jump to navigation

Kuidas Inglismaal geneetiliselt muundatud taimi kasvatatakse 25. jaanuar 2008

Posted by Manjana in Euroopa, poliitika, roheline, tõlkelood.
Tags: , ,
comments closed

GM-vaba umbrohi24. jaanuari Postimehes ilmus jutt, et Eestis peaks veel jaanuaris 2008 minema kooskõlastusringile eelnõu, mis lihtsustaks geenmuundatud organismide (GMO) kasvatamislubade saamist. Pakume Teile lühendatud kokkuvõtet Birminghami Ülikooli politoloogiadoktorite David Mashi ja David Toke artiklist Policy networks and the GM crops issue: assessing the utility of a dialectical model of policy networks, mis ilmus ajakirjas Public Administration, juunis 2003.

Artikkel räägib üksikasjalikult erinevatest organisatsioonidest, kes osalesid Inglismaal geneetiliselt muundatud teraviljadega seotud seaduste ja määruste kujundamises ja kinnitamises. Nende organisatsioonide suure hulga tõttu olen tõlget lihtsusanud ja süvenen peamiselt otsutusprotsessidele.

Inglismaal tuli geneetiliselt muundatud (GM) teraviljadega esimest korda tegemist siis, kui 1996 aasta lõpus ilmus poelettidele USAst imporditud GM-soja, millega seoses tekkis ka vajadus vastavate poliitikate järgi. Tol ajal jäi GM poliitika peamiselt biotehnoloogiafirmade, põllumajandusettevõtete ja Põllumajandusministeeriumi huvisfääri. Alates 1998 aastast tegeles vastavate huvigruppide koordineerimisega GM-lobbigrupp, kuhu kuulusid nii biotehnoloogiafirmad, toiduainetetööstused kui ka erinevad põllumajandusega tegelevad organisatsioonid. Juulis 1998 avalikustas Friends of the Earth uurimuse, kust selgus, et kaheksa liiget nõuandva komisjoni kolmeteistkümnest olid otseselt seotud biotehnoloogiafirmadega.

Nõuandev komitee andis juba 1998. aasta keskpaigaks nõusoleku mõnedele GM-liikide heakskiitmiseks ja kasvatamiseks. Nende hulka kuulusid herbatsiidide-tolerantsed taimeliigid, mis võimaldavad paremini umbrohtu hävitada ja kasvatavad produktiivsust umbes 10 protsenti. Sellised GM-taimed pakuvad suurt huvi põllupidajatele ja tööstusele. Juhtivaid keskkonnakaitseorganisatsioone asja äriline külg aga ei huvita, nende jaoks valmistab muret geenide üle kandumine nendelt herbatsiidide tolerantsetelt taimedelt umbrohule – nähtus, mille avastasid USA teadlased ja mida peeti suureks probleemiks põllumeestele. Debattides käsitleti seda küsimust peamiselt umbrohu-keskselt: arvutati kokku rahalisi kulutusi superumbrohu hävitamiseks, laiemat keskkonnaprobleemi ei nähtud.

1998. aasta lõpus algatas Inglismaa keskkonnakaitseminister Michael Meacher vastava poliitika muutmise ja 21. oktoobril 1998. kuulutas ta välja ühe-aastase pausi GM-taimede turustamises, nõudes uurimusi GM taimede mõjust keskkonnale. Järgmisel aastal pidas valitsus GM-lobbigrupiga läbirääkimisi, et nad vabatahtlikult ei kasvataks uusi taimi kuni uuringud lõpevad – kuni 2003 aastani.

GM-teraviljade litsentseerimine sõltus Inglismaal peamiselt sellest, kas konkreetsete taimede puhul oli teaduslike uurimustega tõestatud looduskaitseliste tingimuste täidetus (äriline istutamine peatati kuni teaduslike uuringute lõppemiseni).

GM-lobbigruppidesse kaasati ka neid looduskaitsjad, kelle vaated ei olnud täielikult GM-teraviljade kasvatamise vastased (looduskaitsjate kaasamine legitimeeris litsentseerimist). GM-teraviljade vastaseid radikaalseid rühmitusi nagu Greenpeace, Friends of the Hearth ja mahepõllupidajad, ei kaasatud, sest nemad olid igasuguste GM-teraviljade avamaal kasvatamise vastu. Kuigi tavatarbijad olid GM-teraviljade vastu ning avalik arvamus muretses peamiselt toiduainete ohutuse pärast, siis peamine avalik debatt toimus siiski keskkonnaregulatsioonide teemal.

Kuna peamine osa GM-teraviljade teemalisi seadusi kuulub Euroopa Liidu pädevusse, siis osa regulatsioone on jäetud ka EL liikmesmaade otsustuspädevusse, samas ei saanud kohalikul tasandil otsustada need organisatsioonid, kes olid GM-teraviljade kasvatamise vastu. Seega jäi nendele vaid Inglismaa GM-teraviljapoliitika kriitika ning globaalses plaanis arutleti GM-teraviljadest kui ohust väikestele kolmanda maailma riikide põllumeestele.

Mõnedele mahepõllumeeste organisatsiooni liikmetele anti 1999. aastal formaalne konsultatiivne sõnaõigus põllumajanduse ja keskkonna biotehnoloogia komisjonis, mis loodi eesmärgiga laiendada laiemat debatti ärilisel eesmärgil kasvatavate GM-taimede kasvatamise litsentside jaotamise küsimustes. Samas puudub sel komisjonil litsentside küsimuses otsene vastutus.

Uute poliitikate tulemusel muutusid mõnede organisatsioonide jõuvahekorrad. Nõuandva komitee liikmeskond reorganiseeriti: 10 liiget 13st vahetati välja ja nende asemele tulid akadeemilise taustaga eksperdid, kel polnud otsest sidet biotehnoloogiliste firmadega. Uurimise alla võeti bioloogilise mitmekesisuse probleem. Litsentside väljastamisel tuli omavahel kokkuleppele jõuda nii teadlaste komiteel, nõuandval komiteel kui ka avalikkuse esindajatel. 2001. aastal muudeti ka Euroopa Liidus direktiivi nii, et uuringuid võib teha ka mõnes teises EL riigis.

2001. aastal korraldasid orgaanilise põllumajanduse grupi liikmed kampaania ühe biotehnoloogiafirma vastu, kes tahtis avamaal kasvatada GM-maisi. Biotehnoloogiafirma oli algselt kasvatamise lõpetamise vastu, kuid kui neid lubati katusorganisatsioonist välja visata, nad nõustusid. Nii loobutigi tollest konkreetsest maisist, et mitte tervet litsentseerimist untsu keerata. Tolle katusorganisatsiooni puhul on tegemist Inglise suurima valitsusvälise organisatsiooniga, kes tegeleb keskkonnaküsimustega, neil on üle miljoni liikme, 1000 töötajat, kaasaarvatud hulk teadlasi ja poliitika lobbiste. Nende legitiimsuse tagab suur liikmeskond ja organisatsiooni laiahaardelisus.

Fakt on see, et põhiline poliitiline diskussioon Inglismaal GM taimede küsimuses oli pigem majanduslikku laadi kui keskkonnakaitse teemaline. Oluline ei olnud mitte superumbrohu probleem, vaid pigem selle hävitamise maksumus.

GMO-taimedest blogosfääris: Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa? (Kati) ja Roheliseks kasvajad, kommentaarium (Epp)

Eestlaste kannatlikkus on imetlusväärne! 16. jaanuar 2008

Posted by Oudekki in meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed

Kogunemine puiesteelPealkirjas väljendatud lause ütles mulle Dmitri Klenski, kui me aprilli alguses temaga ühes Tallinna kohvikus kokku saime, et arutada 8. mai meeleavaldust. Meil oli ühine eesmärk näidata, et 8. mai tähistab sõjategevuse lõppu Euroopas pärast Teist maailmasõda ning on seega oluline kõigile sõltumata riigist, rahvusest või emakeelest.

Kannatlikkus tõusis teemaks seetõttu, et me pidasime oluliseks meeleavalduse absoluutset rahumeelsust – see pidi ühendama ikkagi inimesi, kes pooldavad rahumeelseid meetodeid, inimesi, kellel on hea meel elada vabas demokraatlikus riigis. “Kuid kui tulevad kohale inimesed, kes demokraatiat ei poolda,” päris Klenski. Arutlesime, et me ei tohi lasta ennast provotseerida – kindlasti on inimesi, kes ei ole huvitatud eri rahvuseid ühendava demonstratsiooni rahumeelsusest. Leidsime, et meie ei tohi sellega kaasa minna, me peame jääma oma meetodite juurde, ka siis kui keegi peaks tahtma meid mädanenud tomatitega loopida. “Ma tean, et see on raske,” ütlesin mina, “aga meil peab olema kannatlikkust oma ideede rahumeelseks selgitamiseks”. Seepeale leidiski Klenski, et ta imetleb eestlaste võimet olla kannatlik ja arvab, et seda peaksid teised meilt õppima.

Jõudsime tookord kokkuleppele, kuidas organiseerida rahumeelset meeleavaldust, selles, et peamine kaitse tuleb Eesti Vabariigi politseilt – sest tookord olid meil kõigil Eesti politsei suhtes ühesugused tunded: politsei kaitseb meeleavaldajaid (ja seda erinevalt nii lääne kui ida pool asuvate riikide kommetest), me olime kindlad, et politsei saab asuma meie poolel. Klenski lubas meeleavaldusel osaleda ning ka Öise Vahtkonna liikmeid kaasa haarata. Me läksime lahku arusaamas, et see, mida Eesti riik vajab, on olukord, kus eestlased ja venelased (ja kõik teised) tulevad koos tänavale tähistama mingit ühte asja, mis on kõigile kallis, kuigi põhjuseid selleks võib olla tuhandeid. Mainisime ka omavahel, et see meeleavaldus võib osutuda lihtsalt teenäitajaks, tee tuleb läbi käia ning rahulik, salliv ning aruteludele suunatud ühiskond võib võimalik olla mitte enne kui 15-20 aasta pärast, demokraatiat peab õppima.

Meilitsi ja telefonitsi olime hiljem veel ühenduses. Tundus, et kõik tulebki välja – kuigi suur hulk meist ja ka näiteks meie Lääne-Euroopa toetajaist küsisid aeg-ajalt “mis saab, kui Eesti valitsus otsustab enne 8. maid pronkssõduri teisaldada – siis on ju väga tõenäoline stiihilise vägivalla teke“. Kuid samas oli meile kõigile selge, et kui valitsus sellise otsuse tegema peaks, siis meie ei saa enam midagi parata, siis muutuvad protsessid juhitamatuks. Peaminister Ansip andis veel viimase hetkeni lootust, et mingit teisaldamist ei tule – vähemalt mitte enne 9. maid 2007.

26. aprillil kell 4.30 hommikul alustati Tallinnas Tõnismäel umbes 400-liikmelist politseioperatsiooni, et püstitada pronkssõduri ümber metallaed. Selle käigus purustati üks auto, kus istusid kolm protestijat. Minul tekkis hetkeks küsimus, et kas meil on kodusõda, et arheoloogiliste väljakaevamiste algust peab niimoodi turvama ja protestijate suhtes säärast jõudu kasutama? Õhtuks selgus, et see tunne ei olnud mitte ainult minul, Tõnismäele kogunes päeva jooksul tuhatkond inimest, kellest nii mõnelgi võis olla tunne, et tema riigi valitsus on alustanud sõda tema vastu. Ükski Eesti parlamendipartei liige sellele rahvahulgale seletusi ei andnud. Eesti Televisioonis rääkis kaitseminister Aaviksoo, kuidas “kaitseminister peab oskama sõda pidada”. Lennujaamas olev reklaam “Euroopa Liit töötab rahu nimel igal pool maailmas” mõjus tol hetkel eriti irooniliselt.

Venekeelseid pöördumisi rahva, nii rahulike elanike kui protestijate poole ei olnud. Kella kümne paiku õhtul oli Tallinna kesklinnas juba ligi 5000 inimest, kes olid tulnud sinna kindlasti eri motiividega – kuid peamiselt näitama, et nemad on ka olemas, selle riigi osa ja valitsus ei tohiks nende soove tähelepanuta jätta. Järgmise hommiku statistika: üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored, kes on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

Praegu on alanud protsess inimeste üle, kes olid väidetavalt selle meeleavalduse korraldajateks. Üks nendest 8. Mai Liikumise Lääne-Euroopa toetajatest küsis seepeale “mis, protsess Ansipi üle?” Esialgu aga veel mitte Ansipi vaid Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle, süüdistades neid ajakirjanduse andmeil Karistusseadustiku § 238. alusel: Massilise korratuse organiseerimine Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Lisaks kirjeldab ajakirjandus, kuidas tõestusmaterjaliks on üleskutsed valmistada lendlehti, lendlehed ise, soov mõjutada inimeste mõttemaailma ning lootust, et edu saavutatakse 15-20 aastaga.

Teisi kolme kohtualust ma isiklikult ei tunne ja nendest nimepidi ka Klenskiga juttu ei olnud. Kuid seda, et Klenski soovis osaleda 8. mail rahumeelses meeleavalduses, seda ma tean. Minu terve mõistus keeldub uskumast, et tal oli samal ajal aega veel korraldada mingit teist meeleavaldust enamvähem sama kuupäeva ümbruses. Minu terve mõistus ei unusta ka seda, mida ma 26. aprillil läbi elasin: seda kuidas inimeste hirm ja teadmatus kasvas välja vägivaldsete meetodite kasutamiseks. Sellel protsessil ei olnud eestvedajaid.

Ma ei unusta kunagi ka seda, et Tallinna kesklinnas olnud umbes 5000 inimesest oli lõhkujaid ja laamendajaid umbkaudu kolmsada – kellest 68 on praeguseks kohtu poolt süüdi mõistetud, ajakirjanduse (Postimees, Päevaleht) andmeil on rahvuselt eestlasi ja venelasi nende hulgas ligikaudu võrdselt. Vahi all pole enam ühtki aprillirahutustes osalejat.

26. aprill 2007 veenis mind veel enam, et vägivaldsed meetodid on 20. sajandi viis ennast kuuldavaks teha. Meil, 21. sajandi teabe ja kommunikatsioonivahenditega heldelt varustatud kodanikel, ei ole seda enam vaja. Meil on oma rahumeelsed meetodid ning meil on kannatlikkus oma ühiskonda kümnete aastate diapasoonis näha: pikaajaline perspektiiv, mida ei ole meie praeguse poliitilise süsteemi võimulolijatel.

Ma loodan, et protsess Klenski, Linteri, Reva ja Sirõki üle saab olema aus ning õigusriigile kohane.