jump to navigation

Kõrgharidus massidesse! 1. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed.
trackback

TöömeesEnamik toredaid mõtteid kipub Eestis sumbuma ühte asja – ei ole piisavalt inimesi, täpsemalt siis, piisavalt haritud inimesi. Neid, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema, omades ka mingit hulka ekspertteavet. Püüdes organiseerida Eesti kraadiõppureid millegi tegemisse, põrkume me ikka ühele probleemile: ei ole aega, sest peab käima tööl. Kuni selleni, et inimestel ei ole aega lugeda läbi seminariks kohustuslikke tekste, sest nad on tööl. Selle tulemusena muidugi seda mõtlemis-loomisharjumust ka välja ei kujune, ehkki võimekust oleks paljudel.

Eesti kõrgharidus muutub aina enam ja enam silmakirjalikuks ning just seetõttu, et meil on reaalselt võimalik õppida ainult rikastel. Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne. Selleks kõigeks on vaja aega ning nagu kogu maailma praktika näitab, et niisugust tegevust ei saa teha mingi muu töö kõrvalt.

Püüd analüüsivat ja uurivat ajakirjandust teha langeb ka sellesse samasse auku – tegijaid ehk hädaga oleks, aga lugejaid ei pruugi enam olla, vähemalt mitte nii palju, et see ära tasuks. Kui inimesed ei ole harjunud iga lauset kriitiliselt lugema, siis ajakirjandus ei õpeta neid seda tegema. Ajakirjandus annab toitu neile, kes juba on analüütilised, kriitilised ja informeeritud.

Mida siis tuleks teha? Ma arvan, et esimene samm selleks, et Eesti ühiskond muutuks võimeliseks iseennast kriitiliselt analüüsima ja kujundama, tuleks garanteerida võimalikult lai ligipääs kõrgharidusele. Ma arvan, et vähemalt 30% inimestest peaksid saama tasuta bakalaureuseõppekoha ja umbes 20% inimestest tasuta magistrikoha. Tasuta tähendab seda, et neile garanteeritakse õppimisvõimalus nii, et nad ei pea äraelamiseks tööl käima – ning nad ka ei tohi seda õppeajal teha muidu, kui ülikooli loal ja ka siis mitte suuremas ulatuses kui 20 tundi nädalas. See tagab meile viieteistkümne aasta jooksul adekvaatse massi kriitiliselt mõtlevaid spetsialiste. See, et äraelamiseks ei pea tööl käima, tähendab ka, et neil on võimalik saada soodustingimustel elukoht/toit, s.t. miinimumvajadused oleksid stipendiumist kaetavad. Kõigil üliõpilastel ühtemoodi, sest neid kõiki on ühtemoodi vaja ja kõigi ülesanded koolis on ühtelaadi.

Ah see argument, et ülikool ei anna praktilisi teadmisi tööturul hakkama saamiseks? Kuulge, ei peagi andma, need praktilised, konkreetsed teadmised saabki tööturul toimides, ülikool annab paindlikkuse seda paremini teha. Kui inimene asub oma esimesele töökohale, siis tal ei ole töökogemust – kas tal on samal ajal ülikooliharidus või mitte, ei muuda asja, tal ei ole töökogemust. Tööandja mõttes ei ole vahet, kas tal on ka akadeemilisi teadmisi :) Kuigi natukene on, sest akadeemilised teadmised ja oskused annavad inimesele võime uut teavet kiiresti omandada, analüüsida ja end paindlikult selle järgi seada.

See plaan tahab suurt hulka ressursse? Tahab küll. Samas teatud ülikoolistruktuur on meil olemas, tegemist on ainult selle laiendamisega (rohkem õpetajaid, ruume jms). Samas, selline kriitiline haritud massi eksisteerimine on ainus võimalus meie riigi arendamiseks, selleks, et meie lastel oleks siin toredam elada, kui meil endal, selleks, et Eesti suudaks oma võimalusi maailmaareenil maksimaalselt ära kasutada. Seega, meil tuleb sellele kulutada paratamatult.

Korralik tasuta kõrgharidus ei ole luksus. Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.

Advertisements

Kommentaarid

1. Punane Hanrahan - 1. november 2007

Mina tahaks jällegi seda süsteemi, nagu oli Londonis, kus Mihkel Raud magistrit tegemas käis (ma ei mäleta enam, mis kool see just oli) – seal on nii, et kui sul bakalaureust pole, siis arvestatakse sinu praktilise töö kogemus ülikooli ainepunktideks. Raual oli 15-aastane töökogemus ja ta sai bakalaureuse kohe kätte ning võis hakata rahuga magistrit tegema.

Mul oleks ka praegu sellist varianti vaja.

2. indrek - 1. november 2007

Oot-oot, see Londoni lugu on lihtsalt terminiga mängimine. Master on meister. Kuidas vanasti sellist meister sai? Inglise (mitte Mandri-Euroopa või USA) Master on tavaliselt kutsekraad. Ja ka see Raua kraad pole mingi teaduskraad. Ka Eestis on praegu kutsemagistrid olemas. Oudekki jutt käib ikka teaduskraadist ja tõsise mõttetöö arendamisest, mitte praktiku töö tunnustamisest.
Ma ei taha midagi mahategevat kutsekraadide osas ütelda aga minu meelest ei ole Eestis nendega asi nii hull, kui on teaduskraadidega. Praegu annab ntx Tartu ūlikool õige paljudel aladel kutsekraade ja need on parema aluspõhjaga kui teaduskraadid. See tähendab, et nad on need, mille olemisele nad pretendeerivad. Teaduskraadid aga ei kipu enam korralikud TEADUSkraadid olema.

3. Oudekki - 2. november 2007

Just, vaata PH, küsimus ei ole selles, et inimesed saaksid kraade vaid harjuksid maailmale uurivalt lähenema, rääkimata sellest, et nad saaksid kõik mingi asjakohase baasi juba varem läbimõeldust. Selleks, et ei peaks koguaeg jalgratast leiutama. Praegused ülikoolid muutuvad aina enam ja enam kraadivabrikuteks.

Milleks sulle seda formaalset kraadi, kui sa nagunii oma tööd efektiivselt ja hästi teed? Mina tahan, et inimesed saaksid tegelikult ka haridust. Kuivõrd tugev haritud inimeste baas on meie kõigi ühistes huvides, ka nende, kes ei suuda või ei taha, siis me peaksime kõik seda toetama, et igaüks, kes tahab, saaks seda ka reaalselt omandada. Mitte kolm aastat töö kõrvalt kellegi juttu kuulamas käima, vaid kolm aastat aktiivselt õppimas ja loomas.

4. sirje - 2. november 2007

Minu praktiline kogemus on see, et kuigi ma lõpetasin EBSs pika bakalaureuse ja oleksin võinud ametlikult doktorisse minna, otsustasin ikkagi magistri kasuks, sest ma teadsin, et ma ei tea nii palju, et doktorit teha. Võimalik, et ärijuhtimises, aga mitte haldusjuhtimises, sest too haridus, mida EBSs antakse on ikka väga praktiline, mitte teaduslik, kuigi teda selleks ei peeta.

Sisuliselt on meil Eestis olemas võimalus, et iga mõtlev inimene võib õppida, on ainult 1 aga, sul peab raha olema. Ma ei oleks nii kõrges vanuses mingi valemiga saanud näiteks Tallinna Ülikooli bakalaureusse sisse, sest selleks on vaja teha riiklikud keskkooli lõpu eksamid, milleks vana inimene peab ikka jubedat vaeva nägema.

Minu variant oli eraülikool, kuhu sai sisse kergemini (mul oli ainult inglise suuline eksam). Samas lõpetas meid ikkagi vast mingi 10% nendest, kes alustasid (ja paljude komistuskivi oli inglise TOEFL), sest ainult raha ei loe (kuigi paljud katkestasid ka raha pärast), vaja on õppida ka. Kui inimesed saaksid õppida, ilma, et raha probleemi oleks, saaksid kõik õppida ja lõpetada, kes selleks võimelised on.

Sama on ka praegu magistris, meil on 11 riikliku rahastamisega kohta grupis, aga lõpetama loodetakase vaid 1-2. Siin on kindlasti ka põhjus, et mõni lihtsalt ei suuda, aga kui kõik ei peaks raha teenimisega tegelema, siis lõpetaks ka rohkem inimesi.

5. Tq - 2. november 2007

Tegelikult peaks mõtlemise, loomise ja sellest lähtuva tegutsemise võime andma üldharidus, seega hiljemalt gümnaasium. Ah et ei anna? Ei anna jah, aga miks? Tõsi, meil on neid, kes ka gümnaasiumi kõrvalt tööl käivad, võib arvata, et ka neid on liiga palju, aga tööl käimine pole gümnasiastide hulgas siiski nii massiline, et see takistuseks peaks olema.

Kui me ei tea, mis on see, mis takistab mõtlemise, loomise ja sellest lähtuva tegutsemise võime väljaarendamist gümnaasiumis, siis ei päästa meid ka 3-aastase bakalauruse või 3+2 aastase magistrihariduse viimine massidesse. Sellest 3-aastasest bakalaurusest saab (või on juba saanud) lihtsalt midagi sellist, mis ei tee ka seda, mida gümnaasium peaks tegema.

Aastate lisamine haridusteele ei aita. Midagi muud on tarvis.

6. Oudekki - 2. november 2007

Gymnaasium annab yldhariduse ja mòtlemisvòime raamid, aga vòime ja oskuse yhte teemad syvitsi analyysida annab ikka ylikool :) Muide, need lisa-aastad vòivad anda kyll, kui me vaatame USA-s, siis sealne keskkool on vàga nòrk, aga ylikoolid kyllalt tugevad ning ylikoolid teevad kogu selle analyysimiseòpetamise tòò vàga efektiivselt àra. Muus osas USA kòrgharidusmudel muidugi Eestile ei sobi (meil ei ole tòòstust, kes seda rahastaks) ning peamiselt erakòrgharidust ei pea ma yldse mòistlikuks.

Selles mòttes olen ma Tq murega nòus, ka gymnaasiumid muutuvad aina enam diplomivabrikuteks. See ylikoolisysteemi problemaatika on aga osaliselt ka gymnaasiumiproblemaatika taga. Kust tulevad òpetajad? Ylikoolist. Kust tulevad òppekavad? Ylikoolidelt ja ylikooli lòpetanud ministeeriumiametnikelt. Kui ylikoolis òpitakse mittesyvenemist ja pealiskaudsust, siis see eeldus hiilib sisse ka gymnaasiumitesse. Kui inimene ei ole kunagi omandanud syvitsiminekuoskust, siis ta ei suuda seda ka teistele edasi anda.

Ylikooliòppejòude praegune systeem hàdaga veel annab. Kooliòpetajaid on taas vaja nii massiliselt, et nagu nàha, elitistlikust haridusmudelist ei piisa.

7. Piret - 2. november 2007

Vaidlen natuke vastu Oudekki vaitele, et USAs on keskkool “vaga nork.” Tegelikult see paris nii et ole ja on osalt statistiline illusioon. Nimelt on USA yks vaheseid riike, kus k6ik lahevad keskkooli. Puudub taiesti kutsekoolide jm. sellise “vahemakadeemilise” hariduse vorgustik, mis on igas Euroopa riigis. St. need, kel Eestis pole keskkooli asja, vaid suunatakse kutsekooli, peavad siin keskhariduse saamiseks just keskkooli lopetama. Osalt saab muidugi natuke tunde valida — aga teatav yldine akadeemiline pohi peab olema. Seega yldine tase tundub olevat madalam, sest USAs pole samasugust opilaste jagamist kutse- ja akadeemilise tee vahel eraldi koolidesse. Samas on USAs koige paindlikum too’turg maailmas, nii et ilmselt systeem tootab.

Teiseks erinevad (riigi)keskkoolide tasemed siin vahel nagu oo’ ja paev kuna koole ei rahasta mitte osariik voi foderaalriik vaid kohaliku omavalitsuse kinnisvaramaksud. St. kui Eestis peaks Tiskre ylal yht kooli ja Kopli liinid teist, moelge, mis siis saaks. Kaisin kunagi yhe oma sobra endises (riigi)keskkoolis, mis nagi valja nagu golfiklubi (golf oli vist isegi yks valikv6imalusi kehalise tunniks), pea koigist tema klassikaaslastest on saanud tipptaseme professionaalid/ aritegelased/teadlased. Ebavordne on see selgelt, aga asjal on pikk ajalugu ja kultuurilised/yhiskondlikud p6hjused, mille seletamine laheks siin pikaks.

Mis puutub ylikooli ajal tootamisse, siis USAs ma tootasin 10 tundi nadalas kogu kooli aja. Aga rohkem meil lausa ei lubatud — ilmselt oleks ka salaja saanud, aga ma ei tea kedagi, kes oleks rohkem kui 15t teinud.

8. analyytik - 3. november 2007

Oudekki:
“Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne.”

Vaat. Nüüd ma tulen välja ühe väga segase mõttega. Segasega seetõttu, et ma pole ise ka päris selgust saanud selles veel.
Ühesõnaga:

‘Mõtlemine on VERB’

Saate aru. Mõtlemine on TEGEVUS. See on tegusõna. See ei ole MÕTE ehk nimisõna. Kuigi mõnikord võib ka nii olla. Aga tihtipeale tundub, et Eesti inimese jaoks on mõtlemine ka nigu nimisõna. Selles ei ole DÜNAAMIKAT. Kurat teab mispärast, ega ma ei oska ka öelda. Aga see on justkui STAATILINE kuidagi.

Me äsja baaris rääkisime just selles. No et mõni inimene võib näiteks küll oma mõtted välja vahetada. Mingite moekamate vastu. Kui ülemus käsu annab näiteks. Aga mõtlemist kui tegevust, kui PROSESSI ei toimu. Asi on kuidagi staatiline, mitte dünaamiline.

***
Mis laused ma siis veel selle arutluse käigus fabritseerisin? Midagi sellist ole kah veel, et: “Teadmised on omandatavad.”

Vaata-vaata, Oudekki. Kas Sa just midagi sellist ei räägi oma kommentaaris:

3. Oudekki – 2. November 2007
“…küsimus ei ole selles, et inimesed saaksid kraade vaid harjuksid maailmale uurivalt lähenema…”

UURIV LÄHENEMINE! Kas see pole just see, mis puudu on. Nii kõrgkoolides aga ka ühiskonnas üldiselt.

Ma ei saa muidugi öelda, et kes ja kus, aga hinnang oli siis selline, et ühes kõrgkoolis, et ca üheksa üliõpilast kümnest, et nad EI KÜLASTA ÜLDSE RAAMATUKOGU! (st. ei külasta mingit suuremat raamatukogu, peale konkreetse kõrgkooli väikese raamatukogu) Saad aru, lõpetavad kooli ära, aga neil ei ole arusaama, et teadmisi saab omandada. Nojah. Õigupoolest neil ei ole siis arusaama, et teadmisi tuleks kuidagi otsida, mingit initsiatiivi üles näidata, huvi tunda. Seesamune ‘uuriv lähenemine’ – see siis nagu puudub täiesti.

***
OK! Ma rohkem siis segast ei pane hetkel.
Aga seda veel, et niisugsusest asjast oli meil kah juttu (nagu Oudekki järgnevas lauses niisiis). Õigupoolest on sellest korduvalt juttu olnud. Kuigi me rääkisime vist pigem isegi “diplomivabriku(te)st”.

Oudekki: “Praegused ülikoolid muutuvad aina enam ja enam kraadivabrikuteks.”

***
PS.
Niipalju siiski veel, et mul on mingi aimdus, et probleem on siiski eelkõige nagu teatavas mentaliteedis. Mingis psühholoogias. Mingis hoiakus. Ja see hoiak on ühiskonnas VÄGA levinud. Võib-olla võiks seda nimetada isegi mingiks etnopsühholoogiliseks nähtuseks.

Saate aru. See ei ole nii, et teeme ülikoole juurde ja võtame rohkem üliõpilasi ja maksame nendele pappi. Kuigi minu poolest võib seda muidugi teha. Aga kui mentaliteet jääb samaks, siis on küll karta, et ega sellest mingit head nahka ei pruugi tulla.

9. kanikita - 3. november 2007

Täiesti päri sellega, et kõigile võrdselt tasuline kõrgharidus ei vii Eestit mitte kuhugi mujale kui sinna, et me jookseme veelgi enam haritud inimestest tühjaks. Miks peakisn ma hariduse omandamiseks töötama ja laenu võtma siin, Eestis, kui ma saan seda teha ka mujal, kus ma ka maksan, aga ma teenin oluliselt paremini, kus tööturg on üliõpilase vajadustele paindlikum, kus ma olen avatud ka hulgale toetusfondidele ja ma saan hariduse, mis on tänapäevasem? Eesti kõrghariduse konkurentsivõime kahjuks seisneb praegu peamiselt selles, et seda on teoreetiliselt võimalik saada tasuta.
Miks ma ei taha saada sotsioloogiamagistriks Eesti ülikoolis? Sellepärast, et TÜ sotsioloogiaosakonna bakalaureuseõpe ei motiveerinud mind piisavalt ja pole ka eriti alust arvata, et TLÜs oleks asi palju parem. Ja üldse pole alust arvata, et TÜ magisteri omandamine võiks motiveerivamaks kujuneda. Ei motiveerita iseseisvalt mõtlema ja argumenteerima (tõsi kah, et alus sellele pannakse varasemas haridussüsteemis). Asi pole mitte ainult selles, et pole piisavalt (on positiivseid erandeid ka) seesuguseid õppejõude, kes mõistaksid siduda teooriaid huvitavalt ja kaasaegselt praktilise eluga ning ärgitaksid argumenteerima, vaid selles, et ma nägin äärimist motivatsioonipuudust üliõpilaste endi hulgas. Pole kombeks analüüsida ja kriitiliselt mõelda, vaid moodne on olla pigem küüniline. Ma ei taha pista taskusse magistrit, mis on saadud kaasanoogutamise eest. Ja küünilisusest on ka kõrini ausalt öeldes.

Ma arvan, et Oudekki, sul on õigus selles, et ülikooli kõrvalt töölkäimine peaks olema pärsitud või vähemalt reglementeeritud just näiteks mingi töötundide arvuga õppetöö perioodil. Samas ma hindan väga ka praktilist töökogemust ja ma arvan, et selle peaks saama osaliselt juba ülikooli ajal. Selleks oleks vaja üliõpilaste suuremate kaasatust ülikoolides läbiviidavatesse teadusprojektidesse (kui meil juba on või tulevikus saavad olema analüüsivõimelised ja kriitiliselt mõtlevad noored inimesed, siis miks seda potsentsiaali mitte rakendada?) ning teisalt ülikoolide ja ettevõtete suuremat koostööd. Kanadas (ma usun, et muid näiteid on ka, see siin lihtsalt käepärane näide võtta) on näiteks hästi huvitav co-op süsteem, mis lubab üliõpilasel tema õpingute ajal semestriks koolist eemale jääda ja mõnes firmas/riigiasutuses/sihtasutuses vms praktilist kogemust omandada, kuid sisuliselt on see leping kolme osapoole vahel: ülikool, üliõpilane ja ettevõte.
Ka Soome süsteemilt on meil ühtteist õppida. Soome õpe on märksa intensiivsem kui Eestis. Talvesemester kestab septembrist detsembri keskpaigani ja kevadsemester jaanuari teisest nädalast kuni maini. Sellist jama, nagu meil on püksikummina veniv talvesess, mis kestab detsembri keskpaigast kuni jaanuari lõpuni, ei ole kellelegi vaja. Ja pole vaja ka seda, et suvesess läheb jaanipäevani. Me peaksime õppima kasutama aega efektiivsemalt. Kui üliõpilane käib vähem tööl, siis pole tal sessi täisulatuses vajagi, vaid eksamid-arvestused peaks saama ka jooksvalt tehtud. Ja ma pooldan üleüldiselt süsteemi, kus töötatakse kogu semestri vältel (jooksvad praktilised tööd, esseed, ettekanded jms), mis sisuliselt jätakski ära eksamimaratoni. Lisaks, kui kevadsemestril saab õpingutega ühele poole juba mai alguses, on sisuliselt neli kuud, et üliõpilane saaks soovi korral nii täiskohaga tööl käia kui ka puhata. Muidugi, see eeldab, et ka ettevõtetel oleks valmidust oma tööd ümber organiseerida nii, et nad sihilikult panustaksid suvekuudel suurenevale tööjõule. Aga kuhu nad pääsevad – see on ju eelkõige ettevõtetele hea ja kasulik!

Nii et ma tõepoolest ei saa aru, kuhu tahavad Eesti poliitikud jõuda olukorras, kus üliõpilane sunnitakse rohkem tööl kui ülikoolis käima. Kas Eesti kasvatab superinimesi? Või tahab Eesti oma noortest päriselt lahti saada? Või mõeldakse jälle kord äärmiselt lühikeses perspektiivis andes järele mõnede firmajuhtide survele kiiresti tööjõudu leida, sest üliõpilased kui potentsiaal oleks justkui lõpuni kasutamata.

10. mirri - 3. november 2007

Ma ei tea suurt midagi USA koolilaste reaalsetest teadmistest kooli lõpetamisel. Mul on aga korralik info sellest, mida teavad ülikooli reaalteadusi õppima tulevad noored matemaatikast esimesel semestril. Ja ma julgen ütelda, et meil on küll väga ägedad kooliprogrammid aga tulemus on kehvake. Võiks ütelda, et olukord on paras Potjomkini küla.
Ntx on üpris tavaline, et koolis endale matemaatikat jõukohaseks pidanud inimene liidab 1/5+1/8=2/13 või, et alati sin(x+y)=sinx+siny.
Seega usk, et meie keskkool on väga kõva, on savijalgadel. Tõsi küll, vaimselt võimekatel ja haridusest hoolivast kodust tulnud lastel on võimalik nende programmide alusel saada korralik haridus (juhul kui õpetajad ikka suudavad neid üldises massis märgata).

11. sirje - 3. november 2007

Praegu neid komme lugedes tuli mulle meelde üks põhjus, miks inimesed gümnaasiumi lõpetades ei oska analüüsida ja arutleda. Sest siis tuleb järgmine küsimus: miks lapsed ei oska füüsikat, keemiat ja matemaatikat? Selle peale tuleb järgmine: miks lapsed ei tea midagi ühiskonnast ega oska näiteks keeli?

Kui aus olla, siis ma ei tea õiget vastust ja mul on võtta vaid nõuka keskkooli kogemus. Meil ilmselt puudub võrdlev statistika, aga ma millegipärast ei usu, et nõuka aeg lõpetas keegi keskkooli ja ei oskanud noid matemaatika ülesandeid, mida mirri siin kirjutas. Lugesin just mingit ariklit Tartu Ülikoolist, kus kirjutati, et lapsed ei suuda teha mata lõpueksamit ja seepärast tuleb vastu võtta ka nood, kes sisuliselt hakkama ei saanud. Ehk, ma arvan, et nõuka range süsteem ja tsentraliseeritus tegi vähemalt mata ja füssa ning keemia küll kõigile selgeks.

Peale loodusteaduste õpetati veel kirjutama ja kirjandust, bioloogiat nats geograafiat, ajalugu kindlast vaatepunktist, ok sõjalist õpetati ka, aga see oligi kõik. Tänapäeval on sellele lisandunud igasuguseid asju, filosoofia ja majandus ja hulk igasuguseid valikaineid. Mul tekib täiesti võhiklik mõte – äkki on see programm liiga laiahaardeline ja valesti tasakaalustatud? Minu lapse järgi ma oskan seda öelda, et kolmandas klassis ei oska nad veel korrutustabelit, kuigi eelmisel aastal õppisid. See-eest oskab ta saksa keeles rääkida, sest see on saksa keele erikool.

Aga see on muidugi teema, mida peaks lahkama pedagoogikateadlased, mitte suva tüübid.

Kusjuures ma mäletan, et nõuka aja lõpus oli mure, et õpilased ei oska vabalt esineda. Räägiti, et ameerikas õpetatakse lapsi koolis esinema ja leiti, et see oleks ka meil vajalik.

Mis minu jutu point on? Et kõike ei saagi, tuleb teha valikud, aga samas peaks jääma mingid põhiasjad, mida kõik peavad oskama. Noh näiteks matemaatika ja kirjand, need on piisavalt erinevad ja asjad, mida iga haritud inimene võiks osata. Minuteada võib praegu gümnaasiumi lõpueksamaeid vabalt valida ja ühtegi kohustuslikku pole. Nood 2 võiks ikka olla, tõestuseks, et gümnaasiumi lõpetanud on võimelised mõtlema nii ratsionaalselt kui abstraktselt.

12. kalake - 4. november 2007

Terekest!

loomulikult pole mul aega, mul pole isegi niipalju aega, et kõike kommentaare läbi lugeda. Seega ütlen otse oma arvamuse.

Eesti ongi väike. siin on raske ületada kriitilist massi, mis on vajalik mõningate asjade õnnestumiseks, kui see asi vähegi mainstreamist kõrvale kaldub. Ehe näide on ajakirjad. Pole selliseid tõsiseid kitsateemalisi ajakirju. Või kui siis on, siis on püütud sinna sisse möllida igasugu kõrvalteemasid, mis ka põhiteemasse mitte puutuvaid inimesi huvitaks. Ja nii kukubki välja mingi pläga. Mis ei kõlba mitte kellelegi. Katsu sa siin eestis välja anda eesti oma Lennundus ajakirja… Isegi laevandus/paadindus ajakirjad on sellised odava lõhnaga ja sees on palju asjasse puutumatuid teemasid. Kuigi eesti on mereriik.

ehk siis ei olegi probleem vast selles, et siin eestis on kuidagi halvemad inimesed ja kehvemad üldised tingimused kui mujal vaid meie riigi väiksusest tulenevad iseärasused.
Pole piisavalt motiveeritud ja võimalustega inimesi (aeg+raha), kes saaksid süveneda õpingutesse.

Muuseas, EBSi sisse astudes pidin tegema kõik keskkooli eksamid uuesti. See oli ka ammu. Vanainimese jaoks oli raske kuid sain hakkama. võibolla on nüüd teisiti.
Samuti tundus väga totter osaleda loengutes, kus võis õppejõudu parandada ja täiendada, saamata seejuures midagi uut ja vajalikku.
Selles suhtes on täiesti okei bakalaureuse saamine teemal, millega sa oled terve oma elu leiba teenind. See on lihtsalt töö käigus omandatud teadmiste ja oskuste vormistamine bakalaureuseks mitte bakalaureuse fabritseerimine. Võibolla oleks siiski mõistlik mingi teadmiste nõutele vastavuse kontroll. Et siis täiendavalt mingeid aineid võtta, milles mingi teatav puudujääk leitakse vms.

13. kalake - 4. november 2007

Veel,

Lugesin siin Sirje viimast kommenti ja kohe välgatas mingi mõte pedagoogikast üleüldse.

Mõeldes ükskord varem sellele kuidas oma lapsi kasvatada ja millisesse kooli panna leidsin, et koolides kasutatav laste õpetamis metoodika on täielik aja raiskamine: Loe ressursi raiskamine.

1. tunnistan, et teatav fakti teadmine on väga oluline, on siiski olulisem lapse motiveerimine ühe või teise teemaga tegelemiseks.
Ma mäletan, et sageli oli koolis olulisem faktide teadmine kui oskus sellega midagi peale hakata, või selle fakti tähenduse mõistmine, milleks sellised faktid? Näiteks võtame lihtsa oomi seaduse. Jätad valemi meelde ja 5 on käes. Tehtud! Ei ole tegelikult. Kui sellise viie omanik üritab ampermeetriga seinast voolu mõõta, siis ta ilmselgelt ei saa aru oomi seadusest tähendusest.

2. Oma enese kogemusest tean, et piisava motivatsiooni olemasolul suudan väga kiiresti ja effektiivselt tungida süviti teemasse. Omandades selle uskumatu kiirusega ja iseseisvalt. Kui mul oleks veel mentor kõrval, siis toimuks see veelgi kiiremini.
Imestan siiani, kuidas on võimalik keemia põhitõdede omandamiseks raisata aastaid, kui on võimalik kogu materjal paari nädalaga omandada.
Seejuures on oluline intensiivsus ja kontsentratsioon, mis viib mõtte täiesti uuele tasemele.
Leian et põhi aeg kulub tavalises koolis meelde tuletamiseks ning eesmärk, miks koolis käiakse on täiesti hajunud ja kadunud. See, mis peaks lapsele andma põhilise ja igapäevase motivatsiooni koolis käia ja seal midagi korda saata.
Tänapäeval leian et käiakse koolis põhiliselt tshillimas.
Kui kool ükskord saab läbi, siis inertsist kestab veel mõnda aega selline tshillimis mentaliteet. Mis sageli jätkub ülikoolis. Ma siiski ei taha siin pisendada kooli kui sotsialiseerimus keskonna tähtsust. Kui see keskond on väga samaealine. Ei osata suhelda vanemate ega nooremate inimestega.

3. On teada, et iga põlvkonnaga tõuseb sama vanuste inimeste IQ. Ehk siis näiteks tänapäeva 20 aastaste keskmine IQ on märkimisväärselt kõrgem 100 aastat tagasi elanud 20 aastaste keskmisest IQ’st. Mingil hetkel peab lihtsalt toimuma mingi muutus, sest lapsed aina rohkem ja rohkem igavlevad koolis. Sest see ei paku neile midagi olulist ega huvitavat.
Koolid peaksid rohkem õpetama õppima ja ennast motiveerima. Faktid ja teemad (füüsika, keemia jms.) on rohkem materjaliks mida kasutatakse õppima õppimisel. Arvestades loomulikult laste loomulike andeid ja kalduvusi.

4. Kooli reformid, mis siiani on tehtud, on minumeelest rohkem kosmeetilist laadi, mitte sisulist laadi. Vaieldakse umbes selle üle et kas me hakkame lastele söötma leiba margariiniga või võiga, arvestamata seda, mis lapsele tegelikult võiks hea olla.

14. kalake - 4. november 2007

kuram, mõte on juba kuum, siis ei saa pidama :)

Lihtsalt veel üks näide. Ülikool. Selline tavaline ülikool. TTÜ näiteks. Rõhuv enamus on otse gümnaasiumist tulnud.
Millal õpitakse? Loengus? Harva. Mitte enamus.
Õpitakse enne eksameid, kus mõne nädalaga läbitakse kogu semestri teemade ring. Väga effektiivne eks ole. Teekski siis äkki nii, et pool aastat tshilliks niisama pingevabalt ja siis teeks kuu ajaga ja pühendunult selle, mis muidu võtaks aega terve pool aastat. tunnistan, et sellise intensiivsule peab järgnema lõõgastumisperiood, kuid kas tingimata pool aastat? 1kuu?
Ehk siis sisuliselt saaks 3-4 ülikooli aastat läbida 1 intensiivse aastaga, nii et vahele jääks veel piisavalt tshillimisaega.
Ja siis kohe oma värskeid teadmisi praktikas rakendama!

Selle näite läbivaks jooneks on motivatsiooni puudus…

15. Hubbil - 4. november 2007

Uks minu tuttav opetaja armastab korrata oma tahelepanekut Kanada koolist. See pohineb jargmisel. Lapsed on kogu paeva jooksul suunatud millegi tegemisele, ilmselt kasutamaks kogu nende koolipaevane aeg uhe voi teise eesmargi taitmiseks, siis tulevad kohusetundlikud vanemad, kellel on ohtuteks ja nadalavahetusteks oma programm laste arendamiseks. Tuupimine on Kanadas muidugi taandunud, selle asemel puutakse kasutada progressiivsemat pedagoogikat, harjutada analuusi- ja iseseisva motlemise voimet. Seda mainiti ka eelpool kommentaarides.

Tema tahelepanek on aga see, et kui lapsed jaavad omapai, ilma opetajate voi lapsevanemate pideva tahelepanuta, ei oska nad akki enam ise midagi ette votta, nad on niivord harjunud sellega, et nende aeg on kuidagi korgemalseisvate olevuste poolt sisustatud. On olemas isegi omaette valjend selliste laste kohta – not a happy camper – ning nagu ma aru saan, on see valjend parit just skaudilaagritest.

Jargmine probleem ongi tekkinud.

16. mirri - 4. november 2007

On vana tõde, et tühja koluga ei jahvata ükski veski. Seega selleks, et mõtlemist arendada (täpsemalt: mõtlemisvõimet tekitada :)), peab kolus ikka midagi juba olema. Seepärast on kasulik alustada mõttetegevusega seal, kus startimiseks piisab vähestest alusfakidest. Ja selliseks aineks on vaieldamatult matemaatika.

Ühiskonna analüüs algklassides on küsitav aga ntx tõestada midagi kolmnurkade omadustest on juba neljanda-viienda klassi lapsele mõistetav. Ja oluline poleks fakt, mida saime tõestusest. Oluline oleks teada, mis on tõestus. Mis on eeldus ja kus on väide ja millised on lubatavad vahendid tõestamiseks.

Kurb ongi see, et meie praeguses koolis on tõestus praktiliselt kadunud ja matemaatika on mingi arvude valemitesse toppimise tehnika. Seda, mis on tõestus hakkavad inimesed suurte raskustega aru saama alles ülikoolis. Raskustega sellepärast, et nüüd on siin alusfakte juba palju ja üliõpilased on umbes samas olukorras nagu oleksid kümneaastased ühiskonnaelu analüüsides.

17. alvarez - 4. november 2007

Et tagada kõigile Eesti üliõpilastele “normaalne”, näiteks 10 000 EEKune kuusissetulek ideaalmaailmas, kus nad makse ei maksaks, siis kulub…
7,2 miljardit krooni ehk natuke alla 10% riigieelarvest.

Kui siia lisada pensionid, sotsiaalabi, baashariduse, kultuuri “korralik finantseerimine”, siis saama riigieelarve, mis on suurem kui Eesti SKP.

“Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.”

Miks selline natsistlik suhtumine? Milleks on Eestil olemas vaja olla? Piisab headest lähiriikide kõrgkoolidest. irw

18. Oudekki - 4. november 2007

Ühiskonna analüüsi on võimalik teha ka lasteaias, aga tõepoolest, käepäraste vahenditega. Mina arutasin küll juba enne kooli isaga, mida Napoleon muutis, mida ta valesti tegi ja nii edasi. Loomulikult ei produtseerinud ma mingeid maailmaajaloolisi mõtteid, aga ma õppisin mõtlema ja ühiskonna üle järele mõtlema. Ma arutasin neidsamu küsimusi ka kümme aastat hiljem – ja ka kakskümmend aastat hiljem, aga lihtsalt teistsuguse hulga teadmistega, seega ka tulemid on põhjalikumad. Kuid arutlusmeetodile sain põhja just nendest vestlustest, siis kui ma olin nii viiene.

Ja mäletan, arutasin kunagi ühe sõbratari neljase lapsega demokraatia ja monarhia erinevustest päris asjalikult, seega ei ole matemaatika sugugi mitte ainus võimalik mõtlemise arendamise alusaine :)

19. Oudekki - 4. november 2007

Tagasi tulles algmõtte juurde.

Eesti kõrgkoolides on suur hulk häid õppejõude. Eesti ühiskonnas on veel märkimisväärne hulk inimesi, kes korraliku motiveerimise juures võiksid ülikoolides töötada, teadmiste ja hariduse poolest. Kui üliõpilastele ei ole ülikool kõige olulisem koht, siis muidugi õppejõud ka ei viitsi neid õpetada, teiseks, kui õppejõudude rahastamise peamiseks aspektiks on nende võimekus artiklimasinana, siis nad ka väga ei taha õpetada.

Järelikult kõrgkoolid funktsioneerimise parendamiseks tuleb luua süsteem, kus üliõpilaste põhitegevus on õppimine. Siis saab seda ka nõuda niisugusel tasemel, et sa kuu ajaga ei saa hakkama. Muuhulgas, mina Tartu Ülikoolis õppides küll pidin semestri jooksul tegema hulga kontrolltöösid, esseesid ja koduseid ülesandeid, ilma milleta eksamile asja ei olnud. Seega, ärgem omagem valikulism mälu ülikoolis toimuva kohta.

Olen hiljuti vestelnud sotsiaalteadusi õppinud inimestega kõrgkoolidest Kanadas, USAs, Itaalias ja Prantsusmaal. Kõik pidasid loomulikuks, et üliõpilane loeb nädalas läbi vähemalt 200 lk erialast materjali ja siis arutleb aktiivselt sellel teemal seminaris ja produtseerib nädalas vähemalt ühe essee. Seda kuuga enne eksamit küll järele ei tee. See hoiab mõtte aktiivsena. Mingil töölkäimist selle kõrvalt olla ei saa, niisugust süsteemi me ei saa enne ellu viia, kui ei ole garanteeritud inimese pühendumine õppetööle.

Põhimõtteliselt on kaks lahendust: üliõpilane finantseerib oma õppimist täielikult ise (s.t. vanemad koguvad selle jaoks raha, et laps saaks õppida või inimene töötab ja paneb raha kõrvale seni, kuni ta õpperaha kokku saab, mingit õppimise ja töö ühitamist ei toimu). Sellel on need probleemid, et paljudele jääb siis haridus kättesaamatuks (kui sa alustad ülikoolis õppimist neljakümneselt, siis tulem erineb sellest, mille sa saad kahekümneselt, kui sa ei ole muude võimalustega ennast kogu aeg aktiivne hoidmas).

Teine võimalus on, et üliõpilase põhivõimalusi rahastab riik. S.t. peab üleval teatud hulka ühiselamuid, s.t. ülikooli toitlustusettevõtted ei ole mingid kasumit tootvad ettevõtted, s.t. nende ühiselamutes elamise ja selle toiduhinnaga arvestades saab üliõpilane riigilt stipendiumi, millega ta on võimeline ära elama. Riik peaks kohustama ka transpordifirmasid tegemaks üliõpilastele soodustusi, millises ulatuses, võib vabalt olla üliõpilaste ja firmade vahelise kokkuleppe asi (ja reaalselt Eestis on EÜL sellega päris kenasti hakkama saamas). Meie praegune süsteem tegelikult lähtub sellest eeldusest, aga on halvasti ellu viidud, kuna stipendium ei taga äraelamist ühiselamutes ja paljud ülikoolid ei taga mõistliku hinnaga toitlustamist. Minu ettepanek on seda süsteemi korrastada ja efektiivsemaks teha, s.t. olemasolevat süsteemi laiendada, baas on meil juba olemas. Üliõpilase stipendium ei ole võrreldav keskmise palgaga, üliõpilase äraelamine peab olema korraldatud soodustingimustel, mitte lähtuvalt üldisest turumajandusest, üliõpilase elamise pealt ei pea kasumit teenima, eksole.

Lisaks arvestatakse riigieelarveliste üliõpilaste arvu põhimõtteliselt valedel alustel. Küsima ei pea, mitut sotsiaalteadlast meil on viie aasta pärast vaja, sest seda ei saa tegelikult ennustada, majandus ja turg muutuvad kiiresti. Me peame küsima – mitut analüüsivõimelist spetsiifilise teemaga sügavuti töötama õppinud inimest meil on vaja ja lähtuvalt selles tuleb määratleda inimeste arv.

Ma ei näe põhjendust, miks me peaksime veelgi kitsendama haridusele ligipääsu, kuigi riik seda teha üritab. Kõrghariduskulud on protsentuaalselt SKP-st võrreldes 2000. aastaga vähenenud näiteks poole võrra. See näitab, et me tegelikult üritame liikuda hoopis selles suunas, et kõrgharidus oleks vaadeldud luksusena (aga kust need kooliõpetajad näiteks tulevad? Või muud spetsialistid? Või arstid? Või… Aga see selleks, need on teise loogika alusel küsitud küsimused)

Mina arvan, et kui meil on neid alla 30% elanikkonnast, siis ei ole sellel riigil siin väga pikka pidu. Miks? Sest riiki valitseb rahvas. Kui rahva hulgas ei ole kriitilist massi, kes kogu aeg küsimusi küsiks ja mingite spetsiifiliste poliitikatega tegeleks, siis ei tee seda üldse keegi. Meil peab olema näiteks piisavalt erinevate poliitiliste vaadetaga inimesi, kes suudavad Riigieelarve seadust lugeda ja kõigi paragrahvide kohta avalikkuses küsimusi küsida, alles siis me saame hakata rääkima demokraatlikust riigist ja selle valitsemisest :) Kui kolmandik on uurivad, haritud ja aktiivsed, siis suudab see ka turumajanduses olla piisavaks baasiks näiteks uurivale ajakirjandusele, mis tähendab, et need küsimused ja selgitused saavad avalikuks kõigile – ja ka teised harjuvad küsima ja mõtlema – ning otsustama.

Vastasel korral hakkab valitsema mingi suvaline “eliit” (mõnikord haritud, aga keegi ei garanteeri, et haritud) – ja jääb võimu juurde piisavalt kauaks, et reaalsusest distantseeruda, mäletate, “võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt”. Jah, ja revolutsioon ilma positiivse plaanita ei kipu ka kuhugi viima, maksimaalselt ainult sinna, et me saame uue “eliidi”, aga kõik hakkab otsast peale, vahepeal oleme ainult mõned elud kaotanud.

20. mirri - 4. november 2007

Hea ja targa õpetaja puhul on asi lihtne. Õpeta koolieelikule kasvõi kvantmahaanikat. Lapsel tekib aus alus edasiminekuks.
See mida ma seoses matemaatika õpetamisega rääkisin oli lihtne tõde: “Ei ole vaja _erilist_ õpetajat ja õpetamine toimub”. Ei ole vaja pühendunud lapsevanemaid aga lapsed saavad targemaks.

Aga see, et nii mõnigi arvab, et matemaatika on mingi eriline arvutamisoskus ja, et matemaatikud tegelevad automaatselt mingi kalkulatsiooniga on jällegi näide selle mõne _puudulikust haridusest_. Matemaatikud tegelevad _ideedega ja ehitavad maailmu_ stiilis: “Milline oleks maailm, kui selles kehtiksid need ja teised tingimused.” Ja matemaatikul on praktiliselt alati käsutada lõpmatus.

Poe kassapidajal peavad igasugused arvud klappima. Õnneks on neil kassaaparaadid.

Oudekki: nojah, sinu näide näitab efektiivselt, et kui on vilets õpetaja, siis muutub matemaatika mingiks eriliseks arvutamisoskuseks. Ajalugu muutub mingiks aastaarvude jadaks ja keemia mingite tabelite päheõppimiseks. Kui õpetaja ei oska kriitiliselt mõelda, siis ei oska õpilane ka, ainest sõltumata. Seega – parendagem kõrgharidust, seega parandame ka õpetajate ettevalmistust ja avalikku teavet (ajakirjandus), nii paraneb ka algharidus.

21. alvarez - 4. november 2007

Oudekki,

Lahendus on ammuilma välja mõeldud aga mäletamistmööda see ka Sulle ei meeldinud: kogu kõrgharidus läheb tasuliseks (osaliselt) ja õppelaenu limiidid lähevad kopsakateks – kuni näiteks miljon krooni ja rohkem.

Sealt edasi on kehvalt makstud avaliku sektori töötajate osas juba riigi enda asi kuidas ta lahendab nende inimeste õppelaenu maksmise probleemi. Samamoodi luuakse kompensatsiooniloogikad seoses laste sünnitamise ja tulumaksust mahaarvamistega.

Kui eelmainitud 7.2 miljardit kõrgharidusse pumbata, siis alaneb kõrghariduse tase veelgi, väheneb pakkumine tööjõuturul ja probleemid süvenevad. Küsimus on reaalselt töötavas mehanismis ja rahalise poole pealt on see õppelaen ja õppemaks.

Kõrghariduse probleemistik on tegelikult väga sarnane meie meditsiini probleemidega. Kiirabi ja õed-sanitarid välja jättes – Eesti arstid hetkel suplevad rahas. Kas meie meditsiin on sellest paremaks läinud? Absoluutselt mitte. Endiselt sureb iga päev ca 1 inimene arstide ebaprofessionaalsuse läbi ja keegi ei köhi. Probleemid on sarnased kõrgharidusega: siseintriigid, kontrolli, arengut ja innovatsiooni soodustavate mehanismide puudumine või puudulikkus jne Ja nende probleemide põhjus pole mitte vähe raha.

Pigem on Eestis hoopis probleem, et üliõpilasi on liiga palju. Kõrgharidus ei anna seda väärtust, mis erialase või ühiskondliku kvaliteedi annaks. Aga selle probleemi taga omakorda ei ole rahanappus. Kui need süsteemsed probleemid lahendatakse siis lahenevad ka rahamured pea iseenesest.

Rohkem raha ei tekita olukorda, et kõik need ülikoolid, kaasaarvatud TÜ paneksid üliõpilastele reaalselt peale lääneliku tambi. Raha ei taga seda, et inimesi teadmiste tuupimise asemele mõtlema õpetatake. Raha ei taga seda, et kraadikandjate asemele meile väärtuslikke inimesi produtseeritakse. Raha ei taga seda, et kõmmeldunud lambapeade asemel ülikoolidesse asjalikud õppejõud tekiks. Mitte juurde pole vaja õppejõude vaid paljudel juhtudel on vaja verevahetust.

“Kõrghariduskulud on protsentuaalselt SKP-st võrreldes 2000. aastaga vähenenud näiteks poole võrra.”

Paluks arve ja allikaid. Tase on langenud ca 1.1-lt 0.9-ni või on Sul teised andmed.

Üldiselt aga kisub igavaks:
– on võetud järgmine teema
– öeldud, et võiks ja peaks paremini
– ja selleks peab riik palju palju raha andma
Nii saab ju iga asja kohta öelda. Kas oli mingi sisuline mõte ka?

Sirje: mind häiris 1 lause “Eesti arstid hetkel suplevad rahas” – kust on võetud selline fakt? Nii palju kui mina tean, siis peab Eesti arst selleks, et “rahas supelda” töötama kaugelt rohkem kui 8 tundi päevas ja mitmes erinevas töökohas. Kui keegi arvab, et olukord, kus sind opereerib arst, kes on 12 ja rohkem tundi järjest töötanud, on kuidagi tore, siis sorry. Ma lihtsalt pidin vahele teist teemat kommima, kuna mul on eelarvamus, et kui 1 fakt lonkab, võivad ka ülejäänud faktid valed olla. Muideks, vaadates oma Ülikooli õppejõudu õhtul kell 20.00, ei julge ma teda enam tülitada, sest ma tean, et ta tuli hommikul vara juba tööle.

Oudekki: Kõrghariduskulud on vähenenud 1.7 0.9-ni.

22. analyytik - 4. november 2007

16. mirri – 4. November 2007
“Seega selleks, et mõtlemist arendada (täpsemalt: mõtlemisvõimet tekitada :)), peab kolus ikka midagi juba olema.”

Vot ei ole nõus sellega! Kohe väga teravalt ei ole nõus!
Mõtlemine ei ole mingi infoga manipuleerimine. Selle info ühest lahtrist teise ja tagsi tõstmine, kustutamine ja lisamine. See jätab, tõsi küll, teatava mulje ‘dünaamikast’, aga ei ole see.

Mõtlemine kui TEGEVUS saab alata ka üsna tühjalt kohalt. (Peaks vist muidugi rõhutama sõna ‘alata’.) Näiteks nõnda, et on mingi probleem, ja siis alustatakse mõtlemistegevust selle probleemi lahendamiseks. No ja edaspidi saab vajalikku nodi, ehk siis infot, juurde hankida kogu aeg. Ja seda töödelda ja kombineerida ja võrrelda ja proovida selle sobivust jne & etc.

(See mida ma nüüd kirjeldasin on niisiis justkui üks teoreetiline mudel. Praktikas on asjad muidugi teised alati. Lisafaktorid jne.)

Ühesõnaga: probleem minu meelest peamiselt selles, et seda mõtlemise TEGEVUST ei toimu. Koolis ilmselt ka, aga palju hullem on see, et seda on väga napilt kogu ühiskonnas. Ja valitseb mingi üldlevinud arusaam, et mõtlemine – et see ongi see infoga manipuleetimine. Ei ole!

mirri:
“Oluline oleks teada, mis on tõestus. Mis on eeldus ja kus on väide ja millised on lubatavad vahendid tõestamiseks.”

Nu näe! Sa ise ütled sisuliselt just seda sama. Vähemalt minu meelest. See ongi see protsess just. See mis paljudel on kuidagi puudu täiesti.

mirri:
“Seda, mis on tõestus hakkavad inimesed suurte raskustega aru saama alles ülikoolis.”

KUI hakkavad? Tundub küll, et väga sageli ei hakkagi.

23. analyytik - 4. november 2007

18. Oudekki – 4. November 2007
“…Kuid arutlusmeetodile sain põhja just nendest vestlustest, siis kui ma olin nii viiene.

seega ei ole matemaatika sugugi mitte ainus võimalik mõtlemise arendamise alusaine :)”

Vot-vot! Just see PÕHI. Mida siis mõned saavad ja mõned mitte. Või mis mõnedel kuidagi TEKIB. Miks mõnedel tekib ja mõnedel mitte? Ehk mis siis siinses ühiskonnas ei ole PALJUDEL tekkinud. Mingil põhjusel.

Trikk siis selles, et kas see mõtlemis TEGEVUS on või ei ole.
Mulle tundub küll et see võime peaks olema kuidagi kaasa sündinud. Kuhu see siis kaob? Või miks see kõikidel välja ei arene?

24. mirri - 4. november 2007

Nojah, analyytik, me vist räägime lihtsalt teineteisest mööda. Selleks et oleks probleem peab ju kolus midagi olema. Ma pole eriline materjalist. Seal võivad igast värgid olla, ntx asjad koos väärtushinnangutega vms. Aga nagu lugemist alustatakse tähtede õppimisest nii tasub ka mõtlemist harjutada väikestel (lihtsatel) probleemidel. Tõsi küll, ka lugemise õppimise teooriaid on mitmeid. Ntx inglise keeles sõnakaupa lugemine ja ma ei tea, kuidas nende hieroglüüfidega asi on.
Mul on paar tuttavat pisikest eestlasest kakskeelset last, kes õppisid kodus eesti keeles lugema. Kooli läksid nad aga USAs (viieselt). Mõlemad lapsed on vaata, et imelapse staatuses, sest nad said ka inglise keeles lugemise ruttu kätte. Sealsetes koolides pidi lugema õppimine ikka paar aastat võtma. Ju sobib meie kirjapilt keelega ja ilmselt on meil ka lugema õpetamine väga heal tasemel. Ja see laste näide ütleb, et kui juba oskad lugeda, siis saad hakkama ka veidi teiste reeglite järgi kirja pandud lugemisega. Nojah, meil on vist praegugi kirjaoskuse protsent elanikkonnas vist üks maailma suurimaid.

25. analyytik - 5. november 2007

24. mirri – 4. November 2007
“Nojah, analyytik, me vist räägime lihtsalt teineteisest mööda.”

Seda võib muidugi juhtuda. :) Aga eks teema ole ka keeruline. Nii et pole häda.

m:
“Selleks et oleks probleem peab ju kolus midagi olema.”

No seda muidugi! Ja PRAKTILISELT see niimoodi ka on alati. Ma rääkisin rohkem TEOREETILISELT. Ehk siis tegin ühe mudeli või konstrukstsiooni või nii.

Aga küsimus siis selles, et kas mitte koolisüsteem ei ütle nõnda, et: “KÕIGEPEALT omandage teadmisi ja alles PÄRAST võite mõtlema hakata”. (Ma isegi mäletan, et Lauri Leesi vist kunagi kusagil ütles midagi sellist. Võib-olla isegi siis, kui me ükskord vestlesime. Kuidgi see oli siis ilmselt päris ammu.) No ja siis omandatakse ja omandatakse neid teadmisi ja see PÄRAST – vot tundub nii, et see ei saabugi mitte kunagi. Initsiatiiv oma peaga mõelda summutatakse kuidagi.

Omal ajal oli see just nii, mulle tundub. Ja mul on kuri kahtlus, et praegu käib see koolis samamoodi edasi.

m:
“…nii tasub ka mõtlemist harjutada väikestel (lihtsatel) probleemidel.”

Loomulikult! Oluline on see, et ikka alustataks selle mõtlemisega. Mõtlemisega kui TEGEVUSEGA eelkõige.

***
Prooviks siis veel kord ühe tsitaadiga.

m:
“Oluline oleks teada, mis on tõestus.”

tõestus ON…???
Vot ega mulle tegelikult ei meeldi need filoloogilised, ja veel vähem
grammatilised urgitsemised. Aga siinkohal oleks see ehk isegi otstarbekas.

tõestus ON
Kas see polegi mitte see, mida ma eespool nimetasin ‘staatilisuseks’? Inimesel võib olla küll TEADMINE, mis tõestus ON, aga probleem selles, et see on niisugune asi, mida tuleks ehk pigem TEHA. Tuleb õppida TÕESTAMA – see on verb. Tuleb tõestada, tõestamisega tegeleda. Kui inimene lihtsalt teab, mis tõestus on, aga ta pole seda mitte kunagi teinud, ta pole seda harjutanud, praktiseerinud – mis kasu siis sellest on.

:)
Kuidas see üks psühhoterapeut ütleski: “Tunnetest rääkimine, see on nagu suudlemisest rääkimine.”

See, et on teadmine, see niisugusel juhul ei aita midagi. Seda tuleb teha. Niisamuti nagu mõtlema õppimiseks tuleb mõelda. “Mõtlemisest rääkimine, see on nagu…” :)

Vt. ka kommentaar: 8. analyytik – 3. November 2007
Kuigi see on ilmselt üsna segane jutt.

26. sirje - 5. november 2007

Vestlus on vahepeal kuidagi bioloogiliseks kiskunud. Kuna ma EBSs tegin psühholoogia kodutöö IQst, siis on mul selle kohta 1 kokkuvõtte. Esiteks muidugi see, et see on vananenud teooria, mida endast lugupidav inimene enam ei kasuta. Aga mis mulle ideena sealt meeldis, oli teooria, et igale inimesele on sünnist saati kaasa antud üks kindel hulk nn. võimeid, mille suurus elu jooksul ei muutu.

See, mis inimene nende võimetega elu jooksul peale hakkab, sõltub inimese sotsiaalsest keskkonnast ja tahtmistest. Ideaalne variant on, et sotsiaalne kekskkond on soodne ja ta saab oma võimeid vastavalt oma soovile edasi arendada. Kui suure hulga kaasa antud võimetega inimene süveneb ühele teemale, siis on ta inimene, kes muudab maailma mingi uue avastusega kindlas valdkonnas. Oma võimeid võib ka mimes vallas rakendada, aga kuna lõppsumma on jääv, siis on inimene võimekas mitmel ala, aga mitte geenius ühel.

Siit edasi. Kui EI OLE sotsiaalset keskkonda (vanemad on asotsiaalid, riik sorteerib inimesi raha järgi) jääbki andeka inimese võimed avastamata. Kui keskmiste võimetega inimene kasvab soodsas sotsiaalses keskkonnas (haritud ja hoolitsevad vanemad, kõiki võrdsustav haridussüsteem), saab temast ka särav isiksus, aga geeniuseks on vaja rohkemat… Kogu moos.

Muideks, ma uurisin, mis on EBSi ja Tallinna Ülikooli bakalaureuse vahe. EBSis oli küll kohustuslik kirjandus, aga seda ei pidanud lugema. Tallinna Ülikool nõuab üliõpilastelt pidevalt igasugu kirjanduse läbi töötamist ja selle üle arutelu. Kuigi jah, isegi magistris on nad parema meelega kuss, kui arutlevad, kuigi nad on lugenud, aga kardavad, et said valesti aru.. Enesekindluse puudus ja oma sõna välja ütlemise julgus või vajadus on päris suur probleem. EBSis oli oluline eksamisessioon (ja vahe kontrolltööd), Tallinna Ülikoolis pead kogu aeg ennast liigutama.

27. mirri - 5. november 2007

Eeh, analyytik! Lauset “Inimene teab, mis tõestus ON.” annab tõlkida ka lauseks “Inimene annab endale aru, milline mõttekäik _antud olukorras_ kvalifitseerub tõestusena”. Ntx on lauseid, mis verbaalselt kõlavad identselt aga mille tõestused on täiesti erinevad sõltuvalt sellest, kas räägime reaalarvudest või kompleksarvudest.
No aga see on päevaselge, et faktide jagamine ja mõtlemise õpetamine peavad käima käsikäes.

Mõtelge ntx kuidas te oma väikesele tuttavale seletaksite, mis on pindala. Aga kui see pinnatükk pole üldse tasandiline? Jne.

Lapsevanemal on tegelt võimalik igaveseks oma lapse uudishimu pärssida. Olen isegi sekkunud bussipeatuses absurdsesse olukorda, kus laps küsib teraseid küsimusi ja ema käratab, et jäta oma lollused (umbes nii, et pindala on pindala)!

Sirje märkis: “Enesekindluse puudus ja oma sõna välja ütlemise julgus või vajadus on päris suur probleem”. Ka minu meelest on see meie koolilaste tõsine häda, mis takistab neil olemasolevat mõistust sisse lülitada.

Minu arvates on selle põhjuseks üle jõu käivad kooliprogrammid, kus laps ei saa kunagi kindel olla, et ta TEAB! Ja mis sa siis ikka targutad, kui sa ei tea! Ja ka õpetajad räägivad alati sellest, mis on halvasti aga kui midagi on hästi, siis pole sellest juttu. Järelikult on tark vait olla.

28. Oudekki - 5. november 2007

Mis on Eesti kõrgharidussüsteemi suurim puudus praegu
– õppida saavad ainult need, kellel on suur hulk finantsvahendeid.

Ülejäänud peavad samal ajal tööl käima, riik justkui mingis ulatuses toetaks seda kõrghariduse omandamist, aga mitte piisavalt. Selle tulemusena halveneb kõrghariduse kvaliteet (kui valdav osa inimesi ei õpi üldse, siis mida see vaene õppejõud teha saab, distantseerub õpetamisest). Sellele lisandub asjaolu, et õppejõu positsioon ja rahastus ei ole seotud õpetamisega vaid artiklite avaldamisega peamiselt mitte-eestikeelsetes väljaannetes, siis väheneb nende motivatsioon õpetada veelgi, veelenam, enamik sotsiaalteadlasi saavad ülikoolis töötamise lõbu lubada EL grantidest, Eesti vahendite puhul oleks nad pillid kotti pannud. Kui ülikool aga ei saa lubada endale üliõpilaste õpetamist, siis ei ole ka teadlaste järelkasvu kuskilt võtta. Kõrgharidus sureb välja, eestikeelne teadus ka, sellele järgnevalt ei ole ka piisavalt ekspertteavet muudes valdkondades tegutsemiseks, tuleb kõik mujalt sisse osta – või see riik mõne teise riigiga liita.

Kuidas tagada Eestis see, et meil oleks maksimaalne hulk omamaist kompetentsi? Tuleb võimaldada maksimaalsele hulgale inimestele haridus. Kõrgharidus on kasuks absoluutselt igal erialal. Tänapäeva majandus on paindlik, tööturg muutub, kõrgharidusega inimene on omandanud võime iseseisvalt uurida ja mõelda, seega suudab ennast kiiresti ümber painutada. Konkreetse töö tegemiseks vajalikud oskused-vilumused-teadmised omandatakse tööl, mitte ülikoolis. Ülikoolis õpitakse neid omandama. Konkreetsete erialade näitel.

Nüüd mida on vaja kõrghariduse parendamiseks
– õppejõudude ja üliõpilaste pühendumist õppe- ja teadustööle. Seega ei tohi nad muretseda, kas homme ikka leiba saab osta või oleme sootuks näljas. Lisaks on vaja tunnustust ühiskonnas. Tunnustus tuleb väga palju seetõttu, kui inimesed kujutavad ette, mida see filosoof ikka päev otsa teeb ja miks teatud analüüsid/arvamused on põhjendatud. Sellise hinnangu andmiseks peab inimene olema ise õppinud mõtlema/analüüsima
– kriitilist massi haritud inimesi, kes toimiksid poliitiliselt arvestatava valijaskonnaga. Kui mõtlevad inimesed on paratamatu vähemus, siis ei ole mingit lootust, et riik liiguks selles suunas, kus osatakse omaenda strateegiaid luua või reaalsust analüüsida ja propagandat mõtetest eristada.
– masstootmist Eestis arendada ei saa. Järelikult on vaja luua baas paljudeks paindlikeks kõrgkvaliteedilisteks lahendusteks, aga nende eestvedajateks on vaja inimesi, kes on pidevalt harjunud mõtlema, sünteesima ja uut looma.

Selle mõlema saavutamiseks on vaja anda kvaliteetset haridust väga laiale hulgale ühiskonnast, siis on lootust, et teatud osa neist mõtleb välja uusi asju, loob kriitilise kodanikuliikumise vms. Mõni osa äkki ei panustagi ühiskonda teisiti, kui on lihtsalt hea lapsevanem, aga ega see ka ei ole väheoluline :)

Lihtsalt rahapumpamine olemasolevasse süsteemi ei muuda mitte midagi, nagu Alvarez kenasti näitas, see ainult võimendab olemasoleva süsteemi vigu. Tuleb luua uus süsteem, isegi siis, kui see on kallim kui praegune. Selle hinna eest saab aga parema riigi, kui praeguse kokkuhoiupoliitika säästuriik on.

29. analyytik - 5. november 2007

to: mirri

Eks peab muidugi tunnistama, et mul oli mingi mõttekäik, mis oli üsna segane ja arusaamatu. Ja ega ma seda hetkel palju selgemini ka väljendada ei oska.

Aga see on oluline sellest hoolimata. Sest Eesti ühiskonnas on kogu selle mõtlemisega ikka selgelt mingi jama. No et inimesed on sageli nagu nürimeelsed kuidagi. Ja jäigad. Ja jutkui ei tahagi midagi mõelda ja/või aru saada. Ja kui ei selgitata välja, milles on asi ja milles on põhjused – no siis see jama kestab edasi muidugi.

***
Oot-oot!
Kas mitte just Sina ei rääkinud ükskord siin seda lugu, et Ameerika tuttav oli öelnud, et eestlased ei oska õieti küsida?
Vot see oli üks väga oluline asi ja tundub, et see haakub ka kuidagi selle praeguse teemaga.
Paraku pole mul hetkel aega seda Sinu kommentaari üles otsima hakata, aga pärast võib muidugi proovida.

Või on Sul endal ehk meeles? Või mida see tuttav veel rääkis? (Kui see oli muidugi ikka Sinu kommentaaris, see jutt.)
Mõnikord jääb nii öelda kõrvaltvaatajale palju selgem pilt, kui meile, kes me iga päev selle värgi sees ulbime.

30. analyytik - 6. november 2007

See ameeriklase lugu oli siis seal:

Ma vihkan! 27. July 2007
https://8mai.wordpress.com/2007/07/27/ma-vihkan/#comments

73. mirri – 7. August 2007
“Mõni aeg tagasi rääkisin ühe Eestis ajutiselt elava ameeriklasega. Tema tõdemus oli, et eestlased on poliitikas _nii rumalad nagu nad on_ sellepärast, et nad ei oska esitada küsimusi. Et kui nad küsivad, siis ainult sooviga vastajat kimbatusse ajada, mitte, et ise targemaks saada.
Ja kui vastus võikski neid targemaks teha, siis see enamusel juhul nii ei ole. Eestlane pidavat võtma vaidlust nagu poksimist. Ainus eesmärk on vastane nokauti lüüa .”

31. alvarez - 6. november 2007

“3.3 Rahastamine
48. Avaliku sektori kulutuses kolmanda taseme haridusele Eestis on viimase kümne aasta jooksul püsinud küllaltki stabiilsena, kõikudes 0,9 ja 1,1% vahel SKT-st (0,9% 2005. aastal). Erasektori kulutuste kohta on andmed olemas ainult 2004. ja 2005. aasta kohta. 2005. aastal ulatusid erasektori hariduskulud 0,47%-ni SKT-st. Tulenevalt täielikult tasulises õppes õppivate üliõpilaste arvu kiirest kasvust võib eeldada, et erakulutuste tase on viimastel aastatel järsult tõusnud. 2005. aastal on kogukulutused kolmanda taseme kõrgharidusele
eeldatavasti umbes 1,4% SKT-st (võrdluseks OECD keskmine 2003. aastal oli 1,5%). 2002. aastal olid aastased kulutused kolmanda taseme haridusasutustes ühe üliõpilase kohta suhtes SKT-sse ühe elaniku kohta 24,9, allpool madalaimat taset 26 OECD riigi seas, mille kohta vastav näitaja on kättesaadav (OECD keskmine on 42,6, vt Lisa 4).”
OECD KOLMANDA TASEME HARIDUSE TEMAATILINE ÜLEVAADE EESTI
http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=6292

Eneseharimiseks
ÜLIÕPILASTE SOTSIAALSETE GARANTIIDE KONTSEPTSIOON
http://www.eyl.ee/public/files/Sotsiaalsete_garantiide_kontseptsioon_2007.pdf?PHPSESSID=9a238a608cb98abf352663c99f4a1fae

Artikkel Ivar Raig-ilt, kellest ma muidu eriti ei pea
http://www.epl.ee/?artikkel=309598
Tasuline kõrgharidus on paratamatu

Lisaks veel üks uuring:

Kõrghariduse rahastamine EL liikmesriikides
http://www.tlu.ee/files/arts/971/Korgh5cedefca228733dbb977e31f5688beb2.doc

32. Oudekki - 6. november 2007

Aitäh, Alvarez linkide eest. Tundub, et jutt läheb jälle aiaauku, paar asja mida tuleks selgitada

1. Teiste riikide kogemusest tuleb kindlasti õppida, nende vigadest ja positiivsetest omadustest, aga midagi ei saa pimesi üle võtta. Teiste riikide süsteeme ei saa pimesi üle võtta. USA süsteem on üles ehitatud suurele rahvaarvule, mille puhul ka “ainult rikkad haritud” moodustavad kriitilise massi valijatena ning uuriva ajakirjanduse lugejatena ja suurele tööstusele, mis suudab kõrgharidust rahastada. Eestis ei ole kumbki eeldus täidetud. Eriti oluline on uurida, mismoodi rahastavad – või ei rahasta haridust peaaegu ilma kodumaise tootmiseta väikeriigid. Seega “EL-is on rahastamine mingisugune” ei tähenda, et Eesti ei võiks mingit oma süsteemi välja töötada. Vabalt võib olla, et korralikku süsteemi ei ole üldse kuskil, miks mitte siit alustada? Soome tegi midagi sellelaadset, kui nad oma alushariduse süsteemi välja töötasid, praegu on üks efektiivsemaid maailmas, ehkki küllalt kallis (õpetajate-õpilaste suhtarv, palgad jne jne).

2. Kõrghariduse korraldamisel tuleb meil kõige pealt küsida: miks meile on kõrgharidust vaja? Vastusest lähtuvalt tuleb hakata looma süsteemi. Minu artikkel vastab sellele küsimusele: kõrgharidust on vaja selle jaoks, et kõigi demokraatliku ühiskonna toimimiseks vajalike aspektide loomiseks oleks piisav hulk inimesi. Näiteks üks demokraatliku ühiskonna toimimise aspekt on uuriv ajakirjandus. Meediakompaniide analüüsid näitavad hetkel, et see ei tasu ära, sest lugejaid on liiga vähe. Neid lugejaid tuleb juurde luua.

3. Kuna niisugune kriitiline mass mõtlevaid inimesi on ühiskonna kui terviku huvides, siis tuleb selle toimimine tagada avalikest vahenditest. Mulle on kasulik kui minu ümber on rohkesti haritud inimesi, isegi siis, kui ma ise otsustan seda mitte omandada, isegi siis, kui mul endal see haridus juba olemas on. Kui keegi soovib eravahenditega süsteemi täiendada – väga tore.

4. Seega tasulise kõrghariduse võludest rääkimine on asjakohatu. See lähtub eelduselt, et kõrgharidus on individuaalne luksus, mis ei ole kooskõlas minu vastusega küsimusele “miks on kõrgharidust vaja”.

33. Tq - 6. november 2007

Oudekki: kas see Su kolmas punkt siiski veidi vildakas pole? Mulle meeldib ka käia ilusate eramajaaedade vahel, ma arvan, et ilusad eramajaaiad on ühiskonna kui terviku huvides, aga ma siiski ei leia, et nende rajamise peaks tagama avalikest vahenditest. Pargid ja haljasalad, seda küll.

Aga see selleks.

Vaatasin statistikaameti andmebaasidest, et 2006. aastal sai kõrghariduse 6 395 inimest. Arvestades sellega, et praegu kõrghariduse saanute sünnipõlvkonna suurus oli umbkaudu 20 000 inimest, siis saame, et umbes 30% omandab kõrghariduse ka praeguse süsteemi juures. On see süsteem siis nii paha? Palju rohkem vist nagunii ei õnnestuks, muidu hakkavad ühiskonna teised alustalad kannatama.
Tõsi muidugi, praegu kõrghariduse saanute hulgas on kindlasti ka mõnevõrra neid, kellel see varasemal ajal saamata jäi, aga siiski… Väga palju kõrgemat kõrghariduse omandamise taset, kui praegu, ei maksa siiski loota. Ja ma kardan, et eriti mitte siis, kui samal ajal tahta ka kõrghariduse enda taset tõsta.

34. Oudekki - 6. november 2007

Tq, Nõmme näiteks rahastab piirdeaedade korrashoidu, sest ilusad piirded on meie kõigi huvides. Lisaks võimaldavad paljud omavalitsused toetusi majafassaadide korrashoiuks, just sellel samal põhjusel: see on meie kõigi huvides. Seega juba praegu lähtume mõnevõrra sellest mõtteviisist, ma arvan, et võiksime veel rohkem lähtuda.

Tq, miks sa arvad, et ei ole võimalik korraga tõsta efektiivsust ja kõrgharidust omandavate inimeste arvu? Millised ühiskonna alustalad hakkavad kannatama (ega ometi mitte meie sõjalised missioonid? :P)

35. Tq - 6. november 2007

Ütleme niimoodi, et kui hakatakse maksma toetusi neile, kes endaga ise hakkama saavad, siis hakkab asi natuke imelikuks minema. Või Sa ei leia seda?

Aga mis puutub sellesse, kas on võimalik korraga tõsta kõrghariduse taset ja kõrgharidust omandavate inimeste arvu… Ma kahtlen päris tõsiselt, kui suur osa inimestest on võimelised omandama heatasemelist kõrgharidust. Ausalt öeldes ei tahaks hästi uskuda, et väga palju üle 30%. Ja ma ei räägi mitte majanduslikest tõketest.
Ning ma ei ütleks, et see on väga traagiline. IMHO vajab ühiskond sujuvaks toimimiseks siiski piisavalt palju, kellel pole kõrgharidust, kuigi muidugi oleks väga hea, kui neil oleks mõtlemise ja analüüsimise oskus. Seda on tegelikult vaja kõigil. Ma kalduks küll arvama, et kui kõrgharidusega inimeste arv hakkab ületama mingit piiri, siis hakkab tekkima probleeme. Kasvõi lihtsalt tööjõuprobleeme.

Me oleme saavutanud (ideaalis, praktika on iseasi) enam-vähem täieliku põhihariduse ja väga laialdase gümnaasiumihariduse. Aga mis on samal ajal toimunud põhihariduse ja gümnaasiumihariduse tasemega? On toimunud see, et gümnaasiumiharidusega noored pole “harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema”. Ning kõrgharidusega liigume me praegu suure kiirusega kapates just samasse suunda. Kõrgharidus võimalikult paljudele, aga selle kõrghariduse sisu…

Oudekki: Avalikust rahastusest kiirkorras (hoiaks selle kommentaariumi hariduse tarbeks). Avalik rahastus ei ole vaesteabi. Avalik rahastus tähendab seda, et teenuse eest, mida vajavad kõik, maksavad kõik. Teatud juhtudel ei ole täpselt võimalik mõõta teenuse tarbimisehulka, siis turusüsteem ja erarahastus ei pruugi üldse töötada, efektiivsusest rääkimata (mõõta, kes kui palju näiteks ilusaid fassaade tarbib, on mõttetu ja ebaefektiivne). Kõrgharidus on üks niisugune teenus, mida kaudselt tarbivad kõik riigi elanikud.

36. Oudekki - 6. november 2007

See, mida ma praegu ühe kõige suurema probleemina Eesti kõrghariduses hetkel näen on just see, et inimestel _ei ole aega_ koolis käia. Sest nad peavad elamiseks raha teenima, lisaks on vaja puhata ka, sest töö väsitab, õppimine väsitab, selleks, et asju efektiivselt teha, peab natukene puhkama ka. Seega, töötamine on esimene asi, millest tuleb lahti saada, selleks, et me mingist kõrgharidusest üldse kõneleda saaksime. See annaks ka õppejõududele julguse tegelikult ka töötegemist nõuda.

Hüva, keelame töötamise ära või piirame kümnele tunnile nädalas, tingimusel, et kõik eksamid on sooritatud. See tähendab, et inimesel peab söömiseks ja elamiseks olema mingid muud varud. Nüüd on kaks võimalust: kas need varud tuleb ise/vanemate abiga enne koguda või tagab need riik. Ma arvan, et neid, kes Eestis suudavad seda ette koguda ja seejärel ka efektiivselt õppida, ei ole piisavalt meie riigi funktsioneerimiseks. Seega tuleb leida kogukondlik rahastamine, sest kõrgharidus on meie kõigi huvides.

Mis puutub keskharidusse ja algharidusse, siis õpetaja annab edasi nii oma teadmisi, kui ka väärtusi ja töötamiskogemust. Kui õpetaja ülikoolis õppima ei ole õppinud, siis ta ei suuda seda ka oma õpilastele algkoolis ja keskkoolis edasi anda ning analüüsivate inimeste hulk väheneb veelgi.

Tööjõuprobleemid suure kõrgharidusega inimeste puhul tekivad ainult siis, kui me hoiame kinni mõtteviisist nagu kõrgharidusega inimesel teatud tööd teha ei sobiks. See mõtteviis tuleb tegelikult just sellest alusest, et kui ma olen võtnud õppimiseks suure laenu, siis ma pean saama teatud hea töökoha, et seda laenu tagasi maksta. Aga kui ma seda laenu ei võta, siis ma saan valida sellise töökoha, mida ma tahan (ideaalis) või sellise, mida minu ümbruses reaalselt pakkuda on. Oma kõrgharidusega panustan ma sellesse töösse kindlasti selle parendamiseks.

Inimene ei ole tema elukutse. Taas – kõrgharidus ei ole ametioskuste omandamine. Ametioskused omandatakse ametis. Kõrgharidus on mõtlemisvõime treening ja mõtlemisvõimet kasutame me oma igapäevases elus. Mida rohkem mõtlevaid inimesi, seda rohkem ratsionaalseid lahendusi, kuni liiklussurmade vähendamiseni välja :) Ülikoolis ei saa õppida, kuidas iga probleemi lahendada, aga kui meil on suur hulk inimesi, kes on mõtlema treenitud, siis on lootust, et mõni neist on võimeline keeruliste küsimuste lahendusi välja mõtlema.

Mis puutub sellesse, kas inimesed on võimelised kõrgharidust omandama, siis selle kohta puuduvad igasugused andmed, et alati kohe tugev hulk inimesi on ebaintelligentsed. See sõltub keskkonnast, väärtustamisest ja nii edasi. Muide, Itaalias on igal inimesel õigus kord elus astuda ülikooli – ülikool peab ta vastu võtma (teatud aladel on viimasel ajal mingid sisseastumiseksamid siiski tekkinud). Samas see ei ole muidugi hetkel täiesti tasuta, pead leidma elamise ja maksma teatud summa aastas õppimise eest. Aga põhimõte on just see, et igaüks, kes tahab, peab saama omandada kõrgharidust. Ma ei näe põhjust, miks eestlased peaksid olema ebaintelligentsemad kui itaallased.

37. Tq - 6. november 2007

No kui nii, siis on see Sinu artiklis välja pakutud 30%-le tasuta bakalaureuseõppe kohad karm diskrimineerimine ja neid õppekohti (aga ilmselt siis ka neile kulutatavat raha) peaks olema umbes kolm korda rohkem?

38. analyytik - 6. november 2007

to: Oudekki

Põhimõtteliselt nõus, et haridusele tuleb raha eraldada. Mul isiklikult lihtsalt, näeh, hetkel ei ole teist nii palju. :)

***
A kuidas selle MENTALITEEDIGA siis jääb? Mulle ikka kangesti tundub, et kogu selle suhtumise ja hoiakutega jne., et midagi on ikka päris kardinaalselt valesti siin riigis. Raha võib ju olla (ja peab olema nii ehk naa), aga kui kodanikud lihtsalt ei tunne huvi mingite teadmiste ja mõtlemise ja muu sellise vastu? Kui kõik vaatavad ainult seda, et kuidas mingile kõrgpalgalisele kohale persetada ja siis meeleheitlikult tarbima hakata?

Ja see on kogu ühiskonna probleem kuidagi. Needsamad ‘ühiskonnas üldlevinud seisukohad’. Ja need hoiakud/seisukohad siis muudavad igasugused muutused väga vaevaliseks, kui mitte võimatuks. No kui inimese elu eesmärk on autuga ringi cruisata – mis uurivast/iseseisvast/kriitilisest mõtlemisest siis talle saab rääkida. Ta ju ‘sulgeb välja’ selle. Otsekohe ja automaatselt.

39. mirri - 6. november 2007

Loe:”teadlasekarjäär on Eestis üks vähem tasustatuid”
http://www.epl.ee/uudised/406704

Hm. Haakub justnagu teemaga. (: (;

40. alvarez - 6. november 2007

Me tõesti ei ole maailmatargad, et kõike omal nahal ja nii raha kui ajakulukalt läbi proovida. Ja kindlasti ei pea me üks-ühele kopeerima.

1. Inimeste haaratuse määr kõrgharidusse: Tq arvutab näppude peal ja saab sama tulemuse, mis ühes nendest uurimustest on ilusasti näidatud – Eestis on EL-is üks suuremaid kõrghariduse haaratuse määradest. Oluliselt rohkem ei ole enam võimalik. See viiks kõrghariduse kvaliteedi languseni. Väitmata, et praeguse kõrghariduse kvaliteediga probleeme ei oleks.

2. Kõrghariduse oluliseks kaasrahastajaks loetakse erasektorit ehk siis üksikisikute ja eraettevõtete panustamist kõrgharidusse. Eestis tundub sellega kõik korras olevat – erarahastamise määr on üks kõrgemaid. Mis loomulikult ei tähenda, et näiteks riiklik rahastamine ja sellest tulenev erarahastuse võimendusefekt ei võiks suurem olla.

3. Eesti haridussüsteemi puhul võiks primaarseks lugeda selle tasemelisi ja erialalisi struktuuriprobleeme. See taandub vähemalt viiele konkreetsele probleemile:
– kõrghariduslasi on palju võrreldes kutsehariduse omandajatega. Sellele hakati õnneks Repsi ajal tähelepanu pöörama ja trend on jätkuv – kutsehariduse osakaal suureneb, sinikraede palgad proportsionaalselt suurenevad, rakenduserialade renomee vaikselt tõuseb
– nö riiklik tellimus on ebatäpne. Mitmetel erialadel toodetakse spetsialiste, kelle järele keskpikas perspektiivis nõudlus langeb
– hetkel on Eesti majanduse arengu seisukohast kõige suurem defitsiit tehniliste erialade spetsialistidest. On see allhange või omatootmine või teenindus, innovatsioon ja “ära tegemine” lähtub just nendest kandilistest tehnikaerialadest. Ja suhtumine, et kõrgharidusega inimesel ei sobi igat tööd teha on tegelikult parajal määral õige – miks peaks näiteks riik kinni maksma väljaõppe, mida kunagi ei tarvitata?
– riiklikud kõrgkoolid konkureerivad riigi subsiidiumide abil erakõrgkoolidega, nt majanduserialadel. Ma ei näe põhjust miks ei võiks riiklikku tellimust esitada ka erakõrgkoolidele
– suurimatest riiklikest kõrgkoolidest – TÜ+EMA ja TLÜ on veel vaht välja imemata. Maaelu ülikool on anakronism omaette, loodetavasti sealt pärist TÜ rektor astub samme, et see raiskamine lõpetada. TLÜ vajab lihtsalt stabiliseerumist ja loomulikku arengut. See on samasugune raiskamise väljaimemine, mis meditsiinisüsteemis on tehtud.

4. Kvalitatiivne probleem pole niivõrd mitte kõrghariduse rahastamine vaid teaduse, s.h. fundamentaalteaduse rahastamine. Puhtalt teadusega tegelevast personalist on ainult põllumajandustöötajad kehvemini makstud. Teaduslikest uuringutest pärineb innovatsioon.
http://www.epl.ee/artikkel/406704

5. Võib mitte meeldida õppejõudude artiklisüsteem aga see on igal pool levinud nõue, et õppejõud ka teadust teeb. Eestis taandub probleem ilmselt rahastamisele – spetsiifiliselt teadustegevuse rahastamine on nii ja naa, õppekoormus suur ja siit tulebki loogiline järeldus, et artiklisüsteem on jama. Ei ole. Olukord on jama.

6. Igasuguseid suhtarve tuleb vaadelda kontekstis. Riigid, kus avaliku rahastamise % SKP-st on kõrge, seal on kõrge ka maksukoormus. Samuti on kõrge avaliku rahastamise määraga riikides pigem kõrge SKP per capita näitaja. See viib meid vana probleemi juurde, et kas rikkus ehk kõrge SKP per capita toob õnne ja demokraatia. Senine kogemus näitab, et toob ning arenevas riigis nagu Eesti maksukoormuse oluline suurendamine oleks oluline pidur.

Hetkel on suurem pidur teaduse ja kõrghariduse alarahastamine. Õnneks ei ole vaja kõrghariduse olukorra parandamiseks oluliselt või üldse mitte maksukoormust suurendada. Küsimus on eelarve struktuuris ja arenguprioriteetides ning prioriteetide osas on selged tendentsid asjalikkuse poole.

7. Usk, et kõrghariduses haaratud inimeste suhtarvu suurendamine maailma suurimaks näitajaks tekitaks meile hulga intelligentseid lehelugejaid ja annaks absoluutse garantii valgustatud demokraatialembese avalikkuse arenguks ei ole päris üheselt põhjendatud. New York Times või Economist on võimalikud tänu sellele, et maailmas on piisav hulk inglisekeelseid lugejaid, kes neid väljaandeid loevad. Eesti puhtalt oma väiksuse tõttu ei võimalda sellistel asjadel tekkida (luhtunud Luup, butiikväljaanne Direktor, anakronistlik Saldo ja reklaamist solgitud Ärielu, kui sama nišši Eestis vaadata). Kõrgharidus kui selline ei ole demokraatia tagatis, eriti kui aktsent on tehnilistel erialadel. Kui kusagil annab asja kvalitatiivselt parandada, siis a) põhikooli ühiskonnaõpetuses ja tegelikult on põhihariduse sisu hetkel tunduvalt suurem probleem ja tunduvalt olulisem valgustatuse ja demokraatia tagatis b) kodanikuühiskonna arendamise praktilistes sammudes – seni on see liialt välisrahal ja akadeemilisel skolastikal põhinev nämm, mitte praktilised sammud (ok, mõned on ka sellised)

8. Kõrghariduse tasulisus ei ole asi iseeneses. Kõrghariduse tasulisus on osa isereguleeruvast mehanismist, mille hulka kuuluvad lisaks veel
a) suuremahuliste õpplaenude võimalus
b) õppelaenude kompenseerimise loogika (töö avalikus sektoris, laste sünnitamine/kasvatamine, erasektor tuleb ise konkurentsis sellega järgi)
c) grantide-kompensatsioonide süsteem (põhineb õppeedukusel ja tõendatud varakusel + erialaeelistused). Aga see ei saa olla massiline
d) kogu selle mehanismi toetamine läbi maksusüsteemi – õppelaenude intresside, koolituskulude mahaarvatavus maksustatavast tulust
Kõik see loob raamistiku, kus üksiktoimijate arukate otsuste tulemusena koorub tõde.

Lihtsalt raha juurde ja otsutamise liigne jätmine haridusministeeriumi bürokraatidele ja ülikoolide administraatoritele ainult süvendab hetke struktuuriprobleeme. Mitte keegi meist ei ole nii tark, et öelda, mis erialasid, kui palju on milleks täna ja homme vaja.

Eestis on Itaalia stiilis õigus kõrgharidusele juba ammu olemas. Isegi riiklikes ülikoolides on tasulisse õppesse võimalik astuda ka eksamite järgi üsna lambapeal. Eraülikoolidest rääkimata.

9. Eeltoodud uuringud näitavad, et Eesti ei ole üliõpilaste tööhõive osas kuidagipidi eriline. Samas võib ka oletada, et veidi suurem tööhõive on tingitud hoopis sellest, et meil on kõrharidusse kaasatute protsent väga kõrge ja kuna me ei ole märkimisväärselt rikkamad, siis on arusaadav, et raha teenida tahtjaid on veidi rohkem. Hollandiga me selles osas näiteks üldse ei konkureeri. Suures osas riikides on see reegel, et ülikooli kõrvalt käiakse tööl. See lihtsalt on nii. Kui ei meeldi, siis tuleb valikud teha. Puhast õppuripõlve saavad nautida kas väikese maksuga või tasuta ja seetõttu ka tasemelt madalamate koolide õppurid või rikkurite lapsed. Miks on maailm nii “ebaõiglane”? Aga keegi pole välja mõelnud, et
a) kuidas õigustada suhteliselt astronoomiliste rahahulkade paigutamine sellesse õiglasesse projekti
b) kuidas luua mehanism, et kõrgkool ei muutuks märkimisväärsele osale laisklemise kohaks ja abi saaks just need kellel seda vaja on (30%-le tasuta bakalaureuseõpe lõhnab väga maadevahetuse järgi)
c) konkreetselt Eesti puhul oluline probleem – kuidas lahendada maksimaalse tööealiste tööhõive probleem olukorras kus 18-25 aastased on valdavalt kas sõjaväes, ülikoolis või sünnitavad lapsi

41. mirri - 6. november 2007

“Võib mitte meeldida õppejõudude artiklisüsteem aga see on igal pool levinud nõue, et õppejõud ka teadust teeb.”
Heh, see on küll väga pealiskaudne lähenemine. Siin maailmas on palju igasuguseid variante.On ka selliseid täiesti kõrgel tasemel ülikoole, kus õppejõud jagunevad õpetavateks ja teadust tegevateks õppejõududeks. Viimaste pedagoogitegevus on ainult mõne doktorandi juhendamine. Aga üldiselt on enamuses ülikoolides õpetamine oluline tegevus ja tenure süsteem ntx ei oota tenure saanud inimeselt kohustuslikus korras küll enam mingeid nupukesi ajakirjdes. Ka minu meelest võiks ülikooli õppejõud olla teadlane (ma ei räägi keeleõpetajatest ja igasugustest tehnikutest, kes on ka ülivajalik pedagoogide seltskond). Aga jutt on ju sellest, et meil on absurdne olukord, kus kuue leheküljeline artikkel on olulisem kui 200 lk kõrgkooliõpik! Lihtsalt nõuded on tasakaalust väljas. Õpikud ei lähe ntx õppejõu kohale valimisel praktiliselt üldse arvesse.

42. kalake - 7. november 2007

Ma tuleks jällegi tagasi hariduse bioloogiliste aluste juurde.

Mulle tundub, et on saanud üldiseks normiks, et ainult põhihariduse omandanuid on ebaharilik erand. Suuerm enamus on lõpetanud keskkooli/gümnaasiumi ja nüüd vist juba enamus peab loomulikuks ka kõrghariduse omamist.

Inimene on siiski lõpliku elueaga ning ei ole füüsiliselt võimalik, et ta koolis käimise kestus aina pikeb. Vahepeal peab ta sugu järkama, kui ta soovib mitte välja surra ning vahepeal peab ta tegelema mingi tootliku tegevusega et elus hoida lapsi, maksta nende koolituskulusid ja töövõimetutele pensioneid, enne kui vanadus seab ette omad korrektuurid/piirangud.

Minumeelest on täiesti vale ning tulevikus täiesti kehtetu selline mõtteviis, et lõpetan ülikooli ja siis olen eluks valmis ja elulõpuni pädev.
Ei ole. Elu kestel peab iga endast lugupidav inimene aina uusi asju juurde õppima, et omal tasemel püsida. Et kohaneda aina kiiremini muutvate oludega. Sealhulgas ka struktuursete muutustega, kus teatud hetkel enam ei vajata nii palju keemiku haridusega inimesi kui varem.
Ehk siis püüd ülikoolis õpetada igikestvaid piibli sarnaseid tõdesid ei ole õige ja on aja raiskamine.

Kõrghariduse väärtus tuleneb sellise hariduse vajalikkusest, mitte asjast iseeneses, millel puudub väljund kas siis rakenduslik või teaduslik.

Ehk senised klassikalised õppe meetodid on äärmiselt ebaeffektiivsed tänapäevases keskkonnas ning rohkem raha ja aega kulutada ebaeffektiivsele tegevusele on peaaegu et kuritegu.

Et mida välja pakkuda…
Inimesel peaks olema üsna selge arusaam sellest, mida ta tahab tegema hakata. Mida varem seda parem. Just motivatsiooni pärast.
Tööle võiksid inimesed minna varem. Näiteks gümnaasiumi viimastes klassides. Kuid seejuures mitte 8 tunniste tööpäevadega, vaid 2 tunniste tööpäevadega. Seda peaks toetama nii seadusandlus kui ühiskonna suhtumine. Seejuures jääks kool töökohta hariduslikult toetavaks institutsiooniks. Ehk teooriale järgneb praktika ja spetsialiseerumine, mis võimaldab aineid omandada ja kinnistada väga effektiivselt, seejuures ka teatavat tulu teenides.
Praegu aga tegeletakse teoreetiliste olukordadega ning praktikas ei pruugi neid iialgi vaja olla.
Ülikoolis muidugi peaks töö osakaal olema suurem. Olgu see siis mingi praktiline, loov, tootev või teaduslik ala.
Ehk tööl on probleemid, millele saab lahenduse koolist.
See tagab õppetöö effektiivsuse.
Samuti peab töökoht toetama hariduse omandamist.

Töö (realse elu tegevusala) ja haridus on asjad, mida ei saa lahus vaadelda.

43. Indrek - 7. november 2007

Kalake tuletab mulle meelde seda kuulsat NLKP Kongressi, kus Stalin näitas lambakasvatajat ja ütles, et vaadake, temalt peate õppima bioloogiat! Need elukauged äädikakärbse uurijad geneetikud tuleb rahva turjalt minema raputada! Lihtne ja selge. Raputatigi. Primitiivsusel on alati kõlapinda!

44. Tq - 7. november 2007

Kalakesele vaidleksin minagi vastu, et haritud inimene, see tähendab õppima, uurima ja mõtlema harjunud inimene on igal juhul üks üldiselt kasulik asi ja on suhteliselt ebaoluline, kas ta on harjunud seda tegema õppides antiikkultuuri, teoloogiat, astronoomiat või sotsioloogiat. Iseasi, kas sel haritud inimesel peab kõrgharidus olema, palju parem oleks, kui õppima, uurima ja mõtlema harjutaks juba põhikoolis.

Üks variant kõrgharidussüsteemi muutmiseks oleks see, et aktsepteeridagi tõsiasja, et ülikooli kõrval käiakse ka tööl. Ning sellepärast aktsepteerida ja arvestada ka seda, et 3-aastast bakalaureusekraadi võib täiesti vabalt läbida ka 6 aastat. Kasvõi 12 aastat, lõppude lõpuks, miks mitte? Ning sellega ei tohi kaasneda karistusi, näiteks riigieelarvelisest õppekohast ilmajäämine.

Mida see annab? Esiteks tagab see tõesti võimaluse ligipääsuks kõrgharidusele ja seda kõigile. Teiseks annab see kõigile võimaluse õppida endale sobivas tempos. Kolmandaks annab see õppejõududele võimaluse nõuda kõrget taset, ilma et see nõudmine noore inimese elu “ära rikuks”. Neljandaks, see harjutab inimesi õppima kogu elu, kui teha midagi 12 aastat, siis saab see harjumuseks. Viiendaks… see ei ole utoopiline.

45. mirri - 7. november 2007

Noh, seada vanuselist alampiiri, kustsaadik inimene peab mõtlema hakkama, on naljakas. Tegelt hakkab inimlaps mõtlema praktiliselt kohe, kui ta ilma on sündinud. Iseasi on ju see, kuidas ja mida ta mõtleb. Mõned lapsevanemad innustavad lapse mõttetegevust, vastates tema küsimustele ja ergutades teda ise vastust leidma.Teised aga ei innusta.
Aga ma arvan, et me ei räägi selllest mõtlemise tasemest, mida on oodata põhikoolis. Sest, nagu ka Tq kenasti räägib, inimene peab kogu aeg õppima. _Ka mõtlemist_. Ja tegelt on õpetajad või mentorid või eeskujud vms olulised. On oluline keskkond jne jne.

Ja Indreku mõte oli muidugi õige. Praktikas tuleb teadmisi kinnistada ja kontrollida aga lambakasvatajal ei saa tulla neid probleeme, mis tulevad geneetikul.
Teaduse ja praktika vahel on alati tükk tühja maad. Nii see on alati olnud ja mida ajas edasi seda suuremaks see vahe kasvab. Väärt valmis ideede praktiliseks väljundiks saamine võtab aega ja tavaliselt mingi hulga raha ka. ;)

46. Hubbil - 7. november 2007

Kaks kommentaari… Ulikool on Alma Mater, ehk toitev ema. See umbes tuhandeaastane sonapaar tahendab akadeemiat, ehk kohta kus noor inimene saab mojutatud, ideaalis muidugi, suureparaste professorite poolt, kes kujundavad tema mottemaailma, oskused moelda, analuusida jne. Kui Eestis pole sellele standardile vastavat akadeemiat, siis maailm on valla 21. sajandil. Ehkki mul on kuri kahtlus, et valismaal mottetoitu saanud ei kipu tanapaeva Eestisse tagasi. Elu reaalsused Eestis on uutmoodi motlema harjunute jaoks monikord liiga kammitsevad. Ajude vool (tagasihoidlikkusega ei pea ma ennast ajuks) on praegu Eestist valjapoole. Suures kontekstis peaks Eesti valitsus juba praegu tegema midagi selle valtimiseks. Tegelikkuses aga on valitsus praegu tegelemas hoopis rohujuurte tasandil rassilise puhtuse eest voitlemisega, lisaks enda faktilise isoleerimisega ulejaanud maailmast, unustades lisaks ka innovatsioonipoliitika toostuses ja hariduses. Ansip on provintslik tartlane ja Peter’s Principle jargi on ta tousnud oma ebakompetentsi tasemele.

Teiseks, miks peaks keegi, kes on oppinud naiteks inseneriks, olema insener kogu elu? Ilmselt on see joukamate riikide tunnus, kuid isegi minu kullalt kitsa tuttavate ringi juures voin ma tuua naiteid, kus insener on saanud teise hariduse. Uks nendest on praegu laulja ooperis, teine hambaarst ja neid naiteid on veel, paar ka Eestist. Oodata teismeliselt, et ta teeb oma oige valiku ise voi vanemate survel, ei toota monikord. Minu naide oleks hoopis kohutav, olen olnud luhemat voi pikemat aega viies ulikoolis, omavahel taiesti seosetutel erialadel.

Palju asju taandub vastavalt Occam’s razor’is valjendatud pohimottele, sellele koige lihtsama lahenduse leidmisele. Eesti juhul on see probleemide juur kahene: uhiskond on ikka veel vaene ning lisaks elab ule postkommunistlikku sundroomi. Sellele maitseaineks juurde natsionalism ja provintslikkus. Aeg aga laheb edasi, annaks jumal et Eesti ei pea enam ule elama sodasid ja sotsiaalseid kataklusme. Tulevik on siis helge…

47. analyytik - 8. november 2007

44. Tq – 7. November 2007
“…haritud inimene, see tähendab õppima, uurima ja mõtlema harjunud inimene on igal juhul üks üldiselt kasulik asi ja on suhteliselt ebaoluline, kas ta on harjunud seda tegema õppides antiikkultuuri, teoloogiat, astronoomiat või sotsioloogiat. Iseasi, kas sel haritud inimesel peab kõrgharidus olema, palju parem oleks, kui õppima, uurima ja mõtlema harjutaks juba põhikoolis.”

Ten points!

Põhikoolis! Just! Või juba alkkoolis? Sest kui pole alustatud kohe, siis vaevalt et ülikool enam asja oluliselt parandada suudab. Kuigi mõnikord ehk suudab.

48. analyytik - 8. november 2007

45. mirri – 7. November 2007
“Noh, seada vanuselist alampiiri, kustsaadik inimene peab mõtlema hakkama, on naljakas. Tegelt hakkab inimlaps mõtlema praktiliselt kohe, kui ta ilma on sündinud.”

Arvata võib! No seda siis, et inimene hakkab mõtlema kohe alguses. (Kas vahetult pärast sündimist või juba enne seda, see on muidugi iseküsimus.)
Aga põhiline mure ongi siis see, et kuidas teha nii, et kool sellele mõtlemisele lõplikku põõna ei paneks.

Kas mind õpetati koolis mõtlema? Vaevalt! Vähemalt midagi niisugust meelde küll ei tule. Aga kas üritati mõtlemist takistada? Paraku pean tunnistama, et nii see ilmelt oli. Viiel erineval moel. Küsimuste esitamine – ebasoovitav. Arutlemine – sisuliselt keelatud. Igasuguste programmist vahegi kõrvale kalduvate mõttekäikude esitamine – välistatud. Initsiatiivi ilmutamine – võrdsustatud nn. “tunni segamisega”. jne.jne.

Pole mõtet lõpmatuseni peitust mängida ja endale valetada – just nii see oli ja mul on kuri kahtlus, et on siiamaani. Enamikus koolides.

Ja ma imestan siiamaani, kuidas ma sellest jamast pääsesin. Aga ma mäletan, et vist keskkooli lõpuklassides, et siis oli juba selge valik – kool saab miinimumtulemused ja kogu moos. Ülejäänud aeg on minu ja ma sisustan seda sellega, mis mulle huvi pakub.
Ühesõnaga: nii palju või vähe kui mil seda mõtlemisvõimet ka on – ma olen omandanud (säilitanud?) selle mitte TÄNU koolile, vaid kooliskäimisest HOOLIMATA.

49. analyytik - 8. november 2007

46. Hubbil – 7. November 2007
“…olen olnud luhemat voi pikemat aega viies ulikoolis, omavahel taiesti seosetutel erialadel.”

Cool!

50. Hubbil - 8. november 2007

Hmm, see ei ole cool. See lohnab rohkem isiku labiporumise jargi. Ei karjaari ega edu ;)

51. analyytik - 8. november 2007

to: Hubbil

No ma mõtlesin, et vähemalt on siis huvitavalt aega veedetud.

52. Hubbil - 8. november 2007

Aja veetmine ulikoolis on kahtlemata uks kasulikumaid aja veetmise vorme.

See toob mind tagasi hiljaaegu ka Eesti meedias ja siin foorumis puudutatud teema juurde, kas uliopilane saab/voiks tootada oma stuudiumi ajal. Minu tagasihoidlik arvamus on, et ta voib ja monikord ka peaks seda tegema. Koike muidugi moistlikkuse piirides. Kui kitsikus kaes, peab midagi ette votma. Uks prominentne kuju Eesti ajaloos, kellest siiski on vahe raagitud, nimelt Oskar Rutli, lopetas gumnaasiumi kui ma ei eksi, olles ule kahekumne viie. Olles pigem vaesest taluperest, kais ta periooditi maad harimas, metsa loikamas jne. Ennem Tartus juurat oppima asumist tegi veel mone aasta talutoid, et hakata oma teenitud raha eest oppima.

Kas on ikka paris oige loota riigile, et sulle tuuakse kandikul ette oppimisvoimalused? Ei joua maksta oma elamise ja toidu eest? Lahendus on olemas, tuleb ringi vaadata. Minu jaoks oli tegelikult ule jou kaiv Tartu Lihakombinaadi tapamajas oositi tootamine (olen praegu taimetoitlane), ja tollel ajal tegelikult polnudki seda vaja teha, sai hakkama 40 rublase stipendiumiga. Sellest kulus iga stipipaeva hommikul veel 10 rubla raamatupoes.

53. Hubbil - 8. november 2007

Mingil juhul ei sooviks ma oma eraeluliste seikadega koormata seda foorumit. Eelneva selgituseks…ma ei pidanud maksma oma toidu ja elamise eest, nii et see polnud ehk paris roosamanna, kus ma elasin Tartus. Ma ehk kaldusin idealiseerima veel varasemat perioodi, kus minu vanemad said hakkama elades stipendiumist peale soda. Vabandused.

54. mirri - 8. november 2007

Tuleb endale muidugi aru anda, et iga kool (ka ülikool) on _paratamatult_ üks eri tüüpi Prokrustese säng. Teisiti pole see aga üldse võimalik, sest koolis tegutsevad inimesed mitte aga jumalad, kes kõike näevad ja alati õige tee kätte annavad.

Minu arvates on ühiskonna peamine ülesanne sellele sängile _õige pikkus_ määrata. Et venitatavad katki ei läheks ja, et elutähtsaid organeid maha ei lõigataks.

Lisaks peab see venitaja ka oma tööd suutma teha. Ideaalis oleks see säng ülalt tõkestamata aga õpetajate inimlik, mitte aga jumalik loomus seab ka ülesse tõkke. Ntx tihti õpetaja lihtsalt ei tunne ära, milles on asi, ja arvab , et terane küsimuste küsija on hüperaktiivne taltsutamist vajav inimlaps.

55. kalake - 9. november 2007

TQ, ma ei saanudki aru, päris täpselt mille vastu sa vaidlesid.

Sa kristalliseerisid mu mõtte ja panid nagu i’le punkti.
Kool ja töö ei pea tähendama kui teineteist segavaid ja välistavaid asju, vaid teineteist täiendavaid. Nii tekiks vajalik sünergia ja edasi jõudmise effektiivsus.

Õppima õppimine peakski olema kõige esmasem asi üldse. Ma ei ole kahjuks pedagoog, et öelda millal laps on suuteline seda tegema. Ilmselt peaks ta Gümnaasiumis seda oskama. Kuid esimese klassi junsult seda nõuda oleks vist liiga palju.

Muuseas, on olemas selline asi nagu Wladorf pedagoogika. Mis erineb täiesti klassikalisest õpetamis metoodikast. Osaliselt peaks see olema see, mis hakkab meie koolides toimuma.

56. kalake - 9. november 2007

Ja mis puutub veel töösse, siis ei tähenda töö tingimata mingil rakenduslikul alal töötamist. Ka teaduse tegemist võib nimetada tööks. Olgu see siis mis tasemel tahes.

kui töö ja kool käivad käsikäes, siis on ka ettevõtted/asutused rohkem huvitatud oma töötajate kvalifikatsiooni oskuste ja teadmiste tõstmisest ning rahamured poleks enam ńii painavad.
Kuid selle süsteemi toimimiseks peaks olema loodud mingi seaduslik alus, riigi poolt soodustatud/reguleeritud tegevus.

57. mirri - 9. november 2007

Hariduseta inimene ei saa teha teadust. Nimetada võib igati, see pole point. Teaduses tegutsemine vajab teistsugusel tasemel mõttetegevuse kvaliteeti kui seda saab keskkoolis või ka bakaharidusest andavates õppeasutuses.

Vaimu treenimine ei ole sugugi lihtsam kui ntx odaviske tehnika treenimine. Pead pausi ja tehnika langeb. Kahtlemata on erialasid, kus pausi pidamine ei ole väga kahjulik. On aga erialasid, kus seda tohiks teha ainult äärmisel juhul.

Ntx NSVL oli ju mingil järjekordsel hurraaperioodil nõue, et tudengid peavad kahel esimesel õppeaastal lisaks õppimisele ka töötama (Juhul kui nad polnud enne töötanud).

See riik aga hoolis oma sõjalisest võimsusest ja sellega seonduvalt olid sellest totrast nõudest vabad kõik _reaalteaduste üliõpilased_. Mingil perioodil loobuti isegi nende sõjaväkke kutsumisest, sest mõttetegevus vajab pidevat toitu. Pausi pidamisega kaks aastat kaotab inimene reaalteaduses vähemalt neli (see oli tuntud lause põhjendamaks nende tudengite eristaatust).

Mõne aasta pärast, kui asjatundmatud tööpropageerijad oma loosungite praktilist väljundit nägid, kadus see töötamisenõue kõikjalt.

Waldorf pedagoogika on aga üks väga spetsiifiline asi. Praegusel ajal kogu maailmas kõrvale tõrjutud kui enamusele lastest kahjulik. Abiks on see kahtlemata keskendumishäiretega lastele. Seda soovitatakse ka _nooremas koolieas_ nendele lastele, kes tulevad teisest kultuuriruumist. Kui selles koolis on väikesed rühmad ja andunud õpetajad, siis kahtlemata on tulemused paremad kui mammutkooli masinavärgis. Kui aga tavaklassid on väikesed ja õpetajad pühendunud on asi vastupidi.

58. Hubbil - 9. november 2007

Kanada (ma ei ole kindel kas koigis provintsides) keskkoolides on olemas co-op (kooperatsiooni) programmid. Sisuliselt tahendab see seda, et opilane saab teha tood vastava lepingu solminud ettevottes/asutuses ning see too laheb kirja kui credit ehk ainepunkt, samavaarselt matemaatika ainepunktiga. Teatud arv ainepunkte on vaja keskkooli loputunnistuse saamiseks. See susteem tootab ja seda peetakse vaga onnestunuks. Oppimise ajal saab tootada ja raha teenida.

Ma arvan, et selle susteemi parim omadus on see, et nooruk valib omale mingi too, mis teda huvitab ning peale seda alles otsustab, kas see on toeliselt see, millega ta tahab tulevikus tegeleda. On ka teine lahenemine, autoremondimehena tootamine annab oskusi edaspidiseks eluks. Tootada voib paljudel aladel, nendest a tahega naiteks automehhaanik ja arhitektuur. Aga ka sojavae kadetiprogrammis, millest osavotja teeb labi ka langevarjurite kursused.

Ulikooli ajal moistagi co-op programmis keegi ei osale, kuid moned jatkavad tood omale taskuraha teenimiseks, onnelikumad ka sellel alal, mida nad parajasti ulikoolis opivad.

Eesti on kuidagi kaotanud oma protestantliku tookultuuri. Ma ise pole ka parim naide sellest, kuid siiski. Mirrile vastu vaieldes, ma ei maleta kull Noukogude ajast kaheaastast tootamise nouet. Seitsmekumnendate lopus ilmus valja noue peale esimest kahte semestrit tootada esimene suvi nn uhiskondlikus korras. Mina vingerdasin sellest valja ja laksin hoopis Tallinna lahedale kolhoosi ehitajaks. Paari aasta parast (oppisin siis juba TPI-s) seda nouet enam ei olnud. Selle asemele ilmus aga noue teha uks kuu tood kohe peale immatrikuleerimist kuskil pollumajanduses. Sai siis uks kolhoosi kartulihoidja porand valatud, kuid pohiaeg laks odava ounaveini joomise peale (see oli taielik keemia).

Mis oli tollel ajal aga monede jaoks lausa katastrofaalne, olid pidevalt muutuvad sojavakke kutsumise reeglid. Poisslapsed ei saanud isegi peale ulikooli sissesaamist enam vabastust ehk nagu tollal nimetati, bronni. See monede jaoks rank katsumus pohines jarjekordsel muutusel seadustes. Lubati lopetada kaks semestrit ja siis oli minek. Olin onneks siis juba vanematel kursustel. Laksin kunagi oppima ka Leningradi Makarovi nim Mereinstituuti, koik oli roosiline kuni ma avastasin, et peale 5 aasta kursuse lopetamist peaks ma minema veel 3 aastaks ohvitserina merele. Votsin siis ruttu uhe kaastundliku arsti kaest toendi, et olen varvipime ja ma oleksin seega ohtlik teistele laevadele. Hiljem nagin ma Kanadas oma kursusekaaslast (meid oligi kaks, vastavalt Eestile eraldatud kohtadele), kes oli Makarovka ara lopetanud ja siis ohvitserina esimeses sadamas oma sojalaevalt jalga lasknud. Ta elab nuud vist Vancouveris.

Uliopilasmalevas olin ma kull iga aasta. Helged malestused :)

Uliopilastel siin Kanadas tuleb muidugi balansseerida oma aeg tootamise ja oppimise vahel. Monele tahendab see stuudiumi venimist, kuid annab neile voimaluse elada nii nagu nad ise tahavad. Oma valik. Onnelikumad teevad sellel ajal juba karjaari, rajavad perekonna, ostavad maja jms. Puhast ja rikkumata kiiret akadeemilist karjaari taotlejad seda ei tee, kuid enamik erialasid ei ole akadeemilised, vaid rakenduslikud. Kanadas ongi tekitanud moningat kara see, et moned rakenduslikud korgkoolid, nagu nt Ryerson Polytechnical Institute, votsid omale nimeks university, mis briti traditsiooni jargi ei ole justkui lubatud.

Ulikoolides lehvib ju vaba vaim. Noukogude ulikoolides puuti tootamist dekreediga sisse seada, mis tekitas suurt vastuseisu. Muidu aga ei saa vist vaielda sellega, et tootamine ja tooharjumused on uks vaga vajalik asi tulevikku silmas pidades. Mitte koik ei ole ju Hiltoni perest.

59. mirri - 9. november 2007

“Mirrile vastu vaieldes, ma ei maleta kull Noukogude ajast kaheaastast tootamise nouet. Seitsmekumnendate lopus…”

Hm. Mis vaidlus see on, et sa ei mäleta?? Ega sa mõni jumal pole :) :).
Mul pole mäletamise asi, mina _tean_ . Aastatel 1961-1964 pidid need tudengid, kes ei õppinud reaalteadusi, esimesel kahel õppeaastal tööl käima.

60. Hubbil - 10. november 2007

Hah, ma olin siis veel ema tissi otsas… :)

61. mirri - 10. november 2007

Nojah, Hubbil, siit ongi näha, et praktilisest kogemusest pole küllalt ja selle fetisheerimine viib koomilise olukorrani:” Mina olin, mina nägin, mina tean”. Aga päike ikkagi ei tiirle ümber maakera.

Enamuse oma tõsiteadmistest saame mujalt kui otsesst kaemusest!

62. fromm - 10. november 2007

Ma arvan et tulumaksu peab tõstma nii firmadel kui eraisikutel, rikastelt inimestelt, kes on tegelikult lollid ja vaeste tööliste arvelt rikkaks saanud, raha ära võtma ja andma see kõik õpetajatele ja professoritele, et nood koolitaksid Eestile mõtlevaid ja tarku inimesi.
Mina näiteks määraks kohe Analüütikule stipendiumi hindamatute teenete eest Eesti intellektuaalse diskursuse arendamise ja antifashistlike teenete eest.

63. Hubbil - 10. november 2007

Mirri, vaata peeglisse, kas sa ei ole ise uks born and bred pedagoog? Isiklike runnakutega uudishimuliku lapse vastu (mida ma siiani vist olen) ei joua teps kaugele, see on siinses kommentaariumis juba valjendatud mote. Kui ma oleks kuskilt kuulnud voi lugenud sinu vaitele vastavat 60-ndate alguse kaheaastast tootamise nouet, oleks ma seda ka maletanud. Kui sinu eelnevas kommentaaris selline fakt valja toodi, oleks ma selle votnud ka vastu kui fakti, kui sa oleks viitsinud aastanumbrid juurde kirjutada.

Toetan tuliselt Analuutikule stipendiumi maaramist. Stipendiumile peaks ennem andma uhe nime, pole tahtis kas see raha ka sisaldab. Naiteks honoris causae voi siis illegitimi non carborundum, ara lase kurikaeltel ennast ara jahvatada.

64. analyytik - 11. november 2007

Tänan! Püüan meeles pidada. Võib-olla kunagu tulevikus läheb seda raha tarvis. (Loodetavasti on siis ikka suurem summa.)

Eh, pagan. Seal oli ju kirjas hoopis ‘stipendium’. Ma juba mõtlesin, et mingi priskem patakas, millest saaks siis hulga aega ära elada.

65. mirri - 11. november 2007

Sorry, kulla Hubbil.

Ei rünnanud ma sind sugugi. Mulle tegi nalja sinu kohatu argument, et sa ei mäleta, seega pole asi nii…Aastaarvude nõudmine nii üldsõnalise teksti juurde on lihtsalt umbusalduse näitamine. Kui sul oleks tegelik huvi, siis oleksid ju küsinud: “Mis aastatel see oli, ma pole kuulnudki?” Mitte aga ma vaidlen vastu… :).

Aga uudishimulikud lapsukesed pole nii õrnatundelised, et leiaksid igas märkuses rünnakut oma isikule. Niisuguseks muutub inimene, kui ta on küllalt palju vastu pead saanud. ;)

Ja peeglist vaatab mulle vastu kena särav inimene. :). ;)
Ja ma ei tahaks enam sinuga sellel teemal kraagelda.

66. hiirou - 11. november 2007

Ma arvan, et Frommi idee on hea aga teostamatu. Aga kui kunagi realieerub selline variant, et see blogi muutub ülipopulaarseks ja hakkab müüma reklaamipinda, siis võiks küll ntx Analyytikule või isegi Frommile pensioni määrata.

67. Hubbil - 11. november 2007

Mirri, raagime siis naiteks sellest, kas kommentaari voib lisada aastaarve voi naiteks linke allikatele. Mina kui konkreetne inimene, ehkki porutatud, eelistaks rohkem korrektsust, mitte uldsonalisust.

Kust sa Mirri selle kull valja uurisid, et ma vastu pead saanud olen, voi on see nii selgelt tajutav?

Peaporutuse kohta on mul siiski arstliku komisjoni poolt antud toend. Omal ajal laks seda vaja omal soovil Tartu Ulikoolist jalga laskmiseks, ilma sellise paberita oleks ma sattunud kurikuulsasse armeesse. Aga paberid ju ei valeta, pealegi templite ja allkirjadega. Palun minusse niisiis vastavalt ka suhtuda: kaastunde ja ettevaatlikkusega.

68. Arthur Graal - 13. november 2007

Jeesus,Kristus Isssa Ristike!Kui palju juttu,asutusi,organisats.kõigil paelad kaelas.Seotud ühesama rõnga külge,Natukene sikutajaid.Kas üldse keegi loeb v.a.selleks seatud ja palgatud…
Jah,jumala õige,et haridus peab olema tasuta ja üliõpilane saama stippi,et ei peaks töötama,sest see segab tõesti.Aga,paraku seesama üliõpilane unustab,kui ükskord haritlasena raske raha juurde pääseb,et ka ülejäänutel,kes miskil põhjusel kõrgharidust ei saanud,on ajud olemas,loomevõime ja ehk teinekord selgem silm ja annegi,kogemus.Unustab ja usub siiralt,et selle harimatu osaks on kastilaudade kokkutagumine,kalarappimine jms.ja TeMA tehku aga kõvasti tööd,temale ei ole mõtteaega,tundeaega tarvis.Sestap uurige slowerite,kultuuritakistajate jms.liikumistest ivakesi- selles maj.süst.ruumis töötab inimene mõttetult ja palju,et ei leia ennastki.
On vaja süst.töölisi ja sõdureid ja mida lollimad,seda parem.Rabelevad omas kastis ja on vait-kaan kinni.Ja igaüks räägib enese kasude eest,ikka ainult enese.Kalklikesed,selleks te hariduse saategi,et midagi uut ja head leiutada,posit.suhtumisi ellu viia,mitte et valgekraena mõnuleda ja targutada.

69. Tq - 30. november 2007

Nali naljaks, tõsi tõeks, aga ei saa kuidagi jätta selle teema sappa seda viidet kleepimast.
http://www.epl.ee/?uudised=409787

Või siis algallikate poole pöördudes pigem:
http://www.pisa.oecd.org/document/40/0,3343,en_32252351_32235731_39701864_1_1_1_1,00.html

Kolmas kuni kaheksas tulemus 57 osaleja hulgast on ikkagi kaunis kõva sõna. Kardetavasti või õigemini loodetavasti olen ma meie põhihariduse kohta siiski liiga karmilt väljendunud. Näib, et õpetab mõtlema küll, täiesti maailma parimate tasemel.

Iseasi, kas see mõtlemisvõime hiljem kaob või mis on põhjuseks, et ajakirjanikud on suutelised ülesande teksti nii jaburalt moonutama.

70. Kümne aastaga on õpilaste arv kolmandiku võrra vähenenud - 26. veebruar 2009

[…] Kõrgharidus massidesse! « Kaheksanda Mai Liikumine No tags for this post. […]


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: