jump to navigation

Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, iroonia, meedia, valimised.
Tags: ,
trackback

Magav kutsuJälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?

Advertisements

Kommentaarid

1. Tq - 13. november 2007

Einoh…
Siinsed lugejad-kirjutajad on ilmselt enamuses nõukogude ajal lapsed olnud? Küllap mäletate teiegi sellest ajast neid õpetusi, et “koolis sellest ei räägita!”. Olgu siis teemaks jõulud või see, mis 1940. aastal tegelikult toimus või miks Tallinna vanalinnas selline imelik suur haljasala on.

Silmakirjalikkus? Tjah, muidugi. Argus, kui päris otse öelda. Allaheitlikus. Naerab kohe peeglist vastu, pole vaja Ansipi või Rüütli või Mati Talviku või Trivimi Velliste või Mart Nuti või Enn Põldroosi või Mikk Mikiveri või oma kalli klassijuhata pilti otsima hakatagi.

2. mirri - 13. november 2007

Mina saan ülalolevast tekstist küll nii aru, et pole eriti oluline, kes poliitik nõuka ajal oli. Oluline on see, et ta praegu oleks aus. Meie riik peaks ju selline olema, et igaüks võiks oma luukered rahulikult kapist välja tuua rahvale hindamiseks. Siis me saame otsustada, kas teda valida või mitte. Nojah, ja minu meelest on veel oluline ka see, et mingile positsioonile valitud inimene oleks võimeline oma valimislubadusi täima. No, et me ntx ikka sinna viie rikkama riigi hulka jõuaksime :).

3. Hubbil - 13. november 2007

Poliitiku voi ukskoik kelle poliitiliste toekspidamiste muutumine on normaalne nahtus. Elu jooksul toimuvad ju umbritseva keskkonna muutus, nt Eestis uhe praeguse pensionari silmad on nainud palju. Muutub isiksus ka loetu, hariduse, soprade jne parast. Selles ei ole midagi halba vist.

Teine asi on moraalilagedus ja printsiipide puudus. Ansip on konformist ja Eesti uldsus peaks ka nagema teda niimoodi. Kui tema otsused, mis puudutavad uhel voi teisel maaral koikide elu, on praeguseks viinud Eesti majanduslanguse lavele (maailmamajandus jatkub samal ajal robustselt) ja poliitilisse isolatsiooni sattumisele, siis on ta lisaks ka halb peaminister.

Naeruvaart on praegu tihti kuuldav “spin”, et kui Eesti majanduskasv langebki 4,5%-ni, on see ikka suurem kui EL vanade liikmete 2,5%. Vorreldes miljonari 2,5% kasvu vaese mehe 4,5%-ga ei saa.

Kolmas asi, mis mind hairib Eestis veel rohkem, on poliitikute seltskonna uldine madal tase, eelkoige ja vist koige rohkem aga uute poliitikasse tulijate oma. Polvkondade vahetus, millest omal ajal raagiti (ainult uus polvkond saab Eestilt maha raputada Noukogude taaga), miskiparast ei toota.

4. sirje - 13. november 2007

See põlvkondade vahetus ei ole veel toimuda jõudnud. Praegu räägitakse ikka veel paarist põlvkonnast ehk siis mingist 10 aastast või nii.

Samas on ikkagi negatiivne nähtus see, et eestlastel on tänu nii nsvliidu ajale kui ka meie üleminekuajale arvamus, et poliitik on prostituut, kes võib iga hetk oma maailmavaate maha müüa. Mujal maailmas on selliseid prostituute ka, aga neid pole nii suurel hulgal ja kui muutumine toimub, siis võtab see ikka aega, mitte viuh ja valmis.

Muidugi on ka meie poliitilised parteid sellised, mis aeg-ajalt uuteks valimisteks otsustavad oma vaateid kõvasti muuta, kuid kas on normaalne, et inimene muudab end samamoodi kui turundusbränd ehk poliitiline erakond? Valijad võtavad kuidagi liiga loomulikult, et neile valetatakse ja varjatakse tegelikkust, mis seondub poliitiku poliitilise tegevusega. Samas on kõigil nii põnev, kui poliitik oma eraelus millegagi hakkama saab. See ei tohiks aga kellegi asi olla.

5. Hubbil - 14. november 2007

Sirje, kui pikk on oieti uks polvkond, kas kumne aasta parast on teine polvkond juba tiibu sirutamas? Kuhu sa paneks Ken-Martti Vaheri, kes minu jaoks on epitoom sellest, missugune on noorem polvkond Eesti poliitikas, tema isiksuse omadustest raakides muidugi.

6. Oudekki - 14. november 2007

Hubbil, ma arvan, et noorem põlvkond on siiski see, kes on praegu 15-20 aastased :) Isiksus pärast kolmekümnendat eluaastat üldjuhul eriti ikka ei muutu ja sõbrad ka enam nii tohutut mõju ei avalda. Ja jah, inimesed võivad oma vaateid muuta, targad inimesed ikka kuulavad argumente – aga poliitik peab sel puhul selgitama, millised need head argumendid olid, mis teda ümber mõtlema panid. Kui jutt on see, et “mul olid enne ka sellised vaated, aga ma ei rääkinud nendest teile ning püüdsin neid hävitada”, siis see on lubamatu.

Tq, Nagu Mirri ütles – asi ei ole selles, kui silmakirjalik keegi NSVLis oli. Küsimus on selles, kas me tahame selle mõtteviisi jätkumist praegu. Kas me lepime sellega, et meil on kodus üks moraal, avalikkuses teine ja ühiste asjade ajamisest on parem igaks juhuks eemale hoida ning poliitika on üks suur jama. Kui me vaatame endale praegu otsa ja leiame, et see kõik on okei, et karjäärisoov õigustab kõike, siis – nõukogude moraal oma kõige halvemas küljes on võitnud ning et meil ei ole enam mingit lootust.

7. Olev - 26. november 2007

silmakirjalikkus on ühiskonnas väga sügavale tunginud, isegi 25-35 aastasted põevad seda. Vastavalt
1.) enda kommunismiusu õigustuseks on üks moraal: N.Liidu kommunism oli riigikapitalism,
2.) oponendi mahategemiseks aga kõlbab ikka N.Liitu lugeda üdini kommunismi riigiks.

Kui kommuaja elu-olu ei teata, siis teadmiseks, et N.Liidu aegu saigi tegelda ettevõtlusega niipalju kui seda veel totalitaarses riigis säilinud oli ainult kompartei liini pidi kompartei org.komitees. Huvitaval kombel ka siis maksti keemikutest inseridele niru palka nagu täna…. ja kui nüüd 1988. aasta riigipöörde järel sai tegeletud ikka edasi ettevõtlusega kuid nüüd juba kapitalistlikus riigis siis see on ju oma kutsumuse järgmine? Või ei ole?
Samas professor Rein Ruutsoo pidi tegema vahet Linna ja Rajooni Täitevkomiteel. Aga mida ta delfis tegi? Otseselt valetas, sest ka iga poisike ju teab, et Ansip oli Rajkomis mitte Gorkomis.

PS. Ansipi suhtes neutraalne aga silmakirjalikkuse suhtes siiani ja jätkuvalt sallimatu…

8. Oudekki - 27. november 2007

Olev, seda ma räägingi
– ettevõtlusega tegelemiseks oli vaja olla kompartei liige
– seega inimene astus oma karjääri huvides komparteisse
– nüüd räägib, et kommunistid on kohutavad inimesed, ma olin parteis ju ainult karjääri pärast

Kui me selle andeks anname, siis me oleme ikka veel selles Nõukogude Eesti ühiskonnas, kus karjääri pärast võib oma veendumustevastaseid tegusid teha. Kuidas me üldse kedagi saame usaldada, kui see nii on? Kuidas me saame ehitada ausat või õiglast ühiskonda, kui kasumi pärast võib inimene oma lubadusi murda ja teha mida iganes süda kutsub? Siis oleks ju koonduslaagrid ka õigustatud, kui keegi ainult saab karjääri teha.

Kui Ansip mulle seletaks, kuidas temast sai kommunist ja pärast jälle liberaal, siis sellest mulle piisaks.

Ah jaa, tahaksin veel juhtida tähelepanu ühele asjale, et seda ma küll usun, et Siim Kallas oli juba nõukogude ajal pigem paremliberaal, arvestades sellega, kui palju ta välismaailma jälgis :) Aga huvitaval kombel ei ole tema kunagi eriti kommuniste maa sisse üritanud tampida. Tjah.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: