rääkides – ühtede haridusasutuste pime eelistamine teistele, kes vajaksid tähelepanu isegi rohkem, pole mitte märk nn turumajanduslike jõudude eneseregulatsiooni soodustamisest, vaid vastupidi – kipub sinna ebaterve konkurentsi kanti)

43. priitp - 2. juuni 2007

14 .. 15 aastane inimene peaks olema juba niipalju välja kujunenud, et tema võimeid peaks olema võimalik juba adekvaatselt hinnata.

Mina käisin keskkoolis sel ajal, mil toimus järjekordne koolireform, nii et lõpetasin keskkooli asemel hoopis gümnaasiumi. Kolme aasta jooksul tehti meie õppekava vähemalt kaks korda ringi. Selline revolutsioon pedagoogikas ei jätnud kuigi sümpaatset muljet, ja ega ma ei rutta ka praegu põhiharidust radikaalselt ümber korraldama. No ei ole vaja haridusellu permanentset revolutsiooni.

44. Metsapiiga - 2. juuni 2007

D.Monticelli artikkel tõstatab küll probleemi – näeb koolikatsetes laste diskrimineerimist EV-s ning seostab kogu nähtust sotsiaaldarwinismiga. Samas libiseb ta ülipealiskaudselt lahenduse pakkumisest üle – “koolikatsete järk-järguline kaotamine”.

Sestap nõus Jake`ga, kes arvas et taas tegu lihtsalt loosungi lehvitamisega ja vingumisega vingumise eesmärgil. Mõni kohe ei saa, peab ringi käima “miiniostijana” ;-)

45. Oudekki - 2. juuni 2007

Vingumisest. Selleks, et midagi parandada, tuleb kõigepealt teadvustada, et asi on katki ja siis kindlaks teha, kust ta katki on. Pärast seda saab mõelda välja kuidas parandada ja siis praktiliselt parandama hakata. Daniele osutab siin probleemidele ja põhjendab, miks need on probleemid – ning minu arvates näitab ka otsa, kust asi katki on. Mida on siin kommentaatorid ka kenasti täiendanud :-)

Ma arvan, et üks praktiline lahendus peaks olema kooliastmete lahutamine. Kaheks või kolmeks: kas siis algkool-põhikool-gümnaasium või põhikool ja gümnaasium. Enamik praegusi eliitkoole võiksid vabalt jääda ainult gümnaasiumiks (Treffner on selle tee ka valinud ning saab päris kenasti hakkama).

Selles süsteemis võiksid algkoolid olla piirkondlikud, sest vajalik algharidus on ühetaolisem ja sõltub tsipa vähem kooli võimalustest, see võimaldaks loobuda koolikatsetest väga noorelt. Põhikoolid ja gümnaasiumid enam ei pruugiks…

46. Metsapiiga - 2. juuni 2007

Algkoolide piirkondlikuks viimine on ju iseenesest hea idee. Olgugi et viimaste aastate vältel on need maapiirkondades enamuses likvideeritud õpetajate ja ka õpetatavate vähesuse tõttu… Kooli majandamine on paraku kallis lõbu. Aga see selleks.
Süvaõppekoolid ja katsed puudutavad eelkõige suur(!)linnu.

Oudekki, küllap on algkoolide tasandil süvaõppel ka omad põhjused. Koreograafia, muusika, sport – need on kindlasti anded, mis vajavad varakult edasiarendamist- ja juhendamist. Ei oska öelda, miks sinna hulka on liigitatud ka keeleõpe ja reaalained. Üheks põhjuseks võib olla ka lihtsalt kasvav konkurents. Ja paraku ei saa ma nõustuda Katiga, kes ütles et need alad võiksid olla kooliväliselt arendatavad. Algklassilaps on vanuses 7-10, kes 5 tunnise üldharidusliku koolipäeva järel üldjuhul ei jaksa kusagile end nii väga arendama minna….

47. brita - 2. juuni 2007

need nn.eliitkoolid on ju kõigile teada kui ülbikute kasvulava kus kehvikul oma teadmistega midagi teha pole,käi või rahvusvahelistek olümpiaadidel ja saa esikoht aga kui vanemad kooli ei “investeeri” ja ei anneta siis pole sul au ja kuulsust loota.õpetajatesse suhtuvad ka lollidemaa võsukesed kui teenijasse,mulle rääkis üks õpetaja kuidas talle vastati kui neiukestele cosmopolitani lugemise eest tunnis märkuse tegi et umbes kes sa oled,mis sa mölised meie tahame paris hiltonist lugeda,sa mutt ei tea kes me vanemad on või?
seal roccalmare koolis käivad sellised kes tulevad kooli ainult uut autot või louis vuittoni kotti näitama.ja niisama suhtlema et tsau mis teed kus välisreisil käisid kust uued kingad said.

48. araterl - 2. juuni 2007

brita gynthelea hilton, Rocca al Mare kool on natuke teistsugune kool kui Inglise Kolledž või Reaalgümnaasium.

Algkoolid piirkondlikuks viimine
– jätab endiselt probleemi, et nt Viimsi algkoolis lihtsalt õpivadki rikaste vanemate lapsed
– lapsi hakatakse era-pikapäevarühmadesse panema
– era-algkoolid tuleks seadusega keelata
jms totrused

Tegelikult on lahendus lihtne
– haridusele tuleb natuke kiiremas tempos raha juurde anda
– koolide infrasse investeerimisest tuleb voluntarism välja saada (a la Tallinna linn topib raha Reaali ja Inglise kolledžisse olukorras kus riik niikuinii paneb, vanemad sponsivad aga mõni äärelinna kool on nagu peldik) Keskerakondlik kingituseloogika infrastruktuuri investeeringute puhul on eriti tülgastav.
– minu poolest võib ka diskrimineerida loogikaga, et koolid, kes saavad rahalist või mitterahalist sponsorlust saavad sellevõrra vähem riigi ja KoV raha
– ja paralleelselt tegeleda mustmiljoni teemaga nagu õppekavad ja korralduslikud küsimused.

49. Hubbil - 3. juuni 2007

Vist astusin Jake’i konnasilmale kunagi, aga tal on oigus, ma ei kirjutanud midagi selle kohta, mida peaks ette votma, et muuta olukorda Eesti haridussusteemis.

Ilma liigse tagasihoidlikkuseta, kui ma oleks olnud opetaja, siis oleks ma olnud viienda polvkonna opetaja. See on midagi, mida vaga vahesed eestlased saavad vaita. Samal ajal ei kvalifitseeri minu esivanemad mind avaldamaks haid motteid, kuidas parandada haridussusteemi ja kus peaks olema tulevik.

Tegin oma keskkooli labi Tallinna I Keskkoolis, kus sel ajal oli kolm paralleelklassi, A, B, C. Nendest olid A ja B moodustatud matemaatika ja fuusika katsete alusel, sinna sattus ka lapsi valjaspoolt Tallinnat. C aga oli moeldud piirkonna lastele, nii et sinna ei olnud vaja teha sisseastumiskatseid. Nuud, aastaid hiljem, tagasi vaadates mis on kellegist saanud soeludes lapsi labi filtrite Noukogude ajal, peab utlema, et A-klass, kuhu olid koondunud parimad, on produtseerinud uhe tipptasemel aritegelase ja uhe labiporunud teadlase, C-klass uhe tuntud maffiategelase ja B-klass, kuhu mina kuulusin, paar kultuuritegelast, ja parimad sobrad.

Tallinna I Keskkool, praegune GAG, oli uks esimesi noukogude korra ajal, kes puudis luua kooli, mis andnuks voimaluse andega lastele areneda ja kaasata ka haid opetajaid. Tean, et see ei olnud mitte vaga hasti vastu voetud idee tollal, kui koiki puuti harida standardse haridusprogrammi jargi standardkoolides.

Nuud Jake’i kusimuse juurde, mida peaks ette votma. Arvan, et teatud selekteerimisprotsess siiski peaks olema, moodustamaks gruppe opilastest, kes on uhel voi teisel viisil avaldanud oma annet. Selekteerimine on vajalik naiteks viiulimangija ande arendamiseks jms. Sellised selekteerimised on ajaloos kaua eksisteerinud ja ennast oigustanud, ja absoluutselt vajalikud mitmetel aladel. Hariduse ja koolide ala peaks jatma siiski oma ala professionaalide arutada, keda Eestis on.

Riik peab muude kohustustuste hulgas hoolitsema ka parima voimaliku hariduse eest koigile. Eliitkool, kuhu on piiratud sissepaas, ja muud piiratud kontingendiga koolid, nagu madras voi katoliku kool, ei tohiks olla riigi poolt ulalpeetav sajaprotsendiliselt, vaid need koolid peaksid leidma endale alternatiivse finantseerimisallika.

Uks minu hea sober avaldas arvamust, et Eesti peaks ilma valehabi tundmata uhinema Soomega, sest tema arvates pole eestlastel mingisugust voimalust sailitada oma kultuuri ja keelt ilma selleta naiteks 100 aastat. Standardkeel oleks soome keel ning pohja-eesti ja louna-eesti keel oleksid dialektid. Tema arvates pikendaks see eesti keele ja kultuuri kestvust veel mitusada aastat. Kas nn. eliitkoolide probleem pole mitte marginaalne?

50. mina - 3. juuni 2007

Selekteerimine mingi spetsiifilise ande arendamiseks – eelnevalt näiteks toodud viiulimäng, muusika üldiselt, kunst – on muidugi vajalik. Sellist asja on tõesti võimalik kontrollida varajases nooruses. Ma ise läksin esimeses klassis viiulit õppima, ja lõpuks mängisin teist aktiivselt 15 aastat. On inimesi, kellel on eeldusi puhtaks intoneerimiseks ja rütmitunnetuseks ja on inimesi, kellel on eeldusi teisteks asjadeks. Kuid eliitkoolide ja erikallakuga koolide samastamine on jällegi mingi rudiment nõukogude ajast.

Kas kellegil on 6 aastaselt rohkem eeldusi edukaks või harituks saamisel?

Keegi võiks mulle selgitada, mis spetsiifilist annet arendavad need koolid, kes kutsuvad ennast nn õppimiskallakuga koolideks. Millistele objektiivsetele näitajatele põhinedes seal vastu võetakse? Kui esimesse klassi astumiseks tahetakse, et lapsed loeks pr. keelset luuletust, oskaks kirjutada ja arvutada (GAG-is näiteks 14 a tagasi), on ainuke asi, mida välja lugeda saab, lapse kodune eelõpetus – mitte anne või soodumus “õppida”. Ja on oodata, et kui 5-6 aastasele lapsele on juba tuupimiskuure korraldatud (enamus ei hakka siiski loomulikul kombel 5 aastaselt veel lugema, kirjutama, arvutama ja võõrkeelset luuletust lugema), on selge, et vanemad valmis minema kaasa kooli nõuetega.

Kui selline varajane hariduslik paika panemine ning kihistumine ajab oma mentaliteedikombitsaid ka ühiskonda (või äkki on hoopis ühiskond oma kombitsad sinna ajanud, muna kana…), võiks hakata mõtlema, kas sellest on rohkem kasu või kahju.

Irooniline on see, et kui räägitakse tuupimisorienteeritud õpetusest eemaldumisest, ongi nn eliitkoolid õppedressuuri armaada eesotsas ning tänu riigieksamitulemustele keskendunud hindamissüsteemile, ka teatud mõttes hariduslikud etalonid ülejäänud ühiskonnale.

Heaks alguseks oleks riigieksami tulemuste mitteavaldamine koolide lõikes ja araterli välja toodud punktide ellu viimine. Raha, raha raha…

51. Metsapiiga - 3. juuni 2007

Pole kindel, kas keegi koolidest end suisa “õppimiskallakuga” koolina titutleerib….kusagilt on see nagu kõrva jäänud. See selleks.
Eelkommenteerija vist mõtleb ikka neid süvaõppekoole.
Jah, paraku sellist kodust eelõpetamist toimub ja eks eelkõige lapsevanemate eestvedamisel. Samas on nende tegevus mõistetav – sest kaugem eesmärk on ju konkurents tasuta kõrghariduse pärast. Nn eliitkoolide sissesaamise protsent riigieelarvevälistele kohtadele on tõepoolest suurem, aga mitte määrav.
Samas rõhutan, et selline hüsteeriline suhtumine saab ikkagi alguse kodust. Miks? Selle sõnastas taaskord väga kenasti Ramloff oma blogis. Põhjused pole niivõrd koolikatsetes kuivõrd inimeste mõttemallides. Kartus olla mitte tegija vaid luuser – sellist mõtteviisi korrutatakse enamikus Eesti kodudes, kahjuks.
Töötanuna vene õppekeelega koolis tean, et sama probleem kummitab sealgi. Hariduse omandamine pole enam teadmiste- vaid sotsiaalse väärtusega.

52. mirri - 3. juuni 2007

Aga Metsapiiga, ega sa ometi taha, et vanemad lastest luusereid tahaksid kasvatada? Vanemate kohustus ongi ju lapsed iseseisvaks eluks ette valmistada. Kuidas see neil õnnestub, sõltub väga paljudest teguritest. Lapsega tegelemine ja tema õpetamine on lapsele alati kasuks.

Ja ka tuupimine on mõistlikes piirides vajalik, sest tühjade koludega ei jahvata ükski veski. Meelde jätmine ja meelde jäetu üles ütlemine aga ei tohi olla ainus, mida koolis hakkama saamiseks vaja on.

Eks see tarkus inimest harida seisnegi selles, et nii fakte kui ka seoseid nende vahel ja tuletisi neist tuleb mingis loovust arendavas vahekorras serveerida.

53. Metsapiiga - 3. juuni 2007

Ma tahaksin väga seda, et vanemad ei tõmbaks võrdusmärki sissesaamise süvaõppega kooli ja luuserluse vahele. Et koolikatsetele ei omistataks tähendust, et sellega seondub kogu edasine (haridus)tulevik.

54. mirri - 3. juuni 2007

No seda võrdusmärki ei tõmba vist küll ükski lapsevanem. Sest vanemad ikka armastavad oma lapsi ja luuseriks ei suuda nad oma last naljalt tembeldada. Ja selle koolikatsetele omistatava tähendusega on ju ka nii ja naa. Olen neid lapsevanemaid näinud küll, kelle laps pole X-kohta sisse saanud. Alguses on tuju ära aga pärast leitakse sobiv tee edasi. Ja see ebaõnnestunud katse unustatakse. Noh, erandeid ju leidub aga erandeid on igas olukorras. Nende jaoks oleks muidugi pädevat psüholoogi vaja.

55. mr.Costello - 4. juuni 2007

Meeldiv näha, et on tekkinud diskussioon, mille tulemusena on ka mitmeid lahendusi välja käidud.

Minupoolsed vastused mõnedele kommentaaridele.

Araterl kirjutas:

Eesti võrdlemine Soome või nt Rootsi haridussüsteemiga on üsna tänamatu. Rahavolüümid on üsna võrreldamatud. Eestil väga palju ruumi hariduse rahastamise suurendamiseks ei ole. SKP per capita võiks mõned korrad tõusta ja siis võiks koolireformi teha.

Vaat see väide (raha pole) on küll selline, mille kasutamisel põhjendusena ma kunagi nõus pole. Vabalt on raha. Pole lihtsalt tahtmist ehk prioriteedid on teised. Ansip hiljuti kusagil rõhutas jälle, et meie peamine prioriteet on kaitsekulutuste suurendamine 2% SKP-st. Sorry, aga selle totaka NATO liikmelisusest tuleneva nõude asemel võiks selle raha hoopis haridussüsteemi panna. Kui selle nimel on vaja NATO-st välja astuda – why not? Valikute küsimus. See on siis ka esimene vastus küsimusele, kust saada raha – 2% SKP-st on päris kobe papp. Loomulikult peaks midagi ka kaitsekulutusteks jääma niiet päris 2% haridusele ei saa, aga tunduvalt enam siiski, kui prioriteedid ringi hinnata.

Sisseastumiskatsed on tavalised enamuses riikides just erakoolides. Haridussüsteemi kihistumine on igal pool. Kuna Eesti ühiskond pole veel nii rikas, et lubada laiaulatuslikku erakoolindust, siis on kihistumine toimunud riiklikus haridussüsteemis.

Väga valel teel oled, kullake. Esiteks ei kõlba argumendina sinu tavaline “mujal on samasugune või veel halvem”, teiseks tuleks just nimelt igasugune erakoolindus täielikult keelata, et vältida kihistumist ning hoida hariduse kvaliteeti ühtlaselt kõrgel tasemel. Haridus on riigi-, mitte erasektori asi. Ka see on lahendus ja ühtlasi otsene vastus, küsimusele, mida Jake nõudis. Ja selle raha, mis rikkuritel praegu erakoolidele oma võsukesele “parema” hariduse andmiseks kulub ning erakoolide keelustamisel üle jääb, saavad nad anda edaspidi kogu ühiskonnale – proportsionaalse tulumaksu näol, mis teatavast astmest alates suunatakse puhtalt haridussüsteemi.

Muud, siin juba eelnevalt välja käidud lahendused loomulikult lisaks:
– riigieksamitulemuste avaldamise keelustamine
– alg- ja põhikoolides sisseastusmiskatsete keelustamine va spetsiifilised muusika-, spordi- jms koolides

Need olid siis minu, mõnede kommentaatorite arvates kindlasti äärmusvasakpoolsed, mõtted. Ja need ei olnud Kaheksanda Mai Liikumise “ametlik seisukoht” vms absurdset. Kui aga Kaheksanda Mai Liikumine peaks mingil põhjusel kunagi selles küsimuses oma programmilist seisukohta koostama hakkama, olen nõus kompromissideks, et oleks võimalik konsensust saavutada. :)

56. Jake - 4. juuni 2007

Offtopic – kuidas on võimalik et vasakäärmuslasest Analüütik veel polegi haipinud Krister Parise artiklit “Sieg Heil Estland”, mis leiab fashismisugemeid muuhulgas ka alkoholimüügi piiramisest :D
Et sarnased ja rangemad piirangud kehtivad kogu Põhjamaades, see antifashisti suurt ei morjenda.

57. priitp - 4. juuni 2007

Natuke vähem teemast mõõda juttu lastekaitsepäeva teemasse, sedapuhku lapssõduritest: http://www.iht.com/articles/2007/06/03/asia/child.php?page=1

58. araterl - 4. juuni 2007

Costello

Järjekordselt murrad lahtisest uksest sisse. Kiika eelarvekavasse ja loe HM-i strateegilisi dokumente. Ja kui riigikaitstele 2% mitte panna, siis ei ole Sul varsti enam keda harida, kui Sa muidugi silmas ei pea, et me peame oma haridussüsteemi tasemele viima selleks et Vene Föderatsiooni Talinskaja ANSV-s see jälle ära saaks lagastatud.

Costello: “Väga valel teel oled, kullake. Esiteks ei kõlba argumendina sinu tavaline “mujal on samasugune või veel halvem”, teiseks tuleks just nimelt igasugune erakoolindus täielikult keelata, et vältida kihistumist ning hoida hariduse kvaliteeti ühtlaselt kõrgel tasemel. Haridus on riigi-, mitte erasektori asi.” – nojah, vasakekskrementism tema ehedal kujul.

See diskleimer: “Ja need ei olnud Kaheksanda Mai Liikumise “ametlik seisukoht” vms absurdset” – ole mureta, asi muutub täiesti ebaabsurdseks kui peamised kamai kõneisikud samad mõtted heaks kiidavad (mis on üsna tõenäoline) – siis on ju tegemist pea programmiliste seisukohtadega.

59. nipitiri - 4. juuni 2007

mumeelest peaks väikesele lapsele jääma võimalikult palju vaba aega… mängimiseks…
ideaalis peaks seda vaba aega olema ka pereliikmeil, et lapsega rääkida… teada saada, mis teda huvitab ja mis muret teeb…
hea oleks, kui laps saaks ise valida, kas käia lasteaias või mitte…
teatud eas kooli peab ta minema… kuigi poistel venitaks eelkooliaega tüdrukutega võrreldes aastakese pikemaks…
algastmes võiks koolitee olla võimalikult lühike…
koolikatse, mis näitab lapse kooliküpsust/keskendumisvõimet, käib mumeelest asja juurde… konkurss mitte…
kohustuslik haridus peaks mumeelest olema põhimõtteliselt ühtlaselt kättesaadav… erinevad võimed ja huvid selguvad põhikooli lõpuks… siis teeb noor inimene ise valiku ja saab/ei saa soovitud gümnaasiumisse sisse… kui selles punktis toimib mingi vanemate ja õpetajate nerworking, siis see on ääretult ebaõiglane…
*
oleks minu olemine, teiseks minu tegemine… :)
oleksid kõik põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi…
põhikoolid elukohajärgsed ja võimalikult ühtlased…
gümnaasiumid konkursiga…

60. mr.Costello - 4. juuni 2007

Araterl, mis siis sinu meelest juhtuks, kui me siin võidurelvastumise lõpetaksime ning üritaksime diplomaatilisel tasemel Venemaaga suhted joonde sättida? Venelased tuleksid ja vallutaksid Eesti dessandiga? Aktiveeriksid viienda kolonni (selle vastu õhutõrjeraketid ei aita btw)? Russofoobia…

Vasakekstremism… hmm. Mina defineeriksin ekstremistideks ja äärmuslasteks ikka sellised vennad, kes oma tõe maksmapanemiseks ekstreemseid meetodeid, revolutsiooni jms rakendada kavatsevad. Aga noh, eks see ole vaatepunkti küsimus ja minugi poolest võin ma oma anarho-kommunistliku maailmavaatega sinu jaoks ekstremist olla.

61. mr.Costello - 4. juuni 2007

Jake, tänud hea viite eest artiklile, millest me ilmselt küll erinevalt aru saame, aga aitäh sellegipoolest veelkord. Lisan ka lingi: http://www.epl.ee/artikkel/388280

62. araterl - 4. juuni 2007

Costello,

Eesti (riigi) poolelt on kogu taasiseseisvuse ajal olnud väga väljapeetud suhtumine. Esimene “üleannetus” oli Paeti osav kübersõja demagoogia. Muus osas ei näe küll võimalusi, et Eestil annaks midagi ära teha. Või äkki Sul on midagi varuks, mida mina ei tea.

63. sirje - 4. juuni 2007

Rääkides ekstreemsetest vahenditest ja erakoolidest on ju näide varnast võtta. Eelmisel aastal olid Ateenas mitmeid kuud järjest üliõpilaste demonstratsioonid, mis läksid aeg-ajalt väga vägivaldeks ja kogu jama põhjustajaks oli valitsuse idee hakata eraülikoole tegema. http://www.iht.com/articles/2006/06/27/news/greece.php

Meil on nüüd teada, et meil on aktiivsed vene keelt rääkivad noored. Eesti noored lasevad endale vabalt pähe astuda. Aga aastaid olid ka meie venekeelsed noored väga rahulikud.

64. Janek - 5. juuni 2007

Kas Sirje ähvardab meie riigi valitsejaid rahutustega? Sirõk ka ähvardas, aga vaat kuidas lõppes.

65. priitp - 5. juuni 2007

Kas hea Janek ähvardab Sirjet repressioonidega? Niikaua kui lubadusi ei ole ellu rakendama hakatud, ei tohiks asjaomastel organisatsioonidel lubajatega asja olla.

Aga natuke elu ja värsket õhku kuluks meie poliitilisele maastikule ära küll. Kui poliitikul oleks peale ebamäärase poliitilise vastutuse mingi jama puhul karta valijatelt märksa otsesemat tagasisidet, näiteks riknenud munade ja aiasaaduste näol, siis oleks jamamist ja lollusi ehk märksa vähem.

66. araterl - 5. juuni 2007

Elu ja värsket õhku poliitikamaastikul pakuvad meile Keskerakond, Konstitutsioonipartei ning sekka Vasak- ja Iseseisvuspartei. Aga kulub ära küll.

67. Janek - 5. juuni 2007

Tooge Toomsalu ka kapist välja. Kunagi tegi ETV riigikogust ülekandeid ja siis oli nii huvitav vaadata… :)

68. mr.Costello - 5. juuni 2007

Araterl ja Janek! Juhin tähelepanu, et teemaks on koolid ja haridussüsteem ning blogi on Kaheksanda Mai Liikumise oma. Palun ärge teemast väga kaugele kalduge!

69. Vanavõitu - 5. juuni 2007

Sirje
Kas Sa mõtled neid telkmantlites tüüpe?

70. sirje - 6. juuni 2007

Kas ma võin imelikud kommid ära kustutada?
69. Vanavõitu
67. Janek

71. Vanavõitu - 6. juuni 2007

minu oma võid

72. Eliitkoolid ja mida neist arvata « Mirri mõtted - 23. aprill 2008

[…] blogides on seda eliitkoolide asja arutatud, näiteks 8. mai omas. Kopeerisin sealt oma […]

73. Lukas: koolireformi kriitikud ei pruugi asjadest aru saada - 4. veebruar 2009

[…] Milline kool millisele ühiskonnale? « Kaheksanda Mai Liikumine No tags for this post. […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: