jump to navigation

Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. detsember 2007

Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.
trackback

Seltsimees Leonid… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.

Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:

– Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
– Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
– Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”

Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:

  1. pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
  2. pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
  3. veendunud demokraadid 19%
  4. mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
  5. pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
  6. seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%

Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)

Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.

Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.

Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.

Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.

Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.

Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.

Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.

Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.

Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.

Advertisements

Kommentaarid

1. a - 18. detsember 2007
2. Tq - 18. detsember 2007

Artikli algus jätab sellise kummalise mulje, nagu oleks see kuueksjaotus leitud kolme ära toodud küsimuse põhjal. Nii ei saa see ju ometigi olla?

Nii ehk naa, andmed on nagunii 2001. aastast, nii et kaunis vanad. Aga see selleks.

Mis puutub otsustamise spetsialistide kätte andmist, siis kelle käes ta teie arvates siis on? Kust tuleb enamik seadusi ja regulatsioone? Eesti parlamendist? Oh-ei… Euroopa Liidust. Ja ega te ometi ei arva, et Euroopa Liit on demokraatlik organisatsioon? Ei ole. Bürokraatlik hoopis. Kus bürokraatide otsuseid suunavad spetsialistid lobbystide kaudu. Ja nii ongi.

Ei, diktaatorit muidugi ei ole. Vägivalda ka mitte, vaevalt enam, kui demokraatliku korra puhul. Fassaad on kaunis kena. Mis kõige tähtsam, kõik töötab. Ilusti töötab. Aga demokraatiaks seda nimetada siiski ei maksa.

3. Gallacher - 18. detsember 2007

Siiralt pettunud selles artiklis! Pidin viimase lõiguni lugema, enne kui Aaduni ja Mussolinini jõuti. Ansipist polnud üldse juttu! Mis toimub?

4. sirje - 19. detsember 2007

Selleks, et mingi isik saaks aaduks või mussoliniks hakata, on vaja ikka sellist riiki ja olukorda, et temasugune oodatud oleks.

See on muidugi see ürgne küsimus, et kas isikud teevad ajalugu või nad lihtsalt satuvad sinna aega ja kui poleks neid olnud, oleks keegi teine sama karismaatiline tegelane nende asemel sedasama teinud.

Et siis: oluline oleks vaadata ühiskonna tervist üldisemalt – vahet pole kas hitleri rolli satub ansip või savisaar või keegi kolmas.

Kui öelda, et see uuring on vana, siis uurigu mõte puudukshetkel juhul, kui pareguseks ajaks enam selliseid dendentse pole. (Vetiku raamat, kus see uuring sees on, ilmus just äsja). Ma küll kindel pole, et Suure Juhi ihalus me riigis oleks väiksemaks läinud või Riigikogu populaarsus viimase viie aastaga tõusnud. Ma hetkel ei viitsi mingeid usaldusuuringuid tõestuseks otsida, aga viimase aasta parteide toetajate uuringud on tõestanud, et midagi on meil usalduse uurimisel viltu, sest neid, kes ühtegi parteid ei eelista, nende arv on umbes 10 protsendini kuivanud.

5. mises - 19. detsember 2007

Kas samadest andmetest ei võiks tuletada järeldusi stiilis.
Ainult 17% eesti elanikest esineb mittedemokraatlike hoiakuid.
Ainult 9% arvas, et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem.
Või 76% elanikest on demokraadid või veendunud demokraadid.

Kuidas neist vastustes tja numbritest on võimalik lugeda, et “kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad.”
Kas spetsialist ja rahvaesindaja on vastandid? Kas üks välistab teist?

Mulle tundub küll, et nendest andmetest artiklis esitatud järeldusi tuua on veitsa vägistatud.

6. mahhatsalka - 19. detsember 2007

Oudekki, seleta vasak-võhikule:

Kui me kaasame ennast mittemääratlenud isikud demokraatlikku otsustus- ja juhtimisprotsessi siis millisel määral aitab see kaasa Eesti “ametlike vähemuste” kaasamisele? Setud ja võrokesed käivad valimas, teavad suuremas osas oma õigusi ja kohustusi ning ei esine avaldustega võrokiil riigikeeleks ja topeltkodakondsus (Eesti- ja Liivimaa oma) lubatuks.

Mida teha olukorras, kus ebademokraatliku lastetoa- ja kultuuritradistsiooniga isikud (muzlim ja määratlematta päritolu venekeelne mass) saavad aru et demokraatia võimaldab pasanadada sellesama demokraatia peale ja lubab näiteks piisava kodakondsust omavate isikute massil üle võtta suvalise piirkonna ja ka riigi juhtimine ning seejärel sooritada nende kultuuriruumis lubatud hukkamisi/küüditamist jms. ? Kas kaebame võrdõiguslikkuse volinikule ?

“Suur juht” ja õpetaja kuulub samuti eelpoolnimetatud poliitkultuuriju juurde. Kui uuring näitab et eestlased ihalevad samasugust poliitikat, siis see ajab kangesti ihu imelikuks. Antud uuringu kogupilt tekitab tunde et enamik vastajaid ei tea misasi on demokraatia ning soovib vabaneda nii valikuvõiamlusest ja sellega seotud vastutusest. Nõuka diktatuuri oludest polnud vastutada ja otsustada vaja, oli hea ja lihtne, andke see meile tagasi. Muzlimmide mõtteviis võiks olla et otsustame alati allahi (mulla) sõnade järgi ja vastutab meie eest niikuinii allah mitte meie ise. Mismoodi koolitada sovjeedipasteedist vastutustundlik kodanik on hetkel suur müstika ja selle äramõistataja saab endale raudselt sajandi “Eesti Esi-lõimija” tiitli.

7. Tq - 19. detsember 2007

Ärge nüüd üldistustega liiale ka minge, heakskiidust väitele “vajame tugevat juhti, kes looks korra majja” on Mussolini või ka Pätsu heakskiitmiseni siiski veel pikk maa minna. Demokraatia ei välista näiteks korruptsioonivastast võitlust ja sobivalt valitud politseijuhid ja prokurörid omavad tähtsust ka demokraatias. “Tugev juht” võib tähendada ka näiteks tugevat õiguskantslerit, kes on suuteline oma seisukoha eest seisma.

Samamoodi ka kolmanda küsimusega. Nõustumine väitega “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam” on nõustumine millegi äärmiselt ebamäärasega. Millega nõustuja nõustus… tont seda teab. Võibolla igatseti taga nõukogude aega, võibolla unelmate EW taluühiskonda, mille omaduseks unistatakse ka demokraatia, võibolla ei olda rahul interneti ja virtuaalse reaalsusega, aga võibolla leitakse hoopis, et tuleks puu otsa tagasi kolida.

See kõik ei ole muidugi eriti oluline. Oudekki tahab vist öelda seda, et on võimalik, et ebademokraatlikku pööret toetavad jõud saavad valimistel ülekaalu ja teostavad sellise pöörde. Minu arvates on selline oht üsna väike, eriti selle nn. välistava rahvusluse poole pealt. Juhikultus puudub seal minu arvates küll üsna täielikult, kriitikavaba positsiooni ei naudi küll keegi.

8. alvarez - 20. detsember 2007

“Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid.”

Aga räägime siis “me”, et mis oli fašism ja kes olid Hitler ja Mussolini ja mis asjaoludel nad võimule tulid ja kuidas rahvamassid neid täiesti siiralt aktsepteerisid tulenevalt ajastu oludest.

Vahest siis jääb ka vähemaks primitivistlikku suhtumist tollesse ajastusse, nondesse ideoloogiatesse ning neisse, kes väliselt küll sarnased aga sisuliselt oma asja ajavad.

9. Hubbil - 20. detsember 2007

Mis on demokraatia mudel voi variatsioon, mis sobib Eestile, et koik oleks onnelikud? Seda ei ole. Nagu ei ole toelist demokraatiat, valja arvatud poliitilise filosoofia idealistide peades. Demokraatia definitsiooni ei eksisteeri, vahemalt viimane kord, kui ma seda kontrollisin.

Vist koik riigid kutsuvad ennast demokraatiateks ja samal ajal on olemas neid, kes selle vaitega ei noustu. USA-s naiteks Ralph Nader, kes arvab, et kahepartei susteem ei ole demokraatlik. Ja tal on palju poolehoidjaid, mone korra, kui ta on iseseisvana puudnud saada USA presidendiks, on ta saanud hoolimata tagasihoidlikest rahalistest vahenditest 5 kuni 15% haaltest. Ralph Nader on erakordselt intelligentne mees sealjuures.

Tundub, et Eesti alles hakkab saama demokraatiaks ja see tee on olnud siiani ulesmage. Traditsioonid puuduvad ja poliitiline eliit (majanduslik ka) ei nae vist praegu erilist motet selles, mis on demokraatia – minu jaoks – pohiprintsiip, see on vahemuste oiguste kaitsmine.

10. Hubbil - 20. detsember 2007

Brezhnevist raakides, mul on kuskil tema viimane raamat pildiga esimesel lehekuljel, kus ta kannab ka koiki ordeneid. Vapustav.

Olin siis TPI uliopilane, kui Tallinnas peatati Brezhnevi matuste ajal kogu liiklus, nagu ka kogu NL-s. Oma moskvitshiga pidin siis TPI asemel koju tagasi soitma ja joudsin sinna oigel ajal, et naha otseulekannet matustest. Igasuguste hilisemate teooriate kummutamiseks pean utlema, et nagin, kuidas USA-st toodud seadeldis, mis pidi kirstu laskma aeglaselt alla, ei tootanud. Haua aarel olid siis kaks dressides meest, molemal lindid seotud umber kirstu. Vaike mees ei joudnud linte hoida ja lasi nad lahti, turskem mees joudis. Brezhnevi kirst kukkus alla hauda uks pool ees ja kuna turske vend ei nainud mingit eesmarki enam oma lintidest kinni hoida, siis lasi ka tema lahti. Kirst sai siis kaks kolksu. Need kuradi ameeriklased oskasid ilusa sundmuse ara rikkuda oma mittefunktsioneeriva seadeldisega.

Sirje: ma nägin ka telekast toda kolksu kohta. kõik telekavaatajad olid õnnelikud, et sunduslikult kurval üritusel nalja sai. uudistest oli kolksu koht juba ära koristatud.

11. Oudekki - 20. detsember 2007

Mahhatsalka – demokraatia sees ei olegi mehhanismi, mis lubaks seda kaitsta “mahahääletamise” eest – tihti eeldatakse, et inimesed seda vabast tahtest ei tee (aga teevad küll). Demokraatiaga on tõsiseid probleeme, kui 50% elanikkonnast ei taha aktiivselt demokraatlik ühik olla.

Ainus lahendus ongi põhimõte, et “demokraatiat võib piirata ainult demokraatia säilimise huvides”, kirjutada põhiseadus nii, et demokraatia kaotamine ei oleks lubatav. Samas kaudselt saab see ikka võimalik olla. Kuni on olemas vähemalt kaks parteid ja valimised toimivad – kuigi võimul on ainult üks, siis see ei ole sisuliselt demokraatia, küll on aga vormiliselt :)

Seega, ainus, mis demokraatiat päästab, on inimeste, elanike, meie tahe. Tahe ise oma ajade üle otsustada ja julgus selle eest ka vastutada. Kuni me seda ei tee, seni on fraas “demokraatia on parim valitsemisvorm” lihtsalt sõnakõlks ja seni on mittedemokraatlikel jõududel alati tugev võimalus juba seni ülesehitatu ära käkkida.

12. mahhatsalka - 20. detsember 2007

Mida oligi tarvis tõestada. Demokraatiat kaitsta me ei suuda. Mismoodi on demokraatia olemasoluga tagatud vähemuste kaitse seda pole samuti mittekeegi veel suutnud seletada. Samuti seda, mismoodi on tagatud vähemuste kaitse kui vähemus ise koosneb ebademokraatliku elukorralduse eesvõitlejatest ning neil puudub igasugune soov otsustada ja seejärel vastutada oma valikute eest.

Demokraatia ei ole lõppudelõpuks seisund vaid protsess, ideaalis ennast taastootev ja reaalsuses koguaeg pingutust nõudev.

13. sirje - 20. detsember 2007

minuarust ongi kõige problemaatilisem see pingutuse point. eestis sisuliselt puudub kodanikeühiskond, sest keegi ei viitsi niisama mingit asja ajada. pea kõik mtü-d, kes mingit asja ajavad, teevad seda vaid seepärast, et riigililt saab raha. kui raha otsas, siis ei viitsi enam keegi miskit teha.

ma mõtlen just selliseid mingeid poliitikaasjaga tegelejaid. tuntuim selline ühendus oli näiteks too euroopa liikumine, kus nüüd selgus oli vaid raha saamise koht. euroopa asi neid küll huvitas, aga kesiselt ja paljuski vastavalt poliitikute tahtmisele. loodetavasti on praegused rikkurite võsukesed üles kasvades oma vanemate suhtes kriitilisemad ja suudavad ka ühiskonnaasjadesse tundlikumalt suhtuda, kui need põlvkonnad, keda nsvl “pehmeks” tegi.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: