jump to navigation

Kuidas poliitikud ajakirjanikke ära kasutavad 24. november 2007

Posted by Manjana in meedia, poliitika, tõlkelood.
trackback

Seekord pakume lugemiseks eesti keeles 1995. aastal ilmunud Patrick Dunleavy ja Brendan O’Leary [1992] „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika” raamatu ühte peatükki, mis räägib pluralistide seisukohtadest meedia ja poliitika suhtes.Kaamerad ja poliitikud

Pluralistide esimesed seisukohad meedia positsiooni kohta olid toetusavaldused vabale ajakirjandusele ja need ennetasid enamike Lääne-Euroopa riikide täielikult demokraatlikke konstitutsioone. 18. ja 19. sajandil nähti eraomanduses olevates ajalehti kui poolkonstitutsiooniliste (parimal juhul) valitsuste võimu kriitilist kontrollijat. Ajalehed ja ajakirjad olid ühtlasi ka esmatähtsad kommunikatsioonikanalid, mille kaudu ilma valimisõiguseta ja poliitiliste parteidega veel mitteühinenud inimesed hoidsid ennast kursis poliitiliste sündmustega. Valitsuste ja varakate klasside sagedased püüded suruda maha ajalehtede massilist levikut üksnes aitasid kindlustada meedia kriitilist rolli pluralismi analüüsimisel ja propageerimisel.

Liberaalses ajakirjandusteooria nägemuses hoiab eraajalehtede omandiõigus ära kommunikatsioonivahendite riigimonopoli. Täpne ja täielik informatsioon poliitika kohta on vajalik, kuigi konkurentsi eesmärk polüarhias on kontroll poliitikute tegevuse üle. Polüarhia on hädaohus, kui valitsev eliit saab kontrollida informatsiooni liikumist, milles valgustatakse nende tegevust. Eraomanikud soovivad saada kasumit ja seepärast nad annavad välja ajalehti, mis on mõeldud poliitilise spektri igale osale, kus vähegi on võimalik koguda lugejaid. Missugused isiklikud sümpaatiad või sidemed omanikel ka ei oleks, peavad ajalehed konkureerima üksteisega, et avaldada lugejate ligimeelitamiseks uudiseid enne teisi. Seega toimib kasumimotiiv varjatud käena avalikustades ja edastades kodanikele informatsiooni poliitikute kohta.

Seda doktriini on varjutanud teistsugune seisukoht, milles osutatakse väiksemat tähelepanu ajakirjanduse eraomandusele ja suuremat professionaalsusele kui demokraatlike väärtuste kaitsjale. Niisuguses tõlgenduses on ajakirjanikud professionaalne grupp, kes taotleb „tõde” suhteliselt omakasupüüdmatul moel. Nemad otsustavad, mida lugeda “uudiseks”, lähtudes eelkõige professionaalsetest väärustest, mitte poliitikute ja omanike juhtnööridest ja ettekirjutustest. Ajakirjandusliku aususe säilitamisel on tähtis roll eduka ajalehe väljaandmisel. Omanikud, kes sekkuvad muutmaks oma ajalehe suundumust erapoolikuks, leiavad end olukorrast, kus nad kaotavad lugejaid, oma parimaid töötajaid ja laiema avalikkuse „usaldust”, mis on oluline ajalehele poliitilise kaalukuse seisukohast.

Nagu teisedki erialad, on ka ajakirjandus hakanud üha enam spetsialiseeruma. Selle tulemusel on ülevaated poliitiliste sündmuste arengust, majanduse, välissuhete, rahaturgude ja tööstusliku arengu teemadel muutunud professionaalsemaks. Taustuudised, analüüsid ja kommentaarid on samuti eripalgelisemad. Ajakirjanike karjäär sõltub vähem sellest, et olla üksikutele omanikele meelepärane ja rohkem nende endi erialastest oskustest. Spetsialiseeritud ajakirjanikud on samuti sõltuvad oma positsiooni säilitamisest samas valdkonnas tegutsejate hulgas. Neil on ettekujutused selle suhtes, mida tähendab “vastutustundlik ajakirjandus”. „Ettearvatud reaktsioonide” reegel sunnib ajakirjandust olema vastutustundlik. Enamikus liberaalsetes demokraatiates on ajakirjanduse “liialdused” tingitud katsetest teostada omaenda järelevalvet vabatahtlikult aktsepteeritud ettekirjutuste alusel, mis suurendavad väljaannete ausust ja korrektsust. Sellised mehhanismid on loodud peamiselt valitsuse otsese sekkumise välistamiseks.

Teine pluralistlik mõttevool hakkas kujunema alates 1920. aastatest seoses ringhäälingu arengu hoogustumisega. Suuremas osas Lääne-Euroopa maades (mitte aga USAs) on omandiõigus ja kontroll televisiooni ja raadio üle kuulunud mitte eraomanikele, vaid riiklikele organisatsioonidele. Isegi USAs on ringhääling reguleeritud ja kontrollitav föderaalsete ametkondade ja Kongressi poolt, kuid sellisel moel, mida peetakse ajakirjanduse jaoks vastuvõetamatuks. Niisugune teistsugune poliitiline kliima on tekkinud kolmel peamisel põhjusel. Esiteks nägid paljud ringhäälingus mõjuvõimsa propaganda potentsiaalset vahendit. Raadio 1920. ja televisioon 1940. aastatel tundusid olevat palju suutelisemad muutma inimeste seisukohti kui trükiajakirjandus. Nähti, et nende tegevuse reguleerimine on hädavajalik hoidmaks ära kolossaalse manipuleeriva võimu sattumist ükskõik missuguse huvigrupi kätte. Ainult riiklik kontroll võib tagada poliitilise teabevahendi, mis on “erapooletu” peamiste parteide suhtes ja tegutseb vastutustundlikult “avalikkuse huvides”.

Teiseks eeldas ringhääling esialgu piiranguid väheste raadio ja telelainepikkuste jaotamisel, mida käsitleti riigi, mitte aga eraisikute “omandina”. Nende põhjenduste osatähtsus on vähenenud, sest siiani pole vaieldamatut teaduslikku kinnitust leidnud asjaolu, et ringhääling on poliitiliselt mõjuvõimsam kui ajalehed. Tehnoloogilised piirangud, mis takistavad ringhäälingujaamade arvu kasvu, on aga muutunud vähem arvestatavaks. Kolmas põhjus, mis tingib riigi kontrolli vajaduse meedia üle tuleneb elitaarsest arusaamast, et on vaja kehtestada ringhäälingustandardid, mis takistavad selle mandumist rahvaajakirjanduse madalaimale tasandile. Standardite nõrgenemist käsitlesid mõned liberaalsed mõtlejad täieliku kommertsialiseerumise loogilise tagajärjena, kuna eratelekompaniid on täielikult sõltuvad reklaamituludest. See mõtteviis mõjutab siiani oluliselt neid Lääne-Euroopa maid, mis on kehtestanud piiranguid juurdepääsuks ringhäälingule, tavaliselt avaliku ja riikliku segasüsteemi vormis.

Riigi sekkumine kas ringhäälingu omandi või reguleerimise vormis on kõikides liberaalsetes demokraatiates tingitud samuti vajadusest kehtestada standardid, mis tagavad “neutraalsuse” ja poliitilise vabaduse. Valitsus ja seadusandlik võim tavaliselt hoiduvad sekkumast igapäevasesse uudiste edastamisse ja selle asemel asutavad küllalt autonoomsed ringhäälinguorganisatsioonid kontrollimaks avalik-õiguslike või kommertskanalite tegevust. Selle tava vastu on eksitud mõnedes maades, nagu näiteks Prantsusmaal parempoolsete valitsuste ajal 1960. ja 1970. aastatel ning Suurbritannias, kui kajastati terrorismijuhtumeid Põhja-Iirimaal. Üldine neutraliteedireeglite säilimine ja riigi reguleerimine „käed eemale” vormis on loonud aluse uuele pluralistlikule tõlgendusele sellest, miks meedia tegevuse tulemused tagavad polüarhia. Avalik-õigusliku ringhäälingu reguleerimine ja eetika toimivad kui tasakaalustavad jõud vaba ajakirjanduse suhtes, sest kuigi inimesed pöörduvad uudiste kiireks saamiseks esmalt televisiooni poole, loevad nad sedasama detailsemal kujul ajalehtedest, kasutades järelikult mitmekesiseid infoallikaid. Mõlema süsteemi erapoolikus on kontrolli all, kuna on võimalik kasutada teisi uudisteallikaid ning nende vahel toimib efektiivne konkurents lugejate või vaatajate pärast. Suurte rahvaajalehtede varjamatult erakondlikke hoiakuid sellistes maades nagu Suurbritannia püütakse piirata erapooletu analüüsiga televisiooniuudistes. Televisioon on üldiselt Lääne demokraatiates tunnustatud “usaldusväärsemaks” kui trükiajakirjandus. Erakondlikud ajakirjandusanalüüsid ei saa uudiste kirjeldamisel luga palju “eemalduda peajoonest”, sest siis lakatakse neid uskumast. “Mitte keegi, kes kavatseb varustada masse (sic) nende igapäevase uudisteportsjoniga, ei tohi lubada endale üle piiri astumist, asjade pakkumist võidakse käsitleda reaalsuse isikliku versioonina” (Polsby). Samas toimib turule orienteeritud ajakirjandus, mis on valmis meelitama lugejaid ligi „kõmuliste” uudistega, vastukaaluna poliitilise eliidi püüetele mõjutada avalik-õiguslikku ringhäälingut.

Vaba ajakirjanduse ühitamine kasvava ajakirjandusliku professionaalsusega, samuti meedia eri tüüpide tasakaalustav võim loob süsteemi, kus toodetakse informatsiooni, mis on vajalik kodanikele efektiivseks kontrolliks poliitikute üle. Poliitilisi uudiseid on rohkem ja nad on üksikasjalikumad kui kunagi varem. Samuti on palju professionaalsem meedia poolt rakendatav tehnoloogia, mille abil selgitatakse välja auditooriumi reaktsioon nende tegevusele (avaliku arvamuse uuringute ja TV reitingute abil). See süsteem laiendab märkimisväärselt valitsuse vastutust. Pluralistid tunnistavad, et meedia domineeriv roll on veelgi vähendanud seadusandliku võimu ja kohtute tähtsust täitevvõimu kontrollimisel. Sampson räägib Suurbritannia meediast kui paraparlamentide kogumist, mis on üle võtnud poliitika üksikasjaliku uurimise funktsioonid, mida varem teostas Alamkoda. Samamoodi illustreeris Watergate kõige näitlikumalt meedia mitteformaalset kontrolli Ameerika täitevvõimu üle. Polsby fikseeris üldisemal kujul asjaolu, et USAs olid parteid meedia kasvava mõju tõttu sunnitud etendama vähenevat rolli. Presidendi otsevalimise kasvav tähtsus on dramaatiliselt suurendanud meedia osa kandidaatide valikul ja poliitika määratlemisel ning see toimub traditsioonilise kohaliku parteieliidi ja põhiliikmete arvel.

Enam kriitilised pluralistid muretsevad, et meedia poliitilise rolli suurenemine ei olegi nii ühemõtteline hüve. Mõnel viisil võib see laiendada kodanike kaudset kontrolli poliitikute üle. See on muutnud samuti kontrolli sisu, mida kodanikud võivad teostada seadusandliku kogu või poliitiliste massiparteide kaudu, kui nad suruvad peale meedia väärtusi ja protseduure, mis võib varjatul kujul muuta poliitika teostamise kulukamaks. Näiteks võivad uudiste “dramaturgiliste vabaduste” tõttu, sagedamini tekkida destabiliseerivad või tsüklilised poliitilised moevoolud ning tähelepanu võib keskenduda väga vähestele stereotüüpsetele poliitilistele “kangelastele”. Samamoodi võivad niisugused järelmõjud vähendada selliste poliitikute vastutust, kes oskavad „edukalt õppida varustama meediat”.

Advertisements
%d bloggers like this: