jump to navigation

Kui meil ei ole diktaatorit, siis valitsevad ju nemad! 5. september 2007

Posted by Oudekki in ideed, poliitika.
trackback

Nemad võivad olla näiteks juudid. Või kommunistid. Või homoseksuaalid. Või firmaomanikud. Või rullnokad, nagu kirjutab Evi Arujärv 17. augusti Päevalehes. Äkki siis ongi tõesti parem, kui on üks tubli mees, kes neil selle kohutava asja ära keelab ja tavalistel inimestel laseb rahulikult oma elu elada? Ja ütleb, mismoodi peab seda oma elu elama, et oleks ikka selge ja hea.

Eksperte ei ole

Paraku ei ole inimesed täiuslikud, me ei ole kõik ühesugused, meie arvamused heast elust erinevad ja mõned meist tahavad võimu kasutada ainult iseenda huvides. Meil ei ole mingit garantiid, et see mees, keda me “neid” ohjeldama valime, on tegelikult ka “tubli”. Või, et ta võimul olles ei korrumpeeruks ning takistaks ka “meid”, mitte ainult rullnokki, kommuniste, homoseksuaale, firmaomanikke või juute. Me ei ole täiuslikud, seega me ei saa ühise elu korraldamiseks valida viisi, mis eeldaks mingi hulga täiuslike ja rikkumatute inimeste olemasolu.

Igatsus “isakese” järele tuleb tihti varjatud eeldusest, nagu ühiskondlikud otsused omaksid üheseid lahendusi, mille saavad langetada eksperdid. See tähendab, et valitsema peaks kõige kõrgemini kvalifitseeritud ekspert. See eeldus aga ei pea paika, mida tõestab ka üks levinud näide:

Oletame, et riigis on puhkemas ohtlik haigus, mille tagajärjel sureb umbes 600 inimest. Sellega tegelemiseks soovitavad eksperdid kahte võimalust, teaduslikult täpsed hinnangud nende programmide tulemite kohta on järgmised:

* programmi A korral jäävad 200 inimest ellu, 400 sureb.
* programmi B korral on 1/3 tõenäosust, et kõik 600 inimest päästetakse ja 2/3 tõenäosust, et 600 inimest sureb.

Milline programm valida?

Seega: kuigi ühiskondlike protsesside ja nende tagajärgede hindamisel, konkreetsete valikute teostamiseks kulutatava raha planeerimisel on kindlasti vaja ekpertteavet ja see ekspertiis on olemas, siis valikuid saab teha ainult kokkulepete teel. Meil ei ole eksperte, kes ütleks, mitme inimese tapmine on hea ja mitme inimeluga saab riskida.

Mida me siis teha saame, kui midagi on valesti?

Hakata vabadeks inimesteks, kes valitsevad ennast ise. Demokraatia eesmärk ei olegi tagada seda, et “nemad” poleks kunagi võimul, ainult seda, et ka “meil” oleks vahepeal võimul olla. Selleks, et “meie” oleksime olemas, ei tohi “meie” püüda “neid” kaotada :)

Rahulolematus konkreetse parlamendikoosseisuga ei tähenda, et me peaksime pöörduma autoritaarsesse korda. Riik ei ole kõrge ja kauge objekt, mis kaitseb meid vigade ja ebameeldivuste eest, riik on lihtsalt mehhanism, mille me oleme loonud nendele poliitilistele küsimustele vastamiseks. Esindusdemokraatia on lihtsalt üks selle mehhanismi vormidest. Rullnokad, juudid, kommunistid, homoseksuaalid ja firmaomanikud on kõik võrdselt pädevad neid otsuseid tegema, ka siis, kui nad üksteist mitte sallima kipuvad.

Parlamendisaadikud, valitsus, peaminister ja president on lihtsalt inimesed, kelle meie territooriumil elav kogukond on palganud ühiseid asju korraldama, lähtuvalt nende poolt esitatavast programmist ja rahva soovidest. Kui nad ei tee oma tööd efektiivselt, siis me laseme nad lahti – nõudes näiteks ennetähtaegseid valimisi või valitsuse tagasiastumist. Kui valitud teevad perioodi kestel midagi, mis meile, rahvale, nende valitute tööandjatele, ei sobi, siis tuleb sellest teada anda. Näiteks tänavale tulles ja oma arvamusi ja soove meelde tuletades.

Kui meil on tunne, et parlamendisaadikud ei vastuta piisavalt, siis meil on alati võimalus otsida viise, kuidas isiklikku vastutust suurendada. Demokraatia ei saa tagada vigadeta otsustamist, aga demokraatia annab võimaluse vigu parandada. Kui valisime halvad juhid, siis teine kord valime uued ja paremad. Kui meil on tunne, et meie valimissüsteem ei taga piisavalt meie tahte väljendust, siis me võime selle ümber teha.

Kui meil on tunne, et otsustajate ring on liiga kitsas, siis me võime seda laiendada. Meie kommunikatsioonitehnoloogilised võimalused lasevad oluliste strateegiliste otsuste tarbeks tehtavad ekperthinnangud teha kättesaadavaks kõigile elanikele. Seega saab igaüks meist langetada informeeritud otsuse selle kohta, kuhu suunas ta tahaks Eesti ühiskonda minemas näha. Me saame kõik osalemises otsustada.

Ainus alternatiiv “isakesele” on vabadus. Ainus alternatiiv sellele, et “nemad” ei valitseks, on koos valitseda. Parafraseerides Terry Pratchettit – tarku ja häid ei ole. Oleme ainult meie.

Advertisements

Kommentaarid

1. Tq - 5. september 2007

Nii ilus jutt, et ei ole kohe midagi vastu vaieldagi.

Noh, see pole vaidlemine, ega midagi… Aga niipalju võibolla ütleks, et eks meil kõigil ole need “nemad” ka olemas, kellest esimeses lauses räägiti. Mõne jaoks on need rahvusvahelised kapitalistid ja ravimifirmad, mõne jaoks ülemaailmne juutlik vandenõu, mõni näeb kõige taga KGB karvast kätt. Kusjuures kõik on täiesti kindlad, et need teiste “nemad” on tühipaljas paranoiline väljamõeldis, aga need, kes meie arvates “nemad” on, need on ikka need päris “nemad”. ;)

2. Kats - 5. september 2007

Tõesti hästi kirjutatud, no polegi midagi lisada- toetushüüded vast! A mu kommentaar pole küll eriti asjalik, aga positiivne tagasiside on vast ikka oodatud.

3. alvarez - 5. september 2007

Meid on ainult üks aga neid on palju. Neid hägustab arvamuste paljusus aga kuna nende arvamus ei kattu meie omaga, siis on kõik nemad (oma erinevate arvamuste juures) ühel arvamusel ja tegelikult siis ka meie vastu.

Aga mis siis kui meie endi hulgas on palju erinevaid arvamusi. Ühed, kes arvavad, et sotsiaalriik on võimalik ainult avaliku võimu rohkema sekkumisega, teised, kes arvavad, et ainult täielik isikuvabadus viib õigluseni. Ühed, kes arvavad, et õiglust on võimalik realiseerida ainult kedagi vaesemaks tehes, teised, kes arvavad, et õiglus on õigus omada seda mis on olemas ja mida sa oled suuteline saavutama. Ja elu möödub vaidlustes ning ainus mis ühendab on \”nende\” olemasolu. Kes ei ole meie.

Ja saabubki hetk kui moraalsest väsimusest, lõputust arutamisest ja hetkevajadustest astub välja see särav üks ja õige. Noh, pole just ideaalne aga ta tahab SEE olla ja no tal kukub see ka enam-vähem välja. Ühtegi lollust pole veel teinud ja meie vastu on õiglane. Ühiskondlikud otsused ei vaja siis eksperte. Ka üks ja õige ei pea ekspert olema, sest tema teeb lihtsalt õigeid otsuseid. Ja täitevvõim või parlamentaarne võim kui õigeid otsuseid ei tihka teha, siis tuleb otsus serveerida rahva arvamusena. Oodates viimase hetkeni üldise meelsuse selgitamiseks või korraldades mitterepresentatiivne \”küsitlus\”. Ehk siis äärmine mitte-ekspertlus on sama äärmuslik kui äärmuslik ekspertlus.

200/400 näite puhul, nagu ikka, esitatakse kolm küsimust:
1) Kui suur osa inimestest on läbinud ja soovivad käituda statistika algkursuse järgi?
2) Kui ei, siis kas leidub piisavalt hea propagandist, kes tõestab stsenaariumi A, B või C paremuse?
3) Kui suur on antud populatsiooni surmaiha?
4) Kui riskialdis populatsiooniga tegemist on?

Sest kuna nimetatud populatsiooni on ainult üks ühik, siis variandi B puhul on olemas ka võimalus, et 600 inimest sureb ja ühtegi ei päästeta.

Eksperdid on teatud olukordades sobimatud ja teatud olukordades möödapääsmatud. Kas see, et eksperdid on mõnedes olukordades sobimatud tähendab, et eksperdi otsustus on sobimatu igas olukorras. Ja kui õige on see ekspertinformatsioon või pädev see ekspert, kes infot jagab? Äkki on tegemist \”nende\” eksperdiga? Kui kokkuleppijad ei oma piisavat ekspertiisi otsuse langetamiseks või ei soovigi kokkulepet saavutada, siis on tulemuseks loll otsus või otsustusvõimetus. Kui langetatud otsus puudutab rohkem neid, kes otsuse langetamises ei osale, siis kas tegemist on kokkuleppega? Ja kui kokku on lepitud ainsa eesmärgiga saavutada kokkulepe, mitte lahendada probleemi, siis milles kokku lepiti?

Kõige lihtsam on teha kõigist eksperdid. Degradeerida eksperdi mõiste naeruväärsuseni selleks, et ignoreerida mistahes ekspertarvamusi. Varustada elanike laiad hulgad informatsiooniga, ja samaaegselt väga paljudel teemadel ning jagada infot mida nii ehk nii nad kas puht füüsiliselt ei suuda läbi töötada või millest paljud inimesed lihtsalt aru ei saa. Haaratus informatsiooni töötlemisse, selle üle vaidlemisse, täpsustuste ja täienduste otsimisse on parim ravim avalikkusosaluse lastehaiguse vastu. Kes on haaratud eksperdiks saamisega, kes on löönud käega, et mina küll aru ei saa või nii tark ei ole, kes valib \”meie\” või \”nende\” \”eksperdi\”, kes informatsiooni sobivaks \”selgituseks\” paketeerib, mis mulle kõige sümpaatsem on. Ja kõige selle juures on oluline lasta inimestel siiski tunda end ekspertidena.

Demokraatia eesmärk ongi tagada, et ka \”meie\” saaksime võimule. Või jätta meile mulje, et me oleme teel sinnapoole. Ja selleks, et see aset leiaks on vaja \”neid\”. Täpselt senikaua kuni me võimul pole peame me tunnistama, et me ei taha \”neid\” kaotada. Kui me oleme ületanud võimukünnise, siis tuletame meelde, et me oleme võimul. Kui meil pole veel enamust, siis me laseme \”neil\” ka olemas olla. Ja kui \”nemad\” on vähemuses, siis me korraldame rahvaküsitluse või küsime ekspertarvamuse, sest miski ei ole absoluutne.

Alati on võimalik ära kasutada demokraatia võimalusi selleks, et olla veelgi demokraatlikum kui demokraatia oma ebatäisulikkuses on. On võimalik olla täpselt demokraatlik. Ja kui demokraatia viib kaosesse, siis juhindudes õigetest printsiipidest luua kõigi jaoks õiglasem ühiskond. Sest õigete printsiipide alusel loodud ühiskond on ju õiglane. Igasugune muutus võib kellegi jaoks kaasa tuua kaotusi. Rikkad ja valitsejad on alati vähemuses järelikult ebaõiglus nende suunas on vähemebaõiglane. Ükspuha milline muutus, mis parendab enamuse olukorda on õiglane. Ja kui ebaõiglase vähemuse jaoks õiglus väheneb, siis on see ju ometigi õiglane.

Demokraatia on otsustusosaluse komforti tootev, kuid rahva tegelikku tahet moonutav pseudo. Meeleavaldused, allkirjakogumised, protestiaktsioonid, millega nõuda kellegi tagasiastumist on mõeldud asjaosaliste ja nende imetlejate emotsionaalseks väljaelamiseks. Kui asi muutub kontrollimatuks siis asutakse \”korda hoidma\” ja kontrollitavuse suurendamiseks provotseeritakse mõni eriti otsekoheseid meetmeid nõudev ekstsess. Meeleavalduste suurim pluss on, et hoolimata näilisest konfliktsusest manifesteerijatele tunde osalusest ja demokraatiast. Nende vaoshoidmine tingib nende eneseteostuse.

Presidenti ei ole võimalik tagasi kutsuda, peaministri esitab president, parlamendiliikmeid kaitseb sõltumatu mandaat, mis tähendab, et tõhus töö meediaga ja piisavalt külmaverelisust laseb kuitahes suure parlamendisaadiku sigaduse juures seda rahulikult ignoreerida. Valitsuse vahetumine on täpselt nii tõenäoline kuivõrd tasakaalutu on parlamendi või volikogu koosseisud. Aga need on meil piisavalt tasakaalutud ehk kaitstud enamushäälte topeltnelsoniga. Kogu selle mehanismi, Põhiseaduse, muutmine on tehtud niivõrd keeruliseks, et see on peaaegu võimatu sündmus.

Ainus alternatiiv \”isakestele\” on vabadus nende võimuloleku kammitsaist. Ainus põhjus koos valitseda on eesmärk, et \”nemad\” enam ei valitseks. Meie oleme targad ja mõnikord ka head.

4. mises - 5. september 2007

Tq – September 5, 2007

Nii ilus jutt, et ei ole kohe midagi vastu vaieldagi.

Noh, see pole vaidlemine, ega midagi… Aga niipalju võibolla ütleks, et eks meil kõigil ole need “nemad” ka olemas, kellest esimeses lauses räägiti.
Minul küll mingeid “nemasid” ei ole…

5. Hubbil - 6. september 2007

Voib-olla on Eestil vaja leiutada esimesena maailmas uks uus riigi valitsemise vorm. Eestlased tahavad kangesti olla esimesed ukskoik mis alal, selle vastu vaielda vist ei saa.

Demokraatia joudis areneda Rooma riigis vormi, mida imetlesid koik jargmiste aastasadade jooksul, kuid praktikas rakendas Rooma riigis valja kujunenud kolme valitsuse haru printsiip (kes koik kontrollivad uksteist) alles USA-s, sellele lisati teatud ajaloosundmuste tottu vajalikuks peetud isiku-ja sonavabadus ja isolatsionism. Viimane siis vastuseks brittide maailmavallutuslikele puuetele. Tasapisi on koik murenemas. Kaasa arvatud koik Rooma klassikalises stiilis valitsushooned, sumboolselt just nii projekteeritud.

Nuud, kust on parit see riigikorraldus Eestis, mida eestlaste enamik nimetab demokraatiaks? Kes on Eesti Founding Fathers? Ma arvan, et kui hakatakse nimetama nimesid, saab ka aru nende inimeste motivatsioonist, kes kirjutasid Pohiseaduse. Ja miks on Eestil oma demokraatia vorm, mis piirab oluliselt teatud rahvusgruppide vabadusi, piirab ka oma kodanike vabadusi, naiteks osaleda otseselt parlamendiliikmete valimisel (nimekirjad seda ei ole) ja osaleda otseselt presidendi valimisel. Isikuvabaduse piiramine on ka sojavaekohustus. Eestil on oma demokraatia vorm, erinev kasvoi Latist.

Venemaal on erinev demokraatia vorm, mis on paljus mojutatud tema asukoha poolest Euroopa ja Aasia vahel. Ma arvan, et tuleb teha vahet uldinimlike printsiipide vahel ja valitsusvormi vahel. Uldinimlikud printsiibid on kasvoi habeas corpus, voi oigus mitte saada piinatud voi taga kiusatud oma religioossete vaadete parast.

Ma tahtsin oma jutuga jouda Hiina juurde, kus on 3000 aastat olnud sama valitsusvorm. Kommunistlik partei, mille nimi voib varsti muutuda, esindab ulemklassi. Alamklassidele on lubatud majanduslik tegevus ja eraomand. Mao aeg oli aberratsioon, korvalekaldumine loomulikust arengust.

Aasia suguharude kultuur jaab arvatavasti tuhandeteks aastateks samaks, seda tsementeerib vaga konservatiivne muslimi usk. Afganistani soda oli katalusaatoriks uhe suurriigi lagunemisele. Sealsesse piirkonda demokraatia importimine on voimatu. Geopoliitilistel eesmarkidel voib sinna jatta mone tuhande valge kristlase elu, kuid kui hind laheb liiga korgeks, tulevad ameeriklsed ka sealt ara.

Meie endi silme all muutuvad juudid veel rohkem vanamoeliseks ja puuavad ennast veel rohkem isoleerida umbritsevast maailmast.

Maailma areng ei lahe mitte demokraatia suunas. Seda naeb ju ilmselgelt kasvoi USA naitel. Ja kes utleb, et demokraatia on ainus ja loplik vorm riiki valitseda? Tuleb jatta igale riigile tema arenguks ruumi, kui taidetakse uldinimlikud printsiibid ja tema kodanikud on onnelikud oma kultuuri poolt maaratud maailmas.

6. Hubbil - 6. september 2007

Huvitavate faktide maailmast

http://www.postimees.ee/060907/esileht/krimi/uudised/281260.php

Maailmas esimese relvade kontrolli seaduse kehtestas Hitler 1936. aastal. Uitmote, teemast vist mooda, kui just mitte silmas pidada totaalse kontrolli nahtuseid Eesti uhiskonnas. Totaalne kontroll ukskoik millise eluavalduse ule on ajaloos alati totaalselt labi kukkunud, aeg oleks oppida. Kanadas tehti proov (osaliselt praegu kaimas) kontrollida ehk registreerida koiki tulirelvi. Arvati, et kui politsei teaks naiteks kodusele tulile kohale soites, kas majaomanikul on tulirelv, siis oleks see kena. Peale sadade miljonite dollarite kulutamist on registreeritud koikide korralike inimeste relvad, kuritegusid nendega aga ei tehta. Kanadas on registreeritud u. 6 miljonit tulirelva, raagitakse, et registreerimata relvade arv on 3 korda suurem. Ma ei nae mingit erilist pohjust arvata, et Eestis oleks proportsioon teistsugune.

Vaene kirikuopetaja, tema ju jutlustab kuulekust koigepealt. Kirikuopetajat ahvardab nuud aastatepikkune vabadusest ilma jatmine. Voib-olla ta ei tahtnud oma relvakogu registreerida just selleparast, et politsei on korrumpeerunud ja ta kartis, et peale registreerimist tullakse ja varastatakse tema kallid kogumisobjektid ara? Ei, viidi ennem minema. Absurdne situatsioon vaese mehe jaoks.

7. Oudekki - 6. september 2007

Hubbil, demokraatia eksportimine on hoopis teine asi, ma arvan :)

See, kui me oma kogukonda mingil territooriumil demokraatlikult valitseme, ei anna meile õigust teisi selleks sundida. Ikka ainult ennast – ning kui teised selle peale leiavad, et nii on parem, siis on tore, aga meil ei ole õigust kedagi teist kohustada nende riigis meie moodi elada.

Kui teised riigid tahavad meiega äri teha, siis me muidugi võime seada oma tingimusi :) Me saame näidata eeskuju, me saame inimesi veenda. Aga kui inimesed ise ei taha vabalt ja demokraatlikult elada, siis ei olegi midagi teha. Mõned ei taha.

Aga Eestis me oleme õigustatud tegelema sellega, milline on meie ühiskond – ning EL liikmena ka sellega, milline on Euroopa ühiskond.

8. hm - 6. september 2007

Aga kui kusagil on ilge diktatuur, no kas siis abikäe ulatamine selle riigi enamusele on mõeldamatu? No, et kui Hitler ikka oleks saanud ja jäänud võimule, ja ei hooliks mingeist majanduslikest kokkulepetest, siis andku minna.
Kas ideaalis polegi rahvusvahelisel üldsusel ei ole midagi ütelda?. Las diktaator tapab ja hävitab inimesi? Kui meenutame ntx Stalini reziimi. Polnud tal mingeid huvisid mujal maailmas, millega oleks saanud teda oma reziimi muutma panna. No kuni surm meile appi tuli.

9. Oudekki - 6. september 2007

Diktaatori kukutamine ja demokraatia kehtestamine on erinevad asjad :)

Abikätt saab ulatada, kui on keegi, kes seda abi palub. Aga kui ei palu – kui inimesed tahavad diktatorit? Küllalt on riike, kus inimesed vabadel valimistel _valivad_ diktatuuri pooldava/kehtestava jõu. Kuni riigi inimesed ise ei taha oma võimu muuta, seni me ei saa eriti midagi ette võtta.

Paljudes Aafrika riikides on olnud võimul grupid, kes rikuvad karmilt inimõigusi. Samas kõik alternatiivsed grupid – keda piinatakse – võimule tulles teeksid/teevad täpselt sedasama teiste gruppidega. Mida rahvusvaheline üldus teha saab? Mitte midagi otsest, sest kuni riigi enda elanikud ei taha süsteemi põhimõttelist muutust, seda ka ei tule, tuleb ainult uus diktaator. “Kedagi ei saa vägisi kommunismi viia,” kirjutasid vennad Strugatskid kunagi oma ühes jutus. Demokraatiasse ka ei saa.

Rahvusvaheline üldsus saab ainult keelduda suhtlemast võimudega, keda nad ei aktsepteeri, sest seal piinatakse inimesi. Kuni selle võimu otseseks eesmärgiks ei ole näiteks tuumarelva abil kogu maailm õhku lasta, seni töötab see küll :)

Isegi Venemaa puhul töötab. Venemaad me ka ei saa kuidagi muuta, kuni vene rahvas ise ei taha selgelt teistmoodi oma elu korraldada. Türgis rahvas tahtis ja ka seal on samm-sammult ühiskond tänu EL-i poliitikatele muutunud. Samas see baseerus tõesti elanike tahtele.

10. luize - 6. september 2007

Oudekki, heasti kirjutasid. Ma ei oska ni ilusasti ja pikalt seletada kui siin eelnevalt on tehtud.

Aga lähiajaloost teist nii head demokraatia kohaleviijat kui USA vist ei leia. Hästi on näha ka selle tagajärjed. MIS ei tähanda muidugi, et peaks käed rüpes pealtvaatama, kui naabritel on kuri valitseja.
Jajaa, tegelikud invasiooni põhjused veel selle juurde.

11. Kriku - 6. september 2007

Oudekki

Aga kui ei palu – kui inimesed tahavad diktatorit? Küllalt on riike, kus inimesed vabadel valimistel _valivad_ diktatuuri pooldava/kehtestava jõu.

Mismoodi sa kindlaks teed, et inimesed tahavad diktatuuri? Reeglina diktatuur kõrvaldab esimesena võimaluse rahva meelsuse kohta objektiivset infot hankida. Eeldama peaks ikkagi vastupidist.

Loomulikult võib juhtuda, et mõnes riigis vabadel valimistel võitnud erakond kukutab demokraatliku korra. Aga ega toda erakonda siis sellepärast valitud.

Muidugi tõusevad diktaatorid tihtipeale võimule niiöelda lihtsa inimeste kaistjatena NENDE eest. Aga see on ju ammu tuntud tõsiasi. Ma kardan, et sul midagi uut & huvitavat öelda küll ei õnnestunud.

12. Tq - 6. september 2007

Nojaa, vat, kui nüüd asja keerulisemaks ajada, siis lähebki asi keerulisemaks.
Rahvusvahelises mõttes on ignoreerimis-isoleerimispoliitika diktaatori suhtes muidugi kõigiti efektiivne meetod. Seda seni, kuni diktaator/diktatuur püsivad “oma” piirides. Aga mis siis saab, kui nad seda enam ei tee? Mida teha, kui diktaator, kes ei pea sõda kõige hirmsamaks asjaks maailmas, (nagu “meie” ;)) ründab naaberriiki (mis on muidugi ka normaalne riik oma puudujääkidega, mitte inglite koloonia maa peal)?

13. Oudekki - 6. september 2007

Tq, siis on küsimus enesekaitses, kas mitte? Noh, ma isiklikult arvan, et inimesel/ühendusel/riigil on õigus enesekaitsele ning ka vägivaldsetele vahenditele selles enesekaitses mõistuslikes piirides. Tuumapommi ma näiteks ei pea enesekaitsevahendina õigustatuks, sest see mõjutab ka mitte konfliktis osalevaid pooli.

Enesekaitse eesmärk saab siiski olla invasiooni peatamine – ja rünnatava abistamine selle palvel kuni invasiooni peatamiseni on minu arvates ka õigustatud. Vastuinvasioon ei ole. Eesmärk on konkreetsele diktaatorile näidata, et sõjalised vahendid ei vii tulemusele.

Vastuinvasioon seda ei täida, see ainult näitab, et “meie oleme tugevamad”, see tähendab, et konkreetne diktaator tahab ainult veel tugevamaks saada.

Või?

14. mises - 6. september 2007

Oudekki, aga kas enesekaitse ja rünnak aeg-ajalt kattuda ei või? Kui üks pool on ikka veendunud, et tema vastu kavandatakse rünnakut ja selle tõrjumiseks ründab esimesena, mis siis saab? Rahvusvahelistest suhetest võib ju selliseid näiteid piisavalt tuua.

15. Tq - 6. september 2007

Oudekki: see kõlab muidugi väga ilusasti, aga siiski oleks keeruline ette kujutada II maailmasõda peatumas Saksa piiril. ;) Rääkimata sellest, et millisel siis, aga olgu, see on nüanss.

Ilmselt ei saa enesekaitse või agressori tagasilöömine või kuidas me seda ka ei nimetaks, lõppeda pideva tulevahetusega agressori piiril, millest kui pühast joonest enesekaitse eesmärgil üle astuda ei saa. Aga kui me seda aktsepteerime, siis on mingisugusele vastuinvasioonile juba ots lahti tehtud.

Ning kui ka tõesti õnnestub saavutada mingi selline olukord, kus agressor/diktaator (muide, agressor ei pruugi tegelikult olla diktatuurirežiim) loobub agressioonist, siis miks ta seda teeb? Sellepärast, et ta ei olnud VEEL piisavalt tugev. Ja selge on ka see, mida ta teeb, ta proovib end võimalikult tugevaks teha, leida sobiv moment ja proovida uuesti. Lõppude lõpuks, mida on tal kaotada? Välistest jõududest talle ju ohtu ei ole, sest need toimivad ainult invasiooni peatamiseni. Siseopositsioon? Oma rahvas laulab talle hoosiannat, kui diktaator suudab peatada välisvaenlaste rünnaku ilma jalatäitki oma maad kaotamata. Sest just täpselt sellisena see agressorriigi seest paistab.

Nii et jah, tõttöelda on veidi keeruline ette kujutada, kuidas saaks agressorriigile (ja selle riigi rahvale!) selgeks teha, et agressiivne poliitika ei ole efektiivne, ilma seda riiki vallutamata. Misjärel langeb sellele vallutajale muidugi kaunis ebameeldiv kohustus vallutatud riik mingil moel jalule aidata, seal mingisugunegi kord maksma panna.

Tagajärjeks on muidugi ka see, et ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja ja ühe mehe okupant on teise mehe vabastaja ja teatud juhtudel kasutatakse ka ennetavat jõudu ja nii edasi ja nii edasi ja lõppkokkuvõttes polegi enam selge, kes see imperialist on ja kes kaitseb vabadust. Seda enam, et nagunii hakkab kaasa mängima suur hulk majanduslikke, kultuurilisi, strateegilisi ja kurat teab mis huvisid veel.

16. Oudekki - 6. september 2007

Jätkame sellelt eelduselt, et meil on diktaator, kellele oma riigis vastupanuliikumist ei ole. Oletame, et me suudame ta panna loobuma agressioonist teiste riikide suhtes ja seame ta täieliku majandusliku blokaadi olukorda. Kui kaua on tal võimalik omaenda riigi ressurssidest a) tugevamaks saada ja b) tagada majanduslik heaolu riigi kodanikele, nii et need mässama ei hakkaks? Pikaajaline nälg teeb rahva rahutuks.

NSVL lagunes isegi ilma majandusliku blokaadita ebaefektiivse majandamise ja korruptiivse valitsuse koosmõjul. Agressioon oleks mingisugusel hetkel võinud kaasa tuua kas tuumasõja või muidu ülisurmava konflikti.

17. alvarez - 6. september 2007

Eeldame, et me räägime reaalsusest mitte täiesti hüpoteetilisest konstruktsioonist.

Kui on diktaator, kellel oma riigis vastupanuliikumist ei ole, siis kes suudab ta seespoolt panna loobuma agressioonist teiste riikide suhtes? Mis meetodiga? Kuidas näeks välja see (siseriiklik) majanduslik blokaad?

Omaenda riigi ressurssidest on ebatäpne väljend, sest enamus vähegi arenenud totalitaarseid riike arendavad intensiivselt väliskaubandust tootes rikkust ka oma suhtelise eelise kaudu, mis ei pruugi olla loodusvarade eksport. Loomulikult on reserviks loodusvarad ja õitsemist on seni kuni nende hind kõrge või kuni neid jätkub ja muud ei suudeta vahepeal välja mõelda.

Oluline pole tagada majanduslik heaolu vaid hoida rahvast kontrolli all, mis on kaks iseasja. Sealhulgas valikulise heaoluga. Pikaajaline nälg võib osutuda mõnikord otstarbekaks.

Palun kas saaks täpsustavaid andmeid kirjeldatud olukorra kohta.

Oudekki: vaata eelmisi kommentaare. Me arutasime seda, millisel juhul on kellelgi õigus teistes riikides toimuvasse sekkuda ning milliste meetoditega. Arutasime, mis saab, kui kodanikud ei taha diktaatorit kukutada, et leida kas on mingisugust õigustatud viisi või olukorda, et keegi teine, näiteks “rahvusvaheline kogukond” võiks seda teha. Sellest ka hüpoteetilised näited. Majanduslik blokaad on muidugi “rahvusvahelise kogukonna” poolt kehtestatud blokaad, seega mingit väliskaubandust ei ole.

18. tq - 6. september 2007

Esiteks eeldab täielik majanduslik välisblokaad muidugi sellist rahvusvahelist korda, mis seda võimaldab. Praegu on selle realiseerimine mõnevõrra küsitav, nii et majandusblokaad võib olla lihtsalt väga tugev. Ja sedagi ainult siis, kui tegemist on suhteliselt väikese riigiga.

Aga et kaua suudab selline diktatuurirežiim end elus hoida? Päris pikalt, kui kogemusi vaadata. Aastakümneid? Inimpõlvi kaks-kolm?. Kusjuures Põhja-Korea on suutnud aretada koguni tuumarelva, mis on kõike muud, kui naljaasi. Suuremal riigil ei ole ka sugugi võimatu end sõjaliselt oluliselt tugevdada. Seda enam, et mida suurem riik, seda rohkem auke on majandusblokaadis. Lihtsalt igal teisel riigil on piisavalt palju võita majandusblokaadi murdmisest. Ja kui need teised riigid on demokraatlikud, siis… Mnjah, see peab olema ikka kaunis karm rahvusvaheline kord, mis suudaks suurt riiki aastakümneid või aastaidki majandusblokaadis hoida.

19. Oudekki - 6. september 2007

tq – üldjoontes nõus.

Nüüd on minu küsimus: mis on alternatiiv minu poolt pakutavale mittesuhtlemistaktika? Nagu Iraagi juhtum näitab, invasioon ei paranda situatsiooni, kui kohalik rahvas ei taha selget elumuutust. Kaua peab diktatuuri kukutamisele suunatud vägesid riigis X sees hoidma? Aastakümneid? Inimpõlvi kaks-kolm?

Muide, ma räägingi pigem sellest, milline _võiks_ meie poliitika olla, eesmärgist kui niisugusest. See, milliseks poliitika mingi konkreetse riigi juures hetkel olemasolevas eeldatavalt kujuneb, on juba teine küsimus – aga ma olen püüdnud seni jääda tasandile, milline oleks hea/mõistlik/soovitatav valik. Kuidas seda poliitiliselt ellu viia, see võiks olla järgmine küsimus, siis kui me selle valiku oleme ära sünteesinud.

20. tq - 6. september 2007

Kusjuures, ärgem unustagem, et see diktatuurirežiim on sõjaliseks ohuks naaberriikidele. Oudekki ütles küll, et “Oletame, et me suudame ta panna loobuma agressioonist teiste riikide suhtes “. Ma eeldan, et see tähendab siiski ainult loobumist ühest konkreetsest väisvallutuse katsest. Kui agressioon selle diktatuurirežiimi poolt oleks välistatud, siis ei näeks ma mingit põhjust ka majandusblokaadiks, sest tõesti, kui üks rahvas niimoodi elada tahab, siis miks mitte. Kui Oudekki pidas silmas seda, et agressioon selle riigi poolt on välistatud, siis… paraku, aga millise mehhanismiga?

Muide, on olemas ka selline võimalus, et riigis sisuliselt polegi keskvõimu, selle asemel on “sõjapealikud”, ning üks oluline majandusharu on röövretked naabermaadesse. Kuidas on sellisel juhul lood demokraatia, või mis demokraatia, riikluse ekspordi lubatavusega?

21. tq - 6. september 2007

Invasioonivägesid tuleb riigis hoida niikaua, kuni suudetakse luua mingidki riikliklikud struktuurid, kes oleksid suutelised kehtestama riigis mingigi korra. See võib võtta kaua, otse loomulikult.

Aga ei maksa ära unustada, et alternatiiviks on pikaajaline sõda või sõdade seeria selle riigi piiridel. Pluss majandusblokaad. Me ei ole ju veel välja mõelnud meetodit, kuidas sundida riiki ilma invasioonita loobuma välisagressioonist?

22. Oudekki - 6. september 2007

Tq – minu arvates ulatuslik inimõiguste rikkumine, näiteks inimeste piinamine, annab õiguse majandusblokaadiks: me ei pea oma põhimõtteid sõjaliselt kehtestama, aga me ei pea ka suhtlema nendega, kes meile absoluutselt mittesobivaid põhjendusi elukorralduseks kasutavad. Kui piinamist/suvalist tapmist ei toimu, siis olen nõus, siis see on lihtsalt üks elamise viis.

Agressioonist loobumise saavutasime sellesama enesekaitse printsiibiga, röövretked naabermaadesse kuuluvad kindlasti sellesama “enesekaitse” ideestiku alla. Kui invasioon on pikaajaline sõjaline missioon ja enesekaitse on pikaajaline sõjaline missioon, miks me peaksime invasiooni eelistama? Arvestades sellega, et invasiooni puhul me okupeerime teisi ja kulutame oma fonde mingisuguses muus kohas korra hoidmiseks ja jääme ise vaesemaks ja meil on raskem oma elu korraldada. Enesekaitse + majandusblokaadiga me lihtsalt limiteerime ühel hetkel oma suhtlust nendega, kellega meil on mingit ühist alust – ning kaudselt motiveerime diktatuuririigi inimesi vabadust ja enesevalitsemist soovima, sest nende elu sõltub nende, mitte meie valikutest.

Riikluse eksport? Kas see on näide, kus meil on riik, mis on õiguslikult tunnistatud, aga mida valitsevad sisuliselt sõjapealikud ning keskvõim on ülinõrk? Või sa pead silmas olukorda kui mingi kogukond kuulutab, et nad hakkavad nüüd anarhistideks ja kaotavad oma riigi ära?

23. Oudekki - 6. september 2007

tq 20 – aga kui see kehtestatud kord on dikatuur, siis oleme jälle alguses tagasi?

24. tq - 6. september 2007

Millest ma alustasin? Küsimusest, mis saab siis, kui üks riik paneb toime agressiooni teise riigi suhtes. Kui välist agresiivsust pole, siis pole probleemi, kui selle riigi sisepoliitika meile ei meeldi, siis me ei tee temaga äri ja kõik korras. Siis pole sõjaliseks sekkumiseks põhjust ega alust. Kuni riik teisi ei ohusta, seni tehku, mida tahab.

Tegelikult on see seesama probleem, mis ühiskonnas. Minu õigus rusikaga vehkida on piiratud kaugusega Sinu ninast. Igaüks on vaba seni, kuni see ei takista teisi. Igas ühiskonnas on olemas mehhanism, mis (vahel päris karmilt) karistab seda, kes oma vabadust kuritarvitab. Karistus peab olema piisavalt efektiivne, et võimalikult vältida vabaduste kuritarvitamist.

Milline oleks see piisavalt efektiivne mehhanism, mis suudaks ohjeldada agressorit, milleks võib olla diktaatori juhitav diktatuur? Kas enesekaitse piiriks on agressori piir? Kas invasiooni keeld ei ole liiga karm? Kas see ei piira liialt enesekaitse võimalusi?

Milliste riigi suveräänsuse kuritarvitamiste korral oleks invasioon mõeldav, kusjuures suveräänsuse kuritarvitamise mõttes pean ma silmas sellist käitumist, mis kahjustab või ohustab teisi riike? Agressioon? Tuumarelvade müük? Inimröövid teistest riikidest? Majandusteede, näiteks mingi kanali või mingite väinade blokeerimine kaubanduseks? Mitte ükski? Kõik?

25. tq - 6. september 2007

Oudekki 22: Jah. Kui üks rahvas valib järjekindlalt sellise valitsusvormi, mis on naabrite suhtes agressiivne, siis on see rahvas õnnetuseks nii iseendale kui oma naabritele.
Kusjuures oluline pole see, et tegu oleks diktatuuriga. Oluline on väljapoole suunatud agresiivsus. Tegu võib olla diktatuuri, demokraatia, teokraatia, monarhia või millega iganes. Diktatuurid, eriti fašismilaadsed, lihtsalt kalduvad väljapoole agresiivsed olema. Kui tegemist on kommunistku, fašistliku või teokraatliku suveräänse riigiga, kes ei kahjusta teiste riikide suveräänsust, siis las nad rahus olla, nende puhul pole küll invasiooniks mingit õigustust.

26. alvarez - 6. september 2007

Õigus sekkuda teistes riikides toimuvasse ei ole paraku moraalne kategooria. See õigus (USA, Venemaa, Hiina, Iisrael kui nimetada vaid üksikuid) ei ole paljudel juhtudel mõjutatav nö moraalsete osapoolte poolt . Asjaolud tingivad agressiivsete ühe või teise käitumise. Igasugused katsed sellise (militaar ja majandusliku) võimukategooria toimijaid mõjutada loovad parimal juhul illusiooni nende mõjutamisest.

Moraalselt ei ole mitte mingi sekkumine õigustatud. Aga moraalselt on sekkumine õigustatud juhul kui sekkuja teab mida ta teeb ja see kukub välja vähem naeruväärsemalt kui tal on ka võim seda teostada. Et siis kumb, tekib õigustatud küsimus?

Majanduslik blokaad kui mõjutusvahend ei ole tänapäeva maailmas (globaliseerumine, korruptsioon, vaesemate kihtide kannatamine) eriti tõhus (juhul kui blokeeritav end ise ka teadlikult ei blokeeri) ja selle moraalne tähendus on küsitav. Nimetagem vaid kaks markantsemat hilismineviku blokaadiriiki – Iraak ja Põhja-Korea. Mõlema puhul ei saavutatud blokaadiga midagi. Iraagis sekkuti. Põhja-Korea blokaadi mõte ei ole ju pelgalt nende tuumaprogramm.

Vastus Od küsimusele, et mis on alternatiiv mittesuhtlemistaktikale, mis olenevalt vastasest on suure tõenäosusega siiski viljatu – vastus on Ladina-Amerikaniseerimine – see on suunatud, kuid mitte ilmtingimata vahetult kontrollitud, demokraatlikkuse seisukohast mitteasjassepuutuva määraga režiimi tekke ja arengu tingimuste loomine eesmärgiga tagada riigi ümbruses suhteline välispoliitiline stabiilsus ning riigisiseselt kontrolli-vastupanu tasakaal. Kuskohas see tasakaalupunkt saavutatakse, pole oluline.

Euroopaliku tugitoolieetika vaatenurgast ilmselt jällegi sigadus. Nii nagu totaalne sekkumine ja totaalne mittesekkumine. Lisame siia veel ühe olulise välispoliitilise faktori – hea õnne ehk siis juhuslikkuse ning inimlikud kategooriad nagu oma võimete krooniline ülehindamine (eriti omane suurriikidele), sisepoliitiliste probleemide välispoliitika abil lahendamine (nähtavamad neist meile USA ja Venemaa) ja saamegi rahvusvahelise mõjutatavuse tegelikkuse. Inimlikkus ja juhus nivelleerivad globaalset võimsus-skaalat samamoodi nagu astmeline tulumaks.

Ja Oudekki, diktatuuri kukutamiseks on vaja vägesid sees hoida mõnest (NSVL-Afganistan) kui mõnekümne (USA-Iraak) päevani. Küsimus on selles, et mis edasi teha, juhul kui invasioonivägi ei leia populatsiooni poolt vastuvaidlematut heakskiitu. Kahtlemata on loogiline ja efektiivne meetod mittesümpatiseeriva populatsiooni genotsiid. Alternatiiv on lõputu sõjamäng nagu Iraak või tolles olukorras siis totrus nimega vägede täielik väljatoomine. On ka veel üks lahendus – amoraalne aga praktiline: invasiooniväel lubatakse iseseisvalt, puht militaarsest vaatenurgast vaadates pool valida ning \”luua kord majja\” vahendeid valimata. Väga tulemuslik, ainult et meeldivusele ja meelelahutusele rajatud heaoluühiskonnad oma kollektiivsetes otsustes eriti ei hiilga. Alates vägede sisseviimiseotsustest kuni hetkeni – a mis edasi?

See, milline \”meie\” poliitika võiks olla, tuleneb sellest, kes \”meie\” oleme. Näiteks Eesti? Populatsioonilt, majandus- ja militaarvõimsuselt mõttetu puru maailma viimase koloniaalimpeeriumi naabruses.

* Siit arutelust paistab kohati välja mehhanitsistlik karkass, et
– \”meil on pahalane\”
– \”siis me mõtleme pahalase vastu välja hiiglama kavala meetodi kuidas tema pahalust vähendada\”
– \”siis me viime selle ellu\”
– \”ja siis pahalane polegi enam pahalane\”
* tegelikkus on selline
– meil on tõesti pahalane
– me võime pahalase vastu välja mõelda hiiglama kavala meetodi kuidas tema pahalust vähendada
– ainus probleem, et meil pole vahetut võimekust seda meetodit ellu viia
– pahalane on edasi pahalane sõltumata meie püüdlustest
* millest järeldub järgnev või mõni kaasvestleja poolt pakutu
– hunt ei kao tema kohta susi või võsavillem ütlemisega
– vahetu interaktsioon pahalasega peab olema piiritletud ja kontrollitud aga kindlasti olemas
– me peame \”kõik teised\” pahalase vastu tööle panema ja ise võimaluse kaasa plaksutama
– pahalane on edasi pahalane, tõenäosus, et ta ületab teatud ebasoovitava piiri on ilmselt väiksem

Oudekki, inimõiguste rikkumine teises riigis ei ole Sinu probleem. Väites, et Sina tead kuidas asjad peavad olema astud Sa automaatselt George Bushi sussidesse. Halvimal juhul juhitakse neid susse kusagilt, motiividel ja viisil millest GW ei oma õrnagi aimdust. Veel roosam ja suurekõrvalisem näide on lahkunud Uduse Albioni peaminister. Ilmselt teadlikult tahteline ja eetiline isik, kes tehti lolliks aga mõjutatavuse ja kontrollitavuse friiklusest oli ilmselt rumal juba enne seda.

Sa võid olla hüperempaatiline selles küsimuses ja näinud televiisorist, või kohapeal kuidas heaoluühiskondade inimesed tegelevad laiamastaabilise poliit-sotsiaalse meelelahutusega nimega inimõiguste eest võitlemine või näljahädaliste aitamine. Viimase 50 aasta jooksul – postkoloniaalses, heaoluühiskonnapõhises, massikommunikatsioonitihkes arenenud Lääne ühiskonnas on see olnud ütlemata pop tegevus. Paraku ei ole olemas mingit määratletavat, veel vähem positiivset trendi militaarse stabiilsuse, vaesuse või haigestumuse/suremuse, inimõiguste järgimise osas. Ühed probleemid asenduvad kvalitatiivselt teistusuguste probleemidega. Entroopia määr ei ole vähenenud.

Vahemärkusena tuletan veelkord meelde – majandusblokaad, kui välja jätta kuni mõne kuu pikkused väikesel territooriumil militaarse iseloomuga operatsioonid – on globaalpoliitikas rohkem PR-meede kui sisuline mõjutusvahend. Eriti väikeste vastu on seda võimatu kasutada, sest need kukuvad kohe kokku ja keegi kindlasti siis sekkub. Suurtel on sellevõrra volüümi, inertsi ja ümberjaotamisvägivalda, et võidakse kasvõi elavhõbedast kulda toota.

+++

Ühe huvitava kõrvalpõikena Oudekki, mõtle, mis toimus Sinu ühe lemmik(?)maa Jaapaniga ajavahemikus 1639-1854. Mis toimus selles riigis sees ja selle suhtes ning kas on ka seos siinse aruteluga.

+++

Ja tulles tagasi siinse põhiväite juurde: aga mis alust on väita, et mudeldemokraatia – see mida keegi loogiliselt vastuvõetavalt pole suutnud kirjeldada, veel vähem stabiilselt pikaajalisena reaalsuses realiseerida on moraalsem kategooria kui diktatuur, mida tihti nähakse tegelikkuses selgelt ja üheselt ja enamasti eksitakse? Ja sellest tulenevalt, kui mitte napalmi, tiibrakettide ja kildpommide abil neile kohale viia, siis vähemalt moraalse hukkamõistu või tänaval karjumise näol neile soovitada?

27. Kriku - 6. september 2007

Oudekki

Nagu Iraagi juhtum näitab, invasioon ei paranda situatsiooni, kui kohalik rahvas ei taha selget elumuutust.

Iraak on väga halb näide. Rahvas loomulikult tahtis muutust ja tegelikult ilmselt tahaks suur osa lihtsalt Iraagi ära lammutada. Kurdide eesmärk on juba tükk aega olnud Põhja-Iraaki oma riik rajada ning vähemalt osa shiiitidest ühineks hea meelega Iraaniga. USA on kahe tule vahel – ühelt poolt püüab vastu kurdide ja shiiitide tahtmist lagunevat riiki koos hoida (mulle arusaamatutel põhjustel) ja teiseks võitleb riigi keskosas vana korda tagasi igatsevate elementidega.

Veelkordne tõestus väitele, et igale etnilisele grupile oma riik on kõige parem lahendus.

28. Oudekki - 6. september 2007

Alvarez:

Hästi lihtsalt
– meil ei ole õigust füüsiliselt sundida teisi elama nii nagu meie. See hõlmab sõjalist invasiooni
– meil on õigus valida oma suhtluspartnereid. See hõlmab majandusblokaadi – ja näiteks mittesuhtlemist riikidega, kus rikutakse meie jaoks üliolulisi norme.
– meil on õigus mõistlike piiridega enesekaitsele.
– miks ma arvan, et demokraatia kui niisugune on hea: see arvestab kõigi inimeste vabadust ja võrdsust. Loe põhisissekannet.

Demokraatlikus ühiskonnas ka valitsused õigustavad oma tegevust. Õigustuste otsimine on üks suur osa reaalsest poliitikast. Õigustused ei ole alati moraaliküsimused.

Näljahädaliste efektiivset aitamist ei ole ma seni veel näinud. Ma olen näinud, kuidas Aafrika riikides peetakse üleval horde valitsusväliseid organisatsioone, kes koopereeruvad kõige korrumpeerunuma eliidiga. Kuni me sellist poliitikat jätkme, ei ole neil riikidel tulevikku. Ma olen näinud üht Aafrika riiki, kes hakkas tõeliselt mässama ja tahtis demokraatlikku muutust, sellest ma olen siin blogis ka kirjutanud. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et neil liiga halvasti ei lähegi, aga eks näis. Libeeria naaberriik, Sierra Leone, on aga suures hädas siiani. Needsamad MTÜd, korrumpeerunud eliit, rahva totaalne ükskõiksus ja teadmine, et nende otsused ei loe. Kuni neil on see teadmine, seni ei muutu seal mitte midagi.

Tq, head mõtted, homme jätkan, täna on uni ;)

29. alvarez - 6. september 2007

Ma ei ole veendunud, kas see on lihtsuse mõõde milles me räägime:
– nii sekkumine kui ka mittesekkumine on ebaeetilised sõltumata sekkumise meetodist;
– majandusblokaad on füüsilise sekkumise üks erivorme;
– mittesuhtlemine (ei pea siin silmas rituaalset cd suhete katkestamist) riikidega kus rikutakse meile üliolulisi norme on ohtlik ja ebaproduktiivne – puudub info, mõjutusvõimalus
– õigus enesekaitsele on niikuinii olemas ja enesekaitse eesmärk on ellu jääda ja elada seejärel võimalikult kvaliteetset elu. Sõnad \”õigus\” ja \”mõistlike piiridega\” väljendavad mingit häbelikkust selles iseenesestmõistetavuses
– kurb aga dogmaatiline demokratism oli üks neid põhjusi, miks Iraak aset leidis. Tõde ei ole ka \”aga Venemaa peabki totalitaarne riik olema\” vaid nendest veel mõned vopsud edasi

Ei saa täpselt aru \”õigustuse\” olemusest lõigus \”Demokraatlikus…\”. Autokraatlike kohta võib ju sama öelda. Ah jaa, ja see demokraatia on see mudeldemokraatia siis. Teoreetiline demokraatia. Reaalsed demokraatiad ju võitlevad teineteisega ebatäiuslikkuses.

Kahjuks on parim toetus näljahädalistele lõpetada nende abistamine või siis isikliku rahulolupüüdest tulenevalt jätkata, teades kuidas asjad tegelikult käivad. See viimane võib ka olla aus põhjendus – lihtsalt ei tihata viljatut rumalust ära lõpetada.

30. Hubbil - 7. september 2007

Alvarez,
“Ma ei ole veendunud, kas see on lihtsuse mõõde milles me räägime:
– nii sekkumine kui ka mittesekkumine on ebaeetilised sõltumata sekkumise meetodist;”

Kui sa ei ole milleski veendunud, siis jata see vahele kuni sa veendud. Selge on, et sekkuma peab, kui Gobi korbesse pannakse ules katlad ja hakatakse keetma 200 000 inimest (on juhtunud). Eetilisus on tanapaevaste moistete kohane moiste, me oleme eetilisuse moistmiseni joudnud teatavasti nii-ja niipalju tuhandeid aastaid.

“majandusblokaad on füüsilise sekkumise üks erivorme” on oma ekstreemses vormis voimeline havitama sadades tuhandetes, eriti norku, nagu lapsed ja vanurid. Seda ei tohi teha. Punkt. Tanapaeval, kui uhe populatsiooni tervis soltub palju meditsiinist, ei tohi keelata neile eksportida vaktsiine jms humanitaarsetel kaalutlustel. Seda tehti Iraagis ja Madam Albright utles oma kuulsad sonad, kui tema kaest kusiti, miks pool miljonit Iraagi last surid, “see oli seda vaart”
http://www.fff.org/comment/com0311c.asp

“kurb aga dogmaatiline demokratism oli üks neid põhjusi, miks Iraak aset leidis.”

Oh kurbust, ma ei leia sonu. Miks Iraak aset leidis kaks korda, oli vaga lihtne. Ma voiks selle puust treida ja punaseks varvida, kui soovijaid on. Esimene kord papa Bushi ajal oli see uks briljantne ja samal ajal ebaloogiline liigutus USA poolt.. Mul teeb siiani silma marjaks iraaklaste lihtsameelsus (loe Saddami). Iraagi-Iraani sojas olid molemad pooled teatavasti varustatud relvadega laaneriikide poolt. Kuni selle punktini, et nad gaasitasid uksteist roomsalt gaasidega, mida nad ostsid Inglismaalt.

Esimese Lahesoja (irooniline, et seda nimetatakse lahedaks) pohjus oli proosaline. Iraaklased avastasid, et Kuveit puurib nende naftavaljade alla. Puurida saab ka horisontaalselt :) Kuveit oli ka uks neetud monarhism, mis oli ara voetud Iraagi kuljest tanu imperialistide mahhinatsioonidele. Mis on siis ikkagi modernsem, kas monarhism, voi panarabistlik quasidemokraatia, mida me naeme praegu naiteks Egiptuses? Kuveidis elavad samad araablased, kes ei ole tanu oma riigi ametlikule doktriinile saanud kunagi valjendada oma toetust pan-arabistlikule ja sotsialistlikule liikumisele mida esindab Baath partei. Igatahes, Saddam sai nousoleva noogutuse USA saatkonna poolt. Peale seda toimus Saddami jaoks taielik shokk.

Peale valutut Kuveidi vallutamist oli tal veel mitu nadalat aega, et seedida, mis toimus. Ta ei uskunud, et tema sobrad ameeriklased talle selja pooravad nii ruttu. Aga riigimees, nagu ta oli, ta tombas juba aegsalt koik oma vaeosad eemale, et kaitsta Baghdadi ja ameeriklased otsustasid mitte riskida rohkem oma soduritega. Peale seda valitses Saddam edasi.

Esimene Iraagi soda loppes, demonstreerides, mida saab teha USA sojamasin peale seda, kui neile ei ole maailmas uhtegi vastast.

Tsiteerides Oudekkit, lahen praegu magama. 12 PM siinmaal.

31. Hubbil - 7. september 2007

28. alvarez – September 6, 2007

“- mittesuhtlemine (ei pea siin silmas rituaalset cd suhete katkestamist) riikidega kus rikutakse meile üliolulisi norme on ohtlik ja ebaproduktiivne”

Ohtlik ja ebaproduktiivne mille suhtes? Mitte paasta nende riikide inimesi surmast? Inimeste paastmist surmast on kahjuks moonutanud just seesama moiste, et uhed inimesed on vahem vaart kui teised. Peale selle ka vaga lihtsad majanduslikud kaalutlused, nagu sojavae viimise kulud teatud piirkonda.

“- kurb aga dogmaatiline demokratism oli üks neid põhjusi, miks Iraak aset leidis. Tõde ei ole ka \”aga Venemaa peabki totalitaarne riik olema\” vaid nendest veel mõned vopsud edasi”

Dogmaatiline demokratism? Kui seda siin on kasutatud moistes, et demokraatiat peab eksportima, nui neljaks, siis olen ma nous, seda ei saa ja ei tohi teha. Venemaa kohta…ma ei usu et keegi siin foorumis suudistaks Venemaad praegu totalitaarsuses, see on pigem marurahvuslik hirmuunenagu.

32. Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! « Kaheksanda Mai Liikumine - 18. detsember 2007

[…] alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: