jump to navigation

Aasta 2007 25. detsember 2007

Posted by Manjana in mõtisklused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Sauna tänav

Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.

Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.

Poliitikaaasta 2007

Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.

Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.

Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”

Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?

Millist muudatust veel oleks oodanud, aga mida ei tulnud?

Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.

Mis oli hästi?

Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.

Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.

Rõõmsat aastavahetust Teile kõigile!

Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. detsember 2007

Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.
comments closed

Seltsimees Leonid… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.

Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:

– Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
– Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
– Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”

Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:

  1. pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
  2. pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
  3. veendunud demokraadid 19%
  4. mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
  5. pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
  6. seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%

Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)

Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.

Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.

Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.

Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.

Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.

Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.

Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.

Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.

Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.

Mul on täisõigus suvalise riigi lippu lehvitada! 10. detsember 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
comments closed

Rannamäe ja KlenskiMa olen piisavalt suur optimist arvamaks, et iga eestimaalane vastab jaatavalt küsimusele: „Kas sinu arvates peaks Eestis kehtima kõik inimõigused?” Veel enam, ma usun ka, et see sama inimene on nõus, et tema pooldab inimõiguseid ja räägib alati vaid nii, et ta kellegi teise inimõiguseid ei riiva. Inimesed on ju üldiselt head ja noid, kes ennast kurjaks ja ebaõiglaseks peaks, selliseid on keeruline leida.

Pigem on eestlane nõus sellega, et keegi teine on kuri ja ebaõiglane, keegi, keda ta isegi ei tunne, aga milliseid liigub meie hulgas karjade kaupa. Paneme me ju alati oma korteri ukse lukku, sest usume, et kui kodunt ära minna ja tagasi tulla, siis leiame eest kodumasinatevaba ja ära reostatud elamise. Seega me usume, et kõik kohad on täis vargaid, kes võõrast vara ihkavad. Aga siinkohal on pigem tegemist omanikuõiguste mitte inimõigustega.

Kui aga jutt läheb rahvusriigile ja kodakondsusele, saab igast teisest eestlasest silmapilkselt inimõiguste vaenlane. Siis ei ürita pea keegi enam tõestada, et ta on humanist ja austab teiste inimeste õiguseid. Et mitte rohkem seletada mingitest ebakonkreetsetes terminites, panen siia kirja ühe külje inimõigustest lähtuvad põhimõtted. Kasutan siinkohal Kanada poliitilise filosoofi Will Kymlicka kirja pandud ideesid, mida peaks ühes tänapäeva demokraatlikus rahvusriigis silmas pidama:
1) Riik ei tohiks kasutata sunduslikkust, nagu näiteks kohustus õppida selgeks mingi keel;
2) Riik ei peaks kasutama keeldusid, näiteks, et valimisplakatid ei tohi olla mingis teises keeles, kui vaid riigikeeles;
3) Valimistel ei tohiks ära keelata ja piirata noid, kes lubavad riigis kehtestada veel mõne uue riigikeele. Näitena võiks võtta Iisraeli, kus ei saa ministriks see, kes eitab, et Iisrael on juudiriik;
4) Iga inimene võib vabalt rääkida millisest rahvusest või religioonist ta on ja tal pole kohustust neid vahetada;
5) Kui inimene läheb teise riiki, siis ei ole tal sundust hakata käituma tolle riigi kultuurikommete järgi;
6) Ükski rahvus oma rahvusriigis ei peaks arvama, et ta on ülim rahvus või parem kui teised;
7) Tänapäeval peaks riik mõeldes tulevikule lähtuma mõttest olla kosmopoliitne ja ei peaks üritama vägisi kinni hoida oma ürgsest kultuurist. Kohanemine maailmaga on jätkusuutlikum;
8) Inimene võib olla korraga eestimaalane ja venelane ja käia kirikus jõulude ajal kaks korda. Inimene võib vabalt lehvitada ükskõik millise teise riigi lipuga, ilma, et teda selle eest karistataks;
9) Vähemusrahvustele on natsionalism lubatud: ametlik keel, oma autonoomsus jne.

Noh, kuidas oleks, kui meie valitsus esmaspäeval kuulutaks, et alates homsest hakkame me nende põhimõtete järgi käituma? Ohh, ärge nüüd muretsege, valitsus soovib veel mõned kuus koos eksisteerida ja seda tüüpi põhimõtted meie väikeses rahvusriigis juba nii lihtsalt toetust ei leia.

Me suudame täiesti mõista seda, et Venemaa või Saksamaa on eelmistel sajandil nende reeglite vastu eksinud ja enamus mõistab sellise käitumise ka hukka. Aga kui jutt tuleb meie riigist, siis meile on lubatud teisi rahvuseid piirata ning põhjenduseks on meie rahvaarvu väiksus ja kultuuri unikaalsus. Me muretseme, et meie püha eesti keel võib kaduda sinna, kuhu kadus näiteks liivi keel.

Kui aus olla, siis mina ei usu, et läbi teiste kultuuride ahistamise on võimalik enda kultuuri paremini hoida. Eestlasi on läbi ajaloo täiega ahistatud ja ikka oleme alles. Meie rahvaarv on olnud ikka väga palju väiksem ja ikka oleme jalule jäänud. See, et keel säiliks jäädavalt ühesugune, seda ei usu niikuinii keegi, kes vähegi teab, kuidas räägiti sedasama keelt näiteks 100 aastat tagasi. Aga ma olen suhteliselt kindel, et rahvuskultuur muutub ja kaob või täiustub olenemata sellest, milliseid poliitilisi nõkse kasutada. Aga teiste rahvuste ahistamine ja alavääristamine oma rahvusriigis, on tegelikult alandav meile endile.

Ning kui arvata, et meie keele kui rahvuskultuuri ühe põhilise alustala püsimist ähvardab vene keel, siis vaadake lahtiste silmadega ringi ja lugege üle millise keelega on eesti keelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt täiendatud. Kuulake nende inimeste juttu, kes avalikult meedias esinevad või ka näiteks kõrgkoolides meie tudengeid õpetavad. Vene keel see küll ei ole. Meil peetakse eriti tarkadeks neid inimesi, kelle pool juttu on tegelikult inglise keeles. Paljudele inglise keele sõnadele pole eesti keeles isegi vasteid. Sama probleem on muideks ka Venemaal, isegi hullemini kui meil, sest meil on inglise keelega samasugune tähestik, aga venelased kasutavad kirillitsaga segamini ladina tähestikus kirjutatavaid inglise keele sõnu.

Seega, kui keegi meie kultuuri hävimist võiks põhjustada, siis selleks on pigem inglise keel ja põhjendus, nagu me piiraksime venekeelseid eestimaalasi põhjusega, et mitte piiramine hävitaks meie kultuuri, on valelik ja otsitud vabandus.

10. detsember on inimõiguste päev
Vaata ka kuidas liikumine “Kood Roosa” (Code Pink) protestis inimõiguste päeval USAs valge maja ees.

Kas Savisaar ahistab pensionäre? 1. detsember 2007

Posted by Oudekki in poliitika.
Tags: ,
comments closed

Tädid arutavad maamaksu küsimusiTõepoolest on tsipa absurdne kui Tallinnas, kus sissetulekud on keskmiselt kõrgemad kui mujal Eestis, on maamaks üks odavamaid. Teiseks, arvestades, et maamaks on täielikult kohalik maks – laekub täies ulatuses kohaliku omavalitsuse eelarvesse – siis võiks Tallinnas selle tõstmine tõesti mõistlik olla, et parandada avalikke teenuseid – alates mainitud kanalisatsiooni ehitamisest, kuni võimalike muude omavalitsuse kompetentsis olevatele küsimustele (tänavate korrashoid, kas mitte ka lasteaiakohad?)

Samas, Tallinnas on kindlasti oluline, et rakendataks Maamaksuseaduse järgmisi sätteid:
§ 5. lg (2)
Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võib maamaksumäära kehtestada diferentseeritult maa hinnatsoonide lõikes käesoleva paragrahvi 1. lõikes või käesoleva seaduse paragrahvi 11 1. lõikes nimetatud vahemikus.

§ 11. lg (2)
Kohalik omavalitsus võib vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel pensioni saaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,1 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses. Maksuvabastust võib anda tingimusel, et maksuvabastuse taotleja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- või üüritulu.

Esimene on oluline seetõttu, et maa väärtus Tallinnas erineb väga suures ulatustes, seega oleks õiglane, kui maamaks peegeldaks samuti maa reaalset väärtust ja kasutusvõimalusi (kui sa saad maad müüa kallimalt, siis ta on ka kõrgemalt maksustatud). Ma arvan tegelikult, et elamumaa ja tootmismaa peaksid olema maksustatud erinevalt, sest tootmine loob selle kasutajale kasumit. Kuna riik loob tootjale keskkonna selleks, et ta üldse toota ja kaubelda saaks, siis on ka mõistlik, et ta selle eest lõivu võtab. Samas elamumaa kasum on märgatavalt väiksem, seega oleks ka õiglane väiksem maksumäär. Kuid samas, praegusel juhul ka see hinnatsoonide lõikes maamaksu arvestamine võib niisugust põhimõtet mõnevõrra tagada.

Teine punkt on eriti oluline seetõttu, et inimesed, kes enam ei teeni, saaksid rahulikult oma vanaduspäevi veeta ja puhata, maksusüsteem ei tohi muutuda koormaks ühiskonna nõrgematele liikmetele. Tõepoolest, on absurdne, kui omavalitsus tahab teenida tulu infarkti üle elanud pensionärilt, kes elab oma emalt päranduseks saadud majaosas suurel krundil linna servas (vt. Sofie kommentaar Sirje blogis). Seetõttu arvan ma ka, et maamaksuseadust võiks niiviisi muuta, et see võimaldaks teha maksusoodustusi ka paljulapselistele peredele – see oleks märgatavalt mõistlikum nende toetamise viis, kui nendepoolse laenuvõtmise toetamise, mis on ka Eestis korraks välja pakutud.

Juta rääkis oma ajaveebis, et “Eriti inetu on siinjuures jälle rõhuda mingitele hämaratele ühishuvidele”. Igasugused riigimaksud ikka ju täidavad seda eesmärki, et meil oleks ühiste huvide täitmiseks ühiskassa. Kui keegi kavatseb maksu tõsta, et sellest rahastada oma erahuvisid, siis seda nimetatakse tavaliselt korruptsiooniks.

Aga Jutal on õigus selles suhtes, et maamaksu põhjendamine jääb tõepoolest hämaraks: teave, mis selle plaanitava umbes 200 miljoni krooni lisandumisega Tallinna eelarvesse ikkagi teha plaanitakse, on segane. Linnavõim peaks avalikkusele esitama kalkulatsioonid, kui palju Nõmme tee kanalisatsioon ikkagi sellest lisaraha saab (räägitud on ka Piritast ja Kristiinest) ning kas on planeeritud veel mingisuguseid kulutusi (200 miljonit ei ole kummist). Sellisel puhul saame me kontrollida, kas linnavõim tõesti tegi seda, mida ta lubas ja millises ulatuses.

Seega: nõudkem linnavõimult pensionäridele maamaksusoodustust, nõudkem tsoonitiarvutamist ning kulude täpset avalikku kalkuleerimist!