jump to navigation

Üks rahvas, üks riik. II osa 3. juuli 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
trackback

Jätkan Heather Rae patoloogilise homogenisatsiooni mõiste tutvustamist endise Jugoslaavia näitel. Kui pole teisiti märgitud, siis viitavad leheküljenumbrid tema raamatule “State Identities and the Homogenisation of Peoples”

Jugoslaavia 1990 künnisel

Tito surm ning majanduslikud raskused nõudsid kaheksakümnendate Jugoslaavias föderaalsete ja vabariiklike juhtide koostegevust. Selle asemel püüdis Kommunistlik Partei ainult oma tsentraalvõimu tugevdada – ning kohtas vabariikide aina tugevamat vastuseisu. Kommunistliku Partei lagunemine pani vabariikide eliite valima erinevaid edasiminekuteid. [lk 178-181, lk. 210]

1990. aasta valimised tõid üle kogu Jugoslaavia võimule natsionalistid: halva endena järglasriikide vähemustele. Ainsa riigina puudusid märkimisväärsed vähemused Sloveenias, mis ka valis küllalt libraalse edasimineku viisi. Alguses toetati Jugoslaavia konföderatsioonilist mudelit, aga Serbia jätkas retsentraliseerimise läbisurumist – Sloveeniale aga ei tundunud Milosevici Serbia poolt juhitud Jugoslaavias autonoomia enam eriti võimalik. [lk. 193-194]

Võimule tulnud eliit ei soovinud senist kooseksisteerimispoliitikat jätkata. Igal pool peale Makedoonia (kus natsionalistide ülekaal ei olnud valdav), kaotati Jugoslaavias eksisteerinud võrdse kodakondsuse õigused. Niisugune poliitika muidugi vaid lõhestasid Jugoslaaviat tugevamini. Kõige halvemasse seisu sattus Bosnia-Hertsegoviina, mis oli nii Serbia kui Horvaatia huvisfääris: kumbki riikidest ei tunnustanud Bosnia-Hertsegoviina iseseisvust ja nõudsid osasid sellest enesele. [lk. 194]

Sloveenia 1990. aasta referendumil hääletas 90% iseseisvuse poolt. Sloveenia ja Horvaatia deklareerisid end iseseisvaks 25. juunil 1991. Jugoslaavia Riikliku Armee (JNA) jaoks tähendas see ähvardust Jugoslaavia territoriaalse ühtsuse olemasolule. Kuid JNA operatsioon Sloveenias kestis ainult kümme päeva, osaliselt Euroopa Ühenduse läbirääkijate tegevuse tõttu, kuid osaliselt ka seetõttu, et Sloveenia polnud Serbia jaoks oluline, seal ei olnud märkimisväärset serblaste kogukonda. [lk. 185, 194]

Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias polnud konfliktid sugugi nii lühikesed. Serbias selleks ajaks tõusuteele asunud välistav natsionalism tõi kaasa analoogilise suundumuse Horvaatias. 1990. aastal Horvaatias võimule tulnud jõud Franjo Tudjmani juhtimisel kaotasid kohe pärast valimisi tänavasiltidelt kirillitsas nimed, serblastest töölised vallandati, valitsus julgustas punavalge malelauasümboli kasutamist – koos fašistliku alltekstiga, mida see sümbol omas. Selline poliitika andis hoogu Horvaatia serblaste iseseisvusnõuetele, eriti Krajina regioonis. Serbia oli selleks ajaks asunud selgelt ekspansionistlikule Suur-Serbia loomisele põhimõttel “Serbia riik serblaste jaoks” ning toetas igati Horvaatia serblaste iseseisvustaotlusi. [lk. 195]

Šovinistlik natsionalism ja sümbolimanipulatsioon

Kosovo on Serbia kogukonna jaoks nende olemasolu sümbol – kuigi käsitlus Kosovost kui serblaste “ajaloolisest asumisalast” on mõneti kaheldav. Näiteks Willem Vermeer kirjutab, et ajaloolised serbia alad paiknesid Kosovost läänes ja Kosovos on “nii kaua kui inimesed mäletavad” olnud albaanlaste enamus. Kuid sellest hoolimata on Kosovo Serbia kultuuri oluline osa, sest seda mõistetakse Serbia kultuuri ajaloolise hällina. Ükskõik milline on ajalooline reaalsus, inimeste mõtetes ja tunnetes on Kosovo seotud nende minevikuga. [Vermeer, Albanians and Serbs in Yugoslavia rmt: The Disintegration in Yugoslavia, lk. 101-124]

Niisugust sümbolit oli natsionalistidel lihtne radikaliseerida. Kosovot kasutati Serbia ühtsustamiseks “ühise vaenlase” ees ning loodi seeläbi genotsiidi lubav ideoloogia. “Prints Lazari märtrikannatused 1389 aasta lahingus” olid etnilist puhastust õigustava mõttesüsteemi keskseks komponendiks. Tavaliselt ei mainitud seda küll otseselt, aga toodi sisse väljendites nagu “meie hulgas olevate moslemite käed on määritud meie eellaste verega … eriti nende, kes ei võtnud omaks islamit” See tõi kaasa moslemite kirjelduse “serblaste reeturitena”. [lk. 189] Michael Sells (The Bridge Betrayed: Religion and Genocide in Bosnia) mainib, et niisugust retoorikat saab jälgida alates 19. sajandi serbia natsionalistidest, mitte varasemast. 19. sajandi natsionalistlik kirjandus loob prints Lazarist “kristuse rüütli”, kes tapetakse koos serbia rahvaga, mis saab tõusta ainult koos Lazari ülestõusmisega. Türklased võrdsustatakse seega “kristusetapjatega” ning see saab kõigi slaavi moslemite sümboliks.

Pärast seda, kui Milosevici režiim rehabiliteeris kommunismi ajal allasurutud ortodoksi kiriku, asus see samuti aktiivselt natsionalistide poolele. 1990. aastal eemaldati koolide õppekavadest marksistlik teooria ja asendati religiooniõpetusega. Kirik toetas Kosovo müüdiga seotud tegevuste ja sündmuste heroiseerimist, 1989. aastal tähistati 1389. aasta lahingu aastapäeva ja Kosovosse tuli märkimisväärne hulk palverändureid, et jälgida lahingu kuuesajandale aastapäevale pühendatud pidustusi – ametlik meedia on kirjutanud nende arvuks kolm miljonit, Noel Malcolm, kes oli sellel üritusel kohal, pakub suurusjärguks 300 – 500 000 inimest. Nende pidustuste käigus demonstreeriti serblasi kui vaprat rahvast, kes on läbi oma ajaloo olnud ohvrid ja kannatajad. [190-192]

Teine Serbia ajaloo aspekt, mida natsionalismimüüdis kasutati, oli Ustasha režiimi poolt Teise Maailmasõja ajal sooritatud kuriteod. Horvaatia revisionistlikud ajaloolased väitsid, et Ustasha käe all hukkunud serbalste arv oli väiksem, kui üldine arvamus näitab, Tudjman kõneles, et serblased polnud kunagi Ustasha spetsiifiline sihtmärk. Horvaatia natsionalistid taastasid vana valge ja punase “malelaua” sümboli, mida Ustasha oli kasutanud ja mis paljude silmis ikka veel sümboliseeris Ustasha režiimi. Vastuseks kujutasid Serbia natsionalistid kõiki horvaate Ustashana ning igasugust vastuseisu Belgradile käsitleti kui sümpaatiat Ustashale ja genotsiidile. [Ivo Banac, “Fearful asymmetry of War”, Daedalus 121:2 (1992) lk. 155-156]

Nii serblaste kui horvaatide poolt ette võetud teod muidugi tugevdasid Serbia natsionalistide positsioone ja Jasenovaci mälestus muutus Serbia natsionalistide sõjahüüuks. Teise maailmasõja-aegsete Ustasha režiimi ohvrite pidulik ümbermatmine mängis keskset rolli tseremoonias, mis ühendas mineviku lüüasaamise Ottomani impeeriumi poolt, tagakiusamise Ustasha poolt ning väited, et serblased kannatasid Kosovos genotsiidipoliitikate all. [lk. 192]

Lisaks massimeeleavaldustele mängis natsionalistide võimuletulekul olulist rolli meedia. Thompson (Forging War: The Media in Serbia, Croatia and Bosnia-Herzegovina) nimetab Kosovo-teemalist meediakampaaniat Milosevici võimuletuleku nurgakiviks. Serbia meedia haaras kinni Milosevici väidetest, et küsimus polnud mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus meedias langes demagoogiasse, retoorilistesse küsimustesse ja hüüatustesse, “äravalitud rahvas”, kes astub vastu oma saatusele, enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne jne. [Sells “Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina” rmt: Religion and Justice in the War over Bosnia lk. 53] Niisuguste meetoditega konstrueeriti läbi valitsusmeelse meedia ühetaolist Serbia identiteeti, nii Serbia serblastele kui ka nende, kes elasid Horvaatias või Bosnia-Hertsegoviinas. 1990 aastate Horvaatia valitsuse poliitikad Horvaatia serblaste osas ainult aitasid kaasa Serbia korporatiivse identiteedi loomisele läbi vähemuskogukonna mustamise. Nii Serbia kui Horvaatia meedia sillutas suures osas teed sõjale, suurendades kogukondade võõrandumist ning toites vihkamist. [lk. 192-193]

Mõned meediategelased aitasid niisuguse “rahvusliku konsensuse” loomisele kaasa oma natsionalistlike veendumuste tõttu, mõned majanduslikel kaalutlustel, mõned harjumusest, et valitsusele tuleb olla kuulekas. Need, kes koostööst keeldusid marginaliseeriti kiiresti – kas loobusid tööst valitsusepoolse surve tõttu või vallandati – või kaotasid oma elu. [lk. 193]

Niimoodi lõid serbia natsionalistid selge piiri serblaste ja mitte-serblaste vahele ning asetades mitte-serblased selgelt väljaspoole moraalsete kohustuste piire. Niisuguse mõtteviisi konkreetne tulemus Kosovo jaoks oli autonoomia kaotus aastal 1989. 1990. saadeti laiali Kosovo parlament ja Serbia annekteeris Kosovo. Kosovo ümber loodud sümbolite kompleks legitimeeris etnilist puhastust Bosnia-Hertsegoviinas ja seejärel ka Kosovos endas. Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu. [lk. 193]

Natsionalismist genotsiidini

1990. aasta referendum Horvaatia serblaste seas toetas selgelt autonoomiat ja “Serbia autonoomse Krajia regioon” kuulutati välja märtsis 1991. Horvaatia seisis sellele vastu ning järgnesid mitmed relvastatud kokkupõrked, mis tihti viidi ellu viisil, et suurendada etnilist vihkamist (teise maailmasõjaaegsete kuritegude jäljendamine vms). Juulist detsembrini 1991 JNA ja Serbia paramilitaarsed organisatsioonid saavutasid kontrolli umbes kolmandiku Horvaatia üle, selle aja jooksul kirjutati statistikasse üle 10 000 tapetu ja 30 000 haavatu. Selles sõjas Serbia ja Horvaatia vahel muutus “etniline puhastus” esimest korda praktikaks, Serbia väed “puhastasid” mitte-serblastest need piirkonnad, mida nad pidasid enda omadeks. Selle käigus hävitati näiteks süstemaatiliselt Dubrovniki – strateegiliselt ebaolulise punkti – religioosse või kultuurilise tähtsusega hooned, Vukovaris kisti ka haiglavooditest välja 260 patsienti. Niisugused praktikad toetasid etnilise puhastuse eesmärki, hirmutades inimesi lahkuma, hävitades füüsilised märgid nende kogukonna olemasolust.[lk. 195-196]

2. jaanuaril 1992 sõlmiti Sarajevos ÜRO vahendusel formaalne rahuleping ja kaks nädalat hiljem saabusid Horvaatiasse ÜRO rahuvalveväed. See rahu sobis Milosevicile – nüüd kus ÜRO kaitses serblasi “puhastatud” piirkondades oli JNA vaba kasutamiseks muudes paikades. Rahu Horvaatias tähendas sõda Bosnia-Hertsegoviinas – riigis, kus 1991. aasta andmetel 44% elanikest identifitseeris ennast kui moslemit, 31% kui serblast ja 17% kui horvaati. [lk. 197]

1990. aasta valimiste järel nägi moslemite ja horvaatide koalitsioonivalitsus Bosnia-Hertsegoviina tulevikku pigem iseseisvana, kui olemaks osa Serbia poolt domineeritud tsentraliseeritud Jugoslaavias. Serblastele see ei sobinud, kuna see oleks nad muutnud vähemuseks iseseisvas Bosnia-Hertsegoviinas ning ideoloogia “kõik serblased ühes Serbia riigis” välistas sellise valiku. Veebruaris 1992 toimunud referendumi järel kuulutas Bosnia-Hertsegoviina end omaette riigiks, aprillis 1992 tunnustasid seda iseseisvust nii Euroopa Liit kui USA. Samas see tunnustamine ei toonud kaasa mingit materiaalset tuge ning algas Milosevici poolt toetatud horvaatide ja moslemite süstemaatiline mõrvamine, vägistamine ja väljasaatmine – sõda Bosnia-Hertsegoviinas kestis umbes kuni 1995. aastani. [lk. 197-201]

Moslemikogukonna hävitamine Bosnia-Hertsegoviinas oli kindla ülalt-alla hierarhilise mustriga ning üle kogu riigi olemasoleva sarnase süsteemiga. Nagu ka Horvaatias, tehti kõige hullemad kuriteod paramilitaarsete organisatsioonide poolt, kas “eriüksuste” (nagu Arkani “Tiigrid” või Mirko Jovici “Valged Kotkad” vms) poolt või siis kohaliku politsei poolt, tugevdatuna kohalike tsiviilisikutega. [lk. 201 – 202]

Igale etnilise puhastuse operatsioonile eelnes kohaliku meedia ülevõtmine Serbia jõudude poolt, massimeedia hakkas edastama sõnumit, et antud ala serblasi ähvardab genotsiid “Ustasha” või “Mujahideeni” käe all. See propaganda disainiti tekitamaks tavalistes serblastes hirmu, et just neid ähvardas oht, mängides “Kosovo sümbolikontekstile” ja rõhutades “serblaste ajaloolist kannatajastaatust”, mis legitimeeris vägivalda mitte-serblaste vastu.[lk. 202]

Analoogselt Armeenia genotsiidiga olid esimesed ohvrid intellektuaalid ja kultuurilised liidrid: õpetajad, juristid, arstid, kunstnikud, religioossed juhid jne, et hävitada kogukonna “kultuuriline mälu”. Hiljem olid tapmised rohkem juhuslikud, et hirmutada inimesi lahkuma. Paljudes kohtades muudeti elu võimatuks läbi töövõimaluste vähendamise, ning seaduste, mis tegid näiteks Bosnia moslemite igapäevase elu ebameeldivaks (liikumispiirangud, ühenduste loomise piirangud jne). Suur osa oli ka muuseumide, kirikute ja mošeede hävitamine, justkui muutes olematuks kooseksisteerimist, mida natsionalistid püüdsid hävitada. [lk. 203]

Veel üks oluline aspekt oli süstemaatiline vägivald naiste vastu. Vägistatud naistele üteldi “te saate nüüd serbia lapse” – kuna rahvusel ei ole rassitunnuseid, siis lapsi loeti “puhastatuks”, serblasteks. Vägistamine demoraliseeris ohvreid ja kogukonda, tõi kaasa põgenemised ja muutis tõenäoliseks, et ohvrid ei tahtnud tagasi pöörduda. Arvestades sotsiaalset stigmat vägistamise suhtes ning seda, et suur osa vägistamistest olid grupiviisilised, ei saa me arvatavasti iialgi teada täpset vägistamiste arvu, kuid on selge, et see oli süstemaatiline laialtlevinud poliitika. [lk. 203-204]

Sõjad endises Jugoslaavias tõid Euroopasse tagasi ka koonduslaagrid, millest enamik, kuigi mitte kõik, olid loodud Serbia jõudude poolt. Mõnikord olid koonduslaagrid nii täis inimesi, et ühtegi uut vangistatut enam füüsiliselt juurde ei mahtunud. Vähemalt ühel korral tõi see kaasa juurdetoodud bussitäie inimeste massihukkamise.[lk. 204-205]

Samal ajal jätkas valitsuse poolt kontrollitud press olukorra kirjeldamist kui ainult serblaste kaitseaktsioone, nimetades serbia jõudusid samal ajal “vabastajateks”. Inimelude ja omandi massilisest hävitamisest kas vaikiti, või kui see polnud teiste allikate teabe põhjal võimalik, siis kaeti “paralleelsete” raportitega. Näiteks ei mainitud ÜRO raportit mitte-serblastest naiste süstemaatilise vägistamise kohta, küll aga kirjeldati raportit serbia naiste vägistamise kohta.[lk. 205]

Bosnia-Hertsegoviinas püüti süstemaatiliste etnilise puhastuse strateegiatega muuta antud ala etnilist ülesehitust, et luua Suur-Serbia, ning kui see osutus võimatuks, siis luua Bosnia Serblaste Vabariik. Viis, kuidas eliidid oma võimu legitimeerisid ehitati stereotüüpidele ja hirmudele, mis omakorda genereerisid suure hulga uusi stereotüüpe ja hirme.[lk. 204 – 205]

Etniline puhastus ja legitiimsus

Kuigi sõda Bosnia-Hertsegoviinas 1995. aastal lõppes, püsis Milosevic ikka veel võimul ja kasutas ikka veel Kosovo küsimust oma võimu legitimeerimiseks. 1990. aastal end iseseisvaks kuulutanud Kosovot ei olnud tunnustanud ükski teine riik peale Albaania. 1992. aastal toimunud valimised oli Serbia kuulutanud mitteõiguspärasteks. Valitud president Ibrahim Rugova katsed 1992-1998 aastatel konflikti ilma vägivallata lahendada ei leidnud rahvusvalise kogukonna toetust, ning see viis laialtlevinud tunnetuseni, et vägivallavabad viisid ei ole efektiivsed. [lk. 206]

1995. aasta Daytoni Rahuleppele järgnesid Milosevici režiimi etnilistele albaanlastele suunatud repressioonide suurenemine, Kosovo Vabastusarmee (KLA) loomine 1997. aastal, etniliste albaanlaste radikaliseerumine. Üheksakümnendate jooksul lahkusid albaanlased Kosovost – 1989-1998 aastani hinnatakse lahkunute arvu umbes 350 000, 1998. aasta kriisi jooksul veel lisaks 100 000 inimest. Sõltumata rahvusvahelistest diplomaatilistest pingutustest viisid Jugoslaavia jõud 1998. aasta juulis taas ellu rea tsiviilelanikele (ka lastele ja naistele) suunatud terroriakte, et vähendada KLA toetust – KLA kontrollis selleks ajaks 40% Kosovost. Kuid need terroriaktid ainult suurendasid albaanlaste radikaliseerumist.[lk. 206 – 207]

1999. aasta alguses püüdis rahvusvaheline kogukond edutult sundida Milosevici ja Kosovo albaanlasi oma erimeelsuseid lahendama. Kuid läbirääkimiste vaheajal jätkus vägede suurendamine Kosovo piiril ja Kosovos endas, samuti rünnakud tsiviilelanikele ning pingutus kokkuleppeks Belgradiga ei kandnud vilja, alustas NATO 24. märtsil 1999. üksteist nädalat kestnud õhurünnakuid Belgradi vastu. [lk. 207]

Milosevic kasutas õhurünnakuid võimalusena Kosovo etniliste albaanlaste välja ajamiseks, sundides umbes 900 000 inimest sealt lahkuma. Analoogiliselt Bosniaga kasutati vanglast vabastatud kurjategijaid ja paramilitaarseid organisatsioone koos regulaarvägedega tsiviilelanikele suunatud hävitamisel, analoogiliselt oli kõrge ka vägistamiste arv. [lk. 208]

Heather Rae rõhutab, et diplomaatilised läbirääkimised ei saanudki Kosovo konflikti lahendada. Slobodan Milosevic ei olnud huvitatud konflikti kokkuleppelisest lahendusest. Konflikti, mille ta oli ise loonud. Demokraatlike institutsioonide ning vähemuste ja inimõiguste aktsepteerimine oleks sisemaise võimulegitiimsuse viinud sellisele alusele, mis oleks Milosevici enda positsiooni muutnud ebakindlaks ja andnud hüppelaua sisemaistele väljakutsujatele. Demonstratsioonid kogu tema valitsusaja vältel ja Milosevici eemaldamine võimult 2000. aastal näitasid, et tegelikult ei pidanud paljud serblased seda režiimi legitiimseks. Natsionalistlik diskursus koos vähemuste ründamisega lubas aga Milosevici režiimil niisuguse kriitika nimetada “reetmiseks,” vähemalt teatud aja jooksul. See kõik, koos kontrolliga politsei, sõjaväe ja meedia üle ning nõrk organiseerimata opositsioon, lubas Milosevicil jääda võimule rohkem kui kümnendiks. [lk. 209-210]

Kui vaadelda riigiloomet patoloogilise homogenisatsiooni tingimustes, siis polnud Milosevicil 1990. teisel poolel enam tagasiteed. Ta tuli võimule Kosovo sümboolika abil ning ta jäi selle juurde ka neil kordadel, kui ka teistsugused valikud olid võimalikud. Sellest loobumine oleks tähendanud oma legiimsuse kahtluse alla panekut.[lk. 210]

Endises Jugoslaavias toimunud patoloogiline homogenisatsioon on seega osa kaasaegsest riigiehitamise protsessist, mitte “ajaloolise vihkamise” tulem. Eliit kasutas küll kultuurilisi stereotüüpe ja minevikutülisid, et oma võimu legitimeerida, aga nende eesmärk oli luua kaasaegne, iseseisev, territoriaalselt määratletud suveräänne riik. Nii endise Jugoslaavia kui ka armeenlaste genotsiidi juhtum näitab, et natsionalism on konseptsioon, mis võib õigustada patoloogilist homogenisatsiooni kui legitiimset riigiehitamise viisi. Samas need mõlemad juhtumid näitavad, et patoloogiline homogenisatsioon ja genotsiid on olnud eliidi poliitiliseks valikuks. Makedoonias tehti teistsugune valik, Tšehhis tehti teistsugune valik. [lk. 211]

Kuigi ka Eestis oli 1990. alguses natsionalism selgelt olemas ning olid olemas ka inimesed, kes oleksid võinud teha panuse patoloogilisele homogenisatsioonile, siis rahvas neid inimesi selgelt ei toetanud – vähemalt mitte piisavalt, et nad oleksid saanud piisavalt võimu. Viimase aja sündmused näitavad, et valik patoloogiliseks homogenisatsiooniks ei ole ikka veel kadunud.

Eestist ja järelmitest järgmine kord.

Advertisements

Kommentaarid

1. valker - 4. juuli 2007

Saan aru, et on vaja hirmsasti tõestada, kui kole asi see patoloogiline homogenisatsioon ikka on. On on.
Aga kui taoline “tõeloome” käib lihast ja luust inimeste läbielamiste ja saatuste arvelt – no on ikka hirmus küll. Teadmatus on vabandatav siiski vaid mingi piirini. Nt iga 100-s balkanlane arvab, et Latvia on Talinna pealinn. Arvaku. Jamaks läeb asi siis, kui mingi ideoloog kipub “kilusõda” (üksnes ja ainult) heeringhärra kinganumbriga seletama.
Faktide kategooriasse mahuvad siin loos küll vaid mitmed ajaarvamise arvud ning riikide, linnade ja rahvuste nimed. (Ok, muist olukirjest ja sündmuste käigust ka). Valdavad aga pooltõed, väärtusotsustused, vägistatud järeldused, kausaalsusega manipuleerimine jms “ideoloogiline sunnitöö”.
Nüüd peaks vist etiketi kohaselt detailidesse laskuma, igale Su kirjandis esitet kahtlase tõeväärtusega lõigule mõne teise kämbridži mehe veerukese või bbc “uudise” vastu seadma?!
Ajaks selle asja õige lihtsamini korda. Onu Kuugli abiga.
Otsi õige mõni albaania äärmuslaste leheke ja loe. Loe, loe.
Ehk avastad, et isegi need pole pahatihti nii tendentslikud ning “nürnberglikult” ülbed ja ühesuunalised, kui Su refereerit ideoloog.
Ja muide, kuidas küll patoloogilise homogenisatsiooni kiuste nt Kusturica Emir ellu jäi?
Patogeneetiline homogenopaatia?

Sirje kommetaar sellele kommentaarile: Sellist alaväärsusest nõretavat kommi on pisut kurb lugeda. Saa üle, ilmselt oled sa mingil muul alal tugev, ei maksa nüüd nii koledasti ka põdeda ;)

2. valker - 4. juuli 2007

PS
Te olete kindlasti lugenud ning kuulanud Noam Chomsky balkani teemalisi avaldisi. ABC ju.
Mida kostate?

3. indrek - 4. juuli 2007

Vaata, valker, sulle tutvustatakse üht tunnustatud teadlase raamatut. Igamehel on õigus arvata, mida iganes. Aga sõimata inimest, kes sulle lugemist pakub, pole ilus. Sa võid lugeda või lugemata jätta. On ju selge, et teadlased niisama ei lahmi. Kui sina otsustad elu üle albaanlaste äärmuslaste lehtede põhjal, siis teadlased teevad oma otsused _kogu selle asja kohta kättesaadava info_ põhjal. Kui sulle pole miski meeldiv ja sa kahtled selles, siis kirjuta uurimus, mis selle uurimuse ümber lükkab. Professionaali (Heather Rae) sõnumi eitamine oma mättakese otsas kisades on lihtsalt tobe.

4. mirri - 4. juuli 2007

Mul on tihti tunne, et nii mõnigi mu rahvuskaaslane (ntx valker) võiks hakatuseks lugeda Eesti klassikuid. Vägagi hariv on Lydia Koidula kirjutet komöödia (1872) “Säärane Mul’k ehk Sada vakka tangusoola”. Tõsiselt. Ja mõtelda rahulikult, kas iseenese tarkuse juurde jäämine on alati suur tarkus.

5. Oudekki - 4. juuli 2007

Juhiksin selles loos tàhelepanu asjaolule – Balkani konflikti viis genotsiidini just mitmepoolne vàlistavate meetodite valik. Mitte ainult Serbia ei otsustanud sedalaadi òigustusaluse kasuks – ning vastastikused “òli tulle valamised” viisid olukorrani, kus kòikvòimalikud muud hààled olid mahasurutud, kui “riigi ja rahva reeturid”. Ning selles olukorras oli juba vòimalik vàgivaldselt hakata “homogeenset riiki” ehitama. Selleks, et oma vòimu legitimeerida.

Milosevici poolt ei valinud 2000. aasta paiku enam eriti keegi :)

Kes on lugenud ààrmuslaste lehekylgi, sellel on kena ylevaade sedalaadi retoorikast, mis viib massimòrvade òigustamiseni.

6. mihko - 4. juuli 2007

Oudekki, sinu artikkel on huvitav. Ootan huviga sinu analüüsi kolmandat osa, mis räägib, nagu lubatud, Eestist. Arvan samas, et Eestis patoloogilise homogenisatsiooni oht on olemas. Meie riigi poliitikas ju tugevasti panustatud keelelise integratsioonile, mis võib vaadelda keelelise homogenisatsioonina. Kuna aprillisündmuste järel oli palju räägitud sellest, et ainult keeleõpimisele panustada pole õige, vaid tuleb “korrastada” ka erinevate rahvusgruppide (eestlaste, venelaste) ajalookäsitlust, siis eeldused patoloogilise homogenisatsiooni tekkele olemas ka Eestis.

7. Hubbil - 4. juuli 2007

Oudekki, sinu refereeritud raamatus kasutab Heather Rae oma teooria n’iena endist Jugoslaaviat. Heather Rae ei ole mitte Balkani ajaloo spetsialist ja seda on kohe tunda. Sündmusi on tõlgendatud oma teooria huvides ja kasutatud selleks paistab massimeedias ilmunud lugusid.

Balkanil toimunu mõistmiseks peab esiteks tundma rahvaid ja nende ajalugu, lugema allikaid ühelt poolt ja teiselt poolt, et saada balansseeritud ettekujutus. Serbiakeelne kirjandus on kahjuks teatud põhjustel vähe kätte saadav. Vist 60-ndatel ilmus eesti keeles Nobeli laureaatide sarjas tähelepanuväärne raamat Ivo Andric’ilt “Sild üle Drina jõe”.

Paar pidepunkti Balkani mõistmiseks. Slaavlased hakkasid jõudma Vahemere äärde alates 5. sajandist ja migratsioon kestis kuni 7. sajandini, võttes enda alla suuremalt jaolt asustamata alad. Põlisrahvustest on teada illüürlased, keda siiski ei peeta albaanlaste eelkäijateks.

Kroaadid, sloveenlased, serblased, makedoonlased, “bosniakid” on samad etniliselt ja keeleliselt, erinevad oma ajaloo ja kultuuri poolest.

Jugoslaavia vabariikide piirid on väga vanad, nt Bosnia-Hertsegoviina oli Ottomani provints. Vabariikide/provintside piire ei ole kunagi muudetud, jättes arvesse võtmata rahvaste rändamise ja uute külade tekke.

Hüppan üle Bütsantsi riigist ehk Rooma riigist, mis kestis 1453. aastani (viimane Rooma keiser oli serblane). Serblaste kohta öeldakse, et neil on pikk mälu ja pikad noad. Aastasadade jooksul muutusid nad pidevate sõdade tõttu pealetungivate türklastega tõeliseks sõjarahvaks. Serblaste hulgast palgati Austria-Ungari impeeriumi piiri kaitsmiseks palgasõdureid, kellele siis anti teenete eest maad asustamata mägises piirkonnas Horvaatias, mis sai oma nimeks Krajina. Põldu seal pidada õieti ei saanud ja need serblased polnudki sellepärast seal. Teine sõjarahvas Balkanil olid albaanlased, kes olid Ottomani palgal ja islamiseeritud.

Balkanite piirkonda iselomustab seega peaaegu geenides olev sõjakus, pidev hirm oma naabrite ees, kes võivad tulla nende maid ja vara võtma, pidev hirm et tullakse vägivaldselt teise usku pöörama ja sellele lisaks mittehomogeenne elanikkond.

Austria-Ungari impeeriumi maade alla jäid paljud õigeusklikud piirkonnad, nende elanikud vaatavad ülevalt alla serblastele, kes elasid Ottomanide all. Montenegrolased (kes on tegelikult serblased, vaatavad kõikidele ülejäänud serblastele ülevalt alla, väites et neid ei ole kunagi vallutatud.

Jugoslaavia riik loodi just ühe rahva ühendamiseks ja võeti hiljem koost lahti hoolimata väga suurest tõenäosusest, et puhkeb etniline konflikt.

Mis mind häirib Heather Rae raamatu juures (pole lugenud, toetun Oudekki refereeringule), on massimeediast üle võetud serblaste demoniseerimine. Faktide väänamine, et näidata oma teooriat õiges valguses.

“Tito surm ning majanduslikud raskused nõudsid kaheksakümnendate Jugoslaavias föderaalsete ja vabariiklike juhtide koostegevust. Selle asemel püüdis Kommunistlik Partei ainult oma tsentraalvõimu tugevdada – ning kohtas vabariikide aina tugevamat vastuseisu. Kommunistliku Partei lagunemine pani vabariikide eliite valima erinevaid edasiminekuteid.”

Peale Tito surma valitses Jugoslaaviat kollektiivne president, mis oli tegelikult samm edasi Tito kroaate soosivast ja serblasi diskrimeerivast poliitikast. 1990 majanduskriisi süvendas järsult pankade keeld finantseerida Jugoslaavia riigivõlga. Siiani toiminud ametlik mahajäänud piirkondade finantseerimise poliitika muutus mitte jätkusuutlikuks koos sellega kaasnevate rahutustega.

“1990. aasta valimised tõid üle kogu Jugoslaavia võimule natsionalistid: halva endena järglasriikide vähemustele. Ainsa riigina puudusid märkimisväärsed vähemused Sloveenias, mis ka valis küllalt libraalse edasimineku viisi. Alguses toetati Jugoslaavia konföderatsioonilist mudelit, aga Serbia jätkas retsentraliseerimise läbisurumist – Sloveeniale aga ei tundunud Milosevici Serbia poolt juhitud Jugoslaavias autonoomia enam eriti võimalik.”

Need nn. Jugoslaavia natsionalistid olid ikka samad kommunistid. Siin on palju vassimist. Kommunism on oma definitsiooni järgi internatsionaalne, üle rahvuste piiride ulatuv ideoloogia “kõigi maade…” Milosevicile süüks panna seda, et ta soovis kohelda kõiki Jugoslaavia subjekte võrdselt, ei saa. Jugoslaavia koost lahti võtmisel olid palju proosalisemad põhjused. Siin on olemas natsionalistlik moment küll. Nimelt oli Milosevic risti vastu väliskapitali sissetulemisele Jugoslaaviasse. 90-ndate alguses aga valitsesid maailmas tuuled, mis soosisid liberaalset majandusmudelit ja kapitali vaba liikumist üle piiride. Milosevic seda ei soovinud, Sloveenia ja Kroaatia küll.

On vähe tuntud fakt, et Saksa ja Austria salateenistused alustasid juba 80-ndatel kroaadi ja sloveeni natsionalistide varustamist väljõppe, relvade ja rahaga. Katoliku kirik nautis tõelist rahatulva Roomast.

Minu kommentaar läheks pikemaks Oudekki kirjutisest, mida ma ei taha teha.

Paar märkust veel tõsiste faktivigade suhtes. Kosovo elanikkonnast moodustasid albaanlased veel ennem II MS alla poole.
http://en.wikipedia.org/wiki/Demographic_history_of_Kosovo

Jugoslaavia etnilises konfliktis toimunus on Serbia vabastatud genotsiidisüüdistusest
http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/6399319.stm

Bosnia-Hertsegoviinas ning Kosovos toimus küll etniline puhastamine, kuid selle all kannatasid põhiliselt serblased, mitte vastupidi.

Soovitan alternatiivina massimeediale näiteks Nebojsa Malic või
http://www.balkanalysis.com/

8. andres - 4. juuli 2007

See on ju päris hea artikkel sellest mida venelased oleks võinud Eestis teha ja ka tegid teemal patoloogiline homogenisatsioon.

Aga vaevalt, et Eesti on Jugoslaaviaga väga võrreldav. Meil ei ole sellist ajaloolis-territoriaalset segapudru nagu seal.

9. valker - 4. juuli 2007

3. indrek – July 4, 2007

Vaata, Indrek, ma ei sõima auväärt lugemise pakkujat vaid loetavas loetavaid hoiakuid. Isegi kaude mitte, sest loetav on ju refereering.

Ja albaania äärmuslased sai toodud vaid võrdluseks, ilmestamaks kirjutise hoiakut, meelsust ning erapoolikust.
Pole need lehekesed mitte mu infi allikaks, vaid sõbrad, kes sõjad omal nahal ning silme läbi kaasa teinud. Seepärast siis teema mulle vägagi isiklik. Valus on lugeda elukaugeid ja nihestet “professionaalide” kirjutisi, keda ei huvita asjade olu vaid mingi enda kiiksu tõestamine.

Uurimust kirjutama ei hakka, toon vaid mõned esimesena ettekargavad katked.

“Serbias selleks ajaks tõusuteele asunud välistav natsionalism tõi kaasa analoogilise suundumuse Horvaatias”

Kui sellist põhjuslikkust üldse treida, siis parimal juhul jääb see ikka muna ja kana teemaks.
Tõeväärtus analoogne väitele, et eestlaste laulev revolutsioon tekitas ka lätlastes vabanemisiha.

“Pärast seda, kui Milosevici režiim rehabiliteeris kommunismi ajal allasurutud ortodoksi kiriku, asus see samuti aktiivselt natsionalistide poolele.”

Siin polegi mingeid pooli valida. Õigeusu maades on rahvusidentiteedi peamiseks kandjaks usk. Need pole lahutatavad. Mis milosevici puutub, siis ateistina kasutas ta kirikut lihtsalt ära. Kirik omakorda soosis Milosevici väga lühikest aega, seni kuni ilmnesid relvastamata isikute laialdasem mahanottimine ja paramilitaaride vägiteod. (Muidugi leidus erandeid).

Tsiteeritakse mingit ajaloolast –

“Kosovos on “nii kaua kui inimesed mäletavad” olnud albaanlaste enamus”

Jääb segaseks, millised inimesed “niiii” mäletavad? Ajaloolase kohta kuidagi väga “ajalooline” jutt. Muide, miks küll 90 protsenti Kosovo kohanimedest serbia päritolu on? Sajad keskaegsed kirikud, kloostrid?

“19. sajandi natsionalistlik kirjandus loob prints Lazarist “kristuse rüütli”, kes tapetakse koos serbia rahvaga, mis saab tõusta ainult koos Lazari ülestõusmisega.”

Lazar kanoniseeriti pühakuna juba 14. saj. lõpus. Rahvasuus levisid ja kasvasid legendid läbi kogu ottomanide aja, kuni tänaseni välja.
Juba 15 saj kirikulauludes peetakse ta martüüriumi Kosovos serbia variandiks Kolgatast. Tema isikus (läbi surma ja ülestõusmise) nähakse Serbia ühtsuse taastumise sümbolit.
Kuid vale on väita, et “Kosovo ümber loodud sümbolite kompleks” mingi uuema aja natsionalistlik temp või vana asja ülesse soojendus oleks.

…”See tõi kaasa moslemite kirjelduse “serblaste reeturitena”

Alates ottomanide pealetungist, on usuvahetajaid (ehk vallutajate sabarakke) mõistetud kogukonna reeturitena. Umbes nagu meil “süsteemi seestpoolt õõnestajaid”, kuid kordades võimendatumalt.
Pole see mingi uuel ajal treitud hoiak genotsiidi õigustamiseks.

Autor annab teada, et rahva üleskütmiseks tilgutati pidevalt hirmu Mujahideeni ja Ustaši ees. Jah, muidugi tehti propagandat, kuid pigem läänevastast. Rahva kollektiivne mälu ja hirm Ustaši ning moslemite korraldet genotsiidist ei vajanud küll mingit turgutust.

Ja üldse, kui balkanist rääkiv kirjatükk mainib korduvalt suurserbia mõistet, kuid mitte kordagi suuralbaaniat – mida siin veel “arutada”?

Soovitan tasakaaluks siiski lugeda nt Chomsky balkani teemalisi kirjutisi.
(Tal esineva kohustusliku usa-le ärapanemise võib ja kahe silma vahele jätta, kui ei meeldi).

10. Hubbil - 5. juuli 2007

Valkeril on õigus, akadeemilised kredentiaalid (loodan, et selline sõna eesti keeles on) ei välista automaatselt seda, et nimetatud akadeemik ei ajaks jura. Akadeemik mitte kui akadeemia liige vaid kui professiooni omanik. Heather Rae on väga ilmselt läinud üle oma kompetentsi kui ta kasutab Balkanit oma teooria tõestamiseks.

Ustashide kohta on mul küll kommentaar. Nimelt käisid Saksa ohvitserid Berliinis kaebamas, et ustashide käitumine serblaste, juutide, mustlaste jne suhtes on ebainimlik. Jasenovac ja muud kuriteod inimsuse vastu tehti ajal, mil ei eksisteerinud Internetti, olid olemas juba aga fotokaamerad jms. Nende poolt salvestatu on midagi sellist, mida ei saaks soovitada vaadata kellegile, et hoida ära unetuid öid. Fotod eksisteerivad (enne photoshopi aega), samuti inimeste kirjapandud mälestused. Jasenovac oli üks ja ainuke kontsentratsioonilaager, mida ei kontrollinud sakslased.

Teine väike kild ajaloost. Hitler “palus” Jugoslaavial lubada läbi ronge sõjavarustuse ja sõduritega. Läbi Jugoslaavia läheb ju peamine transpordiarter Kreekasse ja Türki, Kosovo aga oli strateegiliste toorainetega varustaja (püssikuulide tina, vask jne). Kuningas andis loa ja rahvuslikult meelestatud ohvitserid viskasid ta peale seda kiirelt troonilt minema ning näitasid sakslastele trääsa. Karistus selle eest oli hirmus.

Peale II MS loodi rahvusvahelised kokkulepped, et vältida just selliseid kollektiivse karistuse vorme, mida rakendati Balkanil. Kollektiivse karistusena kasutasid sakslased printsiipi, et iga partisanide poolt tapetud Saksa sõduri eest lasti maha 10 meessoost isikut tema surma koha ümbrusest, iga haavatud sõduri eest 5. Jugoslaavias ja Kreekas oli see number 100 ja 50. Iseenesestmõistetavalt ei oodanud keegi külades, mis olid partisanide tegevuspiirkonnas, neid karistusoperatsioone, vaid meesssoost isikud andsid varvastele tuld. See tõi kaasa laiskade sakslaste omavoli allesjäänute suhtes. Nii Kreekast kui ka Jugoslaaviast on teada külade massihävitamisi, Kreeka omade eest on Saksamaa vabandanud, Jugoslaavia omade eest mitte.

Väidetavalt põhjustas Jugoslaavia intsident Saksamaale nende Barbarossa plaanis ekstra kahenädalase viivituse, mida mõned peavad otsustavaks II MS saatuse otsustamisel.

Miks soojendada üles vanu ebaõiglusi? Põhjus on, et ajaloo mittetundmine õigustab samade vigade kordamist. Jugoslaavia näitel on serblased tõesti hämmingus, miks neid niimoodi koheldakse. Nad peavad ennast Euroopa päästjateks ottomanide ja islami eest, ei saa öelda, et neil pole õigus seda väita. Ainuke pealinn Euroopas, mida on pommitatud 4 korda 20. sajandil, on Belgrad.

11. mirri - 5. juuli 2007

Kes pole veel lugenud Lauri Mälksoo kirjutist võiks seda lugeda:
http://www.epl.ee/?arvamus=392054

Mulle meeldib Eesti Päevaleht. Eesti lehtedest on see üks väheseid (ainus?), kus midagi ka lugeda on. Ka see, et nad avaldavad artikleid seinast-seina (hm, siiski teatava distantsiga seintest), on tore. Minu vana lemmik Postimees on täiesti out ja kolletunud.

12. Oudekki - 5. juuli 2007

Vaadake. Käsitletud riigid otsustasid kasutada natsionalismi välistavat vormi oma võimu õigustava teooriana. Nad oleksid võinud seda mitte teha (nagu Tšehhi ja Makedoonia). Nagu ka käesolevas kirjutises rõhutatud: natsionalismile põhinevat retoorikat ei kasutanud mitte ainult serblased.

Kosovo ümber olevat müüdistikku ei oleks olnud vaja kasutada ja üles puhuda. Bosnia-Hertsegoviina oleks võinud jätta Ustasha režiimile viitavaid sümboleid rõhutamata, rääkimata selle õigustamisest. Ja nii edasi. Balkan on selle pärast huvitav näide, et küsimus on vastastikuses välistava natsionalismi üleskergitamises. Üks osapool osutus tugevamaks, aga oleks võinud olla ükskõikmilline nendest. Kes alustas, ei ole seega antud juhul oluline küsimus.

Natsionalistlike eliitide valik viis genotsiidini – paratamatult, kuna retoorikast “üks rahvas, üks riik” loobudes ei oleks antud eliitidel enam õigustust võimu juures püsimiseks.

Küsimus on ikkagi selles, mis legitimeerib võimu ja millised legitimeerimismeetodid toovad kaasa mõnede inimeste moraalikategooriatest väljaspoole asuvateks.
Hubbil, “euroopa päästjad ottomanide ja islami ees” kuulub sellessesamasse mõtteviisi, nagu ottomanid ja islam oleks midagi iseenesest halba ja “nende” eest päästmine õigustab ka tapmist. See tähendab aga ka, et genotsiid on õigustatud.

Mina selliseid poliitikaid ei poolda, mis genotsiidi õigustavad. Minu arvates ei ole see ka küsimus, mida saaks kuidagi “demoniseerida”.

13. Valker - 5. juuli 2007

Oudekki

“Vaadake. Käsitletud riigid otsustasid kasutada natsionalismi välistavat vormi oma võimu õigustava teooriana. Nad oleksid võinud seda mitte teha (nagu Tšehhi ja Makedoonia).”

Küsimus on, kas ikka oleksid? Mitte, et ma fatalist oleks, aga teatav kausaalne ahel peaks ikka toimima. (Välistegureist rääkimata).

Kas Gruusia oleks võinud NL-st pääseda nt nagu Eesti?

“Kosovo ümber olevat müüdistikku ei oleks olnud vaja kasutada ja üles puhuda”

Siin on nüüd lihtne mõõda rääkida. Sa näikse rääkivat võimu enesekehtestamise- ja säilitamise viisidest. Ridade vahelt loetuna siis – väike klikk võimureid vs loll rahvas. Maitse asi.
Kuid rahvamälu pole isegi taolise poliitkooli puhul naljalt muudetav.
No on fakt, et Kosovo (musträstaste väli) on serblaste identiteedi süda ja see pole viimase kahe sajandi tulem ega sepitsus.

Just Tito aegne Jugoslaavia püüdis seda “müüdistikku” lämmatada ning hävitada. Järeldustele ei pea ilmselt netiruumi raiskama.

“Küsimus on ikkagi selles, mis legitimeerib võimu ja millised legitimeerimismeetodid toovad kaasa mõnede inimeste moraalikategooriatest väljaspoole asuvateks.”

Pooleldi kiusu pärast küsiks vastu, et mis legitimiseerib moraalikategooriad ning millised legitimiseerimisviisid toovad kaasa võimu võõrandumise endast, rahvast rääkimata? See on tõsine küsimus, olgugi, et vales kohas.

“Valker, “euroopa päästjad ottomanide ja islami ees” kuulub sellessesamasse mõtteviisi, nagu ottomanid ja islam oleks midagi iseenesest halba ja “nende” eest päästmine õigustab ka tapmist. See tähendab aga ka, et genotsiid on õigustatud.”

Su tsiteerit lõik pole küll Valkeri kahe sõrme krõbinast, loodetavasti millalgi vastab Hubbil ise.
Kuid etterutates – Su järeldused on meelevaldsed. Pole ju juttu ottodest-islamist iseeneses. Ja see kurikole tapmine toimus siiski vabadusvõitluse käigus enesekaitsena. (Kui see miskit ei tähenda, eks räägime varsti uuesti, pärast seda, kui sõda ka meie õuel käinud).

Mis minusse puutub – no tõesti ei tahaks ottomanide ega atatürkide meelevallas elada. Islami paremaid palu (nende omas mahlas) aga naudin mõnuga – nt sufide kultuuri ja muusikat.

14. Valker - 5. juuli 2007

Esimest korda elus tuli end sundida mõttes hääldama ning sõrmedel tippima sellist barbarite sõna nagu “legitiimne”. Niiet paluks “legitimiseerimine” legitimeerida.
:)

15. mirri - 5. juuli 2007

Legitimeerima=legitimatsiooni teostama=seadustama .. :). Käisin Võõrsõnade leksikonis, et kindlaks teha, kas legitimiseerimine ka äkki lubatud pole.
Nimelt oli meil tööl vaidlus, kas õige on “optimiseerima” või “optimeerima”.
Auväärt asjatundjate toel legitimeeriti :) “optimiseerima”.

16. Oudekki - 5. juuli 2007

Kosovo on jah serblaste identiteedi süda, keegi ei ole vastupidist väitnudki, panid tähele seda Heather Rae lauset, et isegi kuigi serblased pole seal aastasadu olnud valdav rahvahulk, ei oma see mingit tähendust, sest serblased peavad seda oma identiteedi keskmeks. Samas aga ei pea sellel olema üldse mingit järelmit poliitilises elus. See on minevik, ajalugu. No me ei nõua alasid Siberis endale, sest need on soome-ugri põlised asumisalad. See on lihtsalt meie minevik.Ja Milosevic kaotas ju lõpuks valimistel – ning tema valitsemisajal ei olnud opositsioonil võimalik üldse midagi ütelda. Klassikaline näide sellest, kuidas väike klikk suudab teatud sümbolite abil manipuleerida enamust.

Ning Serbia “vabadusvõitlusest” ei ole vaja rääkida. Mis vabadusvõitlus? Muide, kui see ka oleks olnud, siis genotsiidi ei õigusta ka mitte vabadusvõitlus, eksole. Eeldusel “genotsiid võib olla õigustatud” mina vestelda ei viitsi. Selline valik minu poolt lihtsalt, sõnastan selleks, et lootusetut vestlust juba eos vältida.

Makedoonia case’ist võiks täiesti ka pikemalt kirjutada, võtan selle kaugema aja plaani, enne teen selle Eesti ülevaate ära (juuli lõpuks, enne ma ei pääse mõnede ajalehtede juurde, mida mul vaja on)

17. Hubbil - 5. juuli 2007

“Ning Serbia “vabadusvõitlusest” ei ole vaja rääkida. Mis vabadusvõitlus?”

Jugoslaavia vabariigid otsustasid “harjutada” oma õigust iseseisvusele. Ma pole kindel kas see õigus oli ka Jugoslaavia konstitutsioonis, nagu oli see Nõukogude Liidu omas. Serbia leppis sellega, JNA ehk Jugoslaavia armee sõitis soomuskolonniga umbes esimese bensiinijaamani Sloveenias ja pööras siis suuna ümber. Fakt. Serbia ei püüdnud domineerida Jugoslaaviat, peale loomuliku rahvaarvu suuruse.

Oudekki, “vabadusvõitlus” Jugoslaavias oli hoopis midagi muud. Ja ma ei paneks seda jutumärkidesse mitte kunagi. Jugoslaavia vabariikide piire ei muudetud, et rõhutada ühtekuuluvust ühes riigis. Nüüd, kui vabariigid lõid lahku, tekkis situatsioon, et teatud geograafilistes piirkondades elavad ühte etnilisse gruppi kuuluvad inimesed otsustasid, et neile on see lahku löömine samuti lubatud. Need ei olnud ainult serblased, kes võitlesid “võõra” vabariigi territooriumil enesemääramise õiguse eest. Kõige tõsisem konflikt oli Krajina (geograafiliselt mitte ühendatud Serbiaga) ja teiseks Bosnia-Hertsegoviina. Esimeses toimus genotsiid serblaste vastu kuni punktini, kus NATO lennukid pommitasid põgenikekolonne.

Kolmas piirkond, mis on jõudnud maailma tähelepanu alla, on Kosovo.

“panid tähele seda Heather Rae lauset, et isegi kuigi serblased pole seal aastasadu olnud valdav rahvahulk, ei oma see mingit tähendust”

Oudekki, serblased OLID kuni II MS-ni enamus selles Serbia provintsis. II MS ajal toimus serblaste massideporteerimine Kosovost ja Tito ei lubanud põgenikel sinna tagasi pöörduda, mis muutis etnilise tasakaalu lõplikult. Kas see on ebaõiglus, kui kogu pealesõjaaegse Jugoslaavia eksisteerimise jooksul surutakse alla üks osa, serblased, olgugi arvuliselt suurim, tuues ettekäändeks just etniliste konfliktide vältinise? Kas ei teki just serblastel tunne, et neil on kõriauguni sellest föderatsioonist? Just vastupidiselt Oudekki arvamusele, mida ta on lugenud ajalehtedest.

“Ja Milosevic kaotas ju lõpuks valimistel – ning tema valitsemisajal ei olnud opositsioonil võimalik üldse midagi ütelda”

Minu hea sõber, serblane, oli Jugoslaavia sõdade ajal Belgradis ja mujal, üle viie aasta ja oli sealses anti-Milosevici poliitilises voolus üks, kes organiseeris ja tegeles aktiivselt. Majanduslikult iseseisvana polnud tal vaja peale selle midagi teha. Ta rääkis küll pidevast julgeoleku tähelepanust tema isiku vastu, kuid see oli kõik. Poliitilistel põhjustel võis tollel ajal kaotada kõige rohkem oma karjääri, mitte rohkem. Opositsioon oli väga tugev ja opositsiooni parteide vahel arutati umbes asju, milline peab olema parlamentaarne süsteem ja kui palju vabadusi antakse ettevõtlusele. Natsionalistlikud parteid olid olemas, aga nad said kõige rohkem vist 20% ringis häältest. Võrdle seda nüüd Eestiga, palun.

Ottomanid lõid oma kõrgkultuuri, mis on väga tähtis osa maailmakultuurist. Islam on väga tähtis ja auväärne religioon. Minu arvates on valge kristlik kultuur sama tähtis. Kui Serbias jooksis liiva ottomanide ekspansioon ja Venemaal mongolite ekspansioon, siis maksid nad oma verega selle eest, et Mozart sai luua oma geniaalsed teosed. Ottomanid jõudsid nimelt Viini alla.

Kulla Oudekki, sa oled läinud krampi, et õigustada Heather Rae´d ja iseennast. Ma ei näe, kuidas sa saaksid rakendada oma lemmikteooriat Eesti suhtes, kui sa keeldud mõistmast seda slaavlaste demoniseerimise poliitikat, mis on praegu kahjuks valitsev. Serblaste suhtes, venelaste suhtes, poolakate suhtes jms. Eestis toimub meediaväljas just see ja mitte ainult Eestis.

18. Hubbil - 6. juuli 2007

Oudekki, sulle seedimiseks üks minu isiklik tähelepanek. Belgradi pommitamise ajal NATO poolt 1999. aastal toimus minu silmade jaoks midagi uskumatut. Pommitati kaks korda ühte ja sama objekti, mis oli peale esimest pommitamist juba maatasa. Ajavahe oli 20 minutit.

Kujutage nüüd endale ette ühte Euroopa pealinna, kus toimub plahvatus ja on tulekahju ning arvatavasti on hukkunuid. Esimesena jõuavad kohale vahvad pritsimehed, siis päästekommandod, kiirabi ja lõpuks laisad ametnikud, kes on oma vooditest välja aetud. Kõik umbes 20 min jooksul. Ja siis tuleb veel üks pomm, et lõpetada oma töö. NATO spokesperson vastas ajakirjanikele, et jah, see on meie uus poliitika, aga seda ainult sellepärast, et meie lennukid stardivad erinevatelt lennuväljadelt. Bullshit.

Tsivilisatsioon, lääne kultuur? Minu jaoks lendas just Jugoslaavia pärast suur osa minu seniseid tõekspidamisi vastu taevast.

USA karistamatus Jugoslaavia pommitamise eest põhjustas otseselt Iraagi sõja, neokonservatiividele näis, et nad saavad karistamatult luua uut maailmakorda. Mul on tõesti hea meel, et nende liikumine on saanud Iraagi afääri tõttu endale arvatavast mortaalse hoobi, loodan, et see vädib Iraani sõja.

19. valker - 6. juuli 2007

Oudekki

… “Samas aga ei pea sellel olema üldse mingit järelmit poliitilises elus. See on minevik, ajalugu.”

Ei peagi, teoreetiliselt.

Kosovol põhinev identiteet (oma spetsiifikas) eeldab iseendast ka poliitilisi (isegi sõjalisi) järelmeid. (Vähemalt teoorias). On ju Kosovo serblaste vabaduse haud. (Umbes iga üheksanda rahvalaulu refräängi selline. Statistikat küll minu valduses pole – toetun enda kogemusele).

No sa seleta lamaistidele, et Tiibet on minevik! (Poliitiliselt pole see muidugi pädev näide, kuid religioosse kaalukuse ja emotsiooni pinnal küll).

Kusjuures, “läbilõike” serblane võtab asja siiski suht rahulikult. Et kelle lambad mäel, selle mägi. Vanasõna selline.

See aga ei takista neid paralleelselt uskumast-lootmast Kosovo ….

“No me ei nõua alasid Siberis endale, sest need on soome-ugri põlised asumisalad. See on lihtsalt meie minevik”

Kas Sa ise tunnistad, et näide ei päde ühelgi pinnal?

Kuivand juuri võib ju teibiga lappida, kuid head vilja sest ei saa.

O. Loorits, U. Masing, L. Meri, A. Künnap, R. Willems, K. Kulli – kõvad kirjamehed kõik. Kuid suht piiratud ajalõigust ning maarahva enesemääramisele laias laastus tähtsusetud.

Tulgu me siis uuralist, eurost või olgu või aegade algusest PÕHJALAS statsionaaris.

Nema identiteta

(Jajah laulurahvas oleme ja töökas ka, jüriöö ja mahtra, rahumeelsed metsa-, ja soosõbrad – igati piisav euronato tubliks pesamunaks.)

No ma siiani loodan, et Su siberi näide tulenes inspirri puudusest, mitte sisemisest veendumusest.

Ps- kuidagi imelik tunne on viimasel aal siin skribades – justkui vasak paremat, mitte vastupidi. Eks ta nii olegi.

20. valker - 6. juuli 2007

Aga igati tore on, et u 7 aastaga on ka balkani suhtes “jääkene” liikuma hakanud. (Iraagiga võttis vähem aega, a see selleks)

Isegi päevalehtede kommides ilmneb juba mingit kriitilisetüüpi mõtlemist. No ja Sinust rääkimata, Hubbil. Jagad matsu. Ja jagadki!

Kuni eilse päevani olen iga oma (eestikeelset) balkaniteemalist avaldust hiljem vaata et kahetsenud, no ei mõisteta – ei taheta mõista, ei huvituta ning piirdutakse bbc kloonide poolt edastet “adekvaatse” infiga. Ka sõprade seas.

Äitähh, Hubbil!

21. Janek - 6. juuli 2007

Ootan huviga kuidas Jugoslaavia pannakse Eesti konteksti. Kuidas vähemusi rõhutakse enamuse poolt ja miks saab(on?) Eestist “Balkan vol 2” :P

Natsionalism oli NSVL lagunemisel äärmiselt oluline ideoloogia. Ilma selleta poleks NSVL TERRITORIAALSELT lagunenud. Piirid oleks jäänud samaks, aga sisu reformitud. Riik vajab oma eksistentsiks ühisidentiteeti ja natsionalism on üks pagana võimas ideoloogia. Ja kahtlemata on see parem kui religioon (ristisõjad, paavstipauer, keskaeg). Praegu liigume teosammul uue üleeuroopalise identiteedi poole (vt EU ühissümbolid, nö ühise ajaloo kirjutamine, mis on äärmiselt oluline) nii, et äärmuslaste hala jääb mulle ebaselgeks. Natsionalism näitab ju taandumismärke.

Aaa… Lähis-Ida/Aasia piirkonna riikides on häiriv tendents “suur-islami riigi” suunas. Sõjareligioonil põhinevatel riikidel pole minu arust tänapäeval enam kohta.

22. Oudekki - 6. juuli 2007

Kuulge, kes on ütelnud, et Belgradi pommitamine oli õigustatud või üldse kuhugi viis. Milosevici see ju ei veennud :-) Rahvusvahelise kogukonna sekkumine oleks võinud kuhugi viia üheksakümnendate alguses, aga siis ei oldud ikka veel täiesti ühel nõul neis rahvusvahelistes normides, mis lubaksid kuidagi riigi siseasjadesse sekkuda. Balkanil toimunu on selles vallas toonud kaasa palju huvitavaid arenguid.

Kui lugeda 90. aastate Serbia pressi, siis sealt opositsiooni välja ei paista. See, kui inimesed omavahel arutavad ei loe. Ning genotsiidi toimumine Balkanil on fakt, eksole (massihauad). Seega tuleb küsida – mis oli see ideoloogia, mis õigustas genotsiidi. Ja kui see oli natsionalism, siis nii tulebki ütelda.

Me võime ajalooliselt mõista, miks rahvussümbolid olid olulised – aga see ei õigusta eliitide poolt kasutatavat strateegiat oma võimu legitimeerimisel läbi genotsiidi ega tee seda ka paratamatuks. MInu arvates on Balkani puhul eriti tugevalt näha see, kuidas teatud passiivseid tundeid selgelt kujundati (rõhumine “meie oleme ajalooliselt kannatanud” retoorikale eliitide poolt). “Ajalooline ebaõigluse” eksisteerimine või mitte-eksisteerimine ei ole tegelikult üldse antud küsimuses oluline. Seega kirjeldused kuidas serbalsed on ikka kogu aeg kannatanud ei muuda ülalolevas argumendis mitte midagi, ainult toetavad seda :)

Samuti on Balkani puhul oluline küsida – mis õigustab riiki :)

23. Hubbil - 8. juuli 2007

“Kuulge, kes on ütelnud, et Belgradi pommitamine oli õigustatud või üldse kuhugi viis. Milosevici see ju ei veennud :-) “.

Veenis küll. Oudekki, sa oled nõrk Balkani ajaloo suhtes, mööna seda, ära viska järjekordset väidet, mida ma pean ümber lükkama.

Rambouillet’s pandi Serbia ette ultimaatum, mida nad ei saanud vastu võtta, sest see oli kirjutatud just selle jaoks. Sinu mälu värskendamiseks, sinna oli sisse kirjutatud, et kogu Serbia territooriumil peab olema vaba liikumine Nato maajõudude ja õhujõudude poolt. Alternatiivina peab Serbia tagasi tõmbuma Kosovo provintsist ja jätma selle Nato kontrolli alla.

Sulle üks kild seedimiseks. Kaasajal, kui toimub pommitamine õhust, on ainult üks neljast lennukist, kes võtavad osa raidist, tegelik pommitaja. Ülejäänud on luure, logistika ja vaenlase õhukaitse mahasuruja. Jugoslaaviat pommitas teadupärast kogu Nato, kuid tegelikult viskasid pomme ainult ameeriklased ja hollandlased. Ameeriklastega on nagu ta on, hollandlaste suhtes tekkis mul küll omaette arvamus. Nad on ju riigist, kus prostitutsioon ja narkots on legaalsed, seega litapojad, kes on pilves.

“Kui lugeda 90. aastate Serbia pressi, siis sealt opositsiooni välja ei paista.”

Naiivitar, kus on varem ametlikus pressis, massimeedias, korporatiivses ajakirjanduses valgustatud opositsiooni selles mahus, mida ta vääriks? Ma proovisin lugeda serbia keeles, ei saanud hakkama, ehkki loen vene keeles. Selle perioodi kohta on trükitud palju raamatuid, ajakirjandus on aga praktiliselt nil. Internet on sinu jaoks parim info allikas, inglise keelt loeb ju igaüks.

“Ning genotsiidi toimumine Balkanil on fakt, eksole (massihauad).”

Tõsi on. Põhilised kuriteod pandi toime mitte regulaararmee poolt, vaid paramilitaarsete üksuste poolt. Siin on vaja teha vahet siiski näiteks Bosnia-Hertsegoviinas tegutsenud relvastatud üksuste ja uute vabariikide moodustatud armeede vahel. Üleüldse, kui näiteks Setu kuningas kuulutaks välja vabariigi ja koos sellega 20 mehest koosneva armee oma jahipüssidega, kas sa võtaks seda tõsiselt? Kas selle “armee” rünnak Põlva linnavalitsuse hoone vallutamiseks oleks legitiimne või genotsiid?

Mulle on räägitud, mis toimus Jugoslaavias sellel ajal nn esimestest allikatest. Ja see ei ole mitte kena. Näiteks etniline puhastamine toimus järgmisel viisil. Oma piirkonnas oli vaja saada lahti ühest külast. Põhjus võis olla näiteks see, et kohaliku jõe ääres ei pääsenud ujuma oma küla poisid (utreering muidugi). Meetod oli selline, et külavanem võeti kinni, tema pea lõigati otsast ja sellega hakati kogu küla nähes jalgpalli mängima. Rohkem mõjutamist ei olnud vaja. Külaelanikud jooksid oma toasussides.

Kõik Jugoslaavia osapooled on süüdi etnilises puhastamises. Siiski, kõige jõhkramad on olnud kroaadid ja bosniakid, ühe pea meetodist oli see palju jõhkram, kui tohib öelda, et midagi on jõhkramat. Palju on dokumenteeritud, kaasa arvatud ÜRO jõudude ja iseseisvate ajakirjanike poolt.

Lääne meedias on palju räägitud Srebrenicast. See on aga ainult üks episood Bosnias toimunud sõjast. Srebrenica kohta on olemas hollandi valitsuse aruanne, mis seal toimus, pole praegu linki käepärast, aga huviline võib selle leida Internetist. Nüüd, kas muslimi armee üksuse hävitamine oli genotrsiid? Tuletan meelde, et naised ja lapsed olid peale Srebrenica vallutamist serblaste poolt eraldatud ja neid aitasid busside peale hollandlased ja serblased. Alles jäänud u 8000 bosniaki sõdurit aga põgenesid, olles ilma jäetud oma juhtkonnast, kes oli juba varem jalga lasknud oma Mercedes autodega. Vaenlase armee üksuse hävitamine on sõjamäng. Siin saab vaielda ainult selle üle, kas bosniakkide sõjaväeüksus oli ikka sõjavägi, või hoopis tsiviilelanike kamp, kellel olid olemas miinipildujad ja kuulipildujad. Kas serblastel oli armee või irregulaarsed üksused. Teadaolevalt Jugoslaavia regulaararmee seal ei olnud.

See ei olnud muuseas ainuke bosniakkide suureskaalaline sõjaline häving, smasuguseid tapatalgusid bosniakkide armeeüksuste kallal olid serblased teinud varem, need ei ole aga meedia tähelepanu alla jõudnud.

Iraagi sõjast on teada kaks smasugust juhtumit, kus juba löödud ja taganev Iraagi sõjaväe kolonn põletati elusalt, hukkunute suurusjärk sama või suurem. Minu jaoks oli äärmiselt ebahumaanne juhtum, kus ameeriklaste A-10 lennukid ja helikopterid Iraagi sõja alguses hävitasid Iraagi kaevikutes varjunud sõdureid vist Baghdadi lähedal. Kaevikuid oli palju ja sõdureid seal ka. Efektiivne sõjaline planeering, nagu see on ameeriklastele omane, saatis kohale buldooserid, mis lükkasid kõik kaevikud kinni, kas seal oli keegi elus või mitte. Spokesperson tegi ajakirjanikele vastates avalduse, et operatsiooni eesmärkidest lähtudes polnud kellegil aega tegeleda haavatute või ellujäänutega.

1. Sõda on sõda,
2. Massiline vaenlaste hävitamine on sõja osa,
3. Sõda on vaja muuta humaansemaks (naerukoht).

Bosnia-Hertsegoviina kohta sõlmiti Daytoni lepingud, et lõpetada etnisel pinnal põhinev konflikt. Kahjuks on see juba düsfunktsionaalseks muutunud ja etniline vihkamine ei ole taandunud.

Mis oli see ideoloogia, mis õigustas genotsiidi? Mind ajab õlgu kehitama see küsimus. Kas ajaloost ei saa midagi õppida? Kuidas oleks natsism ja stalinism? Kui keegi on kommunismi vastu ja natsismi vastu, siis on need just serblased, kes on kannatanud nende kahe all väga. Ma püüan Oudekkile selgeks teha, et serblastel on paranoia kõigi oma naabrite vastu ja nad on valmis haarama kätte relva, et ennast kaitsta. Mingis ekspansionismis ei saa neid süüdistada, nad on kaotanud enamiku oma asualadest Balkanil, I ja II MS ajal ligi 10 miljonit inimest ja nende praegune rahvaarv on 10 miljonit ja kahaneb.

“rõhumine “meie oleme ajalooliselt kannatanud” retoorikale eliitide poolt”

Mis eliidid? Sulle seedimiseks üks kild. Bütsantsi impeeriumi traditsioon olid haritud kõrgklass. Kunagi ammu-ammu olid Euroopas väga populaarsed Bütsantsis (ja Serbiast) pärit printsessid, kes luuletasid, oskasid miinimum kolme keelt ja olid hea kaasavaraga. Neid himustasid pimeda keskaja Lääne-Euroopa printsid, kes (ja see on fakt) ei osanud tavaliselt kirjutada. Ma võin Oudekkile kinnitada, et Serbia nn. eliit on kantud just sellest vaimust, olla haritud ja intelligentne. Me teame Euroopast tänapäeval üksikuid näiteid, kus kirjanikud-luuletajad on saanud presidendiks. Võid mind uskuda, et Serbias on vaja olla teenetega luuletaja või doktorikraadi omanik, et sind peetaks tõeliseks eliidiks. Mõtteviis on selline. Eliidi hulgas on ka patriarhid, sest patriarhiks saada on tõeline saavutus (spirituaalselt rääkides muidugi).

Jah, see on tõsi, et serblased soovivad kõigi põgenike tagasi pöördumist oma kodukohtadesse. UNHCR andmetel on serbia põgenikke maailmas kõige rohkem. Praeguses Serbias elavad kõrvuti ilma mingi etnilise vaenuta albaanlased, kroaadid jne jne. Serblased ei ole ksenofoobilised, rassistlikud, mõrvarlikud, piiratud maailmavaatega vms. Ajalooline õiglus on nende jaoks see, kui nad saavad edasi elada oma maal, ka Kosovos.

“Samuti on Balkani puhul oluline küsida – mis õigustab riiki :)”

See küsimus on perversne. Balkan on läinud oma arengus tagurpidi. Kultuur nagu Kreeka on kaotanud enamiku oma territooriumist, hiljem on see piirkond olnud konstantsete sõja-ja rüüsteretkede tallermaaks. Impeeriume on püüdnud luua pea kõik riigid Balkanil, Roomast alustades ja praegu albaanlastega lõpetades. Jugoslaavia lagunemine lõi terve rea uusi riike, mille tekkeks ei olnud mingit muud põhjust peale natsionalismi, ja see on nõrk põhjus.

Ma olen veendunud selles, et tulevikuvisioon, kus rahvusriigid ei eksisteeri ja maailm on jagunenud religioossetel/kultuurilistel põhimõtetel eri piirkondadesse, on õige. Selle idee järgi kuulub Serbia slaavi-ortodoksi piirkonda.

24. Franz - 9. juuli 2007

“No me ei nõua alasid Siberis endale, sest need on soome-ugri põlised asumisalad”
Võiksid ikka uuemate teooriatega kursis olla. Kalevi Wiik on ju sel teemal palju kirjutanud. Soome-ugri rahvaste ürgkodu oleval asunud tänapäeva Ukraina territooriumil.

25. am - 9. juuli 2007

Köitvad kirjatükid sul Hubbil! Äratasid huvi rohkem uurida, mis seal Balkanil tegelikult toimus-toimub.

26. andres - 9. juuli 2007

Hubbili jutt on informatiivsem ja mõtlemaprovotseerivam kui see kaks osa tõlkeponnistust, millest tundub, et iga valdkonna võib ette võtta ja üritada sealt välja pigistada just seda mis endale meeldib.

27. Kriku - 20. juuli 2007

Arvamus, et rahvusriigi idee viib paratamatult veresaunani, on demagoogiline… Kõiki ideid annab äärmusesse viia ja veresaun korraldada. Rahvusriik on täiesti võimalik, kui tõmmata piirid võimalikult etniliste piiride järgi. Väikesed vähemused jäävad muidugi alati, aga ei teki kogukondade konflikti.

Jugoslaavia tragöödia sellest alguse saigi, et erinevaid rahvusi üritati ühte riiki elama suruda… Kui keskvõim nõrgenes, hakkasid kõik üksteist lõikama. Paraku lõpetavad niimoodi paljud “paljurahvuselised” riigid, ka siis, kui vahepeal kõik nii sõbralik ja pilvitu paistab. Elavad mitusada aastat kõrvuti nii et ainult tänav vahel ja siis ühel hetkel hakkavad lõikama.

Kui Eestist rääkida – mis pidavad järgmise jutluse teema olema – siis meil esiteks pealt 90% mitte-eestlastest ei ole rahvusvähemus, vaid immigrantide kogukond (nagu türklased Saksamaal pole rahvusvähemus). Teiseks oleks ilmselt Venemaa poolt kõige parem strateegia Eesti allutamiseks olnud omal ajal Petserimaa ja Narva-tagune tagasi anda. Eesti hilisajalugu oleks kindlasti kulgenud kaheksamailastele ja kommaritele meeldivamas suunas. Kahjuks on Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve venelastele pakkumine muudel põhjustel võimatu.

Eesti rahvusriigi taastamine on hetkel küll kahjuks kättesaamatu ideaal. Demograafia töötab küll selle poolt, kuid väga aeglaselt ning enne võib järgmine laine immigrante sisse lennata, kui eelmised integreeritud on. Aga Eesti ei tohi samas taganeda positsioonilt, et rahvusriik on ideaal, sest Eestist mitme ametliku keele ning formaalselt võrdsel positsioonil kogukondadega “paljurahvuselise riigi” tegemine nurjab põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärgid.

28. Hubbil - 23. juuli 2007

“Arvamus, et rahvusriigi idee viib paratamatult veresaunani, on demagoogiline”

Demagoogia apelleerib eelarvamustele ja emotsioonidele. Arvamust, et rahvusriigi loomine viib paratamatult veresaunani, ei ole keegi siin esitanud. Seega on see lause mottetu sonamulin.

“Rahvusriik on täiesti võimalik, kui tõmmata piirid võimalikult etniliste piiride järgi”

Kes tombab piire, aadlikud voi Jumal taevas? Briti impeerium? See impeerium lagunes ammu, praegune uks ja ainuke impeerium, USA?

“Väikesed vähemused jäävad muidugi alati, aga ei teki kogukondade konflikti”

Seda on proovitud jalle ja jalle ning selle nimi on etniline puhastamine, massdeporteerimine, massimorvad jne. Kas Eesti soovib seda proovida, et lahendada oma probleeme rahvusvahemustega? Minule tundus, et Unzipi valitsus oli vaga lahedal sellele, tagasi hoidis ainult ulejaanud maailma hukkamoist. Ehk mingi kauge mottena koitis ka, et Venemaa voib ju paar raketti siiapoole saata.

Jugoslaavia ule ma ei tahaks eriti vaielda, Kriku peaks lugema eelnenud postitusi. Uks moment siiski, vastupidiselt Kriku arvamusele, puuti 20. sajandi alguses luua unitaarset lounaslaavlaste riiki, peale II MS vottis see foderatiivse riigi vormi. Ma ei nae midagi valesti selles, et puuti uhendada sama rahvast, kes on labi aegade elanud erinevate impeeriumite all.

Rahvusvahemuse ja immigrantide kogukonna vahel piiri tombamine on vaga suvaline. Kui Eestisse ilmuks sama muslimi kogukond kui Saksamaale, oleks Eesti muslimi riik. Parismaalased saavad ainult nutta oma murumutsidesse. Seda on maailma ajaloos juhtunud ja juhtub edaspidi. Naitena, Peipsiaarne oli tuhi piirkond, kui sinna asusid usulise tagakiusamise parast venelased. Eestile onneks ei olnud uhegi vursti voi kuninga peas ideed asustada Eestisse oma alamaid. Peale katku see siiski juhtus, Louna-Eestisse toodi Poolast talupoegi. Sealt on parit pruunid silmad Mulgimaal, aga see oli siiski luhike episood. Keskaja aadlikel ei olnud natsionalistlikke ideesid, talupoeg, kes tootas ja kes tegi lapsi oli hea kull, hoolimata keelest, mida nad raakisid.

Venekeelne Eesti elanikkond on Eesti jaoks mitte nuhtluseks, vaid vastupidi, see meie kultuurile ja ajaloole lahedane kogukond peaks olema Eestile eeliseks naiteks Soome ees. Mingi fantaasia ei saa oelda, et eestlased saaksid 21. sajandil assimileeritud voi kultuuriliselt absorbeeritud Venemaa poolt. Eesti andis vabatahtlikult ara suure osa oma iseseisvusest astudes Euroopa Liitu kolm aastat tagasi. Eesti identiteedile on oht praegu hoopis mujal. EL liikmeks olemine on avanud piirid, mida eestlased ennem ei tajunud, olles pikka aega Venemaa osaks. Eestile on praegu iseloomulik kasna meeleolu, imeda sisse koik voimalik valjaspoolt, hoolimata selgest moistusest, mis on eestlastele nii omane ja hoidnud neid minevikus.

“Eesti rahvusriigi taastamine on hetkel küll kahjuks kättesaamatu ideaal.”

Eestis on praegu rahvusriik, selle sona halvas tahenduses. Ma ei tea praegu uhtegi teist riiki peale Eesti ja Iisraeli, kes puuaks aktiivselt luua rahvusriiki, jattes ilma osa oma kodanikest nendest samadest kodanikuoigustest, mille eest on voideldud alates prantsuse revolutsioonist.

29. Kriku - 23. juuli 2007

“Arvamust, et rahvusriigi loomine viib paratamatult veresaunani, ei ole keegi siin esitanud.”

Kena, ju ma siis sain valesti aru.

“Kes tombab piire, aadlikud voi Jumal taevas? Briti impeerium? See impeerium lagunes ammu, praegune uks ja ainuke impeerium, USA?”

Minu teada määratakse riikide piirid rahvusvaheliste kokkulepetega. Ei saanud küsimusest aru.

““Väikesed vähemused jäävad muidugi alati, aga ei teki kogukondade konflikti”

Seda on proovitud jalle ja jalle ning selle nimi on etniline puhastamine, massdeporteerimine, massimorvad jne.””

See ongi demagoogia… Rahvusriigi saavutamiseks ei ole ainus tee etniline puhastus. Riik, mille piirid võimalikult järgivad põhirahvuse etnilisi piire, ongi rahvusriik.

“Uks moment siiski, vastupidiselt Kriku arvamusele, puuti 20. sajandi alguses luua unitaarset lounaslaavlaste riiki…”

Just sellest ma räägingi, et püüti luua ühtset lõunaslaavlaste riiki. Mis aga lõppes sellega, et järgmise sajandi alguses hakkasid lõunaslaavlased üksteist lõikama. Viimane tulenes paratamatult esimesest. Lõunaslaavlasi, kellele “ühtset” riiki looma hakati, pole kunagi ühtsena olemas olnud. See “ühtse riigi” loomise katse oli hiljem tohutult kalliks läinud ajalooline viga.

“Rahvusvahemuse ja immigrantide kogukonna vahel piiri tombamine on vaga suvaline.”

Rahvusvähemuse ja immigrantide kogukonna vahele piiri tõmbamine ei ole suvaline. Loeb see, kui pika aja jooksul rahvusrühm antud maal elanud on. Mõnikümmend aastat on igal juhul liiga lühike aeg. Peipsiääre vanausulised venelased muidugi täidavad rahvusvähemuse kriteeriumi, nagu ka rannarootslased omal ajal. Iga vaheteo puhul annab mõnikord vaielda selle üle, mitu puud on mets, aga suuremal osal juhtudest siiski ei teki sellist vaidlust.

“Mingi fantaasia ei saa oelda, et eestlased saaksid 21. sajandil assimileeritud voi kultuuriliselt absorbeeritud Venemaa poolt.”

Tuleviku ennustamisega ma ei tegele ja ei soovita ka Hubbilil tegeleda. Lihtsalt osutan, et ohutunde täielik minetamine ei ole kunagi hea strateegia.

Eesti ei ole mitte ühtegi oma kodanikku kodanikuõigustest ilma jätnud. Kui keegi väidab vastupidist, siis palun tuua ka oma väitele konkreetseid põhjendusi.

30. Kriku - 23. juuli 2007

Nojah, trükiveakurat lipsas sisse… Muidugi sama sajandi lõpus hakkasid lõunaslaavlased üksteist lõikama.

31. priitp - 24. juuli 2007

“Minu teada määratakse riikide piirid rahvusvaheliste kokkulepetega. Ei saanud küsimusest aru.”

Huvitav, kas praegune Eesti ja Venemaa vaheline piir on mingi rahvusvahelise kokkuleppe tulemus?

“Rahvusriigi saavutamiseks ei ole ainus tee etniline puhastus. Riik, mille piirid võimalikult järgivad põhirahvuse etnilisi piire, ongi rahvusriik.”

Kas näiteks ülalmainitud piir järgib põhiravuse etnilisi piire?

“Rahvusvähemuse ja immigrantide kogukonna vahele piiri tõmbamine ei ole suvaline. Loeb see, kui pika aja jooksul rahvusrühm antud maal elanud on. Mõnikümmend aastat on igal juhul liiga lühike aeg.”

Kui vana sa oled? Kas näiteks kolmkümmend aastat on piisav aeg, et migrandist saaks rahvusvähemuse esindaja? Aga näiteks viiskümmend aastat? Kas immigrandi lapsed ja lapselapsed on teise- või kolmanda põlve immigrandid või võiks neid juba rahvusvähemuse hulka arvata?

32. Kriku - 24. juuli 2007

Praegune Eesti ja Venemaa vaheline piir on fikseeritud mõlema poole poolt allkirjastatud piirilepinguga.

Ei, ülalnimetatud piir ei jälgi põhirahvuse etnilisi piire ja sellest ma oma esimeses kommentaaris ka kirjutasin. Küsimus, mida teha pärast etnilist puhastust mingile alale elama asunud teise rahvuse esindajatega (antud juhul siis Narva venelastega) on ilmselt kogu valdkonna kõige raskem küsimus. Uus etniline puhastus ei ole lahendus, praegusel konkreetsel juhul ei ole ka antud alade ärakinkimine lahendus.

Ei, kolmkümmend ega ka viiskümmend aastat ei ole piisav aeg. Sa tead suurepäraselt, kui vana ma olen.

33. sirje - 25. juuli 2007

Kriku, räägi mulle ka millal Eesti ja Venemaa piirileppe alla kirjutasid? Ja siis paluks veel ka nende inimeste nimesid, kes arvavad, et Narva tuleks vene rahvusest inimestest “tühjendada”? See, et seal linnas praegu nii vähe eestlasi elab on suurelt osalt teise maailmasõja probleem ja seal praegu elavaid venelasi selles küll süüdistada ei saa.

Mis asi see etniline piir on? Mina olen võimeline tõestama, et mul on vähemalt 150 aastat ainult eestlastest esivanemad olnud. Kuidas teised seda tõestada suudavad? Kui mul oleks ka luulud, siis võiks ju ka nõudma hakata, et kõik, kel vähemalt nelja põlvkonda puhastest eestlastest esivanemaid ette näidata pole, pangu ennast põlema.

34. Kriku - 25. juuli 2007

Piirilepe kirjutati alla 18. mail 2005. aastal Moskvas välisministrite Paeti ja Lavrovi poolt.

Ma ei tea, kes arvavad, et Narva tuleks vene rahvusest inimestest tühjendada. Millest selline küsimus?

Narvas elab eestlasi vähe seetõttu, et Nõukogude Liit keelas pärast sõda eestlastel sinna naasmise. Praegune olukord on etnilise puhastuse tagajärg, millele head lahendust ei ole.

35. priitp - 26. juuli 2007

“Ei, kolmkümmend ega ka viiskümmend aastat ei ole piisav aeg. Sa tead suurepäraselt, kui vana ma olen.”

Taoline suhtumine tundub mulle liiga jäik, aga see selleks.

Mina tean jah, kui vana sa oled, ülejäänud selle blogi lugejad ei pruugi seda teada ;)

36. Kriku - 26. juuli 2007

Selleks, et mingit maad mingi rahva ajalooliseks kodumaaks pidada, peab see rahvas seal ikka oluliselt kauem elama, kui üks inimpõlv. Sajandeid, kui täpsem olla.

Kõik maailma asjad ei pea Pronkssõduri juures laamendanud juurteta inimeste arusaama järgi käima, eks.

37. analyytik - 26. juuli 2007

36. Kriku – July 26, 2007
“Selleks, et mingit maad mingi rahva ajalooliseks kodumaaks pidada, peab see rahvas seal ikka oluliselt kauem elama, kui üks inimpõlv. Sajandeid, kui täpsem olla.”

Väga õige! Kõik lõunaosariiklastest kodanlised natsionalistid mere äärest minema peksta! Hallitagu oma “ajaloolisel kodumaal” edasi, kuradi maakad. Alustada võiks sellest juurteta kaabakast, kes hiljuti tartust linna tuli ja siin võimu haaras ja igasugu segadust tekitama asus.

38. Hubbil - 26. juuli 2007

Kriku, ma vaidlen kull vastu, et peale I MS rahvusriikide loomine oli viga. See aeg oli koloniaalimpeeriumite lagunemise algus. India tahistab jargmisel aastal 60. iseseisvuse aastat. Paljud peavad Indiat tema vallutamise ajal Briti impeeriumi poolt kultuuriliselt Britanniast uleolevaks. Briti koloniaalvoim kahjuks toetus (nagu koik koloniaalvoimud) rahva osale, kes oli nous nendega koostood tegema. India juhul olid need religioossed ekstremistid. See toigi kaasa India lagunemise religioosseid jooni mooda ja tanapaevani teatud usulise ekstremismi.

Jugoslaavia puhul on koloniaalvoimude (Austria-Ungari ja Ottomani oma pohiliselt) moju ule aastasadade olnud tapselt sama. Teada on faktid katoliku preestrite osalemisest massimorvades, vahhabistide jms kuriteod tulid hiljem, sajandi lopupoole. Mis toimub praegu Afganistanis ja Iraagis on sama protsess ja toimub praegu meie silmade all.

Kui Eesti tohtis uhendada oma rahva uhte riiki, miks ei ole see Kriku jargi lubatud teistele? Lounaslaavlased olid etniliselt ja keeleliselt homogeensemad kui eestlased samal 1918. aastal ja nende uhinemine toimus vabatahtlikul alusel. Tugeva riigi eksisteerimist Balkanil aga ei soovinud keegi, peale Kreeka, Venemaa ja monikord ka Prantsusmaa. Venemaa norkus Jeltsini all lubas neokonservatiivide liikumisel USA-s viia ellu uhe oma plaanidest, milleks oli Jugoslaavia lahtivotmine. URO on USA Riigidepartemangu osakond ja NATO on USA kaepikendus Euroopas, ning peale uksikute protestihaalte, toimusid Jugoslaavia sojad, etnilised puhastamised ja genotsiid rikkudes eksisteerivat rahvusvahelist oigust ja valdavas enamikus ilma objektiivse ajakirjanduseta.

Kasutatud on lausa Goebbelsi votteid. Kuulus foto kohnadest bosniakkidest okastraadi taga kutsus esile kogu maailma hukkamoistu assotsiatsioonide parast natside surmalaagriga. Propagandistidele teadmata eksisteerib aga video, mis naitab Laane ajakirjanike delegatsiooni okastraataia seespool, mitte valjas. Tegemist on Goebbelsi stiilis lavastusega.

Teine naide. Racaki massimorv. Ma kasutaks siin jutumarke, aga respektist nende vastu, kes surid, ei tee seda. See oli lavastuskunsti tipp. Erinevates lagunemisastmetes kehad olid kokku veetud Racaki kula lahedale. Ajakirjanikud bussitati kohale. OSCE komissar Walker needis serblasi. President Clinton andis 20 minuti jooksul kasu alustada Jugoslaavia pommitamist. Racaki massimorv on tunnistatud hiljem olematuks. Oli vaja alustada soda, mis ka tehti.

Kurdi rahvas voib praegu naha oma ajaloolist voimalust uhineda, saades lopuks omale Versailles’is lubatud iseseisvuse. Kui see saab teoks, on see uks verine protsess, selles pole kahtlust. Ma olen rahvaste enesemaaramise oiguse poolt ja samal ajal vastu eksisteerivate piiride muutmisele, valja arvatud vabatahtlikul alusel. Kurdide vastu on mul ainult sumpaatia ja ma soovin sellele maailma suurimale ilma iseseisvuseta rahvale edu. Ehkki nad on pea vaheste eranditeta olnud Ottomanide subjektid, on nad kindlasti vaga erinevad juba selleparast, et nende elanikkond on jagunenud Suuria, Iraagi, Iraani ja Turgi vahel. Kas Kriku suudab ennustada seda, et nad naiteks peale iseseisvust 2018. aastal hakkaksid omavahel “loikama” sajandi lopus? See on voimalik, kui koik nende naabrid seda soovivad, kindlasti. See kurdide jutt oli paralleeliks Jugoslaaviaga.

Ennustamise juurde tagasi tulles, ei ole vaja olla hiromant, et vaita, et Eestit ei ahvarda assimileerimine ja kultuuriline lahustumine venelaste voi Venemaa poolt. Eesti on EL ja Nato liige. Ja ma ei puua siin olla originaalne oma motlemisega. Just nimelt seda vaitis uks OSCE raport inimoiguste olukorra kohta Eestis, kus kritiseeriti eestlaste liigset protektsionismi. Eestlaste jaoks on assimilatsioonitont hoopis mujal. Kaduv rahvastik ja angloameerika kultuuri emuleerimine on toelised ohud.

Kodanikuoiguste rikkumise kohta Eestis on palju raporteid, pohiliselt kritiseeritakse keelelistel tunnustel ilmnevat diskrimineerimist. Eesti oma raport on ka saadaval, ehkki see on usna ummarguseks treitud

http://www.eihr.ee/texts/ylevaade2005.doc

Kes rahvusvahelistest organisatsioonidest koik on Eestit kritiseerinud, see nimekiri on pikk.

39. andres - 27. juuli 2007

Hubbil,

Keeleline diskrimineerimine sellisel kujul nagu selle “suure kella külge” pani Amnesty ja mis on lemmikteema siinsetest venelastest “spetsialistidele” nende “inimõiguste keskuse” valgustuses on ebapädev propagandatermin.

Laiemalt, poliitilise ja rahvusliku varjundiga diskrimineerimiseks armastavad mõned kaasvenelased nimetada igasugust vahetegemist, k.a. vaimsete võimete ja nt tööalase suutlikkuse alusel. Lihtsalt ei meeldi – diskriminaacija, fašizm. Laiemalt tähendabki ju diskrimineerimine eristamist – hea ja halva, parema ja veel parema vahel.

Sellist asja nagu keeleline diskrimineerimine Amnesty või venelaste inimõiguste keskuse mõistes pole tegelikult olemas. Traditsiooniliselt nimetatakse “diskrimineerimiseks” sotsiaalset diskrimineerimist, mille alla kuulub diskrimineerimine vanuse, soo, rahvuse, rassi jne tunnuste alusel. See nö keeleline diskrimineerimine tuleneb Eesti kodakondsusseadusest. Samas ÜRO rassilise diskrimineerimise regulatsioonid ütlevad sõnaselgelt, et kodakondusest tulenev diskrimineerimine ei ole sotsiaalne diskrimineerimine.

Kui Sa siiski arvad, et selline asi nagu keeleline diskrimineerimine on olemas, siis äkki tood mõned näited või arvandmed.

40. Hubbil - 27. juuli 2007

Amnesty Internationali raport

http://web.amnesty.org/library/Index/ENGEUR510022006?open&of=ENG-EST

Sellel lingil on ka eestikeelne luhendatud versioon pdf formaadis. AI on vaga respekteeritud ja suurearvuline pohiliselt vabatahtlikest koosnev organisatsioon. Mina oleksin kull vaga ettevaatlik nende arvamuse ignoreerimisega.

Keeleline diskrimineerimine eksisteerib…

http://en.wikipedia.org/wiki/Discrimination

41. andre - 28. juuli 2007

AI “keelelise diskrimineerimise” raportit on väga mitmed inimõiguste spetsialistid kritiseerinud. Eelkõige sellepärast, et autor on valesti tõlgendanud sotsiaalse diskrimineerimise määratlust nii nagu seda on ajast aega inimõiguste praktikas käsitletud. Kui Sa nüüd raportit tähelepanelikult loed, siis seal on väga vähe juttu keelelisest diskrimineerimisest vaid kirjeldatakse olukorda, tehakse mõned ettepanekud ja soovitused. Raporti koostaja (tunnistas seda ka ise) ei olnud kursis kontekstiga.

AI on vabatahtlikest koosnev ühiskondlik organisatsioon erinevalt valistsusevahelistest inimõiguste organisatsioonidest (ÜRO vastav komisjon, Euroopa Komisjoni inimõiguste volinik, OECD vastav volinik). Meil ei ole teada, milline on AI personali kvalifikatsioon. Kõik need valitsustevahelised organid pole “keelelist diskrimineerimist” seni leidnud. Nende poolt oleks ebaprofessionaalne sellist kontseptsiooni käsitleda. Ka AI pole seda leidnud.

Pigem kuulub adekvaatsete selgituste hulka see, et sarnaselt Sorose fondide ja paljude teiste lääne organisatsioonide tegevusega üritati Venemaal keelustada ka AI tegevust ja kuidagi oli vaja paguneid teenida. Mina oleksin väga ettevaatlik AI arvamuse tõsiselt võtmisega.

See, mida Sina Hubbil ja paljud Eesti venelased diskrimineerimiseks peavad ei ole seda paraku mitte. Inimesi ei kohelda erinevalt mitte sellepärast, et nad oskavad või ei osa keelt vaid sellepärast, et neil kas on või ei ole kodakondsust, on või ei ole teatavat professionaalset
oskust või on või ei ole vastavust keeleseaduses esitatud nõuetele. See, et inimene ei saa välismaal elades kõike ja kõikjal oma emakeeles teha, ei ole diskrimineerimine. See on lihtsalt elu. Ja välismaal elamisega kaasnev.

See, et keel on mingist rahvusest olemise atribuut ei tähenda, et Eestis toimub rahvuslik diskrimineerimine (seda pole isegi AI leidnud) ja vastupidi – kui keeleoskuse nõue tuleneb kodakondsusseadusest, keeleseadusest või kommertsettevõtte vabadusest valida omale töötajaid vastavalt kvalifikatsioonile, siis see ei ole sotsiaalne diskrimineerimine.

Kas Sa pole mõelnud, et Kirde-Eestis ja Kopli keldripoodides toimub eestlaste keeleline diskrimineerimine?

Keeleline diskrimineerimine (vahetegemine) kindlasti eksisteerib aga sotsiaalse diskrimineerimise all seda üldjuhul ei käsitleta (peaks kaasnema ka rahvuslik diskrimineerimine) ja Eestis, kui seda esineb sotsiaalse diskrimineerimise mõistes siis marginaalselt, olmelisel tasemel nii nagu ka rahvuslikku diskrimineerimist.

42. priitp - 28. juuli 2007

Kas Sa pole mõelnud, et Kirde-Eestis ja Kopli keldripoodides toimub eestlaste keeleline diskrimineerimine?

Kelle jaoks toimub ja kelle jaoks ei toimu. Minul näiteks on ükskõik, mis keeles teenindaja minuga räägib, eeldusel et ma oma asjad aetud saan. Mõned meie kaasmaalased on aga hingepõhjani solvunud, kui nendega üritatakse vene keeles rääkida. Samas kui Vanalinnas üritab nännimüüja või baaridaam nendega angliisi- või soome keeles suhelda, siis seda võetakse seda kui lõbusat vahejuhtumit. Go figure. (Oleks pannud siia venekeelse fraasi, aga see fraas on veidi ropp…)

43. Kriku - 1. august 2007

Hubbil

Kui Eesti tohtis uhendada oma rahva uhte riiki, miks ei ole see Kriku jargi lubatud teistele?

Kriku järgi ongi see kõige normaalsem elukorraldus. Palun mitte toppida Krikule suhu sõnu, mida ta öelnud ei ole.

Lounaslaavlased olid etniliselt ja keeleliselt homogeensemad kui eestlased samal 1918. aastal

Ei ole nõus. Eestlased olid näiteks praktiliselt kõik kristlased, lõunaslaavlased ei olnud.

Venemaa norkus Jeltsini all lubas neokonservatiivide liikumisel USA-s viia ellu uhe oma plaanidest, milleks oli Jugoslaavia lahtivotmine.

Vandenõuteooria. Kas USA neokonid saatsid Serbia tankid Zagrebisse?

Ma olen rahvaste enesemaaramise oiguse poolt ja samal ajal vastu eksisteerivate piiride muutmisele, valja arvatud vabatahtlikul alusel.

Vastuoluline seisukoht. Selle järgi toetate Te tegelikult Türgit, st status quo säilitamist. Kui palju neid rahvaid on olnud, kes on enesemääramise õigust teostanud täielikus kokkuleppes valitsusega, mis nende territooriumi kontrollib? Ma kardan, et isegi ühel käel võib sõrmi üle jääda, kui neid kokku lugeda.

Oleks kena, kui Te süüdistustes kodanikuõiguste rikkumise teemal väldiksite üldsõnalisust.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: