jump to navigation

Kuidas kapitalistlikku riiki juhivad kommunistid 21. september 2007

Posted by Manjana in Aasia, kapitalism.
trackback

Tänapäeva Hiina on riik, mida mõista pole just just eriti lihtne. Eestis armastatakse sellest siiani rääkida kui kommunistlikust maast, kuna seda juhib Kommunistlik Partei. Mis aga seal Hiinas ikkagi toimub?

1990 aastal oli Hiina oma SKPga maailmas 11. kohal, 2007 aastaks on ta tõusnud neljandaks. Sisuliselt on toimunud meeletu majanduslik areng ja see majandus on pigem kapitalistlik kui sotsialistlik majandus. Maa ja tööjõud on Hiinas vabal turul nagu igas teiseski kapitalistlikus riigis, toimivad erafirmad.

Kusjuures Hiina pole sugugi vaid tekstiilitööstusele rajatud või mingi käsitööriik, ka nende kõrgtehnoloogia on maailmatasemel. Hiina linnades on rohkem kraanasid ehitusel kui USAs ning nende süvaveesadamad on maailmatasemel. Hiina arenduse- ja uuringukeskused on imetlusväärsed. Ennustatakse, et mõnekümne aasta pärast on Hiina majandus maailma suurim.

Aga nad on ju kommunistid, kas nad siis vähemalt on hoolivad oma kodanike eest hüüdlause – „kõigile vastavalt nende vajadustele” – järgi?

Kindlasti mitte – lõhe rikaste ja vaeste vahel tolles riigis meenutab pigem kuristikku. See maailm, kus elavad Hiina rikkurid on vaestele kättesaamatu. Hiina on Aasias üks suurima ebavõrdsusega maa. Hiina kommunistid on nende riigi ainuparteis ja nad ei salli dissidente ega sõnavabadust. Ametivõimudel on õigus arreteerida kõiki, kes ähvardavad seda stabiilsust, mille on defineerinud valitsev partei. Hiina on hea näide sellest, et kui küsimus on majanduses, siis ei jookse eraldusjoon sugugi enam kommunismi ja kapitalismi vahel. See eraldusjoon jookseb pigem autoritaarsuse ja demokraatia vahel. Hiinas on kapitalistlik majandus ja autoritaarne valitsus.

Kapitalism ja demokraatia on kokku laulatatud

Aastaid on arvatud, et kapitalism ja demokraatia on midagi lahutamatut. USApoolne Hiinale suunatud poliitika on tegelenud vabaturumajanduse, otseinvesteeringute ja turgude avamise küsimustega. Selle tulemusel on Hiina majandus tõesti edukaks muutunud. Ameeriklased lootsid, et muutused majandussüsteemis toovad endaga kaasa ka Hiina demokratiseerumise.

Võtke ükskõik milline demokraatlikuks peetav riik, neis kõigis valitseb kapitalistlik majandus. Kuid selleks, et demokraatia toimida saaks, peab olema ka teisi võimukeskusi, mis asetsevad väljaspool valitsust. Kapitalism detsentraliseerib majandusliku võimu ja seepärast pakub ka eraisikutele võimalusi, mis omakorda laseb juurduda demokraatial.

Hiina näide on aga piisav tõestamaks, et kapitalism suudab eksisteerida ja õitseda täiesti vabalt ka ilma demokraatiata. Tuleb välja, et kapitalism ei pakugi üksikisikutele piisavalt kaitset, et nad saaksid vastu võtta selliseid otsuseid, nagu nad ise sooviksid.

Jutu kirjutamisel on kasutatud materjale sellest artiklist: China: Capitalism Doesn’t Require Democracy

Advertisements

Kommentaarid

1. optimist - 21. september 2007

Hiina üleminek ei ole veel lõppenud. Kapitalismi juurdumine toob ka seal lõpuks kaasa mitmeparteilise esindusdemokraatia, sellise nagu Läänes.

Sirje: Hiinas on kõvem majandus kui suuremal osal kapitalistlikel riikidel. Kes ja kuidas peaks seal mitmeparteisüsteemi sisse viima, kui sisuliselt on tegemist maailma kõige kõvema ja rikkaima parteiga, kel pole konkurente ja kodanikuühiskond puudub täielikult?

2. Gallacher - 21. september 2007

Sirje, lihtsalt repliigi korras: tavaliselt teed oma postitustes selget vahet kommunismil ja stalinismil/ vasakpoolsel terroril/ inimvaenulikel reziimidel jne. Miks seekord erand on, oled ju selles artiklis väga kriitiline Hiinas toimuva vastu ja ilmselt ei pea seal toimuvat kommunismiks?

3. Jake - 21. september 2007

Ka Lõuna-Koreas valitses tormilise majandusarengu keskel tükk aega diktatuur, lõpuks jõuti sisse vähem või rohkem demokraatiasse.

Mis puutub argumenteerimata väitesse “Hiinas on kõvem majandus”, siis ma ennustan et lähime 10 aasta jooksul näeme seal ikka ühte väga korralikku krahhi, sest pangandussektor on kurguauguni halbu laene täis topitud. Kui odava tööjõu eelis kaob ja nad peaks end lõplikult Läänele avama, siis ei jää seal kivi kivi peale.

http://www.stratfor.com/products/premium/read_article.php?id=267217

4. optimist - 21. september 2007

Lause artiklist: “Võtke ükskõik milline demokraatlikuks peetav riik, neis kõigis valitseb kapitalistlik majandus.” Loodan, et kapitalism viib Hiinas demokraatiani, sest demokraatiat kapitalismita ei ole.

5. Hubbil - 22. september 2007

Uhe maa ja kultuuri moistmiseks on kaks voimalust, minna sinna elama, voi leida enda jaoks uks autor, kelle kirjutatud lugusid uskuda. Minu jaoks on ameerika-saksa paritoluga Sascha Matuszak selline. Ta vist opetab majandust uhes Hiina ulikoolis.

Uks naide tema kirjutistest
http://antiwar.com/matuszak/?articleid=9633

Selle jargi tuleb valja, et sotsiaalsed muutused ja kihistumised on Hiinas praegu kiired, eri mottevoolud ja huvigrupid jagavad omavahel maad. Kommunistliku partei voim ei naita mingeid marke norgenemisest, pigem vastupidi. Kogu hiinlasliku mottelaadi aluseks paistab olema shovinism ja teatud kultuurilised erinevused, mis muudavad korruptsiooni ja seadustest moodavaatamise pandeemiliseks. Sellele lisaks vaga materialistlik ellusuhtumine. Need on siis Matuszaki kriitilised vaated hiinlastele. Mina lisaks omaenda kogemustest, et nad on vaga privaatsed ja uudishimulikud samal ajal.

Fakt on see, et Hiina on tousmas maailma rikkaimaks riigiks ja USA peamiseks konkurendiks maailma ressursside jagamisel. Mones mottes ta juba ongi rikkaim, tema vaba raha varud on suurimad maailmas. Iraagi ja Afganistani okupatsioon poleks olnud voimalikud, kui Hiina pangad ei oleks USA-le raha laenanud. Huvitav, kas USA Kongressi asemel saaks hoopis Hiinat ahvardada lopetamaks need mottetud sojad?

6. Jake - 22. september 2007

Ohoo, nüüd lendas mu komm lihtsalt sellepärast prügikasti , et ma Hiina majanduse väljavaateid nii heaks ei pea kui Sirje ja Korea näite tõin?:))

Sirje: Mul pole aimugi, miks see eelmine spämmi lendas. Aga Lõuna-Korea majandus pole maailma mastaabis siiski selline tegija kui Hiina oma ja Lõuna-Korea valitsus ilmselt polnud siis ka nii tugev ja rikas kui Hiinas. Riike, mis diktatuurist (ükskõik siis kas parem või vasakpoolsest) enam-vähem demokraatiasse jõudnud ju ikka leiab, aga Hiina on siiski täiesti omaette teema ja seda ei saa minu arvates teiste näidete varal käsitleda.

7. Tq - 22. september 2007

Huvitav…

Kisub sõnastama maksiimi: majandusarenguks pole vaja demokraatiat. Piisab sotsialismist loobumisest.

Muidugi, enamal-vähemal määral kapitalistlikke ja enamal-vähemal määral autokraatlikke riike on varemgi nähtud.
Demokraatlikke-mittekapitalistlikke… Ei kommentaari.

8. Tq - 23. september 2007

Tegelikult tahaks vastata ka Sirje poolt optimistile esitatud küsimusele, et mis peaks Hiinas olema see, mis viib sisse mitmeparteisüsteemi olukorras, kus puudub kodanikuühiskond ja rikkal parteil pole konkurente.

Minu arvates peaks vastus olema selles, et järgmise “partei põhijoone” kurvi (ja sellised ei jää tulemata) seisab Hiina ees valik, kas loobuda partei ühtsusest või kahjustada majandust poliitilises võitluses kaotajate purustamisega. Esimene tähendab loobumist partei ainuvõimust, teine loobumist kapitalismist.

Kas ja milline demokraatia sellest tuleb, on muidugi isejutt. Mis peaks tulema, on mingisugune läbirääkimistel, valimistel ja opositsioonis oleku lubamisel tuginev süsteem, kus osalevad need, kelle käes on tegelikult võim. Kui võim on rahva käes, siis on selleks demokraatia. Kui võim on aga kellegi teise käes, siis… On ju olemas veel mitmeid toredaid konstruktsioone. Oligarhia, orjanduslik demokraatia, absolutistlik monarhia vorm…

Kindel on see, et Hiinas ei saa partei enam säilitada võimu kõiges. Partei majandusvõim on murtud. Murtud lihtsa ja labase efektiivsuse relvaga. Parteivõim lihtsalt ei saa majanduse efektiivse arendamisega hakkama.
Loogiliselt võttes, Hiina tegelikkust tundmata, peaks sellele järgnema haridussüsteem. Järgnebki vist? Jätkub ju Hiina tudengeid Eestissegi, kus parteilist haridust ei anta.

Vist ongi küsimus selles, et kas poliitiliste vabaduste puudumine (aga äkki hoopis nende olemasolu?) muutub efektiivsust piiravaks teguriks. Kui muutub, küllap siis need poliitilised vabadused ka tekivad. Või kaovad. Kes harivad põldu paremini, kas vabad talupojad ja palgatöölised, või pärisorjad? Ja kuidas on see XXI sajandil?

9. sirje - 23. september 2007

Minu kokkupuude hiinalstega piirdubki nende eestis õppivate hiina tudengitega. Üks neist õpetas meie ebs-s hiina keelt. Ta rääkis hea meelega hiina kultuurist ja keelest, aga never midagi rohkemat. Kuna EBSi idee oli välismaalaste pealt eriti hästi teenida, siis olid nood hiinalsed ilmselt sellest rikaste klassist ja õppisid nad ju samuti ärijuhtimist.

Kui arvestada seda, et nendel inimestel, kel nuppu raha teha, läheb hästi, siis miks peaks nad tahtma muuta midagi, mis neid teistest paremaks teeb? Kui inimestel on vaba võimalus rikastuda ja saada võimu läbi selle, et nad on rikkad, siis ei ole neil vajadust teistsuguse võimu järgi, eriti kui tolle saavutamine on ohtlik. Efektiivsuse probleemini on hiiglapikk maa, kuna hiinas on nii jube palju inimesi ja praegu on nad nõus töötama keskaegsetes tingimustes. See on neil juba kuidagi kultuuris sees, ega jaapanlased eriti paremad pole.

Tq, kui mõelda, et keda üldse võiks huvitada hiina demokraatlikumaks (mitmeparteiliseks) muutmine, siis nendeks võiks olla vaesed inimesed. Millegipärast puudub minul usk 21. sajandil toimuvasse tööliste ja talupoegade revolutsiooni. Ida-euroopas (20 saj lõpus) on pea kõik nn. (parempoolsed)revolutsioonid toimunud tänu USA rahale.

Ladina-ameerika taust on täiesti erinev hiina omast, samuti ka inimeste temperament ja minevikukogemused.

Kui küsida, et kas mõnda teist riiki võiks huvitada see, et hiina oleks demokraatlik, siis ma ei näe kedagi, keda see võiks huvitada. Pole ju ühtegi riiki, kes oleks nii vasakpoolne, et ta midagi hakkaks ette võtma, et vaeste hiinlaste elu muuta. Kap riigid on tegelikult sigarahul, et hiina on selline nagu ta on. Isegi skandinaavia firmad kasutavad hea meelega hiina seaduste auke ja kasutavad hiinlasi ära. See riik, keda huvitaks, peaks olema piisavalt suur ja võimas. Ainus riik, kel on mõned näitajad, on India, kuid vähe usutav, et Indial selline huvi oleks, sest nende usk (kultuur, elustiil) ei halvusta vaesust ja vist ka mitte ebavõrdsust.

10. aleks - 23. september 2007

Ikka see mõistatuslikult universaalne sõna “demokraatia”! Kasutatakse alati kui argumentidest puudu tuleb. Kus juures kui küsida selle mõiste tähendust, siis tuleb selgitusi, kui külluse sarvest, aga ükski nendest pole vett pidav. Lõpptulemuseks on ikka ühtede diktaat teiste üle. Kontsensus kahe rivaali vahel saavutatakse siis ja alati siis kui muu variant on ühistele huvidele kahjulik. Kapitalismi puhul on ühiseks huviks kasumi saamine. Kus juures seda kasumi saamist dikteerib kapitalism, kui majandus-poliitiline formatsioon. Pole kasumit – pole kapitalismi.
Tq unustab, et sotsialistlik riik oli ainuke, kes suutis Hitlerile vastu hakata. Külm aitas kahtlemata, aga külmade tulekuni tuli ka vastu pidada. Kõikide Lääne mittesotsialistlike riikide majanduslik ja sõjaline jõud ületas tunduvalt Hitleri oma, aga lõppude lõpusk ei võidelnud ju Hitler kapitalistlike põhimõtete vastu. Ta nõudis väikest “veritasu” ja koloniaalvalduste ümberjagamist.
Ka näide “vabast talupojast” pole eriti õnnestunud. Andes talupojad vabaks, vabastas mõisnik end kohustusest häda ja puuduse ajal hoolitseda oma orjade eest. Selle “vabastamise” eest võttis mõisnik talupojalt maa kasutamise õiguse ja äraelamiseks , tuli talupojal endiselt orjata maaomaniku. Järgmine “vabastamise” aste oli maa päriseks müümine. Need talupojad, kes oskasid oma kaaskondlastelt “seitse nahka” nülgida – said jõukamaks, kui need, kel jäi sellest oskusest vajaka.

11. analyytik - 23. september 2007

Can Radical Capitalism Survive the Disasters It Creates?
By John Gray, The Guardian.
Posted September 22, 2007.
http://alternet.org/workplace/63288/

Does Naomi Klein Oversimplify the Connections Between Globalization and War?
By Stephen Marshall, AlterNet.
Posted September 22, 2007.
http://alternet.org/story/63066/

12. analyytik - 23. september 2007

Why Can’t the U.S. Have the Debate about Naomi Klein’s Book That Europe Has?
By Jan Frel, AlterNet.
Posted September 21, 2007.
http://alternet.org/workplace/63178/

13. Hubbil - 24. september 2007

Naomi Klein fan, eh? Siis sa oled jarjekorras teine, mina olen suurem fan.

14. Hubbil - 24. september 2007

Kuidas on aga arvamusega selle kohta, et kapitalism ei tahenda demokraatiat ja vastupidi? Kas tootlikkus ja rikkus on seotud demokraatiaga voi mitte? Kas igas riigis peab olema demokraatlik kord ja rahva poolt valitud valitsus voi voib seal olla ka teokraatia voi tribalism? Kas demokraatia on inimkonna arengu tippvorm voi on seal ka teised alternatiivid? Miks on demokraatia omane pohiliselt euroopalikule kultuurile? Jne

15. Hubbil - 24. september 2007

Aleks,
sotsialism ei hakanud Saksamaale vastu, vaid sojaaegne tsentraliseeritud majandus. Tsentraliseeritud ehk keskusest juhitud majandus ei ole mitte sunonuumne sotsialismiga. Niimoodi moteldes oleks USA olnud teise MS ajal sotsialistlik riik. Siia hulka kuuluksid sel juhul ka koik teised riigid, kus kapitalistidel ei lubatud teha uhtegi piuksu, sest koik ressursid olid rakendatud sojavankri ette. Millegiparast ei raagita palju nendest kompaniidest, kes oleks teinud profiiti II MS ajal. Neid oli, kindlasti, kaasa arvatud ettevotted nagu maffia, kes tollel ajal kontrollis naiteks USA sadamatootajate ametiuhinguid ja saavutas USA valitsuselt teatud eeliseid, mida nad kasutasid kuni Kennedy’d tulid voimule.

Sojast ja relvade muugist on saanud praegu koige kasumlikum ala. Eesti otsustas omal ajal (norkuse moment ma arvan) mitte taastada Tallinnas Arsenali relvatoostust. Kahju, 90-ndate algul oleks seda ka saanud teha. Valmistada relvi, millest naiteks Eesti on voitnud maailmameistri tiitleid. Muua neid sportlastele ule maailma. Jah, mustaks kisub see huumor. Ja totaalselt mooda Hiina teemast.

16. luize - 24. september 2007

Kas Hiinas ei olnud siiski nii, et enne oli diktatuur ja siis tuli kapitalism?
Minu õde käis mõni aasta tagasi Pekingis ühel spordivõistlusel. Ja tema tähelepanekute põhjal on Peking kui linn igav, sest ta ei näe välja sugugi selline, tavaline suurlinn. Aga inimesed tegid seda, mida neile öeldi. Muuhulgas istusid käsukorras staadionil pealtvaatajatena üle rea ja üle kahe pingi, et “täismaja” muljet jätta. Käsu korras plaksutasid, käsu korras istusid edasi.
Sporti on väga kaua aega ära kasutatud demonstreerimaks riigi võimsust. Järgmisel suvel me alles näeme!

17. Tq - 24. september 2007

Riigikord on ju lõppude lõpuks ikkagi ainult pealisehitus, see peamine ja esmane, kuid varjatum, on küsimus võimust. Kusjuures kõigepealt muutub-nihkub võim, sellele järgneb ka riigikorra muutus. Vahel rahulikult, vahel revolutsiooniliselt.

Milles seisneb Hiina vaeste inimeste võim? Hiina majandusmeestel puhul on võimu allikas olemas, sealt on tõenäoline ka pluralismi kandumine ka poliitilisse ellu. Aga kas Hiina vaestel on ka mingi võim?
Kui ei ole, siis ei saagi seal olla mingit demokraatiat.
Teine küsimus on see, et milline see nende vaeste võim on? Kas neid on vaja, kas nad saavad nõuda, kas vaeste suhtes järeleandlikumad saavad sellest järeleandlikkusest ka mingit kasu? Kui jah, siis hakkab asi demokraatia järgi lõhnama. Või on nende vaeste võim selline, et nad võivad võtta, röövida, välja pressida? Siis ei tule ka demokraatiat.

Muide, Euroopaga on sama lugu. Demokraatia tekkis sellepärast, et inimene, töötav inimene, proletaarlane, kui soovite, muutus väärtuslikuks ressursiks. Väljaõppinud töölisteta tehas ei töötanud, sellel kapitalistil, kes maksis töölistele paremat palka, hakkas ka endal paremini minema, väärtuslikud töölised said endale lubada ka isikliku arvamuse olemasolu luksust ja ametiühinguid ja poliitilisi liikumisi. Oluline on siin ka nimelt see kapitalismi olemasolu, sotsialismi ehitaval Venemaal ei tekkinud ei tõelist ametiühingut ega tööliste poliitilisi liikumisi, kuna isikliku arvamusega väärtuslikul töölisel polnud eriti suurt võimalust otsida endale sellist tööandjat, kes oleks valmis leppima tema poliitiliste seisukohtadega, et ainult saada tema tööjõudu.

Ja kui ühel hetkel inimene ei ole Euroopas enam väärtuslik ressurss, siis kaotab lihtne inimene võimu ja demokraatia läheb kõige liha teed.

18. sirje - 24. september 2007

Võtan siitsamast viimasest lausest kinni. Tootmise sisendid on raha, masinad ja tööjõud. Selleks, et edukas olla, peavad need kõik võimalikult odavad olema. Tollesama tööjõu liiga kõrge hinna pärast on nii USA kui Euroopa oma suurimad tootmised viinud üle Hiinasse ja ka mujale Aasiasse. Euroopasse on jäetud selline tootmine, mida saab teha väiksemas mahus ja/või millele on vaja haritud tööjõudu.

Sisuliselt on Euroopa tööjõu probleem mitte väärtusetus vaid liiga kõrge väärtus. Järgmise sammuna koolitatakse Hiina tööjõud eurooplaste tasemele, aga nende hind jääb ikka madalamaks, kui euroopas, kuna neid on nii palju ja töötus on suur.

Tulemuseks on see, et Euroopasse jäävad peamiselt ettevõtluse vähetasuvad liigid ja tootmine on täies mahus hiinas. Hiina läheb sellest veel jupi rikkamaks ja Euroopa kihistub rohkem. Juba praegu on euroopas hullud probleemid sellega, et tootmine on ära viidud. Pigem võivad huvitavad muutused hakata enne toimuma Euroopas, kui Hiinas.

Kas on võimalik, et hoopis Euroopa loobub konservatiivsest-hoolivast ühiskonnamudelist, läheb üle vabale turumajandusele ja kaotab seeläbi oma demokraatias? Poliitikast võõrdumine ja pettumine poliitikutes ei kasva iga aastaga mitte ainult Eestis vaid kogu Euroopas.

Aga Hiina jääb selliseks nagu on ja läheb aina võimsamaks…

19. Tq - 24. september 2007

Tõsi ta on. Pigem peaksime meie tõesti huvi tundma, et mis on see, mis annab sellele väikesele inimesele Euroopas, või siis n.n. Läänes võimu? Kas üldse enam miski annab?

Kuidas saab rahvas kontrollida poliitikuid? Kusjuures mitte mingi kunstliku ja konstrueeritud meetodi abil, nagu valimised või õiguskantsler, vaid kus peitub see tegelik rahva jõud, rahva kontroll, rahva võim?

Võibolla ei tulenegi see enam sellest, et rahvas on tööjõud? Äkki on jõud, võim ja vägi hoopis tarbijate poolel?

20. alvarez - 24. september 2007

Huvitav probleemipüstitus Sirjelt aga midagi kisub nagu viltu…

Proovime siis uuesti.

Küsimus pole tootmises vait rikkuse loomises – ettevõtluses üldse. See võib olla tootmine, põllumajandus või teenindus. Arenenud riikides on teenindussektori osakaal üle poole, põllumajanduse käes alla 10% ja ülejäänu tootmine. Varakapitalismis on suur osa tootmise käes ja ja veel oluline osa põllumajanduses. Arengu ja agraarmaades jäme ots põllumajanduse käes – kuni 80%. Ehk pole vahet, kuidas rikkus toodetakse.

Rikkuse loomine püsib jah püsti kapitalil ehk rahal, mitmesugustel tootmissisenditel nagu tööjõud, masinad, tooraine JA teadmistel-ettevõtlikkusel-oskustel. Raha on suures mahus vaja sedavõrd kuivõrd rikkuse loomist on vaja suurendada. Tööjõud ja masinad on omavahel teatava aga oluliselt kõrge määrani asendatavat. Tõõju ja toorainete asendatavuse piiri nihutaja on tehnoloogia areng. Aga võti on teadmised-ettevõtlikkus-oskustel. Ehk siis koorub välja, et olulised faktorid on teadmistel/tehnoloogial/innovatsioonil ja ettevõtlikkusel ning selle vabalt möllata laskmisel või piiramisel.

Euroopa tööjõu probleem ei ole tema kallidus. Ja tema vähedus on probleem eelkõige negatiivse iibe tõttu. Negatiivne loomulik iive aga on heaoluühiskonna sünnitis. Arvestades, et need rikkalt teenijad on ka nõus palju maksma ei peaks hind olema probleem. Šveits on maailma suurimate sissetulekutega inimeste riik aga ka maailma kalleim riik. Asja olemus on see, et probleemi lahendamise laiskus ehk immigratsiooni soodustamise kergus/illegaalne immigratsioon ning samas ka majandusvabaduse poolt lubatav tootmise väljaviimine on võimaldanud minna odava tööjõuga piirkondadesse, mis teevad noid piirkondi rikkamaks.

Ühelt poolt on tegemist laiskusega – lihtsam on vedada odavat immigranttööjõudu sisse, tuua kaasa endale sotsiaalprobleeme ja lõpetada ikka kalli tööjõuga. Teisalt võib tootmise viiga odava tööjõuga piirkondadesse ja lõpetada kalli toodanguga veidi hiljem.

Vastupidi – Euroopas on ja siia jäävad kõige kõrgema tööviljakusega ja lisandväärtusega tootmisharud, sest ainult nii on võimalik kalli tööjõuga toota. Ja loomulikult jääb ja kasvab teenindussektor. Hiinal on loomulikult meeletu odava tööjõu volüüm ja suuruse tõttu kohutav inerts aga praeguse kasvu juures tähendab see, et koos maailma suurimaks majanduseks saamisega ollakse 50 aasta pärast ka rikas ja ka kallis riik. Järgmine tulija on India ja siis on mõneks ajaks vaikust. Samas oleks loogiline, et on toimunud mõned arengud tehnoloogias ja mõned struktuurilised muudatused. Hiinaoptimism ei pruugi siiski väga pikk olla, sest neid ootavad ees ka suured fundamentaalsed probleemid – alates demograafilisest lõpetades kihistumislikega + makroökonoomilised jamad nagu praegu Jaapanil. Jaapan oli eelmise sajandi 50-ndatel samasugune päss nagu Hiina praegu.

Lisaks on veel poliitika ja mõned inimlikud jooned. Globaalne rikkus oleks maksimaalne kui iga riik/regioon realiseeriks oma suhtelised eelised, ehk seal kus vili kasvab hästi kasvatatakse vilja ja seal kus on palju metsa tegeletakse sellega. Inimlik stabiilsusiha, USA-Aasia-Euroopa võimukolmnurk ja heaoluühiskonna palju raha on tinginud perverse nähtuse nimega Euroopa põllumajanduspoliitika CAP mis neelab 60% EL eelarvest ja soodustab põllumajandust selleks ühel ebasoodsamas piirkonnas. Nõme? Lisaks vastastikkune protektsionism samas kolmnurgas Euroopa-USA-Aasia/Hiina. Jällegi ebaefektiivsuse allikas.

Euroopa mudel pole konservatiiv-hooliv vaid sotsiaaldemokraatlik-konservatiivne ja selles ei ole midagi eriti demokraatlikku. Liberaalsus on demokraatia ekvivalent majanduses. Liberaalsust anarhismi kujul ei soovi keegi seega räägime siiski absoluutsest ettevõtlusvabadusest aga samas piisavast maksude abil rahakogumisest, et et tasakaalustavaid poliitikaid ajada. Tegelikult ongi Euroopa ja võib-olla ka maailma probleem see, et üritatakse liialt reguleerida ja sekkuda. Asjad mis läheksid paika paljude väikeste üksikotsustajate toimimise tulemusena arvatakse et saab paika väänata ülitarga riigi või regulatsiooni abil. Aga näe ei tööta.

Poliitikast võõrandumine on aga juba kolmas teema ja pigem seatud liigse riigi sekkumise ja heaoluühiskonnaga kui millegi muuga.

PS Enamus neist põhitõdedest pärineb mikro- ja makroökonoomika baaskursusest, millel pole -ismidega mingit pistmist. Võib-olla on maailma pääsetee hoopis korralik majanduse baasharidus lisaks kirjaoskusele muudele baasteadmistele?

21. priitp - 24. september 2007

Tegelikult ongi Euroopa ja võib-olla ka maailma probleem see, et üritatakse liialt reguleerida ja sekkuda. Asjad mis läheksid paika paljude väikeste üksikotsustajate toimimise tulemusena arvatakse et saab paika väänata ülitarga riigi või regulatsiooni abil. Aga näe ei tööta.

Pika kommentaari lõpuks kadus mul jutulõng käest ära. Mis asjad need üksikotsustajate toimimise tulemusena paika läheksid?

Võib-olla on maailma pääsetee hoopis korralik majanduse baasharidus lisaks kirjaoskusele muudele baasteadmistele?

Kui inimesi huvitaks täisusliku majandussüsteemi loomine, siis jah. Paraku huvitab inimesi ka see, milline ühiskonnakord on õiglane ja mihuke riigivõim legitiimne. Mikro- ja makroökonoomika baaskursusest nendele küsimustele vastust leida on vast keeruline…

22. sirje - 24. september 2007

alvarez. Tegelikult kirjutasid sa praegu pikalt lahti minu viimase kommi, ainult, et ma ei käsitlenud põllumajandust ja rääkisin mitte skandinaaviast (sotsiaaldemokraatlik) vaid mandri-euroopast. Hiina nn. kommunism oli küll maoislik ehk juhtiv klass polnud mitte töölisklass nagu Venemaal, vaid põllumehed, aga praeguses maailmas Hiina põllumajandus eriti silmapaistev pole ja Euroopa Liit takistab põllumajandustoodete sissevedu.

Sa räägid majandusliberaalsusest ja räägid riigi reguleerimisest, aga mulle jääb selgusetuks, kumba sa pead demokraatia tarbeks paremaks eelduseks? Majandusliberaalsuse ja demokraatia koostoimimise näidet ei tule kaugelt otsida – Eesti on siin parim näide. Kui keegi väidab, et Eestis on kodanikeliikumine (ehk siis üks demokraatia toimimise alustalasid) heas olukorras, siis on tegemist inimesega, kes pole ise Eestis kodanikeliikumisega tegelenud. Eestis toimib ainult see kodanikeliikumine, mida riik (ehk poliitikud ja võimuparteid) otseselt toetavad. Teistel on äärmiselt keeruline midagi teha, sest rahvas on passiivne.

Miks on rahvas sellises toredas majandusvabas riigis passiivne? Aga sellepärast, et prioriteet nr. 1 on teenida raha, kõik muu pole oluline. Kui aus olla, siis ma ei näe vahet kodanikeliikumise olukorras Hiinas ja Eestis, aint et Hiinas on ilmselt veel hullem.

Pole vist küll eriti emotsioonivaba näide (ja ma kindlasti ei tahaks seda teemat siin alustada), aga Eesti kodanikeliikumise hiilgehetk oli aprillirahutused, kus rahvas läks vabatahtlikult karjade kaupa tänavatele oma õiguseid nõudma. Mis õiguseid ja kes, see pole hetkel oluline. Oluline on, et miks? Võimalik, et kui Hiina valitsus võtab kätte ja ***tub ühele osale hiina inimestest kõvasti pähe, siis võib juhtuda sama värk ka Hiinas. Ja kuna neil on rahvast lademetes, siis võib ka mingi muutus riigis toimuda.

Aga see kõik oli praegu oletus ja fiktsioon ja asjade vägivaldne seostamine.

23. alvarez - 25. september 2007

priitp,

Jutulõng oligi mõeldud käest minema, sest veerema pandud teemalumepall on mahukam kui komm kannatab.

Suur hulk väikesi üksikotsuseid vs ühe suure ja targa otsused on otsapidi maitse ja ideoloogilise eelistuse teema aga mõte saab olla see, et kui mõistuspäraseid otsuseid väärastavaid poliitikaid nagu protektsionism ja Euroopa Põllumajanduspoliitika oleks vähem, siis oleks asjad ilmselt “normaalsemad”.

“Paraku huvitab inimesi ka see, milline ühiskonnakord on õiglane ja mihuke riigivõim legitiimne. Mikro- ja makroökonoomika baaskursusest nendele küsimustele vastust leida on vast keeruline…”
Kuna aga õigluse definitsioon on igaühel oma, siis juttu jätkub kauemaks… Majanduse baaskursus aitaks vältida inimlikku kiusatust tegeleda subsideerimise, protektsionismi, liigkõrge maksustamise, eelarvedefitsiidi, riigilaenu või katteta raha emiteerimisega ja õpetaks lihtsat tõde – osta odavalt ja müü kallilt. Maailm oleks ilmselt natuke halastamatum aga oleks vähem inimesi, kes oma rolli/staatuse rahul ei ole.

Sirje,

Paraku kirjutasin jah läbi Sinu kommentaari kuna nii mõnigi asi riivas kõrva. Põllumajandus on osa tervikpildist, mida Sina nimetasid tootmiseks. Tootmine on Euroopas samasugune non-issue nagu põllumajandus ja peamine on see, et rikkuse juurdekasvu ei tooda mingi konkreetne sektor vaid innovatsioon ja ettevõtlikkus, eriti veel kui sellel vohada lasta ning asjad loksuks oma loomulikesse voolusängidesse.

Hiina põllumajandus on suhteliselt silmapaistev, et mitte öelda maailma suurim tootja kui arvestada kasvõi riisi, rapsi ja sojatoodangut to name a few.
Meile siin Eestis võib tunduda Skandinaavia ülimalt sotsiaaldemokraatlik aga maailmamastaabis või üldisel parem-vasak skaalal on kogu Lääne-Euroopa väga sotsiaaldemokraatlik. Kuna Skandinaavia moodustab väikese osa Euroopa kogutoodangust siis selline põhjamaine hälve ei torka eriti silma. (Norra oma naftaga olgu rohkem omaette)

Demokraatia tarvis on parim eeldus
a) vaba ettevõtlus ja selle minimaalne piiramine (monopolide reguleerimine ja muu möödapääsmatu seadusandlik raamistik v.a.). Boonus on see kui reeglid ja piirangud on lihtsad ja ühetaolised, minimaalsete eranditega.
b) maksukoormus, mis vastab majanduse rikkusele (mida rikkam, seda kõrgem see võib olla)

Jah, Eesti suurim probleem on see, et inimesed on passiivsed. Aga see on väga inimlik. Ilmselt oleksime aktiivsemad kui meid rohkem piirataks. Keskealised ja vanemad on nii palju sissi mänginud ja nüüd niipalju haljale oksale jõudnud, et lasevad ka vahelduseks mõnusalt leso peal peeru. Poliitikute lollus ja oma peegelpilti imetlev peaminister on parim ravi sellise apaatsuse vastu. Ja üks väike majanduskriis kuluks marjaks. See on nagu immuunsüsteem – kui kakat ei söö, siis läheb esimesest pesemata õunast kõht lahti.

Majandusvabadusel ja rikkuse staatilisel määral ning passiivsusel erilist seost ei ole. Seos on rikkuse kasvul ja passiivsusel. Lihtsalt suvaline joosep, kes tunamullu oli mõttetu prole on täna lugupeetud hüpoteeki maksev ja mersuga sõitev ehitaja. A mida talle see poliitika? Kui joosep nüüd viis aastat tiksuks sama reaalpalga peal või mõni väike majanduskriisike temast üle käiks, küll siis seda aktiivsust tuleks. Või teisalt, kui mingi totra intriigi tulemusena Toompeale/Stenbocki mingi eriti tobe kokteil satuks.

Sinu poolt loodetut Hiinas ei juhtu. a) seal on veel liiga tugev terroriaparaat b) Shanghai tuled on liiga ahvatlevad, et kusagil kolkakülas mingit mässu püsti panna ja ranniku-rikkurlinnades ollakse rõhutatult vagurad (sest veel odavamat tööjõudu tuleb linnadesse no nii mõne miljoni kaupa aastas) c) seni on küll totalitaarsel aga imelikult elutargal autokraatide tõul Hiinas leidunud piisavalt valgustatust, et mitte vinti üle keerata d) kollane rass on (ajaloolis-kultuurilistel põhjustel) niivõrd teistmoodi konstrueeritud, et seda lihtsalt ei juhtu.

24. analyytik - 25. september 2007

to: Hubbil

13. Hubbil – 24. September 2007
“Naomi Klein fan, eh? Siis sa oled jarjekorras teine, mina olen suurem fan.”

Eks see jutt ole nüüd teemaväline siin, aga siiski…

Nii et Hubbil, minu meelest väga vinge, et Sa suurem fan oled. Mis fan nüüd mina… seda muidugi :)
Nojah. Mina pole õigupoolest fan ega miskist, ma ainult mõned artiklid olengi lugenud. A kui Sa kõva fan oled, ehk väänaksid mõne asja eestirahvale mõistetavasse keelde ka. Naomi Kleini artikli niisiis. Näiteks sellesama: “Can Radical Capitalism Survive the Disasters It Creates?” Miks mitte. Proovi ära. Ma usun, et selle saab siia blogisse üles ka panna. Või kui tead mõnda paremat lugu – vali ise, mis sobib.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: