jump to navigation

Koolis käimine võib rikkuda su rahuliku elu 14. juuli 2007

Posted by Manjana in haridus, mõtisklused.
trackback

Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.

Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?

Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.

Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.

Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.

Advertisements

Kommentaarid

1. andres - 14. juuli 2007

Natuke kahju, et Esping-Anderseni “Three Worlds of Welfare Capitalism” (EA) ei ole täistekstina netis saadaval (äkki siiski on?). Nii on võimalik midagi väita ilma, et suur hulk inimesi saaks arutada või vastu väita. Samuti sõltub, kellepoolset EA interpretatsiooni siin edastatakse. Või on lp Sirje raamatu enda kaanest kaaneni läbi lugenud?

EA teose kohta on viimase 15 aasta jooksul ilmunud palju kriitikat ja täiendusi, k.a. statistilist analüüsi. Tõlgendus, et “riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi” on kindlasti vasakpoolset ideoloogiat toetavatele inimestele meeldiv väide, kuid isegi pelgalt EA-d lugedes on ilmne, et riikliku sekkumise määr tuleneb muuhulgas ka

a) sekkuva riigi rikkusest;
b) sekkuva riigi “tarkusest”;
c) sekkumise realistlikkusest (mõnikord on see nii kulukas, et pole lihtsalt võimalik-mõtet);
d) ja kahtlemata sekkumise poliitilisest võimalikkusest.

* * *

Kahtlemata on Sinu poolt mainitud “ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi” eeltingimuseks, et konkreetne ettevõte üldse olemas oleks. Tänapäeval käib paraku ettevõtete juhtimine nö stakehodler’ite teooria kohaselt ehk ettevõtet juhitakse ka muuhulgas maksimeerimaks nt töötajate, avalikkuse, äripartnerite heaolu, paraku ilma, et kasumlikkus oluliselt kannataks. Pelgalt kasumile orienteeritud tegevus ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.

2. Hubbil - 15. juuli 2007

Andres, kui keegi olekski netti pannud raamatu koopia, siis sellele lingi andmine siin oleks autorioiguse rikkumine. “Fair use” alla kuulub aga raamatu kohta kirjutatud kommentaar, nagu see siin:
http://tiss.zdv.uni-tuebingen.de/webroot/sp/spsba01_W98_1/denver1.htm

3. priitp - 15. juuli 2007

Lingi levitamine ei tohiks autoriõiguste rikkumine olla, sellel klikkimine aga küll. Seda eeldusel, et autor ei ole oma teose elektroonilist levitamist eraldi reguleerinud, näiteks GNU FDLi või mõne muu sarnase litsentsi kasutamise teel.

4. Kriku - 20. juuli 2007

Jaa, Sirjeke, avaldan kaastunnet.

5. sirje - 23. juuli 2007

Ma kontrollisin seda kolme tüüpi riigi varianti ühes oma koolitöös. Jah, ma pole seda raamatut ise lugenud. Olen lugenud erinevaid teadustöid, mis selle teooria kritiseerimise ja kinnitamisega on tegelenud. Naljakas oli see, et mu koolitöö suhtkoht kinnitas seda teooriat. Peale lääne-euroopa ja kanada ja usa võtsin andmeid ka ida-euroopa riikide näitajatest. Skandinaavia ja konservatiivsete mandrieuroopa näitajatel eriti suurt vahet ei tule, aga vahe liberaalsete riikidega on kohe märgatav. Huvitav oli aga see, et kui suurem osa ida-euroopa riike liigitus kohe samasse punti liberaalsete riikidega (USa, kanada, Inglismaa), siis Tšehhi mitte. Tšehhi sarnanes pigem rohkem näiteks Saksamaaga. Mina tegin kohe kärme järelduse oma mätta otsast: Tšehhis läheb kommunistidel väga hästi. Näiteks europarlamendis on neil GUE fraktsioonis vägev esindus. Seega on tšehhid hoopis rohkem vasakpoolsemad kui muud ida-euroopa riigid (mis on tõsi vaadates kõiki muid ida-euroopa riike ja parteisid vasakul pool), siis on nad ka oma sotssüsteemide liberaliseerimisel konservatiivsemad ja alalhoidlikumad olnud ja pole nii palju kaotanud kui teised ida-euroopa riigid. Muidugi on tšehhil ka muid eeliseid. Näiteks on neil vägev tööstus, mis siis, et sakslased on kõik ära ostnud, asuvad nood tehased endiselt Tšehhis.

6. analyytik - 23. juuli 2007

Jelena Tamberg: Rahvusluse paradoksid
http://www.DELFI.ee
23. juuli 2007 5:48

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=16487296

7. jake - 25. juuli 2007

HEIKI SUURKASK: Kiri Eesti ainsatele fašistidele

http://www.epl.ee/arvamus/394205

8. Tq - 21. august 2007

Sirje, aga huvitav, kuidas Eesti siis sellesse kolmeksjaotusesse sobiks? Vaatame seda meie sotsiaalteenuste turgu?
Tervishoid.
Kuidas finantseeritakse? Sotsiaalmaksust ja riigieelarvest. Mingil määral on patsientide omaosalust, eelkõige mis puutub ravimitesse, aga mõnel määral siiski ka raviteenuses üldse. Eraravikindlustus on sisuliselt olematu. Raviteenuste hinnad määratakse eriseadusega loodud avalik-õigusliku Haigekassa poolt.
Ilmselt siis riiklikult reguleeritud, no võibolla tuleb see kolmas variant, et paindlikkus…
Pensionid.
Kuidas finantseeritakse? Praegused pensionärid pea 100% riiklikult, tulevikus suures osas riiklikult (I sammas), seadustega väga täpselt määratud reeglite alusel eraettevõtlus (II sammas), noh ja siis mingil määral lõdvemate reeglitega III sammas, mille osatähtsus on suhteliselt väike. Puuduvad tööandja pensionifondid, mitmesugused muud pensioni kogumise viisid.
Näikse kah, et kaldub sinna riikliku regulatsiooni poole?
Lasteaiad, koolid, vanadekodud?
Kah riiklik või kohaliku omavalitsuse teema, või mis? Kusjuures kui kohalik omavalitsus, siis seadusega määratud kohustustega. Nii et…

Kuidas Sa Eestit oma koolitöös liigitasid?

9. sirje - 21. august 2007

Minu koolitöö liigitas tulemuste järgi, ehk siis näiteks keskmine eluiga ja imikute suremus jms. Eesti on koos teiste ida-euroopa riikidega liberaalne. Seesama mis USA, Kanada, Inglismaa, Austraalia. Ainuke erand ida-euroopas on tšehhi, kes sarnanes rohkem konservatiivsete riikidega.

Pensionivärgi kohta oli mul koolis lausa terve aine, mida andis üks taanlane. Eesti on siin “eesrindlane”, me tegime oma fondid täpselt maailmapanga nõuannete järgi. Maailmapank, nagu teada, on ju liberaalsuse põhipesa ja vasakpoolsete suurima kriitika objekt, seega ei soovita ta never midagi sotsialistlikku või konservatiivset. (Euroopa kontekstis kasutatakse sõna “liberaalsus” majandusvabaduste kontekstis, mitte inimõiguste). Mandrieuroopas pole õnnestunud sellist varianti ühegi riigi kodanikele pähe määrida. Meie pensionifondid asuvad ju sisuliselt välismaa kapitalistide küüniste vahel ja on veel ka täiesti kindlustamata. Praegu on jah esimene sammas peamine väljamaksete koht, aga varsti peaks see muutuma, ilmselt .. oletatavasti…

Jah, lasteaedade ja koolidega läheb meil siiani veel päris sotsiaalse mudeli järgi, aga need on ju Eestis 2 põhiteemat, mille muutmise ümber tants käib, küll nad varsti ära ka teevad.

Raviteenused. Tundub jah, et riik reguleerib, aga pea kõik on tasuline ja ravimitega seonduvat reguleerivad otseselt ravimifirmad, selles pole kahtlustki. Pole meil jah veel eraravikindlustust (midagi on, aga ma tahaks neid lolle näha, kes selle ostnud on), aga raviteenuste parandamine toimub meil imelikke teid pidi. Viimaste aastate suurim investeering oli Pärnu uus haiglamaja ja suurem osa arste on juba ammu jalga lasknud. Riik üritaks nagu meelega sitt peremees olla. Kalleid masinaid ostetakse läbi annetuste, mis on väga ameerikalik.

10. Tq - 22. august 2007

;) nunuh…

Muide, soovitan vaadata imikusuremuse dünaamikat Eestis. Statistikaameti kodulehel on andmed olemas 1975-st aastast. Pilt on päris huvitav.

11. sirje - 22. august 2007

Ma seda imikusuremuse kohta täpselt ei leidnud, aga joonistasin dünaamika 0-4 suremuse ja sündimuse võrdlemiseks. Ma hälbeid ei viitsi arvutada, aga pealiskaudsel vaatamisel on suht korreleeruvad.
Mida sa täpsemalt mõtlesid?

12. Tq - 23. august 2007

Statistikaameti lehelt, alla 1 aasta vanuselt surnuid 1000 elussündinu kohta.

2000 8.4
2001 8.8
2002 5.7
2003 7.0
2004 6.4
2005 5.4
2006 4.4

Ma varasemaid andmeid siia kleepima ei hakanud, eks meditsiini areng mängi ka oma rolli, miks 80-ndate alguse 17-lt nii kõva langus on toimunud.

Aga siiski, kuue aastaga pea kahekordne vähenemine… No võibolla on siin omajagu statistilist viga ka sees, kasvõi see 2002 aasta number võib olla lihtsalt õnnelik juhus, aga vähenemistrend on igatahes ilmne. Nii et kui tagajärgede järgi otsustada, siis oleks Sul vist targem rääkida, et näed, kui head tööd teeb riiklikult kontrollitud meditsiin, mitte et riik proovib meelega sitt peremees olla või et tegelikult riikliku kontrolli polegi.

Samuti on päris kenas tõusutrendis keskmine eluiga.

13. Tq - 23. august 2007

Ahjaa, kui keegi ei viitsi vaadata statistkikaameti kodulehelt, siis tuleks vist mainida, et ka 2000 aasta 8.4 ei olnud mingi eriti kõrge imikusuremuse näitaja, vaid tolle seisuga madalam, kui iialgi varem.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: