jump to navigation

Eksperthinnang: lõimumine pärast aprillikriisi 28. juuni 2007

Posted by toimetus in ideed, poliitika, teised autorid.
trackback

Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel on valminud uuring, kus analüüsitakse aprillisündmuste põhjusi ja tagajärgi ning sõnastatakse soovitused, sh ka uude integratsioonistrateegiasse. Uuringu koostajateks on 6 Eesti juhtivat sotsiaalteadlast: Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Aleksander Pulver, Rein Ruutsoo, Raivo Vetik. Avaldame siin uringu kokkuvõtte, allpool on ka lingid uuringu täistekstile.

Olukord

Aprillikriis tõi välja Eesti nõrgad kohad, pakkudes samal ajal ka uusi võimalusi edasiminekuks. Kriis näitas, et:

  1. Eestis püsib rahvuspõhine vastandumine 20. sajandi olulistes ajalooküsimustes, samuti pole üksmeelt eestivenelaste rolli ja staatuse kohta siinses ühiskonnas;
  2. Venemaa on aktiivselt huvitatud pingete suurenemisest Eestis ning toetab vastandumist enda käsutuses olevate vahenditega.
  3. Rahvussuhetest on saanud Eesti riikliku julgeoleku üks kesksemaid küsimusi.

Kriis lõi võimalused:

  1. Uuesti mõtestada Eesti rahvuspoliitilised huvid ja eesmärgid;
  2. Senisest tulemuslikumalt panustada lõimumisse ning selle kaudu Eesti strateegiliste sihtide, sealhulgas riikliku julgeoleku kindlustamisse.

Taust

Aprillikriisi soodustas viimastel aastatel ilmnenud paigalseis integratsioonivaldkonnas. Naturalisatsioonitempo on alates 2005. aastast oluliselt vähenenud, erimeelsused ajalooküsimustes on kasvanud, rahvusrühmade vastastikune häiritus on suurenenud. Eesti keele valdajate osakaal ei kasva, eestivenelaste hulgas domineerib rahulolematus lõimumispoliitikaga, eestlaste hulgas valitseb aga ükskõiksus selle eluvaldkonna suhtes. Ohumärgiks on asjaolu, et rahvusküsimustest saab järjest rohkem Eesti erakondade omavahelise võitluse vahend, mis suurendab Eesti manipuleeritavust. Arvamus, et pärast pronksööd on õhk puhas ja asjad korras, alahindab olukorra keerukust.

Soovitused
Lähtudes kujunenud arengutest ning arvestades nii teiste maade kogemusi kui ka Eestis läbiviidud uuringute tulemusi, esitame järgmised ettepanekud lõimumisprotsesside toetamiseks:

  1. Tunnistada probleemi ning tõsta selle lahendamine riiklikuks prioriteediks. Aprillikriisi varjatud pinnaseks oli aastatepikkune tegelikust olukorrast möödavaatamine. Eestis elava venekeelse kogukonna meelsus ja tulevik on tegelikult meie riigi üks peamisi ja keerukamaid julgeolekuküsimusi. Riigikogu ja valitsus peavad seda selgesõnaliselt tunnistama ning võtma poliitilise vastutuse lahenduste leidmise eest. See eeldab koalitsioonilepingus integratsiooniteemale keskse koha andmist ning kõigi Eesti tipp-poliitikute isiklikku ja püsivat panust lõimumise toetuseks. Senine projektipõhine tegevus peab asenduma kõiki poliitikavaldkondi läbiva kahepoolse protsessiga.
  2. Sõnastada selged rahvuspoliitilised eesmärgid. Eesti rahvuslik huvi pole ei assimilatsioon ega mitte-eestlaste lahkumine. Meie riigi stabiilsuse võti on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevnemine Eestis. Eesmärgiks on vastastikust partnerlust väärtustavate hoiakute ning ühiste väärtuste kujundamine, mis hõlmab nii eestlasi kui ka teisi rahvusrühmi.
  3. Toetada eestivenelaste positiivse identiteedi kujunemist. Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada. Kaasa tuleb aidata eestivene eliidi kujunemisele, sh avalike ülikoolide jõupingutustele eestivene noorte kaasamiseks eesti ülikoolidesse. Eriti oluline on venekeelsetele koolidele sobivate ajalooõpikute väljatöötamine, mis ühendaks eestivenelaste ajaloo Eesti ajalooga viisil, mis ei sunniks Eestis sündinud ja kasvanud inimesi end määratlema okupantidena. Toetus tärkavate eestivähemuste identiteetidele peaks väljenduma ka sõnakasutuses. Termini mitte-eestlased asemele tuleks eelistada termineid eestivenelased, eestiaserid, eestirootslased, eestisoomlased jne. Juhul, kui on vaja tähistada korraga kõiki vähemusi, siis kas eestimaalased, kaasmaalased või eestivähemused. Teeme ettepaneku luua valitsuse asjatundjate komisjon eestlasi ja vähemusi ühendavate rituaalide ja sümbolite kujundamiseks, eriti seoses II maailmasõja tähtpäevadega.
  4. Laiendada rahvustevahelise koostöö vorme. Eesti ja eestivene haritlased peaksid korraldama ühise tuleviku teemalise ümarlaua ning välja töötama ettepanekud pingete maandamiseks. Vabariigi Presidendil palume kaaluda võimalust kujundada rahvusvähemuste ümarlaud ühiste väärtuste ümarlauaks, kus eri rahvusrühmade esindajad püüdleksid konsensusele nii meid täna ühendavate väärtuste osas kui ka erinevate ajalookogemuste vastastikku austavaks lõimimiseks. Jõuliselt peaks koostöö edendamisel osalema Ühiskondliku Leppe liikumine, ÜLSA-lt ootame initsiatiivi eesti ja eestivene ühingute ja seltside kootöövõrgustiku loomiseks ning selle kaudu kodanikuühiskonna rolli suurendamiseks lõimumisprotsessis.
  5. Algatada võrdsete võimaluste audit. Selgitamaks ikka veel levivate diskrimineerimissüüdistuste tagamaid teeme õiguskantslerile ettepaneku algatada auditeerimisprotsess eesmärgiga analüüsida, kuivõrd on erinevate rahvusrühmade liikmetele Eestis tagatud võrdsed võimalused hariduse, tööhõive, tervishoiu ja teiste avalike teenuste valdkonnas. Audit oleks avalik protsess, mis julgustab inimesi oma muresid ja probleeme ausalt esitama. Auditi kaudu annab Eesti selge signaali, et meie riik väärtustab kõiki inimesi nende rahvusest sõltumatult ja astub reaalseid samme nende võrdväärse kohtlemise tagamiseks.
  6. Saavutada erakondade kokkulepe loobuda rahvuspopulismi kasutamisest valimisvõitluses. See on oluliseks ohuks Eesti julgeolekule, kuna loob Venemaale võimalusi Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks.

Analüüside terviktekstid:

Aprillikriisi põhjused ja tagajärjed. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (ppt)
Eesti rahvuslik julgeolek eeldab uut tunnustamiskultuuri. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (pdf)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (ppt)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (pdf)
Lõimumise dilemma. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (ppt)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (pdf)
Aprillikriisi õppetunnid: kodanikuühiskond ja lõimumine. Prof Rein Ruutsoo, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs: psühholoogi pilk. Prof. Aleksander Pulver, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Leif Kalev, Tallinna Ülikool (pdf)

Advertisements

Kommentaarid

1. Jurgen - 28. juuni 2007

Tublid autorid! Ait´ah veebiseppale vahendamisest!

2. Janek - 28. juuni 2007

Ei saa jätta märkimata, et esimesena ette juhtunud Ruutsoo kirjutises vassitakse räigelt faktide tõlgendamisega.

“Eesti kodakondsust mitte-omavate inimeste valmisolekud integreeruda stagneeruvad. Kui 2000.a. oli Eesti kodakondsust omandada kavatsevaid Venemaa kodanike seas 50%, siis 2006.a. oli see langenud 36%-le. Veelgi enam, kui 2000.a. ei soovinud Eestisse elama jääda kavatsevad Vene kodanikest midagi oma elus muutmata vaid 8%, siis 2006.a.-ks oli taolisi juba 17%. Sama ilmnes ka määratlemata kodakondsusega isikute hoiakuis. 2000.a.-l oli neid, kes püüdsid saada Eesti kodakondsust 53%, 2006.a.-l aga 43%. 2000.a. soovis 13% määratlemata kodakondsusega isikutest jääda Eestisse ilma midagi muutmata. 2006.a.-l oli taliste isikute arv tõusnud aga juba 18%-le.”

Tegelikkus on järgmine: 6 aasta jooksul on paljud soovinud omandanud endale EV kodakondsuse ja on äärmiselt loogiline, et kodakondsust mittesoovivate inimeste hulk on PROTSENTUAALSELT suurenenud. Kuuldavasti on üks põhjus kodakondsuse mittetaotlemisele puht majanduslik — lihtsam üle piiri odavat kaupa ostmas käia. Ei midagi isiklikku.

3. Janek - 28. juuni 2007

Ruutsoo moodi arutledes on tegu KATASTROOFIGA, kui mittekodanike hulgas kahaneks kodakondsuse TAHTJATE hulk 0%-ni. See, et neid on näiteks ainult 10000 ja kõik tahtjad on saanud kodakondsuse pole ju oluline!

4. Oudekki - 28. juuni 2007

Minu arvates on olukord küll suhteliselt katastroofiline, kui meie hulgas elab 10 000 inimest, kes saavad aru kodakondsuse mõistest ja ei taha selle riigi kodakondsust – eriti kui neil mõne teise riigi kodakondsust ei ole. Siis on riik iga nende suhtes midagi väga valesti teinud. Oleks, et neil on ükskõik või midagi…

5. Janek - 28. juuni 2007

Oudekki, selliste maailmavaadet ei muuda mitte kuidagi. Iga riigikorra muutuse järel jääb alles hulk “lojaliste”. NSVL või ENSV taganutjad. Endised sõjaväelased. Parteiametnikud. Priviligeeritud kompartei liikmed. Oma järeltulijatele idealiseeritakse “helget nõuka aega” (analoogiliselt võib tuua eestlaste EW üleidealiseerimine). Põhjused võivad muidugi individuaalselt erineda, aga lõpptulemus on sama — näiteks ei taha Eesti kodakondsust, sest ei tunnista EV õigusjärgsust ja ei soovi ka VF kodakondsust. Nendest probleemidest saame ainult aja abil lahti.

Kodakondsuse kinkimine teeks Eesti Vabariigi jaoks olukorra hullemaks. Kui hunt värvida valgeks, siis ei muutu ta lambaks.

6. Oudekki - 28. juuni 2007

Teen kommentaatoritele siinkohal ettepaneku arutada pakutud soovitusi – nende võimalikku elluviimist, problemaatikat jne jne

7. MB - 28. juuni 2007

Üks probleem on selles, et paljud valijad, ajakirjanikud ja poliitikud ei saa aru, *milleks* seda va integratsiooni vaja on. Valik oleks justkui selline, et kas elame vanaviisi edasi ning tibladele malka anda, või siis elame vanaviisi edasi ja kummardame, heast peast, tiblade ees maani.

Väga raske on ka selgitada, miks selle asjaga tegeleda tuleb, sest kuigi võivad tekkida olukorrad, mis selle paugupealt selgeks teeksid, ei taha ju keegi meist selliste olukordade esilekerkimist. Seega, Eesti säästmise nimel, teemegi põhimõtteliselt kõik, et rahvas ei saakski integratsiooni ja teineteisemõistmise vajalikkusest ning muude lähenemisviiside hukatuslikkusest aru…

Asja teeb hullemaks see, et pingeid rahvusrühmade vahel õhutavad nii Vene *kui ka Eesti* poliitikud.

8. Marianna - 28. juuni 2007

Üks esimestest seostest, mis seda eksperthinnangut lugedes tekkis – sellega kooskõlaliselt võiks lähipäevil “Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse” nimi muutuda hoopis “Eestimaalaste” või äärmisel juhul “Eestivähemuste” Integratsiooni sihtasutuseks.

9. Oudekki - 28. juuni 2007

Kusjuures minu arvates oleks eriti oluline nimetada see kas “Eestimaalaste Integratsiooni…” või siis “Eesti Integratsiooni…” Sest muidu jääb ikka mulje, et integreeritakse mingit üht gruppi mingisse suuremasse staatilisse nähtusse.

Aga integratsioon peaks tähendama hoopis olemasolevate erinevate kultuuride ühendamist uude demokraatlikkusse kogukonda.

10. sirje - 28. juuni 2007

Minu jaoks on punkt nr. 3 see, mis tekitab küsimusi. Seal on juttu sellest, kuidas peaks kasvatama mitte-eestlasi. Puudu on aga täiesti punkt, kuidas peaks kasvatama eesti eestlasi. Kuidas peaks seda eestivenelane, eestisoomlane jne. sõnakasutust siis arendama? Need on kõik eestikeelsed sõnad. Kuidas nad näiteks vene keeles on ja kas nad kõlavad näiteks vene keeles probleemivabalt?

Teiseks muidugi see ajalooõpikute asi. Kuna mu laps veel ajalugu ei õpi, siis pole mul aimugi, mis seal kirjas on. Samuti ei kujuta ma ette mis seal venekeelsetes õpikutes on. Samas võib ajakirjandusest lugeda erinevaid debatte neil teemadel. Näiteks – kas meid okupeeriti või müüs Päts meid lihtsalt maha asendades ühe diktatuuri teisega. Iga kord kui ma midagi sellist mainin, tullakse mulle karjakaupa kallale.

Lähiajaloo kirjeldamine nii lühikese aja järgi on selline ülesanne, millega tegelikult polegi võimalik hakkama saada. Ma ei usu, et meil oleks inimest, kes suudaks kirjutada lähiajaloo õpiku, mida saaks korraga kasutada nii eesti kui vene keeles ja mis oleks sõnasõnaline tõlge ja rahuldaks mõlemaid pooli. Ma kardan, et see on hetkel võimatu.

Samuti on keeruline see viimane punkt, kus tuleks poliitikute populismi piirama hakata. Kuidas? Keelame koeral haukumise ja kukel kiremise? Võimatu.

Kui aus olla, siis ma olen kohutavalt pessimistlik ja ei usu reguleeritud lahendustesse. Erinevate põnevate poliitikate rakendamise praktika näitab, et läbi lähevad ainult need poliitikad, mida rahvas on ise tahtnud. Kuidas panna eestlased tahtma, et vene keelt rääkiv inimene on temaga võrdne inimene? See peaks ju olema see nn. integreerimise lõppidee – võrdsus hoolimata etnilisest päritolust. Ma pigem usun, et meil tuleb üle elada veel hulk konflikte ja ma ei tea, millega see lõpeb.

Mina näiteks ei taha, et meie kohalikud venelased muutuksid eestlasteks. Mulle kohe meeldib, et nad oleks venelased edasi, sest mumeelest on slaavlased lõbusamad, sõbralikumad ja lahkemad, kui eestlased. Mind on tihtipeale kahtlustatud, et ma olen venelane, kuigi ma pole. Pärast pronksööd olen ma hakanud eestlastesse halvemini ja venelastesse paremini suhtuma. Täiesti tahtmatult.

11. Oudekki - 28. juuni 2007

See viimane punkt mulle iseenesest meeldib, see kutsub poliitilisi jõude loobuma natsionalistlikust loogikast. See on võimalik täpselt siis, kui poliitilised jõud ise on sellega nõus ja tahavad Eesti tulevikku mitte siduda rahvusküsimusega. Aga ma arvan, et selle kokkuleppe saavutamine võtab vähemalt 15 aastat, kui mitte enam. Proovida võiks ikka.

Aga ma arvan, et see kokkulepe on integratsiooni ja eesti tuleviku osas olulisem kui ajalooõpikute küsimus. Sest vaadake, ega ajalootunnetus ei ole tegelikult ratsionaalne. Kui inimesed tunnevad ennast kunagi okupeerituna, siis mingid ajaloolased neid ümber ei veena. Küsimus on ainult selles, mis selle tundega edasi ette võtta ja kas see peaks olema poliitilisi valikuid põhjendav argument.

Aga mida me ajalooõpikute osas peaksime tegema, on maha matma arusaama, et ajalooõpik on valitsuse eneselegitimeerimise vahend. Ajalugu on siiski teadus ja selle õpetamise ning sealtoimunu üle arutamise peaks jätma teadlaste hoolde. Ning ajalookäsitluste pärast kanakarja kambaka tegemine on samuti asi, mille me peaksime minevikku jätma. Ajalugu ei tohiks olla poliitikategemise vahend.

Ja tegelikult peakski integratsiooniprogrammi kirjutama paksu kirjaga selle Sirje lause “võrdsus hoolimata etnilisest päritolust”. Venelasest püsielanik on Eesti riigis täpselt samasugune toimur nagu eestlasest püsielanik. See kolmas punkt on jah kuidagi kohmakalt kirja pandud, osaliselt nagu tahaks lähtuda sellest Sirje loogikast, osaliselt aga ikka sellest loogikast, et “muudame venelased eestlasteks või pooleestlasteks”.

Kui riigis on kaks juhtivat keelt ja kultuuri, siis on muidugi ilus, kui riik toetab mõlema kultuuri olemasolu ning kultuuriomapäradest teavitamist. See peaks sisaldama näiteks (koolile kohustuslikku, õpilasele vabatahtlikku) vene kirjanduse ja keele tunde eestikeelsetes koolides ja eesti kirjanduse ja keele tunde venekeelsetes koolides. See lihtsalt kuulub valdkonda “tunne oma kodumaad” nagu geograafia või ühiskonnaõpetus või midagi. Aga niisugune lähenemine ei tohiks olla oma loomult repressiivne.

12. Hubbil - 28. juuni 2007

MB nimetab venelasi tibladeks. Vaga vahesed annavad endale aru, et eestlaste ja venelaste vahel on vaga palju uhist, kaasa arvatud koige fundamentaalsemal tasemel, geneetilisel. Siin pean ma silmas Loode-Venemaa asukaid. Loode-Venemaal asuvad ka Venemaa vanema ajaloo tahtsaim linn Novgorod ja uue, laaneliku ajaloo tahtsaim linn, Saint Petersburg. Loode-Venemaa soome hoimude assimilatsioon loppes tegelikult alles Stalini ajal.

Vaidetavalt oli vurstinna Olga parit Tartumaalt ja sai seal tuttavaks ristiusuga Tartu kaupmeeskonna hulgas. Olga kasvatas ules pojapoeg Vladimiri, kes ristiusustas tolleaegse Vene pealinna Kiievi. Esimesed kirikud praeguses Eestis ehitati Tartusse ja olid Butsantsi kirikud. Lopuks, venelaste spirituaalne liider on meie kaasmaalane Aleksi II.

Eestisse on tulnud Idast pollumajandus (vs korilus, mis domineeris siin varem), esimese polvkonna kultuuritegelased on haritud Venemaal peaaegu eranditena. Eesti keel on sailinud tanaseni ainult selleparast, et uhest kuljest meil vedas, saksa ja vene asunikke ei toodud ja teisest kuljest, ei saksa ega vene keel ja kultuur ei saanud domineerivaks nende kahe omavahelise pideva konkurentsi tottu.

Venemaa on andnud Eestile kaks korda iseseisvuse. Ilma selle onnistuseta poleks keegi tulnud Eestile appi, et oma sodurite verega voidelda Eesti iseseisvuse eest.

Sihtasutuse uuring integratsiooni kohta on kantud samasugusest mottemallist, mis on Eestis juba vaga vana, selle juured ulatuvad 19. sajandisse ja see pohineb samal 19. sajandi rahvusriigi ideel. Omaenda identiteeti puutakse maarata enda vastandamisega (loe paremaks pidamisega) naabritest. Kui vanas Euroopas vois see olla teatud maaral tosi, sest iga suur riik sai leida oma minevikust midagi suurt ja tahtsat (parim naide fashismi teke Itaalias), siis Eesti ajab mind kull olgu kehitama.

Eelmise, Sirje postitusega “Patriotism Ameerika moodi” haakub siin uks moment. Integratsioon on uhesuunaline tanav, see saab juhtuda ainult tingimusel, et assimileeritavad on kultuuriliselt, majanduslikult ja numbriliselt vaikesed. Venelased Eestis ei ole seda mitte. Neid saab ainult assimileerida, tehes neile selgeks, et neil pole eestlastega vorreldes mitte midagi tahelepanu vaarivat, piiril Venemaaga on aga betoonmuur. Meie vorksukkades endine valisminister Kristiina Ojuland pakkus lapseliku siirusega valja idee ehitada Venemaalt tuleva propaganda tokestamiseks raadiosegajad.

Mida teha teisitikonelejatega, kui neid ei saa ei assimileerida ega integreerida? Jatta nad rahule. Vastupidiselt enamiku eestlaste motteviisile. Seesama Huntington jt naevad oma visioonis tuleviku kohta Venemaale ette ulejaanud Euroopast erineva koha. Eesti ei kuulu alates 1991. aastast igavesti Venemaa alla. Venemaa poolt ei ole Eestile ohtu.

Sihtasutuse uuring naitab kull oieti ohtu Eesti sisemisele julgeolekule, mis tuleb rahvusgruppide poolt, kelle peal on aastaid katsetatud “teaduslikke” assimileerimise ja integreerimise poliitikaid, puudes neile seda pahe taguda labase antagoniseerimise ja propagandaga. Isegi selle julgeolekuohu jareldusega voib vaielda. Postsovjetlikus riigis nagu Eesti on politseivoimul ja kohtususteemil kullalt voimu, kogemusi ja seadustest korvalevaatamise oskusi, et jargmine mass kasvoi verre uputada. Sisemise julgeoleku all voib moista siin rohkem riigi pohimassi soovi elada rahus ja heaolus, mille alla kuulub enesestmoistetavalt hea naaber.

Mille jaoks on siis head need teisitikonelejad? Kui loobuda koikidest ulejaanud skeemidest nende suhtes, ja jatta alles uks, siis oleks see sild Eesti ja Venemaa vahel. Sild sumboolse tahendusega. Eesti pikajalistes huvides oleks sellest koige rohkem kasu.

13. ajalooga vassimine? « paralleelmaailm - 28. juuni 2007

[…] sotsiaalteadlast on andnud eksperthinnangu aprillikriisi mõjude kohta integratsiooniprotsessile. kaheksanda mai liikumine teeb sellest üsna selge ülevaate ja lisab ka lingid analüüside terviktekstidele. postimees […]

14. MB - 29. juuni 2007

Hubbil, vabandust, rääkisin “tibladest” vaid piltlikkuse huvides, oleksin pidanud jutumärke kasutama.

15. Franz - 9. juuli 2007

Ma ei poolda terminit “eestivenelane”. Keegi ei kutsunud ju baltisakslasi “eestisakslasteks”. Ehk võiks kohalike venelaste kohta kasutada terminit “baltivenelane”?


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: