7 fakti Kaheksanda Mai Liikumise kohta 6. juuli 2007
Posted by Manjana in tegemistest.trackback
Ramloff pakkus välja mõtte, et me võiksime ka enda kohta need 7 fakti kirja panna. Tundus hea mõte vahekokkuvõtte tegemise jaoks.
- WordPressi andmetel on meie ajaveebi kokku vaadatud 67 611 korda ja parim päev oli 4 264 külalist. Siin on kokku 59 postitust ja 3312 kommentaari;
- Meil on venekeelne ajaveeb ka, aga see ei ole eriti aktiivselt kasutuses;
- Otsuseid võtame vastu konsensuse alusel;
- Erakondliku kuuluvusega on meie liikmete hulgas kõige rohkem inimesi SDEst;
- Meil on ainult üks bännitud kommenteerija;
- Meil on juutuubis video kus Oudekki räägib, kes me oleme;
- Me pole isegi arutanud, et sooviksime Eestis võimu haarata, sest meie eesmärk on konkreetsete probleemidega tegeleda, mitte võimu kui niisugust omada
Kommentaarid
Sorry comments are closed for this entry
Vaatasin Oudekki videot.
Paraku oli seal veel posu klippe Aljosa juurest läbi aegade. Vaatasin neid ka. Ainus järedus – seda räuskavat-lõugavat suurvene jõuk oleks tulnud ammu laiali peksta. Hea et lõpuks said mida otsisid. Nendega ei ole mitte mingi kompromissi võimalik. Pole vaja lällutada et „valitsuse vastu „ „solvunud” jne. See on ehe vene natsism, viies kolonn, kes nüüd arvas et aeg on küps. Venemaa muidugi ässitab(s) neid ka igal võimalikul moel.
(Eriteade 8maile – mitte kõik venelased pole natsid või nende kaasajooksikud. Tegelikult on natse ikka suht vähe.)
Sirje ironiseerib: Nii, et Sina sooviksid siis peksma hakata. Anna teada, kus Sul see kolkimine aset leiab. Või on asi ainult idee tasandil: teised teevad?
A mis otsused, pole kirjas. Póhiline ´ulesanne 8. mai seotuses j´ai t´aitmata, see on fakt. N´u´ud ainult kórvale hiilib liikumine!
Sirjrle
Ei soovi ma kedagi peksta.
Paraku on see tõsiasi millest ei saa üle ega ümber. Kui vaja löön kaasa, vajalikud sammud selleks on juba astutud. Nii isiklikul kui riigi tasemel. Tõenäoliselt Riia ja Tallinn. Paneks Riia esikohale. Uued riikidevahelised kokkulepped vist võimaldava lätlastele appi minna kui vaja.
Sirje: Oot-oot, mis Riia? Riias elab 45% lätlasi, 45% venelasi ja 10% muid rahvusi. Et siis tahaks minna ja mida siis teha selle 55% elanikonnaga? Mis alusel? Kaitsed vähemust? Mis sammud on astutud?
Siin on nüüd kaks seisukohta. Mida arvate teie, s.t. 8mai?
ААН, 04.07.2007 19:52
Да нет такой проблемы вовсе! Не кто не куда не интегрируется!
1 Равные права русским и гражданство (без всяких языков и экзаменов тем кто тут родился по желанию конечно)
2 Гос. язык второй русский!
3 Образование на русском (как в совдепии на двух языках)
Ну и правительство это поганое в отставку!
и все проблемы почти решены будут!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=16350208
Sirje, aga kas te lahendusi ka pakute või niisama targutate?
Sirje: Ma ei teadnudki, et sa meessoost oled? Huvitav igatahes.
Veel ´uks mótteke. Vóite alati muu termini abil, a “integratsioon” on just kaks poolt.
_Интеграция_-это процесс взаимного приспособления.(словарь иностранных слов)
А для взаимного приспособления нужны равные права и возможности.
А это может быть только при двух условиях:
1.Предоставление гражданства страны проживания всем желающим его взять.
2.Русский язык как второй государственный,т.к это второй язык общения в этом государстве.
В противном случае слово _интеграция_ можно не употреблять,т.к.это уже подмена понятий.
ТОЛЬКО С ЭТОГО НАЧНЁТСЯ НАСТОЯЩАЯ ИНТЕГРАЦИЯ
Sirje, vasta küsimusele, jäta mu sugu rahule :)
Sirje
Tänud. Info Riia elanike kohta kahlemata hariv. Mida teha Riia linna ja riialastega ma ei tea.. Kõige lihtsam on Tallinna vene kui saatkonnast järgi küsida. Nad teavad seda kindlasti palju paremini mingi Riia linnavalitsus.
Neostalinism, vene revanšism, vene neokolonialism, mustsadalus (vali sobiv) eks sees levib/levitatakse kõikjal kus saab .Kui Tallinnas saadi vastu hambaid, eks siis proovitakse mujal. Pikaajaline kogemus näitab et Riias saab piisava hulga „vabastajad” kokku et massirahutusi provotseerida. Oodati ju meilegi ulmelist 20 000 Riiast ja 10 000 Peterburist, mäletad? Mõned telkmantlites „aktiivse vene noored”(Sirje) ikka jõuavad kohale ka.
Siit ka arvamus et Riias on midagi samalaadset võimalik korraldada.
Aga ole mureta ega muud piiririigid ka ilma jää, mõni magus pirukas igale varuks.
Sammud? Integratsioon ikka integratsioon. Lehti loed? Siis tead et Eesti sai väga kiiresti abiks politseivarustust, erivahendeid, jne. Eks seda liini arendatakse kiiresti edasi. Oleme ju EL’is . On ju kena kui Sinu und 8.mail 2008 valvab peale Eesti Politsei mundrit kandvate eestlaste ja venelaste ka Läti, Soome ja Rootsi märulipolitsei? Loomulikult vajadusel aitame meie neid.
Isiklik panus on ka täiesti olemas. Juba siis kui esimene mässuöö alles käis saatsin politseile meili ja pakkusin oma teeneid. Vanavõitu võin ma ju olla 8mai liikmetega võrreldes aga nähes rivis seismas endast jupp maad vanemaid mehi/naisi oli häbi kõrvale jääda. Nüüd on üks mees rivis rohkem.
Mis alusel?
No ikka Läti seadusliku valitsuse palvel ja Eesti seadusliku valitsuse korraldusel kui jutt Riiast käib. Ega ma mõni punamust nolk ole et võõrale õuele kaklema ronin. Ega 8mai sellest patust ka vist päris puhas ole?
Jake ironiseerib Sirje üle:
ma näen tendentsi kommunistlikule diskrimineerimisele soolisel pinnal.
Sirjele täpsustuseks, 2001 rahvaloenduse andmetel oli Riias 41.5% lätlasi, 43.5% venelasi ja ülejäänud olid “ülejäänud”.
http://en.wikipedia.org/wiki/Riga#Population
Paistab, et siin on jälle üks potentsiaalne plahvatus toimumas. Vaevalt sai 8. mai liikumine teha ühe avalduse, kui teema on kiirelt muutumas.
Tõsi on, et ka mina olen mõelnud selle üle missugune peaks olema Eesti poliitika oma suure rahvusvähemuse suhtes. Ja mul ei ole mingit põhjust varjata seda, mida ma arvan. Eestis sündinud inimesed peavad saama endale automaatselt kodakondsuse. See on poliitika väga paljudes riikides, kelle nimekirja üle pole vaja mitte häbeneda. Proosaline ehk igapäevapoliitiline küsimus: kui me anname nii ja niimitmele sajale tuhandele inimesele hääletamisõiguse, siis milline on eesti parlament ja poliitiline maastik? Rahva arv näitab siiski, et eestlastest valijad on ülekaalus ja ei muutu vähemikuks ka tulevikus. Hääletamisõigusest ilmajätmine on inimõiguste piiramine, see on fakt ja seda fakti ei saa muuta väitega, et neid inimesi ei ole Eestisse keegi kutsunud.
Kaks riigikeelt on keerulisem ja püstitab omaette dilemma. Üks vabariik, mis on loodud etnilisel põhimõttel, on oma konstitutsiooni järgi kohustatud tagama vähemalt keele ja kultuuri säilimise. Astumine SSSR-st EUSSR-i ei ole mitte mõistlik, kui seda eesmärki silmas pidada. Eesti keel on viimase kümne aastaga muutunud rohkem tänu anglitsismidele kui kunagi nõukogude ajal, kus russismide vastu eesti keeles sai võtta ka avalikult sõna.
Praegusel ajal vene keel teise riigikeelena oleks esiteks väga kulukas, sest kõik ametlikud dokumendid peab välja andma kahes keeles, isegi kohalikul tasemel. Kujutate ette uute töökohtade vajadust kõigil valitsemise tasanditel? Teiseks oleks see vastu rahvusriigi printsiibile.
Aga nagu ikka, vaja on mitmeid tarkpäid, kes kogunevad kokku ühes punktis ühel ajahetkel ja siis võtavad vastu targa otsuse, mis nimelt on kõige parem eestlastele, nende kultuurile ja keelele.
Venekeelse ajaveebi kohta, hmmm. Kas see ei ole mitte sümptomaatiline, et eestikeelne meedia ei oma kontakti venelastega? Tehke endale paar sõpra venelaste hulgas, kes soovivad oma mõtteid avaldada ja lükake lumepall käima :)
“Sirje, vasta küsimusele, jäta mu sugu rahule :)”
Vastas juba. Targutavad ikke. Lahendused lähevad selle ajaveebi skoopist välja… :)
PS! Sirje vastusest võib tähelepanelikum välja lugeda soo diskrimineerimist! Mina “mehe” küsimusele ei vasta!
Janek, sul on muidugi õigus. Ilmselt kehtib ka see, et kommunist mittekommunisti küsimusele ei vasta.
Aga Sirje Sirjeks, tema jaoks on tõesti nii mõnigi teema keeruline, kuid kas siis tõesti terve liikumine on samal tasemel? Või joondub Sirje järgi mingil arusaamatul põhjusel? Või laseb endale tahet peale suruda?
Otsuseid võtame vastu konsensuse alusel;
Tundub, et see konsensus, mida silmas peetakse on, et paar-kolm aktivisti teevad, arvavad ja otsustavad ning ülejäänud noogutavad vaikselt kaasa või ei teagi mis toimub. Pärast hilja vaielda ja tuleb vaikimisi nõustuda. Sõna konsensus omab just nimelt sellist varjatud tähendust: klikk või juht langetab otsuseid ja ülejäänud kiidavad selle kriitikavabalt heaks.
Tegelikkuses tähendab konsensus otsust kus kõik pooldavad esitatud seisukohta. See ei ole usutav aga juba põhjusel, et iga otsuse või seisukoha jaoks tuleb kokku saada 19 inimese kinnitus. Niipalju paistab siin liikmeid olevat. Teiseks teeb ettevaatlikuks, et kas tõesti pole liikmeskonnas vähimaidki eriarvamusi ja kus nendega tutvuda saaks. Või on liikmeksoleku aluseks eriarvamuste puudumine.
Kolm inimest astus hiljuti liikumisest välja, kuna enamus pooldas neile vastuveõtamatut hinnangut Pronkssõduri ümber toimunusse. Nii palju siis konsensuslikkusest.
No Arni ja Kati küll mingid vaikivad kaasanoogutajad ei olnud ja sisse ja välja astusid nad kaks korda. Miks, seda nad oma blogis selgitasid, kuigi mina aru ei saanud.
Konsensus tähendab seda, et kui kellelgi on mingi idee ja keegi ütleb, et talle nii ei meeldi, siis see asi edasi ei lähe, või muudetakse nii kaua kuni keegi enam vastu ei ole.
Nii näiteks on meil siiani tegemata avaldus, mida võiks teha Tõnismäe tühja platsiga. Seda avaldust sai ühte ja teistpidi vaadataud, aga ikka tundus ebasobiv.
Samuti on ka siin avaldamata artikkel, mida me arvame Kojamehest ja tema avaldustest pronksööga seonduvalt.
Aga seda konsensuse asja saate lugeda siit: https://8mai.wordpress.com/2007/04/28/kuidas-me-toimime/
Konsensuse vastandiks on minu arvates enamushääletus, kus enamus surub oma arvamuse vähemusele peale. Konsensuse alusel on igaühel võimalus öelda, kui talle miskit ei meeldi. Vaikimine on nõusolek, meil pole bürokraatiamasinat, mis iga kord kõigi 19 käest peab” jaa” välja pressima. Täiskasvanud inimesed ütlevad ise, kui neile ei meeldi.
Täiendus peale priidu kommi: ehee, priit, nüüd on helistaja leitud. Kuule, kas sa tunned seda krikut? on ta ilus poiss?
“A mis otsused, pole kirjas. Póhiline ´ulesanne 8. mai seotuses j´ai t´aitmata, see on fakt.”
Kas kõik koosolekute protokollid tuleks ilmtingimata avaldada? Mis on “põhiline ulesanne 8. mai seotuses”? Nagu meie manifestiski õeldud, me soovime Eestit näha vähemuste suhtes mittediskrimineeriva riigina. Ma ei ütleks, et kell on kukkunud ja selle asja saavutamine on muutunud võimatuks.
“Sirje, aga kas te lahendusi ka pakute või niisama targutate?”
Ma ei ole küll Sirje, aga mis on arutelus ja erinevate võimaluste vaagimises halba?
“Lahendused lähevad selle ajaveebi skoopist välja”
Skoop, skoobi, skoopi, edasi jätka ise.
“Aga Sirje Sirjeks, tema jaoks on tõesti nii mõnigi teema keeruline, kuid kas siis tõesti terve liikumine on samal tasemel? Või joondub Sirje järgi mingil arusaamatul põhjusel?”
Härra Sander, mine võta parem hotellis tuba ja kutsu Sirje ka kaasa. Või mida iganes, armastuse avaldamiseks on märksa sobivamaid kohti, kui 8. mai blogi.
“See ei ole usutav aga juba põhjusel, et iga otsuse või seisukoha jaoks tuleb kokku saada 19 inimese kinnitus.”
19. inimesele helistada ei ole teab mis suur probleem, minu arust vähemalt.
“Teiseks teeb ettevaatlikuks, et kas tõesti pole liikmeskonnas vähimaidki eriarvamusi ja kus nendega tutvuda saaks.”
Eriarvamusi mille suhtes? Näiteks meie manifest keskendub minu arust liigselt Aljošale ja muud vähemused jäävad varju. On nüüd süda rahul? ;)
“Kolm inimest astus hiljuti liikumisest välja, kuna enamus pooldas neile vastuveõtamatut hinnangut Pronkssõduri ümber toimunusse.”
Täiesti kohutav, eksole.
Sirje ilmselt tõesti ei saanud aru, miks jälle nii läks, aga mis seal imestada…
Ei, loomulikult ei ole arutelus ja erinevate võimaluste vaagimises midagi halba, vastupidi, on palju vajalikku. Aga kui need arutelud ja vaagimised kuhugi välja ei jõua, siis on tegu lihtsalt ajaraiskamisega. Ning kui Sirje avalikult kuulutab, et tema põhimõtte pärast mingeid konstruktiivseid lahendusi pakkuma ei hakka, siis tekib paratamatult küsimus, et miks ikka seda õhku võngutatakse.
Arutelud ja vaagimised ei tohiks olla eesmärk omaette, eks.
Mina avaldan oma arvamust seal, kus õigeks pean ja sina, kodanik Piipuu, mulle ettekirjutusi ei tee.
priitp kas sa oled sama inimene, kes LHVs selle nime all kirjutab?
“siis tekib paratamatult küsimus, et miks ikka seda õhku võngutatakse.”
Tõepoolest, miks näiteks sina siin õhku võngutad?
“Mina avaldan oma arvamust seal, kus õigeks pean ja sina, kodanik Piipuu, mulle ettekirjutusi ei tee.”
Vau. Nojah. Ega ma ei tahagi kellegile ettekirjutusi teha. Lihtsalt signaali ja müra suhe võiks olla parem.
“priitp kas sa oled sama inimene, kes LHVs selle nime all kirjutab?”
Ei.
Mind huvitab, mida see liikumine endast kujutab. Niipalju kui mina aru saan, peaks liikumise huvides olema enda kohta informatsiooni anda :)
Senine informatsioon piirdub paraku asjaoluga, et küsimustele vastatakse isiklike rünnakutega.
“Senine informatsioon piirdub paraku asjaoluga, et küsimustele vastatakse isiklike rünnakutega.”
Vabandust, ma arvasin, et sinu küsimused Sirjele tulenevad millestki muust kui huvist meie liikumise vastu.
Vabandus vastu võetud. Kuidas oleks nüüd vastustega?
Siit:
https://8mai.wordpress.com/2007/04/28/kuidas-me-toimime/
võib lugeda järgmist:
– ei moodusta ühtegi juhtorganit, vaid toimime põhimõttel, kus otsuseid langetavad aktiivsed, kohaletulnud liikmed;
– otsused langetatakse konsensuslikust põhimõttest lähtuvalt, see tähendab, et ei võeta vastu ühtegi otsust ega avaldust, millega kõik kohalolijad nõus pole.
Millest järeldub, et mingil põhjusel manifestialusesse nimekirja sattunud inimeste nimel langetatakse otsuseid ka muuhulgas järgmistel printsiipidel:
– otsuseid langetavad aktiivsed kohaletulnud liikmed;
– konsensust on vaja ainult kohaletulnud liikmete vahel;
– pole oluline, et kohaletulnuid on näiteks üks-kaks, erinevatel aegadel käivad kohal erinevad inimeste grupid “konsensuslikult hääletamas” või samal ajal on näiteks erinevad inimgrupid erinevates kohtades “kohal” ja langetavad samal ajal erinevaid kohalolijate konsensuslikke otsuseid.
See ei tundu paraku olevat konsensus vaid üksikute aktivistide “võim” vaikiva enamuse üle.
Andresel on õigus. Konsensuslik otsustamine tähendab muuhulgas seda, et püütakse kaasata nii paljusid liikmeid kui võimalik.
Kas Andres ja Kriku tahavad 8. mai liikumise liikmeteks astuda? Ja kardavad, et äkki satuvad valesse kohta?
Seda kõike on päris lõbus lugeda. Kangesti tahaks sekka öelda, nii nagu Astrid Lindgren on kirjutanud Kalle Blomkvisti lugudes: “Lapsepõlve süütud, muretud mängud”, aga ma ei ütle!
Konsensuslik otsustamine tähendab muuhulgas seda, et püütakse kaasata nii paljusid liikmeid kui võimalik.
Nii väikeses grupis tähendab konsensus siiski kõikide liikmete poolset poolt hääletamist ja mitte ühegi liikme vastu ega erapooletu olemist ega hääletada mittesaamist.
Eelpoolkirjeldatud mehanism paistab tegelikkuses olevat kas
– aktivistide võim enamuse üle või
– omavahel konsensuse saavutanute võim vähemuse üle
ja
– mittenõustuda, vastu hääletada on võimalik ainult liikumisest välja astumisega (kas siis reaalses elus emigreerumisega / apoliitilisusega / enesetapuga ?)
Vrd ka konsensus ainuparteisüsteem
Ehh, võib ju juhtuda, et üks liige on parasjagu haiglas koomas, vangis või maapaos :) Seda ma mõtlesin, kui ütlesin “nii paljusid kui võimalik”.
mirri: “Kas Andres ja Kriku tahavad 8. mai liikumise liikmeteks astuda? Ja kardavad, et äkki satuvad valesse kohta?”
Mul seda probleemi õnneks pole, sest Sirje ütles konkreetselt, et mina ei saaks mitte kunagi 8. mai liikumise liikmeks ;(
Üks Kaheksanda Mai liikumise põhimõte on tõesti “otsustavad need, kes on kohal” või “otsustavad need, kes tahavad”. Muidugi, info saadame alati kõigile enne laiali ning ma arvan, et kui läheb manifesti muutmiseks, siis selle peavad kõik liikmed kinnitama, sest manifesti alusel me oleme kokku tulnud. Ja reaalselt, kui keegi pole koosolekul otsustatuga nõus ja ta kirjutab sellest pärast listi, siis loomulikult arvestatakse sellega (järgneb diskussioon listis, et erimeelsused selgeks rääkida). Me oleme konkreetsete eesmärkide jaoks kokku tulnud ja me ei saavuta midagi, kui me nende eesmärkide suhtes eriarvamusel oleme.
Kas “otsustavad need, kes tahavad” on aktivistide võim vaikiva enamuse üle? Ei ja jah. Võib olla. Aga kui küsimused on olulised, siis need on olulised enamusele ja siis enamus tahab ostustada ja on ka aktivistid. Kaheksanda Mai Liikumine on meie kõigi nägu.
Mina isiklikult arvan, et “otsustavad need, kes tahavad” või “need, kellele läheb korda” peaks olema ka laiem ühiskonnakorralduse põhimõte. Kõik peavad saama piisavalt infot ja teoreetilise võimaluse otsustamiseks. Ma arvan, et enamik riigi strateegilisi otsuseid peavad saama kinnituse referendumitel, samuti kohaliku omavalitsuse otsuseid (seega referendum on nende kodanike seas, keda antud probleem puudutab). Aga kui sa vaatamata võimalustele aktiivselt ei taha otsustada, siis ei saa keegi sind sundida seda tegema, aga sinul ei ole ka õigust viriseda, et tehti halb otsus. Sest sul oli võimalus kaasa rääkida ja teisiti otsustada.
Me kõik omame võimu. Seega me kõik omame vastutust. Kui otsus sai kehv, siis on see meie enda probleem.
Huvitav. Oudekki on jõudnud traditsiooniliste demokraatia klassikaliste probleemide juurde – et vältida suluseise on suuremalt jaolt kasutusel enamusotsustamine (50%+1 või 2/3 kvoorumist või osalejatest), hääletamissundust üldjuhul ei ole ja kes ei hääleta ja tuleb kehv otsus, on ise süüdi. Otsedemokraatia või konsensusliku hääletamise elemente rakendatakse valdavalt ainult referendumitel.
Organisatsioonidel puhul on muidugi see väike erinevus, et paarkümmend inimest on ikkagi kõigest klubi, kus suheldakse palju ja antakse andeks, kui miski halvasti läheb. Sadade või tuhandete liikmetega organisatsiooni puhul hakkab toimima juba “esindusdemokraatia” ning toimub paratamatu võõrandumine.
Nii “aktivistide võim” kui ka “juhatuse võõrandumine” viivad vähemuse võimuni vaikiva/passiivse enamuse üle nii nagu ka riigis (vrd Eesti – pettumine poliitikas, sobivate erakondade nappus, raha ja lõbu on tähtsam kui poliitika). Ja kui kellelegi tunduma hakkab, et toimub võõrandumine või oligarhiseerumine, siis keegi hakkab kusagil nurgas virisema ja kui rahvas tark on siis levib epideemiliselt poliitiline aktiivsus ja asjad loksuvad jälle paika.
Kõige selle juures tekkib loomulikult küsimus, et kuidas ikkagi ilmselt veel aegade igavikuks enamushääletusel põhinevat demokraatiat panna vähemustega arvestama? Ja kui paljude, kui väikeste ning kui ekstreemsete vähemustega? Protestiaktsioonid, kollektiivne õppimisprotsess ja sotsiaalne-PR toimib otsuselangetajate peale nii ehk nii. Aga on üldse mingi mehanism peale selle, mis kallutaks inimesi vähemustega arvestama?
Ma ei ole lugenud läbi kõiki neid poste siin.
Ja tõenäoliselt ma kordan oma jutuga suurt osa neist.
Aga tahtsin siiski natuke toetust avaldada.
Vaevalt, et ma austan kõiki 8.M.L. liikmeid.
Ja vaevalt, et nemad austavad kõiki euroopa vabastajaid,
või mõnda teist gruppi.
Ent siiski on hea, kui keegi on kriitiline.
See on nagu ventiil, mis ei lase mootorisse liiga palju
auru koguneda.
Tõenäoliselt ei ole suur osa teie väiteid piisavalt head, aga kriitika kui fakt on siiski abistav olnud.
Ma arvan, et see on hoidnud ära sellise “suure löögirusika” tekkimise, kuhu keegi ei karda hoogu anda.
Aitäh teile.
Oudekki: aitäh sulle heade sõnade eest!
Idee kõikide küsimuste referendumitel otustsamisest on lihtne, kuid mitte geniaalne… Vahetut demokraatiat annab praktiliselt rakendada ainult väga väikeses inimrühmas. Referendumikultuuriga on Shveits kõige kaugemale läinud, aga ka seal ei otsustata kaugeltki kõiki olulisemaid küsimusi niimoodi.
Tegelikult on küsimus eesmärkides – kas eesmärgiks on juhtimise efektiivsus, st. et langetataks optimaalseid otsuseid või siis midagi muud.
Tegelikult tundub kummaline, et ühe liikumise aluseks on võetud fiktiivne kuupäev, mis reaalselt ei kajasta mitte midagi.
Sirje: kui vaadata üldises plaanis, siis kogu kalender ja kellaaegade süsteem on vaid grupi inimeste vaheline kokkulepe ja tegelikult ei tähista midagi, niikaua kuni ei arvata, et millegi või kellegi jaoks tähistab. Maakeral on hulk erinevaid kalendreid ja kell on ka väga suhteline mõiste. 8. mai mõnedele inimestele tähendab – kellele rohkem kellele vähem.
Kõiki küsimusi muidugi ei saa referendumitel otsustada. Mõned küsimused on halduslikud, nende puhul on vaja tehnilist teavet, juhtimisoskust ja saab rääkida “optimaalsusest”. Nende lahendamine vajab tugevat spetsialistide meeskonda koos professionaalsete juhtidega.
Mõned otsused on aga poliitilised. Seesugused, kus ei ole ekpertteadmine teatud piirist enam võimalik. Need peaksid kuuluma referendumitele. Strateegilised küsimused peaksid lõppstaadiumis kuuluma referendumitele. See ei tähenda, et kogu aruteluprotsessi peaksid kõik hääleõiguslikud kodanikud olema haaratud – kuid neil peab olema info sellest aruteluprotsessist.
Oudekki, oleks kena, kui sa alati ka näiteid tooks. Antud juhul siis selle kohta, millised need niiöelda poliitilised küsimused sinu järgi olla võiks.