jump to navigation

Minu Pride! 14. august 2007

Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

Priit Piipuu

Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay‘de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay‘d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

Kalle Kipper

Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

Martin Gorris

Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride‘i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride‘ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

Artur A.

Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

Oudekki Loone

“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

Why in the world are we here
Surely not to live in pain and fear

Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride‘i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

Advertisements

Kas Eesti suhtub gayparaadi nii nagu Venemaa? 10. august 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, foobiad, meeleavaldused.
comments closed

2007Laupäeval 11. augustil toimub Tallinnas Pride 2007 nädala viimane lõpuüritus – Pride rongkäik. Pride nädalad Eestis said alguse 2004. aastal, kui see kulges veel täiesti rahulikult, kuigi teema oli Eesti ühiskonnale vägagi värske ja suhteliselt tundmatu. Hoolimata meie ühiskonna konservatiivsusest ja ühiskondlikust arvamusest, et homoseksuaalsus on haigus, on ka igal järgneval suvelõpul sarnane rongkäik Tallinnas toimunud. Esimest korda läks rongkäik vägivaldseks eelmisel aastal, kui äärmuskonservatiivid agressiivseks muutusid ja demonstrante ründama hakkasid.

Demonstratsioonid ja rongkäigud on Eestis alati pisut kummalise maiguga olnud. Eesti NSV ajal olid nad rangelt riigi poolt korraldatud ja paljudele kohustuslikud. Vabanedes totalitaarse korra alt, üritasid eestlased vabaneda kõigest, mis eelnevalt kohustuslik ja tavapärane oli. Me kaotasime ära seadusepügala, kus oli kirjas, et homoseksuaalsus on kriminaalselt karistatav ja kirjutasime oma põhiseadusesse sisse, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kirjas on kõik ilus ja kena, aga inimesed nii lihtsalt ei muutu. Kui maikuus keelati ära kogunemised Tallinnas, siis riiklikult rahastatud kogunemiste ja demonstratsioonide kohta see ei kehtinud. Neid inimesi, kes ise ja vabatahtlikult demonstratsioone mingi oma õiguse või tõekspidamise eest korraldaks, pole just eriti palju ja tihtipeale jäävad need ka märkamatuks ja osavõtjatevaeseks. Meediasse pääsevad nad siis, kui midagi negatiivset juhtub või seda kuidagi halvustada saab. Positiivset meediakajastust saanud demonstratsioonid on tihtipeale jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tuletame vaid meelde puuetega inimeste demonstratsioone Toompeal, nende nõudmised pole valitsejaid huvitanud, sest nad ei ole enamus ja seepärast pole poliitikute jaoks ka nende nõudmised olulised. Kõik see meenutab ENSV aegu.

Pride rongkäigud mujal maailmas algasid 1969. aastal New York’is, kus protestiti gaydevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu. Tänapäevaks on neist rongkäikudest vabas maailmas saanud lõbusad üritused, kus tantsitakse ja lauldakse ning kantakse põnevaid kostüüme. Sellest võtavad osa nii gayd, nende heteroseksuaalsed toetajad, kui ka sajad näitlejad ja esinejad. Kellelgi ei tule pähe, et peaks sellist rongkäiku munadega loopima. Ainukesed riigid, kes on gayparaadide vastu vaenulikud, on endised Ida-Euroopa riigid – Venemaa, Poola, Läti. Riigid, kes ei suuda välja rabeleda oma minevikust, kus homoseksuaalsus oli korraga nii haigus kui kuritegu. Riigid, kus üritatakse inimesi jätkuvalt ühesugusteks vormida, taunides seda, et inimesed on erinevad.

Kas Eesti on Venemaa? Loodetavasti mitte, meie oleme demokraatlik riik, eksole? Või me vähemalt püüame seda olla. Laupäeaval toimuv Pride rongkäik ei ole liputamine oma sugueluga, aga see ei ole Eestis veel ka sama, mis vabas maailmas. Eestis on gayparaadi ülesanne jätkuvalt teadvustada, et hoolimata põhiseadusest, ei kohelda meil inimesi võrdselt ja inimõiguste eiramine on igapäevane praktika.

PS! Homofoobiast olen ma varem kirjutanud siin ja seal on ka disskussioon sel teemal.

6. august 1945 6. august 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, poliitika, roheline.
comments closed

Oli varane hommikutund: vaikne soe ja ilus. Sädelevad lehed peegeldasid valgust pilvitust taevast luues meeldiva kontrasti varjudega mu aias, ma tuiutasin eemalolevalt läbi lõunasse avanevate uste.

Järsku ehmatas mind tugev valgussähvatus – ja siis teine. Nii hästi mäletab inimene väikesed asju, ma mäletan eredalt kuidas kivilatern aias hakkas hiilgama ja mõtlesin, kas see see valgus on tingitud magneesiumileegist või mööduva trammi sädemeist.

Aiavarjud kadusid. Vaade, mis hetk tagasi oli nii ere ja päikeseline, oli nüüd tume ning udune. Läbi keerleva tolmu suutsin ma vaevu eristada puust sammast, mis toetas mu majanurka. See paindus hullumeelselt ja katus lõtkus ohtlikult.

Instinktiivselt püüdsin ma põgeneda, aga praht ja mahakukkunud puit takistas mu teed. Valides ettevaatlikult oma samme, suutsin ma jõuda rokani ja astusin oma aeda. Sügav väsimus haaras mind, nii peatusin, et koguda jõudu. Täielikuks üllatuseks avastasin, et ma olin täiesti alasti. Kus olid mu püksid ja alussärk?

Mis oli juhtunud?

Kogu minu parem külg oli katki ja veritsev. Suur pind tolknes välja haavast minu katkises puusas ja midagi sooja nirises suhu. Minu kaela oli lükitud märkimisväärse suurusega klaasitükk, mille tõmbasin automaatselt välja. Ma jõllitasin oimetuks löödud ning šokeeritud inimese eemalolekuga klaasitükki oma vereplekilises käes.

Kus mu naine on?

Järsku olin täiesti pinges, hakkasin teda hüüdma: “Yaeko-san! Yaeko-san! Kus sa oled?” Veri hakkas purskuma. Kas mu kaelaarter oli katki? Kas ma jooksen verest tühjaks? Hirmul ja irratsionaalne, ma hüüdsin: “See on viietuhandetonnine pomm! Yaeko-san, kus sa oled? Viietuhandetonnine pomm plahvatas!

Hiroshimas elanud dr. Michihiko Hachiya eksis. Kell 08.15 visatud pomm ei olnud viietuhande tonnine, see oli “väike poiss” – little boy, vihjates president Rooseveltile – aatompomm, ning oli võrreldav umbes 12-15000 tonnise TNT-pommiga. Pomm hävitas umbes 13 ruutkilomeetrit, rohkem kui 60% linnast hävitati. Kokku arvutatakse Hiroshima hukkunuid umbes 192 000 – koos nendega, kes surid hiljem radiatsioonist põhjustatud leukeemiasse. Hiroshima umbes 300 000 elanikust suri 140 000. Kõik inimesed ja asjad umbes 450 meetri raadiuses pommi kukkumiskohast, aurustusid.

Aga miks?

1946. aastal avaldas United States Army Air Force uuringu Jaapani strateegilise pommitamise kohta. Seal väideti, et tavalised B-29 rünnakud oleksid viinud Jaapani samasuguse alistumiseni – kindlasti enne 31. detsembrit 1945 ja suure tõenäosusega enne 1. novembrit 1945, ilma igasuguse aatompommi kasutamiseta. Ühendriikide merevägi avaldas samuti oma hinnangu, mille kohaselt Jaapan oleks ka alistunud allveelaevarünnakule, inimesed olid näljas ning juba see oleks toonud kaasa alistumise ning igasugune aatompommirünnak oli ebavajalik.

Ühendriikide Riigidepartemang [State Department] andis samuti oma hinnangu. USA saadik Joseph Grew väitis, et Jaapani diplomaadid proovisid alustada allandmisläbirääkimisi USA-ga läbi tol ajal neutraalse NSV Liidu.

Trumani administratsioon teadis seda kõike – Jaapani koodid olid dekrüptitud – aga nad otsustasid seda ignoreerida. Grew väitis, et kui USA oleks 26. juulil Potsdamis esitatud tingimusteta alistumise nõudest loobunud ja näiteks lubanud Jaapani imperiaalse süsteemi jätkumist, siis oleksid jaapanlased alla andunud loetud päevade jooksul.

Osaliselt oli tegemist külma sõja algusega. Truman teadis, et Jaapan oli alla andmas. 16. juulil 1945 olid ameeriklased edukalt testinud aatompommi ja nüüd otsustati NSV Liidule demonstreerida USA sõjalist jõudu, kasutades objektideks Jaapani linnu.

Ei ole vaja eitada fakti, et Jaapanil üle 8000 lennuki, paljud neist kamikazed, sadu plahvatusainetega suitsiidilaevu ja üle kahe miljoni sõduri. Imperaator Hirohito olevat mõningate allikate kohaselt lootnud USA vägesid lüüa kõigi oma jõududega, arvates, et kaotused võivad murda USA tahte. Ka see oli USA-le teada. Sellisel puhul olekski USA kindlasti kandnud suurt hulka inimkaotusi, Jaapan samuti, ning sõda oleks võinud mõnevõrra venida. Veel enam, Jaapani alistamine oleks arvatavasti tahtnud abi teistelt liitlastelt, sealhulgas NSV Liidult. Ja surma oleksid saanud peamiselt sõdurid, aga mitte tsiviilelanikud. Ning sündinud lapsed ei oleks mõjutatud radiatsioonist, leukeemialained oleksid olnud olemata.

Ka täna, 62 aastat hiljem, ei ole sellest pommist ning kolm päeva hiljem Nagasakile heidetud “paksust mehest” tingitud radiatsioon päris ohutu, ikka veel diagnoositakse inimestel sellest tingitud häireid. Ka täna ei ole meile tegelikult selged kõik Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommide tagajärgi. Inimkaotuste arvude võrdlemine aatompommidega/aatompommideta juhul on tegelikult mõttetu, kuna püsivad radiatsioonimõjud keskkonnale ning inimestele ei ole täpselt kaalutavad-võrreldavad. Lisaks oleks USA saanud oma sõjalist jõudu demonstreerida ka ilma tsiviilelanikke hävitamata.

Aga neil ei olnud soovi. Truman ei kuulanud omaenda sõjaväge ja ei otsinud teisi lahendeid, sest arvatavasti just tema hirm kommunistliku ekspansiooni ees õigustas ka kõige inimvaenulikumaid meetmeid. Aatompomm ei ole tegelikult õigustatav, just kõigi mittesõjaliste ning prognoosimatute tagajärgede pärast. USA oli käepärast laialdane valik diplomaatilisi ja ka sõjalisi võimalusi, aga poliitilise otsusega loobuti nende kasutamisest. USA uuris hiljem põhjalikult Hiroshima ja Nagasaki tagajärgi ja jätkas nende pommide ehitamist. Ja mitte ainult USA.

Neljas maailmasõda peetakse kivide ja kaigastega

Kümme aastat tagasi ma arvasin, et aatomisõja hirmu oleme nüüd võitnud, sest tundus, et Hiroshima tragöödiat ei taha keegi enam korrata. Aga ka praegused poliitilised võimudemonstratsioonid erinevate riikide poolt, sõjaväeprofessionaalide arvamuse ignoreerimine ja hävituslike ning ebainimlike meetodite õigustamine kinnitab mulle, et need poliitilised jõud, kes on valmis teatud tingimustel kasutama aatomirelva, on ikka veel olemas ning võimul. Ma arvan, et mitmed valitsused ka praeguses maailmas on teatud tingimustel valmis vajutama üht teatud nuppu. Selleks, et hävitada maailm, sest praegu ei ole see enam uus relv ainult ühel riigil.

See on meie põlvkonna asi, luua ühiskond, kus sõjaliste konfliktide hulk oleks viidud miinimumini, ning tsiviilelanike hävitamine oleks mõeldamatu. See on meie põlvkonna ülesanne.

Sest muidu võib juhtuda, et ei ole ka enam kivide ja kaigastega sõdijaid.