jump to navigation

6. august 1945 6. august 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, poliitika, roheline.
trackback

Oli varane hommikutund: vaikne soe ja ilus. Sädelevad lehed peegeldasid valgust pilvitust taevast luues meeldiva kontrasti varjudega mu aias, ma tuiutasin eemalolevalt läbi lõunasse avanevate uste.

Järsku ehmatas mind tugev valgussähvatus – ja siis teine. Nii hästi mäletab inimene väikesed asju, ma mäletan eredalt kuidas kivilatern aias hakkas hiilgama ja mõtlesin, kas see see valgus on tingitud magneesiumileegist või mööduva trammi sädemeist.

Aiavarjud kadusid. Vaade, mis hetk tagasi oli nii ere ja päikeseline, oli nüüd tume ning udune. Läbi keerleva tolmu suutsin ma vaevu eristada puust sammast, mis toetas mu majanurka. See paindus hullumeelselt ja katus lõtkus ohtlikult.

Instinktiivselt püüdsin ma põgeneda, aga praht ja mahakukkunud puit takistas mu teed. Valides ettevaatlikult oma samme, suutsin ma jõuda rokani ja astusin oma aeda. Sügav väsimus haaras mind, nii peatusin, et koguda jõudu. Täielikuks üllatuseks avastasin, et ma olin täiesti alasti. Kus olid mu püksid ja alussärk?

Mis oli juhtunud?

Kogu minu parem külg oli katki ja veritsev. Suur pind tolknes välja haavast minu katkises puusas ja midagi sooja nirises suhu. Minu kaela oli lükitud märkimisväärse suurusega klaasitükk, mille tõmbasin automaatselt välja. Ma jõllitasin oimetuks löödud ning šokeeritud inimese eemalolekuga klaasitükki oma vereplekilises käes.

Kus mu naine on?

Järsku olin täiesti pinges, hakkasin teda hüüdma: “Yaeko-san! Yaeko-san! Kus sa oled?” Veri hakkas purskuma. Kas mu kaelaarter oli katki? Kas ma jooksen verest tühjaks? Hirmul ja irratsionaalne, ma hüüdsin: “See on viietuhandetonnine pomm! Yaeko-san, kus sa oled? Viietuhandetonnine pomm plahvatas!

Hiroshimas elanud dr. Michihiko Hachiya eksis. Kell 08.15 visatud pomm ei olnud viietuhande tonnine, see oli “väike poiss” – little boy, vihjates president Rooseveltile – aatompomm, ning oli võrreldav umbes 12-15000 tonnise TNT-pommiga. Pomm hävitas umbes 13 ruutkilomeetrit, rohkem kui 60% linnast hävitati. Kokku arvutatakse Hiroshima hukkunuid umbes 192 000 – koos nendega, kes surid hiljem radiatsioonist põhjustatud leukeemiasse. Hiroshima umbes 300 000 elanikust suri 140 000. Kõik inimesed ja asjad umbes 450 meetri raadiuses pommi kukkumiskohast, aurustusid.

Aga miks?

1946. aastal avaldas United States Army Air Force uuringu Jaapani strateegilise pommitamise kohta. Seal väideti, et tavalised B-29 rünnakud oleksid viinud Jaapani samasuguse alistumiseni – kindlasti enne 31. detsembrit 1945 ja suure tõenäosusega enne 1. novembrit 1945, ilma igasuguse aatompommi kasutamiseta. Ühendriikide merevägi avaldas samuti oma hinnangu, mille kohaselt Jaapan oleks ka alistunud allveelaevarünnakule, inimesed olid näljas ning juba see oleks toonud kaasa alistumise ning igasugune aatompommirünnak oli ebavajalik.

Ühendriikide Riigidepartemang [State Department] andis samuti oma hinnangu. USA saadik Joseph Grew väitis, et Jaapani diplomaadid proovisid alustada allandmisläbirääkimisi USA-ga läbi tol ajal neutraalse NSV Liidu.

Trumani administratsioon teadis seda kõike – Jaapani koodid olid dekrüptitud – aga nad otsustasid seda ignoreerida. Grew väitis, et kui USA oleks 26. juulil Potsdamis esitatud tingimusteta alistumise nõudest loobunud ja näiteks lubanud Jaapani imperiaalse süsteemi jätkumist, siis oleksid jaapanlased alla andunud loetud päevade jooksul.

Osaliselt oli tegemist külma sõja algusega. Truman teadis, et Jaapan oli alla andmas. 16. juulil 1945 olid ameeriklased edukalt testinud aatompommi ja nüüd otsustati NSV Liidule demonstreerida USA sõjalist jõudu, kasutades objektideks Jaapani linnu.

Ei ole vaja eitada fakti, et Jaapanil üle 8000 lennuki, paljud neist kamikazed, sadu plahvatusainetega suitsiidilaevu ja üle kahe miljoni sõduri. Imperaator Hirohito olevat mõningate allikate kohaselt lootnud USA vägesid lüüa kõigi oma jõududega, arvates, et kaotused võivad murda USA tahte. Ka see oli USA-le teada. Sellisel puhul olekski USA kindlasti kandnud suurt hulka inimkaotusi, Jaapan samuti, ning sõda oleks võinud mõnevõrra venida. Veel enam, Jaapani alistamine oleks arvatavasti tahtnud abi teistelt liitlastelt, sealhulgas NSV Liidult. Ja surma oleksid saanud peamiselt sõdurid, aga mitte tsiviilelanikud. Ning sündinud lapsed ei oleks mõjutatud radiatsioonist, leukeemialained oleksid olnud olemata.

Ka täna, 62 aastat hiljem, ei ole sellest pommist ning kolm päeva hiljem Nagasakile heidetud “paksust mehest” tingitud radiatsioon päris ohutu, ikka veel diagnoositakse inimestel sellest tingitud häireid. Ka täna ei ole meile tegelikult selged kõik Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommide tagajärgi. Inimkaotuste arvude võrdlemine aatompommidega/aatompommideta juhul on tegelikult mõttetu, kuna püsivad radiatsioonimõjud keskkonnale ning inimestele ei ole täpselt kaalutavad-võrreldavad. Lisaks oleks USA saanud oma sõjalist jõudu demonstreerida ka ilma tsiviilelanikke hävitamata.

Aga neil ei olnud soovi. Truman ei kuulanud omaenda sõjaväge ja ei otsinud teisi lahendeid, sest arvatavasti just tema hirm kommunistliku ekspansiooni ees õigustas ka kõige inimvaenulikumaid meetmeid. Aatompomm ei ole tegelikult õigustatav, just kõigi mittesõjaliste ning prognoosimatute tagajärgede pärast. USA oli käepärast laialdane valik diplomaatilisi ja ka sõjalisi võimalusi, aga poliitilise otsusega loobuti nende kasutamisest. USA uuris hiljem põhjalikult Hiroshima ja Nagasaki tagajärgi ja jätkas nende pommide ehitamist. Ja mitte ainult USA.

Neljas maailmasõda peetakse kivide ja kaigastega

Kümme aastat tagasi ma arvasin, et aatomisõja hirmu oleme nüüd võitnud, sest tundus, et Hiroshima tragöödiat ei taha keegi enam korrata. Aga ka praegused poliitilised võimudemonstratsioonid erinevate riikide poolt, sõjaväeprofessionaalide arvamuse ignoreerimine ja hävituslike ning ebainimlike meetodite õigustamine kinnitab mulle, et need poliitilised jõud, kes on valmis teatud tingimustel kasutama aatomirelva, on ikka veel olemas ning võimul. Ma arvan, et mitmed valitsused ka praeguses maailmas on teatud tingimustel valmis vajutama üht teatud nuppu. Selleks, et hävitada maailm, sest praegu ei ole see enam uus relv ainult ühel riigil.

See on meie põlvkonna asi, luua ühiskond, kus sõjaliste konfliktide hulk oleks viidud miinimumini, ning tsiviilelanike hävitamine oleks mõeldamatu. See on meie põlvkonna ülesanne.

Sest muidu võib juhtuda, et ei ole ka enam kivide ja kaigastega sõdijaid.

Advertisements

Kommentaarid

1. Kriku - 6. august 2007

TNT ei ole dünamiit.

2. Jake - 6. august 2007

veidi objektiivsem jutt on siin:
http://en.wikipedia.org/wiki/Atomic_bombings_of_Hiroshima_and_Nagasaki

Sirje: Tõlgi see jutt vikipeedias eesti keelte ka. Paljudes muude maade vikides on, eesti omas mitte. PS! 8 mai liikumine ei pretendeeri teatmeteoste nimekirja, aga aitähh komplimendi eest :)

3. ants - 6. august 2007

Muidugi kohutav. Nii peaksid aga kõik riigijuhid ja valitsused enne tõsiselt mõtelma, kui nad millegipärast mõõga tõstavad. Miks Jaapan 6.detsembril 41 Pearl Harbouri ründas? Ja Saksamaa 1.sept. 39 Poolat? Mõlemad kannatasid seetõttu, ja rängalt kannatasid. Kirjutatud on: “Kes mõõga tõstab, see mõõga läbi langeb,”

Sirje: Ajalugu on näidanud, et nende mõõgatõstjate langemiseks läheb meeletult aega. Nii USA kui Saksamaal läheb väga hästi siiani.

4. ants - 6. august 2007

Vabandust. Rünnak PH-le toimus 7. dets.

5. andres - 6. august 2007

– Hiroshima ja Nagasaki pommiviskamised jäävad igavesti jutuaineks ja annavad põhjust analüüsida tooleaegset Jaapan vs USA seisu ning alternatiive. Tagantjärele tarkus, sest asi tehti ju ära.

– Praeguse teadmise juures tuumapommist ja radiatsioonist on tolle otsuse üle kohtumõistmine ebaõige. Enamus inimesi ei teadnud kuni Hiroshima ja Nagaskini ning hilisemate inimkatseteni sõjaväelastega, mida radiatsioon ja tuumapomm tähendab. Alustades Marie Curie suremisest kiiritustõppe kuni tuumajõul lennukite ehitamiseni – radiatsiooninaiivsus saatis inimkonda kuni 60-ndate aastateni.

– Kui ameeriklased poleks tuumapommi kasutanud, siis jääb vaid üle oletada, milleni oleks viinud venelaste ülbus. Vahemärkusena, et ühes naaberriigis on rahuajal radiatsioonikatastroofide ja eksperimentide tagajärgedel surnud rohkem inimesi kui Hiroshima ja Nagasaki tuumapommide läbi.

– Tunduvalt huvitavam teema on jaapani rahva vastutus II MS ja sellele eelnenud sõdade tagajärgede eest, veel huvitavam aga keiser Hirohito isiklik vastutus ja selle kollektiivne salgamine.

– Missilik õhkamine “let there be world peace” ei kaota sõdu ja konfrontatsiooni. Kui poleks tuumapommi oleks ilmselt keemia- ja bakterioloogilised relvad “lubatud”. Tuumapomm on oma kõikehävitavuses geniaalne globaalse stabiilsuse tagaja. Seni kuni ta olemas on ja teda suudetakse mitte kasutada ei ole suuremastaabilised konfliktid tõenäolised.

– Kolmandata maailmasõda ilmselt juba peetakse. Ja peetakse seda kas nüüd või tulevikus klassikalise sõjana, millele lisandub propaganda ja majandusliku žantaaži mõõde.

– Näiteks see (propaganda- ja majandussõda), mida Venemaa peab Eesti vastu on täiemahuline kolmanda maailmasõja tüüpi agressioon. Leppimine, järeleandmine ja murdumine on selle eesmärk.

6. mirri - 6. august 2007

Hm. Täna on 6.august. Täna ei ole 1. september ega 7. detsember. Ja minu arvates oleks kena, kui me ei kukuks targutama, kes veel ja mida kurja on teinud. Mõtelgem sellele kurjale, mida tehti 6. augustil 62 aastat tagasi. Muidugi ei osanud pommipanijad oma tegude tagajärgi ette näha. Ka sellest tasuks õppust võtta
.
Kas meie oskame oma kurjuse tagajärgi ette näha?

Ja kas teadmatus on ikka vabandav asjaolu?

7. edgar - 6. august 2007

Ants, pearl harbouri ja poola ründamise otsuse võtsid vastu väga väike grupp režiimi eliidist, samas kui kannatasid miljonid tsiviilisikud.

8. Jake - 6. august 2007

Mirri, see 6. augusti kuri järeldus otsest 7. detsembri ja 1. septembri kurjast. Aga sulle meeldib teatud kurjust ignoreerida ja teha nägu et seda olemas pole, eks?
ega ka 11.09. või 25.03. puhul 8. mai liikumiselt emotsionaalset kaastundeavaldust ei tule ilmselt. ja ma juba aiman vastust: “neid kuupäevi mälestavad ju kõik”

9. sirje - 6. august 2007

Millegipärast meenus mulle Tšernobõl. Minu teada on suurem osa seal töödel käinud mehi surnud. Meie külast kutsuti “kordusõppustele” 1 mees, too igatahes on küll täitsa surnud. ..

Kui vaadata seda, kuidas suhtusid reformikad roheliste jutusse Ignalina kohta, siis ainus argument oli, et roheliste jutt oli kehvasti koostatud, ei midagi muud..

Jah siin võib ju rääkida sellest, et tänapäeval on aatomielektrijaamad teistsugused ja veel 100 põhjust, millest on siin blogis enne ka juttu olnud, aga samas on siin päris palju õppetunde. Maailm võiks olla kenam koht, kui kõiki neid asju ei võetaks ette, mille eest on hoiatatud ja millel võivad koledad tagajärjed olla. Siin saab ju vastu väita, et sel juhul poleks inimkond ju üldse midagi välja mõelnud ja sõjatööstus on meile nii palju kasulikku leiutanud. Aga samas jääb alati küsimus – kas selleks, et olla õnnelik, kogu seda jama ikka vaja on?

What ever, igatahes ei ole ühelgi sõjal õigustust ja tänapäevane asendussõna sõjale, “rahumissioon,” on hale.

10. analyytik - 6. august 2007

Eks see jaapanlaste rünnak Pearl Harbourile – vaat, sellel olid muidugi kah teatud põhjused ja põhjendused. See ei olnud kindlasti mitte nii, et jaapanlased süüdi ja ameeriklased ohvrid. Eestis sellest loomulikult jälle keegi ei räägi, ja pole õieti vist rääkinudki kunagi, aga õnneks leidub inimesi, kes on sellele mõelnud ja sellest kirjutanud. (Mis muidugi ei tähenda, et jaapanlaste tegusid sõja ajal peaks õigustama kuidagi, aga see USA kuritegude ülistamine – see, mida Eestis valdavalt harrastatakse – see kõlab lihtsalt pisult tobedalt.)

Noam Chomsky
KASUTADES HIRMU
lk.24
http://www.punamust.org/alternatiivnr2.pdf

11. andres - 6. august 2007

Tšernobõl? Rahu ajal, “rahuarmastava”, totalitaarse terroririigi poolt ettevõetu, poolkogemata, lollusest, tsiviilkasutuses on kordades ohtlikum kui ühe militaarvõimu hirmueksperiment.

Roheliste jutt tuumaenergia kohta on nagu ettepanek keelustada autod (sõidavad otsa), elekter (saab surma) ja metall (sellest tehakse relvi). Keelustaks inimesed, sest nemad on ju kuritegevuse ja saastamise elluviijad. Siis oleks ühtmoodi olematu kuritegevus nii Venemaal kui Fääri saartel. Kus on Inglise, Prantsuse, USA, Jaapani jne Tšernobõlid? Jah, igaühes neis on olnud väiksema ulatusega saaste pihkumisi, enamasti kaugemas minevikus. Fossiilkütuste põletamisega paisatakse loetud päevadega atmosfääri rohkem kahjulikke ühendeid kui kogu Tšernobõli katastroofiga. Kontsentratsioon on teine aga mõte jääb ju samaks?

Sõjal ei pruugi olla õigustust (või see on väga hea) aga sõjad on senikaua võimalikkus kuni leidub neid keda rünnata, sest igal juhul leidub keegi, kes võtab seda nõuks teha.

Tänapäevane asendussõna sõjale ei ole rahumissioon, need on enamasti kas süütud sinikiiverdamised või “arenenudriikliku” otsustusvõimetuse ja poliitilise impotentsuse väljendused. Tänapäeva sõjasurrogaat on terrorismivastane võitlus, rahu ja stabiilsuse tagamine kuna kohalikud ei suuda, militaarne kohalolek kuna kohalik võõrpäritoluga elanikkond (miks ka mitte “kaasmaalased”) seda paluvad, või neid kiusatakse agressori arvates taga – diskrimineeritakse, sõjaline sekkumine kuna riik varjab terroriste, “eluliste huvide kaitsmine”, kuna rünnatav pole ründaja arvates suuteline end kolmandate riikide ründe eest kaitsma, kuna rünnatav ohustab ründaja eksterritoriaalseid varasid (näiteks gaasijuhet)…

12. andres - 6. august 2007

Eks see ameeriklaste rünnak Hiroshimale ja Nagasakile – vaat, sellel olid muidugi kah teatud põhjused ja põhjendused. See ei olnud kindlasti mitte nii, et ameeriklased süüdi ja jaapanlased ohvrid. Eestis sellest loomulikult jälle keegi ei räägi, ja pole õieti vist rääkinudki kunagi, aga õnneks leidub inimesi, kes on sellele mõelnud ja sellest kirjutanud. (Mis muidugi ei tähenda, et ameeriklaste tegusid sõja ajal peaks õigustama kuidagi, aga see Jaapani kuritegude mahavaikimine – see, mida Eestis valdavalt harrastatakse – see kõlab lihtsalt pisult tobedalt.)

13. Oudekki - 7. august 2007

See asi, et – Pearl Harbour ei õigusta aatompommi. Juba selle pärast, et aatompomm on oht kogu maailmale ja järeltulevatele põlvedele, sellega hävitati peamiselt tsiviilelanikke ja oli ka teisi võimalusi konflikti lahendamiseks.

Muuhulgas, kaasaegne maailm ei peaks põhinema veritasul.

Inimesi ei tule keelustada, aga meie asi on kujundada maailm, poliitiline süsteem ja õigustatud tegevused niisuguseks, et tuumasõjaohu saaks jätta minevikku. Inimesed oskavad rääkida, aeg oleks seda oskust kasutama hakata. Euroopa sees tuleb juba välja küll.

14. Janek - 7. august 2007

Minu teada oli asi lühidalt selline, et Jaapani imperalism põrkus Ameerika imperalismiga ehk Jaapanil olid omad huvid Aasias (nt Hiina), mis häirisid USAkaid ja viimased kehtestasid kaubandusblokaadi. Mõlemad teadsid, et sellistes tingimustes jääb Jaapani masinavärk seisma, sest muuhulgas imporditi ka kütust sisse (Jaapan on teatavasti “väga rikas” maavarade poolest). Lõpuks otsustasid jaapanlased USAt rünnata juba alguses teades, et võit nende üle on praktiliselt võimatu. Mõte oli kurnata USA niivõrd välja, et oleks võimalik sõlmida vaherahu ja taastada konflikti eelne olukord.

Pearl Harbouri rünnakust teati tõenäoliselt ette kuid USAl oli samas vaja mõjusat ettekäänet sõtta sekkumiseks. Tuumapommid visati tõepoolest pigem NSVL “korrale kutsumiseks”. Tagantjärele võis see olla siiski õige tegu. See tähendab meile, eurooplastele.

15. Franz - 7. august 2007

“Tuumapommid visati tõepoolest pigem NSVL “korrale kutsumiseks”
No aga ei olnud ju mingisugust korralekutsumist. USA-l oli tuumarelva monopol kuni 1949. aasta sügiseni. Soovi korral oleks olnud võimalik N. Liit korrale kutsuda, kuid seda ei tehtud ju. 1948. aastal lõpetas N. Liit Kesk-Ida Euroopa riikides demokraatia mängimise ja seadis sisse kommunistide võimu. Ameerika lasi sel kõigel toimuda.

16. Piret - 7. august 2007

Asi pole siiski nii yhene ja arvan, et vahemalt esimese aatomipommi heitmisel oli oigustus. Voime kyll vaita, et kui konventsionaalne soda oleks edasi kestnud (inimesed voisid Jaapanis ju nalgida aga mitmetel andmetel on vaga toenaoline, et sojavahe juhtkond ei oleks kiiresti alla andud), siis hukkuksid suures osas “ainult” s6javaelased. Keda erinevatel andmetel oleks voinud olla yle poole miljoni. Aga nendele aasia tsiviilelanikele, keda jaapanlased tapsid/orjastasid, ei tulnud soja lopp kindlasti piisavalt kiiresti. Jaapan pole senini omaks votnud naiteks aasia naiste seksuaalorjade vorgustiku loomise sojavae heaks ega teinud pooltki seda denatsifitseerimist, mis Saksamaa. Aatomipomm on aga kahjuks andnud jaapani riigile voimaluse mangida kannatajat — ei tasu siiski unustada, millega tegemist oli. Nanking, anyone?

Jah, aatomipommi kasutamine oli vapustav ja seal on pikemad tagajarjed (kiiritus) aga samas ei leia ma, et see oleks moraalselt vaga palju erinev nt. Dresdeni lauspommitamisest.

17. Oudekki - 7. august 2007

See, kui aatompomm annab võimaluse mängida kannatajat, on väga hea argument selle kasutamise vastu – jõhker jõudemonstratsioon ei too soovitud tagajärgi.

Aatompomm mõjutab mitte ainult konkreetseid sõjaosapooli vaid ka lähedusesasuvaid riike, mida suurem jõud, seda rohkemaid. Ka sellel ei ole mingit õigustust. Oli valitsus milline oli, see ei anna mingit põhjust hävitada inimeste tervist selles samas riigis põlvkondade vältel, eriti kui käepärast on mitmeid teisi võimalusi.

Aga üks tugevaid argumente pommi kasuks oli kindlasti oma sõjalise võimsuse demonstreerimine võõral territooriumil. Rääkimata sellest, et kui USA ei võida Jaapanit ruttu, äkki Jaapan siis alistub hoopis NSVL-ile? Ning tundub, et USA valik oli – parem surnud kui kommunistid. Ja see valik on eriti küüniline. Ning peaks olema lubamatu.

Jah, kui on valik, kas sureb kogu inimkond kohe, või sureb osa tänu aatompommile, siis võib juhtuda, et selle pommi valik on õigustatud. Aga antud juhul on ilmne, et niisugust valikut ei olnud.

Mis puutub sellesse, kas radiatsiooni mõju teadaolek on antud küsimuses oluline, tuleb tähele panna kahte asja. Kui me anname hinnangu USA poliitilistele valikutele tollel ajahetkel, siis olulisemad on tõesti need hinnangud, mis neil reaalselt olemas olid. Sõjaväe ja luure hinnangud oma võimaluste kohta alternatiivselt sõda lõpetada ning võimalused pommi mõju demonstreerida neutraalsel pinnal, USA pinnal, puhtsõjalisel objektil, teoreetiline hoiatus.

Teine hinnang on aga lähtuvalt meie moraalist – kas me saame niisugust tegevust iseensest õigustada. Kas aatompommi kasutamine ka tulevikus samasugustel põhjustel (hävitame aatompommiga tsiviilelanikega linnad riigis, kelle valitsus orjastab naisi, et nad selle orjastamise lõpetaks)? Ja ma arvan, et ei ole õigustatud. Kõigil ülalmainitud põhjustel. Või võiks Iraagile äkki ühe aatompommi heita?

Dresdeni lauspommitamine on ka kindlasti problemaatiline. Aga ta ei oma nii laialdast ja pikaaegset mõju kogu inimkonnale. Inimkonna säilimine kui niisugune on omaette moraalne kategooria. Ma arvan, et kui on küsimus, et kas “kogu inimkond on orjad või kogu inimkond sureb” võib vabadusest loobuda. Aatompommi lubatavus on paraku kogu inimkonda puudutav valik, mitte kahe sõjas oleva osapoole omavaheline asi.

18. mirri - 7. august 2007

Nojah. On ju kaks täiesti eraldi seisvat probleemi. Üks asi on hinnangu andmine USA valitsuse tegevusele tollel ajahetkel (mida nad said ja mida oli võimatu arvestada) ja teine asi on meie praegune suhtumine aatompommi ja selle kasutamisse.

Minu meelest on see ikka seesama vana probleem, kui palju vastutab tegija oma teo tagajärgede eest. Kas vastutus laieneb ka tulemustele, mida tegija ei saanud objektiivsetel põhjustel ette näha?

Hm…ja millised põhjused on “objektiivsed” ?

Mitu kivi tuleks heita teadlaste suunas? Mitu kivi nende
pommiloojate suunas, kes tegelt ei teadnud mida nad loovad (st neil polnud ettekujutust radiatsiooni tegelikust kahjust).
Sest sõda oli ju reaalsus ja fashismi vastu tuli võidelda.

Ja ka Klaus Fucshi lugu on raske hinnata. Lähtudes rahu ja tasakaalu aspektist maailmas, on selle mehe tegevusel ka positiivseid tagajärgi.

19. andres - 7. august 2007

Ka Pearl Harbour andis võimaluse mängida kannatajat.

Sõda ja poliitika ei ole naiivikutele. Sõdu peetakse, inimesi tapetakse ja võimu kogutakse sõltumata läbi aegade eksisteerinud õhkamisest, et tore ju kui sõdu ja pomme vähem on. Jõudude multilateraalne tasakaal on ainus teadaolev (ja progressi soodustav) rahu mudel.

Enamus inimesi arvab ilmselt hetkel, et pommi kasutamine toona ja üleüldse ei ole õigustatud. Piisab teistsugusest olukorrast ja võimurite vabadest kätest kui seda tehakse. Iraagi vastu on pommi kasutamine mõttetu aga kui Iraan käituks kardinaalselt tõrksamalt ja tõesti omaks midagi, siis ülimalt tõenäoline.

Inimkond ei tee valikuid. Valikuid teevad vastastikuses interaktsioonis supervõimud. Meie asi on õigel ajal õigel poolel olla. Geenius pole mitte see, kes sajaviiekümnendat korda tõdeb, et pomm – paha või aatom – ohtlik, vaid kes pakub välja mehanismi ja loogika kuidas selle kasutamisvõimalus minimeerida või mõttetuks muuta. ÜRO Julgeolekunõukogu või G8 laadsed moodustised mõnda aega toimivad aga kipuvad muutuma iseenda karikatuuriks. Neutronpomm on pool sammu selles suunas. Reaalselt toimiv tähesõdade tehnoloogia veidi enam aga paraku toimivusest on asi kaugel.

Aga jah, maailma tasakaalu võivad mõjutada imelikud asjad. Pommikõlbuliku materjali reaktoris küpsetamise osas olid venelased järjel. Pommimaterjali puhastamises samal või isegi paremal järjel kui ameeriklased. Ainus asi, milles oli probleem oli pommi efektiivselt ja tõrkekindlalt plahvatama panek. Implosiooni alase know-how reetsid ameerika tuumaeksperdid põhjusel, et nad soovisid isiklikult kaasa aidata liiga tugeva disbalansi tekkimise vastu. Ilus mõte. Või alatu valetamise vastu nagu Iisraeli tuumaprogrammi avalikustamine.

Tuumarelv on Indial ja Pakistanil. Põhja Korea saab ka võib-olla midagi tehud. Iraani puhul on see igati reaalne. Kasahstani ja Ukraina puhul ettevõtmise küsimus. Aga me ei tea, kes veel selle teemaga tegelevad. Rootsi on tegelenud. Juttu on olnud Saksamaast ja Jaapanist. Austraaliast. Piisava koguse raha (või näiteks nafta) olemasolul võib praktiliselt igaüks pommi valmistada, sest tehnoloogia kirjeldused on praktiliselt internetist downloaditavad. Mida peale hakata kui igal külasepal on oma isiklik tuumaseenekasvatus? Õhkame edasi, et oi kui pähh?

20. priitp - 7. august 2007

Just! Viimane aeg on Eestil asutada oma tuumaprogramm. See annaks Ansipi võimlemisele täiesti uue mõõtme.

21. Hubbil - 9. august 2007
22. Franz - 9. august 2007

“Just! Viimane aeg on Eestil asutada oma tuumaprogramm”
Ootame ikka enne ära, kuidas Läti ja Leedu käituvad:)

23. Gallacher - 21. september 2007

Olen veendunud, et pommitamine oli selles olukorras paratamatu. Artiklis toodud jutt, et japsid oleks nagunii alla andnud, on bullshit. Isegi peale kahte tuumapommirünnakut ei tahtnud ülemjuhatus alla anda, otsuse võttis vastu Hirohito ise.
Niipalju nagu ma olen lugenud Teise Maailmasõja kohta käivaid raamatuid, on autorid (tunnustatud ajaloolased ja sõjandusasjatundjad) ühel meelel: Jaapani meeter-meetri haaval vallutamine oleks nõudnud sadade tuhandete ameeriklaste huku. Arvestades jaapanlaste vaprust ja fanatismi- Iwo Jimale ja Okinawale mõeldes- oleks kaotusnumbrid kohutavad. Palju oleks surnud jaapanlasi endid, ka tsiviilelanikke, seda võib vaid oletada. Igatahes oleks see arv olnud palju suurem kui kahe aatomipommi rünnaku tõttu.
Veelgi enam, kui vaadata asja Trumani seisukohast: sul on valida, kas hukkuvad sajad tuhanded su kaasmaalased ja võibolla miljonid vaenlased või teed asjale paari pommirünnakuga lõpu, kus hukkuvad kümned tuhanded, ehkki tsivilistid, siis… Oudekki, kuidas Sina valiks?

Oudekki: Mina oleksin muidugii valinud selle tee, et poleks näiteks nõudnud tingimusteta alistumist, s.t. oleks teinud omalt poolt järeleandmisi, et lõpetada sõda. Eesmärk ei tohiks olla hävitada vastane – sest vastane on samamoodi inimene, vaid lõpetada konflikt.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: