jump to navigation

Ma vihkan! 27. juuli 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, mõtisklused.
comments closed

“Oi, kuidas ma neid venelasi vihkan,” ütles eile mulle tütarlaps, kelle ma olin lubanud autoga koju visata.

Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”

Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.

Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.

Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.

Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.

Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.

Koolis käimine võib rikkuda su rahuliku elu 14. juuli 2007

Posted by Manjana in haridus, mõtisklused.
comments closed

Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.

Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?

Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.

Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.

Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.

7 fakti Kaheksanda Mai Liikumise kohta 6. juuli 2007

Posted by Manjana in tegemistest.
comments closed

Ramloff pakkus välja mõtte, et me võiksime ka enda kohta need 7 fakti kirja panna. Tundus hea mõte vahekokkuvõtte tegemise jaoks.

  1. WordPressi andmetel on meie ajaveebi kokku vaadatud 67 611 korda ja parim päev oli 4 264 külalist. Siin on kokku 59 postitust ja 3312 kommentaari;
  2. Meil on venekeelne ajaveeb ka, aga see ei ole eriti aktiivselt kasutuses;
  3. Otsuseid võtame vastu konsensuse alusel;
  4. Erakondliku kuuluvusega on meie liikmete hulgas kõige rohkem inimesi SDEst;
  5. Meil on ainult üks bännitud kommenteerija;
  6. Meil on juutuubis video kus Oudekki räägib, kes me oleme;
  7. Me pole isegi arutanud, et sooviksime Eestis võimu haarata, sest meie eesmärk on konkreetsete probleemidega tegeleda, mitte võimu kui niisugust omada

Üks rahvas, üks riik. II osa 3. juuli 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
comments closed

Jätkan Heather Rae patoloogilise homogenisatsiooni mõiste tutvustamist endise Jugoslaavia näitel. Kui pole teisiti märgitud, siis viitavad leheküljenumbrid tema raamatule “State Identities and the Homogenisation of Peoples”

Jugoslaavia 1990 künnisel

Tito surm ning majanduslikud raskused nõudsid kaheksakümnendate Jugoslaavias föderaalsete ja vabariiklike juhtide koostegevust. Selle asemel püüdis Kommunistlik Partei ainult oma tsentraalvõimu tugevdada – ning kohtas vabariikide aina tugevamat vastuseisu. Kommunistliku Partei lagunemine pani vabariikide eliite valima erinevaid edasiminekuteid. [lk 178-181, lk. 210]

1990. aasta valimised tõid üle kogu Jugoslaavia võimule natsionalistid: halva endena järglasriikide vähemustele. Ainsa riigina puudusid märkimisväärsed vähemused Sloveenias, mis ka valis küllalt libraalse edasimineku viisi. Alguses toetati Jugoslaavia konföderatsioonilist mudelit, aga Serbia jätkas retsentraliseerimise läbisurumist – Sloveeniale aga ei tundunud Milosevici Serbia poolt juhitud Jugoslaavias autonoomia enam eriti võimalik. [lk. 193-194]

Võimule tulnud eliit ei soovinud senist kooseksisteerimispoliitikat jätkata. Igal pool peale Makedoonia (kus natsionalistide ülekaal ei olnud valdav), kaotati Jugoslaavias eksisteerinud võrdse kodakondsuse õigused. Niisugune poliitika muidugi vaid lõhestasid Jugoslaaviat tugevamini. Kõige halvemasse seisu sattus Bosnia-Hertsegoviina, mis oli nii Serbia kui Horvaatia huvisfääris: kumbki riikidest ei tunnustanud Bosnia-Hertsegoviina iseseisvust ja nõudsid osasid sellest enesele. [lk. 194]

Sloveenia 1990. aasta referendumil hääletas 90% iseseisvuse poolt. Sloveenia ja Horvaatia deklareerisid end iseseisvaks 25. juunil 1991. Jugoslaavia Riikliku Armee (JNA) jaoks tähendas see ähvardust Jugoslaavia territoriaalse ühtsuse olemasolule. Kuid JNA operatsioon Sloveenias kestis ainult kümme päeva, osaliselt Euroopa Ühenduse läbirääkijate tegevuse tõttu, kuid osaliselt ka seetõttu, et Sloveenia polnud Serbia jaoks oluline, seal ei olnud märkimisväärset serblaste kogukonda. [lk. 185, 194]

Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias polnud konfliktid sugugi nii lühikesed. Serbias selleks ajaks tõusuteele asunud välistav natsionalism tõi kaasa analoogilise suundumuse Horvaatias. 1990. aastal Horvaatias võimule tulnud jõud Franjo Tudjmani juhtimisel kaotasid kohe pärast valimisi tänavasiltidelt kirillitsas nimed, serblastest töölised vallandati, valitsus julgustas punavalge malelauasümboli kasutamist – koos fašistliku alltekstiga, mida see sümbol omas. Selline poliitika andis hoogu Horvaatia serblaste iseseisvusnõuetele, eriti Krajina regioonis. Serbia oli selleks ajaks asunud selgelt ekspansionistlikule Suur-Serbia loomisele põhimõttel “Serbia riik serblaste jaoks” ning toetas igati Horvaatia serblaste iseseisvustaotlusi. [lk. 195]

Šovinistlik natsionalism ja sümbolimanipulatsioon

Kosovo on Serbia kogukonna jaoks nende olemasolu sümbol – kuigi käsitlus Kosovost kui serblaste “ajaloolisest asumisalast” on mõneti kaheldav. Näiteks Willem Vermeer kirjutab, et ajaloolised serbia alad paiknesid Kosovost läänes ja Kosovos on “nii kaua kui inimesed mäletavad” olnud albaanlaste enamus. Kuid sellest hoolimata on Kosovo Serbia kultuuri oluline osa, sest seda mõistetakse Serbia kultuuri ajaloolise hällina. Ükskõik milline on ajalooline reaalsus, inimeste mõtetes ja tunnetes on Kosovo seotud nende minevikuga. [Vermeer, Albanians and Serbs in Yugoslavia rmt: The Disintegration in Yugoslavia, lk. 101-124]

Niisugust sümbolit oli natsionalistidel lihtne radikaliseerida. Kosovot kasutati Serbia ühtsustamiseks “ühise vaenlase” ees ning loodi seeläbi genotsiidi lubav ideoloogia. “Prints Lazari märtrikannatused 1389 aasta lahingus” olid etnilist puhastust õigustava mõttesüsteemi keskseks komponendiks. Tavaliselt ei mainitud seda küll otseselt, aga toodi sisse väljendites nagu “meie hulgas olevate moslemite käed on määritud meie eellaste verega … eriti nende, kes ei võtnud omaks islamit” See tõi kaasa moslemite kirjelduse “serblaste reeturitena”. [lk. 189] Michael Sells (The Bridge Betrayed: Religion and Genocide in Bosnia) mainib, et niisugust retoorikat saab jälgida alates 19. sajandi serbia natsionalistidest, mitte varasemast. 19. sajandi natsionalistlik kirjandus loob prints Lazarist “kristuse rüütli”, kes tapetakse koos serbia rahvaga, mis saab tõusta ainult koos Lazari ülestõusmisega. Türklased võrdsustatakse seega “kristusetapjatega” ning see saab kõigi slaavi moslemite sümboliks.

Pärast seda, kui Milosevici režiim rehabiliteeris kommunismi ajal allasurutud ortodoksi kiriku, asus see samuti aktiivselt natsionalistide poolele. 1990. aastal eemaldati koolide õppekavadest marksistlik teooria ja asendati religiooniõpetusega. Kirik toetas Kosovo müüdiga seotud tegevuste ja sündmuste heroiseerimist, 1989. aastal tähistati 1389. aasta lahingu aastapäeva ja Kosovosse tuli märkimisväärne hulk palverändureid, et jälgida lahingu kuuesajandale aastapäevale pühendatud pidustusi – ametlik meedia on kirjutanud nende arvuks kolm miljonit, Noel Malcolm, kes oli sellel üritusel kohal, pakub suurusjärguks 300 – 500 000 inimest. Nende pidustuste käigus demonstreeriti serblasi kui vaprat rahvast, kes on läbi oma ajaloo olnud ohvrid ja kannatajad. [190-192]

Teine Serbia ajaloo aspekt, mida natsionalismimüüdis kasutati, oli Ustasha režiimi poolt Teise Maailmasõja ajal sooritatud kuriteod. Horvaatia revisionistlikud ajaloolased väitsid, et Ustasha käe all hukkunud serbalste arv oli väiksem, kui üldine arvamus näitab, Tudjman kõneles, et serblased polnud kunagi Ustasha spetsiifiline sihtmärk. Horvaatia natsionalistid taastasid vana valge ja punase “malelaua” sümboli, mida Ustasha oli kasutanud ja mis paljude silmis ikka veel sümboliseeris Ustasha režiimi. Vastuseks kujutasid Serbia natsionalistid kõiki horvaate Ustashana ning igasugust vastuseisu Belgradile käsitleti kui sümpaatiat Ustashale ja genotsiidile. [Ivo Banac, “Fearful asymmetry of War”, Daedalus 121:2 (1992) lk. 155-156]

Nii serblaste kui horvaatide poolt ette võetud teod muidugi tugevdasid Serbia natsionalistide positsioone ja Jasenovaci mälestus muutus Serbia natsionalistide sõjahüüuks. Teise maailmasõja-aegsete Ustasha režiimi ohvrite pidulik ümbermatmine mängis keskset rolli tseremoonias, mis ühendas mineviku lüüasaamise Ottomani impeeriumi poolt, tagakiusamise Ustasha poolt ning väited, et serblased kannatasid Kosovos genotsiidipoliitikate all. [lk. 192]

Lisaks massimeeleavaldustele mängis natsionalistide võimuletulekul olulist rolli meedia. Thompson (Forging War: The Media in Serbia, Croatia and Bosnia-Herzegovina) nimetab Kosovo-teemalist meediakampaaniat Milosevici võimuletuleku nurgakiviks. Serbia meedia haaras kinni Milosevici väidetest, et küsimus polnud mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus meedias langes demagoogiasse, retoorilistesse küsimustesse ja hüüatustesse, “äravalitud rahvas”, kes astub vastu oma saatusele, enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne jne. [Sells “Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina” rmt: Religion and Justice in the War over Bosnia lk. 53] Niisuguste meetoditega konstrueeriti läbi valitsusmeelse meedia ühetaolist Serbia identiteeti, nii Serbia serblastele kui ka nende, kes elasid Horvaatias või Bosnia-Hertsegoviinas. 1990 aastate Horvaatia valitsuse poliitikad Horvaatia serblaste osas ainult aitasid kaasa Serbia korporatiivse identiteedi loomisele läbi vähemuskogukonna mustamise. Nii Serbia kui Horvaatia meedia sillutas suures osas teed sõjale, suurendades kogukondade võõrandumist ning toites vihkamist. [lk. 192-193]

Mõned meediategelased aitasid niisuguse “rahvusliku konsensuse” loomisele kaasa oma natsionalistlike veendumuste tõttu, mõned majanduslikel kaalutlustel, mõned harjumusest, et valitsusele tuleb olla kuulekas. Need, kes koostööst keeldusid marginaliseeriti kiiresti – kas loobusid tööst valitsusepoolse surve tõttu või vallandati – või kaotasid oma elu. [lk. 193]

Niimoodi lõid serbia natsionalistid selge piiri serblaste ja mitte-serblaste vahele ning asetades mitte-serblased selgelt väljaspoole moraalsete kohustuste piire. Niisuguse mõtteviisi konkreetne tulemus Kosovo jaoks oli autonoomia kaotus aastal 1989. 1990. saadeti laiali Kosovo parlament ja Serbia annekteeris Kosovo. Kosovo ümber loodud sümbolite kompleks legitimeeris etnilist puhastust Bosnia-Hertsegoviinas ja seejärel ka Kosovos endas. Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu. [lk. 193]

Natsionalismist genotsiidini

1990. aasta referendum Horvaatia serblaste seas toetas selgelt autonoomiat ja “Serbia autonoomse Krajia regioon” kuulutati välja märtsis 1991. Horvaatia seisis sellele vastu ning järgnesid mitmed relvastatud kokkupõrked, mis tihti viidi ellu viisil, et suurendada etnilist vihkamist (teise maailmasõjaaegsete kuritegude jäljendamine vms). Juulist detsembrini 1991 JNA ja Serbia paramilitaarsed organisatsioonid saavutasid kontrolli umbes kolmandiku Horvaatia üle, selle aja jooksul kirjutati statistikasse üle 10 000 tapetu ja 30 000 haavatu. Selles sõjas Serbia ja Horvaatia vahel muutus “etniline puhastus” esimest korda praktikaks, Serbia väed “puhastasid” mitte-serblastest need piirkonnad, mida nad pidasid enda omadeks. Selle käigus hävitati näiteks süstemaatiliselt Dubrovniki – strateegiliselt ebaolulise punkti – religioosse või kultuurilise tähtsusega hooned, Vukovaris kisti ka haiglavooditest välja 260 patsienti. Niisugused praktikad toetasid etnilise puhastuse eesmärki, hirmutades inimesi lahkuma, hävitades füüsilised märgid nende kogukonna olemasolust.[lk. 195-196]

2. jaanuaril 1992 sõlmiti Sarajevos ÜRO vahendusel formaalne rahuleping ja kaks nädalat hiljem saabusid Horvaatiasse ÜRO rahuvalveväed. See rahu sobis Milosevicile – nüüd kus ÜRO kaitses serblasi “puhastatud” piirkondades oli JNA vaba kasutamiseks muudes paikades. Rahu Horvaatias tähendas sõda Bosnia-Hertsegoviinas – riigis, kus 1991. aasta andmetel 44% elanikest identifitseeris ennast kui moslemit, 31% kui serblast ja 17% kui horvaati. [lk. 197]

1990. aasta valimiste järel nägi moslemite ja horvaatide koalitsioonivalitsus Bosnia-Hertsegoviina tulevikku pigem iseseisvana, kui olemaks osa Serbia poolt domineeritud tsentraliseeritud Jugoslaavias. Serblastele see ei sobinud, kuna see oleks nad muutnud vähemuseks iseseisvas Bosnia-Hertsegoviinas ning ideoloogia “kõik serblased ühes Serbia riigis” välistas sellise valiku. Veebruaris 1992 toimunud referendumi järel kuulutas Bosnia-Hertsegoviina end omaette riigiks, aprillis 1992 tunnustasid seda iseseisvust nii Euroopa Liit kui USA. Samas see tunnustamine ei toonud kaasa mingit materiaalset tuge ning algas Milosevici poolt toetatud horvaatide ja moslemite süstemaatiline mõrvamine, vägistamine ja väljasaatmine – sõda Bosnia-Hertsegoviinas kestis umbes kuni 1995. aastani. [lk. 197-201]

Moslemikogukonna hävitamine Bosnia-Hertsegoviinas oli kindla ülalt-alla hierarhilise mustriga ning üle kogu riigi olemasoleva sarnase süsteemiga. Nagu ka Horvaatias, tehti kõige hullemad kuriteod paramilitaarsete organisatsioonide poolt, kas “eriüksuste” (nagu Arkani “Tiigrid” või Mirko Jovici “Valged Kotkad” vms) poolt või siis kohaliku politsei poolt, tugevdatuna kohalike tsiviilisikutega. [lk. 201 – 202]

Igale etnilise puhastuse operatsioonile eelnes kohaliku meedia ülevõtmine Serbia jõudude poolt, massimeedia hakkas edastama sõnumit, et antud ala serblasi ähvardab genotsiid “Ustasha” või “Mujahideeni” käe all. See propaganda disainiti tekitamaks tavalistes serblastes hirmu, et just neid ähvardas oht, mängides “Kosovo sümbolikontekstile” ja rõhutades “serblaste ajaloolist kannatajastaatust”, mis legitimeeris vägivalda mitte-serblaste vastu.[lk. 202]

Analoogselt Armeenia genotsiidiga olid esimesed ohvrid intellektuaalid ja kultuurilised liidrid: õpetajad, juristid, arstid, kunstnikud, religioossed juhid jne, et hävitada kogukonna “kultuuriline mälu”. Hiljem olid tapmised rohkem juhuslikud, et hirmutada inimesi lahkuma. Paljudes kohtades muudeti elu võimatuks läbi töövõimaluste vähendamise, ning seaduste, mis tegid näiteks Bosnia moslemite igapäevase elu ebameeldivaks (liikumispiirangud, ühenduste loomise piirangud jne). Suur osa oli ka muuseumide, kirikute ja mošeede hävitamine, justkui muutes olematuks kooseksisteerimist, mida natsionalistid püüdsid hävitada. [lk. 203]

Veel üks oluline aspekt oli süstemaatiline vägivald naiste vastu. Vägistatud naistele üteldi “te saate nüüd serbia lapse” – kuna rahvusel ei ole rassitunnuseid, siis lapsi loeti “puhastatuks”, serblasteks. Vägistamine demoraliseeris ohvreid ja kogukonda, tõi kaasa põgenemised ja muutis tõenäoliseks, et ohvrid ei tahtnud tagasi pöörduda. Arvestades sotsiaalset stigmat vägistamise suhtes ning seda, et suur osa vägistamistest olid grupiviisilised, ei saa me arvatavasti iialgi teada täpset vägistamiste arvu, kuid on selge, et see oli süstemaatiline laialtlevinud poliitika. [lk. 203-204]

Sõjad endises Jugoslaavias tõid Euroopasse tagasi ka koonduslaagrid, millest enamik, kuigi mitte kõik, olid loodud Serbia jõudude poolt. Mõnikord olid koonduslaagrid nii täis inimesi, et ühtegi uut vangistatut enam füüsiliselt juurde ei mahtunud. Vähemalt ühel korral tõi see kaasa juurdetoodud bussitäie inimeste massihukkamise.[lk. 204-205]

Samal ajal jätkas valitsuse poolt kontrollitud press olukorra kirjeldamist kui ainult serblaste kaitseaktsioone, nimetades serbia jõudusid samal ajal “vabastajateks”. Inimelude ja omandi massilisest hävitamisest kas vaikiti, või kui see polnud teiste allikate teabe põhjal võimalik, siis kaeti “paralleelsete” raportitega. Näiteks ei mainitud ÜRO raportit mitte-serblastest naiste süstemaatilise vägistamise kohta, küll aga kirjeldati raportit serbia naiste vägistamise kohta.[lk. 205]

Bosnia-Hertsegoviinas püüti süstemaatiliste etnilise puhastuse strateegiatega muuta antud ala etnilist ülesehitust, et luua Suur-Serbia, ning kui see osutus võimatuks, siis luua Bosnia Serblaste Vabariik. Viis, kuidas eliidid oma võimu legitimeerisid ehitati stereotüüpidele ja hirmudele, mis omakorda genereerisid suure hulga uusi stereotüüpe ja hirme.[lk. 204 – 205]

Etniline puhastus ja legitiimsus

Kuigi sõda Bosnia-Hertsegoviinas 1995. aastal lõppes, püsis Milosevic ikka veel võimul ja kasutas ikka veel Kosovo küsimust oma võimu legitimeerimiseks. 1990. aastal end iseseisvaks kuulutanud Kosovot ei olnud tunnustanud ükski teine riik peale Albaania. 1992. aastal toimunud valimised oli Serbia kuulutanud mitteõiguspärasteks. Valitud president Ibrahim Rugova katsed 1992-1998 aastatel konflikti ilma vägivallata lahendada ei leidnud rahvusvalise kogukonna toetust, ning see viis laialtlevinud tunnetuseni, et vägivallavabad viisid ei ole efektiivsed. [lk. 206]

1995. aasta Daytoni Rahuleppele järgnesid Milosevici režiimi etnilistele albaanlastele suunatud repressioonide suurenemine, Kosovo Vabastusarmee (KLA) loomine 1997. aastal, etniliste albaanlaste radikaliseerumine. Üheksakümnendate jooksul lahkusid albaanlased Kosovost – 1989-1998 aastani hinnatakse lahkunute arvu umbes 350 000, 1998. aasta kriisi jooksul veel lisaks 100 000 inimest. Sõltumata rahvusvahelistest diplomaatilistest pingutustest viisid Jugoslaavia jõud 1998. aasta juulis taas ellu rea tsiviilelanikele (ka lastele ja naistele) suunatud terroriakte, et vähendada KLA toetust – KLA kontrollis selleks ajaks 40% Kosovost. Kuid need terroriaktid ainult suurendasid albaanlaste radikaliseerumist.[lk. 206 – 207]

1999. aasta alguses püüdis rahvusvaheline kogukond edutult sundida Milosevici ja Kosovo albaanlasi oma erimeelsuseid lahendama. Kuid läbirääkimiste vaheajal jätkus vägede suurendamine Kosovo piiril ja Kosovos endas, samuti rünnakud tsiviilelanikele ning pingutus kokkuleppeks Belgradiga ei kandnud vilja, alustas NATO 24. märtsil 1999. üksteist nädalat kestnud õhurünnakuid Belgradi vastu. [lk. 207]

Milosevic kasutas õhurünnakuid võimalusena Kosovo etniliste albaanlaste välja ajamiseks, sundides umbes 900 000 inimest sealt lahkuma. Analoogiliselt Bosniaga kasutati vanglast vabastatud kurjategijaid ja paramilitaarseid organisatsioone koos regulaarvägedega tsiviilelanikele suunatud hävitamisel, analoogiliselt oli kõrge ka vägistamiste arv. [lk. 208]

Heather Rae rõhutab, et diplomaatilised läbirääkimised ei saanudki Kosovo konflikti lahendada. Slobodan Milosevic ei olnud huvitatud konflikti kokkuleppelisest lahendusest. Konflikti, mille ta oli ise loonud. Demokraatlike institutsioonide ning vähemuste ja inimõiguste aktsepteerimine oleks sisemaise võimulegitiimsuse viinud sellisele alusele, mis oleks Milosevici enda positsiooni muutnud ebakindlaks ja andnud hüppelaua sisemaistele väljakutsujatele. Demonstratsioonid kogu tema valitsusaja vältel ja Milosevici eemaldamine võimult 2000. aastal näitasid, et tegelikult ei pidanud paljud serblased seda režiimi legitiimseks. Natsionalistlik diskursus koos vähemuste ründamisega lubas aga Milosevici režiimil niisuguse kriitika nimetada “reetmiseks,” vähemalt teatud aja jooksul. See kõik, koos kontrolliga politsei, sõjaväe ja meedia üle ning nõrk organiseerimata opositsioon, lubas Milosevicil jääda võimule rohkem kui kümnendiks. [lk. 209-210]

Kui vaadelda riigiloomet patoloogilise homogenisatsiooni tingimustes, siis polnud Milosevicil 1990. teisel poolel enam tagasiteed. Ta tuli võimule Kosovo sümboolika abil ning ta jäi selle juurde ka neil kordadel, kui ka teistsugused valikud olid võimalikud. Sellest loobumine oleks tähendanud oma legiimsuse kahtluse alla panekut.[lk. 210]

Endises Jugoslaavias toimunud patoloogiline homogenisatsioon on seega osa kaasaegsest riigiehitamise protsessist, mitte “ajaloolise vihkamise” tulem. Eliit kasutas küll kultuurilisi stereotüüpe ja minevikutülisid, et oma võimu legitimeerida, aga nende eesmärk oli luua kaasaegne, iseseisev, territoriaalselt määratletud suveräänne riik. Nii endise Jugoslaavia kui ka armeenlaste genotsiidi juhtum näitab, et natsionalism on konseptsioon, mis võib õigustada patoloogilist homogenisatsiooni kui legitiimset riigiehitamise viisi. Samas need mõlemad juhtumid näitavad, et patoloogiline homogenisatsioon ja genotsiid on olnud eliidi poliitiliseks valikuks. Makedoonias tehti teistsugune valik, Tšehhis tehti teistsugune valik. [lk. 211]

Kuigi ka Eestis oli 1990. alguses natsionalism selgelt olemas ning olid olemas ka inimesed, kes oleksid võinud teha panuse patoloogilisele homogenisatsioonile, siis rahvas neid inimesi selgelt ei toetanud – vähemalt mitte piisavalt, et nad oleksid saanud piisavalt võimu. Viimase aja sündmused näitavad, et valik patoloogiliseks homogenisatsiooniks ei ole ikka veel kadunud.

Eestist ja järelmitest järgmine kord.