jump to navigation

Millisest mässust võib alguse saada uus riik? 20. juuni 2007

Posted by Manjana in ajalugu, poliitika.
trackback

SinimustvalgeJutt, mida Teile lugeda pakun, on osaliselt järg eelmisele jutule ja on kokku pandud kodanikuühiskonda käsitleva ühe loengu materjalidest, mida Tallinna Ülikoolis luges Rein Ruutsoo.

USA politoloog Sidney Tarrow defineeris 1994. aastal sellise nähtuse nagu protestiaktsioonide tsüklilisus, väites, et ühiskondlik aktiivsus võib korduda perioodiliselt ja saab alguse olukorrast, kus suur osa inimestest nõuab muudatusi ühiskonnas, kuid valitsus ise ei pea selliste muudatuste tegemist vajalikuks ja sel juhul asub neid nõudma kodanikuühiskond. Lõpeks võib toimuda kas reform, repressioonid ja mõni kord ka revolutsioon. Repressioonitsüklid vahelduvad kompromissitsüklitega ja repressioonidel on komme korduda.

Kas on võimalik nii proteste korraldada, et valitsejad säilitaksid näo ja jäädaks uskuma, et on tegemist isegi valitsusele meeldivate asjadega?
Näitena võiks tuua olukorra, kus lagunes NSV Liit. Tegemist oli süsteemi kriisiga. Vajadus üheparteilisest riigist mitmeparteilisele üle minna, oli ilmne. Perestroika ajal hakkasid kõigepealt 1986-1987 mässama lätlased, siis eestlased 1987-1989 ja lõpuks leedukad. Miks kõigepealt Läti? Riia oli Balti sõjaväe keskus. Protestid Lätis suruti kohe maha. Aga samas oli tehtud algus, kus üksikud inimesed alustavad meeleheitlikku protesti ja annavad sellega teada muutustest. On arvamusi, et tegelikult ei läinud Läti üldse protestitsüklisse, sest tsükli jaoks oleks see pidanud olema selline, mis laiendab võimalusi.

Selleks, et tegemist oleks tsüklilisusega, peaks osapooltel olema suurem vastastikune sõltuvus kui on konflikti sügavus ja mõlemad pooled peavad tegevuste käigus õppima. Iga uus tsükkel peaks järjest suurendama võimaluste struktuuri ning protestijatel tuleb leida uusi liitlasi.

Eestis algas kogu tsükkel looduskaitse-aktsioonidega (fosforiidisõda) ja see oli ametlikult lubatud (ametlik agenda ja varjatud agenda.) Tekkis vastuolu Moskva ja Tallinna vahel. Tallinn tahtis proteste maha suruda (K.Vaino) ja Moskva (M.Gorbatšov) ei lubanud. Toimus eliidi lõhenemine.

Järgmine samm oli majanduse kiirendamine ja IME-projekt. Kas see oli ka tegelikkuses võimalik või mitte, ei olnud isegi oluline – majanduseliit lõhenes ja mitte ainult Eestis vaid ka Venemaal. Liitlaste hulk suurenes ja ka teemade arv suurenes.

Järgmine samm oli juba raskem. Võeti käsile Stalini-aegsed kuriteod. Tekkis Loominguliste liitude kultuurinõukogu, mida võiks nimetada eliidi konsolideerumiseks. Ka Gorbatšov tegi kultuuriliite – kunstnikeliit ja kinoliit. Algas glasnost ehk avalikustamine. Tuli luua avalik opositsioon, milles mängisid suurt osa ajalehed, saavutades tinglikult „avaliku partei” funktsiooni. Rahvusriikides on oht, et sellistest liitudest võib tõsta pead ka natsionalism. Stalini kuriteod omandasid etnilise tausta, ehk lihtne mõtteviis käis nii – kohe, kui venelased siia Eestisse tulid, siis ka vuhinal tapma hakkasid. Aga perestroika oli jõudnud nii kaugele, et enam tagasi ei saanud. Venemaa lubas Eestile isemajandamist.

Lõpuks tuleb suur narratiiv, kus pannakse paika terve kogukonna saatus – Molotov-Rippentroppi pakt. See avalikustati ja mõisteti ühiselt hukka. Siseliitlastega läks sammhaaval ja gruppide kaupa. Mida teha läänega? Hakati rüüstama juudi surnuaedu ja aeti teiste kaela, et läänele halba muljet jätta.

Balti kett oli juba sümboolse tähendusega – sotsiaalse liikumise mobiliseerimine, mis oli inimlik ja tõmbas laiema üldsuse tähelepanu. See oli märguanne teistele riikidele, et me oleme täiesti normaalsed inimesed, keda ei pea kartma ja kellega saab inimlikult ja riiklikul tasandil suhelda kui võrdsetega.

Advertisements

Kommentaarid

1. Janek - 20. juuni 2007

Kas praeguse riigikorra võrdlemine NSVL-ga annab moraalse õigustuse vägivaldseteks aktideks?

2. sirje - 20. juuni 2007

Kes on mida võrrelnud? Janek, täiesti arusaamatu komm. Juttude järgnevus seisneb ainult selles, et see jutt on ka protestiaktsioonidest. Kuid käsitleb nende võimalikku järgnevust ja võimalikku tulemuslikkust. Pole otseselt võimalik võrrelda totalitaarses süsteemis toimuvaid protestiaktsioone demokraatlikes riikides toimuvatega. Või kui on, siis kaudselt ja ma seda hetkel ei proovinud.
PS! Vaatasin, esimene komm Janekilt. Tavaliselt on tema kommi sisu, et kogu kirjatükk ei kõlba kuskile ja mainitud teadlased peaksid traktoristidena töötama. Päris selline komm polnudki. Tubli, Janek! Areng on nähtav.

3. Oudekki - 20. juuni 2007

Võrdlemine kui mõtteavaldusvorm ei saa kunagi olla millegi õigustuseks. Seega Janek, kindlasti ei anna. Kui Eesti riigikord oleks sama autoritaarne kui NSVL-is, kas oleks õigustatud selle vägivaldne muutmine?

Kui lähtuda seadustest, siis oleks. Eesti Põhiseadus defineerib Eesti demokraatliku riigina ning juhuks, kui valitsus püüab demokraatiat ära kaotada, annab põhiseadus kodanikule vabad käed osutamaks omaalgatuslikku vastupanu (või vähemalt mina põhiseaduse § 54. nii tõlgendaksin küll).

Kas moraalselt on õigustatav autoritaarsele korrale vägivaldselt vastuhakkamine? See oleneb väärtussüsteemist kindlasti…

4. mina - 21. juuni 2007

[Iga uus tsükkel peaks järjest suurendama võimaluste struktuuri ning protestijatel tuleb leida uusi liitlasi.]

Struktuuri kohaldamine (ajaloo-)sündmustele ning neist mingi eeldatava korra otsimine on olnud kiusatus paljudele. Hetkel on vastuhakku või mässu kujutatud kui mingi ühiskondliku protsessi loomulikku kulminatsiooni, mis tipneb sünteesiga, kust peaks midagi paremat välja tulema. Aga kas poleks sama hea ja valiidne kirjeldaad seda näiteks inimlolluse järjekordse väljendusena?

Ma olen kõigi oma kümne kihvaga selle vastu, et vastuhakku destilleeritud vormis fetišeeritakse säärase deus ex machina’na, mis toob “lahenduse”. Ja mitte lihtsalt vastuhakku vaid praktiliselt igasugust vastuhakku – üks 8mai liikmetest alles väljendas seisukohta, et “kui neid kuulda ei võeta, siis ma saan aru küll, miks kasutatakse “”karmimaid meetodeid”” “.

5. Kristjan - 21. juuni 2007

Mina(Sina):

Miks ja kuidas Tarrow strukturalistina ühiskonda uurib võid leida Sirje viidatult lehelt: http://falcon.arts.cornell.edu/Govt/faculty/Tarrow%20docs/structuralist.pdf

Antud juhul on vastuhakku või mässu kirjeldatud, kui võimalikku tulemust valitsuse soovimatusele ühiskonnas muutusi läbi viia või kodanikega kontakti astuda. Kui Sa tähelepanelikult Sirje postituse algust loed, siis võimalikeks tulemusteks on ka reform või repressioon. Protesti-liikumiste aktiivsust, õigemini inimeste osalust erinevates liikumistes on sageli peetud tähtsaks demokraatia kestvuse alustalaks. Selle vastand on inimeste võõrandumine riigivõimust, poliitiline apaatsus, ignorantsus ja minna laskmine. Mina isiklikult arvan, et Sinu poolt välja pakutud « inimlolluse järjekordse väljendusena kirjeldamine» kuulub just nimelt ignorantsuse ja apaatsuse alla. Kui küsimuse all on valitseval korral silma peal hoidmine ning laiemate huvide eest võitlemine, siis ei, ei ole « sama hea ja valiidne ».

Kuidagi tuleks ju ühiskondlikku aktiivsust ja juba johtunuid riigipöördeid karaktiseerida, mõõta, nende üle arutada, muidu jääb ainukesena alles arusaam, et antud hetkel kehtestatud võimud on ainuõiged, tingimusteta õiglased ning ainuvõimalikud. Siis oleks näiteks Eesti riigi teke « deus ex machina », mingi abstraktse ja ainuvõimaliku ajaloo loomulik jätk, aga mitte ühiskondlike protsesside tagajärg.

Mina olen « kümne kihvaga selle vastu », et demokraatiat peetakse valitud rahvaesindajate ning lobby-gruppide omavaheliseks sebimiseks, mitte nondesamade esindajate, lobby-gruppide ning kodanike-ühenduste koostööks.

6. ylle - 21. juuni 2007

Kes ja kuidas defineerib autoritaarsuse, demokraatlikkuse või “püüde demokraatiat ära kaotada” ? Kuidas näiteks Oudekki defineerib?

“Eesti Põhiseadus defineerib Eesti demokraatliku riigina ning juhuks, kui valitsus püüab demokraatiat ära kaotada, annab põhiseadus kodanikule vabad käed osutamaks omaalgatuslikku vastupanu.” – huvitav tõlgendus, kas mõnda paragrahvi oskad ka tsiteerida?

7. sirje - 21. juuni 2007

Kallis, ylle ;), tolles artiklis on juttu sellest olukorrast, mida kunagi on targemad mehed defineerinud nii: “olukord, kus alamad klassid enam ei taha ja ülemad klassid ei saa vanamoodi edasi elada.” Seega pole oluline, kuidas mina või Oudekki mingit põhimõistet defineerivad. Üksik sõdur pole lahinguväljal tegija, juu nou.
Ehk, võttes kokku – nii demokraatia piisavuse või autoritaarsuse vastikuse astme määrab ära suurema hulga rahva arusaamine asjast. Kui eestlased suures osas on jõudnud arusaamisele, et meile pole vaja enam mitmeparteilist riiki ja näiteks toetavad massiliselt peaministri soovi autoritaarset korda kehtestada, siis täpselt nii palju meile autokraatiat või demokraatiat vaja ongi.
Muideks, sellel viidatud lehel on veel huvitavaid jutte. Ma alustasin (aga ei jõudnud lõpule) jutuga sellest, kuidas postsotsialistlike riikide inimestel on erinev vajadus kodanikeühiskonna järgi, kui lääne-eurooplastel. Et postsotsialistlike riikide inimesed paistavad silma egoistlikuse, ahnuse ja kadeduse poolest, mis võivad olla ka üheks põhjuseks, miks meil kodanikuühiskond “tööle” ei hakka.

8. Jake - 21. juuni 2007

Vastupidi, meil töötab kodanikuühiskond kuradima hästi, võrreldes näiteks Hollandiga. Meil ei lasta veel rahvusliku meelestatuse pärast või islami kritiseerimise pärast inimesi tänaval maha, nagu Pim Fortuyn või Theo van Gogh. Veel mitte, me pole vist piisavalt euroopalikud, Sirje?
Meil ei vägistata veel miniseelikus käivaid naisi “cuz they’re asking for it”, nagu toimub Pariisis või Malmös.
Aga me liigume Malmö suunas selles mõttes, et immigrandid juba loopisid kiirabi ja tuletõrjet, samm euroopalikkuse suunas. eks ole?

9. sirje - 21. juuni 2007

Jake, see pole kodanikuühiskond, kui ükskikisik (või ka siis koos 3 sõbraga) tänaval kedagi vägistab, või kellegi maha laseb. Selle nimi on jätkuvalt kuritegevus.

Minu teada on eesti kuritegevus inimese kohta võrreldes muude euroopa riikidega päris heal tasemel, nii et teistel riikidel tuleb pigem meile järgi jõuda. Mis kellelgi euroopalikuga seondub, mul küll tänavakuritegevus ei seondu. Samas on päris kurb, kui ei osata vahet teha kodanikuühiskonnal ja üksikutel kurjategijatel, kes oma saamahimu või vägivaldseid instinkte rahuldavad.

Mulle meenub kooli ajast (nõuka ajal) üks klassiõde, kes sõi moosi ja rääkis sinna juurde, et vot see lusikatäis läheb Aafrika nälgivate laste heaks. See oli täitsa hea nali, süütu pealekauba. Aga kui tänapäeval on see teisenunud selleks, et vägistan naist ja ise mõtlen, et “saadan ei tea korralikust kristlikust riietusest midagi”, vot siis on olukord ikka sant küll.

10. Jake - 21. juuni 2007

Jah, Sirje sorry minu viga, et reageerisin sinu lahmimisele samamoodi :( See lame “ahne, egoistlik ja kade” süüdistus oli lihtsalt liiga euroopalik minusugune rumal postsotsialistliku maa kodanik ei saanud Su põhjalikust euroopalikust kriitikast aru:)
PS: Ega sa ometi viimase lause põhjal ei taha väita, et need on põliselanikud, valged prantlased ja rootslased, kes vägistavad? Mõtle uuesti.

Sirje ironiseerib: Ei valge mees ei vägista kunagi, ta saab vabalt ilma ka ja kui on kole mees, siis maksab ja jälle saab. Või mis vastust sa ootad. Sooviksid vägistamisest vestelda. Sel teemal olen ma valmis kirjutama küll, tüüpiline feministlik teema, aga antud hetkel pole see teema siin päevakorras. PS! Ma olen sinust jupi postsotsialistlikum, kuna ma olen sust umbes 16 aastat vanem.

11. mina - 21. juuni 2007

@ Kristjan

Väita, et ühiskonnas on kaks äärmust – ignorantsus ja protestiliikumiste aktiivsus, ei vii meid kuidagi lähemale reaalsusele. Mäss kui protest peaks olema alati (nagu vägivaldki) viimane lahendus, mida kasutada. Aga säärased tühjad protestid, mis on suures osas lihtsalt väljaastumised väljaastumise pärast, on vaevalt mingid “demokraatia alustalad”. Pigem on tegu lihtsalt kaasaegse ühiskonna suutlikusega neid absorbeerida (ja kahjuks ka mitte tähele panna).

Ma sõnastan selgemalt – ühiskonnas (eriti kaasaegses) on inimesel väga palju võimalusi ennast kuuldavaks teha. Kui midagi ei meeldi, siis on eeldatavalt produktiivsem minna ise poliitikasse kui tegeleda poliitikute paikapanemisega tänaval. Paljud protestiliikumised on jällegi võtnud omaks loogika, et süsteemi seestpoolt muuta ei saa, seega tuleb lihtsalt kõik vana ära pühkida ja uut puhtalt vundamendilt ehitama hakata (oodatud oleks näited selliste totaalsete revolutsiooniliste liikumiste õnnestumise kohta).

Rääkides sünteesist, ei soovinud ma tuua sellele dialektikale inimlolluse näol mitte “alternatiivi” vaid ühte retooriliselt samaväärset alternatiivi. Võtta kõiki väljaastumisi, mis toimuvad kodaniku- või protestiühikonna sildi all, edasiviivate või (kõige) produktiivsemate lahendustena, ei ole kuidagi põhjendatud. Jah! Kindlasti peaks autoriteersele või lihtsalt rõhuvalekorrale vastu hakkama, aga probleem tekib juba praegu. Kui nüüd teatud veendumustega persoon interpreteerib praegust “korda” kui kapitalistliku korporatiiveliitkultuuri hegemooniat, mis loob maailma vaesust, on tal õigus seda teha (muidugi peab eeldama ka sisulist põhjendust, aga see on hetkel kõrvaline). Kuid nüüd tekib küsimus, et kas see veendumus iseenesest on nüüd küllaldane moraalne kapital mässamiseks?

Kuid kuidas peaksin ma suhtuma näiteks viimasel ajal ka Eestisse imporditud retoorikasse, mille järgi politsei enda olemasolu tänaval on provokatsiooniks, millele peab vastama rahutustega?

Parafraseerin klisheed, et rahutused on asjatundmatute viimane väljapääs. Kõik need G8-le vastuastumised ja muud seda stiili protestiaktsioonid on suutnud suure osa ühiskonna silmis teha ainult ühte – blameerida kogu liikumist. Ei ole vaja selgitada, et see on teatud provokaatorite tekitatud või tõrvatilk meepütis. Hetkest, kui uudistesse ilmuvad (kasvõi monteeritud?) kaadrid kaetud näoga rahvahulgast, kes loobib politseid kividega ning peksab aknaid sisse (ma ei räägi Eestist jällegi), ollakse jälle samm lähemal sellele pööblihulgale, kes Bastille komandadi tänaval nii läbi peksis, et too surma anus.

Isegi kui ajaloos on märgata teatud tsüklilisust, oleks ääretu üle- või möödainterpreteering teha sellest järjekordne liikumine õndsasse kommunismi läbi legaalse “kodanikuühiskonnale omase” protestivaimu.

[…]

Ma arvan, et tegu on järjekordse arutlusveaga stiilis – üks asi on teatud tingimustel hea ja mingile nähtusele omane – seega on see asi [lihtsalt] hea. Atribuudid saab alati hiljem lisada. Kuid sisuline arutlus on palju huvitavam – mida miski asi muudab, kuidas see muudab, kas muudab paremuse poole ja palju muid sääraseid küsimusi.

12. mees ilma näota - 21. juuni 2007

Riigi klassikaline definitsioon – riik on institutsioon kellel on legitiimne jõu kasutamise monopol antud territooriumil oleva elanikkonna suhtes. Legitiimsus on rahva usk, et antud institutsioonidele puudub alternatiiv ehk teisisõnu nad on kõige ratsionaalsemad. Samuti on legitiimsus poliitiline kord, mida tunnustatakse seaduslikult.

Mulle isiklikult istub hegellik-tuletuslik lähenemine mille kohaselt Eesti riik on eesti rahva absoluutse idee kehastus maa peal. Siit hargneb ehk oluline lõhe enese ja 8. mai liikumise mõttekandjate vahel. Eesti rahva hulka arvaks ma 21. sajandil ka Eesti riigile tingimusteta lojaalsed Eesti kodanikud, kes ei ole oma sünnilt eestlased.

Ehk siis – millisest mässust võiks alguse saada uus (Eesti) riik? Siit lähtuvalt peaks küsima kui palju on täna Eesti kodanikke kes arvavad, et Eesti Vabariigile eksisteerib alternatiiv ehk Eesti Vabriik ei ole kõige ratsionaalsem ainuvõimalik institutsioon tema praegustes piirides? Kas siiski pole nii, et enamus Eesti kodanikke, sh. need isikud kes osalesid Riigikogu valimistel, on siiski arvamusel, et Eesti Vabariik on tingimusteta legitiimne riik?

Milleks mäss? Milleks uus riik? Millepärast uus riik oleks praegusest Eesti Vabariigist legitiimsem ja ratsionaalsem?

Siinkohal lõpetaks ootamatult järsult – vähemuse arvamus Eesti Vabariigi legitiimsusest on niikaua selle vähemuse eraasi kuni olemasolevat poliitilist korda tunnistatakse seaduslikult. Kui seaduslikkuse printsiipi eiratakse on jõu monopoli rakendamine riigi poolt vajalik.

13. analyytik - 21. juuni 2007

Peris naljakas. See tähendab see juramine vägivalla või mitte-vägivalla ümber. Ja jõu kasutamise ümber. Ma vist olen sellist juttu kusagil mujal kah märganud. Vist PunaMusta leheküljel/foorumis oli midagi niisugust. Et kas vägivald kuidagi sobib või siis jälle ei sobi. Janiiedasi.

Nojah. Aga eks see ole rohkem see küsimus, et jõudu saab kasutada see, kellel seda jõudu on. Jõudude vahekord nii öelda.

Ja ajaloolisest vaatevinklist – eks revolutsioonide ajal ole ikka jõudu ja vägivalda kah kasutatud. Näiteks Prantsuse revolutsioon ja Oktoobrirevolutsioon jne. ja etc. Ega ma nüüd peast muidugi ei oska öelda, et kus ja kui palju, aga ilmselt ikka kasutati. Nii jõudu kui ka vägivalda.

No ja mis siis. Mis mõte on siin mingist tõest ja õigusest jahuda. Kui tsaaririigil oli jõudu, siis pani revolutsionäärid kinni või laskis maha. No ja pärast revolutsionäärid jälle andsid tuld omalt poolt ja kõmmutasid maha kogunisti tsaari enda koos oma vahmiiliga. Kusagil keldris, kui ma õigesti mäletan.

Nii et peaasjalikult jõudude vahekorra küsimus. Bushil oli jõudu, et Iraak ära okupeerida, a siis selgus, et iraaklastel on jälle jõudu iga päev mõni jänkisõdur maha nottida või õhku lasta. Eks ta ole.

Nii et jah, kogu see jutlemine selle vägivalla ümber on rohkem nigu suusoojaks. Ja eks muidugi see, kes väga kergekäeliselt seda vägivalda kipub kasutama, eks sellel ole siis oht varem või hiljem jälle ise vägivalla sihtmärgiks sattuda. No näiteks see, et valitsus (ma ei tea muidugi täpselt kes?) andis käsu 26.04.2007. Tõnismäel inimeste vastu vägivalda kasutada – eks mõned inimesed jätavad selle meelde jälle ja kui olud muutuvad…

(Ja ärge hakake siin keegi nüüd midagi keerutama, et kes seal vägivallatesmist alustas – see toimus seal Tõnismäel 26.04. umbes-täpselt kell 19.30-19.45, kui politseinikud rahumeelsete ja kaitsetute inimeste peksmist ja gaasitamist alustasid – sealt ristmiku poolsest küljest.)

14. Kristjan - 22. juuni 2007

@ Sina (Mina)

Mina pole väitnud, et ühiskonnas on kaks äärmust – protestiv & ignorantne. Mina väitsin, et demokraatlik ühiskond võib ennast jätkata olles aktiivne, vajadusel valitsejate poliitikaga vaielda või vastanduda, rääkisin üleüldisest, mitte äärmusest.

Veel kord pean alla joonima, et vägivaldset protesti, mässu, kui soovid, on siinkohal kasutatud, kui võimalikku protsessi lõppu, mitte kui protsessi (vaidlemise ja vastandumise) enda eesmärki või ainuvõimalikku meetodit.

Väide, et vägivald on alati ühelt (pahade demonstrantide) poolt ette võetud vägikaika vedamine, et protestitakse protestimise pärast, on pisut ühekülgne ning samuti lahendusi ei paku. Sama absolutistlik on väide, et ainuvõimalik viis ilma muuta on parlamendi seest, seal on ühepoolselt leitud kõik head ja toredad meetodid meie elu paremaks muutmiseks.

Nii nagu kõik lippude lehvitajad ei ole ilmtingimata professorid ja maailmatargad (mõned kindlasti on), nii on ka poliitikud lihtsalt inimesed, vahel laisad, ahned, kitsarinnalised või lihtsalt pätid. Võim teatavasti korrumpeerib. Et nad omaenda tarkusest lõhki ei läheks ning maailma oma suva järgi halvemaks ei korraldaks tuleb nende otsusi aegajalt kahtluse alla seada. Selleks ei pea mina kogu oma elu (40h/nädalas) poliitikasse valama, mul on endal äkki mingi muu roll elus täita.

“Võtta kõiki väljaastumisi, mis toimuvad kodaniku- või protestiühikonna sildi all, edasiviivate või (kõige) produktiivsemate lahendustena, ei ole kuidagi põhjendatud.”
Olen sinuga täiesti nõus. Lihtsalt antud kontekstis on võrreldud pisut teisi näitajaid. Sealsamas Sirje poolt viidatud ida-Euroopa teemalises artiklis räägitakse, kuidas Budapesti ümber sooviti ehitada ringteed, mis inimestest teerulliga üle sõitis, kohalik liikumine võttis teiste ilmagruppidega (k.a. EL) ühendust ja samal ajal kui Ungaris endas kogu värk vähese aktiivsuse tõttu läbi põrus võeti EL-s seda ringteed rahastanud pank pihtide vahele, sest too oli omi volitusi ületanud.

Ma mõistagi liiga põhjalikult seda keissi ei tunne, aga loo mõte on üldiselt väga lihtne: väiksema aktiivsusega (ja sageli, mitte alati, suurema ignorantsusega) riigis saab oma voli lihtsamini kehtestada.

Liikumisi võrdsustamata on võimalik luua statistiline ühik, millega omakorda saab erinevate riikide hetkeseise võrrelda ning analüüsida. Selle statistika eesmärk ei ole 5 aastaga igasse liiduvabariiki sarnane arv liikumisi tekitada. Küll aga küsimuse alla seada näiteks nende liidrite sõnavõtud, kes mõnes sellises vagamas riigis meele avaldamist pahaks peavad.

Mis puutub “imporditavasse retoorikasse”, siis milline Eesti retoorika meil siin kohapeal treitud või imporditav? Kas liberaalid käituvad omaenese tarkusest? Aga konservatiivid?

Ma jätan siinkohal pikemalt (anti)G8-st rääkimata, ei ole teema ning lähen kohe edasi tsüklilisuse juurde. Antud teemal kirjutanud Tarrow kirjeldas tsüklilisena ühiskonnas tekkinud lühemat protsessi. Kuidas vastavalt valitsuse reageeringule (eiramine, repressioonid, koostöö) on võimalik näha teatavaid seaduspärasid erinevate liikumiste suubumisel sektantlikku vägivalda või suurde töölisparteisse või hoopis hüsteerilisse etno-religioossesse mobilisatsiooni. Minul isiklikult strukturalismiga väga tihedad hingelised seosed puuduvad, aga üldiselt jättis viidatud lehel artiklite lappamine küll mulje, et Tarrow on strukturalismi üle-utreerimise ohtudega päris hästi kursis.

Ma arvan, et hea ots meie vestlusest on pisut aiast ja august, sest sa soovid näha ühtset narratiivi ning täielikku järjepidevust selle ja eelmise postituse vahepeal. Aga teema on vahepeal pisut muutunud… Võta asja rahulikult, mina näiteks küll võtan :)

15. rein - 25. juuni 2007

analyytik, me kõige tulihingelisim vestluskaaslane, kes on vähegi 26.aprilli videosid vaadanud (ei olnud ise kohal ), on öelnud, asi sai alguse, kui politsei palus 100ndat korda õhtul u 10 aeg ilusti rahval ära minna ja rahvas või “rahvas”, kui soovite (meenutades rostocki provotseerijatest rääkijaid) hakkas politseid kividega loopima.
või “politseivägivald” oli juba see, kui 26nda hommikul ei lastud inimestel realiseerida igaüheõigust minna üle tee traataiale lilli panema/”lilli panema”?

16. Oudekki - 25. juuni 2007

Vaat see, et 26. ei lastud aia külge lilli panna ja reageeriti mõnel juhul isegi pisargaasiga, on kindlasti põhjendamatu politseivägivald. Rääkimata järgnenud tegevustest, millele Analyytik siin juba viitas.

Muide, päeval oli Tõnismäel küllalt palju demonstrante, kes pudeliteloopijaid manitsesid rahumeelsele tegevusele.

17. rein - 25. juuni 2007

oudekki, kui inimene tahab mässata, siis ta peab seda ka saama? sõnavabaduse kõrvale ka mässuvabadus?

pakuks 8maile mõne järgmise posti idee: milline oleks 8mai “uus riik”. muidugi võib ka selle punkti all rääkida, aga poleks kena seda siduda mässuteemaga

18. analyytik - 25. juuni 2007

to: rein

Ehk paned tähele, et meie kommentaarides on teatav ajaline nihe. Et siis selle suhtes, millal politsei peksmist ja gaasitamist alustas. Minu omas “umbes-täpselt kell 19.30-19.45” ja Sinu omas “õhtul u 10 aeg”.

Selles ongi konks. Selleks ajaks kui “politsei palus … ilusti rahval ära minna”. Nägid ka seda “ilusti palumist” vä? Vot siis võiks vähem õiendada. Mina isiklikult ei näinud. Küll aga nägin ma neid loomastunud pilguga tüüpe (ei tea, mis ainet neile ka manustatakse), kes inimesi peksma ja gaasitama saadeti. Spetsiaalselt. Ja need olid ikka väga kummalised “kosmonaudid”. Vähemalt psühhiaatriaga pisut kursis oleva inimese jaoks. See tähendab, et nende kontakteerumisvõime – kui seda üldse niimoodi saab nimetada – oli ikka pehmelt öeldes puudulik. Ja seega ei jäänudki neil ilmselt muud üle kui kohe need imeliku kujuga nuiad – sellised peenemad ja nupp otsas ja justkui teleskoopvarrega või nii – käiku lasta. Ja siis gaasi siis kah veel peale.

Nii et jah. Aga igal juhul suur-suur tänu täpsustava märkuse eest. Nii et kividega loopimine algas siis “õhtul u 10 aeg”. Vintsked vennad need veneinimesed järelikult. Et lasid ennast enne ca 2-2,5 peksta ja gaasitada – enne kui kividega loopima hakkasid.

19. Vanavõitu - 25. juuni 2007

Pole siis miskit ajalist nihet. Olen ise rääkinud meestega kes 6 tundi jutti vene keelset sõimu talusid. Ka tv näitas juba ammu enne 19.00 mustsadaste rünnakud.
Otsest valet pole mõtet isegi 8mai lehel ajada

20. jake - 25. juuni 2007

elajalikult valetavale Analüütikule.

Kell 19.40 püüdis kümmekond isikut läbi tungida politseinike ahelast. Politsei oli ründe tõrjumiseks sunnitud kasutama pulberkustutit. Intsident saadi kontrolli alla mõnekümne sekundiga.

sa kommunist võid valetada palju üritad, sinu õnnetuseks telekaamerad näitasid, kuidas pätid ründasid politseinikke, mitte vastupidi.

21. jake - 26. juuni 2007

muide, üks hea väljend, mis täna meelde tuli: neoliberal is a conservative, who has been mugged”.
Huvitav, kui mõni 8mai liikumise liige saaks õnnetul kombel peksa eesti keeles rääkimise või sinimustvalge kombinatsiooni (kuigi üks tõeline punane vihkab eesti lippu, seda ma usun) kandmise eest, kas ta siis
a) aktsepteeriks seda, kui õiglast kättemaksu eesti rahvuse hirmsate kuritegude eest paljukannatanud vene rahva vastu
b) läheks kohtusse, aga paluks röövlile kergemat karistust seoses ühiskonna süüga ja et ta oma rahakoti lehvitamisega ise provotseeris õnnetut pätti kuritööle
c) Kaebaks kohtusse Eesti riigi ja neonatsid kui selle kuritoele õhutaja oma poliitika tõttu. ja annetaks raha Vasakpartei fondi?

Sirje: ma arvan, et olen suht tõeline punane, aga ma küll mitte ühtegi lippu ei vihka. Lippu vihata on täpselt sama rumal, kui mõnda lippu armastada. Aga mis asi see Vasakpartei fond on, kuhu raha saab anda? Räägi mulle ka.

22. jake - 26. juuni 2007

vabandust krt öine unekas lause oli: “neoconservative is a liberal who has been mugged by reality”

23. Hubbil - 26. juuni 2007

Jake, kolm kommentaari ja mitte mingisugust motet sealjuures, see on mentaalne ajulahtisus. Mida sa jamad neoconservative motteviisi kohta? Miks see tuli sulle pahe just praegu, mis kuradi seos on 8. mai liikumisel neoconservativismiga? Lendlauseid ehk loosungeid kasutavad motlemises isikud, kes ei suuda ise midagi valja moelda. Tuua siia foorumisse uhe ebaonnestunud motte tsitaat ei aita mitte arendada kultuurset mottevahetust.

24. mina - 27. juuni 2007

@ Kristjan

Nõustun, et ühekülgne on väita, et muutusi saab vaid teatud meetodil korda saata. Põhjamaad on muutunud heaoluühiskonnaks mitte tänu proletariaadi revolutsioonile vaid paljuneetud kapitalismi enda arengule. Strukturalism strukturalismiks, kuid just retoorikad on need, mida enim ära kasutatakse. Möönmine näiteks, et “asjad pole täpselt nii nagu ma räägin”, ja samas ütleme, et vahel reeglina nad nii on, annab iseenesest kätte määratu retoorilise baasi, millelt ükskõik mida tuletada.

Kommentaar Oudekkile, et minu teada pisarkaasi ei kasutatud – muud vahendid olid. Kaks märatsemisõhtut pidin ma kaarli puiesteed mööda koju minema – ülikonnas ja läpakas näpus, ellu ma jäin. Aga hakata jälle politseid süüdistama provotseerimises on päris raske möödapanek. Enne, kui platsi puhastama hakati viidi päris mitu “menti” veriselt minema. Ning kui meeleavaldaja on inimene, on seda ka politseinik – isegi kui ta on nii vihatud “süsteemi tööriist”.

25. Kristjan - 27. juuni 2007

@ Sina (Mina)

Põhjamaadest, neetud kapitalismist ja heaoluühiskonnast.
Põhjamaad on kindlasti klassikaline näide. Seal tagas poliitiline tahe kapitalismi maksimaalse kasumi taotlemisest tulenevate nukkide mahahõõrumise. Ametiühingud suurenevast tootlikkusest tekkivate hüvede õiglasema ümberjaotamise. Retooriliste räiguste “nuga naabri selga, igaüks iseenda eest” vähesus. Sidus ning aktiivne ühiskond, kui soovid, “neetud kapitalismil” klassikalises mõttes on väiksem osa, tema säilimine tagati – “proletariaadi” ning keskklassi sots. õiguste tagamisega.

Mitmetes sõjajärgsetes riikides viidi läbi reforme just nimelt “proletariaadi revolutsiooni” ära hoidmiseks. Inglismaal ei saavutanud kommunistid suuremat populaarsust kuna tsentri-jõud nõustusid seni radikaalseks peetud muutuste (natsionaliseeritud teenused, kõrgemad sotsiaalsed tagatised) sisse viimisega hoolimata võimul viibiva partei parem/vasaktsentristlikust suunast.

ühiskondliku mõtte, teaduse ja retoorika vaheliste piiridega on jah veits viletsad lood. Eks ole ka mina ja sina meievahelises vestluses esinevaid retoorikamiine ridamisi välja toonud. Politoloogiaga on nagu majandusteadusega, loodusseadusi nad ei avasta, aga mingeid seaduspärasid ikka. Kasu saamiseks taolisest mõttetööst peab aga mingi taseme liiase utreerimise ja üksik-juhtumile taandamise vahel leidma. Enne kogu mõttekorpuse “retoorika prügikasti” kandmist võiks ju pisut usalduskrediiti anda.

Edu

P.S. Politsei oli pronksiöödel täpselt niikaua “vihatud süsteemi tööriist (Mina sõnad)”, kuni tegeldi poliitiliste otsuste läbisurumisega: liikumispiirangud Tõnismäel, lillede paneku takistamine (ka jõuliste vahenditega), hilisemad meeleavaldus-õiguse piiramised. Siin oli tegu a) poliitilise nahaalsusega ülevalt poolt b) konkreetselt eba-demokraatlike võtetega.
Hiljem oli jah tegu avaliku korra hoidmisega, milles kasutatavad võtted kohati möödusid lubatust. Mõlemal juhul politseinik EI ole ka inimene. Ta peab tagama avalikku korda ning käituma nagu robot, ilma omavolita, ilma arreteeritute peksmiseta kättemaksulustist.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: