jump to navigation

Patrioodid ameerika moodi 27. juuni 2007

Posted by Manjana in Ameerika, rahvuslus või natsism?.
trackback

Paljud ameeriklased arvavad, et vasakpoolselt mõtlevad inimesed ei ole patrioodid, on Ameerika vastased ja vaid poliitiline parempoolsus väljendab tõelist Ameerika hinge. Selline mõtteviis sai alguse kuuekümnendatel, kui USA sõdis Vietnamis ja terminid „progressiivne” ja „patriotism” said endale tänapäevase tähenduse. Kõik teadsid, et konservatiivid lehvitavad ja vasakpoolsed põletavad ameerika lippe. Tõelise Ameerika patrioodi majal lehvib ameerika lipp. Riiklikust mõtteviisist lähtuvat rahvuslust on Jürgen Habermas nimenud ka „põhiseaduslikuks patriotismiks.”

Peale 9/11 sündmusi muutus ameerika lipuvärvide kasutamine veel massilisemaks ja tähed ning triibud ilmusid massiliselt nii autodele, t-särkidele, mütsidele kui ka näiteks tätoveeringutele. Ameerika lippu ja patriotismi peetakse lähedasteks mõisteteks ja tüüpiliseks konservatiivse poliitika väljendusvahendiks.

Euroopas on rahvusluse aluseks peamiselt etniline põlvnemine, mis rajaneb rahva ühisel mälul, sümbolitel ja müütidel. Eurooplaste arvates on ameerika rahvuslik identiteet pigem ideoloogiline ja poliitiline ja mitte nii palju etniliste juurtega. Kuid on ka vastupidiseid arvamusi ja näiteks Samuel Huntington uurib pigem ameerika rahvusluse seotust ameeriklaste anglo-protestantlike juurtega, kuigi ta seondab seda kultuuriliste sarnasustega, mitte vaid etniliste eripäradega. Huntington defineerib anglo-protestantliku kultuurilisuse, kui millegi, mis põhineb inglise keelel, tööeetikal, kristlikul kirikul, individualismil. Tema uuringute järgi on ameeriklased keskmiselt rohkem religioossed, individualistlikud ja töörügajad kui teiste arenenud riikide inimesed. Immigratsioon Ameerikasse on seda kunagi üldiselt levinud malli pisut muutnud, kuna paljud erineva kultuuritaustaga inimesed abielluvad ja ka rahvusgruppide vahelised proportsioonid on riigis muutunud. Huntington leiab, et anglo-protestantliku ideega võõramaalaste assimilatsioon on õnnestunud mitte tänu oma sisukusele, vaid pigem tänu „amerikaniseerumisele.” Samas on USAs jäänud assimilatsioonist välja inimesed, kelle peamiseks keeleks on hispaania keel ning mõnedes osariikides on vaja tööturul läbi löömiseks osata just seda keelt. Üheks peamiseks võtmeküsimuseks ka nende ameeriklaste assimileerimiseks peetakse Ameerikas kahekeelsuse rakendamist. Huntington leiab, et „valgetel rahvuslastel” tuleb aktsepteerida muudatusi, mis on juba aset leidnud ja amerikaniseerumise saab lõpule viia vaid läbi multikultuursuse. Aastakümneid on ameerika rahvuslus on püsinud vaenlase-ideel – antikommunismil.

Mida võiks olla meil, eestimaalastel, õppida Ameerikast? Kui ameerika rahvuslus põhineb paljuski sarnasel mõtteviisil ja probleemiks loetakse mehhiklasi, kelle kultuuriline taustsüsteem on tõeliselt erinev, siis Eestis hetkel veel selliseid immigrante pole. Meie peame enda probleemiks inimesi, kelle ainus erinevus on see, et nad ei räägi eesti keelt. Keelt, mida me isegi täiuslikult ei valda ja rahumeeles segatuna inglisekeelsete sõnadega räägime. Keelt, mida meil meeldib pidada üheks keerulisemalt õpitavaks keeleks kohe hiina keele järgi. Kas siis, kui ka Eestisse tuleb arvestatav osa immigrante Aasiast või mõnest teisest täiesti erineva kultuuritaustaga riigist, kaotame me täielikult pea, sest siis on meie „valge rahvusluse” pilt veel segasem? Või aitab ka meie „riiklus” püsida vaenlase-ideel? Kommuniste meil eriti pole, aga õnneks on Venemaa ligidal, mille vihkamine on meid juba sajandeid ühtsena hoidnud.

Advertisements

Kommentaarid

1. Janek - 27. juuni 2007

Uh-oh, olen ka veidi ameerikavastane. Eesti ja Euroopa kontekstis parempoolne, aga Ameerikas vasakpoolne. Ameerika-vastasus on vähemalt Euroopas üldisem kui kitsalt mingi maailmavaatega seotud.

Tulles artikli teise poole juurde: “Meie peame enda probleemiks inimesi, kelle ainus erinevus on see, et nad ei räägi eesti keelt.”. Asi pole üldsegi selles vaid probleem on just SELLE keelega. Probleemi poleks kui meie kõrval poleks SEE riik, mis pürib jätkuvalt oma neoimperalistliku poliitikaga Euroopa võimukeskuseks. Ainus tõsine alternatiiv on sellele Euroopa Liit. Kui riik annaks kõigile kolonistidele ja nende järeltulijatele automaatselt kodakondsuse, leevendaks keelenõudeid, siis ei muutuks need inimesed Eesti Vabariigile lojaalseteks. Meie poliitiline pilt muutuks venemeelsetele paremaks ja esiteks saaksime Eestist ka mõne VF agendi Euroopa Parlamenti (vt. VF eriteenistuste töövõitu Lätis). Euroopa Liit väldib praegu Venemaad ja vene keelt (vene riigikeelega riigid on Euroopa Liidus OUT) nagu katku (noh, isegi Türgil on parem võimalus). Võtke seda kui positsioonisõda kahe võimukeskuse vahel. :)

Ilmselt veel sel sajandil liitub ka Venemaa Brüsselis paikneva Euroopa föderatsiooniga, aga see ei juhtu enne seda, kui “Venemaa on alistatud”. Selleks läheb halvemal juhul vaja Hiina sissetungi siberisse ning paremal juhul vaatavad venelased ise ausalt oma verisele minevikule näkku. Praegu kisub pigem halvema variandi poole ehk riik vajab korralikku rusikahoopi näkku.

Föderatiivne Euroopa saab ka tekkida ainult tänu suure välisvaenlase olemasolule. Ühest küljest kõlbab abstraktne Aafrika oma illegaalsete immigrantidega ja teiselt poolt ohtlik Hiina. Ainult nii saavad Euroopa rahvad muutuda “tõelisteks sõpradeks”, sest globaliseeruvas maailmas tajutakse, kui lähedal üksteisega tegelikult ollakse.

2. priitp - 27. juuni 2007

Sirje jutu algusega seoses, täna kilkas NYT, et noored ameeriklased kipuvad kalduma rohkem vasakule. Et kipuvad toetama valitsuse poolset tsentraalset ja universaalset sotsiaalhoolekannet, immigratsiooni lihtsustamist ja gayabielude legaliseerimist rohkem, kui seda teeb keskmine ameeriklane. Link kah: http://www.nytimes.com/2007/06/27/washington/27poll.html?pagewanted=1&_r=1&th&emc=th

Janeki jutu kohta niipalju, et kuigi ühist (föderaalset) identiteeti saab luua ühise vaenlase abil, on võimalusi selle loomiseks teisigi. Seda, miks ühine vaenlane on selleks ainus võimalus, tuleks eraldi põhjendada.

3. pronkssoda - 27. juuni 2007

“Paljud ameeriklased arvavad, et vasakpoolselt mõtlevad inimesed ei ole patrioodid, on Ameerika vastased ja vaid poliitiline parempoolsus väljendab tõelist Ameerika hinge.”

Ameerikas, TÄNA, aastal 2007 on valdava enamuse ameeriklaste jaoks asi sellest väga kaugel. Küll jõuab ka Eestisse kord see aeg, praegu elame me Ameerika mõistes veel aastas 2002.

4. Janek - 27. juuni 2007

“Seda, miks ühine vaenlane on selleks ainus võimalus, tuleks eraldi põhjendada.”

Rahvuslus. Ilma välise ühendajata jäävad riigid omavahel kemplema totrate pisiasjade pärast. Eriti hea näide on rahvuspopulistlikku poliitikat ajav Poola. Viimast on võimalik kuidagi korrale kutsuda vene tondiga ähvardades.

Euroopa riigid on eraldi võttes maailma mastaabis marginaliseerumas. Pragmaatikud toetavad föderatsiooni juba ainuüksi sel põhjusel. Lisaks asiaatide, muslimite ja neegrite, “hea elu otsijate” kontrollimatu immigratsioon, mis süvendab paratamatult ohtu eneseeksistensile ja sunnib “valgeid põliselanikke” oma selgi kokku panema. Üks näide sellest on Schengeni viisaruum, mis viib selleni, et EU (osa)riikide vahelised piirid kaovad ja resurss suunatakse välispiirile. Siia juurde veel näiteks ühine põgenike poliitika.

5. mirri - 28. juuni 2007

“Paljud ameeriklased arvavad, et vasakpoolselt mõtlevad inimesed ei ole patrioodid, on Ameerika vastased ja vaid poliitiline parempoolsus väljendab tõelist Ameerika hinge.”
See USAst rääkimine on kuidagi kodukootud.
USAs on ju demokraate ja vabariiklasi enam-vähem pooleks. Umbes kahesajast miljonist inimesest oli ühel pool rohkem mingi tuhat inimest.
Kes need “paljud” siis on? USA demokraadid ei ole ju parempoolsed! Ja mingit vaenu ka tavalistel inimestel erinevate parteide toetamisest ei teki.
Ja pärast 9/11 saatis mulle rinnamärke USA lipuga just demokraat, lausega, jaga neile, kes tahavad meid toetada.

Muidugi, USA on suur maa, pisivariandis võib seal leida kõike. Ka neid, kes nimetavad ainult parempoolseid õigeteks inimesteks.

6. Oudekki - 28. juuni 2007

USA demokraadid ei ole vasakpoolsed ka! Demokraat/vabariiklane jaotus USA poliitilisel maastikul ei väljenda tüüpilist parem-vasak skaalat. Jah, tõenäoliselt pooldavad demokraadid keskmiselt rohkem vasakpoolseid väärtusi kui vabariiklased, kuid teisest küljest, kui võrrelda demokraate ja vabariiklasi Lääne-Euroopa parteidega, siis paigutuvad nad mõlemad pigem tsentrist paremale.

Kõige parem illustratsioon sellele on näiteks sotsiaalkindlustuse süsteem. USA sotsiaalkindlustus lähtub põhimõtteliselt arusaamast, et terve tööealine inimene ei oma üldse mingit kindlustust ja teistele pakutakse seda minimaalselt “vaesteabi” korras (heategevus kindlasti on USA väärtus). Euroopas kindlustatakse minimaalsel tasemel põhimõtteliselt kõiki, minimaalne sotsiaalne kaitstus on loetud riigi väärtuseks, mitte eraisiku enda asjaks. Ameerika mõlemad parteid pooldavad pigem esimest lähenemist asjale (kuigi korraldus erineb nende visioonis), Euroopa riikliku sotsiaalkindlustuse taga on vasakpoolne mõte.

Aga ma ei ole üldse kindel, kui palju tavaline ameeriklane ennast oskab parem-vasakskaalal paigutada – ja kui paigutab, siis tõenäoliselt tõesti defineeritakse “vasakpoolsus” kui “kommunism, sotsialism ja lipupõletajad”, ning seda massiväärtuseks ei loeta.

Aga oluline on selles tekstis minu arvates hoopis see, et patriotism ei eelda ühetaolist etnilist identiteeti.

7. sirje - 28. juuni 2007

Minu jaoks on näiteks arusaamatu, miks püstitati just USAsse see kommunismivastane mälestusmärk. Kui oletada, et nad mõtlevad selle all NSV Liitu ja stalinismi, siis USA seisukohalt tähendas see peamiselt suure hulga intelligentide ja keskmisest edukamate inimeste voolu NSV Liidu riikidest USAsse. Hulk eestlasi jõudis ju lõpuks sinna. Kas see ei meeldinud USAle?

Teine põhjus võiks olla see ladina-ameerika asi, kus USA on viimased aastakümned tegelenud Kuuba jm selliste ilmingute kottimisega. Aga kuidas seondub Kuuba ja kommunismiohvrid?

Ma ei suuda kohe ühtegi asja leida, kuidas puutuvad USAsse mingid kommunismiohvrid. Vietnami sõda? Ise nad ronisid sinna nn. kommunismitonti tapma ja said sisse. Või Afganistaani sõda, kus USA koolitas välja bin Ladeni, et too NSV Liidu punastele vägedele tuule alla teeks. Nojah, me teame, kuhu mao rinnal soojendamine viis. Seda võiks küll USA kommunismiohvriks nimetada.

Peamine põhjendus selle mälestusmärgi püstitamiseks on minu arvates lootus nende inimeste ajupestud mälestustele, kes mäletavad Reaganit ja tema eellasi, kes ainult kommunistide hirmuga endale loorbereid lõigata oskasid. Nojah, lollide ida-eurooplaste hullutamine ka kui välispoliitiline mesi.

8. am - 28. juuni 2007

Kas Sirje äkki seda võimalust ei kaalu, et paljudele USAs lähevad lihtsalt korda GULAGIs või Mao hiinas tapetud miljonid inimesed? Väga küüniline mõttemaailm sul.

9. sirje - 28. juuni 2007

Mis on Gulaagil või Hiinal pistmist kommunismiga? Stalinism ja maosim – on ilmselt sobivad väljendid. Kuigi maoismi koha pealt pole ma ka päris kindel, kuna maoism on nats liiga palju praegu levinud, et seda vaid varblaste tapmisega seondada.

10. am - 29. juuni 2007

No kuule, kommunistlik partei, kommunism kui katarsis oli Nliidu riigivalitsemise põhitõdedes ja alusdokumentides kenasti sees. Või oli see üks teine kommunism? Äkki siis polnud Hitleri Saksamaal ka õige natsionaalsotsialism, vaid mingi paha. Aga üldiselt valitses minuarust 20 saj. tendents, et nendes maades, kus kommunismuse sõna riigikorra kirjeldamise juures ametlikult sisse tuleb, hakkas veri reeglina voolama.

11. Oudekki - 29. juuni 2007

Vaat see ongi vahe, am, et natsionaalsotsialistid làhtusid oma tegemistes otseselt ideoloogiast, koonduslaagrid olid nende pòhimòtete paratamatu tagajàrg. Hitleri asemel oleks vòinud olla kes iganes.

NSVL-i puhul olid kuriteod enam ùhe konkreetse inimese mòttemaailma ja hiljem hirmu ja meeltesegaduse tagajàrg. Loomulikult vòib kùsida, kuidas teda oleks saanud peatada jne jne. – aga kommunismi kui niisugusega olid need ikka vaid kaudselt seotud

12. am - 29. juuni 2007

Oudekki, kes see üks inimene NSVL-s oli? Äkki ütled mulle ka. Massimõrvar Lenin, massimõrvar Trotski, Stalin, Molotov… või hoopis keegi muu? Või keegi nendest, kes ukrainlased riikliku poliitika raames 30ndatel surnuks näljutasid?
Sinu kirjutistest ja blogist on jäänud mulje kui arukast, kuigi ehk mõnikord naiivsest inimesest. Sa ju ei mõelnud seda “NSVL-i puhul olid kuriteod enam ùhe konkreetse inimese mòttemaailma ja hiljem hirmu ja meeltesegaduse tagajàrg” tõsiselt? Et ametlik NSVL ideoloogia polnudki sinu eetilistest tõekspidamistest lähtudes kuritegelik?
Kui mõtlesid, siis pole tõesti sel teemal enam millestki rääkida.

13. sirje - 29. juuni 2007

Am, sa räägid kommunistidest minevikus ja seotuna autokraatse süsteemiga. Marksism on ilmselt üks enim tõlgendusvariante tootnud filosoofia ja seda lihtsalt ei saa ühekülgselt käsitleda, sest siis oled omadega ämbris.
Igas korralikus riigis on olemas ka praegu 1 või rohkem kommunistlikku parteid ja miljoneid kommuniste, kelle idee pole sugugi rikkaid tapma hakata. See, et paljud hullud on Marxi õpetuse pea peale pööranud ja inimesi tapnud, ei ole kommunismi või Marxi süü ja seepärast peaks neid ka eraldi käsitlema.
Natsionaalsotsilismi ei saa tänapäeval neutraalseks pidada, sest see määratleb üheselt, et üks rahvus on parem kui teine ja seepärast tuleb see teine välja tõrjuda. Kui võtta kuritegeliku vastandiks humanistlik, siis ma loodan, et mõistusega inimene on vastu kuritegevusele ja pooldab humanismi. Natsionaalsotsilism ei ole humanistlik ja seda ei saagi nii käsitleda, sest selle alustõde on mingi rahvuse alandamine.
Marksismi alustõde on peamiselt, et rikkus jaotub ebaühtlaselt ning tugevamad ajavad endale kokku hiigelvaranduse vaadates rahumeeles pealt, kuidas vähem võimekad loomalikes tingimustes virelevad. Rikkuse ühtlane jaotamine ei ole ebainimlik. Raha alandamine ei ole kriminaalne. See, et keegi mõtles välja, et rikkuse ühtlaseks jaotamiseks, tuleb rikas mees maha lüüa või vangi panna, on tõlgendaja kriminaalsuse tunnus, aga sellist käitumist ei saa tänapäeval kommunistile kohaseks lugeda.
Tänapäeval teeb normaalne inimene vahet, mis on kriminaalne ja mis seda pole. Tapmine on kriminaalne ja jääb selleks. Mingi rahvuse alandamine on kriminaalne ja jääb selleks. Iga tegevus, mille algtõdedes on tapmine, on kriminaalne. Kui keegi tõlgendab suvalist ideoloogiat, kui võimalust kedagi tappa, on see tõlgendaja kriminaalne, mitte see, mida ta tõlgendab. Sisuliselt võib nimetada inimest, kes tõlgendab kommunismi kui kuritegelikku, nimetada valetajaks ja tal on selliseks käitumisviisiks isiklikud vajadused ja kaudselt on ka selline tõlgendamine kriminaalne.
Kuna USA ei saa millegagi väita, et tänapäeval eksiteerivad kommunistlikud parteid, mis ka demokraatlikes riikides kuuluvad valitsusse ja/või on demokraatlikud organisatsioonid, oleks kuritegelikud, siis kommunistide kuritegelikeks tõlgendamine on valetamine ja valetamine on tingitud omakasust ja kaudselt kriminaalne. Küsimus – milline on USA omakasu kommunistide laimamises?

14. Kristjan - 29. juuni 2007

@ am

Kui öko-fashist Pentti Linkola tuleks Soomes vägivaldse riigipöördega võimule ning jätkaks repressioonidega oma versiooni öko-õiglasest riigist käivitamist ühes terrorismi-aktidega väidetavate loodus-vaenlaste vastu teistes riikides, kas siis tuleks rohelised kõigis riikides kuulutada kriminaalseks? Karjete saatel: millises maailma riigis on rohelised eales saavutanud õiglase ja loodus-sõbraliku keskkonna? Eriti kui väiksemates nt. Aafrika riikides tuldaks sarnaste reziimide kehtestamisega toime ainult Linkola toel ja nõul, kes juba eos hävitaks igasuguse ideoloogia-sisese opositsiooni???

15. priitp - 29. juuni 2007

N. Liit, bolševike partei koos oma hilisemate õigusjärglastega ning nende poolt toime pandud teod on vasakpoolsetele üsna valus teema. Ühelt poolt tehtud propaganda, et partei peajoon ja valitsev ideoloogia ongi kommunism, sotsialism, marksism või mistandoligi. Teiselt poolt massimõrvad ja repressioonid, mida tänu propagandistlikule vahule kiputakse seostama kommunismiga.

Omaette lugu on bolševike suhe ülejäänud vasakpoolsetesse. Oktoobrirevolutsiooni tegid bolševikud koos menševike, vasakesseeride ja anarhistidega. Hilisema võimuvõitluse käigus õnnestus bolševikel ülejäänud vasakpoolsed enam-vähem täielikult mättasse lüüa. “Legaalsetel marksistidel” (Berdjajev, S. Bulgakov jt) läks paremini, nemad saadeti lihtsalt maalt välja.

“NSVL-i puhul olid kuriteod enam ùhe konkreetse inimese mòttemaailma ja hiljem hirmu ja meeltesegaduse tagajàrg.”

See ideoloogiline joon, mis lubas bolševikel revolutsioonilist terrorit õigustada (ja mis omal ajal RSDRP lõhki ajas) pärineb Leninilt. Stalini hilisem liin on mõnes mõttes revolutsioonilise terrori pragmaatiline jätk Samas, nii nagu ei saa kogu revolutsiooni ajal bolševike poolt korda saadetut Leninile pähe määrida, nii oli ka Stalinil ohtralt käsutäitjaid, kaasajooksikuid ja muidu initsiatiivikaid inimesi, kes oma panuse andsid.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: