jump to navigation

Kelle asi peaks olema demokraatia? 11. oktoober 2007

Posted by Manjana in ideed, kapitalism, kodanikeühiskond, tõlkelood.
trackback

Seekord pakume Teile lugemiseks ja arutamiseks ühte peatükki (lk 49-53) Michael Edwardsi 2004 aastal ilmunud raamatust Civil Society

Kui tugev kodanikuühiskond ei suuda luua ühiskonda, mis oleks tugev ja inimsõbralik, kes siis veel saab? Vastuse leiab vaadates erinevaid institutsioone, millel on konkreetsed sotsiaalsed eesmärgid. Kui valitsus, ettevõtted ja perekonnad ei ole osa sotsiaalsest võrgustikust, siis nad peavad olema osa ühiskonnast, kuna nad mõjutavad nii sotsiaalseid norme kui ka poliitilist kliimat ning muudavad avalikku poliitikat.

Vaadates USA kodanikuühiskonda, siis tegeldakse peamiselt poliitika ja majandusega üritades takistada mingeid spetsiifilisi reforme. Seega, institutsioone vaadeldes tuleks jälgida just neid, mis soodustavad muutuste tegemist. Heas ühiskonnas on nii õnnestumine kui ebaõnnestumine alati kollektiivne saavutus.

Samas peaks ka vastavaid protsesse suutma märgata või nagu ütles Gramsci, et perekond on indiviidi väärtuste ja normide kujundaja.

Perekond peaks olema  inimese esimene sotsialiseerimise koht, kus ta õpib ohverdamist ja teineteisest hoolimist. Usaldus, koostöö ja teised spetsiifilised poliitilised hoiakud saavad alguse perekonnasuhetest. Perekonnaelu koos kooli ja töökohaga võtavad suurema osa inimese suhtlemiseks kuluvast ajast. Usaldus, armastus ja kaastunne on altruistlikult positiivse mõjuga ja mitte sellepärast, et nad korrastavad kõrgema tasandi sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi, vaid kuna nad loovad radikaalselt erinevaid käitumishoiakuid, millele saab rajada uusi lahendusi. Armastuse eesmärk on tekitada nii kõrgendatud meeleolu kui ka ebaisekat tunnet teiste heaolu suhtes ning julgustab inimesi teiste aitamisele. Perekonnasuhted, milles mängivad oma osa ka tööandjad ja valitsus, on olulise tähtsusega faktor inimliku ühiskonna ülesehitamisel.

Ettevõtluse roll parema ühiskonna loomisel on olnud alati pideva diskussiooni objekt ja seda pole ka võimalik ignoreerida, kuna tänapäeval pole ilma turumajanduse poolt loodava kasumita võimalik progressiivseid sotsiaalseid eesmärke läbi viia. Teiselt poolt saavad ettevõtted efektiivselt toimida vaid siis, kui nad on osa tsiviilühiskonnast, kuna näiteks sadamad saavad toimida vaid siis, kui neid usaldatakse, ega arvata, et nad on ebaausad või ohtlikud. Seega ei saa tsiviilühiskond toimida, kui pole turge ja turud vajavad ühiskonda ja inimesi, et toimida. Sotsiaalselt vastutustundlik kapitalism hoolitseb selle eest, et töötajate palgad tõuseksid ja töötajatel oleks paremad tingimused pakkudes neile lastehoiuvõimalust ja töölistele paindlikke töötamisvõimalusi. Kui ettevõtlus liigub edasi selliste eesmärkide poole, siis on ta samuti parema ühiskonna looja rollis.

Hoolimata armastavatest perekondadest ja sotsiaalselt vastutustundlikust kapitalismist tekivad ikkagi erinevused võimuküsimustes, ligipääsus heaolule ning ebavõrdsused võimalustes. Selliste ühiskonna ebavõrdsustega tegelemine on valitsuse roll. Nad võivad teha diskrimineerimise vastaseid seaduseid, muuta nn. „mängureegleid”, kaitsta töötajaid, luua standardeid ja garanteerida sotsiaalset turvalisust ning lapsehoiuvõimalusi nendel kohtadel, kus firmad ja perekonnad ei soovi või ei saa hakkama. USA soovimatus seda mõista, viib valitsust otsima lahendusi läbi struktuursete vahendite, läbi vabatahtlike annetuste, mis lõppkokkuvõttes on tee, mis lõpeb pisaratega. Näiteks võivad naised saada paremini ligi tööturule, kui kasutavad vastavaid abiprogramme, aga see ei taga veel neile meestega võrdset palka ega võimalust lastehoiuks. Vaesed inimesed usaldavad valitsust üldiselt niipalju kui üksteist. „Head naabrid ei asenda head valitsust”.

Sel teemal jaotuvad arvamused kaheks: ühed leiavad, et valitsus peaks kehtestama erinevaid norme, õiguseid ning standardeid ja need, kel pooldavad, et läbirääkimistel ja arutlustel tekkiv konsensus on ainuke mõeldav tee. Samamoodi jaotuvad inimesed ka nendeks, kes arvavad, et moraalinormid mõjutavad poliitikaid või poliitikad kujundavad moraalinorme. Kui ühed näevad valitsust kui eesmärgiga tegutsejat ja kodanikeliikumisi kui anarhiat ning eraettevõtlust kui ühiseid ressursse, tekib kummaline vastuolu teades, et tegelikku mõjuvõimu riigis omavad erahuvid ning riik omab vaid võimu sunni ning vägivalla üle, et kuidas siis saavad institutsioonid garanteerida võrdse kohtlemise. Kas me loobume sellest, et riik on võimeline kehtestama reegleid või demokraatiat läbi ausate valimiste ja anname erasektorile võimaluse teha, mida nad soovivad.

Tegelikult on juba paljud poliitikas ja majanduses toimunud muutusi seondanud üksikute ettevõtjate erahuvidega ja huvide teostumist ka siis, kui sotsiaalsed liikumised selle vastu on olnud. Arvestades seda on vaja mitmeid sotsiaalseid reforme, et turud ja aktiivsemad organisatsioonid saaksid tegutseda ühiste hüvede nimel. Näiteks võiks demokraatlik valitsus jõuda kokkuleppele mõnede ametiühingutega nii sotsiaalsete kui majanduslike eesmärkide koha pealt.

Mis on eelduseks edukale arengule? Mitte poliitikad, mitte üldine usaldus vaid sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline energia, mis on suunatud strateegiliselt kõikide osapoolte ülesannetele läbi koordineeritud tegevuse erinevates institutsioonides. Seega – ühiskondlik kokkulepe erinevates institutsioonides ühiste eesmärkide eest.

Vabatõlge: Sirje

Advertisements

Kommentaarid

1. kalake - 4. november 2007

demokraatia …

minumeelest tähendab see alustuseks seda, et enamuse huvi pannakse maksma vähemuse üle.
Kõige ehtsam näide on demokraatlikud valimised. Kõik saavad sõna, kuid oma põhimõtteid saavad ellu rakendada vaid need, keda eelistab enamus.

sellist ühiskonna korda pole veel olemas, mis peaks järgnema demokraatiale, mis oma olemuselt tähendaks kõikide konsensust enne kui midagi tegema hakatakse.

Millegi sellise poole püüdleb euroopa liit näiteks. Püütakse rakendada konsensus põhimõtet, kuid praktiliselt on see välja kukkunud süsteemi mitte toimimisena. Võibolla ei ole inimesed veel piisavalt palju arenenud ja peab lihtsalt ootama kuni aeg on küps.

2. Arthur Graal - 13. november 2007

Jah,just,Kalake,nii see on,enamuse huvi pannakse…
Aga lolle on paraku alati rohkem,seega enamust.
Ja mis juttu veel autor räägib vastutustundlikust kapitalismist!?


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: