Aasta 2007 25. detsember 2007
Posted by Manjana in mõtisklused, poliitika, tegemistest.trackback
Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.
Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.
Poliitikaaasta 2007
Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.
Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.
Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”
Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?
Millist muudatust veel oleks oodanud, aga mida ei tulnud?
Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.
Mis oli hästi?
Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.
Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.
Rõõmsat aastavahetust Teile kõigile!
Kommentaarid
Sorry comments are closed for this entry
Kaheksanda Mai Liikumine 
“Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab.”
See lause jäi segaseks, mis sõdurid need seal Toompuiesteel olid?
Kui juba aasta kokkuvõtteid teha, siis teinegi küsimus: miks ikkagi araterl minema löödi? Vaatasin just vanu postitusi, no ei märganud sõimu ja solvamisi?
Minu màletamise jàrgi ei olnud ka sòdurid, oli màrulipolitsei hoopis, kes loomahààlega ròòkides ringi tormas.
Keelud tekivad siin lehekyljel kodukorra rikkumise eest – ning rikkuvad kommentaarid làhevad kòige liha teed :)
umbes nagu ma teeks sellisel ööl pimedas vahet kes on märulipolitsei või sõdur. juttude järgi olevat märulipolitseina töötanud kaitseliitlased. mu arvates kui näeb välja selline relvastatud nägu katva kiivriga ja natuke tuukri välimusega, siis on ikka pigem sõdur kui politsei.
aga mu naiivsed väliskülalised tahtsid tol teisel õhtul vanalinna sööma minna ja nii me siis toompuiesteel seisimegi ja edasi ei saanud.
Märulipolitsei koostatakse kutselistest politseinikest, kes on saanud vastava väljaõppe ja oskavad/suudavad kasutada “erivarustust”. Sarnane näit jänkide SWAT üksuste või soome Karhuga. Põhiline punkt on koostatus tavalistest politseitöötajatest. Juhul kui politseinik kuulub ka kaitseliidu ridadesse siis politseivormis olles ja töökohustusi täites allub ta kõigepealt politseiseadusele ja käitub nende järgi.
Sõdurite regulaarne kasutamine elanikkonna “kontrollimiseks” on omane põhiliselt meie idanaabrile, euroopas ei meenu mulle ühtegi riiki kes vajaks/kasutaks nähtust nimega siseväed.
“umbes nagu ma teeks sellisel ööl pimedas vahet kes on märulipolitsei või sõdur. juttude järgi olevat märulipolitseina töötanud kaitseliitlased. mu arvates kui näeb välja selline relvastatud nägu katva kiivriga ja natuke tuukri välimusega, siis on ikka pigem sõdur kui politsei.”
umbes nagu, kaitseliitlased ei saa kuidagi kuidagi märulipolitseina töötada, nagu ka tavapolitseinikud mitte. sest nagu, märulipolitsei on suht spetsiifiline eriüksus, mis on saanud vastava väljaõppe ja kasutab vastavat varustust.
võid kindel olla, kaitseliitlased märuliöödel kilpide, kiivrite ja nuiadega väljas ei olnud. ise olen nii kaitseliitlane kui abipolitseinik, seetõttu lihtsalt tean seda. jutt käib kahest märuliööst, hiljem tehti tõesti paljud KL mehed kiirelt abipolitseinikeks (aga nn. märulipolitseiga pole sel ikkagi pistmist).ise olin paar päeva hiljem väljas ja sai nii mõnelegi vennikesele nuia valusalt tutvustatud.kas see ka meelde jäi ja kasvatuslikku eesmärki õigustas, näitab aeg.
mahhatsalka, rõhutan ka sulle: märuliöödel mingeid sõdureid ei kasutatud!!! hiljem küll kasutati kaitseliitlasi.
Üks tähelepanek aastast 2007
Võib-olla tasuks 2007. aastal toimunust esile tuua seda, et Eesti nii öelda avalikus elus kujunes üsna selgelt välja kaks mõttevoolu – natsionalistlik-konservatiivne ja sotsiaalne-liberaalne.
Muidugi tuleb nüüd kõigepealt tõdeda, et selline jaotus on üsna tinglik ning ilmselt võiks neid mõttevoolusid nimetada ka kuidagi teisiti. Samas ei paikne need mõtteviisid ka päris selgelt parem-vasak skaalal ning nende esindajate eelistused ei lange täpselt ühte näiteks parlamendis esindatud poliitiliste parteide toetamisega.
Ilmselt on natsionalistlik-konservatiivne suund küll suuresti parempoolne ning toetab hetkel võimul olevat režiimi, kuid samas ei saa sotsiaalset-liberaalset mõtteviisi siiski selgelt vasakpoolseks pidada ning samuti ei poolda selle esindajad üheselt opositsioonierakondi.
Üldjoontes võibki öelda, et kui natsionalistlik-konservatiivne suund on Eesti avalikus elus eksisteerinud juba pikemat aega ning on seetõttu selgem, siis sotsiaalne-liberaalne vool on pigem uus (mõneti) ning seetõttu ka alles välja kujunemise järgus ja ebamäärasem.
Ma julgeks öelda, et üldsusele “presenteerus” sotsiaalne-liberaalne mõtteviis eelkõige aprillikuus, koos sotsiaalteadlaste kirjaga. Ja sellest ajast on seda suunda esindanud aukartustäratav hulk ajakirjanduses avaldatud kirjutisi, seisukohti ja arvamusavaldusi kõige erinevamate valdkondade inimestelt – peamiselt küll intelligentsilt.
(Siinkohal oleks ehk otstarbekas tuua näiteks üks viimane sedalaadi kirjutis:
Eesti 2007: Pyrrhose võit
Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik
Eesti Päevaleht, 31. detsember 2007
http://www.epl.ee/arvamus/413080
Kuna ma pole autori vaadetega põhjalikumalt kursis, siis midagi täpsemalt siinkohal arvama ei hakka, kuid igal juhul võib öelda, et kirjutis on arvestatavalt kaine ja objektiivne.)
Huvitav on ehk ära mainida, et sotsiaalse-liberaalse suuna esindajate mõtteid on avaldanud peamiselt kirjutav press – ehk siis praktiliselt kõik Eesti suuremad ajalehed. Arvestades, et ajalehtede näol on tegemist valdavalt eraõigusliku meediaga on selline paigutus üsna tähelepanuväärne. Eriti kui samas arvestada seda, mis on toimunud avalik-õiguslikus Eesti Raadios, kus varem selgelt esindatud olnud sotsiaalne-liberaalne mõtteviis käesolava aasta jooksul valdavas enamuses välja tõrjuti ning kus nii mõnegi ühiskondlik-poliitilise saate puhul haaras juhtohjad üheselt ultranatsionalistlik element.
Üldjoontes võib öelda, et sotsiaalset-liberaalset mõttevoolu iseloomustab eelkõige vabameelsem suhtumine ning selge vastuseis praegu riigis võimutsevale režiimile ja selle natsionalistlikku hüsteeriat õhutavatele ettevõtmistele – iseäranis just igasugustele nõnda öelda vaikiva oleku kehtestamise katsetele. Samuti jätkuv tähelepanu juhtimine sotsiaalse sidususe vähenemisele ja varandusliku ebavõrdsuse süvenemisele.
Arvestades praeguse režiimi poole valla päästetud ja pidevalt tagant õhutatavat ultranatsionalistlikku hüsteeriat tuleks tõdeda, et sellest hoolimata on sotsiaalne-liberaalne mõttevool olnud üsnagi edukas ning praktiliselt on see suund pidevalt nii öelda pildil püsinud. Muidugi on keeruline hinnata, kui suur osa elanikest üht või teist suunda esindab, aga ettevaatliku hinnangu kohaselt võiks pakkuda, et kummagi mõttevooli veendunud pooldajaid on veerand kuni kolmandik inimestest.
Ja kuna on üldteada ajalooline tõsiasi, et valitsustel õnnestub tavaliselt natsionalistliku hüsteeria üles kütmise käigus suur osa rahvast siiski kaasa haarata, siis ilmselt hetkel on nõnda nimetatud “soo” suuresti küll natisonalistlik-konservatiivse voolu toetajad. Vähemalt ajutiselt. Kuidas asjad edasi kujunevad, see sõltub juba paljudest ja paljudest asjaoludest.
Samas on sotsiaalne-liberaalne mõtteviis osutunud siiski üllatavalt tugevaks ning nagu juba mainitud, ei ole valitseval režiimil selle suuna seisukohavõtte praktiliselt kogu aprillisündmustele järgnenud aja jooksul lämmatada õnnestunud.
Seega. Kui küsida, et mis oli 2007. aastal kõige positiivsem, siis võiks selleks pidada fakti, et valitseval natsionalistlik-konservatiivsel režiimil ei õnnestunud riigis kehtestada nõnda öelda vaikivat olekut. Sest selline katse väga selgelt tehti. Aprillis toimunut võib vabalt võrrelda omal ajal Saksamaal juhtunuga, kus Riigipäevahoone süütamine andis valitsevale režiimile ettekäände teisitimõtlejate ja opositsiooni maha surumiseks. Konflikt Tõnismäel fabritseeriti vägagi äratuntavalt sarnase stsenaariumi järgi ning ka “vaenlase” ja “kurjategija” kuju loomise katsed käisid sellega selgelt kaasas.
Ilmselt tuli valitsevale režiimile siiski üllatusena, et mitte kõik eestlesed natsionalistliku hüsteeriaga kaasa ei läinud ning et pigem juhtus vastupidine – otsekohe leidus kümneid ja kümneid autoriteetseid ja tuntud inimesi erinevatelt elualadelt, kes sellise, Euroopa Liidu liikmesriigi valituse jaoks täiesti sobimatu käitumise üheselt ja kohati vägagi teravas toonis hukka mõistsid.
Lõpetuseks võiks siis tõdeda, et niisuguse sotsiaalse-liberaalse mõtteviisi esile kerkimine on minu meelest igati tervitatav. Kuidas see adasi areneb ja kui mõjukaks see ühiskonnas kujuneb, seda on muidugi hetkel raske öelda. Kuigi momendil on märgata tendentse, et see mõtteviis pigem kogub populaarsust, ei ole see veel mingi garantii ning ilmselt nõuab niisuguse mõtteviis pildil püsimine selle kandjatelt ka edaspidi suhteliselt aktiivset tegutsemist.