jump to navigation

Kuidas poliitikud ajakirjanikke ära kasutavad 24. november 2007

Posted by Manjana in meedia, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Seekord pakume lugemiseks eesti keeles 1995. aastal ilmunud Patrick Dunleavy ja Brendan O’Leary [1992] „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika” raamatu ühte peatükki, mis räägib pluralistide seisukohtadest meedia ja poliitika suhtes.Kaamerad ja poliitikud

Pluralistide esimesed seisukohad meedia positsiooni kohta olid toetusavaldused vabale ajakirjandusele ja need ennetasid enamike Lääne-Euroopa riikide täielikult demokraatlikke konstitutsioone. 18. ja 19. sajandil nähti eraomanduses olevates ajalehti kui poolkonstitutsiooniliste (parimal juhul) valitsuste võimu kriitilist kontrollijat. Ajalehed ja ajakirjad olid ühtlasi ka esmatähtsad kommunikatsioonikanalid, mille kaudu ilma valimisõiguseta ja poliitiliste parteidega veel mitteühinenud inimesed hoidsid ennast kursis poliitiliste sündmustega. Valitsuste ja varakate klasside sagedased püüded suruda maha ajalehtede massilist levikut üksnes aitasid kindlustada meedia kriitilist rolli pluralismi analüüsimisel ja propageerimisel.

Liberaalses ajakirjandusteooria nägemuses hoiab eraajalehtede omandiõigus ära kommunikatsioonivahendite riigimonopoli. Täpne ja täielik informatsioon poliitika kohta on vajalik, kuigi konkurentsi eesmärk polüarhias on kontroll poliitikute tegevuse üle. Polüarhia on hädaohus, kui valitsev eliit saab kontrollida informatsiooni liikumist, milles valgustatakse nende tegevust. Eraomanikud soovivad saada kasumit ja seepärast nad annavad välja ajalehti, mis on mõeldud poliitilise spektri igale osale, kus vähegi on võimalik koguda lugejaid. Missugused isiklikud sümpaatiad või sidemed omanikel ka ei oleks, peavad ajalehed konkureerima üksteisega, et avaldada lugejate ligimeelitamiseks uudiseid enne teisi. Seega toimib kasumimotiiv varjatud käena avalikustades ja edastades kodanikele informatsiooni poliitikute kohta.

Seda doktriini on varjutanud teistsugune seisukoht, milles osutatakse väiksemat tähelepanu ajakirjanduse eraomandusele ja suuremat professionaalsusele kui demokraatlike väärtuste kaitsjale. Niisuguses tõlgenduses on ajakirjanikud professionaalne grupp, kes taotleb „tõde” suhteliselt omakasupüüdmatul moel. Nemad otsustavad, mida lugeda “uudiseks”, lähtudes eelkõige professionaalsetest väärustest, mitte poliitikute ja omanike juhtnööridest ja ettekirjutustest. Ajakirjandusliku aususe säilitamisel on tähtis roll eduka ajalehe väljaandmisel. Omanikud, kes sekkuvad muutmaks oma ajalehe suundumust erapoolikuks, leiavad end olukorrast, kus nad kaotavad lugejaid, oma parimaid töötajaid ja laiema avalikkuse „usaldust”, mis on oluline ajalehele poliitilise kaalukuse seisukohast.

Nagu teisedki erialad, on ka ajakirjandus hakanud üha enam spetsialiseeruma. Selle tulemusel on ülevaated poliitiliste sündmuste arengust, majanduse, välissuhete, rahaturgude ja tööstusliku arengu teemadel muutunud professionaalsemaks. Taustuudised, analüüsid ja kommentaarid on samuti eripalgelisemad. Ajakirjanike karjäär sõltub vähem sellest, et olla üksikutele omanikele meelepärane ja rohkem nende endi erialastest oskustest. Spetsialiseeritud ajakirjanikud on samuti sõltuvad oma positsiooni säilitamisest samas valdkonnas tegutsejate hulgas. Neil on ettekujutused selle suhtes, mida tähendab “vastutustundlik ajakirjandus”. „Ettearvatud reaktsioonide” reegel sunnib ajakirjandust olema vastutustundlik. Enamikus liberaalsetes demokraatiates on ajakirjanduse “liialdused” tingitud katsetest teostada omaenda järelevalvet vabatahtlikult aktsepteeritud ettekirjutuste alusel, mis suurendavad väljaannete ausust ja korrektsust. Sellised mehhanismid on loodud peamiselt valitsuse otsese sekkumise välistamiseks.

Teine pluralistlik mõttevool hakkas kujunema alates 1920. aastatest seoses ringhäälingu arengu hoogustumisega. Suuremas osas Lääne-Euroopa maades (mitte aga USAs) on omandiõigus ja kontroll televisiooni ja raadio üle kuulunud mitte eraomanikele, vaid riiklikele organisatsioonidele. Isegi USAs on ringhääling reguleeritud ja kontrollitav föderaalsete ametkondade ja Kongressi poolt, kuid sellisel moel, mida peetakse ajakirjanduse jaoks vastuvõetamatuks. Niisugune teistsugune poliitiline kliima on tekkinud kolmel peamisel põhjusel. Esiteks nägid paljud ringhäälingus mõjuvõimsa propaganda potentsiaalset vahendit. Raadio 1920. ja televisioon 1940. aastatel tundusid olevat palju suutelisemad muutma inimeste seisukohti kui trükiajakirjandus. Nähti, et nende tegevuse reguleerimine on hädavajalik hoidmaks ära kolossaalse manipuleeriva võimu sattumist ükskõik missuguse huvigrupi kätte. Ainult riiklik kontroll võib tagada poliitilise teabevahendi, mis on “erapooletu” peamiste parteide suhtes ja tegutseb vastutustundlikult “avalikkuse huvides”.

Teiseks eeldas ringhääling esialgu piiranguid väheste raadio ja telelainepikkuste jaotamisel, mida käsitleti riigi, mitte aga eraisikute “omandina”. Nende põhjenduste osatähtsus on vähenenud, sest siiani pole vaieldamatut teaduslikku kinnitust leidnud asjaolu, et ringhääling on poliitiliselt mõjuvõimsam kui ajalehed. Tehnoloogilised piirangud, mis takistavad ringhäälingujaamade arvu kasvu, on aga muutunud vähem arvestatavaks. Kolmas põhjus, mis tingib riigi kontrolli vajaduse meedia üle tuleneb elitaarsest arusaamast, et on vaja kehtestada ringhäälingustandardid, mis takistavad selle mandumist rahvaajakirjanduse madalaimale tasandile. Standardite nõrgenemist käsitlesid mõned liberaalsed mõtlejad täieliku kommertsialiseerumise loogilise tagajärjena, kuna eratelekompaniid on täielikult sõltuvad reklaamituludest. See mõtteviis mõjutab siiani oluliselt neid Lääne-Euroopa maid, mis on kehtestanud piiranguid juurdepääsuks ringhäälingule, tavaliselt avaliku ja riikliku segasüsteemi vormis.

Riigi sekkumine kas ringhäälingu omandi või reguleerimise vormis on kõikides liberaalsetes demokraatiates tingitud samuti vajadusest kehtestada standardid, mis tagavad “neutraalsuse” ja poliitilise vabaduse. Valitsus ja seadusandlik võim tavaliselt hoiduvad sekkumast igapäevasesse uudiste edastamisse ja selle asemel asutavad küllalt autonoomsed ringhäälinguorganisatsioonid kontrollimaks avalik-õiguslike või kommertskanalite tegevust. Selle tava vastu on eksitud mõnedes maades, nagu näiteks Prantsusmaal parempoolsete valitsuste ajal 1960. ja 1970. aastatel ning Suurbritannias, kui kajastati terrorismijuhtumeid Põhja-Iirimaal. Üldine neutraliteedireeglite säilimine ja riigi reguleerimine „käed eemale” vormis on loonud aluse uuele pluralistlikule tõlgendusele sellest, miks meedia tegevuse tulemused tagavad polüarhia. Avalik-õigusliku ringhäälingu reguleerimine ja eetika toimivad kui tasakaalustavad jõud vaba ajakirjanduse suhtes, sest kuigi inimesed pöörduvad uudiste kiireks saamiseks esmalt televisiooni poole, loevad nad sedasama detailsemal kujul ajalehtedest, kasutades järelikult mitmekesiseid infoallikaid. Mõlema süsteemi erapoolikus on kontrolli all, kuna on võimalik kasutada teisi uudisteallikaid ning nende vahel toimib efektiivne konkurents lugejate või vaatajate pärast. Suurte rahvaajalehtede varjamatult erakondlikke hoiakuid sellistes maades nagu Suurbritannia püütakse piirata erapooletu analüüsiga televisiooniuudistes. Televisioon on üldiselt Lääne demokraatiates tunnustatud “usaldusväärsemaks” kui trükiajakirjandus. Erakondlikud ajakirjandusanalüüsid ei saa uudiste kirjeldamisel luga palju “eemalduda peajoonest”, sest siis lakatakse neid uskumast. “Mitte keegi, kes kavatseb varustada masse (sic) nende igapäevase uudisteportsjoniga, ei tohi lubada endale üle piiri astumist, asjade pakkumist võidakse käsitleda reaalsuse isikliku versioonina” (Polsby). Samas toimib turule orienteeritud ajakirjandus, mis on valmis meelitama lugejaid ligi „kõmuliste” uudistega, vastukaaluna poliitilise eliidi püüetele mõjutada avalik-õiguslikku ringhäälingut.

Vaba ajakirjanduse ühitamine kasvava ajakirjandusliku professionaalsusega, samuti meedia eri tüüpide tasakaalustav võim loob süsteemi, kus toodetakse informatsiooni, mis on vajalik kodanikele efektiivseks kontrolliks poliitikute üle. Poliitilisi uudiseid on rohkem ja nad on üksikasjalikumad kui kunagi varem. Samuti on palju professionaalsem meedia poolt rakendatav tehnoloogia, mille abil selgitatakse välja auditooriumi reaktsioon nende tegevusele (avaliku arvamuse uuringute ja TV reitingute abil). See süsteem laiendab märkimisväärselt valitsuse vastutust. Pluralistid tunnistavad, et meedia domineeriv roll on veelgi vähendanud seadusandliku võimu ja kohtute tähtsust täitevvõimu kontrollimisel. Sampson räägib Suurbritannia meediast kui paraparlamentide kogumist, mis on üle võtnud poliitika üksikasjaliku uurimise funktsioonid, mida varem teostas Alamkoda. Samamoodi illustreeris Watergate kõige näitlikumalt meedia mitteformaalset kontrolli Ameerika täitevvõimu üle. Polsby fikseeris üldisemal kujul asjaolu, et USAs olid parteid meedia kasvava mõju tõttu sunnitud etendama vähenevat rolli. Presidendi otsevalimise kasvav tähtsus on dramaatiliselt suurendanud meedia osa kandidaatide valikul ja poliitika määratlemisel ning see toimub traditsioonilise kohaliku parteieliidi ja põhiliikmete arvel.

Enam kriitilised pluralistid muretsevad, et meedia poliitilise rolli suurenemine ei olegi nii ühemõtteline hüve. Mõnel viisil võib see laiendada kodanike kaudset kontrolli poliitikute üle. See on muutnud samuti kontrolli sisu, mida kodanikud võivad teostada seadusandliku kogu või poliitiliste massiparteide kaudu, kui nad suruvad peale meedia väärtusi ja protseduure, mis võib varjatul kujul muuta poliitika teostamise kulukamaks. Näiteks võivad uudiste “dramaturgiliste vabaduste” tõttu, sagedamini tekkida destabiliseerivad või tsüklilised poliitilised moevoolud ning tähelepanu võib keskenduda väga vähestele stereotüüpsetele poliitilistele “kangelastele”. Samamoodi võivad niisugused järelmõjud vähendada selliste poliitikute vastutust, kes oskavad „edukalt õppida varustama meediat”.

Advertisements

Orjatöö? 21. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed, kodanikeühiskond, töö.
comments closed

MetallitöölineKuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.

Tolerantsipäev: aga ärgu mu silme alla ronigu! 16. november 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, iroonia.
comments closed

nooredTolerantsiga on meie maal kuidas kunagi – vahest nagu oleks ja mõnikord on halvemast halvem. Igatahes on meil põhiseaduslikult täiesti tolerantne riik ja kui keegi välismaalt tuleb ja hakkab virisema, et tehke nii ja tehke naa, siis on need tüübid alati Venemaa agendid.

Ja üldse – enne kui rääkida, et meil Eestis on väike hulk neid, kes teistsuguste elu põnevaks teevad, peaks ikka minema ja vaatama seda, kui jube on olukord Venemaal. Meil on heal juhul sada aktiivset fašisti, Venemaal ootavad nad oma ohvreid igal tänavanurgal. Kuidas saab meie peaministrit fašistiks kutsuda, kui Putin on tõeline diktaator! Kas meil on mõni mustanahaline mättasse löödud? Ei ole, aga Venemaal saavad nad pidevalt kolki ja surnuid ei jõua varsti enam üle lugeda. On ju nii?

Aga noorsugu on meil küll hukas ja see peaks meid muretsema panema. Pole neil noortel enam ei austust ega viisakust! Koolitundides käib möll nagu ameerika filmis ja õpetaja on täiesti võimetu, et midagi ette võtta, sest meil on nii tolerantne maa ja füüsiliselt ei või isegi enam oma last karistada, rääkimata siis veel võõrast lapsest. Ime siis, et sellistest massuurikatest kasvavad teismelised, kes tänaval mustanahalisele järgi hõikavad.

Ja kuidas need noored veel välja näevad! Noored poisid käivad pükstega, mis ripuvad ei tea mis imetrikiga kuskil natuke üleval pool põlvi. Mis mood see on, kui aluspüksid paistavad välja? Muidugi võib ka olla, et püksid on seepärast nii madalale vajunud, et taskus on midagi rasket. Noh püstol näiteks. Või narkootikumid või hoopis pudel alkohooli.

Vot noorte joomist peaks ikka küll piirama! Jube kuidas lehtedes kirjutatakse, et noored käisid kuskil peenes motellis ja jõid ning laaberdasid seal. Hirmus lugeda kohe. Suured inimesed peaks ikka targemad pead kokku kutsuma ja omavahel arutama, kuidas sellele jubedale noorte joomisharjumusele piiri panna. Noh ja konverentsi lõpuks peaks täiskasvanud ikka ka tähistama ka kui edukalt sai arutatud laste joomise probleeme. Täiskasvanud inimestel ju ometigi seda va liigtarvitamise probleemi ei ole.

No tegelikult on muidugi ka täiskasvanud inimesi, kes liiga palju joovad, aga mis inimesed need on! Need on ju asotsiaalid ja nad joovad lõhnaõli. Korralikud inimesed sellistega üldse tegemist ei tee!

Kõige õudsamad inimesed üldse on narkomaanid. Noh tavaliselt pole need eestlased. Telekast näitas, et sellistele taheti mingit rehabilitatsiooni keskust teha. Kohalikud elanikud võitlesid linnavalitsuse kohutava plaani vastu ja käskisid oma reha-asja kuskil mujal teha. Loomulik ka, tulevad ja viskavad meie laste liivakasti veel süstlaid. Kuhu ma siis oma koera pissitama lähen, kui liivakast on süstlaid täis?! Äkki saab koer veel AIDSi?

AIDSist rääkides tulevad mulle alati homod meelde. Vot see on siuke asi, mida vanasti ikka üldse polnud, aga nüüd on. Ja käivad ja räägivad oma asjadest igal pool. Olgu rahul sellega, et neid tolereeritakse, on neil vaja veel marssida? Istugu vaikselt kapis ja ärgu liputagu oma sugueluga, selline asi on ju nakkav! No kuidas sa muidu põhjendad, et enne ei olnud ja nüüd on neid kõik kohad täis?

No keda me veel tolereerime? Tegelikult praegu ei tulegi meelde, kõiki nagu tolereeriks, peaasi, et nad oma erisusega kuskile barrikaadidele ei roni ja eesti keele ilusti ära õpivad.

16. november on UNESCO poolt kuulutatud Tolerantsipäevaks.

Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, iroonia, meedia, valimised.
Tags: ,
comments closed

Magav kutsuJälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?

Kõrgharidus massidesse! 1. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed.
comments closed

TöömeesEnamik toredaid mõtteid kipub Eestis sumbuma ühte asja – ei ole piisavalt inimesi, täpsemalt siis, piisavalt haritud inimesi. Neid, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema, omades ka mingit hulka ekspertteavet. Püüdes organiseerida Eesti kraadiõppureid millegi tegemisse, põrkume me ikka ühele probleemile: ei ole aega, sest peab käima tööl. Kuni selleni, et inimestel ei ole aega lugeda läbi seminariks kohustuslikke tekste, sest nad on tööl. Selle tulemusena muidugi seda mõtlemis-loomisharjumust ka välja ei kujune, ehkki võimekust oleks paljudel.

Eesti kõrgharidus muutub aina enam ja enam silmakirjalikuks ning just seetõttu, et meil on reaalselt võimalik õppida ainult rikastel. Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne. Selleks kõigeks on vaja aega ning nagu kogu maailma praktika näitab, et niisugust tegevust ei saa teha mingi muu töö kõrvalt.

Püüd analüüsivat ja uurivat ajakirjandust teha langeb ka sellesse samasse auku – tegijaid ehk hädaga oleks, aga lugejaid ei pruugi enam olla, vähemalt mitte nii palju, et see ära tasuks. Kui inimesed ei ole harjunud iga lauset kriitiliselt lugema, siis ajakirjandus ei õpeta neid seda tegema. Ajakirjandus annab toitu neile, kes juba on analüütilised, kriitilised ja informeeritud.

Mida siis tuleks teha? Ma arvan, et esimene samm selleks, et Eesti ühiskond muutuks võimeliseks iseennast kriitiliselt analüüsima ja kujundama, tuleks garanteerida võimalikult lai ligipääs kõrgharidusele. Ma arvan, et vähemalt 30% inimestest peaksid saama tasuta bakalaureuseõppekoha ja umbes 20% inimestest tasuta magistrikoha. Tasuta tähendab seda, et neile garanteeritakse õppimisvõimalus nii, et nad ei pea äraelamiseks tööl käima – ning nad ka ei tohi seda õppeajal teha muidu, kui ülikooli loal ja ka siis mitte suuremas ulatuses kui 20 tundi nädalas. See tagab meile viieteistkümne aasta jooksul adekvaatse massi kriitiliselt mõtlevaid spetsialiste. See, et äraelamiseks ei pea tööl käima, tähendab ka, et neil on võimalik saada soodustingimustel elukoht/toit, s.t. miinimumvajadused oleksid stipendiumist kaetavad. Kõigil üliõpilastel ühtemoodi, sest neid kõiki on ühtemoodi vaja ja kõigi ülesanded koolis on ühtelaadi.

Ah see argument, et ülikool ei anna praktilisi teadmisi tööturul hakkama saamiseks? Kuulge, ei peagi andma, need praktilised, konkreetsed teadmised saabki tööturul toimides, ülikool annab paindlikkuse seda paremini teha. Kui inimene asub oma esimesele töökohale, siis tal ei ole töökogemust – kas tal on samal ajal ülikooliharidus või mitte, ei muuda asja, tal ei ole töökogemust. Tööandja mõttes ei ole vahet, kas tal on ka akadeemilisi teadmisi :) Kuigi natukene on, sest akadeemilised teadmised ja oskused annavad inimesele võime uut teavet kiiresti omandada, analüüsida ja end paindlikult selle järgi seada.

See plaan tahab suurt hulka ressursse? Tahab küll. Samas teatud ülikoolistruktuur on meil olemas, tegemist on ainult selle laiendamisega (rohkem õpetajaid, ruume jms). Samas, selline kriitiline haritud massi eksisteerimine on ainus võimalus meie riigi arendamiseks, selleks, et meie lastel oleks siin toredam elada, kui meil endal, selleks, et Eesti suudaks oma võimalusi maailmaareenil maksimaalselt ära kasutada. Seega, meil tuleb sellele kulutada paratamatult.

Korralik tasuta kõrgharidus ei ole luksus. Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.