jump to navigation

Ei politseiriigile 16. veebruar 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.

Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.

Ei politseiriigile!

Loe lisaks ka arvamusavaldusi ajakirjanduses:

Postimees: Oudekki Loone: keelame rääkimise? 6. veebruar 2008
Päevaleht: Roy Strider: Eestist saab politseiriik 3. veebruar 2008
Sirp: Hasso Krull: Eesti kui õudusunenägu 1. veebruar 2008
Pihl: jõuline politsei tagab Eestis demokraatia 8. jaanuar2008
Pronksöö kordumist pärssiv eelnõu kompab isikuvabaduste piire 8. jaanuar 2008 Vahur Koorits

Advertisements

Kas Sina tahaks vastu hääletada? 8. veebruar 2008

Posted by Manjana in poliitika.
comments closed

Rohkem seksikaid mehi!Võib öelda, et iga aastaga langeb valimisaktiivsus pea kõikides demokraatlikes riikides, kuid mitte nendes, kus valimised on kohustuslikud. Valimisaktiivsuse langus on nähtus, mis paneb poliitikuid muretsema. Madala valimisaktiivsusega paistavad eriti silma postsotsialistlikud riigid ja kõige kehvemad olid tulemused 2004 aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal, kus näiteks Eestis käis valimas 27 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.

Aren Lijphart leidis oma 1999. aastal tehtud uurimuses „Patterns of Democracy: Government Forms and Performance in Thirty Six Countries”, et madal valimisaktiivsus on kaudne indikaator poliitilise ebavõrdsuse mõõtmiseks. USA politoloogid on leidnud, et Ameerikas on valimisaktiivsus ka tugevalt seotud sotsiaalmajandusliku olukorraga, kus vaesemad ja ka näiteks nooremad inimesed, ei käi aktiivselt valimas. Ameerika poliitikutele annab see ka lihtsa võimaluse vaesemate inimeste sotsiaaltoetuste vähendamiseks.

Ameerika ja Briti pluralistidel on laialt võttes kolm üksteisest lahknevat valimiskäitumise uurimise käsitlust. Toon need siin ära tekkimise ajalises järjestuses:
Esiteks pluralistlik „realism”, mille järgi kodanike vähest osalemist valimistel tuleb võtta külmavereliselt ja rahulikult. Suuremale osale inimestest on poliitikas osalemine kõrvaline tegevus ja ükskõiksus vihjab sellele, et valitsus vähemalt ei käi inimestele närvidele. 1950. ja 1960. aastatel tehtud poliitilised uurimuste tulemusel leiti, et suur osa hääletajatest tegutses tuginedes väga pealiskaudsetele ettekujutustele poliitikast ja ebapüsivale poliitilisele informatsioonile. 1957 aastal oli Maurice Duverger seisukohal, et pika aja jooksul kujunenud parteieelistused ja valikud eri erakondade poliitika vahel on olulised. Selliseid parteisüsteeme nagu Ameerika Ühendriikides, mis ei soodustanud niisugust sõltuvust, käsitleti „mittearenenuna.” Ameerika pluralistid võtsid omaks teistsuguse seisukoha, väites, et igasugune parteisüsteem peab peegeldama suures rahvusriigis eksisteerivate huvide mitmekesisust. 1961 aastal väitis Edward Banfield, et USA parteiidentiteet on reaalne, kuid kattub paljude teiste gruppide identiteetidega, mis põhinevad etnilistel, rassilistel, territoriaalsetel, majanduslikel ja sotsiaalsetel tunnustel.

Teisena teooria – valimised kui hääletajate mõju poliitilistele liidritele. Anthony Downs leidis 1957. aastal, et on olemas ratsionaalsed tegutsejad, kes teevad valiku kandidaatide või parteide vahel arvestades kulutusi ja kasu, mida pakutavate programmide rakendamine nende jaoks kaasa toob. Valija ostab tuntud ja head kaubamärki. Sellega arvestavad ka parteide liidrid, kes üritavad valijale just seda pakkuda, mida neilt oodatakse. Parteid on kui kaup, mida turustatakse ja valijad on kui ratsionaalseid otsuseid tegevad tarbijad.

Kõige viimasemad pluralistide uurimused väljendavad kriitikat väikese osalemise kohta mõnedes valimis- ja parteisüsteemides. 1981 aastal leidis Vernon Bogdanor, et mõned parteikonkurentsi süsteemid on ebatäiuslikud ja peaks suurendama parteiliidrite vastutust valijate ees ja rakendama suurema proportsionaalsusega valimissüsteeme, selliseid nagu need, mis võeti kasutusele 1970. ja 1980. aastatel Hispaania, Kreeka ja Portugali uutes demokraatiates ning samuti Prantsusmaal. Suurbritannias on pluralistlik valimissüsteem olnud kasutusel üle kahe sajandi, ent valijate toetuse suurenemine kolmandale parteile on sundinud enamikku pluraliste tunnistama, et vajalik oleks suurema proportsionaalsusega valimissüsteem.

Hollandi sotsioloogid on leidnud, et inimeste individuaalset valimiskäitumist mõjutavad mitmed faktorid: vanus (vanemad inimesed käivad rohkem valimas kui nooremad), religioossus (usklikud käivad tihedamalt valimas kui mitteusklikud), kõrgem sissetulek, haridus ja klassipositsioon (kõrgemad näitajad tingivad tihedamat valimas käimist). Samuti on leitud, et kui inimene on sotsiaalselt aktiivne ja omab mingit kindlat grupikuuluvust, kus on kombeks valimas käia, teevad seda ka teised grupiliikmed. Huvitav näitaja hollandi uurimuses oli see, et inimesed, kes küll on usklikud, aga regulaarselt kirikus ei käi, käivad ka valimas harvemini kui mitteusklikud. Muideks, Holland kehtestas 1917 aastal koos valimisõigusega kõigile ka valimiskohustuse kõigile ja valimistel käimise kohustuslikkus kaotati 1970 aastal.

Sellised on lühidalt välja toodud erinevad põhjused, miks inimesed valimas käivad ja kes üldse käivad. Aga õhku jääb ikkagi küsimus, et kas poliitikud peaksid midagi erilist ette võtma, kui valimisaktiivsus väga madalale langeb? Või piisab mõttest, et juu siis asi pole veel päris hull, kui inimestel puudub vajadus “jalgadega hääletada”. Siiani on eesti poliitikud kasutanud valimisaktiivsuse suurendamiseks labast võtet – kui sa meid ei vali siis saab/ei saa võimule Savisaar. See trikk on isegi töötanud, aga kui kauaks veel? Erinevates peades ringleb mõtteid erinevatest uutest trikkidest. Ekstreemsemad on vast valimiste kohustuslikuks muutmine või siis näiteks vastu hääletamine paralleelselt poolt hääletamisega. Eestlastele ju ikka meeldiks millegi vastu hääletada, äkki oleks see kaval trikk? Või siis mitte?